Üksused

[lembetu]

ee... et siis kas hobune oli ainult nooblite, pealike omanduses , aga kas siis kasutati kärpe? kui palju mõõku? kui palju odasid? ... selles mõttes et oleks vaja teada mis oli rohkem levinud? vms... ja kas üldse selliseid asju oli nagu kärbid???

ja et kui palju vaenlase rüüsid ikka pärast lahingut veel kasutuskõlblik oli? et siis põhimõtteliselt võitlesid meie esivanemad ilma kaitseta? kas kahe või ühe käelised mõõgad, kilbid? kiivrid??? ise pole saanud eriti uurida selle kohta, küsin targematelt

arvatakse, et hobused olid tollal peaaegu kõigil. Kärp on minu meelest rahvusromantika perioodist pärit lapsus, sest kirves on palju tõhusam ja tollal oli see kõigile kättesaadav. Mõõkade hulka hinnata ei oska kuid odad olid kõigil. Ilma selle relvata pole tolleaegsele lahinguväljale eriti mõtet minna.

Esivanemad kasutasid suure tõenäosusega kõige rohkem keedunahast turviseid. Need kaitsevad päris hästi mõõgahoopide vastu. Rõngassärke ja kiivreid oli ka küllap rohkem kui seni arvatud. Kahekäemõõkasid tollal veel polnud.

[Troll]

Esivanemad kasutasid suure tõenäosusega kõige rohkem keedunahast turviseid.

Lembetu, kas saaksid sellest tehnoloogiast veidi täpsemalt rääkida?

[pakzmagu]

Ilmselt peab Lembetu silmas "cuir bouilli". nime all tuntud tehnoloogiat.

[lembetu]

Ilmselt peab Lembetu silmas "cuir bouilli". nime all tuntud tehnoloogiat.

kirjutatud on samast asjast kuid tegemist on siiski keedunaha valmistamise mitte kuir pouillga. Seda tehnoloogiat ja nimetust pole kunagi siinkandis ära unustatud ja on pidevalt kasutatud, hilisemal ajal küll siiski mitte turviste jaoks vaid näiteks kingakontsade ja ratsasportlaste kiivrite (sellist kallimat sorti) tegemiseks. Olgem eestlased

[Sollmann]

Ilmselt peab Lembetu silmas "cuir bouilli". nime all tuntud tehnoloogiat.

kirjutatud on samast asjast kuid tegemist on siiski keedunaha valmistamise mitte kuir pouillga. Seda tehnoloogiat ja nimetust pole kunagi siinkandis ära unustatud ja on pidevalt kasutatud, hilisemal ajal küll siiski mitte turviste jaoks vaid näiteks kingakontsade tegemiseks. Olgem eestlased

Ei ole kahjuks kursi tolle 'cuir b(p)ouilli' meetodiga, küll aga juhtusin olema kord tunnistajaks kui sõber NA-s oma nahkrihma ära keetis.
Keegi naljamees oli talle õpetanud, et keetes läeb rihm hästi pehmeks ja kenakeseks.
Tulemus oli aga risti vastupidine - välimust polnud enam ollagi ja pehmest rihmast oli saanud mingi plekisarnane kõva känkar....

[lembetu]

mingi plekisarnane kõva känkar....

kui tahta mingi kujuga eset, siis tuleb teha vorm ja sellega surutise alla panna. Arvestada, tuleb, et nahk tõmbab keetes vähemalt kolmandiku võrra kokku. Kui ta on veega veel läbi ligunenud, siis saab teda mugavalt vormida, aga nii kui vesi ära aurab on kivikõva.

Näiteks kui tahad teha rinnaplaati, siis võta julgelt sellest suurem taimparknaha tükk, pista vette ja keeda (mm...mina olen keetnud kusagil 5 - 10 minutit aga mõned keedavad palju kauem), võta see ligane, vettinud, vedel, kokku tõmmanud nahk välja ja pane kiiresti vormi ja pressi alla. Arvesta, et kuivanuna saab seda töödelda veel vaid sae ja kirvega. Nuga peale ei hakka.

[spirit]

just meenus... kuidas siis vibudega lood võisid olla? keegi teab?

ja hobuste kasutuse all ma mõtlesin nendega sõdimist...

[lembetu]

just meenus... kuidas siis vibudega lood võisid olla? keegi

Siin vibud eriti levinud polnud. Nende asemel kasutasid eestlased viskeodasid, mida siis visati viskepuudega vastase peale "nagu vihma".

ja hobuste kasutuse all ma mõtlesin nendega sõdimist...

