www.militaar.net

Vastus peitub vast elukutseliste sõjameeste distsipliinis. Tavaliselt jäävad kaotused üsnagi tagasihoidlikuks seni kuni kaks osapoolt teineteist tümitavad, kaotuste number kasvab drastiliselt enamasti kui üks osapool pistab lihtlabaselt liduma. Kui taandumine käib külmavereliselt ja distsiplineeritult, siis suudetakse vältida suurt numbrit langenuid ja vange.

Selleks 1210.aastaks oli liivlastel oletatavasti veel sadakond kuni kakssada ka professionaali, kes kõik polnud Kaupo "mehed". Kaupo, keda me oleme harjunud pidama nö liivlaste kuningaks ei olnud siiski nii mõjuvõimas, kui paistab. Näiteks tema endise naise suguselt oli kindlasti tema vastu. Abieluga saadud maad ei kuulunud enam temale. Turaidia piiramine 1206.aastal, mida kroonik presenteerib kui vastuseisu kristlik Kaupo ja paganlikud pahad liivlased ei pruugi tegelikult olla midagi sellist. Pigem võivad antipaatia juured peituda mujal. Näiteks Kaupo isikuomadustes. Ka olid pärandi- ja omandiküsimused pidevalt mujal Euroopas (nii paganlikus kui juba ristitud)kakluste põhjused.

Lätlastel /latgalitel /oli neid (kuna neid oli rahvana rohkem, isegi kui me žemaidid, seelid ja ka kuralased maha arvame) elukutselisi kindlasti rohkem, kuid... Oletatavasti selles lahingus neid eriti polnud v.a. paar kuni paarkümmend, kes latgalite salku juhtisid.

Kui me usume kroonikut, siis tahtsid Kaupo (oma meestega?), ordu ja piiskopi mehed kui selgelt elukutselised oodata rokemate meeste (profesionaalide?) saabumist. Lätlased ja liivlased (viimased oletatavasti ei olnud päris Kaupoga seotud), kes olid pigem kogunenud saamahimust jättes enamasti adrakured põllule, aga kippusid kohe edasi. Määravaks sai vast väljaõppimata massi tahe versus kaine mõistus ning tulemust me teame.
Lahinguski ei olnud elukutseliste jaoks enda ohverdamine nende arust selliste mitte just kõige väärtuslikuma seltskonna jaoks primaarne.

Lahingus töötasid vast kõik Euroopa elukutselised kui üks keha, sest nö lihasmälu võttis üle. Oletatavasti sobitusid mingil määral nendega ka Kaupo liivlased, kuid kuidas ja milmääral jääb vaid oletuseks. See, et langesid siiski mitmed Kaupo liitlased lubab oletada, et nad olid kas viletsama väljaõppega, jäid katma taganemist või sattusid esimestena löögi alla või mis iganes muul põhjusel, mida me kunagi teada ei saa.

ElrikThunderson, oskad sa muideks öelda, et kuivõrd levinud oli pärisorjus just ordu aladel? Piiskopkondades tekkisid adrakohtud 15.sajandil. Umbes samal sajandil hakati vist ka talupoegi müüma. Mingid ilmingud on täheldatavad ka juba varem 14.sajandil.

Aga kuidas olid lood orduriigis? On väidetud, et vähemalt Lõuna-Eestis seda ennem orduriigi lõppu ei tekkinudki? Kui nii, siis kas lähtuti usulistest veendumustest näiteks Uue Testamendi kriteeriumidest? Kuidas olid lood Saksa Ordule kuuluvate aladega?

Jään kahjuks vastuse võlgu pärisorjuse arengute teemal.

Puht lobajamise tasemel vastates aga on mulle isiklikult jäänud mulje, et just paljukirutud ordu kasutas põlisrahvaid siinsetest valitsejatest kõige intensiivsemalt oma valitsusaparaadis. (Pool)sõjaliste ülesannetega ja relvakandmisõigusega põliselanikest orduteenrid jäid mingil määral Vana-Liivimaa lõpuni teenistusse. Usuliste veendumuste asemel kahtlustaksin puhtpraktilist mõttelaadi, ehk oli kõige odavam kasutada ära vallutuseelseid relvakandjaid uute alade haldamisel ja panna postiteensituse, piirivalve jms teisejärguliste ülesannete peale kohalikud "ordumehed", et piiratud hulka saksi soost kvaliteetsõdalasi hoida tähtsamate tööde jaoks.