www.militaar.net

Militaarteemad minevikust kaasaega
Tänane kuupäev 22 Aug, 2019 7:52

Kõik kellaajad on UTC + 2 tundi [ DST ]




Tee uus teema Vasta teemale  [ 109 postitust ]  Mine lehele Eelmine  1 ... 4, 5, 6, 7, 8  Järgmine
Autor Sõnum
 Teema pealkiri:
PostitusPostitatud: 11 Jaan, 2008 23:43 
Eemal
Liige

Liitunud: 28 Aug, 2007 3:06
Postitusi: 2216
No on ikka teil mehekestel aega (ma ei mõtle , kellel see elukutseks) , vabandust , et kaevasin ülivana teema üles . Oli mida lugeda , proovisin endale mingit pilti luua , aga loen teema uuesti üle . Minu arvamus oleks , et Eestlaste relvastus ja sõjapidamiskunst polnud väga pahad . Põllumees küll , aga oli palju ikalduseaastaid(peast ei mäleta , aga oli järjest ) , ka polnud naabrid alati kõige sõbralikumad . Relvastuse koha pealt :enne juba mainitud siin risttee + saarlased ! Juba nimetatud rahvaarv 200000(küllaltki muljetavaldav) poleks ikkagi ikkagi kehva varustuse ja sõdimisoskuse puhul toonase Euroopa suurrahvastele nii pikalt vastu hakanud . Mina arvaksin , et olime kaupmehed ja röövlid , vastavalt sellele , kuidas viljaõnne anti . Suht loogiline , et rauas ordumehi oli rohkem , kui rauas Eestlasi . Aga minu isiklik arvamus on , et tänu Eestlaste röövkäikudele(+kaubandusele) olime parimatel aegadel suhtkoht hästi varustatud , tolleaegsetele standarditele vastavalt vaadates !:D


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri:
PostitusPostitatud: 15 Veebr, 2008 0:00 
Eemal
Liige

Liitunud: 15 Apr, 2006 14:49
Postitusi: 407
Asukoht: Eesti
Sattusid kätte EW aegsed paberid,nende hulgas-Sõjakooli ohvitseride klasside mereväeklass 1939\40.a.-lipniku kirjatöö,4lk.Pealkiri "Muistsete eestlaste relvastus teose "Ümera jõel" järgi".Toksin sealt ühe lõigu:
"Lähivõitlus relvad selle aja kohta ei olnud sugugi kehvemad kui tolleaegsed L-Euroopal.Tugevate löögiriistadeks olid oda ja mõõk.Raske löögioda kuulus eeskätt ratsaniku vajaliku varustuse hulka,kuid seda ei kasutatud mitte vähem halvasti ka jalgsivõitlusel.Nui,kärp ja kiil olid valmistatud raskest,okslikust,pahklikust tamme-,kadaka-või mõne teise kõva puu tüvest ja olid varustatud teravate rauast või mõnest teisest metallist kidadega.Neile,rüütlite poolt nii kardetud,relvadele ei suutnud isegi tugevam kaitsevarustus vastu panna".

_________________
Parem peenike peos, kui punalipp katusel!


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri:
PostitusPostitatud: 01 Dets, 2008 3:07 
Eemal
Uudistaja

Liitunud: 29 Nov, 2008 10:26
Postitusi: 6
Arvestage siis sellega, et Eesti alad on põhimõtteliselt suht-koht raualagedad. Sooraua tootmine nõudis meeletult vaeva ning ega tulemus muud peale traadi ei andnudki. Noh - hädapärast sai rõngasturvise valmis teha. Omast materjalist terasrelvade tegemine oli absoluutselt võimatu. Miks? Ee... aga kustkohast võttis muistne sepp rauda sel määral kuumutavat sütt? Proovige ise puusöe peal suuremat asja sepistada - halliks lähete.

Olen ise vastavatel väljakaevamistel osalenud ja võin teile öelda, et muistne Eesti sõdur kandis nahaga tugevdatud pükse ja samamoodi tugevdatud särki. Tõenäoliselt oli särgi all paks vammus. Jalas kandis sõdur kas tugevdatud tallaga pastlaid või siis saapaid. Peas kandis naharibadest punutud mütsi, millel oli löögikaitseks veel eraldi riba ümber.

