30 aastase sõja varjatud poliitilised põhjused

[Charlemagne]

Nõndapsi. Siin jututoas arvas saitadmin, et kes see ikka hakkaks tegelema niisuguse teemaga. Mina jälle vastupidiselt mõtlen, et kas me mehed siis polegi ja teemast üle ei käi. Ja lisaks veel nii, et ei too juudi-natsi-kommariteemat sisse. Niisiis: avame diskussiooni -
- kas 30 aastast sõda on üldse mõtet käsitleda n.ö. Euroopa viimase tõsise ususõjana?
- kas ja kui õigustatud on seda sõda rekatoliseerimissõjaks pidada?
- kas 30 aastane sõda pole mitte järjest tugevneva Prantsusmaa ja Habsburgide omavaheline kisma, milles Rootsi,Taani, Saksa protestantlikud vürstiriigid ja Böömimaa olid lihtsalt eelnimetatute poliitilised mängukannid?
- kui tõsiselt võtta argumenti, et nimetatud sõda oli katse ümber mängida jõuvahekordi Saksamaal?
- kas böömlaste iseseisvuspüüe ja selle algatuseks ettevõetud sündmused (defenstratsioon, Talvekuninga kutsumine kuni Bila Hora lahinguni) polnud mitte jesuiitide kaval mäng protestantlust välja juurida?

[Epaminondas]

30 aastane sõda oli üks suur ühepajatoit, kuhu sisse segati peaaegu kõik võimalikud põhjused - usulised, majanduslikud, poliitilised, riiklikud, territoriaalsed.


Kui küsida, et kas 30 aastast sõda tasuks käsitleda viimase tõsise ususõjana, eeldades, et mõeldakse ususõda katoliiklaste ja protestantide vahel, siis seda kohe kindlasti. Hilisemates sõdades oli rohkem määrav ikkagi riiklik poliitika ja usu mõju sõdades vähenes. Kuid kui vaadata tänapäeva Põhja-Iirimaad, siis on see väide jällegi ümberlüktatav, aga samas on tänapäeval kontekst kardinaalselt teistsugune.

Kuid selle sõja juures oli suur roll ikkagi poliitikal ja majanduslikel aspektidel. Taani ja Rootsi soovisid kontrollida põhja Saksamaa alasid. Hispaania ihus hammast osade saksa alade peale. Prantsusmaa tahtis peatada Habsburgide võimu tugevnemist.

- kas 30 aastane sõda pole mitte järjest tugevneva Prantsusmaa ja Habsburgide omavaheline kisma, milles Rootsi,Taani, Saksa protestantlikud vürstiriigid ja Böömimaa olid lihtsalt eelnimetatute poliitilised mängukannid?

Mingil määral nad juhindusid tõesti võimsamate jõudude poliitilistest kavatsusetest, kuid mõned neist, nt Rootsi suutis sõjast tulla üpriski hästi välja.

[lembetu]

30 aastane sõda oli püha ususõda. Teada on, et Böömimaal protestandid katoliikluse vastu nagistamist alustasid, Ferdinandi restitutsiooniedikt või Rootsi kunni avaldus, et tema ülesanne on päästa protestandid. Siiski, sügavam põhjus tundub olevat mujal.



Katoliku kirik hoidis küünte ja hammastega oma lagunevast võimust Euroopas kinni ja andis Prantsusmaa absolutismi tugevdavale Richelieule vabad käed vastutasuks selle eest, et kardinal katsub piirata kiriku armastatud poegade - Hispaania ja Austria Habsburgide mõju, kelle "ülemäärane" võimsus tegi Püha Tooli väga rahutuks. See on nii irooniline, Püha Tooli kaitsjad leidsid, et katolitsismi säilitamiseks tuli purustada selle kants omaenda kätega. Richelieu üldiselt õnnestus, kuigi rebimine oli tihe.

Kardinali spioonidel õnnestus äratada keisri kahtlusi tema parima ja andeka kindrali Wallensteini suhtes ning samas veenda Ferdinandi veenda, et Prantsusmaa säilitab käimasolevas sõjas neutraliteedi. Wallenstein saadeti erru ja see aitas Rootsi kuningal Gustav Adolfill purustada keisri väed. Pärast seda sai Wallenstein oma koha tagasi kuid olles sellepärast solvunud või mitte rahul keisriga, astus ta salasuhetesse paavsti agentidega, kes õhutasid taga tema soovi saada Tsehhi kuningaks. See ei jäänud märkamata Viinil ja Wallenstein tapeti oma ohvitseride poolt. Keisri väed kaotasid oma parima juhi.

[tsikkelröövel]

Ei ole nõus, et see oli ususõda. Iga sõja taga on puhas majanduslik huvi, kõik muud huvid on vaid vahendid, sh poliitilised. Ususõda? Isegi pommimees laseb end õhku selleks, et selle eest midagi tema meelest reaalset saada (nt kohta paradiisis). Usk on pelgalt mõjutusVAHEND masside liikumasaamiseks ja motiveerimiseks, ei rohkem.
Isegi reformatsiooni taga olid majandushuvid, sellised kiriku- ja usupöörded on ajaloos sisse programmeeritud. Põhjus ka lihtne. Riikides toimub pidevalt suguvõsade liitumine - lagunemine, abiellumine - suremine - pärimine, mistõttu varad on pidevalt liikumises ja elu käib. Samas on kirik sedasorti organisatsioon, kellele tihti annetatakse või tehakse pärandusi, kirik aga ei sure, st mis kord kiriku käes, jääb kiriku omaks. Ja sellega koonduvad nende kätte alati mingil ajahetkel rikkused, mis oma väärtuselt ületavad kaugelt kiriku väärtuse ühiskonna stabilisaatorina ja konsolideerijana. Kiriku rikkused hakkasid konkureerima riikide rikkustega ja lõhkuma riike, samas kiriku võime oma privileege kaitsta ei tule kunagi nende rikkusele järele - rantjeed on tegelikult parasiidid, kui neid saab liiga palju, ühiskonna areng peatub. Edasi vaadake juba ise - ühiskondlik huvi pöördeks kargab lausa näkku. Luther poleks halligi teinud ilma ilmalike võimumeeste tugeva heakskiiduta ja otsese toetuseta.

[lembetu]

Ei ole nõus, et see oli ususõda. Iga sõja taga on puhas majanduslik huvi,

Kui tuli ükskord jutuks EELK mammonnaihalus siis minu uurivate küsimiste peale vastas üks lugupeetud kirikuõpetaja: "Ega jumal pole kirikurott".