Et siin meite mereväge materdades väga mitte hoogu minna, siis kaeme õite perra, kuidas käib elu mandri teises servas. Mitte et see kohalikke "saavutusi" olematuks muudaks...
Sellist häbi pole VF merevägi veel tundnud. Näidisõppused Kamtšatkal.
19 septembril pukseerisid Kamtšatka sõjaväepuksiirid Avatšinski lahte ujuvkasarmu, mis oli ette nähtud õppuste märklauaks ning mis tuli uputada massiliste tiibrakettide löögiga maapealsete komplekside, allveelaevade ja pealveelaevade koostööna. Ükski rakett sihtmärgini ei lennanud, tuuma-allveelaev aga osutus ülepea vigaseks, kuna kolme raketti, mis olid ette nähtud sihtmärgi edukaks hävitamiseks, ei suudetud viia stardieelse ettevalmistuse seisu. Sellist häbi pole sõjalaevastik pidanud juba ammu tundma. Juhtunu oleks tõsiseks analüüsikohaks kõrgemale mereväe juhtkonnale, kes armastab sõrmenipsutamisega asju otsustada, aga samuti pahunite ja lampasside maharebimiseks ning auastmetes alandamiseks. Kuigi sel juhul tuleks ilmselt kogu armee lahti lasta ning anda end NATOle vangi- las nemad kaitsevad meid. Kui hüpoteetiliselt ette kujutada, et hommepäev tungivad meile kallale mumbo-jumbolased marsslastega, siis ei suuda Venemaa enda eest kuidagi seista.
Kanti siis presidendile ja peaministrile ette asjade tõeline käik? V. Putinit oodati Kamtšatkale, kuid kas seetõttu, et kogo Petropavlovsk Kamtšatkal oli üles kaevatud või lihtsalt hõivatuse tõttu ei lennanud ülemgaleeriori kohale ja tal jäi nägemata järgnev häbi. Oleks kohale lennanud, oleks näinud kogu seda tsirkust, kuidas vaprad merejalaväelsed maabusid plaažile ja kuidas lahingutehnika(26 BTR.80, MTLBV, 3 iseliikurit T-64 baasil jmt) häbiväärselt liivas takerdusid, paljud kaheksarattalised surid juba vees välja mitmed ei suutnud välj sõita kaldaribale ja ületada väikest kõrgendikku, jäädes kinni isegi seal, kust läheb vabalt läbi minu Tšeburaska margiga VAZ-21213"Niva"
560 merejalaväelast-dessantlast maabusid kitsale liivaribale, mida kaitsesid 67 inimest. Lahingutingimustes oleks nad sealsamas kuulipildujatest ja automaatidest magama pandud. Väga-väga tihedalt tungiti peale. Kaitsjad ei viitsinud isegi täismõõdus kaevikuid kaevata. lahingus, kui igaühel neist oleks olnud granaadiheitja, oleks dessant tehnikaga koos juba vees põhja lastud. Kusjuures polnud kaldal mingeid tankitõrjevahendeid. Kui aga tuleks vallutada randa reaalsetes tingimustes nagu 1944 aastal operatsioon "Overlordi" käigus või nagu ameeriklased ründasid Iwo Jimat. See-eest võite Internetist lugeda vapraid reportaaže sellest, kuidas VOL laevad viisid Kamtšatka rannikul edukalt läbi lahinglaskmisi.
Tõepoolest, poolsaare kallaste poole veeti kogu Kaug-Idast maksimaalne kogus kõikvõimalikke laevu. Paljud neist rebisid suure vaevaga korpused kai küljest lahti, sest nende põhjad olid pikaajalisest köies seismisest tihedalt vetikaid ja teokarpe täis kasvanud. Mõned ei suutnud Kamtšatkani jõuda ja läksid poolel teel rikki. Need, mis kohale jõudsid, olid värskelt remondis käinud. Nende kaskel eristus uhkelt oma nimega raketiristleja "Varjaag". Umbkaudu 90-ndate keskpaigani baseerus see Kamtšatkal ja kandis nime «Червона Украина», kuid hiljem hakkas Venemaa seda nime millegipärast häbenema ning laev ristiti ümber. Meenutan, et NSVL olid võimasd laevad, mis kandsid nime "Minsk", "Tbilisi", "Kiiev", "Tallinn", "Vilnius", "Riia" ning et Venemaa ei peaks neid nimesid häbenema.
"Varjaag" põrutas kaks korda kompleksist "Fort"(S-300) Üks rakett , eemaldunud laevast kilomeetrit kaks, kukkus niisama vette, teine kadus horisondi taha ja kas ta tabas midagi, teab ainult jumal taevas. Idee järgi oleks ta pidanud ise likvideeruma, kuid plahvatust pole keegi kuulnud.
