www.militaar.net

Militaarteemad minevikust kaasaega
Tänane kuupäev 02 Okt, 2020 2:56

Kõik kellaajad on UTC + 2 tundi [ DST ]




Tee uus teema Vasta teemale  [ 48 postitust ]  Mine lehele Eelmine  1, 2, 3, 4  Järgmine
Autor Sõnum
 Teema pealkiri: Re: Afganistan 1979- 1989
PostitusPostitatud: 14 Mai, 2020 13:38 
Eemal
Liige
Kasutaja avatar

Liitunud: 28 Juul, 2005 16:35
Postitusi: 29698
Tegijate jutu paremaks mõistmiseks:

Tsiteeri:
Millega tegelesin? Enamiku ajast sai olla T62 komandöritornis ja mingi osa ka BMP-2 omas (ametilt olin muidu T72 komandör). Millest jälle enamik ajast möödus konvoide julgestamisega. Sellest olen siin, üht-teist ka kirjutanud.


T-72 A-stani sõjas ei osalenud. Põhjust ei tea, võimalik, et saladuse hoidmine. Koos T-72ga ka T-64 ja T-80. Lagi oligi T-62.

Räägitud BMP läbilaskmise juhtum - see "kuulikindlus" tähendas kaitset vähemalt 100 m kauguselt lastud 7,62x54 kuuli eest. See seletab ka, mis meil polükatel on BTR-ide vrakke auklikuks suudetud lasta. Ka vanematel Pasidel pandi Soomes meeskonnaruumile lisasoomus, enne kui nendega julgeti sõtta minna. BMP aga on üldiselt vastupidav üksnes "näkku" laskmisele (kuni 23 mm), sest toona kavandati suurt "rindega" sõda, kus vastase poole õnnestub nina keerata.

Kunnase Iraagi raamatus on kirjeldatud lugu, kus IED lõhkes Iraagi BMP-1 kõrval, kuna meeskond sõitis katusel, siis oli laipu ja vigastusi palju. Samas Kunnas ütleb, et masinal oli vaid mõlke - kui istunuks masinas, oleks piirdunud põrutusega.

Aga jätka Xender, huvitav lugemine.

_________________
/Veelgi hullem on see, et koos kohustusliku patriootliku riigioptimismi kehtestamisega nõrgeneks paratamatult ka meie ohutaju, mis on enesealalhoiuks vältimatult vajalik instinkt/ S. Mikser 2014.


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri: Re: Afganistan 1979- 1989
PostitusPostitatud: 14 Mai, 2020 18:56 
Eemal
Liige

Liitunud: 02 Mär, 2006 22:40
Postitusi: 598
Tõesti, hindamatu väärtusega mälestused.


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri: Re: Afganistan 1979- 1989
PostitusPostitatud: 14 Mai, 2020 19:13 
Eemal
Liige

Liitunud: 17 Mär, 2005 0:15
Postitusi: 823
Minu teada Pasidele lisati sisse kevlarkiht, et kinni püüda soomusest tekkivaid kilde - miinidest, miinipilduja moonast vms mis ei pruugi täiesti soomusest läbi lüüa kuid annavad piisava matsu, et soomuki enda kere kilde viskaks.

Mis puutub seda Kunnase juttu siis pealt ei näinud ja sõna ei võta. Kuid siin on üks teine asjaolu, mida väga raske arvestada olukorrale juurde. Kui oled BMPs ja sõidad IEDst või maamiinist üle, oled peadpidi laes. Nii jäid mitmed vigaseks või murdsid kaela.

T62 kasutati sellel põhjusel, et oma ülesandeid täitsid nad sama hästi kui T72 (me ei võidelnud ju vastase soomusega). Kuid masinad said kõva vatti (seoses füüsiliste oludega) ja mehaaniline kulu oli suur. Kuna neid oli sellal kõvasti käes, siis tuli see odavam, kui hakkata kasutama T72 millele ümberrelvastumine põhisuundadel alles käis.


