Tahtsin parimat, välja kukkus nagu alati. Nimelt nüüd on see koht kuhu peaks tulema peatükk või heal juhul kaks, mis originaali ei jõudnudki, mis aga mingil kujul siiski lünklikult olemas on. Ja just nüüd on vaja tegeleda kõige muuga, kui nende peatükkide tihendamisega lugemiskõlblikuks
Aga, et siiski lugupeetavatel midagi lugeda oleks jätkan esialgu enam-vähem originaali järgi. Võtku lugupeetavad heaks või pangu pahaks...
Kõigepealt tiitlitest. Orduvendade tiitlite või ametinimetustega olen püüdnud lähtuda võimalikult palju keskaegsetest nimetustest. Seetõttu on osad isikud tituleeritud tolleaegsete ladina või saksakeelsete nimetustega, millele olen püüdnud lisada nende võimalikult täpse eestikeelse vaste.
Näitena olgu toodud dapifer või schenk. Dapiferi algne tähendus on köögiülem, mõeldud ei ole mitte peakokka vaid õukonnatiitlit, mille kandja vaevalt et kunagi oma kõrgestisündinud jalga kööki tõstis. Hiljem tähendas dapifer õukonna ülemat, kantslerit (varustuseülemat?). Schenk, kui veinikeldri ülem, on samuti puhtalt titulaarne aunimetus, mis hiliskeskajal tähendas väikeaadlikku, mõisaomanikku. Sellised tõlkimatud au- ja ametinimetused kõrvale jättes, on paras segadus ka teadaolevate ordusiseste tiitlitega.
Nimelt on mitmel korral ordulinnuste ülemaid nimetatud lihtsalt pfleger, mis tähendab hooldajat-valitsejat. Samas tuleb allikatest välja, et needsamad pflegerid olid sageli sisuliselt komtuurid või meistrid, kes juhtisid oma garnisone ka välilahingutes. Sageli jääb ebaselgeks, kas nimetatud meistri või marssali puhul oli tegu mingi kindla linnuse vastavate ülemustega või kogu ordu juhtidega. Tuleb ka meeles pidada, et näiteks seesinane marssal (marchall) tähendas algselt talliülemat, mis on jälle puhtalt titulaarne aunimetus.
De jure olid auastmed vaid ordumeistril, komtuuridel ja foogtidel. Need olid samuti võrreldavad tollase ühiskonna feodaalsete tiitlitega: ordumeister kui kuningas või vürst, komtuur kui krahv, foogt kui parun. Kõik teised ametimehed oli sisuliselt lihtsad orduvennad, kellele oli usaldatud üks või teine ametikoht. Vaimulikud rüütliordud võtsid oma auastmete hierarhia üle otse nende kõrval eksisteerivast ilmalikust aadelkonnast (olid ju nemadki sealtsamast pärit). Nii nimetaski ordumeister oma lähimad abilised kõigile arusaadavate nimedega, tehes neljast lähimast abilisest schenki, dapiferi, marchalli ja camerariuse.
Järgnev lühike nimekiri on minu isiklik nägemus ordusisese võimujaotuse kohta:
1. Ordumeister (hiljem Liivi maameister) — Vana-Liivimaa kõrgeim ordutiitel, Mõõgavendade Ordu juht (hiljem Saksa Ordu Liivimaa haru juht) ja sisuliselt kogu Vana-Liivimaa valitseja.
2. Ordumarssal — Ordumeistri abiline (asetäitja?), vastutas kõige sõjandusega seonduva eest.
3. Komtuur või meister — Mingi ala valitseja ehk provintsiaalmeister, a la hertsog, krahv või tänapäevasemalt kindralkuberner, võis valitseda mitme või ühe linnusepiirkonna üle.
4. (Linnuse)komtuur — saksakeelses kirjanduses hauskomtur, mingi kindla ordulinnuse ja selle juurde kuuluva maaala valitseja, võib samastada eelmisega.
5. (Linnuse)meister — saksakeelses kirjanduses hausmeister, ordulinnuses paiknenud orduvendade väeosa juht, võib teatud juhtudel samastada kahe eelnevaga.
6. (Linnuse)marssal — saksakeelses kirjanduses hausmarchall, vastutas kindla ordulinnuse sõjalise külje eest (linnusemeistri asetäitja?)
7. Linnuseülem — saksakeelses kirjanduses pfleger, garnisoniülem, väiksemas linnuses sisuliselt meistri (ja komtuuri) kohuseid täitev valitseja.
8. Foogt — saksakeelses kirjanduses kui vogt, maksukoguja ja kohtunik mingi väiksema ala üle komtuurikonna sees. Ladinakeelne nimetus advocatum fratrum.
