1219,Lindanise

[Tux]

Pooletunnist lahinguvalmiduse võimekust muinasajal ei usu mina näiteks sellel põhjusel, et peale nurgast mõõga haaramise ja naise jumalagajätuks suudlemise tuli kaasa võtta ka moonakott. Kuna konserve külmikust kaasa haarata ei olnud võimalik, siis eelnes teele minekule ilmselt leivategu, seapõrsa veristamine ja lihasuitsetamine ning kõige sellega läheb päev või kaks kindlalt ära.
Kuna puudus ka telefoniühendus ja kasutati käskjalgu, siis sõltus igatsugu organiseerimine ka nende kiirusest. Kuna sirged asfaltteed külade vahel puudusid, teed läksid sinka-vonka ümber küngaste, metsatukkade ja jõekäärude, siis võttis ühest külast teise minemine juba rohkem aega, kui see täna samade vahenditega võtaks. Jõuad siis teise külla ja siis hakkad peresid läbi käima, töölolevaid mehi põllult ja metsast taga ajama. Kes maaeluga kursis on, see teab kui aeganõudev võib olla kellegi näiteks heinamaalt või metsast ilma mobiiltelefoni abita ülesse otsimine. Sellepärast arvan, et kui vaja oli paarikümne kilomeetri taha mitmeks päevaks minna, siis alla ühe päeva mingit mobiliseerimist teha ei olnud võimalik. Muidugi kui vaenlane juba naaberkülas oli, siis tormati kõike kõrvale visates tulekahju kustutama.
Tolle aja elu sõltus looduserütmidest ja elu käis selle järgi. Oli külvamise ja heinategemise hooajad ja olid ka sõjateele asumiseks sobivad ajad. Kes ikka suure poriga või 30 kraadise külmaga kaugele sõtta läks, see sinna ka jäi, sest andis loodusliku eelise kaitsjale! Sellepärast arvan, et sõjategevus sai edukas olla ainult seda pikaajaliselt ette planeerides ja ilmselt teadis ka vastane umbkaudset aega millal kutsumata külalisi oodata võib. Kui ikka mingi sõjapealik korraga kümme siga lasi veristada, siis oli see väga ühemõtteline sõnum, mis naabritele märkamatuks ei jäänud.

[lembetu]

siis eelnes teele minekule ilmselt leivategu, seapõrsa veristamine ja lihasuitsetamine ning kõige sellega läheb päev või kaks kindlalt ära.

Lahe, selliste ettekujutuste põhjal tee või "Maleva" filmi seriaal...nagu sahvrit, aita ja toiduvarumise kunsti tollal ei tuntud, eks?

Kuna puudus ka telefoniühendus ja kasutati käskjalgu, siis sõltus igatsugu organiseerimine ka nende kiirusest. Kuna sirged asfaltteed külade vahel puudusid, teed läksid sinka-vonka ümber küngaste, metsatukkade ja jõekäärude, siis võttis ühest külast teise minemine juba rohkem aega, kui see täna samade vahenditega võtaks. Jõuad siis teise külla ja siis hakkad peresid läbi käima, töölolevaid mehi põllult ja metsast taga ajama. Kes maaeluga kursis on, see teab kui aeganõudev võib olla kellegi näiteks heinamaalt või metsast ilma mobiiltelefoni abita ülesse otsimine.

Käskjalg... käib perest perre ...telefoniühenduse eelised..... Teate tooja läks edasi ja see oli juba kohalike ülesanne kuidas kogu külale uudist laiali kanda.

Kes tänapäevase ja vanema maaeluga kursis on, teab milleks kasutati lokulauda ja kuidas perenaised suutsid hõigata kilomeetrite kauguselt karjaseid koju. Ja teab ka misasi on märgutuli ja kuidas seda kasutati.

Teed läksid tollal kõige mõistlikumat rada pidi. Nagu ka tänapäeval. Ja see ei võtaks samade vahenditega rohkem aega.

