Liivi sõja sõdalased

Muistsed linnused, keskaegsed kindlused, kõik sõjad ja lahingud. Mis iganes leidis aset enne XX sajandit...
Vasta
Kasutaja avatar
drachenheim
Liige
Postitusi: 85
Liitunud: 19 Juul, 2004 8:15
Kontakt:

Liivi sõja sõdalased

Postitus Postitas drachenheim »

Lõik pärineb Kelchi liivimaa kroonika lk 220

Hertsog Magnusest on jutt
..25. augustil (1570) tuli 25000 venelase ja kolme eskadroni Liivimaa mõisameestega koos ühe hariliku ratsakompaniiga, mida juhtis Reinhold von Rosen, ja ühe saksa jalaväe-lipkonnaga Tallinna alla. Ka saatis korduvalt mainitud hertsog selsamal päeval Paide alla mitu tuhat venelast ja ühe eskadroni saksa ratsanikke, mida juhtis Jürgen Tisenhusen…

Kas keegi foorumi liikmetest on aru saanud Liivi sõjas osalenud üksuste süsteemist. Minu mõistus ütleb, et tollal oli tavaüksuse nimetus lipkond (fahnlein) - kompanii vaste. Kuigi jah, originaallipkond oli saksalstel 400 meest, rootslastel 300 meest. Kroonika umbmääraste arvude kohaselt ei tohiks Liivi sõjas osalenud lipkonnad olla 100 mehest suuremad.

Nii Renner kui Russow kasutavad lisaks nn mõisameeste üksuste kohta nimetust eskadron, mis peaks siis olema ratsaväekompanii? Või ratsaväelipkond? Kumb oleks õigem ekvivalent?

Kelchi kroonika lõigust tuleneb mõiste harilik ratsakompanii - mida selle all mõeldakse? Ja üks eskadron saksa ratsanikke - kas need polegi mõisamehed? Oskab keegi kommenteerida?
metssiga
Liige
Postitusi: 1688
Liitunud: 11 Nov, 2005 19:19
Asukoht: Tallinn
Kontakt:

Postitus Postitas metssiga »

Kardetavasti on selle terminoloogilise segaduse puhul tegu lihtsalt erinevate kroonikate erinevate tõlkijate erinevate teadmiste ja teadmatusega
Oman vastavaid kohustusi ja piiramatuid õigusi antud ülesannete täitmisel.
Arensburger
Moderaator
Postitusi: 617
Liitunud: 25 Veebr, 2004 19:41
Kontakt:

Postitus Postitas Arensburger »

Ühes vanas väliseesti ajalehes, vist 1988.-nast aastast, oli avaldatud huvitav Ilmar Arensi artikkel, mis just käsitles seda ajajärku. Panen selle siia teema alla üles.

