www.militaar.net

Niisiis pakun lugupeetavatele lugemiseks veidi materjali meie ajaloos lühikest kuid äärmiselt olulist rolli mänginud vaimuliku rüütliordu kohta.

Disklaimer ka ette. Järgnev materjal ei sisalda midagi uut ega põrutavat Vana-Liivimaa ajalooga hästi kursis olevatele, sisaldab ohtrasti allakirjutanu isiklikke vaateid ja arvamusi, on põgus nii skoobilt kui sisult ning saab siia mõnevõrra kohendatult transporditud ühest ammusest kirjatükist, mille kirjutasin alma materi kuumas rüpes oma kirglikus tudengipõlves. Osa asju võtan välja, osa kirjutan ümber. Eelkõige keskendus too kirjatükk nimeliselt teadaolevatele mõõgavendadele (rüütelvendadele), kelledest 167 nime sai erinevatest allikatest tuvastada. Kui lugupeetavatel jätkub huvi ja allakirjutanul viitsimist, pistan selle kuivavõitu nimekirja kuskile lõpupoole ka siia. Peamisteks allikateks olid nii Henriku Liivimaa kroonika, kui Liivimaa vanem riimkroonika. Samuti aga Benninghoveni mahukas "Der Orden der Schwertbrüder, Fratres Milicie Christi de Livonia" 1965 ja Fenske & Militzer "Ritterbrüder im livländischen Zweig des Deutchen Ordens" 1993. Natuke läks käiku ka Wojtecki "Studien zur Personengeschichte des Deutchen Ordens im 13. jahrhundert" 1971. Kõik saksakeelsed nimetused on antud tänapäevases vormis, kuigi tollal ja ka palju hiljem oli Liivimaal kasutusel hoopis erinev alamsaksa keel.

Ja veelkord. Kuna ma ei pea end parematelgi päevadel mingitki pidi professionaalseks ajaloolaseks, võtan kirjutades laisalt asjaarmastajaliku suhtumise, mida lugupeetud lugejad võiks arvesse võtta.


Nüüd hoia taevane jumal neid vendi, keda seal maha löödi. Neid pole vaja haletseda – nad on väga viletsa maise elu andnud taevariigi eest. Rõõm selle üle peab kestma igavesti, see ei saa iial lõppeda. Nende rõõm peab seal olema suur, nad on märtrite seltsilised. Kahtlemata on see nõndaviisi – Jumala juures saavad nad rõõmsad olla. LVR


Mõõgavendade Ordu. Ametliku nimetusega Fratres militae Christi Livoniae ehk siis Kristuse sõjateenistuse vennad Liivimaal, paremini tuntud kui Mõõgavendade Ordu - Schwertbrüderorden, oli 13. sajandil aset leidnud Eesti ala kristliku vallutuse üks peamine läbiviija ja Riiast lähtunud võõrvallutuse keskne tööriist. Tegemist oli Euroopa vaimuliku rüütliorduga, millised tekkisid 12. sajandi lõpul seoses ristisõdadega. Tuntumad neist on kahtlemata Pühal Maal asutatud Templirüütlid, Hospidaliidid ja Saksa Ordu. Neid kolme võib pidada tõeliselt üleeuroopalisteks rüütliordudeks, mis mõjutasid paljude rahvaste ja riikide käekäiku. Mõõgavendade Ordu sellist haaret ei omanud ka oma hiilgeajal. Võib öelda, et tegu oli nö. "projektipõhise" orduga, mis tekkis ühe kindla ja väga piiratud eesmärgi täitmiseks ning ei laienenud hiljem teiste suurordude tasemeni. Lähim vaste mõõgavendadele oleks nn. Dobrini rüütliordu, mis loodi Preisimaa alistamiseks ja mis sarnaselt Mõõgavendade Orduga sulas hiljem Saksa Ordusse. Vana-Liivimaal saavutas Mõõgavendade Ordu oma "projektis" seatud eesmärgi, rajades vallutatud aladele suveräänse orduriigi, mis surus oma tahtmise peale ka teistele siinmail loodud keskaegsetele riigikestele läbi kogu Vana-Liivimaa ajaloo.

Ordu lõpuks loetakse 1236. a. hävituslikku Saule lahingut, juba enne seda lahingut alanud liitumisprotsess lõpetatakse 1236/37. a. ja ellujäänud mõõgavennad inkorporeeritakse Saksa Ordusse kui selle Liivimaa haru. Samas on hiljemgi palju kordi selgelt näha kuidas endised mõõgavennad ja nende järglased ajavad Saksa Ordu Liivimaa harus asju omal käel. Kuivõrd Saksa Ordu põhiala Preisimaa ja mõõgavendade uue kodumaa Liivimaa vahele jäi läbi kogu ordude ajaloo iseseisvad leedu hõimud, kes vägivaldsele "kultuuritoomisele" jonnakalt vastu punnisid, siis on vast just füüsiline kaugus see mis laskis Liivimaa orduvendadel ka suurema rüütliordu haruna säilitada oma veidi erinev nägu ja ajada asju iseseisvalt Vana-Liivimaa lõpuni.

Veel nimetusest. Mõõgavendade Ordu on tegelikult kokkuleppeline nimi. Tegu on juba keskajal levinud käibeväljendiga, mis tulenes Ordu sümboolikast — punasest mõõgakujutisest ja ristist selle kohal. Kirjanduses kohtab mitmeid paralleelnimetusi Ordu kohta. Ise nimetasid orduvennad end ametlikult arvatavasti “Kristuse rüütliteenistuse ordu” (Orden und Gemeinschaft des Ritterdienstes Christi) või “Kristuse rüütelkonna vennad Liivimaal” (Brüder der Ritterschaft Christi von Livland), enamasti aga lühidalt “sõjateenistuse vennad” (fratres milicie). Nimetus “mõõgavennad” tuleb kasutusele juba 13. sajandil Saksa Ordus, tähistades ordude liitumist 1237. a. Ka riimkroonika nimetab Ordut erinevalt, kord “Jumala rüütliteks (gotes ritter)”, siis jälle “mõõgavendadeks (swertbrudere)”.

Kuivõrd Ordu tegutses üsna lühikest aega (aastatel 1202-1236), siis on ka nimeliselt teadaolevate mõõgavendade arv üpris vähene. Võib arvata, et suur enamus mõõgavendadest ei ole kunagi üleskirjutamist leidnud. Ka teadaolevate orduvendade valik on veidi ühekülgne, käsitledes vaid neid (rüütel)vendi, kes kuulusid Ordu juhtkonda või paistsid (kroonikuni jõudnud info kohaselt) silma millegi vapra või erilisega. 99 % juhtumeist pandi vapper rüütelvend kirja ainult siis, kui tegu oli orduvenna langemisega lahingus. Veidi põhjalikuma analüüsi Ordu iseloomust toon edaspidi, kuid mainin kohe seda, et kangelaslik surm lahingus paganatega oli ametliku doktriini järgi iga orduvenna soovitud lõppeesmärk ja ülim unistus. Mina isiklikult ei pea kõiki mõõgavendi muidugi suitsiidikalduvustega nõdrameelseteks, kes vaid surma otsisid. Kui lahing kippus halvasti minema ja olukord seda võimaldas, siis põgenesid lahinguväljalt ka kuulsad rüütelvennad, lihtsatest sõjasulastest rääkimata. Kuid mõõgavendade ajalugu uurides ei saa mööda vaadata asjaolust, et needsamad orduvennad olid igal rünnakul esimesed ja igal taganemisel viimased lahinguväljal. Alati sööstsid mõõgavennad eesotsas oma ordumeistriga lahingu kõige ohtlikumasse kohta, võideldes tavaliselt mitmekordses ülekaalus oleva vastastega vapralt ja surmapõlglikult.

Eestlastele on Ordu kinnistunud meie kollektiivsesse mällu kui võõra vallutuse arhetüüp, alistaja ja anastaja, meie oma Darth Vaderid ja musti jõude teenivad koletised, kes valge mantli lehvides purustasid verise mõõgaga eestlaste kuldse ja õnnistatud muinasaja ning orjastasid meie esivanemad. Eitamata võõrvallutuse õudusi või sellest hargnenud kannatusi siinsetele rahvastele, tasub ajaloohuvilisel end vahel taandada rahvusromantikast ja vaadata noid kaugeid aegu veidi neutraalsemalt. Sestap on lugejalgi ehk huvitav heita pilk verega määritud risti-ja-mõõga kujutisega valge mantli alla ja vaadata otsa nondele müstilistele mõõgavendadele, kellega tuli meie kaugetel esivanematel rinda pista.


Ordu teke ja orduriigi kujunemine

Mõõgavendade Ordu esmamainimine on 1202. a. kui Läti Henrik kirjutab oma kroonikas: “Samal ajal, nähes ette liivlaste äraandlikust ja kartes, et paganate hulgale ei suudeta vastu panna, ja selleks, et suurendada usklike arvu ja hoida alal kirikut paganate seas, seadis seesama vend Theoderich sisse mingid Kristuse sõjateenistuse vennad, kellele isand paavst Innocentius kehtestas templirüütlite ordureeglid ja andis märgi rüül kandmiseks, nimelt mõõga ja risti, ja usaldas nad nende oma piiskopi sõnakuulmise alla”.

Benninghoven on oma töös juhtinud tähelepanu mitmele küsimusele, mis ordu tekkega seoses esile kerkivad. Nimelt kas hiljemgi intrigeeriv Theoderich tegutses omapäi või piiskop Alberti tahte järgi? Piiskop ise ei viibinud sel ajal üldse Liivimaal. Veel enam, ta oli just enne Ordu loomist pannud aluse Liivimaa vasallkonnale, andes kahele rüütlile Meiendorfist — Danielile Lenevarde linnuse ja Conradile Üksküla linnuse lääniks. See tähendab, et Albert algatas endale nö. traditsioonilise keskaegse feodaalse sõjaväe loomise, kes tasuks maavalduse eest kohustus teda kui oma maaisandat sõjas teenima. Ordu tundub olevat vähemalt osaliselt tollase Dünamünde kloostri abti Theoderichi initsiatiiv. Kui nii, siis kerkib koheselt esile küsimus, et kust Theoderich leidis minimaalse hulga rüütleid vastloodud Ordu jaoks, kui tema ülemus Albert suutis samal ajal leida vaid kaks tublit rüütlit maavalduste hoidjateks. Benninghoven peab võimalikuks mõõgavendade nö. iseeneslikku teket, ristisõdijate seas olnud rüütlid tulid vabatahtlikult kokku ja andsid vandetõotuse paganate vastu võidelda (samamoodi nagu olid tekkinud ka templirüütlid) ning Theoderich oli varmas rüütlite vennaskonda verisulis kristliku Liivimaa ja võimalik et ka iseenda huvides ära kasutama.

Rüütelvendi oli mõõgavendade seas algselt väga vähe, nagu kõikide vaimulike rüütliordude alguses. Kuulsaid Templirüütleid oli algselt vaid 2, kellega koheselt liitus veel seitse rüütlit, Preisimaal asutatud Dobrini rüütleid oli algselt vaid 14. Benninghoven toob välja arvatavad esimesed mõõgavennad, kes võisid olla tema arvates ordu loojateks: esimeseks ordumeistriks valitud Wenno (nimeregistris nr 154), Arnold (7), Wikbert von Soest (138), Bertold (17), Hartmut (57), teine ja viimane ordumeister Volkwin (104), Rudolf von Kassel (87), Rutger (127), Eberhard (40) ja Konstantin (90). Seega kokku vaid 10 rüütlit. Muidugi tuleb siinkohal meelde tuletada, et rüütel tähendas mitte vaid aadliseisusest väljaõppinud ratsameest, vaid keskaegse sõjanduse allüksust. Rüütel juhtis tema ümber koondunud sõjasulaseid ja kannupoisse, kelledest osad läbisid tema käe all oma väljaõpet (aadlikutest kannupoisid), teised aga olid lihtseisusest professionaalsed sõjamehed, kes moodustasid oma isanda ihukaitse ja kaaskonna. Nii oli ka kümmekond rüütlit üsnagi arvestatav vägi.

12. oktoobril 1204. a. avaldab paavst Innocentius III uue bulla, milles kutsub ristisõjale Baltikumi ja käsib Breemeni peapiiskopil toetada Liivimaal viibivaid kristlasi: piiskop Albertit ja talle alluvaid “usklikke, kes elavad Templirüütlite korra järgi”. 1204. a. oli Ordu olemasolu järelikult jõudnud ka juba rüütliordusid fännava paavsti kõrvu, orduvendi pidi olema piisavalt palju ja nad allusid vähemalt ametlikult piiskop Albertile.

