Mõõgavendade Ordu
Postitatud: 14 Jaan, 2015 20:43
Niisiis pakun lugupeetavatele lugemiseks veidi materjali meie ajaloos lühikest kuid äärmiselt olulist rolli mänginud vaimuliku rüütliordu kohta.
Disklaimer ka ette. Järgnev materjal ei sisalda midagi uut ega põrutavat Vana-Liivimaa ajalooga hästi kursis olevatele, sisaldab ohtrasti allakirjutanu isiklikke vaateid ja arvamusi, on põgus nii skoobilt kui sisult ning saab siia mõnevõrra kohendatult transporditud ühest ammusest kirjatükist, mille kirjutasin alma materi kuumas rüpes oma kirglikus tudengipõlves. Osa asju võtan välja, osa kirjutan ümber. Eelkõige keskendus too kirjatükk nimeliselt teadaolevatele mõõgavendadele (rüütelvendadele), kelledest 167 nime sai erinevatest allikatest tuvastada. Kui lugupeetavatel jätkub huvi ja allakirjutanul viitsimist, pistan selle kuivavõitu nimekirja kuskile lõpupoole ka siia. Peamisteks allikateks olid nii Henriku Liivimaa kroonika, kui Liivimaa vanem riimkroonika. Samuti aga Benninghoveni mahukas "Der Orden der Schwertbrüder, Fratres Milicie Christi de Livonia" 1965 ja Fenske & Militzer "Ritterbrüder im livländischen Zweig des Deutchen Ordens" 1993. Natuke läks käiku ka Wojtecki "Studien zur Personengeschichte des Deutchen Ordens im 13. jahrhundert" 1971. Kõik saksakeelsed nimetused on antud tänapäevases vormis, kuigi tollal ja ka palju hiljem oli Liivimaal kasutusel hoopis erinev alamsaksa keel.
Ja veelkord. Kuna ma ei pea end parematelgi päevadel mingitki pidi professionaalseks ajaloolaseks, võtan kirjutades laisalt asjaarmastajaliku suhtumise, mida lugupeetud lugejad võiks arvesse võtta.
Nüüd hoia taevane jumal neid vendi, keda seal maha löödi. Neid pole vaja haletseda – nad on väga viletsa maise elu andnud taevariigi eest. Rõõm selle üle peab kestma igavesti, see ei saa iial lõppeda. Nende rõõm peab seal olema suur, nad on märtrite seltsilised. Kahtlemata on see nõndaviisi – Jumala juures saavad nad rõõmsad olla. LVR
Mõõgavendade Ordu. Ametliku nimetusega Fratres militae Christi Livoniae ehk siis Kristuse sõjateenistuse vennad Liivimaal, paremini tuntud kui Mõõgavendade Ordu - Schwertbrüderorden, oli 13. sajandil aset leidnud Eesti ala kristliku vallutuse üks peamine läbiviija ja Riiast lähtunud võõrvallutuse keskne tööriist. Tegemist oli Euroopa vaimuliku rüütliorduga, millised tekkisid 12. sajandi lõpul seoses ristisõdadega. Tuntumad neist on kahtlemata Pühal Maal asutatud Templirüütlid, Hospidaliidid ja Saksa Ordu. Neid kolme võib pidada tõeliselt üleeuroopalisteks rüütliordudeks, mis mõjutasid paljude rahvaste ja riikide käekäiku. Mõõgavendade Ordu sellist haaret ei omanud ka oma hiilgeajal. Võib öelda, et tegu oli nö. "projektipõhise" orduga, mis tekkis ühe kindla ja väga piiratud eesmärgi täitmiseks ning ei laienenud hiljem teiste suurordude tasemeni. Lähim vaste mõõgavendadele oleks nn. Dobrini rüütliordu, mis loodi Preisimaa alistamiseks ja mis sarnaselt Mõõgavendade Orduga sulas hiljem Saksa Ordusse. Vana-Liivimaal saavutas Mõõgavendade Ordu oma "projektis" seatud eesmärgi, rajades vallutatud aladele suveräänse orduriigi, mis surus oma tahtmise peale ka teistele siinmail loodud keskaegsetele riigikestele läbi kogu Vana-Liivimaa ajaloo.
Ordu lõpuks loetakse 1236. a. hävituslikku Saule lahingut, juba enne seda lahingut alanud liitumisprotsess lõpetatakse 1236/37. a. ja ellujäänud mõõgavennad inkorporeeritakse Saksa Ordusse kui selle Liivimaa haru. Samas on hiljemgi palju kordi selgelt näha kuidas endised mõõgavennad ja nende järglased ajavad Saksa Ordu Liivimaa harus asju omal käel. Kuivõrd Saksa Ordu põhiala Preisimaa ja mõõgavendade uue kodumaa Liivimaa vahele jäi läbi kogu ordude ajaloo iseseisvad leedu hõimud, kes vägivaldsele "kultuuritoomisele" jonnakalt vastu punnisid, siis on vast just füüsiline kaugus see mis laskis Liivimaa orduvendadel ka suurema rüütliordu haruna säilitada oma veidi erinev nägu ja ajada asju iseseisvalt Vana-Liivimaa lõpuni.