"Sõja Peamehed" hävitaval sõdade perioodil 1558-1625

Kõikide tuntud uurijate poolt peetakse sõdade perioodi a. 1558 1625 suurimaks aadrilaskmiseks eesti rahvale. Sel ajavahemikul sõdisid Eesti pinnal vaheldumisi nii Vene, Ordu, Rootsi kui Poola armeed. Eesti rahva arv langes absoluutsesse madalseisu, umbes 100 000 inimest, tohutu oli ka materjaalsete ja vaimsete varade häving.
Lugedes kaasaegseid ürikuid ja kroonikaid jääb tollest väikeste, vaheaegadega toimunud rohkem kui 60-ne aastasest verevalamisest põhjendatult mulje nagu mingist mõttetust ja meeletust verepulmast. Tegelikult esines siiski mitmelt poolt positiivset rahutahet, kuid ikka tingimusel, et. vastane pidi taanduma.
JÜRGEN MÜLLER
Tuntud ja arvatavasti eestisoost jutlustaja, Pühavaimu koguduse abipastor Jürgen Müller, kasutas oma trükitud 39 jutluses nn. ülikangelaste tähistamiseks "Sõja Peamees". Ehk tema keeles "Sodda Paemees". Need on sellised, kes üksinda on tulnud toime imeväärsete kangelastegudega. Mülleri eesti keeles on väljendus järgmine: Wegkew Sodda Paemees, kae üxpeines suhret imeassiat neutab, ninck sen Woymusse taema Wainlasse wasto peab.
Seejuures on Müllerile muidugi olnud mõõdupuuks Vana Testamendi kangelased, nagu "Patriarch Abraham", "Gideon", "Simson" jt. Jutlused on peetud a. 1600-06 ja neist kõlab läbi vaga lootus, et lõpuks kerkib üles tõeline võitja, kes oma pealejäämisega tagab säilinud rahvavähemikule kestva rahu ja heaolu. Tol ajal oli Tallinna ja Eesti ning Liivimaa saatus veel lõplikult otsustamata.
Ajavahemikul 1558-1605 oli esinenud mitmeid edukaid nn. Sõja Peamehi, kelle kõikide käsi oli varem-hiljem käinud halvasti. Võib näiteks nimetada Vestfaali päritoluga ordupealikut Caspar von Oldenbockumit, kes 1560. a. edukalt kaitses Paide linnust vene-tatari vägedemassi vastu. Viis aastat hiljem, augustikuus langes ta Sipa all, Kullamaa lähedal rootslaste suurtükikuulist.
"HANNIBAL"
Või siis Ivo Schenkenberg, hüüdnimega "Hannibal", kes oma talupoegadest ja muust lihtrahvast koosneva kuni 400 mehelise väesalgaga hakkas tegutsema alates 1576. a. Nii tegi ta vene-tatari hordidele Põhja Eestis suurt kahju, kuid lõpuks, 1579. a. langes ta haavatuna vangi ja surmati julmalt Pihkvas.
Ei hoolitud sellest, et ta kuuldavasti olevat oma vabaduse eest pakkunud Pihkva suurvürstile kolme Schenkenbergi poolt vangishoitava kõrgema vene aadliku ehk bojaari elu.
"Sõja Peameheks" püüdis aga saada ka üks Harju Lääne talurahva ülestõusus 1560. a. septembris valitud "kõikide eestlaste kuningas". Tõenäoliselt oli tegemist Renneri kroonikas mainitud sepaga, kes hävitavas lahingus vene vojevoodi Jakovlevi rüüsteväele Korbes oli oma mõõgaga üksinda surmanud viis venelast.
Kuid too "kuningas" langes sama aasta oktoobris Koluvere (Loode) lossi piiramisel ohvriks reetmisele ja vastase paremale sõjatehnikale. Otsustav tema kui "Sõja Peamehe" saatusele oli aga juba Tallinna linnakodanike keeldumine ühinemisest eestlaste ülestõusuga.
Rootsi väejuht Pontus de la Gardie oli kindlasti kõikidest 16. sajandi teise poole "Sõja Peameestest" kõige edukam ja saavutas ajavahemikul 1580-83 otsustavaid võite venelaste vastu. Kuid ta uppus Narva jões 5. nov. 1585 ja seega jäi "Poola hädaoht" edasi püsima.
Muidugi leidus peakonfliktide ja sõjaliste kokkupõrgete vaheaegadel ka teisi vähemtuntud kangelasi, kes ei küündinud "peameeste" seisusse. Näiteks Hans von Arenshausen (võib olla Tallinna Arensite hulgast?), kes oma aadlivapil 1569. a. ähvardavalt kannab käes suurt võitlusmõõka, selja taga veel mõned mehed ja puud.
"METSAVENNAD"
Sellest võiks järeldada, et tegemist oli mingit ajutist edu saavutanud rootsimeelsete nn. "metsavendade" pealikega, kes aga üsna varsti sattusid vastase nobedama mõõgalöögi ohvriks. Taolisi, halvematki sorti õnneotsijaid leidus teisigi. Vaid mõned neist on jäädvustatud Balthasar Russowi kroonikas ja teistes kirjalikes allikais tollest hirmu ja õuduste ajast.
Lõpuks, mõned väljendid ja vihjed mainitud Tallinna jutlustaja Jürgen Mülleri jutlustes lasevad oletada, et ta tundis hästi üht esimesist "Sõja Peameestest". Nimelt Tartu stiftifoogti poega Klaus Kurselli, kes arvatavasti oli rahvuselt kurelane. 7. jaanuaril 1570 sai ta hakkama ainulaadse vägiteoga, vallutades oma balti aadlike poolt juhitud jõuguga Toompea lossi ja vangistades Rootsi asehalduri Gabriel Oxenstierna koos perega.
Kurselli "valitsus" Toompeal ei kestnud aga rohkem kui paar kuud. Suure Reede ööl samal aastal vangistas üks rootslane hüüdnimega "Nils Dobblare" tema ja ta allpealikud ning saatis nad timukapakule.
Klaus Kurselli ja üldse Kursellide vapipilt on vägagi paljukõnelev, isegi folkloristlikult.