1211. a. paiku mainib mõõgavendi Lüübeki kroonik Arnold, kes kirjeldab “…palju usklikke, kes vaid Jumalat teenivad. Nad on nagu Templirüütlid, võtnud endale rüütliteenistuse Kristuses ja kannavad oma riietel oma usu märgina mõõka, millega nad uskmatute vastu võitlevad…”. Kroonik Arnold võis olla mõõgavendi Lüübekis ise näinud, kuivõrd just too linn oli üks siinse ristisõja peamisi baase Kesk-Euroopas. Huvitav on see, et kroonik Arnold ei maini mõõgavendadega seoses piiskop Albertit. See annaks justkui kinnitust Mõõgavendade Ordu iseeneslikust tekkest.

Igal juhul paistab nii, et mõõgavendade puhul ei olnud tegu piiskop Alberti armust tekkinud sulastega, kes hiljem oma isandale probleeme valmistavad. Kroonik Henrik püüab mõõgavendi oma kroonikas hiljem küll sageli halvas valguses näidata, kuid tuleb meeles pidada, et Henriku näol oli tegu ju piiskop Alberti lähikondlasega. Isiklikult jagan Benninghoveni arvamust, et Ordu tekkis ise (võimalik, et inspireerituna templirüütlitest) juba varem umbes 1201. a. paiku. Suurelt osalt oli tegu rüütlite enda initsiatiiviga, kuid ka Theoderichi rolli ei tohiks alahinnata. Nimelt on Benninghoven arvamusel, et just Theoderich, kui haritud ja sageli Roomas viibinud vaimulik, oli see kes hankis mõõgavendadele paavsti toetuse.

Vanem riimkroonika, kui Ordu eestkõneleja, omistab Mõõgavendade loomise idee lausa paavstile endale. “Ta [paavsti Innocentius III] ütles: Sul [piiskop Albertil] peab ka võimu olema. Kuna see maa on niisuguse loomuga, asuta üks vaimulik ordu templi eeskujul korraldatud. Neid kutsutakse jumala rüütliteks seal üle mere ja mujal. Anna neile mehi, inimesi ja maad kolmas osa kätte õiguse järgi takistamatult omandiks. Nad peavad olema Tooli [Vatikan] kaitse all minu ja kõikide paavstide ajal”.

Ordu võimsuse kasvades kasvasid ka Ordu pretensioonid vallutatavale maale. Henriku kroonika kirjutab, kuidas “…Issand suurendas päevast päeva sõjateenistuse vendade arvu ja peret; neile näis, et nii, nagu nad kasvasid isikute ja vaeva poolest, nõnda peaksid kasvama ka vara ja hüve poolest. …nad palusid isand piiskopilt iga päev visalt kolmandat osa kogu Liivimaast ja ka teistest veel pööramata maadest ja hõimudest ümbruskonnas. …Piiskop aga … loovutas … neile üksipäinis Liivimaa kolmanda osa. …Veel pööramata maade kohta rääkis ta mõistlikult vastu, sest ta ei võinud anda seda, mida tal polnud”. Kroonik jätkab kuidas orduvendade palved jõuavad paavsti kõrvu, kes määrabki Ordule kolmandiku juba vallutatud aladest, millelt saadud kümniselt Ordu pidi neljandiku sõnakuulmise märgina piiskopile loovutama. Nii Henriku kroonikast, kui ka riimkroonikast tuleb välja, et et vaja läks paavsti sekkumist enne kui piiskop Albert “tuli isalikult vastu oma poegade palvetele“ ...

Ordu ametlik osalus sõjategevuses algas 1204/1205 aasta talvel. Sel hetkel moodustas kogu Ordu valduse umbes 5 000 m2 suurune ringikujuline maatükk Riias, mille piiskop Albert oli neile annetanud. Kuigi orduliikmete koguarv oli algusaastatel kokku vaid umbes 50-100 meest (rüütlid ja lihtseisusest teenijavennad), moodustasid nad Riia kristliku leeri sõjajõudude sõjalise ja moraalse tuumiku. Maksimaalselt võis piiskop Albertil olla kasutada erinevatel aegadel umbes 500-1000 meheline vägi, kuid see koosnes peamiselt sesoonsetest ristisõdijatest, kes Kesk-Euroopast igal kevadel Liivimaale saabusid ja siit sügise hakul saagiga lahkusid. Mõõgavennad võisid küll olla põikpäised ja vahel piiskopile allumatud, kuid nad olid kogu aeg olemas ja valmis võitluseks, kaitstes vallutatut maaala ja Liivimaa kirikut paganate eest mõõgaga. Seetõttu kasvas Ordu tähtsus pidevalt.

Ristisõda Liivimaal oli kallis ettevõtmine, Benninghoven on arvestanud, et ühe võitleja aastane ülalpidamine maksis umbes 3 marka hõbedat (Riia mark kaalus umbes 208 g), arvestamata hobuse ja varustuse hinda ning meretranspordi maksumust Saksamaalt. Sõjapidamine ei olnud odav Ordulegi. Benninghoveni andmetel pidi Ordu kulutama aastatel 1204-1206 oma tillukese Riia konvendi ülalpidamiseks ja varustamiseks umbes 1 000 marka hõbedat. See oli tohutu summa, mis äsjatekkinud Ordule endale selgelt üle jõu käis. Raha said mõõgavennad kolmest allikast: vallutusest huvitatud kaupmeestelt ja teistelt kristlastelt annetustena, orduvendadelt endilt, kes Ordusse astudes oma maise vara loovutasid ja muidugi retkedel kogutud sõjasaagi realiseerimisest.

Saades Albertilt kolmandiku Liivimaast, mis hõlmas sel hetkel liivi ja läti alasid, tekkis koheselt kolm Ordu komtuurkonda: Riia, Sigulda ja Võnnu (Cēsis). Arvuliselt oli orduvendi endiselt üsna vähe. 1207. a. paiku võis Ordu koos liivlastest abiväega välja panna vaid umbes 250 mehelise väe. Üldse võis orduvaldustes tol ajal elada mitte üle 5 000 inimese. Värske Orduriik suurenes aga jõudsalt järgnevates sõdades muinaseestlastega. Otsustavaks Madisepäeva lahinguks 1217. a. pani Ordu välja juba maksimaalselt umbes 400 rüütlit ja sõjasulast, lisaks abiväena veel 1 300 liivlast ja lätlast. See näitab, et umbes kümne aastaga on orduriigi sõjajõud suurenenud 250 sõjamehelt 1700, peaaegu seitsmekordseks.

Pidevalt suurenesid ka Ordu maavaldused. 1220ndateks aastateks oli praktiliselt kogu Eesti mandriosa võõrvallutajate poolt hõivatud. Ordu saagiks langesid lõunapoolsed suurmaakonnad Sakala ja Ugandi, lisaks veel Kesk-Eesti pisimaakonnad Nurmekund, Alempois, Mõhu ja Vaiga koos Soopoolitsega. Taani kroon krabas endale Läänemaa, Rävala, Harju, Järva, Viru ja pretendeeris veel vallutamata Saaremaale. Väärtus oli haritaval ja saakitootval põllumaal, mida arvestati adramaades. Ümmarguselt langes Taani kroonile 12 700 adramaad ja Ordule umbes 8 400 adramaad. Poliitilised kokkulepped ja eri poolte vahelised vaidlused Vana-Liivimaa jagamisel ei ole käesoleva kirjutise teemaks, seega ma ka neil pikemalt ei peatu. Lisan vaid niipalju, et järgnevatel aastatel suurenes Orduriik veelgi, omades nüüd 1222. a. paiku üle 12 000 adramaa, samas kui Riia piiskopi valdused olid vaid veidi suuremad kui 6 000 adramaad. "Sulane" oli saanud jõukamaks kui "peremees".

1223/1224. a. suur eestlaste ülestõus tabas uusi kristlikke maaomanikke halva üllatusena. Võõrvõimu alt vabanes esimese hooga kogu tänane Eesti ala, vaid taanlaste linnus Toompeal jäi püsima. Ordu toibus löögist kõige kiiremini, suutes koonduda juba 1224. a. vastulöögiks.

Põlisrahva ootamatu ülestõus ja nende ühine mahasurumine ei kaotanud lahkhelisid kristlaste leerist. Kuningas Waldemari vangistamine Lyos 1223. a. viis maajagajate ringist küll ajutiselt välja Taani, kuid seda enam teravnesid Riia piiskopi ja Ordu suhted. 1224. a., kui eestlaste ülestõus polnud veel maha surutud, jagati valdused ümber. Liivimaale asunud kaupmeeskonna toel tugevnenud piiskopi leer sundis ülestõusus nõrgenenud Ordu järeleandmistele ja võttis “kurjuse vendadelt” (fratres malicie, sõnamäng fratres milicie) ära mitmeid valdusi. Nii kuulus Vana-Liivimaa tollal kristlastele kuuluvast umbes 18 000 adramaast nüüd Ordule vaid 8 000.

Lahkhelid jõudsid ka Püha Toolini. Rüütliordude suur soosija Innocentius III oli surnud ja uus paavst Honorius III nimetas 1224. a. lõpul Läänemere ruumi oma erivolitustega legaadi Modena Wilhelmi.


Järgneb...

Päris tahe lugemine: tuletab teine meelde noorepõlve huvisid.
Tänan, kamraad!

Samad sõnad minupoolt!

_________________
sitt päev, kellele kurdad

Meeldiv lugemine!
Ootame järge!

Ordu iseloomustus

See väike grupp ordurüütleid, kes 1202. a. ennast Riias sisse seadsid, järgisid Templirüütlite reegleid. See tähendas pehmelt öeldes spartalikke olusid ja sageli peensusteni reguleeritud eluviise. Reeglites jagati Ordu liikmed kolme eri klassi: rüütelvennad, preestervennad ja teenijavennad. Eri tüüpi vennad erinesid juba oma väljanägemise poolest. Rüütelvennad kandsid valget käisteta võitlusmantlit (Waffenkittel või Waffenrock), millele lisandus pikk valge pealismantel. Preestervennad kandsid pikka valget mungarüüd (rock) ja teenijavennad musta või pruuni rüüd. Ordu punast sümboolikat, risti ja selle all mõõka, kandsid kõik Ordu liikmed oma riietel, rüütelvennad veel lisaks ka oma pealismantli vasakul õlal.

Mitte igaüks ei saanud valget rüütlimantlit kanda. Rüütelvennaks pürgija pidi tõestama oma päritolu rüütliseisusest. See reegel kinnistus küll mõnevõrra hiljem, algusaastatel olid mitmed ordurüütlid pärit ka linnakodanike ja kaupmeeste seast. Juba Ordu algusaegadest peale pidi aga iga rüütelvennaks soovija oma võitlusoskusi tõestama, lisaks uuriti tema Ordusse astumise motiive ja taheti põhjalikult teada miks siiski antud mees Orduga liituda tahab. Need rüütlid, kes Orduga liitusid, tegid seda rangelt vabatahtlikult. Kui aga ordulinnuse värav nende seljataga sulgus, tähendas see kõigest maisest loobumist. Ordurüütel ei tohtinud enam lävida oma perekonnaga ega oma ilmalike sõpradega. Eriti keelatud oli lävimine naistega, naise puudutamine või suudlemine olid rangelt keelatud, isegi siis kui tegu oli orduvenna emaga. Ordusse astumisel loovutas orduvend ühtlasi kogu oma maise vara, kuni viimase krossini Ordule. Ühelgi orduvennal ei tohtinud olla pisematki isiklikku rahasummat ega mingit personaalset materiaalset vara.

Orduvendade paunadel ja kastidel ei tohtinud olla lukke, selline privileeg oli vaid ordumeistril. Ranget järelevalvet peeti ka iga venna isikliku kirjavahetuse üle. Söögikordade ajal kehtis karm vaikimisenõue, kuna sel ajal loeti vendadele pühakirja. Liha söödi vaid kolm korda nädalas. Kõik orduvennad magasid koos suures saalis (dormituuriumis), mille keskel põles kogu öö valgus. Magamiseks oli igal vennal üks õlekott, üks padi ja üks tekk. Reeglites rõhutati võrdsust ja vendlust Ordu liikmete vahel. Ilma meistri loata ei tohtinud orduvend oma linnusest või lossist lahkuda. Reisile saadetud vend pidi oma marsruudist rangelt kinni pidama ja vaid ettenähtud majutuspaikades ööbima. Kaks korda päevas, lõunal ja õhtul, kogunesid kõik orduvennad palvusele. Reeglite vastu eksinuid karistati karmilt. Levinuim oli keeld teistega ühes lauas süüa, süüdlane pidi sööma laua kõrval põrandal. Raskemate eksimuste korral võidi süüdlane Ordust välja heita või isegi hukata.

