Teema on elama läinud, väga hea.
Elab aga vajab kas hädasti nimevahetust või teemaalgataja läbimõeldud suunamist. Ristisõdijate strateegia all räägime me juba Leedu ja Eesti muistsete hõimude riiklusevõimekusest ja Lembitu isikust. Tunnistan, et süüdi olen mina, kuna kipun rääkima peaaegu kõigest. Vahest möödaminnes isegi sellest, mida küsiti.
Katsun end parandada ja siin püüan Riia ristisõdijate strateegiast edasi heietada.
Ja Liivimaa kroonika annab mõista, et kui sakslased siia saabusid, siis oli ainult 2 jõudu, keda nad tõsiselt kartsid: Vene vürstid ja leedulased.
Hmm, kas see nüüd on lugupeetava arvamus või mainib seda kroonik? Kui arvamus, siis las olla. Minul on teadupärast teistsugune arvamus.
Igaljuhul oli vaja kakskümmend aastat sõda pidada (vahel ka Riia müüride ees) nende muinaseesti väheväärtuslike jõududega enne kui sai rahus Vene vürste ja leedukaid edasi karta. Strateegia mõttes on muidugi siis arutluskoht see, et Vene vürste ärritati nende maksualuste lätlaste-liivlaste ja praegusel Läti alal asunud pisivürstkondade kottimisega enne kui eestlastega kismaks läks ning oluline jõud leedukad olid nii olulised, et nendega ei tegeletud pea üldse enne kui eestlased olid käpa alla saadud.
Et jätkata arutelu üksikvanemate tähtsusest strateegia seisukohalt, sobiks ja oleks teemakohane mõelda üksiku tolleaegse vastalise vanema tähtsusest ristisõdijate strateegia võtmes. Piilusin huvi pärast kroonikasse, kuidas nähti võidu iseloomu 1221. a enne suurt eestlaste ülestõusu, kui võit ja vallutus paistis juba kindel. Riia grupeeringu võitude loetelu, ehk Henriku ülistuslaul (XXV, 2.). Et ehk annab aimu keda peeti nimeliselt sõdade perioodil Riia suurimateks vaenlasteks ja kellest lahtisaamist luges kroonik (strateegiliselt?) nii oluliseks, et pani nad veel eraldi loetellu kirja. Riia ametlik bülletään loetleb nimekirjaliselt nii:
- Algab hoopis nääklusega ristirahval isekeskis, et keegi Taani kunni foogt Godescalc on Liivimaalt ära aetud, kuna Taani alla ei tahtnud Riia saksid kohe kuidagi minna. OK, ilmselt puhas poliitika ja saagijagamise teema võitjate vahel. Aga ilmselt piisavalt tähtis, et kirja panna nimeliselt.
- Riial vedas, et täitsa ise kärvas ära Polotski suurkuningas Vladimir, pagendati omade poolt üks Novgorodi suurkunn, kes oli Liivimaad rüüstanud, teise samasuguse tapsid tatarlased. Konkreetsed mehed, konkreetsed ohud, kuigi isegi kõigi nimesid ei teadnud kirja panna. Aga ära mainiti.
- Järgmiseks õigeusklik ja leedulaste sõps pisikunn Wissewald Jersikast (mis kena "vene" nimi eksju) kes tappis end vangina ja Koknese Vjatško pagendamine tolle kodulinnusest ja hilisem hukkumine Tarbatus. Kindlustati Riia positsiooni tänastel Läti aladel, likvideeriti suht hoogsalt Vene maksualamaid. Kaks kohalikku kunni ja pisiriiki vähem, kelle pärast Riia peaks muretsema algusaastatel. Nimeliselt kirjas.
- Järgneb kristlasele veidi kohatu rõõmustamine, et saarlased Lihulas rootslasi veristasid ja et tülikas taanlaste Valdemar (kes pretendeeris ka Riia kamba ülemuseks ja "paberite järgi" seda ka hetkel oli) on oma vasalli poolt pokri pandud. Tõepoolest mugavad juhused. Hakka või uskuma, et jumala käsi mängus.
- Järgneb üks nimeline leedu pealik, kes mullatoidule saadeti - Suellegate ja teisi, keda nimepidi ei nimeta. Ju siis oli tähtis mees, et läks kroonikas kirja kui Jumalale meelepärane kill? Või lihtsalt eriline tõbras, et tasus märkimist?
