www.militaar.net

Linaseid, villaseid ja nahkseid rõivaid oskame me kõik endale ette kujutada. Millega käis aga muistne v keskaegne eestlane ringi sügisel, e siis, milline materjal v mislaadi rõivaese kaitses teda vihma eest:?:

Teine asi, keskaja linnarahva jalanõudest on säilinud suht palju teavet.
Mitmeid hästisäilinud eksemplare võib kohata muuseumideki.
Milliste jalavarjudega liikus aga meie porisel maastikul ringi muistne eestlane?
Viiskudega on suviti päris hää ja mugav uidata.
Aga sügiseti, veelompides ja suures poris...?

Hiljuti looduskeskkonnas ja "roheliselt" elanud rahvastel, eskimod, aleuudid jt. kes ka aastaaegade vaheldumist peavad nautima olid niiskuskindlad ürbid õmmeldud loomasooltest, põitest jne. Olen kuulnud, et meie rannarahvas kasutas selleks hülgepõisi jne. Usun, et sisemaa rahvas kasutas muude lojuste-ulukite sisikondi omale ilmastikukindlate rõivatükkide valmistamiseks.
Jalatsitega on asi keerulisem, aga võib arvata, et korralikult rasvaga, (vahaga) keedetud-immutatud saapanahk oli küllaltki niiskuskindel. Soomlaste ülespööratud ninaga ja väga vana malliga saabas oligi just sellise välimusega tänu rasvanööriga (piginööriga) tehtud topelt (tagasipööratud) õmblustele, ja tallatüki mokassiinilaadsele kujule. (Puudus talda ühendav vett siisepäästev randiõmblus - hea soos-rabas tallata).

Hr. Sollmann kirjutas:Millega käis aga muistne v keskaegne eestlane ringi sügisel, e siis, milline materjal v mislaadi rõivaese kaitses teda vihma eest:?:

Raamatus "Eesti aastal 1200" on hulk illustratsioone sees, kus on kujutatud peamiselt raamatu autoreid ja nende tuttavaid tolleaegse rõivastuse replikates. Taastamise aluseks ikka kalmetest ja mujalt leitud juhuslikud riidefragmendid kui arheoloogiliste kaevamiste materjal.

valdo kirjutas:Raamatus "Eesti aastal 1200" on hulk illustratsioone sees, kus on kujutatud peamiselt raamatu autoreid ja nende tuttavaid tolleaegse rõivastuse replikates. Taastamise aluseks ikka kalmetest ja mujalt leitud juhuslikud riidefragmendid kui arheoloogiliste kaevamiste materjal.

Raamat 'Eesti 1200' risti-põiki läbi loetud .
Illustratsioonid sääl kõik nö tavarõivastest.
Küs on aga, et kuidas kaitses esiisa & -ema end vihma ja pori eest?

kapralheinz kirjeldab väga loogiliselt, kuidas see kõik võis tollal siinmail toimuda.
Paraku arheoloogia ega ajalooürikud meile selle kohta midagi konkreetset ei anna ....

Eks siin ongi see häda, et nahakraam on maa sees (matustena) kiirelt lagunev. Ja kui mõelda, siis vaevalt vihmamantlis kedagi maetigi... Saapapaar on kallis asi, egas muidu lahinguväljal hukkunud kõik paljajalu vedelenud. Väärt kraam leidis kiirelt uue omaniku. Ennemuistsel vabaduseajal oli päris kindlasti igal mehel oma saapapaar, hilisemal pärisorjuse ajal oli loomanahk kallis kaup. Kui tapetigi loom, siis mõis nõudis naha harilikult endale, koos enamuse lihaga. Talupojale jäi vaid sisikond - siit siis ka meie rahvusköögi "subprodukti-lembus"...
Sea nahkki kasutati enamuses toiduks, kamar soolatuna, rasvakõrned jne. taluinimesed olid rängas proteiinipuuduses (siit ka väike kasv). Saapapaar kanti lõpuni, ja mis tõesti, nälja-ajal läksid kaubaks (söödi ära) kõik loomne kuni saapasäärte ja punutud härjakarani. Aga kevadine nälg oli 1200 ülespoole meie mail tihe külaline, lisaks totaalsed näljahädad. Mitmetel aastatel, ei hakka praegu paberites tuustima, lumi ei sulanud Eestimaal, ja ka mujal Euroopas, Hollandi kanalid olid juulikuus jää all...
(Seda muidugi on praegu, (ka inimeste kasvukängumist) kiputud seletama nn. Euroopa Väikese Jääajaga, st. keskmiste temperatuuride suure langemisega 1200-1700.) Mine võta kinni..