Kõik vennad said Ordult ühesugused riided, relvad ja toidu. Ordu varustus on täiesti võrreldav standardiseeritud varustusega tänapäeva armees. Igasugused luksusesemed, ehted ja värvilised riided olid keelatud. Varustaja jagas riided meestele kasvu järgi ja kui keegi rahulolematu julges nõuda endale paremaid riided, siis sai ta karistuseks kanda kõige halvemaid, mis laost võtta oli. Kõik rüütelvennad said riietusnormina ühe võitlusmantli (waffenrock), 2 särki, 2 paari pükse, 2 paari sukki, ühe vöörihma, ühe ihukuue, ühe pikakarvalise kasuka talveks ja 2 valget mantlit, milledest üks oli vooderdatud talvine rõivaese ja tuli suveks varustuslattu hoiule anda. Varustus oli detailideni korraldatud ja selle üle peeti ranget järelevalvet. Lisaks eelnevalt mainitule lisandus veel relvastus. Peale selle oli iga orduvenna kasutada ka hobusetekk, kaks erineva suurusega nuga, 2 väikest kotti voodipesu jaoks, üks kott turvise jaoks, üks katel, kaks välipudelit ja peekrit, väike telk ja veel mõned täpselt ülesloetud pisiasjad.

Lahingus allus iga orduvend vastuvaidlematult oma ordumeistrile. Igale rüütelvennale oli kasutada kolm hobust ja üks teenijavend sõjasulasena. Neile lisaks võidi ordurüütlile määrata veel üks hobune ja sõjasulane. Relvastus ja varustus oli kõigil orduvendadel ühtemoodi lihtne, igasugused kaunistused relvadel olid keelatud. Igal orduvennal oli kaitsevarustusena kasutada pikkade käistega rõngassärk, rõngaspüksid või õigemini sukad, õla ja jalakaitsmed, teraskiiver ja kilp. Relvastuseks oli kõigil piik, mõõk, sõjanui ja pistoda.

Preestervendi oli Ordus algselt väga vähe, esimestel aastatel kõigest paar meest. Henriku kroonikas on mainitud tsistertslastest vaimulikke, kes saabuvad Liivimaale ja kelledest mõned asuvad teenima Mõõgavendade Ordus. Preestervennad ei osalenud lahingus ja neid koheldi Ordus eraldi seisusena. Näiteks istusid nad söögilauas alati meistri kõrval ja neid teenindati esimeses järjekorras. Preestervennad olid teistele Ordu liikmetele ainsad pihiisad (ordurüütel kui tubli katoliiklane pidi regulaarselt pihil käima) ja korraldasid arvatavasti ka ordusisest bürokraatiat. Kindlasti korraldasid Ordu paberimajandust ordumeistri kaaskonda kuuluvad kaplanid. Orduvaimulikel oli ette nähtud õigus Ordult saada vaid toitu ja riiet, muud varustust neile ei jagatud.

Teenijavennad olid arvatavasti Mõõgavendade Ordus templirüütlite eeskujul kaheks jaotatud: sõjasulased ja käsitöölised. Ordu algusaegadel ei jätkunud nähtavasti piisavalt eurooplastest sõjasulaseid, sest veel 1210. a. teenis Ordus kohalikku päritolu (liivi-läti) relvakandjaid. Teenijavendade elu-olu sarnanes suures osas rüütelvendade omale, mõningate erinevustega. Kui antud komtuurkonna jõukus seda lubas, siis olid ka sõjasulased relvastatud-varustatud nagu rüütelvennadki. Erinev oli vaid võitlusmantli värv (pruun, hall või must), samuti puudus turvis sõjasulaste hobustel (rüütlite hobused kandsid tavaliselt samuti rõngasturvist), sõjasulased ei kandnud jalakaitsmeid ja ei saanud varustuse hulgas telki ega katelt. Samuti võis nende rõngasturvis olla ilma käisteta lühem rõngasvest. Sõjasulaseid kasutati lahingus keskmise ja kergeratsaväena rüütlite raskeratsaväe kõrval, lisaks ka kergejalaväena. Hiljem olid teenijavennad alamametnikeks kohalikes orduringkondades, moodustades nii kõige arvukama osa Ordust.

Peale Orduga liitunud teenijavendade olid olemas ka sellised sõjasulased, kes ei olnud endale võtnud mungatõotust, vaid andsid truudusvande meistrile ning teenisid Ordut palga eest. Nad olid sisuliselt palgasõdurid, kelle arv sõltus sõja- või rahuolukorrast. Benninghoven rõhutab, et alaliste orduliikmete arv võis olla suhteliselt väike ja et lahingutes Ordu sõjaväes võidelnutest võis suur osa ollagi needsamad palgasõdurid.

Peale eelpool nimetatute toob Benninghoven välja kaks eraldi orduvendade klassi. Nn. kaasvennad (confratres, Mitbrüdern), hiljem Saksa Ordus nn. poolvennad semifratres või halbbrüder) ja külalisrüütlid (Gastritter). Kaasvennad tohtisid olla abielus ja osa reegleid neile ei kehtinud. Pidid nemadki elama vaga ja ausat kristlikku elu, kuid neil oli keelatud orduvendadega koos elada. Kaasvenna surma puhul sai Ordu osa tema varast endale, selle eest tohtisid kaasvennad osaleda jumalateenistustel ordukirikutes ja neid võidi sinna ka matta. Rüütlitest kaasvennad ei kandnud valget ordumantlit, küll aga Ordu tunnusmärki oma isiklikul rõivastusel. Külalisrüütlid ja nende kannupoisid võeti teenistusse truudusvande alusel, nad pidid muretsema endale ise varustuse ja said selle eest teenistuse ajaks Ordult ülalpidamiseks vajaliku toidu ning varustuse.

Rüütelvennad olid Ordu põhijõud ja orduliikmete eliit ning kandsid ainsana oma priviligeeritud seisuse tähisena meile tuntud kombinatsiooni valgest mantlist risti-ja-mõõga kujutisega. Oluline on mõista et arvuliselt ei olnud neid kunagi väga palju. Ka Ordu kõrgajal oli rüütlitest orduvendi umbes 110 ümber, mitte kunagi rohkem kui 180 meest. Teenijavendi ja sõjasulaseid võis kokku olla umbes 1200 meest, neist vaid umbes 440 olid Ordu täisliikmed, ülejäänud palgasõdurid ja kohalikud liivi-läti abimehed.

Orduvennad valisid endale rüütelvendade seast ordumeistri, kellele pidid kõik Ordu liikmed vastuvaidlematult kuuletuma. 1209. a. alates oli ordumeister ka kogu Riia ristisõdijate leeri sõjaväe ülemjuhataja lahingus ja rännakul. Meistri otsustada olid kõik olulised küsimused Ordus, uute liikmete vastuvõtt, maavalduste jagamine, sõjakäigud, lepingute sõlmimine ja ametnike kohalemääramine. Meistrile oli ette nähtud isiklik saatjaskond, mis koosnes kahest kaplanist ja kahest kirjutajast ning kaheksast teenijavennast, kelle seas pidi olema ka sepp, kohalikke keeli oskav tõlk ja kokk. Meistri muidu absoluutne võimutäius oli piiratud vaid ühes tähtsas punktis. Nimelt ei olnud meistril Ordu varakambri võtit. Samuti oli meister kohustatud eelpool nimetatud küsimustes ka teiste konvendiliikmete nõu kuulda võtma.

Ordumeistrist oma ameti poolest tähtsuselt järgmised olid Ordu varustusehoidja, laekur ja ordumarssal.

Ordu varustusehoidja vastutas kõigi orduliikmete varustuse eest. Samuti vastutas ta orduvendade rõivastuse korrashoiu ja vendade juukse- ning habemelõikuse eest. Varustusehoidja kaaskonnaks oli kolm teenijavenda nelja hobusega. Varustusehoidja järelvalve all olid ka Ordu rätsepad. Minu arvates võib varustusehoidja samastada dapiferi tiitliga.

Ordu laekur ehk camerarius kontrollis Ordu kassat ja kõiki Ordu sissetulekuid. Enne kui saabunud summa kassasse pandi, pidi ordumeister selle üle lugema. Korraldati ka regulaarseid kirjalikke kontrolle, mida viisid läbi kõige vanemad ja austatumad rüütelvennad. Nii oli tagatud Ordu rahaasjade kontroll.

Marssali vastutada oli kõik sõjandusega seonduv, tema järelvalve all oli Ordu arsenal ja kõik relvastatud mehed (rüütlid ja sulased), kes Ordus teenisid. Marssali kaaskond koosnes neljast teenijavennast seitsmel või kaheksal hobusel. Sõjaolukorras allus marssal otse ordumeistrile, olles orduväes tähtsuselt teine mees. Kuivõrd tegu oli vaimuliku rüütliorduga, mille põhitegevuseks oligi sõdimine, siis võib kindlalt öelda, et marssali ametikoht oli kogu Ordus tähtsuselt kohe ordumeistri enda järel.

Orduvalduse laienedes tekkis lisaks rida uusi komtuurkondi. Templiordu reeglite kohaselt pidi iga komtuurkond koosnema vähemalt 12 ordurüütlist ja “meistrist”. “Meistri” alla mõeldakse siin komtuuri, provinzialmeister’it, kes oli oma valdustes sisuliselt piiramatu võimuga valitseja. Tema saatjaskonnaks oli 9 meest ja 9 hobust, komtuur kontrollis oma valduse varakambrit, varustust, määras ametnikke ja käsutas ordulinnuses paiknevat sõjaväge. Samas pidi komtuur oma väljaminekute ja ettevõtmiste kohta andma regulaarselt teavet ordumeistrile.

Ordu ajalugu on sõdade ajalugu. Käesoleva töö lõppu lisanduvas nimeregistris on üles märgitud meistreid, komtuure ja marssaleid, paljud on ülesmärkimist leidnud alles peale oma surma. Järgnevad ametnikud: foogtid, schenkid ja dapiferid, kes olid valitsejad või ametis valitseja juures. Registrit lugedes tuleks meeles pidada, et iga ülesmärgitud orduvenna kohta tuli kümneid vendi, kes hukkusid nimetuina koos sadade teenijavendade ja kannupoistega.

Vaimuliku rüütliordu ajalugu uurides tekib uurijal küsimus, et miks ikkagi Ordusse mindi. Mis kannustas tolleaegse maailma eliiti kuuluvaid noori mehi loobuma kõigest ja valima karmi ja rõõmutu elu, mille ainuke lõppeesmärk oli varajane ja vägivaldne surm lahinguväljal? Tolle ajastu rüütlikultuur ülistas ilmalikkust, turniire ja jahti, naeru ja tantsu, häid sööke ja jooke. Rüütlilaulud on täis lugusid kaunitest naistest kelle nimel noored rüütlid ohtudesse tormavad. Ja sealsamas kõrval eksisteeris teine, hoopis erinev rüütlimaailm, mille ideaaliks oli vaikiv, karm ja rõõmutu munksõdalane, kes ei tohtinud nautida midagi, mida maailm pakkus. Tal ei olnud ei isiklikku vara, peret ega valdusi. Kui tal need ka enne olid, siis jättis ta need sel hetkel kui Ordusse astus. Tema vara ja valdused said sellesama Ordu omaks, kes nendega talitas nii nagu heaks arvas. Rüütli eelnevad tiitlid ja aunimetused ei maksnud midagi Ordus, mille sisemine kodukord oli oma sisult totalitaarne kommunism, kus kõik olid võrdsed ja ainsad tiitlid olid need, mis Ordu ise jagas. Oma pere jaoks oli ordurüütel sama hästi kui surnud, tema suguvõsaliin lõppes temaga. Miks pidi üks noor krahv, nagu näiteks Volkwin von Naumburg, loobuma kõigest ja valima munga elu?

Jah tõepoolest, ka Ordus võis rüütel karjääri teha. Tõustes omaenda andekuse najal võis orduvend ühel päeval valitseda foogtina või komtuurina või isegi ordumeistrina, olles siis poliitiliselt samaväärne keskaegsete valitsejate ja vürstidega. Ta võis siis käsutada sõjavägesid ja kontrollida suuri maavaldusi. Kuid see kõik ei kuulunud talle, vaid Ordule. Ta võidi orduvendade poolt ametist maha võtta, kui tema teguviis neile ei meeldinud. Tema surres jäid teda mälestama vaid mõned kroonikad, hall hauaplaat kuskil kirikus ja seesama Ordu, keda ta teenis. Ta oli ka meistrina vaid esimene võrdsete seas. Ta allus samadele rangetele reeglitele, sõi sama lihtsat toitu ja võitles samasuguses valges mantlis orduväe esimestes ridades, kus kõige auväärsem koht tähendas ühtlasi ka kõige ohtlikumat.