- Järgneb Ako Holmist, ristiusuvaenulik liivlaste pealik. Konkreetne mees maas, liivlastel üks pea vähem. Kirja läks sest oli oluline mees või lihtsalt laenas Henrikult raha ja ei maksnud tagasi?
- Siis Russin Dabrelist, lätlaste vanem. Jälle konkreetne vastane mullas, lätlastel üks mõtlev pea maas, mõtlesid edasi Riia peaga. Kirjas kui hea näide või kui teistest tähtsam mees?
- Siis need Riiaga opositsioonis olnud liivlaste vanemad, kes Toreidas sobivalt ja enam mitte nimetamisväärselt (varem mainitakse ikka nimedega - Dabrel ja Ninnus ja teised) katku surid ja ei seganud enam kristlasi. Nimesid on juba nimetatud varem, kas olidki mingil hetkel olulised mehed või läks kirja seetõttu, et ka bakterioloogilise relvaga sai vaenlasi maha võetud?
- Järgneb jälle aus võit. Toreida all mahalöödud saarlased ja ridalased koos vanematega. Tõepoolest oli suur võit Riiale ja suur kaotus eestlastele. Kirjelduses mainitakse maha tapetud vanemaid aga nimesid ei teatud. Või jäid maha vähemtähtsad mehed ja sõjapealikud said ikkagi pakku?
- Nüüd (trummipõrin) nimeliselt ära toodud eestlaste vanem(ad) ses nimekirjas - keegi Lembit, Vytamas Sakalas langenud koos teistega. "Numquid non Lembitus, Vytamas cum aliis senioribus suis perfidiis in Saccala ...". Vaidluskoht, et Lembitus Vytamas või Lembitus JA Vytamas. Madisepäeva lahingus Vytamast ei nimetata, sestap on seda pakutud Lembitule lisanimeks, tiitliks või kuidagi kolmatmoodi tema isikuga seonduvaks. Oli lihtsalt tore nimi, Henrikule tuntud mees (kroonikas kõige rohkem mainitud eesti vanem) või ikkagi nagu natuke oluline vend, sest et antud nimekirjas on eestlaste esindaja (või siis üks kahest esindajast).
Madisepäeva lahingu kirjelduses mainib kroonik "eestlaste sõjaväge" ja kohe selle järgi "nende pealik ja vanem Lembit" (princeps ac senior), ilma et mainiks lisaks kedagi teist eestlaste maleva orgunnijat. Lembitu mahatapmine lahingu ajal väärib detailset kirjeldust ning tema pea on vaja kaasa võtta (muidu poleks usutud, et nii tähtis mees maha saadud?).
Kas Lembitu oli kõigi muinaseestlaste kuningas idas, lõunas ja läänes? Ei. Kas ta oli rohkem kui lihtsalt üks Sakala vanem hiljemalt Madisepäeva lahingu ajaks? Vähemalt Henrik arvas nii ja rõõmustas et tüüp maha notiti.
Pealegi oleks tema alistumine ristisõdijatele pidanud tähendama sel juhul nende suurte alade alistumist (nagu taoliste Läti alal olnud riiklike moodustistega juhtus), aga seda ei olnud.
Lembitu surm pani paika, et lõunamaakonnad palusid rahu ja alistusidki. Hiljem mässati edasi. Ju siis oldi suurem oht, kui lätlased või liivlased. Rahupalujate seas tuleb muide keegi Unnepewe, kelle kohta kroonik peab ära märkima, et too on Lembitu vend ja alistub koos lahingus ellujäänutega. Teised Sakala vanemad ongi Henriku jaoks "teised Sakala vanemad", kes peale Lembitu võitlesid ja langesid seal ka. Aga rõõm on ikka Sakala vanem Lembitu (Lembito de Saccala), kui eestlaste sõjaväe pealiku ja vanema tapmisest ning läheb kirja suurde nimekirja koos teiste võidetud kuningate ja pealikega, kes oma rahvaste eesotsas Riiaga sõdisid.
Näed nüüd tõestasin iseendale, et ma ei ole kaamel. Köhh-köhh luban ausalt, et enam ei tee ja palun kergemat karistust.