Otsustasin üle mitme-setme aja ka jälle miskit kirja panna. Olen ammuilma huvilistele lubanud kirjutada Templirüütlite seosest Saalomoni Templiga, aga pole vaimu peale tulnud, kuid tänu Ilmataadile ja Vihmapühadele parandan lõpuks selle vea!
Mardikat on juba lapsest saadik huvitanud rüütlid, nende kombestik ja eluolu ning mingil eluhetkel mõtlesin püstitada selle teemaga seoses omale mingi eesmärgi, et teemat süvendatult uurida ja end asjadega põhjalikult kurssi viia. Palju on müüte ja põnevaid avaldusi tehtud Templirüütlite seosest Saalomoni Templiga ning otsustasingi uurida kas neil on ka mingit alust ja seadsin eesmärgiks välja uurida, kas nende edukuse, mastaapsuse ja rikkuse aluseks oli siis va kurikuulus Saalomoni Tempel! Oleks ma teadnud kui mahuka ettevõtmisega ma tegelema hakkan, kui palju ajas ma tagasi minema pean, kui palju (igavaid, ainult faktidel põhinevaid 1000 lk. paksuseid) raamatuid sellega seoses läbi lugema pean, poleks vist julgenudki ette võtta, aga vastuse ma ENDA jaoks leidsin ning sellega ka väikese hingelise rahulolu.
Kes ajalooga väga kursis ei ole siis toon algatuseks teemaga seotud ajaloolised daatumid:
- Aastal 1003 eKR saab Taavetist Iisreali ja Juudamaa kuningas, mille pealinnaks saab Jeerusalemm, endine Kaanani pealinn. Kuningas Taavet on teadupärast Saalomoni isa!
- Aastal 1000 eKR sünnib Saalomon, kes on Juudamaa kuningas aastatel 970–928 eKr.
- Aastal 959 eKR valmib Jahvele ehitatud, aga Saalomoni nime kandev püha tempel, mille kindel asukoht ei ole siiani täielikult kinnitust leidnud, kuid arvatakse et ta asus Templimäel ja kuhu kuningas Saalomon viis juutide püha seaduselaeka.
- Saalomoni Tempel lammutati sõdade ja usutülide käigus algosadeks aastatel 586 eKR ja lõplikult aastal 70 pKR roomlaste poolt, juutide mässu ajal ning asemele ehitati Al-Aqsa mošee.
- 15. Juuli 1099 vallutavad ristisõdijad Jeruusalemma, kus toimub tohutu vere pulm.
- 1120 aasta Nabluse kirikukogul kinnitatakse Saalomoni Templi Ordu e. Templiordu asutamine.
Ajatelge jälgides selgub lihtne tõsiasi, et templi valmimisest rüütlite sinna asumiseni möödub ca 2000 aastat ja templi lõplikust lammutamisest kuni rüütlite sinna asumiseni 1050 aastat. Kordan veelkord TUHAT AASTAT. Minu meelest suhteliselt pikk aeg, aga et ikka kõik aru saaks, siis tegemist on sellise kohaga nagu JERUUSALEMM – keset kõrbe asuv asula, kus ei ole puid, kive, vett jne ühesõnaga ehitusmaterjaliga eriti priisata ei ole. See linn lammutati nende aastatuhandete jooksul lugematuid kordi maatasa (sõna otseses mõttes) ja ehitati üles, ennäe imet, nendest samadest lammutusjäänustest. Arheoloogid on seal linnas püsti hädas, sest vat kena ehituskivi mis pärineb mingist kindlast hoonest asub hoopis näiteks kuskil kindlusemüüri tipus... Seega on raske kindlaks teha rajatiste kindlaid asukohti ja asja teeb veel eriti keeruliseks see, et linnas on aja jooksul olnud väga palju erinevaid pühakodasid, mille otstarvet on aja jooksul ka korduvalt muudetud. Isegi juhul kui Saalomoni Tempel on oma vanal kohal Templimäel ei ole võimalik, et sinna on tuhande aasta jooksul jäänud kivi kivi peale ja mingite aarete leidmine võimalikuks osutuks. Heaks näiteks on kasvõi seaduselaegas ise, mis ilmus välja aastal 2011 kui Etioopia patriarh selle muuseumisse panemiseks paavstilt luba küsis... Kõik mis laiali andis vedada, veeti laiali juba esimese lammutamise ajal aastal 586 eKR. Tee mis tahad aga Saalomoni Templit ei saa ordu kasvu ja jõukusega küll kuidagi seostada kuid just nüüd lähebki alles huvitavaks – kuidas ja millega need vennad oma hirmsad varandused siis kokku ajasid ja nii lühikese ajaga veel?
