Tere! Nõustun helmet-ss’ga, et vendeli kiivrites ja eranditult rõngassärgistatud taaskehastajad ei pruugi tõesti anda kõige tõepärasemat ettekujutust muistsete esivanemate sõjandusest. Samas tuleb ju kuidagi kaitsta muinaseestlaste au balti ja valgevene „viikingite” ees, kes ka mängulahingus nalja ei mõista
Muide mis puudutab seda vendeli kraami, siis vähemalt Soomes on leitud, et sealsed muinassõdalased tarisid kõige rohkem rauda kaasas just viikingiajale eelnenud sajanditel. Ka Eestis pärinevad kõige suuremad ja keerulisema kujuga kilbikuplad eelviikingiajast, samas kui muinasaja lõpu puhul pole selge, kuivõrd need kilbid üldse metalli sisaldasid. Nii et areng relvastuse massiivsuse osas ei pruukinud alati olla ühesuunaline. Samast ajast teatakse muide nii Rootsis kui Soomes lausa muinasjutuliste kaunistustega mõõku, millesarnaseid ükski hilisem sajand ei tunne. Tõsi, need mõõgad ei paista just kõige praktilisemad.
Muinasaja lõpusajandite levinuimaks relvaks eestlastel oli kahtlemata oda, kuid see ei tähenda, et enamikul sellega piirduda tuligi. Mõõk oli luksus viikingiajal, 12.-13. sajandil enam mitte niiväga. Varem tegi mõõga kalliks tera damastseerimine ja käepideme keerukas kaunistamine. (Damastseerimist kasutati viikingiajal ka odaotste juures ja Rootsi arheoloog Kristina Creutz on päris veenvalt näidanud, et enam-vähem kõik vastavad Eesti relvad, mida varem peeti sissetooduteks, k.a uhked hõbekaunistustega eksemplarid, sepistati tegelikult siinsamas. Seega Sookolli väide, et omast materjalist polnud võimalik relvi teha, on pehmelt öeldes ebapädev.) 12. sajandi paiku mõlemast võttest loobuti. Erialakirjanduses on korduvalt rõhutatud, et neil sajanditel sai mõõk ka eestlastel „tarbeesemeks”. Seda sõna ei tohiks muidugi võtta tänapäevases tähenduses, aga näiteks Mati Mandel on arvanud, et 12. sajandil kandis mõõka juba iga ratsasõdalane, kellede osakaalu eestlaste tollases malevas hinnatakse kolmandikust pooleni. Ülejäänu osas julgeksin oletada, et ühelegi odamehele ei maksnud liiga palju hoida vöö vahel varuks kirvest, mis oli mõõgast märksa kättesaadavam relv. Töökirves pidi olemas olema igal talumehel. Kindlasti kasutati ka spetsiaalseid sõjakirveid (uurijate seas peetakse selle tunnusteks tavaliselt kanda, silmalappe ja harvemini esinevaid kaunistusi), aga ma ei näe küll põhjust, miks ei võinud eririista puudumisel minna loosi ka igapäevatöö abiline.
Mis puudutab sõjanuiasid, siis „ogaline matar” on ilmselt päris kindlasti romantilise fantaasia sünnitis. Igatahes arheoloogia midagi niisugust ei tunne. Padast ja Siksäläst (võibolla kuskilt veel) on aga leitud hulktahukakujulisi õõnega pronksvidinaid, mida peetakse sõjanuia otsikuteks. Kui tahate saada niisugusest nuiast „pealtnägija tunnistust”, minge Saaremaale Karja kirikusse ja heitke pilk võidukaare (s.o suur kaarava pikihoone ja kooriruumi vahel) lõunapoolse piida skulptuuridele. Sealse Nikolause grupi pikihoonepoolsel küljel märkate ümaras karvamütsis tegelast, kes hoiab ühes käes kinniköidetud poissi ja teises just niisuguse hulknurkse otsikuga kaigast. Leiuarvukuse põhjal otsustades pidid niisugused relvad olema meil küll üsnagi haruldased. (Muide, keda huvitab 13. sajandi eesti meeste rõivastus: pange tähele Karja nuiamehe tunkesid meenutavat kuube, millel jookseb nagu kaks rihma või kangariba risti üle rinna. Täpselt samasugust rõivaeset kannab Pöide kiriku pikihoone põhjakonsoolil põlismaise abielupaari meespool.)
