www.militaar.net

Militaarteemad minevikust kaasaega
Tänane kuupäev 18 Sept, 2019 0:18

Kõik kellaajad on UTC + 2 tundi [ DST ]




Tee uus teema Vasta teemale  [ 7 postitust ] 
Autor Sõnum
 Teema pealkiri: Eestimaa Hannibal
PostitusPostitatud: 14 Mär, 2004 14:43 
Eemal
Liige
Kasutaja avatar

Liitunud: 02 Mär, 2004 18:36
Postitusi: 998
Asukoht: Tallinn
Mind on pikka aega huvitanud selline tegelane ajaloost nagu Ivo Schenkenberg. Olen tema kohta kogunud pisut materjali ja mõtlesin üles riputada artikli, mille on kirjutanud Inna Põltsam. Minu meelest parim uuring antud teemal!
Samuti soovitan asjahuvilisel lugeda neid raamatuid:
E.V.Saks "Hannibali rahvas" ja E.Kippel "Suure nutu ajal"

Iwo isa Christoffer Schenkenberg vanem saabus Tallinna tõenäoliselt kusagilt Saksamaalt 1528. aasta paiku, kui tema nimi ilmus esimest korda Tallinna Mustpeade vennaskonna Vendade raamatusse. Schenkenberg vanemast pidi saama Tallinna müntmeister. Vallalised müntijad kuulusid nagu kaupmehesellidki mustpeade hulka.
Christoffer abiellus alles 1535. aastal Köningsbergist pärit Cristense Spirow'ga. Samal aastal andis ta ka kodanikuvande.
Schenkenbergi esimene abielu kestis napilt kuus aastat ning jäi lastetuks. Lesepõlve ei mallanud tubli müntmeister kaua pidada. Kui esimese naise testament on koostatud 1541. aasta 1. oktoobril, siis juba 1542. aasta kevadel naitus ta Gise von dem Merhe lese, kannuvalaja Kersten Dobbieni tütre Gertkega. Sellest abielust sündis kolm poega: Kersten, Christoffer ja Iwo (Iwen). Oletatavasti sündis keskmine poistest, Christoffer ca 1545 ja noorim, Iwo umbes 1549. aasta paiku, esimene poeg aga mõistagi mitte enne 1543. aastat.
Iwo ema tõi kaasavarana kaasa maja Kannuvalajate tänaval (täna Kullassepa nr 12 kohal), koos maja juurde kuulunud puukuuriga Suure Rannavärava ees. Just selles majas möödus Iwo ja tema vendade lapsepõlv. Poisid said õpetust kas Oleviste kiriku juures tegutsenud linna- või pigem veidi kõrgema tasemega triviaalkoolis. Iwo oskas kindlasti lugeda, kirjutada ja arvutada, kuivõrd tema tulevases ametis müntmestrina poleks ilma nende teadmisteta olnud midagi peale hakata. Muu hulgas pidi Iwo valdama eesti keelt, arvestades tema tihedat läbikäimist talupoegadega. Koolis seda ei õpetatud.
Iwo oli veel väike poiss, kui 1558 algas pikale veninud Liivi sõda (kestis kuni 1583). 1555. ja 1566. aasta vahel, teistel andmetel kindlasti juba enne 1558. aastat, suri Christoffer Schenkenberg vanem. Iwo ema abiellus uuesti müntmeister Pawel (Paulo) Guldeniga. 15. mail 1566 Tallinna pärusraamatusse tehtud sissekande järgi sai Gulden naise kaasavarana maja Kannuvalajate tänaval ja muu sinna juurde kuuluva. Tavaliselt tehti selliseid lepinguid abiellumisel, mistõttu võiks arvata, et samal ajal sõlmiti ka Schenkenberg vanema lese ja Pawel Guldeni abielu. Oma võõraspoegade heaks pani Pawel Gulden kasavaraks saadud majale laenuna 1400margase kapitali.