Veel nimetusest. Mõõgavendade Ordu on tegelikult kokkuleppeline nimi. Tegu on juba keskajal levinud käibeväljendiga, mis tulenes Ordu sümboolikast — punasest mõõgakujutisest ja ristist selle kohal. Kirjanduses kohtab mitmeid paralleelnimetusi Ordu kohta. Ise nimetasid orduvennad end ametlikult arvatavasti “Kristuse rüütliteenistuse ordu” (Orden und Gemeinschaft des Ritterdienstes Christi) või “Kristuse rüütelkonna vennad Liivimaal” (Brüder der Ritterschaft Christi von Livland), enamasti aga lühidalt “sõjateenistuse vennad” (fratres milicie). Nimetus “mõõgavennad” tuleb kasutusele juba 13. sajandil Saksa Ordus, tähistades ordude liitumist 1237. a. Ka riimkroonika nimetab Ordut erinevalt, kord “Jumala rüütliteks (gotes ritter)”, siis jälle “mõõgavendadeks (swertbrudere)”.
Kuivõrd Ordu tegutses üsna lühikest aega (aastatel 1202-1236), siis on ka nimeliselt teadaolevate mõõgavendade arv üpris vähene. Võib arvata, et suur enamus mõõgavendadest ei ole kunagi üleskirjutamist leidnud. Ka teadaolevate orduvendade valik on veidi ühekülgne, käsitledes vaid neid (rüütel)vendi, kes kuulusid Ordu juhtkonda või paistsid (kroonikuni jõudnud info kohaselt) silma millegi vapra või erilisega. 99 % juhtumeist pandi vapper rüütelvend kirja ainult siis, kui tegu oli orduvenna langemisega lahingus. Veidi põhjalikuma analüüsi Ordu iseloomust toon edaspidi, kuid mainin kohe seda, et kangelaslik surm lahingus paganatega oli ametliku doktriini järgi iga orduvenna soovitud lõppeesmärk ja ülim unistus. Mina isiklikult ei pea kõiki mõõgavendi muidugi suitsiidikalduvustega nõdrameelseteks, kes vaid surma otsisid. Kui lahing kippus halvasti minema ja olukord seda võimaldas, siis põgenesid lahinguväljalt ka kuulsad rüütelvennad, lihtsatest sõjasulastest rääkimata. Kuid mõõgavendade ajalugu uurides ei saa mööda vaadata asjaolust, et needsamad orduvennad olid igal rünnakul esimesed ja igal taganemisel viimased lahinguväljal. Alati sööstsid mõõgavennad eesotsas oma ordumeistriga lahingu kõige ohtlikumasse kohta, võideldes tavaliselt mitmekordses ülekaalus oleva vastastega vapralt ja surmapõlglikult.
Eestlastele on Ordu kinnistunud meie kollektiivsesse mällu kui võõra vallutuse arhetüüp, alistaja ja anastaja, meie oma Darth Vaderid ja musti jõude teenivad koletised, kes valge mantli lehvides purustasid verise mõõgaga eestlaste kuldse ja õnnistatud muinasaja ning orjastasid meie esivanemad. Eitamata võõrvallutuse õudusi või sellest hargnenud kannatusi siinsetele rahvastele, tasub ajaloohuvilisel end vahel taandada rahvusromantikast ja vaadata noid kaugeid aegu veidi neutraalsemalt. Sestap on lugejalgi ehk huvitav heita pilk verega määritud risti-ja-mõõga kujutisega valge mantli alla ja vaadata otsa nondele müstilistele mõõgavendadele, kellega tuli meie kaugetel esivanematel rinda pista.
Ordu teke ja orduriigi kujunemine
Mõõgavendade Ordu esmamainimine on 1202. a. kui Läti Henrik kirjutab oma kroonikas: “Samal ajal, nähes ette liivlaste äraandlikust ja kartes, et paganate hulgale ei suudeta vastu panna, ja selleks, et suurendada usklike arvu ja hoida alal kirikut paganate seas, seadis seesama vend Theoderich sisse mingid Kristuse sõjateenistuse vennad, kellele isand paavst Innocentius kehtestas templirüütlite ordureeglid ja andis märgi rüül kandmiseks, nimelt mõõga ja risti, ja usaldas nad nende oma piiskopi sõnakuulmise alla”.
Benninghoven on oma töös juhtinud tähelepanu mitmele küsimusele, mis ordu tekkega seoses esile kerkivad. Nimelt kas hiljemgi intrigeeriv Theoderich tegutses omapäi või piiskop Alberti tahte järgi? Piiskop ise ei viibinud sel ajal üldse Liivimaal. Veel enam, ta oli just enne Ordu loomist pannud aluse Liivimaa vasallkonnale, andes kahele rüütlile Meiendorfist — Danielile Lenevarde linnuse ja Conradile Üksküla linnuse lääniks. See tähendab, et Albert algatas endale nö. traditsioonilise keskaegse feodaalse sõjaväe loomise, kes tasuks maavalduse eest kohustus teda kui oma maaisandat sõjas teenima. Ordu tundub olevat vähemalt osaliselt tollase Dünamünde kloostri abti Theoderichi initsiatiiv. Kui nii, siis kerkib koheselt esile küsimus, et kust Theoderich leidis minimaalse hulga rüütleid vastloodud Ordu jaoks, kui tema ülemus Albert suutis samal ajal leida vaid kaks tublit rüütlit maavalduste hoidjateks. Benninghoven peab võimalikuks mõõgavendade nö. iseeneslikku teket, ristisõdijate seas olnud rüütlid tulid vabatahtlikult kokku ja andsid vandetõotuse paganate vastu võidelda (samamoodi nagu olid tekkinud ka templirüütlid) ning Theoderich oli varmas rüütlite vennaskonda verisulis kristliku Liivimaa ja võimalik et ka iseenda huvides ära kasutama.