Relvastuses olid kasutusel kõik need asjad, mida kohalikust toormest teha sai. Seega siis kõikvõimalikud nuiad-matrad-hargid, nahklingud, vibud. Nuiad ja matrad olid ülepõletatud tammest või saarest valmistatud kidasid täis või siis siledad.

Terasmõõk oli varastatud lätlastelt, need omakorda said neid terariistu venelastelt ja kindlasti ka siis valdavalt vägivallaga.

Kilp oli kindlasti ning tõenäoliselt oli see suur puukilp ilma kesknaastuta. Puhas tappide ja pulkade süsteem koos seespoolse nahkkäepidemega.

_________________
-S-O-O-K-O-L-L-


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri:
PostitusPostitatud: 01 Dets, 2008 3:19 
Eemal
Uudistaja

Liitunud: 29 Nov, 2008 10:26
Postitusi: 6
Muuseas - ega siis tolleaegsed rüütlid polnud teab mis paremini varustatud. Neil olid mõõgad, neil olid terasest nooleotsad, piigid ja muu selline... aga see rüütel, kes siia esmalt tuli, oli ikkagi üsna hästi tapetav.

Tolleaegne rüütel omas rõngashamet, selle all paksu vammust ja rõngashame peal heledat linariiet. Linariide peamiseks ülesandeks oli kõikvõimalike rebendite varjamine, sest vastav rõngassärk käis kõik lahingud läbi ja ega siis sageli varustust parandada ei olnudki võimalik.

Kui nüüd sellele rüütlile ogalise matraga matakas anda, siis ogad tungisid igal juhul läbi rõngassärgi ja eks siis suur jagu temast läks ka ihusse.

Siit tuleb ka toonaste rüütlite peastrateegia - kasutada allutatud rahvaid lahingus väsitajatena ja siis alles ise peale lennata. Sest ega väsinud käsi enam matart niimoodi ei keeruta ja oma elukene jääb ehk ikka alles.

See seanina ja muud asjad tulid alles pärast seda kui rauasulatamisele süsi abiliseks saadi. Siis jah tulid massiivsed turvised ja massiga löömine. Aga rüütel kümnendal ja üheteistkümnendal sajandil oli ikka üsna lihtsalt tapetav tegelane.

_________________
-S-O-O-K-O-L-L-


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri:
PostitusPostitatud: 01 Dets, 2008 13:14 
Eemal
Liige

Liitunud: 23 Jaan, 2005 17:26
Postitusi: 5085
Tsiteeri:
See seanina ja muud asjad tulid alles pärast seda kui rauasulatamisele süsi abiliseks saadi. Siis jah tulid massiivsed turvised ja massiga löömine. Aga rüütel kümnendal ja üheteistkümnendal sajandil oli ikka üsna lihtsalt tapetav tegelane.

No ei ole tõsine jutt! Üks puder ja kapsad, ja kust need üksikasjalised riietuse kirjeldused pärinevad - loeks ja tudeeriks kah hea meelega!


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri:
PostitusPostitatud: 01 Dets, 2008 14:43 
Eemal
Liige

Liitunud: 03 Aug, 2005 17:08
Postitusi: 319
Asukoht: Eestimaa
No see on ju teada-tuntud arusaamine inimeste seas et vikatite, hangude ja "ülepõletatud" tammiste nuiadega võideldi pealaest jalatallani raudrüüsse topitud meeste vastu. Ainuke võimalus rüütlist jagu saada oli ju ta sadulast tõmmata ja kambakesi kinni hoida, kuni julge keegi julgem maamees noaga läbi näokaitsme pilude ta surnuks suskis.

;)

(Need ogadega nuiad on üldse ses suhtes müstika, et niipalju kui omal on au olnud külasepa tehtud ogadega nuiaga midagi materdada, siis puistab ta ogasid nigu naastrehv asfaldil naaste. Neljatolliste naeltega läbi taotud pesapallikurikast ma saan veel kuidagi aru, aga kuidas sa otsast teravaid naastusid oma nuia sisse nii saad lüüa, et nad otsast nüridaks ei läheks ?)