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri: Re: Afganistan 1979- 1989
PostitusPostitatud: 14 Mai, 2020 19:18 
Eemal
Liige
Kasutaja avatar

Liitunud: 28 Juul, 2005 16:35
Postitusi: 29698
Olen venekeelsest kirjasõnast lugenud, et BMP-de häda oli mägedes õhuke "lagi", kust kõrgelt mäenõlvalt allapoole lastes lasid duhhid Lee Entfieldi vindiga sealt läbi nagu naksti. Ja muidugi, isikkoosseisule ei meeldinud kuidagi see ülikitsas meeskonnaruum, kui põlema läks, siis väljasaamine oli õnnemäng. Soome BMP-2s olen sinna pugenud, arvan, et üle 1,65 pikkusega poisse ei maksa sinna sundida.

_________________
/Veelgi hullem on see, et koos kohustusliku patriootliku riigioptimismi kehtestamisega nõrgeneks paratamatult ka meie ohutaju, mis on enesealalhoiuks vältimatult vajalik instinkt/ S. Mikser 2014.


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri: Re: Afganistan 1979- 1989
PostitusPostitatud: 14 Mai, 2020 19:51 
Eemal
Liige

Liitunud: 17 Mär, 2005 0:15
Postitusi: 823
Kapten Trumm kirjutas:
Olen venekeelsest kirjasõnast lugenud, et BMP-de häda oli mägedes õhuke "lagi", kust kõrgelt mäenõlvalt allapoole lastes lasid duhhid Lee Entfieldi vindiga sealt läbi nagu naksti. Ja muidugi, isikkoosseisule ei meeldinud kuidagi see ülikitsas meeskonnaruum, kui põlema läks, siis väljasaamine oli õnnemäng. Soome BMP-2s olen sinna pugenud, arvan, et üle 1,65 pikkusega poisse ei maksa sinna sundida.


Miks sõideti BMP peal :

1. Soomus kaitses ainult eest käsitulirelvade, kaugemale kukkunud miinide tule eest. Meeskonnaruumis oli see soomuskaitse külgedelt ja pealt rohkem mõtteline. Kui keegi kuulipidujaga ka ründas, siis keegi ei hakanud esiosa tulistama. Seega jutt mingist "kaitsest" oli ikka teoreetilist laadi.
2. Sees loksusid väga lühikese ajaga lahingvõimetuks. Rääkimata kiiremast jalastumisest.
3. Miinile sõites oli oht surma saada suur.
4. Masinal polnud normaalseid vaatlusseadmeid, kuid olukorra tunnetus oli elu ja surma küsimus. Olen ka varem öelnud, BMP puhul oli peal istuvad tüübid ohtlikumad varitsuse vastu, kui BMP ise. Mitmel korral just BMP peal istuv dessant nägi midagi ja andis märku.

Räägiks ka veidi olme poole pealt, mis ühe sõjaväe lahinguvõimes on vast pea sama olulised kui soomuse ja torude mm.
Enamus sõdureid elas telkides, tõsisemalt majutuse peale hakati mõtlema alles sellal kui meie seal olime. Ilmuma hakkasid väikesed moodulmajad, koos pesemis ja pesupesemis võimalustega.

Moodulmaja “mugavusi” me muidugi väga tihti kasutada ei saanud, sest olime suure osa ajast sõidus, kus saime nautida vahepeal telke, sest mõnikord magasime niisama taeva all. Olenes olukorrast.

Kõige suurem jama oli pesemine, sest kui midagi muud Afganistanis ei leidu, siis tolmu on seal küll. Kui baasikestes oli tavaliselt ette nähtud, et ohvitserid saavad pesta kolm korda nädalas ja sõdurid korra (tavaliselt reedel) siis meil võis mööduda mõnikord nädalaid kus polnud võimalik end korralikult pesta (veepuudus).

Sellest veidi väiksem probleem oli vähemalt meie jaoks riidekraami pesemisega (meil oli tankis selle jaoks kaus). Mida me tegime, iga õhtu kui võimalust oli ja riideid pidi pesema. Muidu oli varsti keha haavandeid täis.
Toidu poolepealt oli nii ja naa. Üldiselt olime kuivpakki peal. Seal oli kartulihelbed, kuivikud, erinevad konservid (liha, ka sprotid õlis) ning kompotid (pirnid ja ploomid tavaliselt). Üldiselt jõime teed (keetmata veega oli pasanteeria garanteeritud). Kuna me olime varustuskolonnis siiski, siis liikus ka paremat kraami – kondentspiima, sokolaadi ning kuivatatud puuvilju. Üldiselt hakkas see menüü pikemalt kõigile tervisele mõjuma – vitamiinipuudus.

