Mis teeb IDF tugevaks? (vol 2)

[Kapten Trumm]

Vaata, iva on selles, et see tahe pehmeneb tänapäeval igal pool. Viimati suutsid araabia riigid organiseerida Iisraeli vastu täiemõõdulise sõja 1982. aastal.

Sama on totaalkaitse kantsis Soomes - räägitakse külma sõja aegse armee vähendamisest, kuid parlament veel ei lase läbi.

Euroopa riikidest ärme parem räägi.

Põhjuseks on maailmas vähenenud "suure sõja oht" ja laiutavad individualistlikud-patsifistlikud meeleolud. Ja poliitikuil on väga mõnus raha laiali jagada.

Mis isenenesest ei tähenda, et meie võiks neile viidates loorbereil puhata - meile oleme alles kasvufaasis, nagu Iisrael oli ühtleme 1955. aastal. Ja selles faasis tuleb meil lähtuda kasvufaasi filosoofiast, mitte puhata loorbereil.

Olen siinkohal täiesti nõus kpt Toomse kommentaaridega blogis - probleem saab alguse juba põhimõttelistest tasanditelt. Millega seletada fenomeni, et riigikaitse alusdokumentides kuulutatakse kaduvväikest sõjalise rünnaku ohtu ja rõhutakse assümmeetrilistele probleemidele, samal ajal on plaan konventsionaalse sõja armee rajamiseks (või vähemalt selle elementide).

[jackpuuk]

Teil mõlemal on omamoodi õigus, see ei tähenda, et üle postituse peaksite alustama "komplimentidega" teineteise aadressil!
Midagi Teile!!!
http://www.youtube.com/watch?v=5vUDmFjWgVo
Kuulake, vaadake, nautige ja vahelduseks oleks ka mõtlemine abiks.

[man21]

Tahe!? Või hoopis usuline fanatism, mis segatud harimatuse ja narkotsiga. KT, kas see on sulle uudis, et paljud taliibi võitlejad on pidevalt "pilves"? Nad ei ole mitte tugevad, vaid see kuradima demokraatia on nõrk. Kui nendega kasvõi natuke karmimalt käituda oleks see nn tahe varsti nulli lähedane.

[kaur3]

Kilo Tango ütles:

See on sedalaadi teema, mille kohta on müra rohkem kui infot. Sestap olen mina pidanud oma isiklikku aega piisavalt kalliks, et sellesse mitte süveneda. Hardo Aasmäe näiteks väitis hiljuti, et Iisraeli toetamise taga on palju faktoreid. lobistamisel on sealjuures üsna väike osa. Peamine mõjur on ikkagi USA-s laialt leviv kristlik fundamentalism.

Soovitan selle raamatu muretsemist tuliselt ja autorite näol ei ole tegemist soolapuhujatega. Aasmäel on õigus. Aasmäe poolt nimetatud kristlased on üks osa lobist. Nad ei ole juudid, kuid nad on Iisraeli poolt, sest nende mõtte järgi ei tohi Iisraeli käest ära anda, sest see ei ole nende usuga vastavuses. Muu hulgas pidavat saama Iisrael kristlaste turismist aastas ligi 1 miljard dollarit tulu. FMF (foreign military financing) programmi on ka juudid kenasti oma kasuks pööranud. Mehed rääkisid välja, et jänkid peavad kogu raha neile rahandusaasta esimese kuu jooksul ära maksma. Ise nad kohe midagi ostma ei hakka, vaid teenivad magusaid intresse. Kaval. Lisaks pidavat sellest rahast iga neljas dollar minema otse Iisraeli enda sõjatööstusesse, mis ei ole samuti FMF programmi ideega kooskõlas. jne, jne, jne.

Loomulikult on ideed tähtsad, kuid kohati kaaperdavad mõned parteid välispoliitika ära. Likud on eriti osav olnud.

Soovitan tuliselt lugeda!

[Jaanus2]

Mingite sõbralike kristlaste arvates peab just sealtkandist lahti minema suur sõda, mis eelneb viimsele kohtupäevale ja kõigele heale. Mille käigus ka juudid lõpuks oma "veast" aru saavad Kristuse suhtes. Ei varjagi seda eriti, sellised tegelased.

[Kapten Trumm]

ja viimase kohtupäevaga tekib see probleem, et IAF kontrollib kindlalt õhuruumi ja kättemaksuinglid ei suuda oma ülesannet täita

[Kapten Trumm]

Soovitan selle raamatu muretsemist tuliselt ja autorite näol ei ole tegemist soolapuhujatega. Soovitan tuliselt lugeda!

Mis raamatust jutt?

[Kilo Tango]

Soovitan selle raamatu muretsemist tuliselt ja autorite näol ei ole tegemist soolapuhujatega. Soovitan tuliselt lugeda!

