Huvitav millist rikkust siitmailt siis saadi? Tahaksid Sa sellest pikemalt kirjutada?
Nüüd kisub juba vägisi sinnapoole, et tekitame Iyrgeni ühest küsimusest üleüldise mammutteema muinasaegse Eesti ja 13. sajandil asetleidnud sõdade kohta. Aga kuna ma ise seda rikkust mainisin kui liikumapanevat jõudu...
Mida siis võib pidada röövimist väärt rikkuseks mis seiklejaid siiakanti meelitas? Lühidalt - kõike.
Võeti kõike millel vähegi väärtust oli või mida võis kellelegi hiljem maha parseldada. Ei tahtnud aadlikust rüütel, tahtis tema sõjasulane. Ei tahtnud saksi või friisi sõjasulane, tahtis kaasatulnud lätlane või liivlane. Mida väärtuslikum ja kergem oli seda kaasa krabada, seda parem, kuid kindlasti ei põlatud ära tarbeasju ning ka kariloomi ja teravilja. Ka paljaksröövitud inimesed ise läksid kaubaks, ülik oli väärt sugulaste lunaraha, ellujäetud tavainimesed võis enda heaks tööle panna ja noored kenad tüdrukud võis ... ka pärast tööle panna. Kõik kusjuures samamoodi siinkandi meestel kombeks, sellest ka 13. sajandi alguse "heanaaberlikud" suhted teiste rahvaste ja muinaseestlaste vahel.
Pakuks, et kõige likviidsem ja hinnatuim röövsaak oli hõbe, nii ehete kui rahana. Vaadates seda hõbeda hulka, mis muinasajast tänaseni maapões on säilinud, võib üsna kindel olla, et hõbedat liikus siinkandis palju ja üldse mitte harva. Ehtematerjalis oleks järgmisel astmel pronks. Saarlastel olla kombeks olnud ka Taanist kirikuriistu ja kirikukelli röövida, mida samas katoliiklastest ristisõdijad tegid samuti siinkandi õigeusklikke kirikuid riisudes. Kes muuseumis keskaegseid kirikuriistu on näinud, teab, et need polnud mitte plastikust ega rauast ja kirikut kui keskaegses maailmas kõige enam väärismetalli sisaldavat asutust röövida oli seega kõige praktilisem, eriti kui usk ei seganud.
Alahinnata ei tohiks ka raua ja terase väärtust tollases maailmas, mis võis tarbeesemetena minna kaubaks teistele kohalikele ning mis kvaliteetsete relvadena olid kindlasti ka eurooplastest ristisõdijate silmis väärtuslikud. Tänapäeval kui meie ümbrus on metalli täis, on tavainimesel raskem rauda väärtustada, kuigi tänaseni kratid kipuvad ripakil olevat metalli ära lohistama. Võibolla lihtsam oleks nii mõelda, kui teha kerge arvutus - kuipalju teie kodus olevat raua- ja muud metallikraami te saaksite endale praeguse kuupalga juures lubada, kui iga viimanegi asi oleks ostetud kvaliteetse käsitööna sepalt. Mõeldes, et ka toormaterjaliks olev raud tuleb kellelgi käsitsi maa seest välja võtta, mitte ei saa Enimorist tuua.
Kangas, rõivad ja muud riideesemed ei tundu tänapäeval jälle eriline rikkus, kuni pole mõne spetsi kõrval vaadanud kuidas vill lamba seljast lõngaks ja lõngast kangaks muutub. Jällegi kui mõelda juurde, et keskaegne tavainimene ka "arenenud" Lääne-Euroopas omas igal ajahetkel põhimõtteliselt üht täiskomplekti rõivaid ja üht paari jalatseid ning aastapalka maksti veel sajandeid sageli rõivaesemetes, siis oli juba majapidamises olemasolev kangas, riided ja kootud vaibad väärt seda, et "pagan" mättasse lüüa.
Kaugelt maisematki ei tohiks unustada. Sõda pidi sõda toitma ka otseses mõttes, ära võeti nii kariloomad kui teravili. Arvata võib et mõnel seni näguripäevi näinud sõjasulasel või vaese rüütliperekonna nooremal võsul võis rüüsteretk olla see kord üle väga pika aja, kui ta võis süüa niipalju kui jaksas ja kus äravõetud õlu voolas ojadena ning ta kindlustas endale järgnevaks aastaks mõnusa toiduvaru.