Sellest päästis see, et ostsime-vahetasime kohalike käest puuvilju. Millesse suhtusime alati väga ettevaatlikult ( sihtur oli meie tankis usbek ja rääkis kohaliku keelt ja ta sebis neid ja muid defitsiitseid asju). Lisaks teatud äri ja asjaajamine “rohelistega” (nõukogude poolel sõdinud afgaanid).
Aga jah, see oli järjekordne nõukogude reaalsus, et sõduritel kukkusid hambad suust vitamiinipuudusest maal, kus kasvatati meloneid, banaane, apelsiine jne.
Haigused levisid ikka korralikult, et paljudel õnnestus hepatiidiga haiglas istuda. Lisaks igasugused kohalikud “kõhuhädad”.
Üldiselt võib ette kujutada olmetingimusi nagu oleks metsalaagris poolteist aastat järjest, kus vahel satud tsivilisatsiooni rüppe korraks.

Kui me sõidus polnud, oli meil faktiliselt vaba aeg. Sai käidud kinodes (suuremates baasides olid) ning ära näha ka paar liidust saadetud estraaditähte. Mängisime kaarte, kuulasime kohalike väeosa ööbikuid (tüüpe, kellel oli kitar). Raamatuid lugesin. Kabuulis olles sai isegi paar korda nii öelda linnapeal käidud.
Kuid väga paljud saatsid oma aega mööda laksu all olles, lisaks tegeleti samaka ajamisega kõvasti. See oli siiski erinev baasikestes, mõnel pool olid kõik “kuivad” ja mõnes baasis käis avalik joomine.
Tehniliselt oli võimalik ka liidust toodud alkohooli saada, kuid see oli harv, neid võis ainult Kabuli näidislinnaosa poodides näha (kus elas nõukogude tsiviilkontigent, kellega tuli meil ka vahel tegevust ette). Mis oli omaette vaatamisväärsus.

Üldisemalt võib öelda, et tervest eluolu kohta “ajutine, mis muutus alaliseks”


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri: Re: Afganistan 1979- 1989
PostitusPostitatud: 14 Mai, 2020 22:17 
Eemal
Liige

Liitunud: 03 Veebr, 2015 23:06
Postitusi: 182
See Pasi soomus ... seest välja läks Galili 5,56 nagu nuga võist


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri: Re: Afganistan 1979- 1989
PostitusPostitatud: 15 Mai, 2020 10:28 
Eemal
Liige
Kasutaja avatar

Liitunud: 28 Juul, 2005 16:35
Postitusi: 29698
Meile tulnud vanemad (õhukesed ja ujuvad) Pasid said lisasoomuse meeskonnaruumi külgedele, nende laskeavade taoliste asjade alla väljapoole. Ujusid ka peale seda. Uuemad Pasid, mis olid paksemast rauast ja raskemad, ei uju enam (neil pole ka propellereid taga enam).

NSVL-s tehti A-stani kogemuste põhjal BMP-de lisasoomustamine, masina tähis BMP-2D, lisasoomus oli põhiliselt ninaosas ja masin seisis seejärel tiba nina maas (lisakaal) ega ujunud ka enam (tava BMP ujumine oli nagunii juba piiripealne).

BMP oli loodud nats teistsuguseks sõjaks, kiireks edasitungiks Euroopa tasandikel, selleks pidi masin olema kaudtule kildude kaitsega, madala profiiliga ja ujumisvõimeline (sellest ka tema praktilised hädad A-stani taolises sõjas), ninaosa pidi pakkuma (mootori tabamise hinnaga) kaitset 20 mm eest. Soomlased ütlesid, et ka Soome oludesse sobib hästi - väike profiil ja kuna kontakti kaugused on väikesed, siis ei mängi ka suuremat rolli kahuri imeomadused. Soomlased üldiselt lisasoomust ei harrasta (neil on ka muud plekist masinaid), ujuvus tähtsam.

_________________
/Veelgi hullem on see, et koos kohustusliku patriootliku riigioptimismi kehtestamisega nõrgeneks paratamatult ka meie ohutaju, mis on enesealalhoiuks vältimatult vajalik instinkt/ S. Mikser 2014.


