Uitaja kirjutas:Ma arvan, et hobuseid ei saanud palju olla. Hobune sööb talv läbi kuskil 14 kg heina ja 3 kg kaera päevas, vajab talli, karjamaad, hobuseraudu jne. Eesti aladel surid inimesedki kuni kartuli "avastamiseni" tihti nälga, kas oli siis mõtet palju sõjaratsusid pidada. Hobuseg töötamiseks polnud vist põllutöötööriistugi, karuäket ja puuatra võis vedada lehmaga, härjaga.
Kroonik kirjutab, et eestlaste hobused olid hinnaline sõjasaak ja et nad olid metsikud ning imestab selle üle, et need hobused hammustasid ja ründasid vastaste hobuseid lahingus. Ja teises kohas kirjutab, et pärast miskit lahingut saadi eestlaste käest saagiks paar tuhat hobust.
Ma arvan, et asi oli sedapsi: tollane kliima oli pehmem kui praegu, isegi kui poleks olnud, siis on küllalt maid, kus hobused on aastaringsel vabapidamisel, näiteks Islandil või indiaanlaste juures. Seega heina kui sellist plnd mõtet üldse teha:).
Ehk pakuti hobustele soola ja kaera veidi, et nad väga ei metsistuks
.
Eestis oli kasutusel kolmeväljasüsteem ja raudadrad. Mille ette neid rakendada, kas härja või hobuse ette, ple vahet.
Karuke kirjutas:Või oli sõjameheamet elukutseliste sõjasulaste pärusmaa?
Mismõttes elukutseliste? Sõdimine oli üks osa tollase maamehe elukutsest ning seda harrastati üsna tihti. Nad olid samasugused elukutselised nagu streletsid, kes sõjast vabal ajal harisid põldu ja kasvatasid karja, samasugused elukutselised nagu Karli 12 aegsed sõdurid, kes rahu ajal elasid külades, kasvatades tihti karja ja põllusaadusi.
Karuke kirjutas:Kas muinaseesti vägi oli kokku pandud samadel printsiipidel nagu euroopa feoaalsõjaväed - st kas maavanem kutsus sõjakäiguks kokku oma vasallid ja nood omakorda enda omad?
Ma oletan, et olid vanemad ja pealikud, kes siis rahva kokku kutsusid, umbes samal põhimõttel nagu Sveitsi kantonite sõjavägi pandi kokku.
Karuke kirjutas:Samas kui hilisemad tegevused kus relva alla olid pandud ilmselt kõik mehed polnud enam nii edukad?
Puudusid väljaõpe ja koostöö oskused?
Mida aeg edasi seda noorem aastakäik pidi sõtta minema, need aga olid vähem kogenud, rahvas jooksis verest tühjaks. Kujuta end ise sõjas, mis kestab 30 aastat...ja ma arvan, et mitte parem väljaõpe või kõvem turvis vaid kõikse vastikum relv - amb- tegi selle sõja ära...nagu Taani kuninga palgasõjavägi koos ammuküttidega lõid paari tunniga puruks Ojamaa boldide maleva, mis oli neist suurearvulisem.
Paala jõe lahingus võis olla hinnanguliselt 200 ammukütti, igal 50 noolt varuks. Kui rivi tagant lasta siis...mm...arvutage ise, palju igale eestlasele kulus nooli. Ja ambude läbilöögijõud oli suur, lõi kilbist läbi, ning täpsus oli ka suur.
valdo kirjutas:Kardan millegipärast, et muinas-Eesti maakondadest (Harjumaa, Rävala, Virumaa, Järvamaa, Läänemaa, Sakala, Ugandi, Saaremaa) olid veel üsna mitmedki nõrgalt seotud konföderatsioonid, kus olulist rolli mängisid siiski muinaskihelkonnad ja nendevahelised kokkulepped..
Ma arvan, et suuremad maakonnad ei olnud nõrgalt seotud konföderatsioonid ja maakonnad tegid vahelduva eduga ka koostööd suurema agressiooni tõrjumiseks. Tuletan meelde, et enne ristisõdijaid lõppes pool sajandit varem lõppes nn "muistne vabadussõda", kus maalt löödi välja märksa suuremad vastaste väed kui ristisõdijatel kunagi välja panna oli. Slaavlaste malevad olid ikka päratud, suuremad neist 20 000 meest ja enam. Ja nende juhtideks olid arvatavalt skandinaavia viikingid. Nõrgalt seotud konföderatsioon pleks suutnud neid tagasi lyya.
valdo kirjutas:Tegelikult on üsnagi väär vaadata tollaseid sündmusi nii kaasaja kui ka 19.-20. sajandi tõekspidamiste, uskumuste, terminoloogia kohaselt.
Jah.
valdo kirjutas:Kus on tõde? Eks kuskil vahepeal, kui seda kaasaja terminites ja mõistetes üldse väljendada saabki. Loomulikult jäävad alles "oleksid" ja spekulatsioonid. A la - kas Eesti oleks saanud minna Leedu teed, suutes vastu seista ristisõdadele ning võttes ristiusu üle hiljem teisel teel, mis oleks eesti ülikutele rohkem võimu jätnud? Või oli allumine ristisõdijatele ainus hea alternatiiv, et pääseda Vene riigi rahvaste lahustustiiglist (a la vadjalased, vepslased jt)? Aga ka neid küsimusi saame küsida alles nüüd, mitte tollal...
Tõde on kusagil jah olemas.
Ma arvan, et kui ristisõda oleks pööratud kõigepealt leedulaste vastu, siis oleks eestlased suutnud maakonnad üheks riigiks ühendada, erinevate maakondade inimesed pidasid end ühtseks rahvaks (mitte rahvusena, sic!) kroonikute jutu järgi, leedulased samal ajal jagunesid alles kaheks suuremaks hõimuks nagu kroonik märgib.
Kusjuures, kui lugeda neid kroonikaid ja suhtumisi, ma arvan, et üheks rahvast konsolideerivaks jõuks oli kristlusevastasus. Ja see on ka praegugi teatud kujul säilinud säilinud