www.militaar.net

Avatar kirjutas:Oh muiste õpetati ka seda, mis saab, kui alamkiht enam ei taha ja ülemkiht enam ei saa...
Kui tõsised teemad käivad üle jõu, oskuse ja tahtmise, siis tulebki mulli ajada. Veidi lisaaega ikka annab.

Mõnes riigis on aga õnnestunud
suuri veriseid revoluutsiaid vältida?
Kuidas? Miks? Minu arvamus, et seal targemad
ehk eliit ei ülbitsenud alamkihi kallal vaid austasid
ka alamkihi inimõigusi, õpetasid
neile lugemist , kirjutamist, muid tarkusi,
isegi riigi valitsemist ja tulemuseks
ei saadetud ülemkihti tapalavale vaid
säilitavad oma aadli seisuse tänaseni.

ants431 kirjutas:Mõnes riigis on aga õnnestunud
suuri veriseid revoluutsiaid vältida?

Kus riigis?

Kriku kirjutas:

ants431 kirjutas:Mõnes riigis on aga õnnestunud
suuri veriseid revoluutsiaid vältida?

Kus riigis?

Inglismaa vs Prantsusmaa.
Viimases eemaldati neid kõrgklassi tiitleid koos peaga enamasti.

Kapten Trumm kirjutas:

Kriku kirjutas:

ants431 kirjutas:Mõnes riigis on aga õnnestunud
suuri veriseid revoluutsiaid vältida?

Kus riigis?

Inglismaa vs Prantsusmaa.
Viimases eemaldati neid kõrgklassi tiitleid koos peaga enamasti.

Inglismaal oli ju 17. sajandil laastav revolutsiooniline kodusõda, mille käigus kuningalgi pea maha löödi.

Kriku kirjutas:

ants431 kirjutas:Mõnes riigis on aga õnnestunud
suuri veriseid revoluutsiaid vältida?

Kus riigis?

Näiteks Rootsis, Taanis. Inglise kuningad
parandasid ennast, lubasid mitte rahva vastu
olla ja troon jäi alles.

ants431 kirjutas:

Kriku kirjutas:

ants431 kirjutas:Mõnes riigis on aga õnnestunud
suuri veriseid revoluutsiaid vältida?

Kus riigis?

Näiteks Rootsis, Taanis.

Just. Väikestes riikides.

Inglismaa pole õige nagu ülal öeldud.

Kriku kirjutas: Inglismaal oli ju 17. sajandil laastav revolutsiooniline kodusõda, mille käigus kuningalgi pea maha löödi.

Hea näide targast rahvast. Ülem- ja alamkiht
suutsid mõista, et mõlemat kihti on tervikuks vaja,
leppisid võimu piirides kokku ja troon ning
aadli tiitel on tänini aadlil alles.
Rahval õigused samuti käes.

See jutt käib Glorious Revolution'i kohta (1688), mitte kodusõja kohta (1642-51).

https://en.wikipedia.org/wiki/Glorious_Revolution
https://en.wikipedia.org/wiki/English_Civil_War

Kriku kirjutas:See jutt käib Glorious Revolution'i kohta (1688), mitte kodusõja kohta (1642-51).

https://en.wikipedia.org/wiki/Glorious_Revolution
https://en.wikipedia.org/wiki/English_Civil_War

Ma jätaksin kõik vahepealse kõrvale ja
vaataksin lõpptulemust. Võrdluseks Prantsusmaa
saatus. Venemaast ei hakka rääkimagi....

Algne küsimus oli teisiti esitatud:

ants431 kirjutas:Mõnes riigis on aga õnnestunud
suuri veriseid revoluutsiaid vältida?

Lõpptulemusena on aadlitiitel ainult kaheldava väärtusega nimelisand nii Inglismaal kui Prantsusmaal.

Kriku kirjutas:Algne küsimus oli teisiti esitatud:

ants431 kirjutas:Mõnes riigis on aga õnnestunud
suuri veriseid revoluutsiaid vältida?

Lõpptulemusena on aadlitiitel ainult kaheldava väärtusega nimelisand nii Inglismaal kui Prantsusmaal.

Kas on teada, kui verine revolutsioon Inglismaal oli?
Mitu % rahvastikust hukkus? Võrrelda
näiteks Prantsusmaaga.
Kes põhiliselt hukkusid? Kas kuked
kes tahtsid sõdida või rahu armastavad tsivilistid?
Minu mälestuse järgi ainult üks kuningas kaotas pea rahva soovil. Teised tapete omavaheliss kemplemises.

Ülal lisatud Wikipedia viide on hea koht, kust neile küsimustele vastuste otsimist alustada.

Inglismaa on selles mõttes erandlik, et päris-aristokraatia suutis end ise kõvasti rappida hiliskeskajal ja varauusaja alguses. Selle asemel oli hoopis suurem roll gentry'il. Samuti oli inglastel juba ammu varem kuninga-aadli suhted seaduslikult määratletud ning alates 18. sajandist oli neil palju kaugeid kuningaid, mis võimaldas parlamentarismil rahumeelsemalt areneda. Pikaks 19. sajandiks olid juba välja arenenud ühiskondlikud institutsioonid ja traditsioonid, mis võimaldasid tänapäevases mõttes vastuvõetavalt ühiskonnal käärida ja auru välja lasta ilma pääde veeremiseta. Kas ei olnud mitte, et viimane inglise soost kuningasuguvõsa valitses neil anglo-sakside ajal?

Ja ka esimene