Nendega sõditi ka. Ratsanike relvadeks olid siis kas oda ja mõõk või viskeodad ja mõõk. Viimast varianti kasutasid kindlasti leedulased, sest kroonik märgib ära nende tegevuse: kihutati hulgakesi vastase ligi, visati odad ja pöörduti tagasi. Ja nii mitu korda.

[Sollmann]

Siin vibud eriti levinud polnud. Nende asemel kasutasid eestlased viskeodasid, mida siis visati viskepuudega vastase peale "nagu vihma".

Ja need viskeodad olnud sihukeste salakavalate omadustega, et kui kord sisenesid, muutsid suunda ning nende väljatõmbamine olnud väga-väga raske.

lembetu:
mismoodi too viskepuu välja võis ka näha ning kuidas toimis ta tehniliselt?

[pakzmagu]

Siin vibud eriti levinud polnud. Nende asemel kasutasid eestlased viskeodasid, mida siis visati viskepuudega vastase peale "nagu vihma".

Ja need viskeodad olnud sihukeste salakavalate omadustega, et kui kord sisenesid, muutsid suunda ning nende väljatõmbamine olnud väga-väga raske.

lembetu:
mismoodi too viskepuu välja võis ka näha ning kuidas toimis ta tehniliselt?

Infot viskepuu ehk atlatl-i kohta:
http://www.atlatl.com/
http://www.royalbcmuseum.bc.ca/hhistory ... tlatl.html
http://www.thunderbirdatlatl.com/index.shtml

Kuid see, et selliseid sõjariistu ka Eestimaal kasutati on mulle küll uudis. Kust taoline info pärineb?

[Sollmann]

Minu info pärineb näituseks raadiosaatest 'Eesti lugu'

[pakzmagu]

Täpsustuseks. Minu küsimus käis üksnes viskepuu kohta, selles, et Eestis oli viskeoda laialt kasutusel pole mingit kahtlust, kuid "atlatl-i" kasutamisest siinmail pole ma enne Lembetu postitust kordagi kuulnud. Igal juhul oleks lisainfo - soovitavalt muidugi koos viidetega selle allikale ( raamatud, internet ) - vägagi teretulnud.

[lembetu]

Ma lugesin seda vist Hendriku kroonikast. Homme-ülehomme saan täpsustada, praegu pole raamatut käepärast.

[Tux]

Mul on teile selline küsimus: kui levinud võis olla eestlastel sadula ja jaluste kasutamine ratsutamisel? Sadulast ja jalustest sõltub aga see mida sa hobuse seljas teha saad. Ilma sadula ja jalusteta piiki näiteks kasutada ei saa. Arvestades aga seda, eesti hobune oli väiksem, ja et sadul kaalub ka midagi ja iga lisa kilo vähendab rännaku kaugust ja liikumiskiirust, siis võib-olla ei peetud otstarbekaks selle kasutamist, sest sadula kasutamise miinuseid oli rohkem kui plusse ja see seletab miks eesti ratsavägi ei korraldanud piigirünnakuid, vaid mehed jalastusid enne lahingut.

[lembetu]

Arvestades aga seda, eesti hobune oli väiksem, ja et sadul kaalub ka midagi ja iga lisa kilo vähendab rännaku kaugust ja liikumiskiirust, siis võib-olla ei peetud otstarbekaks selle kasutamist, sest sadula kasutamise miinuseid oli rohkem kui plusse ja see seletab miks eesti ratsavägi ei korraldanud piigirünnakuid, vaid mehed jalastusid enne lahingut.

Sadul ja jalused olid tolleks ajaks Euroopas ammu kasutusele võetud juba üle 500 aasta varem. Muidugi kui eestlasi pidada lollideks matsideks, siis nemad seda kindlasti ei kasutanud. Täiesti meresuutlikke laevu ehitasid, linnuseid ehitasid, kiviheitemasinaid ehitasid, tootsid rauda ja terast, valasid pronksi ja hõbedat, tundsid kolmeväljasüsteemi, aga sõitsid sadula ja jalusteta. Aru ma ei saa, miks sa kahtled eestlaste võimes sadulas püsida, samas kui sakste sadulate kohta on samavähe infot kui maarahva omade kohta.


Sadula kaal ei mõjuta arvestatavalt ja, sadulaga sõites peab hobune kauem vastu seljasolevale raskusele.

pole teada, kas eesti ratsavägi korraldas piigirünnakuid või ei. Kustkohast sa kaevasid välja info, et eesti ratsavägi ei korraldanud ratsarünnakuid?