Selle kindla mooduse all mõtleb isand Karuke siis ilmselt kirvest või mõõka. Nende mõlema (mõõgaga vast rohkem) abil pea eraldamine kehast oli austusväärne surm. Poomine oli vastupidi häbiväärne surm. Aga mis juhtus siis, kui inimene oli surma mõistetud riigireetmise eest Suurbritannias (viimati rakendatud vist 17. sajandi lõpupoole): inimene poodi ja kohe lasti alla, poolelusalt kehalt lõigati ära suguelundid ning timukas näitas neid rahvale, enne ümberluusivate näljaste koerte ette heitmist, seejärel avas timukas hoolika kerge lõikega kõhunaha piki keha, pistis käe sisse ja rebis välja soolikad (taas koertele); edasi järgnes juba pea maharaiumine ning seejärel keha tükkideks (harilikult neljaks) raiumine. Need jupid saadeti laiali suurematesse linnadesse ja riputati ülesse, näiteks linnaväravasse.Karuke kirjutas: Timukas oli keskajal eeskätt kunstnik kelle loomingulise töö edukuse parameetriks oli "klienti" suure kisa ja võimalikult koleda vaatepildi saatel maksimaalselt kaua meelemärkusel hoida. Eks igal mehel olid oma nipid ja igal kohal omad traditsioonid.
Noh, erandiks ehk kroonitud pead, millede patustest kehadest eraldamiseks oli enamasti üks kindel moodus
Mitte-sinivereliste kaelakohtulike kurjategijatega käis asi muidugi lihtsamalt. 15. sajandi algul vallutas Saksa ordu Gotlandil Visby linna tagasi seal endale pesa teinud mereröövlitelt vitaalivendadelt. Elusalt kättesaaduid vähe nüliti siit ja sealt ning siis riputati veritsevad, kuid elusad kehad linnamüüridele. Ilmselt see surm oli märksa jubedam kui ristile riputatud Jeesusel, kes sai lõpuks ikka odatorke ribide vahele.