Mis raamatust jutt?

Sellest:
http://www.amazon.com/Israel-Lobby-U-S- ... 232&sr=8-1

[vetewana]

The Israel Lobby and U.S. Foreign Policy ka netist täiesti alla laetav.

http://depositfiles.com/ru/files/trp04z4l0

[kaur3]

vetewana, hea leid!!! Rääkisin just sellest raamatust.

[hillart]

Kuna teema on - mis teeb IDF tugevaks? - siis mõned väljavõtted ühest Iisraeli vastavast ametlikust kirjatükist.

Sissejuhatus
Ei lähemas, ega kaugemas tulevikus ei saa Iisrael loota sellele, et saavutab oma armee suurema isikkoosseisu arvukuse, kui oma potentsiaalsetel vastastel. Iisrael ei kuulu ühtegis sõjalisse blokki; ta pole kunagi pöördunud ja ka ei kavatse kunagi pöörduda välisjõudude poole sõjalise abi saamiseks.
IDF kontseptsioon näeb ette ja baseerub põhimõttele „ilma ameerika poisteta”, ning see kehtis täielikult kuni I Lahesõjani Pärsia lahes (1991.a.), kui maale saabusid ameerika raketitõrjekompleksid „Patriot” koos USA meeskondadega.
IDF ülesehitus, varustus ja lahinguvalmiduse säilitamine võimaldab võrdsustada potentsiaalse vastase arvulise ülekaalu ning see seisneb järgmises: kogu riigi kõigi inimressursside maksimaalselt täielik ärakasutamine, sõltumata soost ja suhteliselt pika teenistusajaga; reservistide süsteemiga; pidev isikkoosseisu kõrge lahinguvalmiduse kvaliteedi tagamine; võimalikult maksimaalne ülekaal sõjatehnika valdkonnas; ja lõpuks, kõigis sõjalise doktriini, taktika ja tehnika valdkondades ootamatuse faktori kasutamine.
Isikkoosseis
Erand tehakse Ieši (religioosne õppeasutus) õppuritele, kes võivad kuni oma õppetöö lõpuni saada ajapikendust. Viimaste andmete põhjal on isikuid, kes seda ajapikenduse võimalust kasutavad, 6% kõigist üle 18-aastastest Iisraeli kodanikest. See seadusesäte on pidevalt kutsunud esile rahulolematust riigi ilmaliku kodanikkonna hulgas ja on jätkuvalt poliitiliste kisklemiste allikaks, kuid on siiski jäänud muutmata kogu senise riigi eksistentsi jooksul.
Armee otsustab ajapikenduse andmise üle ajateenistuseks ka juhtudel, kui õppurid õpivad teatud relvajõududele vajalikul erialal. Nii, võivad näiteks meditsiinikõrgkoolide üliõpilased saada enne kätte lõpudiplomi ja alles seejärel asuda oma ajateenistusekohustust täitma, teenides meditsiiniüksustes; analoogset ajapikendust saavad ka tulevased insenerid, tehnikud, juristid, psühholoogid, ökonomistid jne. Igal aastal valitakse välja teatud arv võimalikult andekaid üliõpilasi täppisteaduste valdkonnas, kellele siis antakse võimalus läbida erikursus koos samaaegse bakalaureusekraadi ja ohvitseriaauastme saamisega, mille järgselt rakendatakse neid erinevatel ametikohtadel sõjatööstuses.
Värskelt Iisraeli saabunud repatriante ei kutsuta ajateenistusse esimese aasta jooksul peale riiki saabumist (muideks, paljud neist keelduvad sellisest ajapikendusest). Vastavalt senisele kogemusele, on ajateenistuse läbimine koos vanemate püsielanikega soodustanud uusasunike absorbtsiooni riigi ühiskonda.
Rahvusvähemused on sõjaväeteenistusest vabastatud – v.a. druusid. Druusi kogukonna liidrid võtsid juba juudi riigi algstaadiumis vastu otsuse end selle riigiga siduda ja hea tahte märgiks loobusid oma õigusest sõjaväeteenistusevabastusele (kogukonna meesliinis).
Mõningate beduiinisuguharude esindajad läbivad traditsiooniliselt ajateenistuse vabatahtlikkuse alusel (peamiselt luurajate-jäljeküttidena).
Naiste ajateenistuse kestvus on tänaseks päevaks ca. 2 aastat. Tütarlaps võib ajateenistusest keelduda, kui teeb vastava avalduse, kus selgitab, et ajateenistus on tema religioossete veenumustega vastunäidustatud. Abielus naised on ajateenistusest vabastatud ja vabastatakse koheselt, kui naine abiellub ajateenistuse jooksul.