9. Dapifer — mingi kõrgaadliku või valitseja õukonna ülem, kantsler.
10. Schenk — õukonna tiitel mingi valitseja juures, väikeaadlik, mõisaomanik.
11. Camerarius — laekahoidja, vastutas rahanduse eest mingi valitseja juures.
12. Magister — keskajal nimetati magistriteks nii meistreid kui teaduskraadi omavaid (preester)vendi. Käesolevas töös olen magistriteks nimetanud vaid teadlasi.
Kuna lugupeetud foorumlased pole mulle seni veel miskit paha teha jõudnud, ei soovi ma paisata teile järgnevat nimeliselt teadaolevat orduvendade registrit täismahus. Lihtsalt infoks, et originaaltöös võttis see enda alla 30 A4 lehekülge.
Aga, et lugupeetavad siiski usuksid, et ma sellise töö olen kunagi ette võtnud, nopin mõned nimed järjekorras välja. Noh ikka need, kelle kohta miskit pajatada on, kuna enamus orduvendi on mainitud allikates vaid korra stiilist "aastal X oli orduvend Y kirja saanud põhjusel Z".
1. Abraham (ka Habraham). Mõõgavend Abraham mõisteti 1234. a peetud provintsiaalkontsiilil paavsti legaadi Balduin von Alna poolt süüdi ketserluses ja pandi kirikuvande alla, kuid Mõõgavendade Ordu kaitses teda ja keeldus välja andmast. Abraham oli arvatavasti üks Toompea lahingus osalenud orduvendi. Paavsti legaadi ja vaimuliku rüütliordu tülis on just kõige rängema karistuse - kirikuvande - kasutamine see, mis muudab olukorra eriti pikantseks.
4. Albert (ka Albertus). 1234. a. mainitakse teda kui Sigulda mõõgavendade meistrit, ilmselt oli ta siis Sigulda linnuseülem. Ta kutsuti 1235. a. nimeliselt Viterbo kohtu ette aru andma, põhjuseks jälle seesama paavstilegaadiga puhkenud tüli. Benninghoven paigutab tema päritolu Lübeckisse.
7. Arnold (ka Arnoldus). Arnold kuulus Mõõgavendade Ordusse aastatel 1206-1211. Oli üks "vanast kaardiväest". Ta oli arvatavasti Mõõgavendade esimene ordumarssal. Lahingus oli ta ordumarssaline Mõõgavendade Ordu lipukandja, ratsutades lahingus ordumeistri kõrval kõige ees.
Arnold juhatas mõõgavendi näiteks 1210. a. Ümera lahingus. Oli samal aastal saadik Polotski vürsti juurde. 1211. a. juhatas ta Viljandi all võitluses eestlastega orduväe rünnakut linnuse eelkindlustustele ja langes kivitabamusest. Arnoldi päritolu kohta ei ole midagi kindlat teada. Benninghoven oletab et ta võis pärit olla Põhja-Hessen — Waldecki piirkonnast, kuivõrd see piirkond paistab Riia algusaastatel olevat olnud piiskop Alberti põhiline baas Saksamaal.
11. Bauerbach, Markward von (perenimi ka Burbach, eesnimi ka Marquardus, Marqwardus, Marquart). 1209. a. tuli Markward von Bauerbach Liivimaale, kui palverändur-ristisõdija. 1210. a. oli ta Liivimaalt lahkumas, kuid astus siis, nähes kuralaste rünnakut Riiale, Mõõgavendade Ordusse.
1211. a. oli ta juba Aizkraukle linnuse ülem (meister). Aastatel 1228-30 nimetatakse teda Aizkraukle ülemaks (pfleger). Aastal 1230/31 viibis Markward Võnnus-Cēsises koos Riia, Sigulda ja Võnnu meistritega, järelikult oli ta veel Aizkraukle meister. 1234. a. saadeti ta Benninghoveni arvates Tallinnasse. Arvatavasti langes Markward 1236. a. 22. septembril Saule lahingus.
17. Bertold (ka Bertoldus). Bertold oli aastatel 1208-1217 Võnnu-Cēsise linnuseülem-meister, teda on Henriku kroonikas (HLK) mainitud kui “esimest Võnnu mõõgavendade seas”. Vangistas oma eelkäija Wikbert von Soesti (138).