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri: Re: Afganistan 1979- 1989
PostitusPostitatud: 15 Mai, 2020 10:47 
Eemal
Liige

Liitunud: 30 Dets, 2012 23:01
Postitusi: 831
Tuletan lugupeetavatele meelde, et nii Paside: viewtopic.php?f=40&t=942

kui BMPde kohta: viewtopic.php?f=40&t=10042

on täitsa omad Tehnika teemad olemas.

Lubame palun siin teemas pigem Afganistani 1979- 1989 sõjas osalenutel vahetuid kogemusi jagada.


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri: Re: Afganistan 1979- 1989
PostitusPostitatud: 15 Mai, 2020 10:51 
Eemal
Moderaator
Kasutaja avatar

Liitunud: 10 Aug, 2010 19:55
Postitusi: 20712
Asukoht: Viljandimaa
Mul jääb akf Xenderi mälestustest mulje, et mööda mägiteid kolada ning võimaluse korral vaenlase konvoi pihta mõned tabavad lasud teha oli peaaegu et ohutu tegevus? St. neid valdavalt ei karistatud ära?

Muidu kiidan väga postitamise eest 8)

_________________
Miks Venemaa Ukrainas sõdib?
Kas Ukraina kaotab?
2015 jaanuari pealetung
Karmi käega valitsus Ukrainale?
Islamiterroristide hord tuleb?
Moskva jaoks ei võimutse separatistid mitte Donetskis ega Luganskis, vaid Kiievis.


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri: Re: Afganistan 1979- 1989
PostitusPostitatud: 15 Mai, 2020 14:04 
Eemal
Liige

Liitunud: 17 Mär, 2005 0:15
Postitusi: 823
Kriku kirjutas:
Mul jääb akf Xenderi mälestustest mulje, et mööda mägiteid kolada ning võimaluse korral vaenlase konvoi pihta mõned tabavad lasud teha oli peaaegu et ohutu tegevus? St. neid valdavalt ei karistatud ära?

Muidu kiidan väga postitamise eest 8)


Eks siin tuleb arvestada mõningaid asjaolusid.
Selleks ajaks kui ma seal olin, oli sõda tipphetkel ja meie vastastel oli juba aastate pikkune kogemus. Meil (vähemalt tankistidel) mingit Afganistani eelset eriväljaõppet mis oludele vastaks (kuigi teati, et meid sinna saadetakse) aga faktiliselt polnud (näiteks kolonnide julgestamisest oli juttu ainult möödaminnes) ja suurema osa asju õppisime kohapeal ning nii öelda verega.

Ründaja valib aja, koha ja rünnakustrateegia. Eks vaenlane oli juba aastate jooksul ära õppinud, mis töötab ja mis ei tööta. Sadade ja tuhandete kilomeetrite seast oli piisavalt kohti valida, kus saidki oma RPG või valangu nii teele saata nii, et me ei märka enne kui miski sai tabamuse ning oli varjatud tee minema jooksmiseks. Peale mida saime ainult käsi laiutada ja edasi sõita.

Eks kolonne rünnatigi selle pärast, et neile oli võimalik tekitada minimaalsete omapoolsete kaotustega arvestatavat kahju. Ühesõnaga olimegi üsna poksikoti ülesannetes. Nõukogude pool kaotas ametlikult kusagil 1500 soomusmasinat (mis on minu meelest alahinnatud, kuna isegi meie väeosas kirjutati päris palju lahingukaotusi mehaanilise kulumise lahtrisse) ja on kusagilt vene foorumist meelde jäänud, et arvestatav osa kaotustest tuli just kolonnide saatemeeskondade koosseisus.

Samuti ei maksa unustada, et meie põhiülesanne oli kaitsta kolonni ning ega me ei tohtinudki sellest väga palju eemale minna. Sest mingi väiksem rünnak kusagil võis olla petterünnak ja kui kõik lähevad sinna kedagi jälitama, ilmuvad teiseltpoolt välja habemikud kes võtavad kaitsetu kolonni maha. Teiste sõnadega, meie olime seotud kolonni külge. Lisaks veel oli meil oma ajakava ja liikumiskiirus ees.