Tänapäeva inimesel on raske mõista neid motiive, mis kannustasid noort rüütlisoost meest liituma Orduga. Need ei saanud olla ei majanduslikud ega dünastilised huvid. Ei seiklusjanu ega kihk sõjalise kuulsuse järele. Kõiki neid sai palju lihtsamini saavutada ilmaliku vasallina oma isanda väes võideldes. Need pidid olema vaimsed huvid ja sügavad sisemised veendumused, samad mis sundisid nii palju noori mehi liituma mungaordudega. Tahe eralduda maailmast, tahe teenida mingit kõrgemat eesmärki, sügav usk oma tegude õigsusse ja tänapäeval kummaliselt mõjuvasse kristlikku moraali olid minu arvates need mõjurid, mis panid mehi Ordusse astuma. Raske on meil mõista orduvendi, kes usu nimel külma rahuga massimõrvu sooritasid. Tänapäeval nimetame selliseid inimesi usufundamentalistideks.


Jätkub...

Paavstlikud legaadid Liivimaal ja Ordu häving

Ma ei soovi käesolevas kirjutises käsitleda paavsti legaatide tegevuse kõiki aspekte Vana-Liivimaal. Selleks tuleks ühtlasi käsitleda sügavuti ka Riia piiskopi ja Ordu vastuolusid ning analüüsida peensusteni juriidilisi ja poliitilisi aspekte, kus sisuliselt vaieldi iga haritava adramaa kuuluvuse ja omandiõiguse üle. Nii käib legaatidest vaid selles osas, mis puudutas Orduga suhtlemist. Ordu vaatevinklist oli legaatide sekkumise puhul selgelt tegu taevanikisendava ülekohtuga. Olid ju orduvennad oma vere ja elude hinnaga vallutanud selle maa, seega kuulus see neile ja ainult neile ning ei Riial, Roomal ega kellelgi teisel ei olnud õigust Ordult maavaldusi võõrandada.

Igal juhul oli kõigile Vana-Liivimaal selge, et sõjaolukorral on ennekõike Ordu see, kes võitlema on suuteline. Riia kaupmeeskond ja piiskop võisid orduvendi mitte sallida, kuid mitte keegi ei seadnud kahtluse alla Ordu sõjalist võimekust. 1227. a. Saaremaa sõjakäik näitas jällegi, kuidas kõik Liivimaa jõud koonduvad Ordu kui sõjaväe tuumiku ümber. Läti Henriku järgi oli kristlaste sõjaväge 20 000 meest. See arv on selgelt üle paisutatud, Benninghoven pakub ettevaatlikult umbes 13 000 mehelist väge, sealhulgas Ordu, Riia vägi, ristisõdijad ja eestlastest, liivlastest ning lätlastest abiväed. Ka siis oli tegu totaalse maksimumiga, mida Vana-Liivimaa suutis tol ajal välja panna. Sõjaväe juhiks oli tegelikult ordumeister Volkwin, kuigi ametlikult koonduti paavsti legaadi lipu alla.

Alistanud Saaremaa, asusid kristlikud valitsejad oma meelistegevuse, maajagamise juurde. Jagatavaks osutus lühikest aega eksisteerinud nn. vaheriik, mis oli paavsti legaadi abilise (viitselegaadi) magister Johannese loodud. Vaheriiki kuulusid Virumaa, Järvamaa ja isegi Ridala. Magister Johannese põhivaenlasteks olid kroonik Henriku järgi taanlased, kellega auväärt magister lausa avalikku sõda pidas. Õige pea jaotati vaheriik aga maavalitsejate poolt ära. Ordu sai seejuures lõviosa, hõivates Rävala, Harju, Järva ja Virumaa, ühtekokku peaaegu 8 000 adramaad, jättes Läänemaa piiskop Albertile.

1227. a. oli Orduriik oma põhijoontes lõplikult välja kujunenud. Punase risti ja mõõga all olev maa jagunes kuueks komtuurkonnaks ehk rüütlikonvendiks, igaüks paiknes ümber kivilinnuse ja allus komtuurile ehk provintsimeistrile. Liikudes lõunast põhja olid need Aizkraukle (Ascherade), Riia (Riga), Sigulda (Segewold), Võnnu-Cēsis (Wenden), Viljandi (Fellin) ja Toompea linnus Tallinnas (Revel). Peamine neist oli endiselt Riia konvent, kus asus “magister superior”, ordumeister Volkwin. Ordu sõjajõud võisid oma kõrgajal (aastatel 1227-1236) olla umbes 1720-1800 meest, nende seas ordurüütlid, teenijavennad, palgasõdurid ja Põhja-Eesti vasallide üksused. 1236. a. omas Ordu maavaldustena Vana-Liivimaal umbes 19 000 adramaad, mis oli umbes pool kogu kristlaste kontrolli alla olevast Baltikumist. Elanikke oli Ordu võimu all arvestuslikult umbes 130 000 inimest.

Haaranud oma valdusse suure ala Baltikumis, pöördus Ordu lõunasse. Semgallide, seelide, kuršide ja teiste tänapäeva Läti hõimude kõrval kujunes nüüd Ordu peavastaseks tugevnev Leedu.

Välispoliitiliselt ei läinud Ordul aga nii hästi. Olles kogu Euroopat hõlmava paavst-keisri vastuoludes selgelt valinud keisri poole, ähvardas Ordut äkilise natuuriga paavsti Gregorius IX viha alla sattumine. Oli ju paavst 18. novembril 1227. a. heitnud kirikust välja isegi keiser Friedrich II. 1228. a. alguses algas uuesti Ordu õiguste ülevaatamine. Piiskop Alberti surm lahendas küll mõned probleemid Ordu jaoks, tekitas aga kohe ka uued. Vana-Liivimaal puhkes tüli Riia piiskopitooli pärast. Vaja oli paavsti sekkumist, kes 1230. a. aprillis läkitas oma saadiku kardinal Otto tüli lahendama. Otto nimetas oma abiliseks (viitselegaadiks) munga Balduini tsistertslaste kloostrist Aulnest. Saksapäraselt Balduin von Alnaks nimetatu saabus Riiga 1230/31. a. Peale Riia peapiiskopi määramist pidi (viitse)legaat Balduin lahendama veel kunagise vaheriigi maadejagamisest tekkinud probleemid. Vana-Liivimaale iseloomulikult oli igas tüliküsimuses mitmeid osapooli. Läänemaal tekitasid Ordule ja piiskoppidele probleeme võimsad vasallid, eesotsas Lode suguvõsaga. Ka käsiloleva Kuramaa vallutamisega seoses tekkisid tülid maade omandiõiguse suhtes. Balduini põhimureks oli mitte niivõrd Liivimaa maahärrade lepitamine, kuivõrd paavsti autoriteedi ja võimu kindlustamine Baltikumis. Siin tahtis Balduin 1230ndate algul tekitada sisuliselt Roomale otse alluvat kirikuriiki, mida valitsenuks paavsti nimel tema ise. Kokku umbes 10 000 adramaad pidi minema otse paavsti (st. Balduini, kui asevalitseja) alluvusse. Ordu vaatepunktist oli tegu suisa röövimisega, eriti kui nemad sel ajal kiriku eest verd valades Kuramaal sõdisid. Ilma lahinguta ei kavatsenud orduvennad oma maid loovutada. Seda mõistis ka legaat Balduin, kes lahkus Liivimaalt ja asus enda ümber koondama paavstimeelseid võitlejaid.

Hiljemalt 1233. a. juulis saabus Balduin uuesti Riiga, kaasas ristisõdijad, raha ja hulk vaimulikke. Koheselt leidis ta siin toetajaid, näiteks asusid tema poolele Harju-Viru vasallid, kellelt ta võttis paavsti nimel truudusevande. Balduini pooldajad asusid üle võtma ja kindlustama Vana-Liivimaa linnuseid. Ühtlasi vaidlustas Balduin Ordu õigused vallutatud aladele, nõudes peale vaidlusaluste vaheriigialade lisaks ka Kesk-Eesti väikemaakondi ja Sakalat ning Toompea lossi üleandmist. Benninghoven toob välja, et paavstlik volikiri andis legaat Balduinile vaid vaimuliku ülemvõimu Vana-Liivimaal, kuid sisuliselt hakkas too kehtestama lisaks ka oma ilmalikku ülemvõimu kogu Baltikumi üle.

Ordumeister Volkwin oli juba valmis järele andma, kuid tema oma orduvennad keeldusid kangekaelselt ja vangistasid lõpuks kolmeks kuuks omaenda ordumeistri, et too ei saaks legaadile järeleandmisi teha. Oma õigustes veendunud rüütelvennad otsustasid probleemid lahendada viisil, mida nad kõige paremini valdasid — mõõgaga. 1233. a. suve lõpul tungisid orduvennad Toompeal kallale Balduini pooldajatele. Verises lahingus tapeti kõik, kes kätte saadi, tapatalgud toimusid üle kogu mäe. Ei halastatud ka Toomkirikusse põgenenud vasallidele, kes kõik ilma armuta maha löödi. Selle verise loo eestvedajatena on orduvendadest nimeliselt teada tollal arvatavasti Tallinna mõõgavendade meister Johann Selich (132), tollal lihtne ordurüütel Johann Sengelin (133), orduvend Abraham (1) ja Harju foogt Heidenrich (60). Balduini pooldajad kaotasid umbkaudu 200 rüütlit ja 200 jalameest langenutena, veel ligi 200 legaadi võitlejat langes Ordu kätte vangi. Ajaloolised allikad kirjeldavad, kuidas taplusest hullunud orduvennad asusid röövima alllinna kaupmehi, torkisid vangistatud vasallidel silmi peast, mõnitasid paavsti ja Rooma kirikut ning tegid muid sigadusi. See kõik tundub olevat kirjanduslik liialdus, veel enam, et tegu on sellesama Balduin von Alna kirjeldustega juhtunust. Kirjeldused vasallide sõjavarustuse röövimisest orduvendade poolt tunduvad isiklikult minule tõepärased, sest vastane oli vaja ju desarmeerida. Riiete ja raha röövimine orduvendade poolt tundub jällegi liialdusena. Muidugi on võimalik, et röövimisi panid toime Ordu ridades sõdinud palgasõdurid ja kohalikku päritolu relvakandjad. Tagantjärgi on tõde raske välja selgitada, kuid selge on see, et Toompea lahing hävitas Balduini sõjalise jõu tuumiku ning tegi seega lõpu legaadi unistustele kirikuriigi rajamisest Vana-Liivimaal. Peale Toompea lahingut hõivasid orduväed ka teised Balduini tugipunktid Liivimaal. Legaati toetanud vasallid pidid maksma Ordule lunaraha ja loovutama oma valdusi.

Maruvihane Balduin kutsus kokku Liivimaa provintsiaalkontsiili, mis koosnes eranditult legaati pooldavatest kirikutegelastest: pastoritest, tsistertslastest munkadest ja Tartu ning Riia toomhärradest. Kontsiil nõudis kirikuvande ähvardusel Ordult välja Toompea lahingu “peasüüdlasi”, samuti karistati legaadiga mitteliitunud preestreid ja ülepea kõiki, kes Balduini vastu seisid. Neil sisuliselt tagaselja määratud kohtuotsustel ei olnud erilisi tulemusi, Ordu kaitses oma liikmeid. Balduin üritas oma võimubaasi uuesti üles ehitada, värvates vasalle ja organiseerides uusi sõjajõude, kuid ei leidnud siinmail enam piisavalt toetust. Lisaks rüüstasid venelased 1234. a. märtsis Tartu piiskopkonda, mis oli olnud Balduini ustavaim liitlane. See toimus väidetavalt Ordu kutsel ja igal juhul ilma Ordupoolse vastutegevuseta. Miks pididki mõõgavennad sõdima oma vaenlaste eest?

Ordu oli oma võimu kindlustanud ja ühtlasi saanud sisuliselt kogu Vana-Liivimaa valitsejaks. Siiski oli Ordu positsioon ebakindel, välispoliitiliselt tekitas jätkuvalt probleeme vastuseis paavstiga. Ka Taani kroon oli oma ajutisest nõrkusest üle saanud ning nõudis tagasi kunagi talle kuulunud alasid. Mõõgavendade Ordu olid Euroopa suurvõimude kõrval siiski väike ja nõrk jõud, mis vajas toetust.

Benninghoveni väitel plaanis ordumeister Volkwin juba 1231. a. liitumist Saksa Orduga, kelle prestiiž ja sõjaline jõud aitaksid säilitada mõõgavendade positsioone. Liitumine ei sujunud kaugeltki libedalt, mõõgavennad nõudsid autonoomiat ja eriõigusi Saksa Ordu sees. Kaua iseseisvust nautinud mõõgavennad kartsid, et Saksa Orduga liitumine muudab nende juba 1202. a. kestnud traditsioone ja tavasid. Mõõgavendade saadikuina läksid 1236. a. Preisimaale Marburgi Johann Selich (132), Võnnu-Cēsise meister Rembold (117) ja Johann von Magdeburg (98). Läbirääkimised venisid, sest Saksa Ordulgi ei olnud kerge inkorporeerida suurt hulka äsjaseid “ketsereid”, kelle üle käis veel parasjagu kohtulahing Viterbo paavstlikus kohtus.