Iisraelis on sõjaväeteenistus igapäevaelu ja alulaadi lahutamatu koostisosa. Keeldumist sõjaväeteenistusse minekust võetakse, kui ühiskonnavastast tegu; paljudel juhtudel raskendab armeemineviku puudumine tsiviilkarjääri.
Reservistid.
Reservistide süsteem on ühe peastaabi ülema formuleeringu kohaselt: „Iga Iisraeli kodanik on 11 kuud aastas puhkusel viibiv sõdur.”Tänase päeva seisuga on reservteenistuse kestvus aastas 45 päeva ohvitseridele ja allohvitseridele ning 30 päeva reakoosseisule. Reservteenistuses ollakse – mehed kuni 55 a.v. ja naised kuni 50 a. v.-ni.
Sõjaväeteenistuskohustus.
Sõjaväeteenistuskohustlased on kõik vähemalt 18 aastatseks saanud isikud ja ajateenistus kestab meestel 3 ning naistel peaaegu 2 aastat.Iisraeli puhul on raske rääkida mingist strateegilisest sügavusest, kuna näiteks Yom Kippur´i sõja kogemuse põhjal võib väita, et riik võib igamomentselt ootamatu löögi alla sattuda. Seega on ülikiire totaalne mobilisatsioon riigi jaoks eluliselt tähtis; reservistide saabumine üksusesse, varustuse väljastamine ja vastformeeritud üksuse paigutamine sellele ettenähtud rindelõiku ei tohi võtta mitte üle 24 tunni; 48 tundi on positsioonide hõivamiseks äärmine piir. Mõnedes üksustes, näiteks õhuväes, on see maksimumaeg isegi 12 tundi.Reservlase kohustustega kaasnevad ka märkimisväärsed ebameeldivused ja seda eriti noortele inimestele, kes alles oma elu-olu sisse seadma hakanud on. Sõjaväeteenistus häirib nende väljakujunenud töörütmi, sunnib katkestama õpinguid jne. Selliste häirivate faktorite toime minimaliseerimiseks moodustati terve rida administratiiv-sõjaväelisi komisjone, kellede ülesandeks on ajapikenduste andmine; mõningate tööstusharude töölised on tunnistatud rahvamajandusele eriti tähtsateks ja nad on seega reservteenistusest vabastatud; üliõpilastele võimaldatakse nende lõpueksamite sooritamine neile kõige sobivamal ajal, et õppetööd ei peaks resrvteenistuse tõttu katkestama.
Reservteenistuse materiaalne kompensatsioon toimib rahvusliku kindlustuse raamides. Töölisele makstakse tema täispalka terve reservteenistuses oldud aja eest ja rakvuslik kindlustusfirma tagastab selle summa tööandjale. Kompensatsioonid töölistele, kes ei tööta töölepingu alusel, kompenseeritakse vastavalt läbirääkimiste maksimumile.
Vaatamata neile loetletud ebamugavustele, ei kujuta paljud iisraellased oma elu ilma reservteenistuseta ettegi – neile meeldivad taaskohtumised teenistuskaaslastega, võimalus igapäevarutiinist välja saada, saada mingiks ajaks linnakuumusest minema ja looduses „oma käsi-jalgu sirutada”. Paljud jätkavad oma reservteenistust vabatahtlikult isegi peale piirvanuse täitumist.
Kaadrisõjaväelsed.
Kolmas IDF isikkoosseisu kategooria lisaks ajateenijatele ja reserväelastele, on kaadrisõjaväelased. Need on armee „kõrgkihti” kuuluvad ohvitserid, sõjalised spetsialistid, ja ka töölised, kes moodustavad iga reservüksuse tuumiku ja kelle ülesandeks on teenistusse kutsumise läbiviimine ning üksuse varustuse haldamine. Teenistuse kestvused regulaarväeteenistuses on erinevad: mõnest kuust ohvitserikursuse lõpetajatele, kuni mõne aastani neile, kes ajateenistuse jooksul omandasid armee kulul mingi armeele kasuliku eriala (näiteks, lendurid). Praktiseeritakse ka pikaajalisi lepinguid, milliseid pidevalt pikendatakse (5 aastat igakordselt). IDF struktuur võimaldab ohvitseridel (ka vanemohvitseridel), kelle tööleping on lõppenud, jätkata töötamist IDF-is oma tsiviilerialal. Selliselt tagatakse katkematu ohvitseride kaaderkoosseisu uuenemine, ja ühtlasi on auahnetele noortele stiimuliks oma sõjaväeteenistuse jätkamisel. Raske on armees leida kindralit, kes on vanem, kui 50. See on ka põhjuseks, miks ei või peastaabi ülem oma ametikohal olla kauem, kui 4 aastat.