“Karistamiseks” olid teised väed, kes piisavalt kaotuste rohke rünnaku korral põletasid maha mingi lähedal asuva küla – tavaliselt oli hiljem juttu, et rünnak tuli sellest või tollest külast ja poisid tegid seal puhta töö (kui tõsi see oli, on muidugi iseküsimus). Mõnikord pandi ründajate püüdmiseks maha kopteridessandid, kuid kuidas neil läks, seda me ei näinud – teadnud.
Selles osas oli tavasõduritena meil väga väike ettekujutus (paljud asjad panin ma konteksti alles tagantjärgi), mis veidigi üldisemalt toimub ja kui midagi ametlikult ka räägiti siis ainult seda, et nõukogude armee on võidukas.


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri: Re: Afganistan 1979- 1989
PostitusPostitatud: 15 Mai, 2020 18:30 
Eemal
Liige

Liitunud: 26 Jaan, 2015 22:42
Postitusi: 231
küsimus "zuschkade" kohta. kas seal oli pedaalitallaja koguaeg asendis või alles siis kui jama kaela tuli? sai nende meestega aeg-ajalt Hairatonis räägitud kaubabaasis kus kolonne komplekteeriti, ei mäleta kas see teemaks oli ja ega pagunitega meestele vaadati ülevalt alla , nemad olid ju Peetrusele tüki maad lähemal ka. nii palju kui mina zuschkasid nägin olid kõik lahtised; aga 1987 aasta alguses meie väeosas soomustati kolm Urali zuschkadega ära. ja kusjuures see ei olnud mingi Moskva käsk vaid altpoolt tulnud initsiatiiv. igatahes kolm uut Urali torudega toodi üle silla kodumaale tagasi meile tuunimiseks. mingit tehnilist dokumentatsiooni soomustamiseks ei olnud, leiutajateküla Lotted hakkasid tegutsema. soomusplaate otsis pealik isiklikult, ja leidis polügoonilt vanarauahunniku kuhu oli afgaanis purukslastud tehnika kokku veetud, btr-bmp ja mingid huvitavad tanketid bensumootoritega mida mina polnud ennem näinud :dont_know: , ja siis lendas meie mehaanikajao brigaad kohale lõikajatega, võimalikult suured plaadid lõigati romudest välja edasiseks töötlemiseks. zuschkale ehitati ette ja külgedele vaatepiludega soomusekraanid ca 1,5m kõrged, Urali kabiinile pandi kõikidele klaasidele ekraanid koos piludega ette ja jahutusradikale ka plaat ette. esimese autoga oli ikka tüki leiutamist, kinnitused jne. niipalju sain teada et tehnika pidi minema Kandahari, täpsemat otstarvet ei tea, kas kolonni saateautoks või muuks otstarbeks :dont_know: . vabandust kui teemat solgin...

P.S. mägipolügoonil olen näinud zuschkade laskmist kõrvalt, ikka väga muljetavaldav oli


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri: Re: Afganistan 1979- 1989
PostitusPostitatud: 15 Mai, 2020 19:12 
Eemal
Liige

Liitunud: 26 Jaan, 2015 22:42
Postitusi: 231
ElrikThunderson kirjutas:
Tuletan lugupeetavatele meelde, et nii Paside: http://militaar.net/phpBB2/viewtopic.php?f=40&t=942

kui BMPde kohta: http://militaar.net/phpBB2/viewtopic.php?f=40&t=10042

on täitsa omad Tehnika teemad olemas.

Lubame palun siin teemas pigem Afganistani 1979- 1989 sõjas osalenutel vahetuid kogemusi jagada.


olen vist suht õhukesel jääl :dont_know:


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri: Re: Afganistan 1979- 1989
PostitusPostitatud: 15 Mai, 2020 19:25 
Eemal
Liige

Liitunud: 17 Mär, 2005 0:15
Postitusi: 823
Kui mägisemad ja ohtlikumad kohad, siis istuti koguaeg kahuril. Meil soomustatuna neid polnud ja olid Gaz-66 peal (arvestades masina kandevõimet, ega sinna poleks saanudki väga midagi lisada), kuid mõnele oli peale ehitatud päikesesirmid (sai voltida, kokku lahti), mille sai päikese vastu osaliselt peale tõmmata kui ohtu polnud. Nägin paari omaloominguliselt soomustatud masinat küll, kuid need olid Ural-4320 peal. Üldiselt olid nad paigutatud kolonni paaridena, üks vaatas ühele poole teed, teine teisepoole.