ПКЗ-35 (ujuvkasarm) tassiti kaldast 200 km kaugusele. Selle märklaua pihta pidid 17. septembril andma kogupaugu kaldal paiknevad raketikompleksid, allveelaev ja pealveelaevad. Pihta ei saanud aga keegi. Seda on ka varem juhtunud, et vahel ei jõua raketid kohale ning kukkusid kalda lähedal või kaugemal vette, kuid sellist vapustust pole ammu olnud. Kompleksi "Rubež" tiibrakett lendas imeliku ruigava häälega stardiseadmetest välja kell 21.40. Sellest pudenes välja polte, mutreid ja neete. Ajakirjanikud juhatati positsioonist eemale juhuks, kui kui rakett peaks stardil plahvatama. Sest tegu pidada olema täieliku vanarauaga. Sellele vaatamata ta lendas siiski ja sõjaväelased teadsid rääkida, et lennul varuosadeks pudenev rakett suutis siiski uputada lähima märklaua, mahakantud laeva, mis asus 90 km kaugusel kaldast.
Aga vaat kaugemat märklauda, milleni oli 200 km, ei tabanud kompleksi "Utes" (kõik kompleksid on välja töötatud 60-70-ndatel) ükski rakett. Kuhu need kukkusid, pole teada. Ujuvmärklauda jälgiti lennukilt Il-38, kuid hiljem kandsid lendurid juba ette, et ei suuda pimeduse tõttu näha, kas märklaud on uputatud või mitte. Aga kas nad radarite abil poleks suutnud näha? Tuleb välja et ei oleks- Kas olid radarid tuksis või siis pole spetsialiste, kes radari jutpultide taga istuksid. Ja alles 18 septembril leidsid puksiirid terve ja vigastamata märklaua ning pukseerisid selle 19 septembriks Avatšinski lahte. Tähendab kõik raketid läksid mööda. Minu tuttav esimese järgu kapten ütles:
"Dolboj...bid- kui ei suutnud seda uputada, siis las nüüd kaitsevad-hooldavad teda reidil!!"VOL prokuratuurist aga anti käsk välja selgitada- miks pole ujuvkasarm(märklaud) varustusest maha kantud. Teine mu tuttavatest, ettevõtja Aleksander Ivanov jutustab, et elas ПКЗ-35-l 90-ndate algul. Tegu on soomlaste ehitatud neljakorruselise laevaga. Omamoodi ujuv võõrastemaja, kus võis elada üle 300 inimese. Konverentsisaali, spordisaali, sauna, duširuumide ja palju muuga. Laeval asus kaks võimsat diiselgeneraatorit automaatkäivitusega. Hunnik pumpasid, torujuhtmeid, kaableid jne. Tuttav helistas minu juuresolekul mereväelastele ning palus luba ujuvkasarmust maha võtta diiselgeneraator ning oli valmis selle eest maksma. Kuid sõjarditel oli lihtsam märklaud kõige varustusega tükkis uputada. Kuna nõusolek generaatori mahavõtmiseks oleks tulnud hankida vaata et kaitseministeeriumiist endast.
Suured arupärimised ootavad allveelaevnikke. Kes polnud võimelised kasutama oma põhirelva. Allveelaeva nime, kus stardiseadmetesse takerdusid kolm laevavastast raketti "Granit", ma ei tea, kuid tegu on sama klassi laevaga nagu "Kursk". Selliseid "batoone" on Kamtšatkal vaid mõned- "Omsk"; "Tomsk" ja "Kuzbass". Õppustes osales kolm aatomiallveelaeva ning üks diisel-allveelaev. Lisaks veel hunnikus värske värviga kaetud pealveelaevu, mille värvikihi all kerkisid ulatuslikud roostemullid. Kõik laevad ning absoluutselt kogu tehnika nin g relvastus on ammuilma oma ressursi ära töötanud ning moraalselt vananenud.
Töötan ajakirjanikuna Kamtšatkal alates 1991 aastast ning selle aja jooksul pole siia tulnud ÜHTEGI uut pealveelaeva. On tulnud mõned uued allveelaevad, mida hakati ehitama veel kommunistide ajal. See tehnika, mis osales õppustel- dessantlaevad, BMP-d jmt- on selline vanavara, mis tundub olevat välja tassitud naftaliinihaisustest 70-ndate varudest. Isegi raadiojaamad olid merejalaväelastel hiiglaslikud ja rasked, milliseid mina õppisin tundma veel 1981 aastal sõjakoolis õppides. Parem siis juba mobiiltelefonidega dessanti ja lahingut juhtida.

VF Riikliku Julgeoleku Nõukogu(täiesti mittevajalik organ) sekretär V. Patrušev viis hiljaaegu "silovikkudega" läbi nõupidamise Lõuna-Kuriilidel, seejärel aga ka Sahhalinil. See pani jaapanlased nördima. Millise paatose ja vihkamisega vene võltspatrioodid internetifoorumitel jaapanlaste rahulolematuse aadressil väljendusid. Selline mulje, et KGB kindral Patrušev tegi seda meelga. Kui väikest võidukat sõda teise kagebešniku Putini reitingu tõstmiseks korraldada polnud võimalik, siis käis japside ärritamine kah. Rahvuse koondamise nimel. Ja kutsusidki patrioodid üles heitma Jaapanile paar tuumapommi, Kuriilidele ümber baseeruma tervet Venemaa tuuma-allveelaevastikku, paigaldama saartele ballistilisi rakette "Topol", raketikomplekse "Iskander" jmt. Naljakas oli lugeda. Muideks, Patruševi tarvis küüriti siin Kamtšatksl läikima FSB piirivalvelaev "Orjol".