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri:
PostitusPostitatud: 01 Dets, 2008 15:35 
Eemal
Liige
Kasutaja avatar

Liitunud: 12 Veebr, 2006 20:49
Postitusi: 1445
Asukoht: Stockholm
Ega tolleaegsele inimesele ei olnud sõjapidamine teab kui igapäevane tegevus.
(Välja arvatud võibolla käputäis - kelle leib oligi sõda.)
Nagu ei olnud sellises võitlusväes ka standardrelvastust. Vaene mees lingu ja nuiaga, rikas soomusrüüs ja sõjasulasega :D


Aga "morgenstern" on rohkem idamaade värk.
Need "okkad" pole kuigi olulised, hullem variant on hoopis pisuke raudmuna keti otsas :shock:

_________________
Mitte millal vaid miks?
KÕIK KARUKESTEST


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri:
PostitusPostitatud: 01 Dets, 2008 16:03 
Eemal
Liige

Liitunud: 28 Aug, 2007 3:06
Postitusi: 2216
Sookoll, na imelik on su jutt, miks pidanuks eestlased võtma mõõgad lätlastelt, kes need omakorda venelastelt võtsid? Meil nagu pole venelasi kõrval või kuidas? :roll: Nui on kole riist, sinna pole ogasid vajagi, raudrüü või rõngassärk kaitseb küll mõõga eest, aga nuia vastu pole need eriti midagi. Rüütlit kinni hoida pole kah vaja, paar kolakat nuiaga ja susi teda nagu ise tahad. 1.70-1.80 pikkused vennad lõid veneaegse kumminuiaga 500-600 kg ruutsentimeetrile lööke. Kujutage endale siis ette nuia löögijõudu. Ja sama küsimus, nagu Arnoldil, kuskohast selline info, oled ajamasina leiutanud?

_________________
sitt päev, kellele kurdad


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri: Mõni sõna...
PostitusPostitatud: 01 Dets, 2008 23:39 
Eemal
Liige

Liitunud: 23 Apr, 2008 17:12
Postitusi: 33
Tere! Nõustun helmet-ss’ga, et vendeli kiivrites ja eranditult rõngassärgistatud taaskehastajad ei pruugi tõesti anda kõige tõepärasemat ettekujutust muistsete esivanemate sõjandusest. Samas tuleb ju kuidagi kaitsta muinaseestlaste au balti ja valgevene „viikingite” ees, kes ka mängulahingus nalja ei mõista :D

Muide mis puudutab seda vendeli kraami, siis vähemalt Soomes on leitud, et sealsed muinassõdalased tarisid kõige rohkem rauda kaasas just viikingiajale eelnenud sajanditel. Ka Eestis pärinevad kõige suuremad ja keerulisema kujuga kilbikuplad eelviikingiajast, samas kui muinasaja lõpu puhul pole selge, kuivõrd need kilbid üldse metalli sisaldasid. Nii et areng relvastuse massiivsuse osas ei pruukinud alati olla ühesuunaline. Samast ajast teatakse muide nii Rootsis kui Soomes lausa muinasjutuliste kaunistustega mõõku, millesarnaseid ükski hilisem sajand ei tunne. Tõsi, need mõõgad ei paista just kõige praktilisemad.

Muinasaja lõpusajandite levinuimaks relvaks eestlastel oli kahtlemata oda, kuid see ei tähenda, et enamikul sellega piirduda tuligi. Mõõk oli luksus viikingiajal, 12.-13. sajandil enam mitte niiväga. Varem tegi mõõga kalliks tera damastseerimine ja käepideme keerukas kaunistamine. (Damastseerimist kasutati viikingiajal ka odaotste juures ja Rootsi arheoloog Kristina Creutz on päris veenvalt näidanud, et enam-vähem kõik vastavad Eesti relvad, mida varem peeti sissetooduteks, k.a uhked hõbekaunistustega eksemplarid, sepistati tegelikult siinsamas. Seega Sookolli väide, et omast materjalist polnud võimalik relvi teha, on pehmelt öeldes ebapädev.) 12. sajandi paiku mõlemast võttest loobuti. Erialakirjanduses on korduvalt rõhutatud, et neil sajanditel sai mõõk ka eestlastel „tarbeesemeks”. Seda sõna ei tohiks muidugi võtta tänapäevases tähenduses, aga näiteks Mati Mandel on arvanud, et 12. sajandil kandis mõõka juba iga ratsasõdalane, kellede osakaalu eestlaste tollases malevas hinnatakse kolmandikust pooleni. Ülejäänu osas julgeksin oletada, et ühelegi odamehele ei maksnud liiga palju hoida vöö vahel varuks kirvest, mis oli mõõgast märksa kättesaadavam relv. Töökirves pidi olemas olema igal talumehel. Kindlasti kasutati ka spetsiaalseid sõjakirveid (uurijate seas peetakse selle tunnusteks tavaliselt kanda, silmalappe ja harvemini esinevaid kaunistusi), aga ma ei näe küll põhjust, miks ei võinud eririista puudumisel minna loosi ka igapäevatöö abiline.