Rüütelvendi oli mõõgavendade seas algselt väga vähe, nagu kõikide vaimulike rüütliordude alguses. Kuulsaid Templirüütleid oli algselt vaid 2, kellega koheselt liitus veel seitse rüütlit, Preisimaal asutatud Dobrini rüütleid oli algselt vaid 14. Benninghoven toob välja arvatavad esimesed mõõgavennad, kes võisid olla tema arvates ordu loojateks: esimeseks ordumeistriks valitud Wenno (nimeregistris nr 154), Arnold (7), Wikbert von Soest (138), Bertold (17), Hartmut (57), teine ja viimane ordumeister Volkwin (104), Rudolf von Kassel (87), Rutger (127), Eberhard (40) ja Konstantin (90). Seega kokku vaid 10 rüütlit. Muidugi tuleb siinkohal meelde tuletada, et rüütel tähendas mitte vaid aadliseisusest väljaõppinud ratsameest, vaid keskaegse sõjanduse allüksust. Rüütel juhtis tema ümber koondunud sõjasulaseid ja kannupoisse, kelledest osad läbisid tema käe all oma väljaõpet (aadlikutest kannupoisid), teised aga olid lihtseisusest professionaalsed sõjamehed, kes moodustasid oma isanda ihukaitse ja kaaskonna. Nii oli ka kümmekond rüütlit üsnagi arvestatav vägi.
12. oktoobril 1204. a. avaldab paavst Innocentius III uue bulla, milles kutsub ristisõjale Baltikumi ja käsib Breemeni peapiiskopil toetada Liivimaal viibivaid kristlasi: piiskop Albertit ja talle alluvaid “usklikke, kes elavad Templirüütlite korra järgi”. 1204. a. oli Ordu olemasolu järelikult jõudnud ka juba rüütliordusid fännava paavsti kõrvu, orduvendi pidi olema piisavalt palju ja nad allusid vähemalt ametlikult piiskop Albertile.
1211. a. paiku mainib mõõgavendi Lüübeki kroonik Arnold, kes kirjeldab “…palju usklikke, kes vaid Jumalat teenivad. Nad on nagu Templirüütlid, võtnud endale rüütliteenistuse Kristuses ja kannavad oma riietel oma usu märgina mõõka, millega nad uskmatute vastu võitlevad…”. Kroonik Arnold võis olla mõõgavendi Lüübekis ise näinud, kuivõrd just too linn oli üks siinse ristisõja peamisi baase Kesk-Euroopas. Huvitav on see, et kroonik Arnold ei maini mõõgavendadega seoses piiskop Albertit. See annaks justkui kinnitust Mõõgavendade Ordu iseeneslikust tekkest.
Igal juhul paistab nii, et mõõgavendade puhul ei olnud tegu piiskop Alberti armust tekkinud sulastega, kes hiljem oma isandale probleeme valmistavad. Kroonik Henrik püüab mõõgavendi oma kroonikas hiljem küll sageli halvas valguses näidata, kuid tuleb meeles pidada, et Henriku näol oli tegu ju piiskop Alberti lähikondlasega. Isiklikult jagan Benninghoveni arvamust, et Ordu tekkis ise (võimalik, et inspireerituna templirüütlitest) juba varem umbes 1201. a. paiku. Suurelt osalt oli tegu rüütlite enda initsiatiiviga, kuid ka Theoderichi rolli ei tohiks alahinnata. Nimelt on Benninghoven arvamusel, et just Theoderich, kui haritud ja sageli Roomas viibinud vaimulik, oli see kes hankis mõõgavendadele paavsti toetuse.
Vanem riimkroonika, kui Ordu eestkõneleja, omistab Mõõgavendade loomise idee lausa paavstile endale. “Ta [paavsti Innocentius III] ütles: Sul [piiskop Albertil] peab ka võimu olema. Kuna see maa on niisuguse loomuga, asuta üks vaimulik ordu templi eeskujul korraldatud. Neid kutsutakse jumala rüütliteks seal üle mere ja mujal. Anna neile mehi, inimesi ja maad kolmas osa kätte õiguse järgi takistamatult omandiks. Nad peavad olema Tooli [Vatikan] kaitse all minu ja kõikide paavstide ajal”.
Ordu võimsuse kasvades kasvasid ka Ordu pretensioonid vallutatavale maale. Henriku kroonika kirjutab, kuidas “…Issand suurendas päevast päeva sõjateenistuse vendade arvu ja peret; neile näis, et nii, nagu nad kasvasid isikute ja vaeva poolest, nõnda peaksid kasvama ka vara ja hüve poolest. …nad palusid isand piiskopilt iga päev visalt kolmandat osa kogu Liivimaast ja ka teistest veel pööramata maadest ja hõimudest ümbruskonnas. …Piiskop aga … loovutas … neile üksipäinis Liivimaa kolmanda osa. …Veel pööramata maade kohta rääkis ta mõistlikult vastu, sest ta ei võinud anda seda, mida tal polnud”. Kroonik jätkab kuidas orduvendade palved jõuavad paavsti kõrvu, kes määrabki Ordule kolmandiku juba vallutatud aladest, millelt saadud kümniselt Ordu pidi neljandiku sõnakuulmise märgina piiskopile loovutama. Nii Henriku kroonikast, kui ka riimkroonikast tuleb välja, et et vaja läks paavsti sekkumist enne kui piiskop Albert “tuli isalikult vastu oma poegade palvetele“ ...