Venemaa Kangelane külastas siiski Kamtšatkat, "kontrollides" õppuste käiku. Tegelikuses lendas Julgeoleku Nõukogu sekretär Kamtšatkale, et sooritada turistina turnee Geisrite orgu, mis on tunnistatud Venemaa loodusimeks.
2010 aasta suvel viis Venemaa läbi suuremastaabilised õppused Iturupi saarel, mida Jaapan peab oma territooriumiks. Suure Kaheksa liikme taoline käitumine pole vabaduse ja demokraatiaprintsiipidele kohane ning meenutab elevandi käitumist portselanipoes. Kuid kui lähtuda kirjutamata teooriast, siis kuna rahvusliku julgeoleku poliitikas peavad olema a) vaenlased, b) sõbrad(liitlased) ja soovitavalt ka c) rahad, võib Venemaa ja tema juhtkonna käitumist lugeda täiesti selle teooria raamkavasse mahtuvaks. Luua maksku mis maksab kuskil maailmas, kas naabrite seas või siseriiklikult endale kunstlikult vaenlane. See viib rahva tähelepanu siseprobleemidelt kõrvale ning liidab rahva ümber armastatud juhtide kokku. Mida ilmekalt demonstreeris ka augusti välksõda Gruusia vastu.
Kui eelmisel aastal õppuseid läbi viidi, lotendavate lihastega Jaapani ees ärbeldi ja sooviti demonstreerida VF otsustavust juhtudel. kui Jaapan ei loobu oma pretensioonidest põhjaterritooriumitele, näitasid õppused, et sõjaline võimsus on kaotatud a lõplikult maha mängitud. Üle on jäänud korraldada vaid pakazuhhat.
Kamtšatka staabitöötajate sõnul jälgisid jaapanlased ja ameeriklased õppuste käiku oma allveelaevadelt ning lennukitelt "Orion". Oletan, et sama edukalt haarasid nad vahelt kõik raadiokõnelused ning meie sõjameeste ettekanded ning teavad suurepäraselt VF VOL tänast tegelikku seisu ning tõde õppuste käigust. Tõtt ei tea ainult armsad venemaalased keda jampsi ja sonimisega toidetakse. Ning kes pühalt säilitavad usu meie relvade üleolekusse ja võitmatusse. Sellesse, et meie tankid on endiselt kiired ja soomus läbistamatu. Kuigi pajatatakse, et et meie tankid jäävad oma parameetritelt alla Ukraina ja isegi Pakistani omadele. Pealveelaevastik aga asub oma võimsuselt kuskil kümnendal kohal, olles lasknud ette isegi India, Jaapani ning Hiina.
Kamtšatkale toodi Kaitseministeeriumi retro-lennukil Il-18(60-ndatest pärit lennuk) kohale terve rood ajakirjanikke. Kuidas see lendav kastrul küll õhus tükkideks ei pudenenud?? Kuigi räägitakse, et lennuk on töökindel, kuigi väga mürarikas. Külmunud korrespondente, kes viibisid laupäeval, 17 septembril raketistardil, söödeti staabitelgis lõhkemiseni rammusa uhhaaga ning kallati külmarohuks 40-kraadist. Et kirjutaksid nagu tarvis. Aga et mind seal polnud, uhaad ei söönud ja toosti ei tõstnud siis kirjutan nii nagu tegelikult oli.

20. septembril soovis nende ridade autor vaadata vana tehnika laadimist Suurtele Dessantlaevadele (Большие десантные корабли). Kuid sõjaväelased tõkestasid tõkkepuuga teelliikumise kuskil Malõi Lagernõi kandis. Kus plaažile maabus dessant. Ja selle eest, et püüdsin patrulli pildistada, pidid nad mul fotoaparaadi pea-aegu puruks lööma. Minu palvele näidata dokumente või end vähemalt esitleda , vastati:
"Me pole sulle, onuke, mingid mendid. Nemad näitavad sulle oma koorukesi. Me paneme su kohe pikali!" Mina aga mõtlesin, et hea, et neil vähemalt relva pole. Muidu oleksid veel püssipäradega vehkima kukkunud. Sest on ju avalik saladus, et vene lepinguliste hulgas teenib parasjagu debiile.
Автор Игорь Кравчук, Петропавловск-Камчатский Камчатская обл. Россия
http://topwar.ru/6975-takogo-pozora-vmf ... hatke.html
Errare humanum est-aga veel inimlikum on selle teise kraesse väänamine...