Mis puudutab sõjanuiasid, siis „ogaline matar” on ilmselt päris kindlasti romantilise fantaasia sünnitis. Igatahes arheoloogia midagi niisugust ei tunne. Padast ja Siksäläst (võibolla kuskilt veel) on aga leitud hulktahukakujulisi õõnega pronksvidinaid, mida peetakse sõjanuia otsikuteks. Kui tahate saada niisugusest nuiast „pealtnägija tunnistust”, minge Saaremaale Karja kirikusse ja heitke pilk võidukaare (s.o suur kaarava pikihoone ja kooriruumi vahel) lõunapoolse piida skulptuuridele. Sealse Nikolause grupi pikihoonepoolsel küljel märkate ümaras karvamütsis tegelast, kes hoiab ühes käes kinniköidetud poissi ja teises just niisuguse hulknurkse otsikuga kaigast. Leiuarvukuse põhjal otsustades pidid niisugused relvad olema meil küll üsnagi haruldased. (Muide, keda huvitab 13. sajandi eesti meeste rõivastus: pange tähele Karja nuiamehe tunkesid meenutavat kuube, millel jookseb nagu kaks rihma või kangariba risti üle rinna. Täpselt samasugust rõivaeset kannab Pöide kiriku pikihoone põhjakonsoolil põlismaise abielupaari meespool.)

Kaitserelvastus. Kilpidest oli juba juttu. Muus osas: muidugi võidi rõngassärkide kaheldamatut haruldust korvata kõiksugu orgaanilisest materjalist vammustega. Kindlasti polnud muistsed eestlased selleks liiga ohmud ega ka liiga kehvad. Niisuguse varustuse säilimine Eesti pinnasetingimuste ja hilisrauaaegsete matmiskommete juures oleks aga haruldane juhus. Iseküsimus on see, kui aktuaalne oli meil sellise varustuse kasutamine juba põhimõtteliselt. Henrik rõhutab korduvalt eestlaste katmatust ja kui ma nüüd ei eksi, siis Saxo Grammaticuse järgi tormanud maarahvas lahingusse suisa alasti. Ei oska öelda, kui sõna-sõnaliselt tuleks seda teadet võtta. Siin võivad tulla mängu ka ideoloogilised ja usundilised kaalutlused. Võibolla polnud enda katmine kaitsva hamega lihtsalt vaprale sõjamehele sünnis? Seda mõtet edasi arendades võib kujutleda sõjapealikku, kes oma rikkuse ja vägevuse rõhutamiseks patseerib/ratsutab ringi kallis rõngassärgis, kuid lahingusse sööstes heidab selle koos palju muuga seljast... Noh, et mitte anduda homoerootilistele fantaasiatele, jätkem siinkohal pooleli :D Muidugi on see kõik tühipaljas spekulatsioon, aga minu arvates pole ajaloolased ja arheoloogid teinud veel katsetki rahuldavalt seletada neid mainitud teateid.

Kaugvõitluse relvadest oli vibu meil muinasaja lõpus kahtlemata ülimalt haruldane, et mitte öelda täiesti tähtsusetu relv. Lõhavere linnuse kaevust leitud asjandusega võis mõni Lembitu jõnglane ehk lasta naljaviluks oravaid. Millest siin teemas aga veel juttu pole tehtud, on muistses vabadusvõitluses eestlastel absoluutselt kohustuslikud heiteodad. Viimaste arvamuste kohaselt kasutati neid koos viskepuuga, mis pikendas lennukaart päris mitu-setu korda. Teisiti poleks ehk olnud mõelav pilduda neid piiratavasse linnusesse. Üks tüüp, kelle nimi mul praegu meelde ei tule, kirjutas viskeodade teemal magistritöö ja tema arvates olid nende otsad kujundatud spetsiaalselt nõnda, et puurisid end vaenlase kilpi sügavale kinni, muutes kilbi praktiliselt kasutuskõlbmatuks. Seda seisukohta on muide propageerinud ka Ain Mäesalu. Nii et kui otsite eestlaste „rahvuslikku” relva, siis vaadeldavas ajalis-geograafilises kontekstis võib selleks pidada just nimelt neid heiteodasid.