1235. a. puhkes uus sõda Mõõgavendade Ordu ja leedulaste vahel. Seekord tundus Ordu olevat sõja initsiaator ning esialgu saatis mõõgavendi edu. 1236. a. septembri alguses kogunes taas suur sõjavägi Riiga. Harjunud korra järgi tulid orduvennad, koos kohalike sakslaste ja põlisrahvastest võitlejatega. Neile lisandusid selleks sõjakäiguks Liivimaale saabunud ristisõdijad, keda olevat olnud suhteliselt palju. Abiväena tuli kaasa koguni 200 meheline Polotski venelaste üksus. Jälle lehvis liivimaalaste Püha Maarja kujutisega sõjalipp lahingutes karastunud mõõgavendade kohal, kes nüüd seda teadmata oma viimasesse lahingusse ratsutasid. Benninghoven pakub sõjaväe koguarvuks ümmarguselt 3 000 meest, nende seas tema hinnangul 55 (kindlalt teada 49) ordurüütlit ja ümmarguselt 550 teenijavenda ja sõjasulast. Nende vastu tegutsev leedulaste (täpsemalt žemaitide) vägi võis olla kuni 5 000 meest.

Riimkroonika kirjelduse järgi olevat meister Volkwin soovinud korraldada retke talvel, kuid ristisõdijate suur hulk olevat talle peale käinud ja sundinud suvist sõjakäiku ette võtma. Retk algas edukalt, kristlaste vägi laastas maad ja asutas siis end tagasiteele. Saule juures kohtuti aga leedulaste eelväega. Volkwin soovitas koheselt rünnata ja end lahinguga vastasest lahti rebida, kuid ristisõdijate mass oli sellele vastu ja asus soosaarele öölaagrisse. Järgmisel hommikul üritasid kristlased taganeda kui abiväge saanud leedulased ründasid. Lahing ise toimus 22. septembril Saule soos, kus ratsarüütlite liikumine oli takistatud ja kristlaste vastupanu seetõttu nõrk. Soostunud ja metsane maastik soosis kohalike oludega harjunud kergelt relvastatud leedulasi. Ristisõdijate enamus lõi araks ja põgenes lahinguväljalt, paljud põgenikud sattusid semgallide kätte ja tapeti. Meister Volkwini juurde jäi 48 orduvenda, kes kangelaslikult võitlust jätkasid. Leedulased ei saanud neist muidu jagu, kui kukutasid rüütlite peale ümberringi kasvanud puud ja lõid kõik orduvennad sedasi surnuks.

Üheainsa lahinguga kadus Ordu sõjaline võim. Langenud 49 rüütelvenda ja arvestuslikult umbes 500 teenijavenda ja sõjasulast tähendasid Mõõgavendade Ordu täielikku sõjalist hävingut. Saule lahingus ei hukkunud muidugi kogu Ordu koosseis, arvestuslikult jäi Liivimaale alles 50-60 rüütelvenda ja umbes 600 teenijavenda, sõjasulast ning Ordu vasalli. Kuid langenud oli siiski pool kogu Ordu koosseisust ja tegu oli arvatavasti sõjaliselt võimekama ning aktiivsema poolega. Allesjäänud meestega sai hädapärast hoida olemasolevat, kuid see oli ka kõik. Sisuliselt oli kogu Vana-Liivimaa surutud kaitseseisukorda, sest Ordu kõrval olid ränki kaotusi kandnud ka muud Liivimaa väed.

Mõõgavendade Ordu jaoks oli nüüd ainuke võimalus liituda Saksa Orduga. Niipea kui tolleaegne transport seda võimaldas, teatati Euroopale ühe vaimuliku rüütliordu lõpust. See raske ülesanne langes mõõgavend Gerlach der Rotele (125). Saksa Ordu suurmeister Hermann von Salza eestvedamisel sai ordude liitumine varsti ka teoks. Liivimaale saadeti appi tugev Saksa Ordu vägi, mis koosnes 54-60 rüütlist ja ligi 600 lihtväelasest. Paavsti tahte kohaselt loovutati Stensby lepinguga 1237. a. Põhja-Eesti jälle Taanile. Endised mõõgavennad võisid selle üle nuriseda, kuid nüüdsest kandid nad oma valgetel mantlitel musta Saksa Ordu risti ja said oma korraldused Preisimaalt.

Järgneb...

. Meister Volkwini juurde jäi 48 orduvenda, kes kangelaslikult võitlust jätkasid. Leedulased ei saanud neist muidu jagu, kui kukutasid rüütlite peale ümberringi kasvanud puud ja lõid kõik orduvennad sedasi surnuks.

Jagu oleks neist saadud muulgi moel, aga miks minna paljakäsi tanki vastu, kui on ka muid võimalusi .
Ootan järge!

_________________
sitt päev, kellele kurdad

Tahtsin parimat, välja kukkus nagu alati. Nimelt nüüd on see koht kuhu peaks tulema peatükk või heal juhul kaks, mis originaali ei jõudnudki, mis aga mingil kujul siiski lünklikult olemas on. Ja just nüüd on vaja tegeleda kõige muuga, kui nende peatükkide tihendamisega lugemiskõlblikuks

Aga, et siiski lugupeetavatel midagi lugeda oleks jätkan esialgu enam-vähem originaali järgi. Võtku lugupeetavad heaks või pangu pahaks...



Kõigepealt tiitlitest. Orduvendade tiitlite või ametinimetustega olen püüdnud lähtuda võimalikult palju keskaegsetest nimetustest. Seetõttu on osad isikud tituleeritud tolleaegsete ladina või saksakeelsete nimetustega, millele olen püüdnud lisada nende võimalikult täpse eestikeelse vaste.

Näitena olgu toodud dapifer või schenk. Dapiferi algne tähendus on köögiülem, mõeldud ei ole mitte peakokka vaid õukonnatiitlit, mille kandja vaevalt et kunagi oma kõrgestisündinud jalga kööki tõstis. Hiljem tähendas dapifer õukonna ülemat, kantslerit (varustuseülemat?). Schenk, kui veinikeldri ülem, on samuti puhtalt titulaarne aunimetus, mis hiliskeskajal tähendas väikeaadlikku, mõisaomanikku. Sellised tõlkimatud au- ja ametinimetused kõrvale jättes, on paras segadus ka teadaolevate ordusiseste tiitlitega.

Nimelt on mitmel korral ordulinnuste ülemaid nimetatud lihtsalt pfleger, mis tähendab hooldajat-valitsejat. Samas tuleb allikatest välja, et needsamad pflegerid olid sageli sisuliselt komtuurid või meistrid, kes juhtisid oma garnisone ka välilahingutes. Sageli jääb ebaselgeks, kas nimetatud meistri või marssali puhul oli tegu mingi kindla linnuse vastavate ülemustega või kogu ordu juhtidega. Tuleb ka meeles pidada, et näiteks seesinane marssal (marchall) tähendas algselt talliülemat, mis on jälle puhtalt titulaarne aunimetus.

De jure olid auastmed vaid ordumeistril, komtuuridel ja foogtidel. Need olid samuti võrreldavad tollase ühiskonna feodaalsete tiitlitega: ordumeister kui kuningas või vürst, komtuur kui krahv, foogt kui parun. Kõik teised ametimehed oli sisuliselt lihtsad orduvennad, kellele oli usaldatud üks või teine ametikoht. Vaimulikud rüütliordud võtsid oma auastmete hierarhia üle otse nende kõrval eksisteerivast ilmalikust aadelkonnast (olid ju nemadki sealtsamast pärit). Nii nimetaski ordumeister oma lähimad abilised kõigile arusaadavate nimedega, tehes neljast lähimast abilisest schenki, dapiferi, marchalli ja camerariuse.

Järgnev lühike nimekiri on minu isiklik nägemus ordusisese võimujaotuse kohta:

1. Ordumeister (hiljem Liivi maameister) — Vana-Liivimaa kõrgeim ordutiitel, Mõõgavendade Ordu juht (hiljem Saksa Ordu Liivimaa haru juht) ja sisuliselt kogu Vana-Liivimaa valitseja.
2. Ordumarssal — Ordumeistri abiline (asetäitja?), vastutas kõige sõjandusega seonduva eest.
3. Komtuur või meister — Mingi ala valitseja ehk provintsiaalmeister, a la hertsog, krahv või tänapäevasemalt kindralkuberner, võis valitseda mitme või ühe linnusepiirkonna üle.
4. (Linnuse)komtuur — saksakeelses kirjanduses hauskomtur, mingi kindla ordulinnuse ja selle juurde kuuluva maaala valitseja, võib samastada eelmisega.
5. (Linnuse)meister — saksakeelses kirjanduses hausmeister, ordulinnuses paiknenud orduvendade väeosa juht, võib teatud juhtudel samastada kahe eelnevaga.
6. (Linnuse)marssal — saksakeelses kirjanduses hausmarchall, vastutas kindla ordulinnuse sõjalise külje eest (linnusemeistri asetäitja?)
7. Linnuseülem — saksakeelses kirjanduses pfleger, garnisoniülem, väiksemas linnuses sisuliselt meistri (ja komtuuri) kohuseid täitev valitseja.
8. Foogt — saksakeelses kirjanduses kui vogt, maksukoguja ja kohtunik mingi väiksema ala üle komtuurikonna sees. Ladinakeelne nimetus advocatum fratrum.
9. Dapifer — mingi kõrgaadliku või valitseja õukonna ülem, kantsler.
10. Schenk — õukonna tiitel mingi valitseja juures, väikeaadlik, mõisaomanik.
11. Camerarius — laekahoidja, vastutas rahanduse eest mingi valitseja juures.
12. Magister — keskajal nimetati magistriteks nii meistreid kui teaduskraadi omavaid (preester)vendi. Käesolevas töös olen magistriteks nimetanud vaid teadlasi.


Kuna lugupeetud foorumlased pole mulle seni veel miskit paha teha jõudnud, ei soovi ma paisata teile järgnevat nimeliselt teadaolevat orduvendade registrit täismahus. Lihtsalt infoks, et originaaltöös võttis see enda alla 30 A4 lehekülge.

Aga, et lugupeetavad siiski usuksid, et ma sellise töö olen kunagi ette võtnud, nopin mõned nimed järjekorras välja. Noh ikka need, kelle kohta miskit pajatada on, kuna enamus orduvendi on mainitud allikates vaid korra stiilist "aastal X oli orduvend Y kirja saanud põhjusel Z".

1. Abraham (ka Habraham). Mõõgavend Abraham mõisteti 1234. a peetud provintsiaalkontsiilil paavsti legaadi Balduin von Alna poolt süüdi ketserluses ja pandi kirikuvande alla, kuid Mõõgavendade Ordu kaitses teda ja keeldus välja andmast. Abraham oli arvatavasti üks Toompea lahingus osalenud orduvendi. Paavsti legaadi ja vaimuliku rüütliordu tülis on just kõige rängema karistuse - kirikuvande - kasutamine see, mis muudab olukorra eriti pikantseks.

4. Albert (ka Albertus). 1234. a. mainitakse teda kui Sigulda mõõgavendade meistrit, ilmselt oli ta siis Sigulda linnuseülem. Ta kutsuti 1235. a. nimeliselt Viterbo kohtu ette aru andma, põhjuseks jälle seesama paavstilegaadiga puhkenud tüli. Benninghoven paigutab tema päritolu Lübeckisse.

7. Arnold (ka Arnoldus). Arnold kuulus Mõõgavendade Ordusse aastatel 1206-1211. Oli üks "vanast kaardiväest". Ta oli arvatavasti Mõõgavendade esimene ordumarssal. Lahingus oli ta ordumarssaline Mõõgavendade Ordu lipukandja, ratsutades lahingus ordumeistri kõrval kõige ees.
Arnold juhatas mõõgavendi näiteks 1210. a. Ümera lahingus. Oli samal aastal saadik Polotski vürsti juurde. 1211. a. juhatas ta Viljandi all võitluses eestlastega orduväe rünnakut linnuse eelkindlustustele ja langes kivitabamusest. Arnoldi päritolu kohta ei ole midagi kindlat teada. Benninghoven oletab et ta võis pärit olla Põhja-Hessen — Waldecki piirkonnast, kuivõrd see piirkond paistab Riia algusaastatel olevat olnud piiskop Alberti põhiline baas Saksamaal.

11. Bauerbach, Markward von (perenimi ka Burbach, eesnimi ka Marquardus, Marqwardus, Marquart). 1209. a. tuli Markward von Bauerbach Liivimaale, kui palverändur-ristisõdija. 1210. a. oli ta Liivimaalt lahkumas, kuid astus siis, nähes kuralaste rünnakut Riiale, Mõõgavendade Ordusse.

1211. a. oli ta juba Aizkraukle linnuse ülem (meister). Aastatel 1228-30 nimetatakse teda Aizkraukle ülemaks (pfleger). Aastal 1230/31 viibis Markward Võnnus-Cēsises koos Riia, Sigulda ja Võnnu meistritega, järelikult oli ta veel Aizkraukle meister. 1234. a. saadeti ta Benninghoveni arvates Tallinnasse. Arvatavasti langes Markward 1236. a. 22. septembril Saule lahingus.