Oli külvamise ja heinategemise hooajad ja olid ka sõjateele asumiseks sobivad ajad. Kes ikka suure poriga või 30 kraadise külmaga kaugele sõtta läks, see sinna ka jäi, sest andis loodusliku eelise kaitsjale! Sellepärast arvan, et sõjategevus sai edukas olla ainult seda pikaajaliselt ette planeerides ja ilmselt teadis ka vastane umbkaudset aega millal kutsumata külalisi oodata võib. Kui ikka mingi sõjapealik korraga kümme siga lasi veristada, siis oli see väga ühemõtteline sõnum, mis naabritele märkamatuks ei jäänud.

Külvamine/heinategemine ei takista sõdimist kui vaja sõdida, pealegi tuli igal aastaajal tihedalt tööd teha...ja tollal ei tehtud sellistes kogustes heina nagu praegu. Loomad olid nö "totaalsel" vabapidamisel. Talv oli tollal üks sobivamaid aegu ründamiseks, ja mida külmem seda parem. Ja mis nende sigadega on mingi verivaen? Enne oli veristatav siga nüüd jälle 10 siga. Kokku siis 11 siga

[Arnold]

Lembetu! Kevad mõjub? Kasuta päikeseprille

[Sollmann]

Lihakraamist ja sõttaminekust veel seda, et küllap oldi ikka valmistatud igaks elujuhtumiks ning reisipaun põhimõtteliselt alati valmis ja ootamas.
Miks ei võinud olla valmis suitsulihakamakad rehetares lae all v siis soolaliha/kala sügaval maa all salvedes

[helmet-ss]

Mis provianti puutus ,siis võeti ikkagi kergem paaripäeva moon kaasa ....tõsisem kraam riisuti vaenlase territooriumil külasi rüüstates. Nii tegid vaenlased meil ja ega meiegi paremad polnud:)

[uusmario]

Muide , maaeluga olen kursis, mul vanaema hääl on kõva küll, aga kilomeetri taha see ikka ei kandu, esiteks teeb seda tuul vaiksemaks, ja mets jääb ka veel ette (pealegi kilomeetrise hääle levimisega pole ka midagi teha, kui lähim naaber on rohkem kui 2kildi kaugusel, põllud kohati veelgi kaugemal ) Ka seda, et teda on vaja põllult otsida on ette tulnud, autoga kulus oma tunnike, kui mitte rohkem, sest põllud/karjamaad olid lahmakad ja teineteisest eraldi paiknevad, pealegi lahutas neid paks, künklik ja üsna soine mets.Njah, lokulaua sõjaline otstarve on nüüd küll subjektiivne. Karjased tulevad ka tavaliselt koju sellel ajal, nagu see oli kokkulepitud, ja tulid ikka koos karjaga, mitte ei jätnud seda metsa (karjamaale) huntidele söögiks, hoolimata sellest kas perenaine kisas "Mehed sõda lahti" või mitte.

Hmm ja mis asi on "totaalne vabapidamine", loomad pekstakse õue ja siis jäetakse nad sinna vabalt töllerdama või? Heina on vaja teha, sest muidu pole talvel neile midagi anda, olgu nad siis "totaalsel vabapidamisel".Südatalvel, olgu siis lehmadel seljas kasvõi selline kasukas nagu lambal (või karul), ega nad endale ise ikkagi lumealt piisavalt toitu välja ei kraabi.

Jah, mingisugune toiduvaru oli talus alati olemas, kuid siiski on mõtekam enne teeleminekut teha väike liha- ja leivategu, värskelt suitsutatud liha on hulga parem süüa kui ammu suitsutatut,sama lugu ka leivaga.Pealegi on värsked asjad sõdalse seedimisele ikka palju kergemad kui vanadusest vinskeks tõmmanud suitsuliha ja kõvaks tõmbunud leib.

[Karuke]

Ei maksa unustada asja religiosset aspekti - võibolla tuli enne sõjakäigule minekut miski rituaal läbi viia?

Näiteks venelaste tuntud saunaskäimine ja puhta särgi selgapanek enne taplust ?
Aga see oli juba kristliku aja rituaal - enne seda võibolla tuli lisaks veel ka haldjatele miskit meeleheaks pakkuda?
Tundub üldse, et parim materjal aimamaks mis meil siin toimus on kristianiseerimisaegsed slaavlased, läbisegi ugrilastega - no venelased ühesõnaga.
Kahtlustan, et toimetasid-talitasid nad meie esivanematega suht sarnaselt - ainult selle vahega, et sellest on võrreldamatult rohkem kirjutatud.

