Karuke kirjutas:Aga miks eestlased ikkagi otsustasid sellise ülepeakaela rünnaku kasuks?
sellise ülepeakaela... ei saa aru, miks halvustada muinaseestlasi?
Karuke kirjutas:Hea väejuht (rahu
) oleks üritanud rünnata hoopis vaenlase eskaadrit? Kui oleks õnnestunud blokeerida või hävitada pooled vaenlase laevadest - oleks kogu ilusast vallutusretkest saanud võitlus elu eest ja põgenemise-läbimurdmise pärast? Selline tegelt "oleksoloogiline" spekulatsioon.
Nagu teada, ei suutnud eestlased oma madalapardaliste pikklaevadega efektiivselt rünnata kogesid (kes teab nende laevade konstruktsioonilisi erinevusi, saab aru ka, miks) isegi kui nad tahtnuks. Aga küllap suutnuks nad vähemaid laevu siiski kimbutada.
Nüüd kui ma aga ütlen, et kust pidid eestlased ja saarlased teadma, et Taani laevastik läheneb, palun ära hakka rääkima minu esivanemate primitiivsusest ja matslikkusest, mille ilmekaks tõestuseks on luurevõrgustiku puudumine Taani Kuningriigis ja mereseireradarite ostmatajätmine.
Karuke kirjutas:vaevalt, et ilma jõude oluliselt hajutamata õnnestunud oleks? Äkki ei paistnud meie kauged esivanemad eriti silma "strateegiliste-taktikaliste" iseärasuste ärakasutamisega?
Ei kasutanud kahjuks nn "Mongolite" taktikat - mitte kunagi otsida taplust vastase põhiväega vaid pidevalt provotseerida väikeseid kokkupõrkeid, külvata vastane noolerahega üle või siis midagi tänasepäeva "viitelahingu" taolist?
Ja muidugi halastamatult nottida kõiki põhijõududest lahkulöövaid vastase gruppe?
Strateegilised iseärasused....
Räägiks parem taktikast. Toetudes jälle siis sellesamale ääretult tendentslikkule, ideoloogliliselt valele ja suisa tagurlikule kroonikale, arvan ma järgmist.
Suur vastaste vägi suutis end tollal vaenlase maal hästi varustada (ja vahet pole kas eestlaste või kristlaste oma) kui tugev vastupanu puudus: põhijõudude juurest saadeti salgad mööda külasid laiali toidumoona ja vara muretsemise ning laastamise eesmärgil, aga mitte kaugele, samal ajal kui peavägi liikus pidevalt edasi kindla eesmärgi suunas.
Nüüd juhul, kui kaitsev pool suutis koguda piisava väe kokku ja opereeris sellega ründava maleva läheduses, olnuks väga ohtlik oma jõude killustada kuigi (Krooniku poolt kirjapandud lood selle kohta, et seal ja seal külas tapeti nii ja niipalju, rööviti nii ja niipalju, vähenevad kohe kui sellise situatsiooniga tegemist) põhijõududest lahkulöönud gruppe oli raske tabada, sest enamasti olid need ratsasalgad ja liikusid kiiresti.
Oht, et rünnatakse nõrgenenud peamalevat, on liiga suur.
Vastase peamalev võtab sinu külad ja linnused üksteise järel ette sel ajal kui sina oled oma jõud killustanud ja ajad mingeid paarikümnemehelisi salku taga. Asjaolud aga muutuvad kui oled ründaja ja rüüstamise peal väljas. Kui pole hädavajadust (näiteks kartust et kaitsjale tuleb arvestatav toetus), siis võib olla kasulik vastast kurnata, süüdates tema külasid ja nottides vähemaid üksusi, eriti kui sinu malev pole suures arvulises ülekaalus.
Niisiis, mina arvan, et kaitsva poole seisukohast oli tähtis võimalikult kiiresti koguda malev, mis suudaks vastase purustada. Kui aga on olukord selline nagu Paala jõe lahingu ajal: eestlased ootavad venelaste malevat, see aga hilineb, vastase oma on aga kohal ning küladest läbi minnes rüüstab need, tuleb otsustada, kas lasta piirkond paljaks teha, kandes inimkaotusi, või astuda vastu.
Harjulastel ja järvalastel olid liitlassuhted saarlastega. Nad võinuks ju ka oodata, saata saarlastele sõna ja siis tugevdatud väega rünnata. Aga ometi seda ei tehtud. Sest see olnuks igal juhul vale. Vastane kindlustub Lindanisas, võtab ära ka piirkonna linnused (need ei saa ju vastu hakata kui on silmakirjaks sõprust teeseldud) ja elab su rahval seljas.