17. Bertold (ka Bertoldus). Bertold oli aastatel 1208-1217 Võnnu-Cēsise linnuseülem-meister, teda on Henriku kroonikas (HLK) mainitud kui “esimest Võnnu mõõgavendade seas”. Vangistas oma eelkäija Wikbert von Soesti (138).
1208. a. oli Bertold saadik Ugandisse, kui Riia leer nõudis tagasi kaupu, mis sakslastelt olevat kunagi röövitud. Bertold tundub olevat eestlaste vastu peetud ristisõja üks juhtijaid. 1209. a. ründas ta kohe peale rahu lõppemist Ugandit, juulis 1210. a. juhtis taas sõjakäiku Ugandisse, kus põletas Otepää linnuse. Jaanuaris 1211. a. jaanuaris tungis taas Eestisse, veebruaris juhatas Viljandi linnuse piiramist. 1211. a. kevadel tungis taas Sakalasse ja Järvasse, sama aasta talvel jälle Ugandisse. 1212. a. võttis osa liivlaste lõplikust alistamisest Satteseles. 1213. a. ründas rüüstavaid leedulasi Tolova kandis. 1215. a. suvel alistas ugandilased uute rüüsteretkedega. 1216. a. sõdis venelastega. 1217. a. tungis Bertold koos orduväega appi Otepää linnuses sissepiiratud ristisõdijaile ja langes koos kahe teise orduvenna Eliase (23) ja Konstantiniga (90). Bertoldi nimi on sestsaadik seotud võitlustega Võnnu-Cēsise ümber ja Ugandis, kuna Novgorodi venelased nimetavad tema ehitatud Võnnu linnust “Pertuev” (Benninghoveni järgi).
Bertoldi päritolu kohta ei ole midagi kindlat teada. Benninghoven oletab tema päritolu Soest-Kasseli ümbrusest, kuivõrd paljud varajased mõõgavennad sealtkandist pärit olid. Samas on võimalik ka et Bertold pärines Ziegenhaini ja Felsbergi aadlisuguvõsadest, kes olid seotud Naumburgi krahvidega (Volkwin 104) või Büreni suguvõsast, kes oli seotud Bernhard von Lippega.

29. preester Christian (perenimi ka Kirchberg). 1253. a. oli ta preestervend, Benninghoveni arvates on tegu Christian von Kirchbergiga, kes määrati Saksa Ordu liikmena leedulaste piiskopiks. Ei saa öelda, et Ordul oleksid puudunud ambitsioonid leedulastenigi ristiusu õnnistus viia. Wojtecki järgi oli piiskop Christian pärit Tüüringi alalt.

36. Döhlen, Helmerich von (perenimi ka Dole, eesnimi ka Helmericus, Helmmericus). 1227. a. astus Helmerich von Döhlen nimetamata ordusse (kõige tõenäolisem, et just Mõõgavendade Ordusse). Mõõgavend Helmerichi (arvatavasti sama von Döhlen) nimetatakse aastatel 1234-1236 seoses ühe siinse vasalli Theoderichi valduste äravõtmisega, mis tagastati alles legaat Modena Wilhelmi käsul. Peale legaadi lahkumist olevat mõõgavennad vasalli valdused jällegi endale võtnud. Rüütelvend Helmerich on elus ka 1259. a. Benninghoven oletab tema päritolu Oldenburgist.

40. Eberhard (ka Everhard, Everhardus). Eberhard oli üks esimesi mõõgavendi. Ta langes 1211. a. algul Toreida lahingus eestlastega. Tema päritolu on ebaselge, Benninghoven peab võimalikuks et ta pärines Gudenburgi aadlisuguvõsast, kuivõrd just see suguvõsa oli üks piiskop Alberti esimesi toetajaid.

47. Felben, Andreas de (perenimi ka Velven, Stire, Stirlant, Stuerlant). Aastatel 1240-1243 mainitakse teda kui Riia meistrit, nimetatakse ka komtuuriks või praeceptor’iks (Benninghoveni järgi). Fenske & Militzer kinnitavad, et tegu oli siiski kogu Saksa Ordu Liivi haru maameistriga, kes oli sel ametikohal aastatel 1241-1243. 1243. a. mainitakse Andreast kui maameistri asetäitjat, kuid ta saab uuesti maameistriks, olles selles ametis aastatel 1248-1253. 1260. a. on ta saadik Leedu valitseja Mindaugase juurde.
Riimkroonika (LVR) järgi jäi Andreas haigeks ja oli seetõttu sunnitud meistri koha Eberhart von Sayn’le (Seyne) loovutama. Fenske & Militzeri järgi oli aastatel 1242-1246 Liivi maameistriks Dietrich von Grüningen ja umbes aasta 1246 või 1248 paiku Heinrich von Heimburg, Eberhart von Sayn oli aga aastatel 1251-1254 Saksa kõrgmeistri erivolitustega saadik Liivimaal.
Benninghoven pakub tema päritoluks kas Hameln/Weseri ümbrus või Veluwe/Utrechti piirkonda. Fenske & Militzer peavad teda kindlalt samaks isikuks Andreas von Stirlantiga (141), Benninghoven oletab samasust Andreasega (6).

56. Haren, Bernhard von (ka Bernhart, Bernec, Bernhardus). Oli aastatel 1253-1259 Klaipeda (Fenske & Militzer järgi) või Kuldīga (Benninghoveni järgi) komtuur, riimkroonika (LVR) järgi kandis sageli lahingus ordu lippu. 1259. a. langes koos 33 orduvennaga Skuodase juures lahingus žemaitidega.
Benninghoveni väitel on nimi Haren Põhja-Vestfaali Hollandi päritolu ja pärit Alam-Reinimaalt. Benninghoven oletab rüütelvenda pärinevat Groningenist ja peab võimalikuks, et tegu on Bernhardiga (14).

58. preester Hartwig (ka Hartwic). 1220. a. mainitakse teda kui noort preestervenda, kes määrati Ugandisse preestriks, tema teenistuskohaks oli Tarbatu linnus. 1223. a. suure eestlaste ülestõusu ajal vangistatakse ta eestlaste poolt. Hartwig taheti paganlikul kombel ohverdada, pannes ta sama rammusa härja selga nagu ta isegi oli ja visates liisku, kumma nad ohverdavad. Liisk langes härjale ja Hartwig pääses eluga, saades küll raskelt haavata. 1234. a. oli Hartwig preester Viljandi ordulinnuses.

60. Heidenreich (ka Heidenrich, Heidenricus, Heyndenricus). 1234. a. oli ta Harjumaal foogt. Legaat Balduin von Alna süüdistas teda ketserluses ja pani Heidenreichi kirikuvande alla. Heidenreichi süüks oli arvatavasti osalemine Toompea lahingus 1233. a.
Ta kutsuti kõigepealt Riia ja hiljem Viterbo kohtu ette. Mõõgavendade Ordu kaitses Heidenreichi ja keeldus teda välja andmast. Aastatel 1238-1245 oli ta Riia peapiiskopi foogt, suri enne 1259. a.. Fenske & Militzer peavad võimalikuks, et ta ei kuulunud enam Saksa Ordusse, vaid oligi ainult Riia peapiiskopi teenistuses. Sel juhul tekib intrigeeriv küsimus, et kas Saksa Ordu keeldus endist ketserit oma hulka võtmast või ei tahtnud Heidenreich ise uue Orduga liituda, vaid eelistas vanaduspõlve veeta senise rivaali teenistuses?

77. preester Johannes. Johannes oli preestervend, ordumeister Wenno (154) pihiisa ja kaplan. 1209. a tapeti koos ta ordumeistriga Riias mõõgavend Wikbert von Soesti (138) poolt. Kaplan Johannese päritolu on ebaselge, Benninghoven oletab tema päriolu kas varajaste mõõgavendade baasist Soesti ja Kasseli vahel või Marienfeldist, kust 1208. a. mitmed tsistertslastest mungad liitusid mõõgavendadega (HLK järgi).

87. Kassel, Rudolf von (perenimi ka Cassele, Kaselja, Kaslja, Casle, eesnimi ka Rodolfus, Rodolphus, Rudolfus, Rolfo, Rulf). Rudolf von Kassel oli Sigulda linnuseülem juba ordumeister Wenno (154) ajal. Teda nimetatakse provinzialmeister’iks (Benninghoveni järgi). Järelikult oli Rudolfi ametikoht kõrgem kui vaid linnuseülem, tegu oli Sigulda “provintsi” ülemaga — Sigulda konvendi meistriga ehk komtuuriga.
Olles aastatel 1209-1217 Sigulda ülem ja meister, võttis Rudolf 1212. a osa liivlaste alistamisest Satteseles. Peale Bertoldi (17) surma on Rudolf von Kassel Võnnu-Cēsise meister aastatel 1218-1234. 1219. a. tungis ta koos järvalastega Virumaale. 1220. a. juhtis ta mõõgavendade saatkonda Tallinnasse Waldemar II juurde.
Peale piiskop Alberti surma tegeles meister Rudolf oluliste küsimustega ordus, olles peale ordumeister Volkwini (104) üks järgmisi mehi Mõõgavendade Ordus. Rudolf oli legaat Balduin von Alna äge vastane ja sattus seetõttu 1234. a. kevadel paavstliku kohtu ette.
Aastatel 1234-1236 oli Rudolf von Kassel teadmata linnuse meister Liivimaal, elas Saule katastroofi üle ja liitus 1237. a. paiku Saksa Orduga. 1238. a. mainitakse teda juba kui Saksa Ordu saadikut Modena Wilhelmi juures. Nagu ka Mõõgavendade Ordus, on Rudolf olulisel positsioonil ka Saksa Ordus, kuuludes kõrgmeister Hermann von Balki lähikonda, oli aastatel 1237-1240 Võnnu-Cēsise komtuur. Benninghoven oletab tema osavõttu ka 1240. a. Rootsi ristisõjast Neevale, kuna Rudolf nimetas end peale seda Rudolf von Nu (Nu — Neeva). Tema tegelik surmaaasta ei ole teada, võimalik et Rudolf von Kassel langes 1242. a. Peipsi Jäälahingus.
Nime Kassel esineb Põhja-Saksamaal üsna tihti. Võimalik, et mõõgavend Rudolf pärines Kasseli/Fulda ümbrusest, Põhja-Hessenist.


Järgneb...

Aitäh. Asjalik kirjeldus. Vaielda saab alati, aga seda vaid mõnes detailis. Väga nauditav lugemine.

Kuniks lugupeetavatel jätkub kannatlikkust, jätkan...

89. Konrad (ka Conradus). 1232. a. mainitakse teda kui mõõgavenda. Aastal 1238 aga kui rüütelvenda Saksa Ordus, kes oli ametilt schenk (veinikeldri ülem) piiskop Nikolause juures Tallinnas (Fenske & Militzeri järgi) või dapifer köögiülem (Benninghoveni järgi) sama mehe juures. 1245. a. mainitakse teda kui dapiferi sama mehe juures aga mitte enam kui orduvenda.

98. Magdeburg, Johann von (perenimi ka Magdeburgk, Meydeborch, eesnimi ka Johan, Johannes). Alates 1207. või 1213. a. oli ta mõõgavend Võnnus-Cēsises. 1236. a. saadeti ordumeister Volkwini (104) poolt saadikuna Marburgi (koos Johann Selichi (132) ja Remboldiga (117)), aastatel 1236-1237 osales Johann von Magdeburg orduvendade suurkogul Marburgis, kus arutati mõõgavendade Saksa Ordusse liitmist. 1237. a reisis ta Rooma, kus teda võeti paavst Gregorius IX poolt vastu kui Saksa Ordu liiget, tema oli üks esimesi mõõgavendi (teine oli Gerlach der Rote (125)), kes sai paavstilt Saksa Ordu mantli. 1259. a. osales ta Riia toomkapiitlis, st. oli toomhärra.
Uurijad osutavad, et Johannese perenimi Magdeburg paneb tema päritolu üsna selgelt paika. Tema isa oli Magdeburgi kodanik või ministeriaal.