Ordu ametlik osalus sõjategevuses algas 1204/1205 aasta talvel. Sel hetkel moodustas kogu Ordu valduse umbes 5 000 m2 suurune ringikujuline maatükk Riias, mille piiskop Albert oli neile annetanud. Kuigi orduliikmete koguarv oli algusaastatel kokku vaid umbes 50-100 meest (rüütlid ja lihtseisusest teenijavennad), moodustasid nad Riia kristliku leeri sõjajõudude sõjalise ja moraalse tuumiku. Maksimaalselt võis piiskop Albertil olla kasutada erinevatel aegadel umbes 500-1000 meheline vägi, kuid see koosnes peamiselt sesoonsetest ristisõdijatest, kes Kesk-Euroopast igal kevadel Liivimaale saabusid ja siit sügise hakul saagiga lahkusid. Mõõgavennad võisid küll olla põikpäised ja vahel piiskopile allumatud, kuid nad olid kogu aeg olemas ja valmis võitluseks, kaitstes vallutatut maaala ja Liivimaa kirikut paganate eest mõõgaga. Seetõttu kasvas Ordu tähtsus pidevalt.
Ristisõda Liivimaal oli kallis ettevõtmine, Benninghoven on arvestanud, et ühe võitleja aastane ülalpidamine maksis umbes 3 marka hõbedat (Riia mark kaalus umbes 208 g), arvestamata hobuse ja varustuse hinda ning meretranspordi maksumust Saksamaalt. Sõjapidamine ei olnud odav Ordulegi. Benninghoveni andmetel pidi Ordu kulutama aastatel 1204-1206 oma tillukese Riia konvendi ülalpidamiseks ja varustamiseks umbes 1 000 marka hõbedat. See oli tohutu summa, mis äsjatekkinud Ordule endale selgelt üle jõu käis. Raha said mõõgavennad kolmest allikast: vallutusest huvitatud kaupmeestelt ja teistelt kristlastelt annetustena, orduvendadelt endilt, kes Ordusse astudes oma maise vara loovutasid ja muidugi retkedel kogutud sõjasaagi realiseerimisest.
Saades Albertilt kolmandiku Liivimaast, mis hõlmas sel hetkel liivi ja läti alasid, tekkis koheselt kolm Ordu komtuurkonda: Riia, Sigulda ja Võnnu (Cēsis). Arvuliselt oli orduvendi endiselt üsna vähe. 1207. a. paiku võis Ordu koos liivlastest abiväega välja panna vaid umbes 250 mehelise väe. Üldse võis orduvaldustes tol ajal elada mitte üle 5 000 inimese. Värske Orduriik suurenes aga jõudsalt järgnevates sõdades muinaseestlastega. Otsustavaks Madisepäeva lahinguks 1217. a. pani Ordu välja juba maksimaalselt umbes 400 rüütlit ja sõjasulast, lisaks abiväena veel 1 300 liivlast ja lätlast. See näitab, et umbes kümne aastaga on orduriigi sõjajõud suurenenud 250 sõjamehelt 1700, peaaegu seitsmekordseks.
Pidevalt suurenesid ka Ordu maavaldused. 1220ndateks aastateks oli praktiliselt kogu Eesti mandriosa võõrvallutajate poolt hõivatud. Ordu saagiks langesid lõunapoolsed suurmaakonnad Sakala ja Ugandi, lisaks veel Kesk-Eesti pisimaakonnad Nurmekund, Alempois, Mõhu ja Vaiga koos Soopoolitsega. Taani kroon krabas endale Läänemaa, Rävala, Harju, Järva, Viru ja pretendeeris veel vallutamata Saaremaale. Väärtus oli haritaval ja saakitootval põllumaal, mida arvestati adramaades. Ümmarguselt langes Taani kroonile 12 700 adramaad ja Ordule umbes 8 400 adramaad. Poliitilised kokkulepped ja eri poolte vahelised vaidlused Vana-Liivimaa jagamisel ei ole käesoleva kirjutise teemaks, seega ma ka neil pikemalt ei peatu. Lisan vaid niipalju, et järgnevatel aastatel suurenes Orduriik veelgi, omades nüüd 1222. a. paiku üle 12 000 adramaa, samas kui Riia piiskopi valdused olid vaid veidi suuremad kui 6 000 adramaad. "Sulane" oli saanud jõukamaks kui "peremees".
1223/1224. a. suur eestlaste ülestõus tabas uusi kristlikke maaomanikke halva üllatusena. Võõrvõimu alt vabanes esimese hooga kogu tänane Eesti ala, vaid taanlaste linnus Toompeal jäi püsima. Ordu toibus löögist kõige kiiremini, suutes koonduda juba 1224. a. vastulöögiks.
Põlisrahva ootamatu ülestõus ja nende ühine mahasurumine ei kaotanud lahkhelisid kristlaste leerist. Kuningas Waldemari vangistamine Lyos 1223. a. viis maajagajate ringist küll ajutiselt välja Taani, kuid seda enam teravnesid Riia piiskopi ja Ordu suhted. 1224. a., kui eestlaste ülestõus polnud veel maha surutud, jagati valdused ümber. Liivimaale asunud kaupmeeskonna toel tugevnenud piiskopi leer sundis ülestõusus nõrgenenud Ordu järeleandmistele ja võttis “kurjuse vendadelt” (fratres malicie, sõnamäng fratres milicie) ära mitmeid valdusi. Nii kuulus Vana-Liivimaa tollal kristlastele kuuluvast umbes 18 000 adramaast nüüd Ordule vaid 8 000.
Lahkhelid jõudsid ka Püha Toolini. Rüütliordude suur soosija Innocentius III oli surnud ja uus paavst Honorius III nimetas 1224. a. lõpul Läänemere ruumi oma erivolitustega legaadi Modena Wilhelmi.