Ametialase väljaõppe sai Iwo võõrasisa juures. Teda ootas ees Tallinna müntmeistri auväärne amet. Tegu oli kõigiti kindlustatud tulevikku pakkuva ametiga. Heale järjele pidid saama ka Iwo vennad. Christoffer õppis meister Jurgen Munkebeke juures kullassepaks. Vanima venna Kersteni kohta on õieti vähe teada, ta ilmub raedokumentidesse 1570. aastal vene kaupmehe Wassiliga 47Ŋ laevanaela (1 laevanael = ca 166 kg) lina pärast tekkinud tüli asjus. Kersteni edasine saatus on teadmata, kuid 1573 esineb raedokumentides tema lesk Anke. Seega suri ta vaevalt 30aastasena. Vendadel oli ema teisest abielust sündinud poolõde Beninga Gulden, kes abiellus Nikel Pipstokiga, 1590. aasta paiku Königsbergis ametis olnud müntijaga.
1569. aastal esineb Iwo nimi esimest korda Tallinna mustpeade Vendade raamatus. See aasta peaks tähistama tema täisealiseks saamist, sest vennaskonda astunud noormehed pidid olema täisealised (18–20aastased). Iwo oli Mustpeade vennaskonna liige ligi viis aastat, kuni abiellumiseni 1574. aastal. Tallinna kodanikkuderaamatus Iwo (Iwen) Schenkenbergi nime ei leidu. Kuid 1576. aastal olid nad koos Jacob Kremeriga linnakodanikena tunnistajateks, kui kohtufoogt Johan Schröder koostas nimekirja kellestki Ciryacus vom Hartzist järele jäänud vallasvara kohta.
Iwo abiellus umbes 25 aastaselt ja nagu tol ajal väga levinud tavaks, endast vanema leskprouaga. Viimasel oli see nähtavasti juba rohkem kui teine abielu. Majanduslikult oli partii kõigiti tulus. Hinrick Hellwigi lesega sai Iwo kaasavaraks maja Karja tänaval (tänapäeval maja nr 11 kohal).
Majapidamine oli heal järjel. Iwo kasutada olid luksuslikud lauanõud (arvukad tinast kannud, taldrikud, vaagnad, soolatoosid, mõned hõbelusikad, -toop jms), ehted ja väärisasjad (hõbenööbid, kuldsõrmused, hõbedaga kaunistatud vööd, kullast ja hõbedast rõivakaunistused jne) hinnaline mööbel ja muu sisustus (messingist kaheksaharuline kroonlühter, alusega peegel, seinapildid, kell jne), tekstiilid (kirjud laudlinad ja padjakatted, palju tekke, voodipesu, käterätikuid jne), koduloomad (hobune, kolm lehma ja pull, kaks siga).
Iwo vara hulgast ei puudunud raamatud, mõned neist olid lausa lagunema loetud. Pruulimispanni õlle valmistamiseks Iwol ei olnud, tema tegeles uudsema asja — viinapõletamisega, milliseks otstarbeks oli tal vististi 12kilone katel koos vasest kiivrikujulise kaanega. Ilmselt sai Iwo viinamüügist lisasissetulekut. Suure osa varandusest omandas Iwo naise kaasavarana, mida täiendas Schenkenberg vanema jäetud pärandus. Tundub, et mingi osa Iwo varast moodustas ka aastail 1576-1579 sõjasaagina saadu. Sinna hulka võiks arvata arvukad kullast hinnaliste vääriskividega (teemandiga, safiiriga, rubiiniga jne) sõrmused ja uhke punase vene kaftani. Iwo majapidamise eest hoolitsesid iga päev kaks teenijatüdrukut. Järeltulijaid Iwol ja tema kaasal ei olnud. Lapsi polnud naisel ka eelmistest abieludest, õigemini olid nad kõik surnud.
Mis sundis üht müntmeistriks pürgivat meest äkitselt sõjategevusse sekkuma? Miks õigupoolest määras Tallinna raad 1576 just tema talupoegade väepealikuks?