1208. a. oli Bertold saadik Ugandisse, kui Riia leer nõudis tagasi kaupu, mis sakslastelt olevat kunagi röövitud. Bertold tundub olevat eestlaste vastu peetud ristisõja üks juhtijaid. 1209. a. ründas ta kohe peale rahu lõppemist Ugandit, juulis 1210. a. juhtis taas sõjakäiku Ugandisse, kus põletas Otepää linnuse. Jaanuaris 1211. a. jaanuaris tungis taas Eestisse, veebruaris juhatas Viljandi linnuse piiramist. 1211. a. kevadel tungis taas Sakalasse ja Järvasse, sama aasta talvel jälle Ugandisse. 1212. a. võttis osa liivlaste lõplikust alistamisest Satteseles. 1213. a. ründas rüüstavaid leedulasi Tolova kandis. 1215. a. suvel alistas ugandilased uute rüüsteretkedega. 1216. a. sõdis venelastega. 1217. a. tungis Bertold koos orduväega appi Otepää linnuses sissepiiratud ristisõdijaile ja langes koos kahe teise orduvenna Eliase (23) ja Konstantiniga (90). Bertoldi nimi on sestsaadik seotud võitlustega Võnnu-Cēsise ümber ja Ugandis, kuna Novgorodi venelased nimetavad tema ehitatud Võnnu linnust “Pertuev” (Benninghoveni järgi).
Bertoldi päritolu kohta ei ole midagi kindlat teada. Benninghoven oletab tema päritolu Soest-Kasseli ümbrusest, kuivõrd paljud varajased mõõgavennad sealtkandist pärit olid. Samas on võimalik ka et Bertold pärines Ziegenhaini ja Felsbergi aadlisuguvõsadest, kes olid seotud Naumburgi krahvidega (Volkwin 104) või Büreni suguvõsast, kes oli seotud Bernhard von Lippega.
29. preester Christian (perenimi ka Kirchberg). 1253. a. oli ta preestervend, Benninghoveni arvates on tegu Christian von Kirchbergiga, kes määrati Saksa Ordu liikmena leedulaste piiskopiks. Ei saa öelda, et Ordul oleksid puudunud ambitsioonid leedulastenigi ristiusu õnnistus viia. Wojtecki järgi oli piiskop Christian pärit Tüüringi alalt.
36. Döhlen, Helmerich von (perenimi ka Dole, eesnimi ka Helmericus, Helmmericus). 1227. a. astus Helmerich von Döhlen nimetamata ordusse (kõige tõenäolisem, et just Mõõgavendade Ordusse). Mõõgavend Helmerichi (arvatavasti sama von Döhlen) nimetatakse aastatel 1234-1236 seoses ühe siinse vasalli Theoderichi valduste äravõtmisega, mis tagastati alles legaat Modena Wilhelmi käsul. Peale legaadi lahkumist olevat mõõgavennad vasalli valdused jällegi endale võtnud. Rüütelvend Helmerich on elus ka 1259. a. Benninghoven oletab tema päritolu Oldenburgist.
40. Eberhard (ka Everhard, Everhardus). Eberhard oli üks esimesi mõõgavendi. Ta langes 1211. a. algul Toreida lahingus eestlastega. Tema päritolu on ebaselge, Benninghoven peab võimalikuks et ta pärines Gudenburgi aadlisuguvõsast, kuivõrd just see suguvõsa oli üks piiskop Alberti esimesi toetajaid.
47. Felben, Andreas de (perenimi ka Velven, Stire, Stirlant, Stuerlant). Aastatel 1240-1243 mainitakse teda kui Riia meistrit, nimetatakse ka komtuuriks või praeceptor’iks (Benninghoveni järgi). Fenske & Militzer kinnitavad, et tegu oli siiski kogu Saksa Ordu Liivi haru maameistriga, kes oli sel ametikohal aastatel 1241-1243. 1243. a. mainitakse Andreast kui maameistri asetäitjat, kuid ta saab uuesti maameistriks, olles selles ametis aastatel 1248-1253. 1260. a. on ta saadik Leedu valitseja Mindaugase juurde.
Riimkroonika (LVR) järgi jäi Andreas haigeks ja oli seetõttu sunnitud meistri koha Eberhart von Sayn’le (Seyne) loovutama. Fenske & Militzeri järgi oli aastatel 1242-1246 Liivi maameistriks Dietrich von Grüningen ja umbes aasta 1246 või 1248 paiku Heinrich von Heimburg, Eberhart von Sayn oli aga aastatel 1251-1254 Saksa kõrgmeistri erivolitustega saadik Liivimaal.
Benninghoven pakub tema päritoluks kas Hameln/Weseri ümbrus või Veluwe/Utrechti piirkonda. Fenske & Militzer peavad teda kindlalt samaks isikuks Andreas von Stirlantiga (141), Benninghoven oletab samasust Andreasega (6).
56. Haren, Bernhard von (ka Bernhart, Bernec, Bernhardus). Oli aastatel 1253-1259 Klaipeda (Fenske & Militzer järgi) või Kuldīga (Benninghoveni järgi) komtuur, riimkroonika (LVR) järgi kandis sageli lahingus ordu lippu. 1259. a. langes koos 33 orduvennaga Skuodase juures lahingus žemaitidega.