[Madis22]

eks ole lokku lüüa võimalik mitmes eri rütmis, nii et teada, kes ja milleks võiks end näole anda ...

huvitav kuidas metsloomad talvel lume alt söögi väljakraapimisega toime tulevad, kui koduloomad sellega hakkama ei saa? juurdetoitmisega peetakse veiseid vabapidamisel praegugi ....

ei usu ka, et sellepärast ootamatu rünnaku eelis käest antakse, et kellelgi vaja värskemat leiba sõtta kaasa võtta ....

aravtavasti hakati mehi kokku koguma ja ettevalmistusi tegema juba siis, kui käskjalg külla jõudis ja "sõda lahti" karjus ning selleks ajaks, kui külavanem otsusele oli jõudnud, kas üldse minna, oli käskjalg juba järgmises külas, mehed relvadega ootamas ja tark valmis vajalikke toiminguid teostama ....

[Sollmann]

Loku löömine oli vast ikka rohkem külasisene infosüsteem, külast kaugemat rahvast aeti kokku/iformeeriti ilmselt erinevat sorti pasunate/sarvedega.
Minu arvates peaks ühe suure ja korraliku karjase- v sõjasarve hüüd kostma kaugemale kui need vaevalised 1000 m-t

[kapralheinz]

Ennemuiste see leivategu polnud paraku väike ettevõtmine. Leiba tehti meie kultuuripiirkonnas paar neli korda aastas. Küttepuud, leivaahju kütmine, juuretis, taina valmistamine-kerkimine, küpsetusprotsess. Ikka pidulik ettevõtmine mis mõne tähtpäeva -rituaaliga tihedalt seotud. Selleks iga-aja NZ leivavaruks valmistati aga sõõrikleibu, nagu soomes, põhjakarjalas praegu. Neil see hää omadus, et kuivavad lae all leivaõrrel ühtlaselt (sõltub muidugi ka nii juuretisest-pärmist kui taigna konsistentsist) Vat see iidne sõõrikleib, oligi see õige sõjakäigumoon, nii laeva kui jala-ratsamehe moonakotti, oli kerge kanda, ei riknenud ja alati käepärast. Söödi-ragistati kas kuivalt, pehmitati pudru või naeriste peal potis keeduaurus. Või siis tehti kalja, lõssi, jõhvikaveega leivapudi. Maitses ka see hea...
Liha-kalakraam.
Meie laiusastmel oli põhiline säilitamine kas kuivatamine või soolamine. See suitsuvärk oli ikka peenem osa. Sea, loomarümbast läks sauna laealla heal juhul ainult viiendik. Ja protsessina oli ikka see külmsuits, lihtsalt nii andis kraami rohkem välja, aga võttis rohkem aega. Suurem enamik pandi ikka kõva soolaga tünni.
PS. Muidugi puht arenguliselt oli leivaahi uuema aja aretis. Õige muiste oli leivaks rohkem sellised karaskilaadsed käkid-koogid mida sai lihtsalt varem kokkusegatud kuivainetest vee, kalja, piima lisamisega kasvõi lahingu-laagri olukorras iga aeg kuuma kivi peal või tuhas kapsalehel küpsetada.

[Tux]

See kas toiduvaru sahvris oli käepärast või mitte, sõltub ilmselt ikka aastaajast. Ma arvan, et kevadel ja suve alguses enam mingeid sinke kusagilt võtta ei olnud. Probleem pole siin mitte selles, et loomi poleks olnud, vaid toidu säilivuses. Kõige paremini säilis elus liha ja sellepärast ei tehtud suitsusingi varusid aastaks ette, vaid varuti vaid niipalju, kui oli vaja talve üleelamiseks. Kevadel oleks olnud rumalus noorloomi igaks-juhuks maha lüüa ja sisse soolata, sest kui lumi on sulanud saavad nad ise süüa otsida ja sügiseks on nad lihtsalt elusana väärtuslikumad. Suvel poleks see suitsuliha enam ka niihästi säilinud ja oleks olnud toidu raiskamine selliseid mobilisatsioonivarusid hoida. Leiba tehti taludes ka korra nädalas, sest vili säilis paremini kui valmis leib. Teine probleem toiduga seisneb vitamiinides, kroonus olles tabas mind ainult soolakala ja pudru söömisest skorbuut, hambad hakkasid kevadel välja kukkuma ja mind päästis ainult kevadiste hapuoblikate ja jänesekapsaste söömine. Sellepärast söödi ka muistsel ajal võimalikult värsket kraami, aga mitte aasta vanuseid kuivikuid ja sinke.
Sellepärast ma arvan, et sõjakäigud olid hooajalised tegevused ja igale suurmobilisatsioonile eelnes suuremat sorti värske toidu varumine, mis ümbruskonnas märkamata ei jäänud ja seega see uudis ka levis.