Iwo sõjaline väljaõpe, oskus relvi käsitseda, tuli ilmselgelt vennaskonnast. Tallinna mustpead pidasid traditsioonilisi piigivõitlusi ja ambudega täpsuslaskmisi (papagoilaskmisi), mis pakkusid noortele meestele suurepäraseid võimalused sõjalise osavuse harjutamiseks. Turniiripidamist jätkasid nad isegi Liivi sõja ajal ja pärast seda. Kuid ka tulirelvade (haakpüsside) käsitsemise oskus polnud neile tundmata. Liivi sõja ajal osalesid mustpead innukalt linna kaitsmisel: nad aitasid ehitada ja tugevdada linna kindlustusi, pidasid vahiteenistust, võtsid osa lahingutegevusest.
Tallinna raad usaldas 1576 Iwo Schenkenbergile talupoegade lipkonna juhtimise “… arvult üle 400 tugeva. Need olid uhked kartmatud mehed …” Linnaisad ei saanud oma valikut teha juhuslikult. Iwo pidi olema juba millegagi silma paistnud, oli see siis vahiteenistuses või näiteks luureandmete kogumisel. Tallinna rae protokollideraamatu järgi andis Rootsi väepealik Klaus Akeson Tott 1572. aasta algul Iwole passi sõitmiseks Põltsamaale ja tagasi. Sama aasta lõpul tegi Iwo Schenkenberg väljasõidu Vigala kanti ning tõi sõjateateid, mis on kirja pandud Tallinna rae protokollideraamatusse. Nii tundub tõenäoline, et luureandmete kogumine oli ka tema Põltsamaale mineku üks eesmärke.
Talupoegade lipkonda juhtima asudes õpetas Iwo oma võitlejad välja, distsiplineeris nad ja tõstis meeste võitlusvõimet: “Ja need talupojad koos saksa ja rootsi tingisõduritega ei ihanud muud kui päeval ja öösel venelastega taplusi pidada, kus nad sagedasti võitjateks jäid…”. Kroonik Russowi järgi leidunud Iwo edu kadestajaid, kes hakanud teda pilkamisi kutsuma Hannibaliks ning tema sõjamehi Hannibali rahvaks.
1577 osales Iwo oma lipkonnaga Tallinna kaitsmisel kui omamoodi tuletõrje lendsalk, kelle ülesandeks oli teha kahjutuks linna sattunud vaenlase süütepommid. Linn maksis iga kustutatud süütepommi pealt kolm marka vaevatasu: “Siis oli meestel hea tuju ja nad ajasid tulekerasid ööd kui päevad taga justkui poisikesed tänaval vurrpalli mängivad …”. Pärast Tallinna piiramise lõppemist alustas Iwo salk n.ö partisanisõda vaenlase vallutatud alal. Hannibali lipkonna sõjaretked viisid Rakvere, Laiuse, Haapsalu, Koluvere, Lihula ja Vana-Pärnu alla, 1578 rüüstas Hannibali salk isegi Tartu eeslinnu.
Mustpeade epitaafi järgi otsustades kuulus 1560 nende tavarelvastusse mõõk ja rataslukuga püss koos püstolitaskuga. Mehed kandisd kaela- ja õlavarrekaitseid ja rinnakilpi, peas oli sturmhaube tüüpi näokaitseta sõjakübar. Tasub märkida, et Iwo majapidamises leidus nii vanu sõjakübaraid (sturmhaube) kui ka turvistikke, samuti hõbedaga kaunistatud rüütlimõõk. Ilmselt oskas Iwo mõõka käsitseda, kuid võibolla veel paremini tundis ta tulirelvi. Ta õpetas talupojadki haakpüssi laskma.
Iwo lipkond kasutas eriti topeltjõuga haakpüsse. Oma kirjas Tallinna raele 1578. või 1579. aastast palub ta raelt laenuks kaht-kolme topeltjõuga haakpüssi, püssirohtu ja kuule: “…sest tahaksin meeleldi minna lööma. Tahaksin talupoegadega minna välja nii tugevana kui võimalik”. Pole teada, kas vend Christoffer kuulus algusest peale Iwo salka või liitus sellega alles hiljem. Igatahes eelpool tsiteeritud kirjale on alla kirjutanud nad mõlemad.
Kas Iwo oli julmur?