Veidi räägiks ka asjaolust, mis küll ainult otsapidi seotud Afganistani sõjaga – infovahetus ja mälestused.
Kui ma seal olin teadsin üldisest olukorrast ikka ainult selle põhjal mida ise nägin, arvesse võis võtta ka usaldusväärsemaid kuulujutte. Selles osas olime me kindlasti üle keskmise “varustatud” sest liikusime palju ringi, kuid tõde, eristada valest oli võimatu.

Mingeid ametlike teadaandeid polnud, väeosas vahel levitatud mingi kohalik venekeelne leheke rääkis uudismaadest, sotsialistlikust ülesehitusest ja sellest kuidas kohalikud on tänulikud internatsionaalse abi eest.
Kui sõjalisest tegevusest ka räägiti, siis ainult, et vana korra pooldajad ja suurmaaomanikud (ja muud “kulakud”) vahel takistavad nõukogude ülesehitustööd.

Vahepeal ka väeosa zampolit ajas mingit jama, mida loomulikult keegi ei uskunud peale paar erivajadustega kommunisti (reaalsus ja ta jutt karjusid üksteisele liiga vastu). 85 aasta lõpus polnud isegi Kabulis enam kuigi turvaline.
Kuna ametliku infot polnud või mis oligi, seda ei uskunud keegi siis igasugused kuulujutud levisid nagu tuli kevadkuival kulumaal.

Näiteks 85 aasta suvel toimus Afgaanide poolt Peshguri garnisonile rünnak, kus võeti umbes 500 vangi, enamus neist “rohelised”. Nõukogude pool üritas neid päästa, kuid järgnevas tulevahetuses hukkus enamus (kurat seda teab kelle süül). Selle kohta polnud mingit ametliku juttu, peale kuulujuttude, mis rääkisid, et afgaanid olid terve nõukogude brigaadi maha tõmmanud.

Selles osas on veidi imelik lugeda venekeelses inforuumis osasid mälestusi, mis on ilmselgelt segu mälestustest ja tagantjärgi kogutud infost. Eks see on mind häirinud ka paljude teiste sõdade mälestuste juures, kus tekib justkui tunne, et osalenu teadis üldist taktikalist seisu. Meil oli üldiselt sellal ikka väga väike ettekujutus, mis tegelikult toimus üldisemalt. Kuid miks minna nii kaugele, mõnikord sõidule minnes, ei tutvustatud meile isegi teed, rääkimata maastikust, ohtudest, veosest vms. Sõida lihtsalt kolonni juhtmasina taga …


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri: Re: Afganistan 1979- 1989
PostitusPostitatud: 15 Mai, 2020 20:08 
Eemal
Liige

Liitunud: 26 Jaan, 2015 22:42
Postitusi: 231
nõus.traksitõmbamist on vene foorumites kõvasti. mitteametlikku infot tilkus ka minule läbi pealiku, ja mõtlevad ohvitserid said aru et see on ikka mõtlematu avantüür, ja et kuidas saaks sellest kuidagi välja tulla :dont_know: ja takkapihta need vennad kes raporteid kirjutavad et võlgu maksta... :dont_know:


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri: Re: Afganistan 1979- 1989
PostitusPostitatud: 15 Mai, 2020 23:16 
Eemal
Liige

Liitunud: 17 Mär, 2005 0:15
Postitusi: 823
Räägiks veidi üldisemast olukorrast veel (sest selle teadmist lugejate poolt, võtsin ma enesestmõistetavana mingil põhjusel), siis selleks ajaks, st 85 aastaks oli nõukogude liidu - afganistani valitsuse käes umbes 20% Afganistanist aga 80% kontrollisid muud jõud (kes meie õnneks ragistasid ka omavahel).

Samal ajal oli ka Afganistani demokraatlik vabariik, oma armeega (mida me ametlikult aitasime). Mille suhtes ma ei ole nii skeptiline nagu paljud venelased olid. Arvestades asjaolusid ning liidu käitumist seal, sõdisid nad küllaltki hästi - võiks öelda, et tegelikult sõja raskuskese oligi nende peal, sest reaalselt väljaspool baase kontrollisid maaala ja sõdisidki peamiselt nemad - liit pakkus kaugtule ja lennuväe toetust. Lisaks veel asjaolu, et see riik pidas vastu 3 aastat peale nõukogude vägede väljatõmbumist (samal ajal Pakistan jätkas mässuliste abistamist).

