Tartu piiskopkonna linnused
-
ugandiklubi
- Liige
- Postitusi: 1114
- Liitunud: 10 Juun, 2004 15:02
- Asukoht: Tartu või Sinimäe
- Kontakt:
Tartu piiskopkonna linnused
Huvituks kas on midagi neist linnustest ilmunud ka kirjanduses, peale Kalvi Aluve Eesti Keskaegsed Linnused. Vöi on ka netis mõnigaid häid kohti. Teretulnud on info järgmiste linnuste kohta :Uue-Kastre piiskopilinnus, Vana-Kastre piiskopilinnus, Vastseliina piiskopilinnus aga ka kõigi vasallilinnuste kohta.
Kõigepealt kahest piiskopkonna pealinnusest - Otepääst ja Tartust.
Tartu piiskopkonna esimene linnus ja ka varajasim keskus oli Otepääl - sinna rajas muinaslinnuse asemele kivilinnuse piiskop Hermann juba 1224. aastal. Üsna mõne aasta pärast rajas piiskop teise linnuse ka Tartusse (Tarbatu muinaslinnuse kohal, prageuse tähetorni kohal), millest saigi piiskopkonna keskus. Tartu linnuse ümber tekkis suurem linnaline asula kui Otepää ümber. Erinevalt Tartust hävitati Otepää linnust mitu korda, sh lõplikult Liivi ordu ja piiskopkonna vahelises sõjas 1396. Alles 1950ndatel kaevati Otepää linnuse müürid välja, vahepeal oli paik hüljatud.
Edasi - kaks teetõkkelinnust tähtsa Tartu-Pihkva kauba- ja sõjatee ääres (mis kulges läbi Reola, Tilleoru, Ihamaru, Puskaru, Kirumpää, Vastseliina ja Irboska). Vanim neist oli Kirumpää linnus kauba- ja sõjatee Võhandu jõest üleminekukohas. Seda on esmamainitud 1322, kuid arvatavasti on ta siiski ehitatud 13. sajandi teisel poolel. 14.-16. sajandil on seda linnust korduvalt täiendatud. Liivi sõda, Poola-Rootsi sõjad ja Põhjasõda on linnusest jätnud alles vähesed varemed.
Teine teetõkkelinnus sama tee ääres rajati 32 km Pihva poole Liivimaa (piiskopkonna) piirile. Seda hakati ehitama 1342, asukohaks valiti looduslikku kaitset pakkuv Piusa jõe ja Meeksi oja vaheline neemik. Kuna selle linnuse asukoht oli Kirumpää suhtes uuem, hakati seda kutsuma uueks linnuseks (saksa k. Neuhausen), kohaliku murde tõlkes eesti keeles aga Vastseliina. Hiljem muutus Vastseliina linnus arvukate rekonstrueerimiste käigus võimsaks keskuseks. Lõplikult jäi ta varemetesse Põhjasõja ajal.
Kaks teetõkkelinnust oli piiskopkonnal ka Emajõe kui tähtsa veetee ääres. Praegusest Luunja sillast mõnisada meetrit Tartu poole (Tartust 13 km allavoolu) jõe lõunakaldale püstitati arvatavasti juba 13. sajandi lõpul vanim teetõkkelinnus Vana-Kastre (saksa k Atrenthurm, Oldentorn). Ka see oli looduslikult kaitstud koht Luutsna oja ja Emajõe vahelisel kõrgel neemikul. Linnus sai 1501 viga venelaste sõjaretke ajal ja hävis lõplikult Liivi sõjas. Alles on vaid mullaga kaetud rusuhunnikuid.
14. sajandil rajati 14 km Vana-Kastrest allavoolu veel üks teetõkkelinnus - Uue-Kastre (saksa k Warbeke). See asus Emajõe põhjakaldal, viimasel jõeäärsel moreenkünkal enne pikka soist suudmeala. Linnus sai viga nii Liivi sõjas, Poola-Rootsi sõdades 17. saj uja lõplikult hävis Põhjasõjas. Linnuse kohale ehitati 18. sai Kantsi kõrts, mis mõni aasta tagasi rekonstrueeriti Emajõe-Suursoo maastikukaitseala keskuseks. Kavastu praamikohast asub ta ca 4 km allavoolu.