Iwo iseloomu üle on raske otsustada. Kindlasti olid tal olemas sõjapealikule vajalikud omadused: ta oli vapper, kartmatu, osav, auahne, arukas ja piisavalt karmi käega, et olla autoriteet sadadele sõjameestele. Iwo Schenkenbergist kirjutades ja talle hinnangut andes ei jäta vene 18.-19. sajandi kirjamees ja ajaloolane Nikolai Karamzin mainimata, et Iwot hakati tema vapruse pärast Hannibaliks kutsuma. Samas paistnud Iwo silma oma julmusega: ta olevat kohutaval kombel piinanud ja tapnud venelastest vange ning kutsunud sellega esile temale osaks saanud julma kättemaksu.
16. sajandi kroonik Balthasar Russow räägib Iwost varjamatu imetlusega “…müntmeistri poeg Tallinnast, tubli vahva noormees”, samas hurjutab teda hulljulguse ja auahnuse pärast “et tatarlastele Rakvere all peale tungida, mida ometi kogu rootsi ja saksa sõjameeste hulk mitte hästi ei suutnud teha, ja tahtis kõik au üksi endale saada”. Iwo teod polnud sellised, mis oleksid riivanud tema kaasaegsete tundeid või taluvuspiiri. 1579. aasta algul taotlesid Iwo sõbrad Euert Arents ja Wilhelm van Brugge talle Tallinna raelt turbekirja, et ta võiks vangistamist kartmata linna tulla. Nimelt oli ta sõjakäigul Haapsalu all ühe talupoja maha löönud. Bürgermeister Korffmacker ei keeldunud Iwole turbekirja andmast. Kuid inimese tapmist tuli tol ajal ette isegi kõige paremates perekondades: näiteks pidi 1576 Tallinna raehärra poeg Hinrick Gellinkhusen just sel põhjusel linnast eemale hoidma.
27. juulil 1579 Rakvere all peetud lahing andis venelastele nii Liivi- kui ka Venemaal põhjust suureks juubeldamiseks. Lootusetult ebavõrdses lahingus langes koos 59 mehega haavatuna tatarlaste kätte vangi Iwo Schenkenberg. Balthasar Russow kirjutab, et “… selle Hannibali ja tema rahva vastu olid venelased iseäranis vaenu ja vimma täis”. Seepärast ei heidetud Hannibalile ja tema meestele armu. Osa neist poodi kohe Rakveres, osa heideti Rakvere linnuse vangitorni.
Rakveres vangi pandud Iwo sõjasalga meestel õnnestus imekombel põgenema pääseda ning Tallinna jõuda. Ilmselt pärineb just neilt Rakvere all toimunud lahingusündmuste kirjeldus, mida edastab Russow. Peamise süüdlasena toimunud tragöödias näeb kroonik Iwo vanemat venda Christofferi. Viimane ei hoolinud, et Iwo pidas paremaks jääda varitsema ja meelitada vaenlane lagedale väljale. Christoffer tormas taplusesse, vedades koos endaga ka kõik teised hukatusse: “… sõimas nii oma venda Iwot kui ka kõiki teisi argadeks ja oli oma rumala vaprusega ühes mõningate talupoegadega esimene, kes söandas peale tungida”. Algul oli neil uljaspeadel isegi edu, nad “… tormasid üpris vahvasti tatarlaste kallale, kihutasid neid kaks korda Rakvere väravast sisse ja lõid neist maha üle viiekümne”. Kuid lõpuks piiras mitu korda arvukam vaenlase vägi nad sisse. Kes ei langenud võideldes nagu Christoffer Schenkenberg, see võeti vangi.
Iwo Schenkenberg koos kolmekümne kaaslasega viidi vangidena Pihkvasse suurvürsti palge ette. Iwo üritas teha vahetuskaupa, pakkudes oma elu eest vabaks kolme bojaari. Kuid asjata, tema elu, õieti võimalust seda võtta, hindasid vaenlased kõrgemalt. Vaevalt 30aastane Tallinna kodanikust sõjakangelane hukati Pihkvas koos kaaslastega, “mis tallinlastele suurt kurvastust tekitas”.