Lõpuks ma ei tahaks päris nõustuda arvamusega, et oldi ainult talupojad, kel puudus sõjandusega püsivam kokkupuude. Surnutele kaasa pandud ratsavarustust (valjanaastud, suitsed, jalused ja kannused – tõsi-tõsi, ei ole need kannused ühti fantaasia vili ja nende olemasolu annab ühtlasi otsa kätte ka jalanõude asjus) on viimasel ajal üsna üksmeelselt peetud sõdalaseseisundi tähisteks, tõmmates isegi paralleele Lääne-Euroopa rüütlikultuuriga. Rüütel oligi ju esmajärjekorras ja nimetuse poolest ratsanik. Kogumikus „Arheoloogiga Läänemeremaades” analüüsib Marge Konsa selle kandi pealt Madi kalmet ja jõuab järeldusele, et vähemalt 12. sajandiks oli meil kujunenud välja teatav sõjaline eliit, kes võis tasuda makse sõjateenistusega. Edasine on nüüd minu enda mõlgutus, aga kui hinnata näiteks Madisepäeva lahingus maarahva poolel osalenute arvu, 6000, vastava „tagamaa” rahvaarvu taustal (kõik maakonnad peale Saaremaa ja Ugandi – vähemalt 100 000 kanti pidi ära tulema), kipub see jääma selle aja kohta pisut napiks. Arutledes corvuse liinis, võiski lõpuks tõesti saada saatuslikuks sellesamuse sõjalise eliidi enam-vähem jäägitu mahanottimine, seda siis vähemalt lõunapoolsetes maakondades. Järele jäid talupojad, kellele mõõgakunst oli vähem või rohkem tundmatu asi.


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri: Re: Mõni sõna...
PostitusPostitatud: 01 Dets, 2008 23:52 
Eemal
Liige
Kasutaja avatar

Liitunud: 17 Jaan, 2008 0:20
Postitusi: 728
pühadevahe kirjutas:
Mis puudutab sõjanuiasid, siis „ogaline matar” on ilmselt päris kindlasti romantilise fantaasia sünnitis. Igatahes arheoloogia midagi niisugust ei tunne.


Ehk kasutati siinmail samasugust relva nagu madalmaades levinud hommikutäht (http://en.wikipedia.org/wiki/Goedendag).

Need olid valmistatud üleni puust ja ehk just seetõttu polegi Eestist neid leitud, et aeg on puidu hävitanud.


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri: Täiendavalt
PostitusPostitatud: 02 Dets, 2008 2:44 
Eemal
Liige

Liitunud: 23 Apr, 2008 17:12
Postitusi: 33
Igat liiki puunuiade ja muude orgaanilisest materjalist relvade kasutamist ei saa loomulikult välistada. Paraku ei või öelda midagi kindlat ilma arheoloogiliste leidudeta, ja orgaanikat (v.a luu) meie pinnas reeglina kahjuks ei säilita. Nii et millegi vastava leidmist ka plaanipärastel kaevamistel võiks kõrvutada üliharuldase loteriivõiduga.

Oma eelmise kommentaari täienduseks annan aga hilise viite tänases Postimehes ilmuvale artiklile, mis pakub siinsele arutelule sisukat lisa mõõganduse ja kohaliku relvasepise teemal. Jutt käib skandaalsest Käsmu muuseumi mõõgast, mis viimastel päevadel ajakirjanduses kõneks olnud. Mati Mandelil on muu hulgas öelda järgmist:

Kui varem arvas Mandel, et seesugused sepised valmistati Soomes või Rootsis ning toodi Eesti aladele muinasajal sisse "importkaubana", siis nüüd usub teadlane, et mõõk on sündinud eesti sepa käe all.

"Meile on selgeks saanud, et damaskitud terasest valmistatud ja hõbeornamendiga kaunistatud odaotsad pole toodud Rootsist, vaid on tõenäoliselt tehtud Eestis. Kui see tehnoloogia oli tuttav, siis pole enam midagi erilist ka sellise mõõgateramiku valmistamises," rääkis Mandel.