Kaasaaetud loomakari rändas jooksvalt kõhtu, läks enda tarbeks lauta või talli elama või siis hea hinnaga turule müügiks. Loomade väärtus rikkusena võtab jällegi meid tänapäeval ehk õlgu kehitama, kuid mõelgem tollase maailma peale, kus elas nii muinaseestlane kui teda vallutama tulnud keskeurooplane. Loom oli rikkus, veovahend, toiduallikas, asendamatu tööriist nii talumehel toidutootmisel, kui kaupmehel ja sõjamehel liiklusvahendina. Tollase sõjanduseliidi - ratsarüütli jaoks oli ratsu aga see kriitiline osa, mis tegi rüütlist sõjandusliku tipu tolleaegses maailmas. Muidugi ei kõlvanud rüütlile iga setukas, pakun, et kvaliteedi ja hinna suhe võis olla umbes nagu praegusel autoturul ja hirmkalli rüütli puhtatõulise maseratti kabjajälgedes paarutasid euroopa sõjasulased oma mersude ja lexustega ning vaatasid põlglikult kohalike läti-liivi abimeeste peale, kes kõõlusid oma fordide ja toyotate sadulas. Ja kui võrrelda ratsarüütlit tänapäevase relvasüsteemiga, näiteks tankiga, siis oleks Leopard ju üsna piiratud relvasüsteem ilma oma mootorita. Kuigi samamoodi nagu mootorita tank, oskas rüütel teha haiget ka ilma ratsuta.
Meil 21. sajandil on raske, et mitte öelda võimatu, mõista ka mõne tolleaegse kauba- ja röövsaagiartikli veetlust. Kui karusnahkade kallidusest saab aru igamees, kes naise pealekäimisel poes on hinnasilte vaadanud, siis vaha, mee, soola jms üüratut väärtust ei oska nagu eriti millekski pidada. Samas, kui mesi oli ainuke magusaine, vahaküünlad kõige kvaliteetsem võimalikest valgusallikatest ja soola ei saanudki sentide eest poest. Ilma magusata veel suudaks ehk elada aga ilma soolaseta...
Nii pakun mina, et "rikkus" oli koondnimetusena kogu maine vara, mis kohalikel hinge taga oli.
Lisada juurde veel see, et muinaseestlased elasid (ja elame senini) üliolulise kaubatee kõrval, kuskaudu keskaegne Euroopa äritses Novgorodiga ja maailm äritseb senini Venemaaga. Kõik need hõbedat ja villaseid kangaid ihaldavad seiklejad toodi kohale praeguse Põhja-Saksamaa aladel asunud kaubakontorite laevadega. Ammu olid kohalikud tüübid neil kaubahärradel pinnuks silmas, kippusid kaupa teepeal ära röövima (ettekääne Ugandiga sõja alustamiseks), võimalik, et leebematel juhtudel maksustama, tikkusid omakorda Euroopasse vagasid kristlasi röövima ja orjaks müüma, kõike ülalpool loetletut ise vägivaldselt eurooplastelt ära võtma ja endale tassima ning olid veel tagatipuks paganad - personae non gratae, tollase Euroopa rahvusvahelise seaduse ja kõikvõimsa kiriku silmis tehti neile lausa teene, et toodi nad ristisusu rüppe. Töötu lihtsõdur sai teenimisvõimaluse. Ilma igasuguste väljavaadeteta aadlipere noorem poeg võimaluse isiklik maavaldus haarata. Kirik juhtis vägivaldsete tegelaste patumõtted kaaskristlastelt eemale, leevendas sotsiaalset pinget ja haaras järjekordse ala enda teenistusse. Kaubahärra turvas ära oma põhilise kaubatee, teenis kasumit kogu laevatatava sõjamasina ning selle varustamise arvelt, ostis odavalt kokku Riiga tassitud röövsaaki ja (üldse mitte vähetähtsalt tollase inimese mõttemaailmas) kogu kamp teenis plusspunkte kaaskirstlaste silmis.
Vabandust, jälle läks pikalt. Lihtsalt väga hingelähedane teema see kauge aeg aga sama kant, nagu juba aru saite. Ehk ei sega lugupeetavaid.