Järgneb...
Disklaimer ka ette. Järgnev materjal ei sisalda midagi uut ega põrutavat Vana-Liivimaa ajalooga hästi kursis olevatele, sisaldab ohtrasti allakirjutanu isiklikke vaateid ja arvamusi, on põgus nii skoobilt kui sisult ning saab siia mõnevõrra kohendatult transporditud ühest ammusest kirjatükist, mille kirjutasin alma materi kuumas rüpes oma kirglikus tudengipõlves. Osa asju võtan välja, osa kirjutan ümber. Eelkõige keskendus too kirjatükk nimeliselt teadaolevatele mõõgavendadele (rüütelvendadele), kelledest 167 nime sai erinevatest allikatest tuvastada. Kui lugupeetavatel jätkub huvi ja allakirjutanul viitsimist, pistan selle kuivavõitu nimekirja kuskile lõpupoole ka siia. Peamisteks allikateks olid nii Henriku Liivimaa kroonika, kui Liivimaa vanem riimkroonika. Samuti aga Benninghoveni mahukas "Der Orden der Schwertbrüder, Fratres Milicie Christi de Livonia" 1965 ja Fenske & Militzer "Ritterbrüder im livländischen Zweig des Deutchen Ordens" 1993. Natuke läks käiku ka Wojtecki "Studien zur Personengeschichte des Deutchen Ordens im 13. jahrhundert" 1971. Kõik saksakeelsed nimetused on antud tänapäevases vormis, kuigi tollal ja ka palju hiljem oli Liivimaal kasutusel hoopis erinev alamsaksa keel.
Ja veelkord. Kuna ma ei pea end parematelgi päevadel mingitki pidi professionaalseks ajaloolaseks, võtan kirjutades laisalt asjaarmastajaliku suhtumise, mida lugupeetud lugejad võiks arvesse võtta.
Nüüd hoia taevane jumal neid vendi, keda seal maha löödi. Neid pole vaja haletseda – nad on väga viletsa maise elu andnud taevariigi eest. Rõõm selle üle peab kestma igavesti, see ei saa iial lõppeda. Nende rõõm peab seal olema suur, nad on märtrite seltsilised. Kahtlemata on see nõndaviisi – Jumala juures saavad nad rõõmsad olla. LVR
Mõõgavendade Ordu. Ametliku nimetusega Fratres militae Christi Livoniae ehk siis Kristuse sõjateenistuse vennad Liivimaal, paremini tuntud kui Mõõgavendade Ordu - Schwertbrüderorden, oli 13. sajandil aset leidnud Eesti ala kristliku vallutuse üks peamine läbiviija ja Riiast lähtunud võõrvallutuse keskne tööriist. Tegemist oli Euroopa vaimuliku rüütliorduga, millised tekkisid 12. sajandi lõpul seoses ristisõdadega. Tuntumad neist on kahtlemata Pühal Maal asutatud Templirüütlid, Hospidaliidid ja Saksa Ordu. Neid kolme võib pidada tõeliselt üleeuroopalisteks rüütliordudeks, mis mõjutasid paljude rahvaste ja riikide käekäiku. Mõõgavendade Ordu sellist haaret ei omanud ka oma hiilgeajal. Võib öelda, et tegu oli nö. "projektipõhise" orduga, mis tekkis ühe kindla ja väga piiratud eesmärgi täitmiseks ning ei laienenud hiljem teiste suurordude tasemeni. Lähim vaste mõõgavendadele oleks nn. Dobrini rüütliordu, mis loodi Preisimaa alistamiseks ja mis sarnaselt Mõõgavendade Orduga sulas hiljem Saksa Ordusse. Vana-Liivimaal saavutas Mõõgavendade Ordu oma "projektis" seatud eesmärgi, rajades vallutatud aladele suveräänse orduriigi, mis surus oma tahtmise peale ka teistele siinmail loodud keskaegsetele riigikestele läbi kogu Vana-Liivimaa ajaloo.
Ordu lõpuks loetakse 1236. a. hävituslikku Saule lahingut, juba enne seda lahingut alanud liitumisprotsess lõpetatakse 1236/37. a. ja ellujäänud mõõgavennad inkorporeeritakse Saksa Ordusse kui selle Liivimaa haru. Samas on hiljemgi palju kordi selgelt näha kuidas endised mõõgavennad ja nende järglased ajavad Saksa Ordu Liivimaa harus asju omal käel. Kuivõrd Saksa Ordu põhiala Preisimaa ja mõõgavendade uue kodumaa Liivimaa vahele jäi läbi kogu ordude ajaloo iseseisvad leedu hõimud, kes vägivaldsele "kultuuritoomisele" jonnakalt vastu punnisid, siis on vast just füüsiline kaugus see mis laskis Liivimaa orduvendadel ka suurema rüütliordu haruna säilitada oma veidi erinev nägu ja ajada asju iseseisvalt Vana-Liivimaa lõpuni.