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri:
PostitusPostitatud: 19 Juul, 2004 15:38 
Eemal
Liige
Kasutaja avatar

Liitunud: 19 Juul, 2004 9:15
Postitusi: 85
Ka minule on Iwenn Schenkenberg või Schenkenberch huvi pakkunud.
Rohkem huvitab mind tema eestlastest koosnenud lipkond, mis saksa kombe kohaselt välja õpetatud.
Kroonikud on lipkonna suuruseks andnud 400 meest. See vastab tolleagse saksa nn landsknechti lipkonna suurusele. Tegemist oli siis ikkagi talupoegadest koosneva jalaväega, kuna ratsaväeüksusi kroonikute järgi kutsuti Eestis eskadronideks.
Saksa jalaväelipkonda juhtis feldhauptmann, leitnant ja lipnik, lisaks muud asjamehed. Lipkond koosnes 40 "rotte"-st ehk rühmast, kus oli 6-10 meest. Sellist rüphma on kutsustud ka kapralkonnaks.

Kui lugeda Russowi jt kroonikaid, siis on juttu igasugustest lipkondadest: küll Rootsi, Vene, Taani, Poola ja nn mõisameeste omi. Kohati kasutatakse mõistet palgasõdurid, kohati sõjasulased. Kas keegi oskab öelda, mis vahe neil võiks olla. On teada, et 16. saj sõdades kasutatud üksused koosnesid peamiselt palgasõduritest ehk kõik mehed said palka. Seega nn Tallinna linnna lipkonna sõjasulased olid ju ka palgasõdurid.

Mis te arvate, kas Liivi sõjas võidelnud üksused olid ikkagi lipkonnad ja eskadronid - kui pidada silmas tolleagset rahvaarvu? Nii Russow kui Renner toovad välja hulgaliselt lipkondade pealikke omade lipkondade ja eskadronidega. Samastuleb arvestada, et tolleaegse saksa lipkonna suurus oli 400 meest, rootsi omal 300 meest. Ük nn landknechrügement koosnes 10 lipkonnast, kus oli siis 4000 meest - sellist väge Liivimaal olla ei saanud. Mitmest landsknechtrügemendist koosnenud väed sõdisid Euroopa mandril: Itaalias, Saksamaal jne. Tuntumaid landsknechtide pealikuid oli Frundsberg jne. Ahjaa, huvitav auaste oli landsknechtide rügemendi kolonelleitnandi jaoks - locotenent.


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri:
PostitusPostitatud: 08 Okt, 2004 8:28 
Võin sõjaväelasena selgitada ebakõla vägede tegeliku suuruse ja üksuste arvu vahel-- tihti kannavad üksused kaotusi või on algusest peale alakomplekteeritud ja sellest see liiga suur arva mehi. Ka meil eestis pole ju pataljonid täiskomplekteeritud, vaid tublisti väiksemad. Usun, et palju rolli mängis ka asjaolu, et suursuguseid härrasid ei saanud panna vähematele ametikohtadele kui lipkonna ülem, mehi aga nende tarvis ei jätkunud, seetõttu tulid üksused liiga väikesed.


Üles
  
 
 Teema pealkiri:
PostitusPostitatud: 29 Juun, 2005 22:46 
Eemal
Liige

Liitunud: 13 Jaan, 2005 17:47
Postitusi: 54
Asukoht: Tartu
Ommik.Huvitav et alles nüüd trehvasin seda lugema ja peab möönma,et üsna ladus lugemine teine.See kas mehed olid ratsa või jala,mnjah,kindlasti mõlemat.Tartu eeslinnu kohe kindlasti ei mindud jala rüüstama ja Rakvere all tatarlastega,kohe kindlasti jala ei kähmeldud,tatarlased ju ratsarahvas.Kuid topeltjõuga haakpüss vaevalt ratsanikul üle selja kõikus,nagu karabiin.Ivol pidi kindlasti paras tross,ehk varustusevoor kaasas olema,ka pidid talupojad üsna heasti hobuste seljas püsima,mis näitab hannibali rahva väga kõrget taset.

_________________
Sõbrad elu on hunnitu,kuid tripper on jälk.


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri:
PostitusPostitatud: 22 Juul, 2005 10:13 
Eemal
Liige
Kasutaja avatar