Linnuseks võib lugeda ka esimese piiskopi Hermanni poolt Kärkna (Valkena, Muuge) tsistertslaste kloostrit. See asutati 1228.a. Tartu-Põltsamaa-Tallinna strateegiliselt tähtsa maantee äärde (tollane trass kulgest sealtkaudu veel 18. saj alguseski). 14.-16. saj kloostrit korduvalt rekonstrueeriti ning 16. sajandi keskpaigas oli ta oma 100x120 m suurustee ehitistega Eesti võimsaim sakraalkehitis. Klooster hävis Liivi sõjas, suur osa ta varemeid viidi arvatavasti 17.-18. sajandil ehitusmaterjalina ära. Alles on temast vähe - vesiveski ning madalad rusuhunnikud enamike ehitiste kohal.
Nimetatud kuuele lisaks suuri linnuseid Tartu piiskopkonnas arvatavasti teisi ei olnud. Lisada tuleb aga hulga vasallilinnuseid ehk kindlustatud mõisahooneid. Nähtavad varemed on alles Rõngu vasallilinnusest. Mitmeid maaaluseid vundamente, vallikraave vms on leitud/teada aga ka Rannu, Kavilda, Konguta, Antsla, Vaabina ja Sõmerpalu vasallilinnustest. Ka Rogosi mõisahoone kuju on andnud ainet mõtiskluseks, et seal võis olla keskajal linnus (selle mõisa alt kulges läbi keskaegne Pihkva-Vastseliina-Valga-Riia maantee). Arvatavasti oli keskaegseid vasallilinnuseid Tartu piiskopkonnas veelgi, aga need ei ole lihtsalt säilinud.
Lühidalt kõik. Vabandan võimalike vigade pärast ja ka aastaarvude vähesuse pärast, sest kirjutasin selle jutukese ühe hingetõmbega peast ilma igasuguste abimaterjalideta. Kui kusagilt leiaksin päeva-paar vaba aega ning võtaksin abiks kõik minu valduses olevad arvukad abimaterjalid, siis saaksin igast linnusest eraldi vast 3-4 korda pikema jutu kui see siin.
Midagi leiab ka ehk minu mõisaportaalist www.mois.ee - eriti paikade kohta, mis hiljem kasutuses mõisana (Uue-Kastre, Antsla, Kärkna). Samas leian, et olen seal olevad tekstid hoidnud liigagi napisõnalised ning peaksid neid täiustama (kui aega leian...)
Tartu piiskopkonna esimene linnus ja ka varajasim keskus oli Otepääl - sinna rajas muinaslinnuse asemele kivilinnuse piiskop Hermann juba 1224. aastal. Üsna mõne aasta pärast rajas piiskop teise linnuse ka Tartusse (Tarbatu muinaslinnuse kohal, prageuse tähetorni kohal), millest saigi piiskopkonna keskus. Tartu linnuse ümber tekkis suurem linnaline asula kui Otepää ümber. Erinevalt Tartust hävitati Otepää linnust mitu korda, sh lõplikult Liivi ordu ja piiskopkonna vahelises sõjas 1396. Alles 1950ndatel kaevati Otepää linnuse müürid välja, vahepeal oli paik hüljatud.
Edasi - kaks teetõkkelinnust tähtsa Tartu-Pihkva kauba- ja sõjatee ääres (mis kulges läbi Reola, Tilleoru, Ihamaru, Puskaru, Kirumpää, Vastseliina ja Irboska). Vanim neist oli Kirumpää linnus kauba- ja sõjatee Võhandu jõest üleminekukohas. Seda on esmamainitud 1322, kuid arvatavasti on ta siiski ehitatud 13. sajandi teisel poolel. 14.-16. sajandil on seda linnust korduvalt täiendatud. Liivi sõda, Poola-Rootsi sõjad ja Põhjasõda on linnusest jätnud alles vähesed varemed.