Siinkohal puutumegi kokku erinevate tsivilisatsioonide, uskude, kultuuride ja pärandite rägastikuga. Juudamaal said kokku araabia, pärsia, euroopa ja vanaaja kultuurid ning kõigil neil oli selleks ajaks kaasas ka mingisugune pärand koos ajaloolise pagasiga. Jeruusalemm oli koht kus nad kõik kokku said ja Templiordu asutajad olid mehed, kes olid maad ja ilma näinud, mehed kes suhtlesid nii ristisõdijate kui vaenupoole kõrgemate aukandjate ja teadmameestega, kellel oli ligipääs praktiliselt igale poole ning mis kõige tähtsam, nad polnud päris kuu pealt kukkunud vaid omasid natuke oidu ka. Tuletame meelde, et sel ajal oli araabia kultuuritase eurooplaste omast kõrgem ning paljud tähetargad, arhitektid ja ajaloolased olid pärsia/araabia taustaga ja kellel olid veel säilinud iidsete (sumerid, turgid, mesopotaamlased jne.) kultuuride killud, rääkimata Vanast Testamendist ning sellega seonduvatest müütidest.
Templiordu oli väga hästi üles ehitatud organisatsioon mis toimis isemajandamisel ja sellega seoses/seetõttu otsis oma kulutustele, mis juba iseenesest („filiaal välismaal“, „kontorid välismaal“, „väliskomandeeringud“, militaarvarustus jne.) olid suured, katet. Tänu oma headele diplomaatilistele oskustele, lobbytööle ja kõrgaadlikest „omanikele“ saadi mingi osa annetuste, pärandite ja kingitustena, aga see osa ei olnud nii suur, et ordust müüti teha, sest samasugustest annetustest elasid ka Johhanniitide Ordu ja teised samal ajal asutatud või vanemad ordud. Kust see rikkus siis pärineb?
Minu seisukoht on, et templirüütlid teenisid oma jõukuse selliste teenuste nagu post, „krediitkaart“, turvateenus ja ehitamine pealt. Teadupärast tekkis ristisõdadega seoses suur hulk „reisijaid“, kaupmehi, rändavaid rüütleid, usklikke ja immigrante, kellel kõigil oli vaja kodustega sidet pidada ning kuna templirüütlid, kelle põhitöö oli ju rändavaid usklikke kaitsta, nagunii siiberdasid kogu aeg edasi tagasi, siis miks mitte kasutada neid ka kulleritena ja sellega „firmale“ natuke lisaraha teenida. Templirüütlitel oli väga hea reputatsioon ning nad kasutasid ära ka sellise juba ammu sumerite poolt loodud süsteemi, et kaupmees, kes siirdus araabiamaadesse kauplema, ei pidanud kaasa võtma sularaha, vaid sai kohalikust Templiordu keskusest „krediitkaardi“ mille ta sihtkoha ordulossis sai vahetada sealsesse valuutasse mille eest omale kaupu osta. Igatpidi tulus ja kindel mõlemale poolele! Ehitamine oli muidugi Templiordu trumpäss, sest nad koolitasid araabias välja häid arhitekte ja hoidsid neid nagu silmaterasid. Ühest ehituskohast teise liikuv ehitusteam oli üks kõige turvatuma eskordiga rongkäik üldse ja kogu ehitusalane info ning teadmised hoiti eriliselt salajas. Neid pärandasid meistrid ainult väljavalitutele, kes olid lojaalsed ja usaldusväärsed ordule. Ja siis loomulikult veel ordu oma mõisad, mis vist tänapäeva mõistes meenutasid rohkem kolhoosi, aga kus korraliku, kaasaegse tehnikaga varustatud hästimotiveeritud töölised andsid head toodangut, mida sai müüa ka teistele. Pange kogu see kompott nüüd tänasesse päeva – korralikult toimiv, austusväärne, usaldusväärne, tarkade ja lojaalsete töötajatega firma mis tegeleb panganduse, ehituse, posti/kullerteenusega ja toiduainete tööstusega?? Kas need mitte (kui internet ja must kuld välja jätta) pole need tegevusharud mis heale omanikule jõukust majja toovad... ka tänapäeval...
Seega sai mulle selgeks, et mehed kasutasid oskuslikult ära turusituatsiooni, külastasid rahvusvahelisi „messe“, mõtlesid natuke peaga (mis tol ajal euroopa kultuuriruumis oli suht erandlik), võtsid kasutusele vahepeal unarusse vajunud teadmised ja lõid ühe hästitoimiva ettevõtte! Ei mingeid vandenõusid, saladusi ega aardeid
Omalt poolt tänan eraldi eesti tõlkijaid, sest tänu nendele on palju kirjandust ilmunud ka meie keelde ja see lihtsustas oluliselt sellisele seisukohale jõudmist!