ILMAR ARENS
Arensburger
Moderaator
Postitusi: 617
Liitunud: 25 Veebr, 2004 19:41
Kontakt:

Postitus Postitas Arensburger »

Lisan selle teema alla veel I.Arensi artikli, mis iseloomustab hästi tollast aega ja olusid. Artikkel ilmus Eesti Päevalehes 29.10.86

"Otsa Jürgen" Rootsi armee spioonina Tartus

Eesti Teadusliku Seitsi Rootsis aastaraamatus IX (1980-84) ilmunud uurimuses "Otsa Jürgen, lääniga autasustatud Rootsi armeespioon Tartus 1656-57" oli võimalik esitada kaks vastavat ürikut Rootsi Riigiarhiivist, kus seda spionaazitegevust väliselt kirjeldati või sellele vihjati. Rootsi eestkostevalitsuse (kuni Karl XI täisealiseks saamiseni) läänikirjas 6. aug. 1663 tõstetakse esile, et mainitud Neanurme talupoeg Otsa Jürgen olevat viimase "moskoviidi-sõja" ajal (1656-61) osutanud Rootsi riigile ja kuningale suuri teeneid.
Need seisnesid kirjade ja teadete sisse- ja väljakandmises Tartust. Sisuline seletus Jürgeni tegevuse kohta puudub ja tema enda palvekirjas Rootsi kuningale umbes 20 aastat hiljem ta oma tegevust salakuulajana lähemalt ei kirjelda. Kuid väljenditest, et ta pidi elu kaalule pannes kandma kirju ja teateid läbi mõlema vaenuliku liini, sageli sumades kuni vööni külmas vees jne., võib järeldada, et Jürgen toimetas tähtsaid andmeid venelaste Tartu garnisoni kohta, üle ajuti üleujutatud Emajõe luhtade või harujõgede mingisse põhja pool asuvasse Rootsi staapi.
"JULM VAENLANE”
Nüüd äkki kerkis Riigiarhiivis esile dokument, mis Otsa Jürgeni osale venelastevastases spionaazis võiks heita lähemat valgust. See arvatavasti mõnda aega salajaseks tembeldatud kirjavahetus on kättesaadav arhiivifondis "Krigshistoriska Handlingar. Karl X Gustafs tid". Teade on kirjutatud salakirjas, shifferis, mis on tõlgitud saksa keelde Tallinnas 19. märtsil 1658. Dublikaat sellest leidub veel "Livonica II".
Lähemal vaatlusel selgub, et salasõnum jaguneb sisuliselt kahte ossa. Esimene käsitleb Moskva suurvürsti vahekordi ähvardavate tatarlastega ja kõlab järgmiselt:
- Suurvürstil (tegelikult tsaar Aleksei Mihhailovits) on tatarlastega rahu, mille ta on ostnud suure rahasumma eest. Aga tatarlased on tunnistanud, et nad tahavad pidada rahu nii kaua, kuni türklased on vaiksed ja mitte kauem.
Eesti ja Tartu osas muutub salasõnum aktuaalsemaks alles teises osas. Kõigepealt teatatakse, et Pihkva alla koondavad venelased suuri vägesid ja kavatsevad marssida Narvat piirama ja vallutama. Seda tõendavad sealt, s.t. Pihkvast saabunud kirjad. Sõnasõnalt ütleb salakirja koostaja:
- Jumal õnnistagu Rootsi relvi selle julma vaenlase vastu. Nii et meie, vaesekesed, sellest ahastusest ja hädast saaksime päästetud. Meie väriseme siin kõik suurest hirmust, oodates uusi küüditamisi niipea kui jääolud seda võimaldavad.
NARVA LAHINGUD
Salateade venelaste kavadest teostada suuremoperatsioon Narva vastu, leidis kinnitust. Juba 13. märsil 1658 ületasid venelsed tolleaegse piiri ja ründasid Rootsi eelposte Joala küla juures. Rootslased olid aga ette valmistatud ja tõmbusid tagasi Narva linna. Blokaadiga alustasid venelased otsekohe, kuid nad tõrjuti rootsi raske-suurtükkide tulega linna lähistelt eemale.
22. märtsil õnnestus rootslastel vangi võtta venelaste luurepatrull ja selle koosseisus olnud kapten, sakslane Jürgen Troian Danzigist, kes andis Rootsi väejuhile Christer Hornile õiged andmed vene armee tegelikust suurusest: 1 650 meest, lisaks väike arv talupoegadest abiväelasi.
ALTKÄEMAKS?