104. Naumburg, Volkwin von (eesnimi ka Volquinus, Wolquinus, Wolcvin). Volkwin von Naumburg saabus Liivimaale enne 1209. a., võttis osa sõjakäigust Jersika vastu. Ta valiti peale Wenno (154) surma uueks mõõgavendade ordumeistriks. Oli ordumeister aastatel 1209-1236. 1210. a. rändas Volkwin Rooma, et esitada Mõõgavendade Ordu kaebusi piiskop Alberti vastu. Juhatas reeglina isiklikult mõõgavendade sõjalisi operatsioone. Viibis arvatavasti 1212. a. ka Satteseles liivlaste alistamise juures. Juhtis 1215. a. suure väe üle mere Läänemaale. 1216. a. tungis läbi Sakala Harjusse. Veebruaris 1217. a. üritas vabastada Otepääd piiramisest ja sattus koos oma väega linnuses lõksu. 1217. a. juhatas mõõgavendi Madisepäeva lahingus. 1219. juhtis Volkwin nn. “külma” sõjaretke Lääne- ja Põhja-Eestisse. 1220. a. võitles saarlastega Kareda lahingus. Volkwin osales ka läbirääkimistel taanlastega, näiteks 1221. a. viibis ta Tallinnas nõupidamisel, kus taanlasi esindas Lundi peapiiskop Andreas. 1222. a. viibis Volkwin Saaremaal Taani kuninga Waldemar II juures. 1223. a. juhtis ta rünnakut eestlaste vastu Ümeral. 1227. a. juhtis sõjaväe Saaremaale ja osales Valjala rüüstamisel. 1232. a. on ta umbes 3 kuud vangis omaenda orduvendade käes, kuna käis võitlus legaat Balduin von Alnaga. 1236. a. sügisel tungis orduvägi tema juhtimisel Leetu ja sai 22. septembril hävitavalt lüüa, teiste seas langes ka ta ise. Benninghoven samastab ordumeister Volkwini, Põhja-Hesseni Naumburgi krahvi Volkwiniga.

110. preester Otto. Preestervend Mõõgavendade Ordus. Tema oli see, kes 1215. a. koos peapiiskopi preestri Johann Striciga ristis Lembitu ja teised eestlaste vanemad Lehola (Leole) linnuse alistumisel. 1216. a. ristis ta koos soomlasest preester Petrus Kakuwaldega rahva Sakalas kuni Navesti jõeni ja Ugandis kuni Emajõeni. Peale seda teenis Benninghoven järgi arvatavasti Võnnu-Cēsise linnuses. Peale seda ei teata temast enam midagi.
Ka tema puhul oletab Benninghoven, et tegu oli 1208. a. saabunud preestriga, seega siis Marienfeldi ümbrusest pärit mehega.

125. Rote, Gerlach der (perenimi ka Rufus, Ruffus, Rothe, eesnimi ka Gerlacus). 1234. a. oli ta paavstliku kohtu all, olles legaat Balduin von Alna üks vihasemaid vastaseid. Tema tõi Saksa Ordu kõrgmeister von Salzale teate Saule lahingu katastroofist, hiljem osales mõõgavendade liitmisel Saksa Ordusse, 14. mail 1237. a. kinnitas paavst ordude liitumise. Gerlach ja Johann von Magdeburg (98) olid esimesed endised mõõgavennad, kes said paavstilt endalt Saksa Ordu rüütlimantlid.
Benninghoven paigutab tema päritolu Kesk-Saksamaale, Hessen-Tüüringenisse ja Halle ümbrusse.

127. Rutger (ka Rüdiger, Rutcherus, Rutherus, Rotcherus). 1211. a. nõupidamisel Läti alade jagamiseks mainitakse Rutgeri, kui tähtsuselt teist meest Mõõgavendade Ordus. Järelikult sai tema 1211. a. alguses, peale Arnoldi (7) surma ordumarssaliks. Veel 1238. a. mõõgavendade liitmisel Saksa Ordusse tituleeritakse teda marssaliks. Enne 1234. a. oli ta vahepeal Viljandi meister ja kuulus legaat Balduin von Alna vaenlaste hulka. 1238. a. 21. aprillil on Rutgeri nimi üriku allkirjastamisel kohe peale kõrgmeister Hermann von Balki nime.
Rutgeri päritolu on ebaselge, Benninghoven oletab ka tema puhul päritoluks Marienfeld-Soest-Kasseli ümbrust, kuivõrd sealt on enamus varajasi mõõgavendi pärit.

130. Sculdere, Gerwin (ka Gerewinus). Enne 1260. a. (Benninghoveni andmetel) või aastal 1267/72 (Fenske & Militzer järgi) vangistati ta Wismaris kui mereröövel Lübecki kohtuvõimude poolt. Koos oma servidest (rahva alamkihist pärit) meeskonnaga oli Gerwin röövinud ja tapnud Läänemerel Gotlandi kaupmehi. Tema kohta öeldakse “quondam miles Christi” (Benninghoveni järgi) ja selgelt tegu on rüütliseisusest mehega. Benninghoven peab teda kunagiseks mõõgavennaks, kes ordude liitmisega kas ise lahkus või ordust välja visati ja seetõttu mereröövliks hakkas. Gerwini päritoluks oli Tecklenburgi krahvkond.

132. Selich, Johann (perenimi ka der Selige, Salinger, De Niflandia, eesnimi ka Johannes, Johan). 1233. või 1234. a. pani legaat Balduin von Alna Johann Selichi kirikuvande alla süüdistatuna ketserluses. Kuna tema oli esimene, kes sellise süüdistuse sai, on teda peetud Tallinna mõõgavendade meistriks, kes 1233. a. juhatas mõõgavendi Tallinnas Toompea lahingus paavstimeelsete vasallide vastu ning hiljem oli seotud ordumeister Volkwini (104) vangistamisega. Hiljemgi mängib Selich Ordus olulist rolli. 1236. a. oli Johann Selich ordumeister Volkwini saadik (koos Remboldi (117) ja Johann von Magdeburgiga (98)) Marburgis valmistades ette mõõgavendade ühinemist Saksa Orduga. 1236 pärast Saule lahingut tuli ta tagasi Liivimaale. Benninghoven peab võimalikuks, kuigi küsitavaks, et ta võttis osa Venemaa vastastest sõjakäikudest kuni 1242. a., lahkudes hiljem Palestiinasse. 1244. a. on Johann Selich Montforti kindluse kastellaan Palestiinas, peale seda kuni aastani 1253 on Saksa Ordu ülemmarssal Palestiinas. 1253. a. ta sureb. Benninghoven peab tema päritoluks linnakodanike perekonda Magdeburgist ja peab võimalikuks, et tegu on sama Tallinna meister Johanniga (82).

138. Soest, Wikbert von (perenimi ka Soest, Sosat; eesnimi ka Wickbertus). Wikbert von Soest oli mõõgavend aastatel 1207-1208. Ta määrati ordumeister Wenno (154) poolt Võnnu-Cēsise linnuseülemaks. Õige varsti pidi aga oma ametikoha Bertoldile (17) loovutama. Wikberti süüdistati oma ametikohuste mittetäitmises ja anti 1208. a. kohtu alla, ta põgenes peapiiskop Alberti kaitse alla, kuid vangistati Bertoldi (17) poolt ja saadeti Riiga. Wikbert kahetses oma tegusid ja lubas end parandada ning ta võeti jälle orduvendade hulka. Kuid 1209. a. mõrvas Wikbert ordumeister Wenno (154) ja tolle kaplan Johanni (77). Ta tabati ja tõmmati rattale. Riimkroonika (LVR) järgi oli meister Wenno kaplaniga parasjagu “salanõu” pidamas, kui Wikbert nad tappis. Minu arvates on see detail kogu loos huvitav, sest kaplanid olid ka orduametnikud ja vastutasid ordu asjaajamise eest. Seega kas Wikbert kuulis midagi, mida ta kuulma ei pidanud ja vihahoos ründas oma orduvendi? Wikberti nimi von Soest viitab kindlale linnale Saksamaal. Benninghoven oletab tema päritolu linnakodanike või ministeriaalide seast. Kindlat perekonda ei ole õnnestunud tuvastada.

146. Tumme, Friedrich (perenimi ka Stultus, Dumme, Dumber, eesnimi ka Fridericus). Aastatel 1228-1230 mainitakse sellenimelist Lübecki kodanikku (Fenske & Militzer järgi). Millalgi aastatel 1230-1231 tuli ta Liivimaale kui palverändur-ristisõdija. 1231. a. liitus Friedrich mõõgavendadega, 1232. a. mainitakse teda kui mõõgavenda Lauenburgis (Fenske & Militzer järgi) või Semgallias (Benninghoveni järgi). Friedrich elas üle Mõõgavendade Ordu hävingu 1236. a. ja oli aastatel 1241-1249 rüütelvend Saksa Ordus, suri enne 1255. a. Päritolult Lübecki linnakodanik, allikais mainitakse Friedrich Tummet, mõõgavenna isa, kes oli raehärra ja tegeles Venemaa kaubandusega (Benninghoveni järgi).

154 Wenno (ka Wyno, Winne). Wenno oli aastatel 1204-1209 Mõõgavendade Ordu esimene ordumeister. 1209. a. aprilli ja septembri vahel mõrvati ta koos oma kaplani Johannesega (77). Tapjaks oli mõõgavend Wikbert von Soest (138). Wenno päritolu kohta ei ole konkreetselt midagi teada. Benninghoveni väitel on tema nimi (algne kuju Vini – sõber) 13. sajandil levinud vaid Padenborni piiskopkonnas ühes kindlas suguvõsas, kes oli pärit Hasungeni kloostri lähistelt.

165. Ykemele. 1272. a. mainitakse sellenimelist rüütelvenda Riias, nime järgi otsustades oli ta liivi päritolu. Benninghoveni arvates on enam kui kahtlane Ykemele kuulumine Mõõgavendade Ordusse. Isiklikult olen arvamusel, et näiteks Ykemele esivanem (isa?) võis teenida kas Mõõgavendade Ordus või Riia piiskopi vägedes mitte rüütelvennana, vaid liitlase või sõjasulasena ka vallutuse ajal.
Ykemele oli üks arvatavasti väheseid mittesakslasi üldse Saksa Ordus. Benninghoveni arvates on tegu üsna haruldase nähtusega ja seetõttu võis Ykemele olla mittetäisväärtuslik orduvend. Mina ei jaga seda arvamust, kuna Ykemelet on mainitud kui rüütelvenda (ritterbrüder), seega pidi tegu olema aadlikuga või vähemalt tuntud ja jõukast perekonnast pärit mehega. Isiklikult arvan, et Ykemele võis pärineda kunagisest Liivi ülikkonnast, kes vallutajate poole üle läksid ja oma privileegid säilitasid. Kuivõrd tegu on suhteliselt varajase vallutusjärgse ajaga (1270ndad), siis see selgitaks ka tema liivipärast nime. Kunagine ülikkond sulas vallutatud aladel üsna kiirelt baltisaksa eliidi hulka ja saksastus.


Nüüd tekib postitustesse paus, kuna pean olemasoleva materjali sasipuntrast harutama välja foorumikõlbliku. Loodetavasti ma seda ka suudan.

Tervitused kõigile foorumlastele ja alustan täpselt samade sõnadega nagu alustas austet ksf ElrikThunderson, seega ei hakka kordama!
Tänan Elrikut lausa eraldi hea teemakäsitluse eest ja tahan talle paar teemakohast küsimust esitada, aga enne väike sissejuhatus - olen ise juba aastaid oma käe peal Templirüütlite ajalugu uurinud, sest püstitasin omale nende kohta ühe küsimuse ja tahtsin teada, kas leian enda jaoks ammendava vastuse... Oleks ma teadnud, et see nii ajamahukas on ja et nende fenomenist aru saamiseks tuleb lausa vanade sumerite juurde jõuda, siis vast oleks niisama enda tarbeks siitsealt napsanud , aga ega rumalamaks see mind ju ei teinud! Seega kui foorumlastel on huvi, siis võin ka Templirüütlitest ühe kokkuvõtva essee teha...
Nüüd Teutooni ja Mõõgavendade Ordu manu (vabandan juba ette, et küsimused on pikad ja lohisevad):
- nagu ma aru saan, siis oli rüütlite suhe sõjasulastega oli ca 1:10 ja koos muu mudruga näteks Saule lahingus oli rüütlite hulk ainult 2% kogu massist? Kui kroonik kirjutab et sõjaretkel oli 1000 meest, siis ilmselt oli seal hulgas ca 20-50 rüütlit?
- kas tõesti ei ole olemas nimekirjasid sõjakäikudel käinud rüütlite nimedest ja hulgast (saksa ornung ikkagi ju) või on need hävinenud? Mind tohutult huvitab, mitu rüütlit TEGELIKULT võttis osa näiteks Jäälahingust, Viljandi piiramisest või Ümera lahingust, sest arvestades et Kassel isiklikult võttis osa Jäälahingust ja Volkwin isiklikult Ümera ja Madisepäeva lahingust, siis ega nad päris üksi sinna ju ei läinud... Minu isiklik seisukoht siiamaani muide oli, et Virumaa pinnal kappasid vaid mõned üksikud rüütlid
- see küsimus tekkis mul alles äsja, kui otsisin googlist pilte teutooni orduvendadest. Nagu sa isegi kirjutad, siis olid pärisrüütlid suht ühesuguse väljanägemisega (nagu templirüütlidki) ja igasugune tilulilu puudus, aga joonistuste ja piltide peal on Teutooni Ordu rüütlitel tiivad ja sarved kiivril??? Ainuke kirjeldus kus ristirüütlile on suled kiivrile pandud on Sienkiewizci raamatus "Ristirüütlid", aga see on ikkagi rohkem romaan kui ajalooline allikas! Kuna kiire, siis ei hakka googeldama, aga niipalju kui ma templirüütlitest joonistusi, pilte ja visandeid näinud olen (ja seda pole vähe), siis sellist ulakust ma pole täheldanud Jätame rüütliturniirid ja muud uhkeldamised ära, eks kukkesid on igalpool olnud.
Tänan tähelepanu eest ja lähen püherdan nüüd pühapäevani mudas ning oleksin maru õnnelik, kui avastaksin õhtul arvutit nokkides, et keegi on siia rubriiki ka midagi lisanud, sest Ukraina teemast tuleb siis nagunii unele lõivu maksta!
Head nädalavahetust kõigile!

