Üldiselt oli Euroopas reaalteadustes stagnatsioon tänu Rooma impeeriumile ja kristlusele - kuni idast tulid barbarid ja võtsid ajapikku üle kõik vajaliku, nii Rooma riigist kui ka idamaadsest. Ja kui omavahel sõdimisest aega üle jäi siis tekkis ka areng. Samal ajal võimutses idamaades islam ja sinna nad oma teadus-tehnoloogilise üleoleku ka kaotasid.
Vastaks sellele väitele. Rooma impeerium ja hiljem kristlus ei olnud kindlasti takistusteks arengule. Nad mõlemad soodustasid oma aja kontekstis teadust ja kultuuri. Seda ka otseselt, tellides kunsti ja ehitisi jne, kuid tähtsam oli pigem kaudne mõju - nii kristlus kui rooma impeerium lõid turvalise(ma) ja viljaka(ma) pinnase kaupade, inimeste ja ideede liikumiseks omas maailmas. Muidugi olid siin ka mõningad erinevused. Rooma ajal oli "maailm" Vahemere keskne, see tähendab, kui täna mõtleme me Vahemerest kui Euroopa ja Aafrika ning Aasia
vahelisest asjast, siis tollal olid Euroopa, Aasia ja Aafrika Vahemed
ümbritsevad asjad. Vahemeri ühendas, mitte ei lahutanud. Ja see oligi roomlaste teene - tuua ühe katuse alla Vahemerd ümbritsevad maad. Idas oli see saavutus vähem tähtis, sest seal oli juba aastasadadega kauge ülemvalitseja kohalikele traditsiooniks saanud, kuid Lääne pool oli roomlaste
mission kindlasti tähelepanuväärsem. Just nemad sidusid seni Vahemere mõistes kauged ja metsikud ja "mitte-tsiviliseeritud" Ibeeria, Gallia ja Brittannia ning Belgia, osalt ka ka Germaania, Illüüria, Pannonia ja Traakia ning Daakia, Vahemere ja Ida tsivilisatsiooniga. Ilma Rooma "katuseta" oleks ideede levik ning nende mõju Euroopale hiljem keskajal olnud kindlasti väikem ning teistsugune. Võrdluseks võib mõelda, kuidas varasem kreeka ja fioniikia kolonisatsioon jättis endast maha oluliselt väiksema jälje.
Rooma Impeeriumile oli neli pärijat: Barbari kuningriigid, Bütsants, Kirik ja Islam. Ka kristlus ühendas maid sarnaselt Roomale. Kuid selleks ajaks, kui kristlus pidi Läänes kandva rolli endale võtma, oli maailm teine - Vahemeri oli muutunud ühendajast suureks eraldajaks. Ka "Euroopa" ise nihkus põhja poole - Vahemere äärne raskuskese asendus meile nii arusaadava Süda-Euroopa omaga. Kiriku teene on nende alade rahvaste kristianiseerimine, mis aitas ületada hõimude, rahvaste ja kultuuri erinevusi, ja Rooma õiguse barbarite traditsioonilise õigusega põimimine, mis omakorda ühendas need kuningriigid antiigi pärandiga. Tegelikult ei olnud ka see "Dark Ages" eriti pikk. Antiigi lõplik hääbumine jääb Läänes 6. sajandi kanti ning Karolingide renesasnss algas 8. sajandi lõpus, millel küll viikingid ja ungarlased ja muud probleemid õitseda ei lasknud, aga märgiline on see siiski. Kõrgkeskaeg ületas juba arengus antiiki igas valdkonnas, võib olla mitte jõukuses, hiliskeskajast rääkimata.
Läks pikaks, aga mis ma öelda tahan, on see, et Rooma Impeeriumi lagunemisele läänes järgnes allakäik, KUID pigem oli see tingitud kohaliku "maalima" nihkumisest või ümberorienteerumisest Vahemerelt Süda-Euroopale. "Pime aeg" on sellest tingitud segaduste ning assimilatsiooni aeg, mille kiirel ületamisel oli kristlusel ja Kirikul tänuväärne ja kandev roll. Rääkida sellest ajast kui Rooma ja Kiriku tingitud stagnatsioonist on ikkagi eksitav. Eriti eksitav on selle sildi laiendamine kogu keskajale. Euroopa, nagu me seda mõistame koos kogu oma rooma ja antiigi ning barbarite pärandiga, sündiski ju varakeskajal - selle kõige "pimedamal" perioodil.
Idaga oli mõnevõrra teine lugu, kuid ka seal oli 6-8. sajand kataklüsmide ning raskuste aeg - ka seal orienteeruti Vahemerelt sisemaa poole - millele järgnes energiline õitsenguperiood. Selles mõttes ei olnud Läänes juhtunu näol tegemist mingi unikaalse protsessiga, vaid allakäigu-tõusu pendel on ajaloos õõtsund edukalt varemgi, nii ilma Rooma kui kristluseta.