Liidul puudus juba tollal tegelikult plaan. 40nendast armeest lihtsalt ei jätkunud - maksimaalselt oligi nõukogude sõdureid seal korraga veidi enam kui 100 tuhat (võrdluseks umbes samasuurte jõududega, mindi ka tsetseenia sõtta aga viimases elas 30 korda vähem inimesi). Rääkimata veel täiesti teistest geograafilistest suurusjärkudest. Mingil põhjusel aga väekontigenti aga suurendada ei soovitud (mulle tundub, et Moskvas oli sellal üldse oma arusaam, seal toimuvast).

Selle arvu sõduritega saigi hoida enda käes mingeid võtmekohti ja tänu tehnilisele üleolekule ka kohalike sealt tagasi hoida. Kuid mitte midagi enamat.

Teiste sõnadega nõukogude vägede käes olidki küllaltki hästi kindlustatud baasid ja mõned suuremad linnad. Neid vallutada või mingit märgatavat kahju teha oli aga vaja suuri jõude, kuid afganid olid küllaltki killustatud, suurimad gruppid olid sellal ehk paarisajamehelised (hiljem küll see muutus, 85 lõppus hakkati koonduma).

Kuid need baasikesed elasid 100% liidust sisseveatava peal. Ühesõnaga kui logistika kinni keerata, siis need baasikesed nõrgenesid märgatavalt (mõningatesse kohtadesse pidi isegi vett tassima).

Seega kolonnide ründamine oligi kohalike jaoks kõige loogilisem tegevus (lisaks veel asjaolu, et osad ei tahtnud omavahel, st afganistani valitsusvägedega sõdida, vaid ainult liiduga ning kolonnid olid mehitatud liidu sõduritega). Polnud mõtet üritada tormi joosta hästikindlustatud baasi vastu, kellel oli kaugtuli, sai tellida ründekopterid ja lennukeid (sellal kui ma olin, siis Stingereid veel dushmanidel polnud). Samal ajal, kui kolonnide ründamisel sai valida aja ja koha ise.

Seda siis taustaks, et miks kolonne rünnati pidevalt (mõned üksikud sõidud olid ainult ilma vahejuhtumiteta, suuremad vahejuhtumeid oli pooltel sõitudel (kus oli rohkem ohvreid) ja 2 korral üritati kolonni ka täiesti maha võtta, kus kaotused olid masendavad). Minu õnneks pääsesin 86 alguses minema. Millal seoses stingerite ilmumisega vähenes õhutoetus (mis päästis meid mitmel korral) ning rünnakud olid rohkem suuremad, kui kurnamine (mis takistina ei olnud nii ohtlikud).

Sellele kõigele vastas liit lihtsalt lausterroriga tsiviilelanikkonna vastu. Külade massilisele hävitamisega ja kõige muu sinnajuurde kuuluvaga. Ühesõnaga oldi loobutud sisside püüdmisest rahva seast ja üritati rahvast vabaneda.

Vahepeal, tõsi küll, näiteks 85 aasta "jaanuari rünnakutega" üritati ka suuremaid alasid enda kontrolli alla võtta, kuid see oli arusaamatu protsess, sest peale alade vallutamist, läksime baasidesse tagasi. Seega neil rünnakutel polnud mingit taktikalist tähtsust.

Mis võiks siis enam vähem taustolukorra kokkuvõtteks olla.


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
Näita postitusi eelmisest:  Sorteeri  
Tee uus teema Vasta teemale  [ 48 postitust ]  Mine lehele Eelmine  1, 2, 3, 4  Järgmine

Kõik kellaajad on UTC + 2 tundi [ DST ]


Kes on foorumil

Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 1 külaline


Sa ei saa teha uusi teemasid siin foorumis
Sa ei saa postitustele vastata siin foorumis
Sa ei saa muuta oma postitusi siin foorumis
Sa ei saa kustutada oma postitusi siin foorumis
Sa ei saa postitada siin foorumis manuseid

Otsi...:
Hüppa:  
Powered by phpBB © 2000, 2002, 2005, 2007 phpBB Group
Eestikeelne tõlge phpbb.ee poolt