Kuid milline osatähtsus oli siis eesti talupojal Otsa Jürgenil Põltsamaa lähedasest Neanurmest? Esijoones etendas Jürgen taolise kõrgemalt poolt tulnud salamaterjali vahendamisel rootslastele vaid kulleri osa. Jürgenil võis näiteks Tartu kodanike hulgas olla mõni lähedane sugulane, kelle külastamine tundus venelastele loomulikuna ja seega lubatuna.
Kuid mis veel rohkem tõenäoline: Jürgen ostis valvepostide usalduse altkäemaksu eest, milleks võisid olla värsked toiduained ja joogid. Tartu varustamisest jõuka Põltsamaa ümbruse saadustega - esijoones liha, või ja munadega - olid vene okupatsioonivõimud ülimalt huvitatud. Nii et linna sisse- ja väljapääs oli neis ringkondades juba tuttavaks saanud Jürgenil hõlbus. Muret võisid tekitada vaid venelaste vahelduvaist isikuist koosnevad sõjaväepatrullid linna lähimas ümbruskonnas.
Kindlaid rindeid ühelt või teiselt poolt Tartu all ei eksisteerinud a. 1657-58 ja ka hiljem, kuid mõlema poole väesalkade esilekerkimisega tuli arvestada. Numbreist koosnev pabeririba seljariiete all oli leitav vaid lahtiriietumisel. Kuid taolisi rafineeritud võtteid tol ajal vaevalt kasutati spioonide avastamiseks, jätkus kompamisest relvade ja võibolla rahapunga järele.
Igal juhul riskeeris Jürgen Rootsi armee spionaazivõrgu kullerina paljuga. Sumades sageli kümneid kilomeetreid läbi soiste alade, rikkus ta kindlasti oma tervist. Kuid paljastatud spioonina venelaste kätte sattumise puhul teadis ta ka, et teda ootas piinamine ja surm. Seetõttu tundub tema vabaduse edasi kinnitamine isegi veel nn. "suure reduktsiooni" keeriseis 1680-ndail aastail kuninga poolt õiglase hinnanguna oma kunagisele truule teenrile.
VAJATI "KEELI”
Ülal äratoodud, seega deshifreeritud salatekst koosneb 32 numbrist ja ühest tähest "L" teksti alguses. Mitmed numbrid, eriti 6, 7 ja 37 on korduvad. Kogu tekst mahub lahedasti kahele normaalse laiusega reale ja seda võidi hõlpsasti õmmelda kitsa ribana kuhugi riietusse, - näiteks püksivärvli vahele. Sellest arusaamine ilma shifrita tohiks olla raske isegi tänapäeva krüptograafia ekspertidele.
Mõlemad, Rootsi kõrgemale väejuhatusele, eesotsas Magnus Gabriel de la Gardie'ga ja Bengt Horn'iga, suure tähtsusega teated, mis on kirjutatud samas deshifreerimis-peas, on kantud ajalooallikaist vähetuntud pastor Johan Witstocki arvete. Viimane näib olevat Rootsi armee spionaazivõrgu "peaämblikuks" Tartu osas. Kuidas siis oli võimalik taoline spionaaz Vene okupatsiooniarmee kõrgeimas juhtkonnas?
Meie fantaasiat on võib-olla liigselt üles kütnud lugematu arv moodsaid spionaazi ja kontraspionaazi käsitlevaid filme kinodes ja teleriekraanil. James Bondi ja teiste superagentide üliintelligentsus, nobedus ja osavus õhutab ehk otsima samasugust ebatõelikku fenomenaalsust ka tollasel "vene ajal" Tartus aastail 1656-61. Tegelikult võis aga asi olla palju lihtsam, kuigi vahest mitte ebaromantilisem kui filmide agendilugudes.
Tsaariga pidas ühendust peamiselt Vene okupatsiooniarmee juht, vojevood ja vürst Trubetskoi. Kuid tsaarilt või Pihkva peavojevoodilt saabunud kirjade ja teadete sisu kohta "sosistati" vene kõrgemate ohvitseride ringkondades üsna kõvasti. Mitte ainult staapides vaid ka pidutsemistel. Vaja oli vaid sobivaid "keeli" ja oskus pealtkuulajaid sisse poetada igatlaadi teenijaskonda.
Hirmu ja kartuse tekitamiseks olid venelased talupoegade kaudu lasknud levitada ründevägede suuruse kohta liialdatud andmeid - kuni neli tuhat meest!
Ebaõnnestumine silme ees alustas venelaste väejuht Hovanski läbirääkimisi Christer Horniga, mispeale sõlmiti vaherahu 21. aprillil ja venelased eemaldusid Narva alt juba 24. aprillil 1658. See oli ühtlasi ka seda sõda alustanud "Moskoviidi-tsaari" Aleksei Romanovi viimane temapoolne katse vallutada Eestit.