Kaitserelvastus. Kilpidest oli juba juttu. Muus osas: muidugi võidi rõngassärkide kaheldamatut haruldust korvata kõiksugu orgaanilisest materjalist vammustega. Kindlasti polnud muistsed eestlased selleks liiga ohmud ega ka liiga kehvad. Niisuguse varustuse säilimine Eesti pinnasetingimuste ja hilisrauaaegsete matmiskommete juures oleks aga haruldane juhus. Iseküsimus on see, kui aktuaalne oli meil sellise varustuse kasutamine juba põhimõtteliselt. Henrik rõhutab korduvalt eestlaste katmatust ja kui ma nüüd ei eksi, siis Saxo Grammaticuse järgi tormanud maarahvas lahingusse suisa alasti. Ei oska öelda, kui sõna-sõnaliselt tuleks seda teadet võtta. Siin võivad tulla mängu ka ideoloogilised ja usundilised kaalutlused. Võibolla polnud enda katmine kaitsva hamega lihtsalt vaprale sõjamehele sünnis? Seda mõtet edasi arendades võib kujutleda sõjapealikku, kes oma rikkuse ja vägevuse rõhutamiseks patseerib/ratsutab ringi kallis rõngassärgis, kuid lahingusse sööstes heidab selle koos palju muuga seljast... Noh, et mitte anduda homoerootilistele fantaasiatele, jätkem siinkohal pooleli
Muidugi on see kõik tühipaljas spekulatsioon, aga minu arvates pole ajaloolased ja arheoloogid teinud veel katsetki rahuldavalt seletada neid mainitud teateid.
Kaugvõitluse relvadest oli vibu meil muinasaja lõpus kahtlemata ülimalt haruldane, et mitte öelda täiesti tähtsusetu relv. Lõhavere linnuse kaevust leitud asjandusega võis mõni Lembitu jõnglane ehk lasta naljaviluks oravaid. Millest siin teemas aga veel juttu pole tehtud, on muistses vabadusvõitluses eestlastel absoluutselt kohustuslikud heiteodad. Viimaste arvamuste kohaselt kasutati neid koos viskepuuga, mis pikendas lennukaart päris mitu-setu korda. Teisiti poleks ehk olnud mõelav pilduda neid piiratavasse linnusesse. Üks tüüp, kelle nimi mul praegu meelde ei tule, kirjutas viskeodade teemal magistritöö ja tema arvates olid nende otsad kujundatud spetsiaalselt nõnda, et puurisid end vaenlase kilpi sügavale kinni, muutes kilbi praktiliselt kasutuskõlbmatuks. Seda seisukohta on muide propageerinud ka Ain Mäesalu. Nii et kui otsite eestlaste „rahvuslikku” relva, siis vaadeldavas ajalis-geograafilises kontekstis võib selleks pidada just nimelt neid heiteodasid.
Lõpuks ma ei tahaks päris nõustuda arvamusega, et oldi ainult talupojad, kel puudus sõjandusega püsivam kokkupuude. Surnutele kaasa pandud ratsavarustust (valjanaastud, suitsed, jalused ja kannused – tõsi-tõsi, ei ole need kannused ühti fantaasia vili ja nende olemasolu annab ühtlasi otsa kätte ka jalanõude asjus) on viimasel ajal üsna üksmeelselt peetud sõdalaseseisundi tähisteks, tõmmates isegi paralleele Lääne-Euroopa rüütlikultuuriga. Rüütel oligi ju esmajärjekorras ja nimetuse poolest ratsanik. Kogumikus „Arheoloogiga Läänemeremaades” analüüsib Marge Konsa selle kandi pealt Madi kalmet ja jõuab järeldusele, et vähemalt 12. sajandiks oli meil kujunenud välja teatav sõjaline eliit, kes võis tasuda makse sõjateenistusega. Edasine on nüüd minu enda mõlgutus, aga kui hinnata näiteks Madisepäeva lahingus maarahva poolel osalenute arvu, 6000, vastava „tagamaa” rahvaarvu taustal (kõik maakonnad peale Saaremaa ja Ugandi – vähemalt 100 000 kanti pidi ära tulema), kipub see jääma selle aja kohta pisut napiks. Arutledes corvuse liinis, võiski lõpuks tõesti saada saatuslikuks sellesamuse sõjalise eliidi enam-vähem jäägitu mahanottimine, seda siis vähemalt lõunapoolsetes maakondades. Järele jäid talupojad, kellele mõõgakunst oli vähem või rohkem tundmatu asi.