Kogu artikkel:

http://www.postimees.ee/?id=53766


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri:
PostitusPostitatud: 02 Dets, 2008 10:12 
Eemal
Liige
Kasutaja avatar

Liitunud: 12 Veebr, 2006 20:49
Postitusi: 1445
Asukoht: Stockholm
corvus kirjutas:
Relvade "mudelitel" kui sellistel polnud siinsete hilisemate kampaaniate käigus enam mingit olulist rolli. Piisas vast c.kümnest aastast, et kohalikel oleks kasutusel samad riistad, mis tulijatelgi... Lihtsalt need vennad, kes sõdida oskasid ning õppida-õpetada (eriti oluline!) said otsa.


Jah lihtsalt ja loogiliselt.
Ja ega see tänapäevalgi kuigivõrd teisiti ei ole :D
Ja "otsa saamine" ei tähenda hoopiski lahingus langemist - vaid ka näiteks oma "mõõga müümist" vallutaja vasallteenistusse.
Mis mulle tundub polnud sugugi haruldasem kui võitlusväljal mõõga läbi otsa saamine

_________________
Mitte millal vaid miks?
KÕIK KARUKESTEST


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri: Re: Mõni sõna...
PostitusPostitatud: 02 Dets, 2008 11:30 
Eemal
Liige

Liitunud: 03 Aug, 2005 17:08
Postitusi: 319
Asukoht: Eestimaa
pühadevahe kirjutas:
Millest siin teemas aga veel juttu pole tehtud, on muistses vabadusvõitluses eestlastel absoluutselt kohustuslikud heiteodad. Viimaste arvamuste kohaselt kasutati neid koos viskepuuga, mis pikendas lennukaart päris mitu-setu korda. Teisiti poleks ehk olnud mõelav pilduda neid piiratavasse linnusesse. Üks tüüp, kelle nimi mul praegu meelde ei tule, kirjutas viskeodade teemal magistritöö ja tema arvates olid nende otsad kujundatud spetsiaalselt nõnda, et puurisid end vaenlase kilpi sügavale kinni, muutes kilbi praktiliselt kasutuskõlbmatuks. Seda seisukohta on muide propageerinud ka Ain Mäesalu. Nii et kui otsite eestlaste „rahvuslikku” relva, siis vaadeldavas ajalis-geograafilises kontekstis võib selleks pidada just nimelt neid heiteodasid.


Nõus kogu eelnenud jutuga, kuid küsiks siinkohal et kust on leitud heiteodade otsi mis end kilpi kinni "puurivad" ? Mõnede heiteodade kinnitusrootsud on keeratud vinti, kuid ots on neil kõigil sirge. Kinnitusrootsu vintikeeramine on muu sepistamisprotsessi juures kõige vähem aega ja vaeva nõudev töö, kuid muudab kinnituse oluliselt hõlpsamini koos püsivaks, see siis iseproovitu põhjal järeldades.

P.S. kustotsast Sul kokkupuude kohalike muinasaja "taaskehastajatega" ?


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri: odaotsad
PostitusPostitatud: 02 Dets, 2008 21:36 
Eemal
Liige

Liitunud: 25 Apr, 2008 21:09
Postitusi: 45
Asukoht: Hiiumaa
Mul praegugi seinal paar erinevat hülgeahingu otsa, mille kidad kergelt pöördesse painutatud. Kasutatud olla seda niimoodi, et ahinguots kepi küljes, ahinguotsa küljes tugev aas, mille küljes nöör. Kütt passib hülge hingamisaugu juures. Kui nüüd hüljes hingama tuleb, lüüakse ahinguots talle ninna, löömise käigus pöördub otsik mingi nurga võrra, otsik tuleb varre küljest lahti, nööri antakse esialgu järgi. Kuni hüljes nõrkenud, tõmmatakse hüljes nööripidi jää peale. Et otsik raske hülge ninast löögihaavast välja ei tuleks, ongi selline pööre vajalik.
Hülgekütid on tegutsenud meie aladel juba ammu. Asi seda nippi ka mitte sõjas kasutada, et kui oda kilbi läbistab pöördub otsik mingi nurga võrra, mis raskendab selle väljatõmbamist.
Ei maksa alahinnata meie esivanemate oskusi ja teadmisi. Kohati tundub, et põlv tuleb, kehvemaks jääb