ILMAR ARENS

Veel Rootsi kontraspionaazist Tartus

Rootsi rünnak aprillis 1658 päästis küüditatud Tartust

Mitmeile järelpärimisile vastuseks seoses artikliga "Otsa Jürgen Rootsi armee spioonina Tartus aastal 1658” (EPL 29. 10. 86.) lubatagu kokkuvõtlikult lisada ja seletada järgmist. Küsimusele selle venelaste vastase spionaazivõrgu juhi või "peaämbliku", pastor Johan Wittstocki isiku ja tema vaimuliku tegevuse kohta on õige vähe seletada, kuna teated tema kohta on napid.
Võib-olla põjustatult tema aktiivsest spionaazitegevusest rootslaste kasuks kuni Kärde rahuni 1. juulil 1661. Baltisaksa ajaloolane von Napiersky (1793-1864) esitab oma raamatus "Beiträge zur Geschichte der Kirchen und Prediger" põhiandmeid "Wittstock Johann'i" kohta ainult kaheksal trükireal. Seda täiendavad Martin Ottow ja Wilhelm Lenz a. 1977 vaid paari lisandiga.
"TÄIS SOLVAMISI"
Neist selgub, et Wittstock sündis Saksamaal Greifswaldis ja oli pastoriks Tartu Jaani saksa koguduses 1652-79 kuni oma surmani. Napiersky märgib registris siiski, et Wittstock on olnud jutlustaja ka Tartu-Jaani eesti koguduses. 11. sept. 1674 olevat ta Tartu rae poolt valitud konsistooriumi assessoriks, kuid Gadebuschi järgi olevat ta sellest keeldunud.
Samal ajal märgib Napiersky, et Wittstocki jutlused olnud "täis solvamisi", mistõttu Tartu magistraat olevat tema peale esitanud kaebuse Ülemkonsistooriumile a. 1675. Selles asjas jääb aga püsima teatud vastolu. Wittstocki abikaasa nimi on teadmata, kuid teda mainitakse a. 1686 "lesena". Omakäeliselt olevat Wittstock kirjutanud oma nime allkirjades "Witstoch". Kas ja milliseid salanimesid see vilgas spioonpastor kasutas oma teateis Rootsi väejuhatusele - seda ei selgu seni kasutuselolnud materjalist. Pealegi ei ole üks temasse puutuv trükis siin kahjuks kättesaadav.
MIDA KARDETI?
Küsitakse millist uut küüditamist Tartu elanikkond 1658. a. kevadtalvel nii väga värisedes kartis kui veetee Pihkvasse ja Oudovasse vabanes. Sellest on ajalooallikaist teada seni vaid üks juhtum: eelnenud, 1657. a. aprilli teisel poolel toimus rootslaste edukas rünnak baltisaksa rittmeistri (hiljem kol.-leitnant ja Eestimaa rüütelkonna, peamees) Fromhold von Tiesenhauseni juhtimisel Kastre kantsi vastu Emajõe ääres. Seejuures vabastati mõnedel teadetel kümmekond (prof. Treiberg-Tarveli järgi 16) Tartu käsitöölist koos nende perekondadega (kogusummas võib-olla 60-80 inimest), kes olnud küüditatuna teel Venemaale.
Arvatavasti olid rootslased sellegi kohta saanud Tartust agentuuriandmeid. Muidugi pole pärtselt võimatu, et toimus teisigi oskustööliste ja asjatundjate kaasaviimisi üksikuina või väiksemate gruppidena, mis jäid pabereis märkimata. Seetõttu on mõistetav Tartu kodanike ja kõigi ajutistegi asukate suur hirm ja kartus võimalike uute suuremate küüditamiste ees. Kõike seda ei või muidugi võrrelda uute hilisemate suurküüditamistega, näiteks aastatel 1707, 1941, 1949 jne.
Küsitakse veel, miks rootslased tõsisemalt ei püüdnud a. 1657-58 Tartut tagasi vallutada kui neil olid niivõrd head spionaaziandmed ja kui nad oleksid võinud arvestada Tartu elanike aktiivse kaasabiga piiramise ja tormijooksu korral. Sellele vastamine ei ole hõlbus. Rootsi uurijate poolt on ebaedus selles "Moskoviidi- sõjas” peamiselt süüdistatud "generalissimust" ja Liivimaa kindralkuberneri, krahv Magnus Gabriel de la Gardie ja tema nigelaid väejuhivõimeid.
TRUBETSKOI
Teisest küljest oleks aga ükskõik kui oskusliku juhtimise juures rootslastel Liivi- ja Eestimaal käsutada olnud väikeste jõududega (3 000 kuni 4 000 meest väliväge) väga raske midagi tõhusamat ette võtta venelaste umbes 5 000 mehelise Tartu garnisoni vastu. Pealegi koosnes see tõenäoliselt eliitväeosadest, nagu Novgorodi ja Pihkva aadlilipkonnad jt. Lõpuks istus Tartus alaliselt vojevoodina üks Tsaari-Venemaa parimaid väejuhte, vürst Aleksei N. Trubetskoi.
Samal Trubetskoil oli okupatsiooni teostamises pealegi suuri kogemusi a. 1654, mil ta oli Poolasse-Leedusse võidukalt sisse tunginud Vene vägede ülemjuhatajaks. Tartu edukaks piiramiseks ja vallutamiseks oleks rootslastel läinud vaja vähemalt 8 000- 10 000 mehelist löögiarmeed. Käimasolevate võitluste tõttu teistel võitlustandritel oli aga taolise tugevusega väekoondise Tartu alla paiskamine praktiliselit võimatu. Pigem tuli valvel ja valmis olla, et Trubetskoi taoline väejuht Tartut baasina kasutades ette ei võtaks sügavamaid vallutusi Eesti aladel.
Lõpuks olgu õiendatud väikest eksimust eelmise artikli (EPL 19. okt.) esimese veeru keskosas: Vene tsaar ei olnud tollal "Aleksei Mihhailov" vaid Aleksei Mihhailovits Romanov, esimene tsaar (1645-76) Romanovite soost. Tema pojal teisest abielust, Peeter I-el teatavasti õnnestus "akna Euroopasse raiumine" paremini.