Loku löömisest ka...
Minu vanaisa talu Raplamaal on umb. 30 hektarit, küla ise pärineb 1241 aastast ja talumaad on niikaua kui keegi mäletab olnud sama koha peal, s.t. talu metsani on kolm kilomeetrit üheles suunas ja karjamaale, heinamaale viis kilomeetrit teises suunas, kartulimaad ja põllud on tõsi küll kilomeetri raadiuses. Lokulöömine, karjumine ja suitsusammaste tekitamine suudaks tähelepanu äratada vaid külas endas ja selle vahetus naabruses. Kui oleksin metsas või karjamaal siis ei suudaks ka kõige võimsam tsiviilkaitse sireen külas minu tähelepanu püüda. Sama lugu on suitsusammastega, kui oled metsas või karjamaa võsas, siis näed vaid taevast peakohal ja see peaks aatomiseen olema mida ma sealt näeksin. Sellepärast väidan ka, et selle küla ümbruses kellegi ülesse otsimine võtab mitmeid tunde (see on läbiproovitud fakt).

[Karuke]

Lokud ja sõjasarved lokkudeks ja sõjasarvedeks - fakt on aga hoopis see, et sakslaste-latgalite sõjakäikudel eestimaale ei osutatud neile tihtilugu üldse mingit organiseeritud vastupanu.
Henriku kroonika lausa kubiseb kiitlemisest stiilis: "tapeti rohkem kui tuhat""rüüstati laialt" " saadi suurt saaki" " võeti palju vange" jne jne.
Või siis, et mindi läbi selle ja selle maakonna sinna ja sinna ja hakati "laialt rüüstama"
Mobilisatsioonisüsteemist põld nagu õhkagi?
Ehhki aega tundub, et oli oluliselt rohkem?

Tasuretk muidugi tuli - egas kroonik ilmaasjata maini peale üht retke, et asuti kohe valmistuma vasturünnakuks?

Nii, et saadi mehed kokku küll aga aega kulus nädalaid või isegi kuid.

[Madis22]

tasuretk ja kuskile laagrisse passima jäänud vaenlase ennetamine on kaks ise asja. samuti on laagris passiva ja läbirääkimistega võita lootva vaenlase ründamine psühholoogiliselt lihtsam, kui selle, kes "laialt rüüstab" ja kohe kohe ka sinu külla jõuda võib ...

[Karuke]

Madis22 kirjutas:

tasuretk ja kuskile laagrisse passima jäänud vaenlase ennetamine on kaks ise asja. samuti on laagris passiva ja läbirääkimistega võita lootva vaenlase ründamine psühholoogiliselt lihtsam, kui selle, kes "laialt rüüstab" ja kohe kohe ka sinu külla jõuda võib ...

Jah aga ülepeakaela lahingusse uljalt tormamine on tagajärjelt enamasti võrdne reetmisega.
Mis ka juhtus.

[uusmario]

huvitav kuidas metsloomad talvel lume alt söögi väljakraapimisega toime tulevad, kui koduloomad sellega hakkama ei saa? juurdetoitmisega peetakse veiseid vabapidamisel praegugi ....

Just nimelt lisatoitmisega, st ,et loomale antakse ikkagi korralikult süüa, ja maad kraabivad nad rohkem sportlikust huvist.Tegelikult olen näinud ka loomi kes on nn totaalsel vabakasvatusel- lihaloomaks nad ei sobi, piima nad korralikult ei anna jne.

Ma usun küll, et mingit kiirreageerijatega võrreldavat kiirust talumehed siiski üles ei näidanud, pigem on loogilisem see, et nad kogunesid kohe karistus retkeks.