Benninghoveni väitel on nimi Haren Põhja-Vestfaali Hollandi päritolu ja pärit Alam-Reinimaalt. Benninghoven oletab rüütelvenda pärinevat Groningenist ja peab võimalikuks, et tegu on Bernhardiga (14).
58. preester Hartwig (ka Hartwic). 1220. a. mainitakse teda kui noort preestervenda, kes määrati Ugandisse preestriks, tema teenistuskohaks oli Tarbatu linnus. 1223. a. suure eestlaste ülestõusu ajal vangistatakse ta eestlaste poolt. Hartwig taheti paganlikul kombel ohverdada, pannes ta sama rammusa härja selga nagu ta isegi oli ja visates liisku, kumma nad ohverdavad. Liisk langes härjale ja Hartwig pääses eluga, saades küll raskelt haavata. 1234. a. oli Hartwig preester Viljandi ordulinnuses.
60. Heidenreich (ka Heidenrich, Heidenricus, Heyndenricus). 1234. a. oli ta Harjumaal foogt. Legaat Balduin von Alna süüdistas teda ketserluses ja pani Heidenreichi kirikuvande alla. Heidenreichi süüks oli arvatavasti osalemine Toompea lahingus 1233. a.
Ta kutsuti kõigepealt Riia ja hiljem Viterbo kohtu ette. Mõõgavendade Ordu kaitses Heidenreichi ja keeldus teda välja andmast. Aastatel 1238-1245 oli ta Riia peapiiskopi foogt, suri enne 1259. a.. Fenske & Militzer peavad võimalikuks, et ta ei kuulunud enam Saksa Ordusse, vaid oligi ainult Riia peapiiskopi teenistuses. Sel juhul tekib intrigeeriv küsimus, et kas Saksa Ordu keeldus endist ketserit oma hulka võtmast või ei tahtnud Heidenreich ise uue Orduga liituda, vaid eelistas vanaduspõlve veeta senise rivaali teenistuses?
77. preester Johannes. Johannes oli preestervend, ordumeister Wenno (154) pihiisa ja kaplan. 1209. a tapeti koos ta ordumeistriga Riias mõõgavend Wikbert von Soesti (138) poolt. Kaplan Johannese päritolu on ebaselge, Benninghoven oletab tema päriolu kas varajaste mõõgavendade baasist Soesti ja Kasseli vahel või Marienfeldist, kust 1208. a. mitmed tsistertslastest mungad liitusid mõõgavendadega (HLK järgi).
87. Kassel, Rudolf von (perenimi ka Cassele, Kaselja, Kaslja, Casle, eesnimi ka Rodolfus, Rodolphus, Rudolfus, Rolfo, Rulf). Rudolf von Kassel oli Sigulda linnuseülem juba ordumeister Wenno (154) ajal. Teda nimetatakse provinzialmeister’iks (Benninghoveni järgi). Järelikult oli Rudolfi ametikoht kõrgem kui vaid linnuseülem, tegu oli Sigulda “provintsi” ülemaga — Sigulda konvendi meistriga ehk komtuuriga.
Olles aastatel 1209-1217 Sigulda ülem ja meister, võttis Rudolf 1212. a osa liivlaste alistamisest Satteseles. Peale Bertoldi (17) surma on Rudolf von Kassel Võnnu-Cēsise meister aastatel 1218-1234. 1219. a. tungis ta koos järvalastega Virumaale. 1220. a. juhtis ta mõõgavendade saatkonda Tallinnasse Waldemar II juurde.
Peale piiskop Alberti surma tegeles meister Rudolf oluliste küsimustega ordus, olles peale ordumeister Volkwini (104) üks järgmisi mehi Mõõgavendade Ordus. Rudolf oli legaat Balduin von Alna äge vastane ja sattus seetõttu 1234. a. kevadel paavstliku kohtu ette.
Aastatel 1234-1236 oli Rudolf von Kassel teadmata linnuse meister Liivimaal, elas Saule katastroofi üle ja liitus 1237. a. paiku Saksa Orduga. 1238. a. mainitakse teda juba kui Saksa Ordu saadikut Modena Wilhelmi juures. Nagu ka Mõõgavendade Ordus, on Rudolf olulisel positsioonil ka Saksa Ordus, kuuludes kõrgmeister Hermann von Balki lähikonda, oli aastatel 1237-1240 Võnnu-Cēsise komtuur. Benninghoven oletab tema osavõttu ka 1240. a. Rootsi ristisõjast Neevale, kuna Rudolf nimetas end peale seda Rudolf von Nu (Nu — Neeva). Tema tegelik surmaaasta ei ole teada, võimalik et Rudolf von Kassel langes 1242. a. Peipsi Jäälahingus.
Nime Kassel esineb Põhja-Saksamaal üsna tihti. Võimalik, et mõõgavend Rudolf pärines Kasseli/Fulda ümbrusest, Põhja-Hessenist.
Järgneb...