ILMAR ARENS
Arensburger
Moderaator
Postitusi: 617
Liitunud: 25 Veebr, 2004 19:41
Kontakt:

Postitus Postitas Arensburger »

Rootslaste Ruunavere lüüasaamise hävitavad tulemused

Nimelt kaotas (arvatav liivlane) Klaus Kursell 13. veebr. 1567 koos Henrik Klasson Horniga poolakate vastu. Kuidas taoline hävitavate tagajärgedega kaotus siis võis toimuda? Vene väeülemad vaatasid seda kahe vaenlase veristamist pealt suurima lõbuga.
Eks olnud "krigsöverste" Klaus Kursell ju talve alguses 1567 poolakaid veriselt löönud Lemsalu (lätik. Limbazhi) asula (linn alates 1783) juures, selle vallutanud ja maha põletanud. Mis siis juhtus, sellest jutustab kroonik B. Russow kaasaegse elevusega: "See vihastas poolakaid väga, millepärast nende sõjaülem Nicolaus Tolwenzky suurema väe kogus ja mitme tuhande sakslase ja poolakaga välja läks Lemsalus osaks saanud kahju ja häbi rootslasile kätte maksma. Siis valmistusid Tallinna kubernerihärra Hindrick Claussen ja sõjaväe ülemjuht Klaus Kursell omagi sõjarahvaga vahvasti poolakatele vastu astuma ja läksid samuti välja. Kui nüüd mõlemad hulgad väljas olid, põrkasid nad Ruunavere veski juures Läänemaa piiril kokku ja lõid teineteisega lahingut."
Taoliselt kirjutab Russow. Nõuk.-Eesti ajaloouurimises kõlab Ruunavere lahingu eellugu ja avamine veidi teisiti. Nimelt pajatavad A. Kruusimägi ja A. Paidla vastavate uurimuste tulemusena oma raamatukeses "Rapla rajoon" (Tallinn 1974, lk. 45) et: "3. veebr. (õige siiski "13.") 1567 toimus Teenuse jõe ääres (Pajaka mõisa maal) Ruunavere veski lähedal Rootsi ja Poola vägede vahel ohvriterohke lahing. Rootslased koos Tallinna saksasoost linnameestega olid teel Märjamaa poole, kui nad praeguse Harju ja Rapla rajooni piiril ootamatult kokku põrkasid suure Poola väeüksusega, kes oli teel Tallinna suunas. . . "
Selles Nõukogude käsitluses pöördunud nüüd "Rootsi eliitvägi" kiiresti tuldud teed tagasi,. kuid sõjaväe peamass, maasulased, ei suutnud erakordselt sügava lume tõttu nii kiiresti manööverdada ja sattusid poolakate piiramisrõngasse. "Mobiilne Poola ratsavägi" olevat püüdnud (kõik?) põgenevad rootslased kinni ja löönud nad "puruks". Rootslased kaotanud selles Ruunavere lahingus üle 2 000 mehe langenutena (sic!) ning rahvajutu järgi hakatud seda lahingupaika kutsuma "Ruunavereks", sest "verd olnud lahinguväljal ruuna põlveni..."