Teine teetõkkelinnus sama tee ääres rajati 32 km Pihva poole Liivimaa (piiskopkonna) piirile. Seda hakati ehitama 1342, asukohaks valiti looduslikku kaitset pakkuv Piusa jõe ja Meeksi oja vaheline neemik. Kuna selle linnuse asukoht oli Kirumpää suhtes uuem, hakati seda kutsuma uueks linnuseks (saksa k. Neuhausen), kohaliku murde tõlkes eesti keeles aga Vastseliina. Hiljem muutus Vastseliina linnus arvukate rekonstrueerimiste käigus võimsaks keskuseks. Lõplikult jäi ta varemetesse Põhjasõja ajal.
Kaks teetõkkelinnust oli piiskopkonnal ka Emajõe kui tähtsa veetee ääres. Praegusest Luunja sillast mõnisada meetrit Tartu poole (Tartust 13 km allavoolu) jõe lõunakaldale püstitati arvatavasti juba 13. sajandi lõpul vanim teetõkkelinnus Vana-Kastre (saksa k Atrenthurm, Oldentorn). Ka see oli looduslikult kaitstud koht Luutsna oja ja Emajõe vahelisel kõrgel neemikul. Linnus sai 1501 viga venelaste sõjaretke ajal ja hävis lõplikult Liivi sõjas. Alles on vaid mullaga kaetud rusuhunnikuid.
14. sajandil rajati 14 km Vana-Kastrest allavoolu veel üks teetõkkelinnus - Uue-Kastre (saksa k Warbeke). See asus Emajõe põhjakaldal, viimasel jõeäärsel moreenkünkal enne pikka soist suudmeala. Linnus sai viga nii Liivi sõjas, Poola-Rootsi sõdades 17. saj uja lõplikult hävis Põhjasõjas. Linnuse kohale ehitati 18. sai Kantsi kõrts, mis mõni aasta tagasi rekonstrueeriti Emajõe-Suursoo maastikukaitseala keskuseks. Kavastu praamikohast asub ta ca 4 km allavoolu.
Linnuseks võib lugeda ka esimese piiskopi Hermanni poolt Kärkna (Valkena, Muuge) tsistertslaste kloostrit. See asutati 1228.a. Tartu-Põltsamaa-Tallinna strateegiliselt tähtsa maantee äärde (tollane trass kulgest sealtkaudu veel 18. saj alguseski). 14.-16. saj kloostrit korduvalt rekonstrueeriti ning 16. sajandi keskpaigas oli ta oma 100x120 m suurustee ehitistega Eesti võimsaim sakraalkehitis. Klooster hävis Liivi sõjas, suur osa ta varemeid viidi arvatavasti 17.-18. sajandil ehitusmaterjalina ära. Alles on temast vähe - vesiveski ning madalad rusuhunnikud enamike ehitiste kohal.
Nimetatud kuuele lisaks suuri linnuseid Tartu piiskopkonnas arvatavasti teisi ei olnud. Lisada tuleb aga hulga vasallilinnuseid ehk kindlustatud mõisahooneid. Nähtavad varemed on alles Rõngu vasallilinnusest. Mitmeid maaaluseid vundamente, vallikraave vms on leitud/teada aga ka Rannu, Kavilda, Konguta, Antsla, Vaabina ja Sõmerpalu vasallilinnustest. Ka Rogosi mõisahoone kuju on andnud ainet mõtiskluseks, et seal võis olla keskajal linnus (selle mõisa alt kulges läbi keskaegne Pihkva-Vastseliina-Valga-Riia maantee). Arvatavasti oli keskaegseid vasallilinnuseid Tartu piiskopkonnas veelgi, aga need ei ole lihtsalt säilinud.