Veel nimetusest. Mõõgavendade Ordu on tegelikult kokkuleppeline nimi. Tegu on juba keskajal levinud käibeväljendiga, mis tulenes Ordu sümboolikast — punasest mõõgakujutisest ja ristist selle kohal. Kirjanduses kohtab mitmeid paralleelnimetusi Ordu kohta. Ise nimetasid orduvennad end ametlikult arvatavasti “Kristuse rüütliteenistuse ordu” (Orden und Gemeinschaft des Ritterdienstes Christi) või “Kristuse rüütelkonna vennad Liivimaal” (Brüder der Ritterschaft Christi von Livland), enamasti aga lühidalt “sõjateenistuse vennad” (fratres milicie). Nimetus “mõõgavennad” tuleb kasutusele juba 13. sajandil Saksa Ordus, tähistades ordude liitumist 1237. a. Ka riimkroonika nimetab Ordut erinevalt, kord “Jumala rüütliteks (gotes ritter)”, siis jälle “mõõgavendadeks (swertbrudere)”.
Kuivõrd Ordu tegutses üsna lühikest aega (aastatel 1202-1236), siis on ka nimeliselt teadaolevate mõõgavendade arv üpris vähene. Võib arvata, et suur enamus mõõgavendadest ei ole kunagi üleskirjutamist leidnud. Ka teadaolevate orduvendade valik on veidi ühekülgne, käsitledes vaid neid (rüütel)vendi, kes kuulusid Ordu juhtkonda või paistsid (kroonikuni jõudnud info kohaselt) silma millegi vapra või erilisega. 99 % juhtumeist pandi vapper rüütelvend kirja ainult siis, kui tegu oli orduvenna langemisega lahingus. Veidi põhjalikuma analüüsi Ordu iseloomust toon edaspidi, kuid mainin kohe seda, et kangelaslik surm lahingus paganatega oli ametliku doktriini järgi iga orduvenna soovitud lõppeesmärk ja ülim unistus. Mina isiklikult ei pea kõiki mõõgavendi muidugi suitsiidikalduvustega nõdrameelseteks, kes vaid surma otsisid. Kui lahing kippus halvasti minema ja olukord seda võimaldas, siis põgenesid lahinguväljalt ka kuulsad rüütelvennad, lihtsatest sõjasulastest rääkimata. Kuid mõõgavendade ajalugu uurides ei saa mööda vaadata asjaolust, et needsamad orduvennad olid igal rünnakul esimesed ja igal taganemisel viimased lahinguväljal. Alati sööstsid mõõgavennad eesotsas oma ordumeistriga lahingu kõige ohtlikumasse kohta, võideldes tavaliselt mitmekordses ülekaalus oleva vastastega vapralt ja surmapõlglikult.
Eestlastele on Ordu kinnistunud meie kollektiivsesse mällu kui võõra vallutuse arhetüüp, alistaja ja anastaja, meie oma Darth Vaderid ja musti jõude teenivad koletised, kes valge mantli lehvides purustasid verise mõõgaga eestlaste kuldse ja õnnistatud muinasaja ning orjastasid meie esivanemad. Eitamata võõrvallutuse õudusi või sellest hargnenud kannatusi siinsetele rahvastele, tasub ajaloohuvilisel end vahel taandada rahvusromantikast ja vaadata noid kaugeid aegu veidi neutraalsemalt. Sestap on lugejalgi ehk huvitav heita pilk verega määritud risti-ja-mõõga kujutisega valge mantli alla ja vaadata otsa nondele müstilistele mõõgavendadele, kellega tuli meie kaugetel esivanematel rinda pista.
Ordu teke ja orduriigi kujunemine
Mõõgavendade Ordu esmamainimine on 1202. a. kui Läti Henrik kirjutab oma kroonikas: “Samal ajal, nähes ette liivlaste äraandlikust ja kartes, et paganate hulgale ei suudeta vastu panna, ja selleks, et suurendada usklike arvu ja hoida alal kirikut paganate seas, seadis seesama vend Theoderich sisse mingid Kristuse sõjateenistuse vennad, kellele isand paavst Innocentius kehtestas templirüütlite ordureeglid ja andis märgi rüül kandmiseks, nimelt mõõga ja risti, ja usaldas nad nende oma piiskopi sõnakuulmise alla”.
Benninghoven on oma töös juhtinud tähelepanu mitmele küsimusele, mis ordu tekkega seoses esile kerkivad. Nimelt kas hiljemgi intrigeeriv Theoderich tegutses omapäi või piiskop Alberti tahte järgi? Piiskop ise ei viibinud sel ajal üldse Liivimaal. Veel enam, ta oli just enne Ordu loomist pannud aluse Liivimaa vasallkonnale, andes kahele rüütlile Meiendorfist — Danielile Lenevarde linnuse ja Conradile Üksküla linnuse lääniks. See tähendab, et Albert algatas endale nö. traditsioonilise keskaegse feodaalse sõjaväe loomise, kes tasuks maavalduse eest kohustus teda kui oma maaisandat sõjas teenima. Ordu tundub olevat vähemalt osaliselt tollase Dünamünde kloostri abti Theoderichi initsiatiiv. Kui nii, siis kerkib koheselt esile küsimus, et kust Theoderich leidis minimaalse hulga rüütleid vastloodud Ordu jaoks, kui tema ülemus Albert suutis samal ajal leida vaid kaks tublit rüütlit maavalduste hoidjateks. Benninghoven peab võimalikuks mõõgavendade nö. iseeneslikku teket, ristisõdijate seas olnud rüütlid tulid vabatahtlikult kokku ja andsid vandetõotuse paganate vastu võidelda (samamoodi nagu olid tekkinud ka templirüütlid) ning Theoderich oli varmas rüütlite vennaskonda verisulis kristliku Liivimaa ja võimalik et ka iseenda huvides ära kasutama.