Tegelikult oli see nimi muidugi palju vanem ega tulenenud mingist "ruuna verest". Lauri Kettunen kahjuks ei ole selle nime etümoloogiat oma töös (1955) käsitelnud. Kuid "-vere" ei tulene siin kindlasti sõnast "veri" vaid on too keeleuurijate poolt ikka veel kõvasti vaieldav meie kohanimedes väga sagedane "-vere". Siin ehk sobiks tähendus "-veere".
Kuid, mida ütleb kroonik Russow edasise lahingukäigu kohta Ruunaveres? Nimelt: "kui nad mõned korrad olid teineteise peale tunginud, ajasid poolakad, arvu poolest ülekaalus, rootslased pakku ja said võidu. Siis lasksid kõik mõisamehed ratsa läbi sügava lume jalga ja jätsid hätta kõik rootsi ja saksa tingsõdurid, kes sügava lume pärast kuhugi põgeneda ei saanud. Nüüd tõttasid poolakad rootsi mõisameestele järele, tapsid või võtsid vangi põgenemisel neist paljusid ja selsamal korral võeti vangi ka rittmeister Johann Maydel von der Wollust ja lipkondade juhid pääsesid hädavaevu...”
Sama tekst kõlaks rohkem usutavalt modernses ajalookeeles: "poolakad võtsid enamuse neist vangi, need kõik aeti salga kaupa ühes nende pealikute ja lipumeestega Poolamaale”.
”Tallinna linna saksa sõjasulased said aga kasulikuks seisukohaks kätte ühe talu, mille alla aga poolakad jämedaid suurükke vedasid ja nende pihta lasksid. Nüüd pidid mehed seal alla andma ning need kõik küüditati rootsi sulastega tükkis Poola- ja Leedumaale. Siis said poolakad ka Tallinna linna lipu ühes rootslaste omadega kätte ja viisid need triumfiks Vilnosse." Edasi arutleb Russow ülevaates tõepärasemalt kui nõukogude skribendid: "Selles tapluses kaotasid rootslased mahalöödute ja vangiviidute poolest kokku üle 2 000 mehe; hukkus ka palju poolakaid..."
Kõige kurvemad, mõnes osas, hoopiski katastroofilised tagajärjed olid selle (Tallinna-) rootslaste kaotusel Ruunavere veski juures 13. veebr. 1567 seetõttu, et nagu juba Russow märgib: "Pärast seda võitu röövisid ja põletasid poolakad Lääne- ja Harjumaal kuni Tallinnani välja ning tegid suurt kahju."
Millised mõõtmed too "suur kahju" eesti maa ning ta pärisrahva osas just Ruunavere lahingu järgsetel aastatel võttis, see ilmneb kujukaimalt üldiselt omaksvõetud lakoonilisest hinnagust: "Tallinna ja Pärnu vahel ei olnud enam kuulda kuke kiremist ega koera haugatust." Aga ka need ajad elati üle ning tühimaad täitusid isekolonisatsiooni korras uute töökätega teistest seekord õnnelikemaist paikkonnist.

ILMAR ARENS / Eesti Päevaleht
Vasta

Kes on foorumil

Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 7 külalist