Lühidalt kõik. Vabandan võimalike vigade pärast ja ka aastaarvude vähesuse pärast, sest kirjutasin selle jutukese ühe hingetõmbega peast ilma igasuguste abimaterjalideta. Kui kusagilt leiaksin päeva-paar vaba aega ning võtaksin abiks kõik minu valduses olevad arvukad abimaterjalid, siis saaksin igast linnusest eraldi vast 3-4 korda pikema jutu kui see siin.
Midagi leiab ka ehk minu mõisaportaalist www.mois.ee - eriti paikade kohta, mis hiljem kasutuses mõisana (Uue-Kastre, Antsla, Kärkna). Samas leian, et olen seal olevad tekstid hoidnud liigagi napisõnalised ning peaksid neid täiustama (kui aega leian...)
Valdo
[b][url=http://tinyurl.com/rattad]Eesti Jalgrattamuuseumi[/url][/b] looja ja eestvedaja
Asume Kesk-Eestis Väätsal Pikk tn 9. Maist septembrini oleme avatud R,L,P 11-18, muul ajal kokkuleppel
Tutvustame jalgratta ajalugu eesti vaates, meie seitsmes saalis on välja üle 120 ratta
[b][url=http://tinyurl.com/rattad]Eesti Jalgrattamuuseumi[/url][/b] looja ja eestvedaja
Asume Kesk-Eestis Väätsal Pikk tn 9. Maist septembrini oleme avatud R,L,P 11-18, muul ajal kokkuleppel
Tutvustame jalgratta ajalugu eesti vaates, meie seitsmes saalis on välja üle 120 ratta
-
Arensburger
- Moderaator
- Postitusi: 617
- Liitunud: 25 Veebr, 2004 19:41
- Kontakt:
1657. a. aprilli teisel poolel toimus rootslaste edukas rünnak baltisaksa rittmeistri (hiljem kol.-leitnant ja Eestimaa rüütelkonna, peamees) Fromhold von Tiesenhauseni juhtimisel Kastre kantsi vastu Emajõe ääres. Seejuures vabastati mõnedel teadetel kümmekond (prof. Treiberg-Tarveli järgi 16) Tartu käsitöölist koos nende perekondadega (kogusummas võib-olla 60-80 inimest), kes olnud küüditatuna teel Venemaale.valdo kirjutas: Kaks teetõkkelinnust oli piiskopkonnal ka Emajõe kui tähtsa veetee ääres. Praegusest Luunja sillast mõnisada meetrit Tartu poole (Tartust 13 km allavoolu) jõe lõunakaldale püstitati arvatavasti juba 13. sajandi lõpul vanim teetõkkelinnus Vana-Kastre (saksa k Atrenthurm, Oldentorn). Ka see oli looduslikult kaitstud koht Luutsna oja ja Emajõe vahelisel kõrgel neemikul. Linnus sai 1501 viga venelaste sõjaretke ajal ja hävis lõplikult Liivi sõjas. Alles on vaid mullaga kaetud rusuhunnikuid.
14. sajandil rajati 14 km Vana-Kastrest allavoolu veel üks teetõkkelinnus - Uue-Kastre (saksa k Warbeke). See asus Emajõe põhjakaldal, viimasel jõeäärsel moreenkünkal enne pikka soist suudmeala. Linnus sai viga nii Liivi sõjas, Poola-Rootsi sõdades 17. saj uja lõplikult hävis Põhjasõjas. Linnuse kohale ehitati 18. sai Kantsi kõrts, mis mõni aasta tagasi rekonstrueeriti Emajõe-Suursoo maastikukaitseala keskuseks. Kavastu praamikohast asub ta ca 4 km allavoolu.
See tsitaat on pärit ühest Ilmar Arensi artiklist, kus ta ei seleta täpselt, kumma linnuse vastu see rünnak oli suunatud, kas Uus- või Vana-Kastre vastu ja kui palju kants selle käigus ise kannatada sai?
Kes on foorumil
Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 4 külalist