Liivi ordu arhiiv põles ära 17. sajandi lõpul Stokholmis kuningalossi tulekahjus.

_________________
Oman vastavaid kohustusi ja piiramatuid õigusi antud ülesannete täitmisel.

"Mõnikord tuleb paremini välja kui algselt plaanis oli" ütles mees kui viskas saapaga kassi pihta aga tabas hoopis ämma




Kui sedagi. Kui lugupeetav peab rüütlite all silmas aadlisoost (rüütelvendadest) ordumehi, siis on minu tagasihoidliku arvamuse järgi võis see suhe mõnikord olla vaata et 1:100 või rohkemgi. Orduväeski olid "päris" mõõgavennad väike tuumik ning orduvägi omakorda Vana-Liivimaa sõjavägede tuumik. Sellele lisandus veel kohalike seast kaasa võetud kergeratsavägi, kus "rüütleid" (nii seisuse kui varustuse kvaliteedi poolest) võiks kokkuleppeliselt otsida vaid kiiresti saksistuvate vanemate hulgast.

See muidugi ei tähenda, et raske ratsaväelane oleks ristisõdijate väes olnud mingi üliharuldus. Ärgem unustagem, et lisaks rüütelvendadele sõdisid ordu väes turvises ja hobuse seljast ka kaasvennad, palgasõdurid ja osad kannupoisid-sõjasulased. Lisaks siin kanda kinnitanud piiskopi vasallid ning sõjakäiguks saabunud eurooplastest rüütlid ja teised ratsamehed. Mõõgaga ristitud kohalikel polnud muidugi väga vahet, kas matakas tuli aadlisoost või hoopis madalamast soost käe läbi või tuli madistada hoopis poolt vahetanud naabrimehega. Ühed ristikoerad ja raudmehed kõik, kui rahvusromantiliselt väljenduda.




Kui räägime Mõõgavendade eksisteerimise ajast, siis andmeid on väga napilt ja nii on ka väga targad uurijad sunnitud konstrueerima (üsna tõenäoliseid) hüpoteese orduvendade arvu koha pealt. Nagu ma siin teemas olen ka kirjutanud, oli Mõõgavendade puhul algselt rüütelvendi vaevalt tosinkond. Samas võib arvata, et seesama tosin käis kõikidel Ordu muinaseestlastega peetud sõjaretkedel ja oli oma vähese arvu kohta mõjukas löögirusikas ning "ohvitserkond" ristisõdijate suurema hulga seas. Tegu oli eliidiga, "parimatest-parimatega", nii väljaõppe, varustuse kui ka motivatsiooni osas. Iga lahingu puhul tuleb kõrvutada olemasolevaid allikaid tõenäosustega ja olemasoleva info põhjal veidi teoretiseerida. Näiteks Saule lahingu kaotuste hulgas on ordurüütlite arv eesotsas meistriga välja toodud.

Varustuse ja garnisonide täpseid nimekirju kohtame hiljem, tollaste sündmuste puhul kipuvad ainsateks allikateks jääma kroonikad, napilt kirjavahetust ning Mõõgavendade puhul ka kohtutoimikuid, mis kõik on nimedega üsna kitsid.

Lüüriliseks vahelepõikeks. Ümera lahingu kohta on Henrikul üsna detailne kirjeldus olemas ja sestap sageli selle lahinguga seonduva rahvusromantilise palaviku jahutamiseks üks mõtteline küsimus. Huvilised lugegu see lõik läbi ja leidku vastus küsimusele: "Mitu aadlisoost rüütlit langes selles lahingus eestlaste käe läbi?"




Sienkiewizci põnevas romaanis kirjeldatud ajal räägime me juba ikka väga teisest ordust, teisel ajal. Kui küsimus oli, et kas Mõõgavendade kiivritel võis olla ka tiibu küljes, siis mina arvan, et mitte


PS. Hea kui huvilisi rohkem siiakanti satub. Olen lubatud teemaarendused üsna unarusse jätnud ja tunnen piinlikkust. Aga küll see läheb üle...

Ümera lahingus osalenud Mõõgavendade arvu koha pealt siis veidi jutuveeretust. Volkwini ei mainita, ristisõdijaid juhib Võnnu kaitsmisel sealne foogt Bertold, eestlaste jälitamisel ordumarssal Arnold. Samal ajal on teel Polotskisse Riia piiskopi saatkond kellegi Rodolfi juhtimisel, kes eestlaste sõjaretke teele sattunult taganeb samuti Võnnu linnusesse ja pärast osaleb ka Ümera lahingus.

Kuniks keegi keelama veel ei jõua, siis väike olustikukirjeldus issanda aastast 1210.

Ristisõda on täies hoos. Üks tõsisemaid kohalike meeste katsetusi - kuralased katsuvad suure väega hambaid Riia kallal. Bertoldi ristisõdijad oma baasist Võnnust koos läti abijõududega sigatsevad Ugandis, nõrgestades seda maakonda järjepanu rüüsteretkedega. Võib pakkuda, et mõõgavendi osaleb nendes madinates väga napilt, rüütelvendi ehk üksikud. Kuralaste Riia alt taandudes minnakse jälle ugandi külasid põletama, seekord suurema väega ja saadakse kätte lausa Otepää kants. Rahulolevalt tagasi saabunud külaliste jälgedes aga tulevad eestlased samuti külakosti tooma.

Võnnu piiramise kirjelduses on paar huvitavat taktikalist detaili. Siinkandi mehed olid aru saanud piiramistornide kasulikkusest ja vormistavad sarnase võitlusplatvormi ka Võnnu linnust piirates. Võnnu ammuküttide duell muinaseesti odaviskemeeskonnaga jäi vist viiki, nii asusid tööle muinaseesti püromaanid ja ei hoidnud Võnnu garnisoni küpsetamisel kokku ei puid, tuld ega suitsu. Lõbutseti mõned päevad, kuni ristisõdijate liivi-läti abijõud Kaupo (ja Arnoldi?) juhtimisel liginema hakkasid ja piirajad otsustasid selleks korraks taanduda.

Nüüd siis see kõikse kuulsam episood. Usinalt taganevaid eestlasi jälitav ristisõdijate operatiivgrupp satub ootamatult eestlaste varitsusele. Lugeda võib, et ilmuti "äkki" ja "kõikjalt metsadest hulganisti". Ilmselt oli eestlasi üsna palju, kas kõik ei olnud Võnnu all grillimas või oli tegu osavama pettemanöövriga, kui paganatest osati oodata. Jälitajad on igaljuhul vaenlase rohkest ilmumisest üsna šokis.

Eurooplasi on seal vaid paarkümmend, nende seas nii mõõgavennad, kui piiskopi sõjamehed. Nimeliselt mainitakse operatiivgrupi juhti ordumarssal Arnoldit, samuti piiskopi tiimi kuuluvat Rodolfi, Wigboldi, Wichmanni ja Alderit. Kakskümmend meest, neist mõned rüütlid. Lihtsalt näitena kuivõrd väikesearvuline võis olla välilahingus rüütlite ja "rüütlite" arv. Bertold ja co jäi arvatavasti Võnnut valvama koos mingi osa läti auxiliaga. Põhimassi jälitajatest moodustasid Kaupo kogutud liivlased-lätlased, kelle arvuga võib spekuleerida, kuid see ei saanud ületada mõndsadat sõdalast.

Niisiis on tänase Lätimaa pinnal satutud eestlaste varitsusele ja ilmselt on eestlasi arvuliselt tunduvalt rohkem kui arvati. Liivlased pagevad juba eestlaste metsast väljakargamisel laiali. Mõõgavendade seas on aga ordumarssal Arnold, kes käratab, et gottverdammt tema paganate eest niisama ei põgene, ikkagi ordulipu kandja ja muidu äge vend, sakslased koonduvad löögirusikaks ning lähebki löömaks. Liivlased-lätlased väga kakelda ei taha. Eestlastega peavad reaalselt lahingut vaid eurooplased ja nähtavasti ka Kaupo isiklik kaitsesalk. Võimalik, et euroopa ristisõdijaist ratsaväelased ja Kaupo ratsasalk tungisid koos piiramisrõngast lahinguga läbi. Nimeliselt mainitakse friis Wigboldi, kes erilise vaprusega võideldes aitas haavatutega koos taganeval ratsasalgal põgeneda.

Ristisõdijate raskeratsavägi murrab lahinguga läbi, kaotuste skoor on minimaalne: mõõgavennad pääsevad mõne haavatuga, samas seisus on piiskopi tiim. Liivlastel-lätlastel nii hästi ei lähe, Kaupo kaaskond sai sellest salgast ehk kõige kõvemini rapitud, nii kaotas ta poja ja väimehe langenuna ning võimalik et rohkemgi tuttavaid kaaskondlasi. Läti-liivi jalaväel on eriti must päev, sadakond neist langeb vangi ja muinaseestlased oskavad vangide piinamises leidlikud olla. Millegipärast eristatakse neliteist vangi eriti karmiks piinamiseks (Kaupo kaaskondlased? liivi-läti vanemad? eelmistes sõjakäikudes Eestis käinud ja silma paistnud tõprad?).

Kokkuvõtteks võit on eestlastel käes ja võiks arvata, et eriti Kaupo ja co jaoks oli Ümera lahing suur kaotus. Riia leerile aga kokkuvõttes on mõju vähene.

Kas aga strateegiliselt midagi muutus? Avalahingus anti Riia leerile üsna korralikult nina pihta. Tagasi koju minnes tõsteti muinaseesti maakondades igati moraali ja praaliti kõvasti. Samas - vaid mõned euroopa sõjamehed haavatud ja sadakond (või siiski veidi rohkem) ristisõdijate kohalikku abimeest surnuna, Võnnu endiselt operatsioonibaasina Riia leeri jaoks alles. Strateegiliselt nagu natuke nadi võit. Sõda jätkub peaaegu kohe vastastikuste sõjaretkedega ja Ümera lahingu mõju tundub olevat üsna minimaalne.

Kas kamraadile ei tundu mõned seigad Ümera lahingust ebaloomulikud?

Liivlased-lätlased väga kakelda ei taha. Eestlastega peavad reaalselt lahingut vaid eurooplased ja nähtavasti ka Kaupo isiklik kaitsesalk. Võimalik, et euroopa ristisõdijaist ratsaväelased ja Kaupo ratsasalk tungisid koos piiramisrõngast lahinguga läbi. Nimeliselt mainitakse friis Wigboldi, kes erilise vaprusega võideldes aitas haavatutega koos taganeval ratsasalgal põgeneda.

Järgmises lõigus :"Ristisõdijate raskeratsavägi murrab lahinguga läbi, kaotuste skoor on minimaalne: mõõgavennad pääsevad mõne haavatuga, samas seisus on piiskopi tiim. Liivlastel-lätlastel nii hästi ei lähe, Kaupo kaaskond sai sellest salgast ehk kõige kõvemini rapitud, nii kaotas ta poja ja väimehe langenuna ning võimalik et rohkemgi tuttavaid kaaskondlasi. Läti-liivi jalaväel on eriti must päev, sadakond neist langeb vangi ja muinaseestlased oskavad vangide piinamises leidlikud olla. Millegipärast eristatakse neliteist vangi eriti karmiks piinamiseks (Kaupo kaaskondlased? liivi-läti vanemad? eelmistes sõjakäikudes Eestis käinud ja silma paistnud tõprad?)."

Selles valguses tundub, et tegu oli lihtsalt suuremat sorti kättemaksu aktsiooniga ja raudmehikesi ei üritatudki korralikult maha lüüa. Vaid üritati selgeks teha, et saate vastu oma plekktrumme, kui meie selliste naabritega seltsite! Või olid siinsed tõesti metslased, kes üritasid rüütli turvise küljest mõne läikiva vidina pihta panna ning seejärel metsa joosta? Minu poolt pakutud viimane variant jätab vist pisu soovida?

_________________
sitt päev, kellele kurdad