Rüütelvendi oli mõõgavendade seas algselt väga vähe, nagu kõikide vaimulike rüütliordude alguses. Kuulsaid Templirüütleid oli algselt vaid 2, kellega koheselt liitus veel seitse rüütlit, Preisimaal asutatud Dobrini rüütleid oli algselt vaid 14. Benninghoven toob välja arvatavad esimesed mõõgavennad, kes võisid olla tema arvates ordu loojateks: esimeseks ordumeistriks valitud Wenno (nimeregistris nr 154), Arnold (7), Wikbert von Soest (138), Bertold (17), Hartmut (57), teine ja viimane ordumeister Volkwin (104), Rudolf von Kassel (87), Rutger (127), Eberhard (40) ja Konstantin (90). Seega kokku vaid 10 rüütlit. Muidugi tuleb siinkohal meelde tuletada, et rüütel tähendas mitte vaid aadliseisusest väljaõppinud ratsameest, vaid keskaegse sõjanduse allüksust. Rüütel juhtis tema ümber koondunud sõjasulaseid ja kannupoisse, kelledest osad läbisid tema käe all oma väljaõpet (aadlikutest kannupoisid), teised aga olid lihtseisusest professionaalsed sõjamehed, kes moodustasid oma isanda ihukaitse ja kaaskonna. Nii oli ka kümmekond rüütlit üsnagi arvestatav vägi.
12. oktoobril 1204. a. avaldab paavst Innocentius III uue bulla, milles kutsub ristisõjale Baltikumi ja käsib Breemeni peapiiskopil toetada Liivimaal viibivaid kristlasi: piiskop Albertit ja talle alluvaid “usklikke, kes elavad Templirüütlite korra järgi”. 1204. a. oli Ordu olemasolu järelikult jõudnud ka juba rüütliordusid fännava paavsti kõrvu, orduvendi pidi olema piisavalt palju ja nad allusid vähemalt ametlikult piiskop Albertile.
1211. a. paiku mainib mõõgavendi Lüübeki kroonik Arnold, kes kirjeldab “…palju usklikke, kes vaid Jumalat teenivad. Nad on nagu Templirüütlid, võtnud endale rüütliteenistuse Kristuses ja kannavad oma riietel oma usu märgina mõõka, millega nad uskmatute vastu võitlevad…”. Kroonik Arnold võis olla mõõgavendi Lüübekis ise näinud, kuivõrd just too linn oli üks siinse ristisõja peamisi baase Kesk-Euroopas. Huvitav on see, et kroonik Arnold ei maini mõõgavendadega seoses piiskop Albertit. See annaks justkui kinnitust Mõõgavendade Ordu iseeneslikust tekkest.
Igal juhul paistab nii, et mõõgavendade puhul ei olnud tegu piiskop Alberti armust tekkinud sulastega, kes hiljem oma isandale probleeme valmistavad. Kroonik Henrik püüab mõõgavendi oma kroonikas hiljem küll sageli halvas valguses näidata, kuid tuleb meeles pidada, et Henriku näol oli tegu ju piiskop Alberti lähikondlasega. Isiklikult jagan Benninghoveni arvamust, et Ordu tekkis ise (võimalik, et inspireerituna templirüütlitest) juba varem umbes 1201. a. paiku. Suurelt osalt oli tegu rüütlite enda initsiatiiviga, kuid ka Theoderichi rolli ei tohiks alahinnata. Nimelt on Benninghoven arvamusel, et just Theoderich, kui haritud ja sageli Roomas viibinud vaimulik, oli see kes hankis mõõgavendadele paavsti toetuse.
Vanem riimkroonika, kui Ordu eestkõneleja, omistab Mõõgavendade loomise idee lausa paavstile endale. “Ta [paavsti Innocentius III] ütles: Sul [piiskop Albertil] peab ka võimu olema. Kuna see maa on niisuguse loomuga, asuta üks vaimulik ordu templi eeskujul korraldatud. Neid kutsutakse jumala rüütliteks seal üle mere ja mujal. Anna neile mehi, inimesi ja maad kolmas osa kätte õiguse järgi takistamatult omandiks. Nad peavad olema Tooli [Vatikan] kaitse all minu ja kõikide paavstide ajal”.
Ordu võimsuse kasvades kasvasid ka Ordu pretensioonid vallutatavale maale. Henriku kroonika kirjutab, kuidas “…Issand suurendas päevast päeva sõjateenistuse vendade arvu ja peret; neile näis, et nii, nagu nad kasvasid isikute ja vaeva poolest, nõnda peaksid kasvama ka vara ja hüve poolest. …nad palusid isand piiskopilt iga päev visalt kolmandat osa kogu Liivimaast ja ka teistest veel pööramata maadest ja hõimudest ümbruskonnas. …Piiskop aga … loovutas … neile üksipäinis Liivimaa kolmanda osa. …Veel pööramata maade kohta rääkis ta mõistlikult vastu, sest ta ei võinud anda seda, mida tal polnud”. Kroonik jätkab kuidas orduvendade palved jõuavad paavsti kõrvu, kes määrabki Ordule kolmandiku juba vallutatud aladest, millelt saadud kümniselt Ordu pidi neljandiku sõnakuulmise märgina piiskopile loovutama. Nii Henriku kroonikast, kui ka riimkroonikast tuleb välja, et et vaja läks paavsti sekkumist enne kui piiskop Albert “tuli isalikult vastu oma poegade palvetele“ ...