_________________
mereajalugu eriti


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri: Re: Mõni sõna...
PostitusPostitatud: 04 Dets, 2008 15:20 
Eemal
Liige

Liitunud: 23 Apr, 2008 17:12
Postitusi: 33
Dan kirjutas:
Nõus kogu eelnenud jutuga, kuid küsiks siinkohal et kust on leitud heiteodade otsi mis end kilpi kinni "puurivad" ? Mõnede heiteodade kinnitusrootsud on keeratud vinti, kuid ots on neil kõigil sirge. Kinnitusrootsu vintikeeramine on muu sepistamisprotsessi juures kõige vähem aega ja vaeva nõudev töö, kuid muudab kinnituse oluliselt hõlpsamini koos püsivaks, see siis iseproovitu põhjal järeldades.

P.S. kustotsast Sul kokkupuude kohalike muinasaja "taaskehastajatega" ?


Võibolla "puurivad" polnud kõige õigem määratlus. Heiteodade ots on tõepoolest sirge, täpsemalt noakujuline, ja tordeeritud roots jääb kinnitamisel pikuti vastu odavart. Kahjuks ma ei oska täpsustada seda kilpi kinnihakkamise mehhanismi, sest ise pole mainitud uurimust (veel) lugenud ega neid asju ka praktikas järele proovinud. Kellele aga teema suuremat huvi pakub, siis töö peaks olema kättesaadav Kunstiakadeemia raamatukogus ja andmed järgmised:

Jaanus Valt
Viskerelv. Noakujulise teraga viskeoda Muinas-Eestis ja tänapäeva sepakunstis (magistritöö)
Juhendaja J. Peets, PhD, TA Ajaloo Instituut
Retsensent A. Mäesalu, MPhil, Tartu Ülikool

Tean sellest niipalju, kui Ain Mäesalu Vikerraadio "Eesti loo" saaresarjas rääkis. Üksikasjad pole meeles. Kuulasin mõned neist uuesti üle, aga selle õige saate peale ei sattunud.

Küll aga panin Mäesalu jutust kõrva taha tähtsa infokillu taprite asjus, mis varem täiesti kahe silma vahele jäi. Oluline erinevus sõjakirve ja töökirve vahel seisneb nimelt kirvetera kaalus. Tapreid käsitseti toona ja siinmail ühe käega, kuna teine käsi hoidis kilpi. Seega ei tohtinud tera olla liiga raske, Mäesalu arvates mitte üle naela. Järelikult siis ikka puuraiumise kirvest naljalt lahingusse ei viinud. Samas pidi sõjakirves olema mõõgast siiski tunduvalt odavam, kui just tegemist polnud mingi luksusrelvaga.

Samad kaalutlused peaksid muide kehtima ka sõjanuia puhul. Varbola Vahva Venna käes olevat tümikat ühe käega kaua ei keeruta. Selles mõttes on u neljasentimeetrise pronkspeaga saledam malakas just paras relv. Ühte niisugust pooleks löödud pead võite imetleda siin (loodetavasti on see juba jõudnud või jõuab peagi õigesse kohta!):

http://detektorist.pro-forums.com/ftopic1545.php

Lisan: Taaskehastajatega otsene kontakt puudub, aga eks kõiksugu üritustel ole nende etteasteid ikka näha saanud. Üldiselt ei tahaks nende kohta midagi paha öelda, sest muistsete võitlusviiside ja tehnoloogiate uurimisele annab praktiline järeleproovimine igal juhul palju juurde. Rääkimata siis juba muinasaja populariseerimisest laiema publiku seas.


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
Näita postitusi eelmisest:  Sorteeri  
Tee uus teema Vasta teemale  [ 109 postitust ]  Mine lehele Eelmine  1 ... 4, 5, 6, 7, 8  Järgmine

Kõik kellaajad on UTC + 2 tundi [ DST ]


Kes on foorumil

Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 2 külalist


Sa ei saa teha uusi teemasid siin foorumis
Sa ei saa postitustele vastata siin foorumis
Sa ei saa muuta oma postitusi siin foorumis
Sa ei saa kustutada oma postitusi siin foorumis
Sa ei saa postitada siin foorumis manuseid

Otsi...:
Hüppa:  
Powered by phpBB © 2000, 2002, 2005, 2007 phpBB Group
Eestikeelne tõlge phpbb.ee poolt