Liitunud: 10 Veebr, 2005 22:42
Postitusi: 392
Asukoht: Raplamaa
Istorik on teinud põhjaliku uurimuse.
Teema arenduseks lisan lõigu raamatust:"Eesti rahva ajalugu" 3. osa.:
"Erilise kuulsuse omandas varsti ühe Tallinna müntmeistri selli Ivo Schenkenbergi juhatuse alla kuuluv talupoegade salkkond. Nähes, et talupoegade salgad küllalt kõlblikud olid võitluseks venelaste ja tatarlaste vastu, otsustasid Rootsi võimud(vististi1576.a.) lubada Tallinna varjule tulnud "paljaid ja alasti talupoegi", keda "kõik aiad, küünid ja nurgad täis olid",igale poole Liivimaale rüüsteretki ette võtta.
Sel kombel moodustunud jõugu pealikuks valiti Ivo Schenkenberg,kes varstigi tõi suure röövsaagi ja palju venelasi vangidena Tallinna.
Hiljemini Ivo Schenkenbergi all oli terve lipkond ,400 meest Harju talupoegi "uhkeid, kartmatuid mehi", kellest suurem osa olid harkpüssimehed. Schenkenberg oli omad talupoeglikud sõdurid organiseerinud ja välja õpetanud saksa korra ja kombe järgi.
Lipkond seisis vähese palga eest Tallinna linna teenistuses.
Ivo Schenkenbergi talupojad osutasid suurt sõjakust ja vahvust Tallinna piiramisel 1577.a. "Ja need talupojad ühes saksa ja rootsi palgasõduritega ei ihanud midagi meelsamini, kui päevad ja ööd läbi taplusi pidada venelastega, milles nad sageli võitjaks jäid. Venelaste poolt nimetati Ivo Schenkenbergi seepärast Liivimaa Hannibaliks ja ta talupoegi Hannibali meesteks. Selle Hannibali ja ta rahva vastu kandsid venelased erilist viha ja meelehärmi.
Schenkenbergi hulljulge salk teotses mitme aasta kestel väga laial alal ja tekitas venelastele palju kahju.
1579.a. sattus salk mitu korda suurema tatarlaste ja venelaste väega võitlusse. Jõuk piirati venelaste poolt ümber. Haavatud Ivo Schenkenberg ühes kuuekümne sõduriga sattus venelaste kätte vangi. K

ui kardetavaks ka vastased pidasid Schenkenbergi salka, seda näitab venelaste suhtumine Schenkenbergi vangistamisse. "Ja kui Ivo Schenkenberg vangistati, oli suur rõõm ja hõiskamine kõigi venelaste juures niihästi Liivimaal kui ka Venemaal , nagu oleksid nad vangi võtnud mõne maavalitseja." Schenkenberg viidi veidi hiljem Pihkvasse, kus ta Joann IV käsul ühes 30 kaaslasega tallinlaste suureks kurbuseks hukati, hoolimata sellest, et ta pakkus enese vahetuseks 3 tähtsat vangisolevat Moskva bojaari."
Tsitaadi lõpp.
Bornhöhe jutustust pean ma isamaa reetmiseks.
Ma saan aru sellest venestamisaegsest ajastust,aga "Vürst Gabriel" paistab olevat vaid võimalus teenida mõne kopika eirates ka kuigipalju ajalugu.


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri:
PostitusPostitatud: 19 Nov, 2005 14:03 
Eemal
Liige
Kasutaja avatar

Liitunud: 06 Mär, 2005 14:49
Postitusi: 309
Tallinna linn vôiks mône tänava tema nimeliseks nimetada,oli ju sellel mehel Tallinna ees suuri teeneid.


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri:
PostitusPostitatud: 19 Nov, 2005 14:05 
Eemal
Liige
Kasutaja avatar

Liitunud: 06 Mär, 2005 14:49
Postitusi: 309
Huvitav kas Ivost on ka môni pilt nt gravüüri näol säilinud?


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
Näita postitusi eelmisest:  Sorteeri  
Tee uus teema Vasta teemale  [ 7 postitust ] 

Kõik kellaajad on UTC + 2 tundi [ DST ]


Kes on foorumil

Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 1 külaline


Sa ei saa teha uusi teemasid siin foorumis
Sa ei saa postitustele vastata siin foorumis
Sa ei saa muuta oma postitusi siin foorumis
Sa ei saa kustutada oma postitusi siin foorumis
Sa ei saa postitada siin foorumis manuseid

Otsi...:
Hüppa:  
Powered by phpBB © 2000, 2002, 2005, 2007 phpBB Group
Eestikeelne tõlge phpbb.ee poolt