Ordu ametlik osalus sõjategevuses algas 1204/1205 aasta talvel. Sel hetkel moodustas kogu Ordu valduse umbes 5 000 m2 suurune ringikujuline maatükk Riias, mille piiskop Albert oli neile annetanud. Kuigi orduliikmete koguarv oli algusaastatel kokku vaid umbes 50-100 meest (rüütlid ja lihtseisusest teenijavennad), moodustasid nad Riia kristliku leeri sõjajõudude sõjalise ja moraalse tuumiku. Maksimaalselt võis piiskop Albertil olla kasutada erinevatel aegadel umbes 500-1000 meheline vägi, kuid see koosnes peamiselt sesoonsetest ristisõdijatest, kes Kesk-Euroopast igal kevadel Liivimaale saabusid ja siit sügise hakul saagiga lahkusid. Mõõgavennad võisid küll olla põikpäised ja vahel piiskopile allumatud, kuid nad olid kogu aeg olemas ja valmis võitluseks, kaitstes vallutatut maaala ja Liivimaa kirikut paganate eest mõõgaga. Seetõttu kasvas Ordu tähtsus pidevalt.
Ristisõda Liivimaal oli kallis ettevõtmine, Benninghoven on arvestanud, et ühe võitleja aastane ülalpidamine maksis umbes 3 marka hõbedat (Riia mark kaalus umbes 208 g), arvestamata hobuse ja varustuse hinda ning meretranspordi maksumust Saksamaalt. Sõjapidamine ei olnud odav Ordulegi. Benninghoveni andmetel pidi Ordu kulutama aastatel 1204-1206 oma tillukese Riia konvendi ülalpidamiseks ja varustamiseks umbes 1 000 marka hõbedat. See oli tohutu summa, mis äsjatekkinud Ordule endale selgelt üle jõu käis. Raha said mõõgavennad kolmest allikast: vallutusest huvitatud kaupmeestelt ja teistelt kristlastelt annetustena, orduvendadelt endilt, kes Ordusse astudes oma maise vara loovutasid ja muidugi retkedel kogutud sõjasaagi realiseerimisest.
Saades Albertilt kolmandiku Liivimaast, mis hõlmas sel hetkel liivi ja läti alasid, tekkis koheselt kolm Ordu komtuurkonda: Riia, Sigulda ja Võnnu (Cēsis). Arvuliselt oli orduvendi endiselt üsna vähe. 1207. a. paiku võis Ordu koos liivlastest abiväega välja panna vaid umbes 250 mehelise väe. Üldse võis orduvaldustes tol ajal elada mitte üle 5 000 inimese. Värske Orduriik suurenes aga jõudsalt järgnevates sõdades muinaseestlastega. Otsustavaks Madisepäeva lahinguks 1217. a. pani Ordu välja juba maksimaalselt umbes 400 rüütlit ja sõjasulast, lisaks abiväena veel 1 300 liivlast ja lätlast. See näitab, et umbes kümne aastaga on orduriigi sõjajõud suurenenud 250 sõjamehelt 1700, peaaegu seitsmekordseks.
Pidevalt suurenesid ka Ordu maavaldused. 1220ndateks aastateks oli praktiliselt kogu Eesti mandriosa võõrvallutajate poolt hõivatud. Ordu saagiks langesid lõunapoolsed suurmaakonnad Sakala ja Ugandi, lisaks veel Kesk-Eesti pisimaakonnad Nurmekund, Alempois, Mõhu ja Vaiga koos Soopoolitsega. Taani kroon krabas endale Läänemaa, Rävala, Harju, Järva, Viru ja pretendeeris veel vallutamata Saaremaale. Väärtus oli haritaval ja saakitootval põllumaal, mida arvestati adramaades. Ümmarguselt langes Taani kroonile 12 700 adramaad ja Ordule umbes 8 400 adramaad. Poliitilised kokkulepped ja eri poolte vahelised vaidlused Vana-Liivimaa jagamisel ei ole käesoleva kirjutise teemaks, seega ma ka neil pikemalt ei peatu. Lisan vaid niipalju, et järgnevatel aastatel suurenes Orduriik veelgi, omades nüüd 1222. a. paiku üle 12 000 adramaa, samas kui Riia piiskopi valdused olid vaid veidi suuremad kui 6 000 adramaad. "Sulane" oli saanud jõukamaks kui "peremees".
1223/1224. a. suur eestlaste ülestõus tabas uusi kristlikke maaomanikke halva üllatusena. Võõrvõimu alt vabanes esimese hooga kogu tänane Eesti ala, vaid taanlaste linnus Toompeal jäi püsima. Ordu toibus löögist kõige kiiremini, suutes koonduda juba 1224. a. vastulöögiks.
Põlisrahva ootamatu ülestõus ja nende ühine mahasurumine ei kaotanud lahkhelisid kristlaste leerist. Kuningas Waldemari vangistamine Lyos 1223. a. viis maajagajate ringist küll ajutiselt välja Taani, kuid seda enam teravnesid Riia piiskopi ja Ordu suhted. 1224. a., kui eestlaste ülestõus polnud veel maha surutud, jagati valdused ümber. Liivimaale asunud kaupmeeskonna toel tugevnenud piiskopi leer sundis ülestõusus nõrgenenud Ordu järeleandmistele ja võttis “kurjuse vendadelt” (fratres malicie, sõnamäng fratres milicie) ära mitmeid valdusi. Nii kuulus Vana-Liivimaa tollal kristlastele kuuluvast umbes 18 000 adramaast nüüd Ordule vaid 8 000.
Lahkhelid jõudsid ka Püha Toolini. Rüütliordude suur soosija Innocentius III oli surnud ja uus paavst Honorius III nimetas 1224. a. lõpul Läänemere ruumi oma erivolitustega legaadi Modena Wilhelmi.
Järgneb...