Ajateenijatele on, tõstmaks nende huvitatust sõjaväekarjääri vastu, ette nähtud rida soodustusi. IDF valib endale kaadrisõjaväelasi võimalikult sobivate ja kvalifitseeritud sõdurite hulgast ning annab neile võimaluse saada maksimaalsel tasemel vajalik kvalifikatsioon ja väljaõpe. Sellega saavutatakse kaitsesüsteemi teenistusse parim kaader.
Sõjatehnika
Järgmiseks punktiks, mis on suunatud vastase arvulise ülekaalu tasakaalustamiseks, on pidev sõjatehnilise ülekaalu eest hoolitsemine ja selle kõrge taseme hoidmine. Samas on see ka kõige keerukam külg sellest probleemist, kuna saavutused tehnilise ülekaalu valdkonnas on paljuski sõltuvuses rahvusvahelisest olukorrast ja rahalistest võimalustest, kusjuures mõlemad neist faktoritest paistavad viimasel ajal araabiamaailmale soodsamad olevat.
1955. aasta Egiptuse-Tšehhi relvamüügileping näitas, et nõukogude relvaarsenalide toodang sai esialgu kättesaadavaks Egiptusele ja seejärel ka Süüriale ning Iraagile. Suurte naftat tarnivate riikide (eelkõige Saudi-Araabia) ja USA vahelised lepingud tõid endaga kaasa massilise ameerika relvade voo neisse riikidesse, mis mitte kuidagi ei saa tuua kaasa rahulikku äraolemist meie regioonis. Ja seda isegi vaatamata ameeriklaste lubadusele, et neid relvi mitte kunagi Iisraeli vastu ei kasutata. Prantsusmaa, kes varem oli vaata et ainuke riik, kes Iisraelile relvi tarnis, hakkas neid samu või isegi kaasaegsemaid mudeleid müüma reale araabiariikidele,sealhulgas ka Iraagile.
Iisraeli sõjaline eelarve on läänemaailmas suhteliselt kõige suurem (arvestades USA olulisi toetusi ja laene), mis annab tunnistust tugeva armee ja selle võimsa varustuse olulisusest ühe riigi eksistentsiks. Isegi rahu ajal kulub sõjaliseks otstarbeks peaaegu kolmandik kogu rahvuslikust koguproduktist. Sõjalise eelarve jagamisel tekib paratamatult dilemma: missugune osa anda sisemaiseks tootmiseks ja sisemaisteks ostudeks ning missugune osa välismaise relvastuse ostuks. Tegelikult puudutab see ainult Iisraelipoolset osa sõjalisest eelarvest, sest USA laenud-subsiidiumid on seotus väga täpsete lepingutega, mis näevad vastavate finantsvahendite kulutamist just ostudele USA-st ning pole muuks otstarbeks kasutatavad.
Paljudel juhtudel otsustab IDF kodumaise tehnika väljaarendamise kasuks, eriti juhtudel, mis on seotud välisriikide keeldumisega tarnida seda või teist relvastust. Nii töötati ka kuulus tank „Merkava” välja pärast seda, kui Suurbritannia vastava tehnika müügist Iisraelile keeldus. Kui Prantsusmaa 1967. aastal peale Kuuepäevast sõda kuulutas Iisraelile välja relvamüügiembargo (mis sundis Iisraeli Prantsusmaa sadamast salaja, juba Prantsusmaale kinnimakstud, kaatreid kaaperdama), hakkas IDF merevägi tootma Iisraeli dokkides oma varianti kiirekäigulisest torpeedokaatrist „Dabur”. Iisraeli mitmeotstarbelise hävituslennuki „Lavi” tootmine lõpetati, kui selgus, et projekti lähte-eelarve oli oluliselt ületatud.
Iisraeli sõjatööstus ei tegele põhimõtteliselt uute relvattüüpide väljatöötamisega, vaid võtab aluseks juba olemasolevad välismaised mudelid ja muudab nende välisilmet, moderniseerides neid vastavalt IDF vajadustele.
Olulist tähelepanu pöörati tahkel kütusel töötavatele rakettidele – eesmärgiga suurendada nende tegevusraadiust, ja piloodita lennuvahendite loomisele, minimaliseerimaks kaotusi elavjõus. Iisraeli laeval baseeruv rakett „Safrir” tõestas oma efektiivsust ja on praegu ka edukas ekspordiartikkel. Hakkavad lõppema tööd ballistilise raketi „Jericho” loomisel ja selle tegevusraadius, mis on 900km, võimaldab ulatuda isegi Iraagi territooriumile. Paraku selleks ajaks, kui Hussein alustas oma provotseerimata raketirünnakuid Iisraeli pihta, nende rünnakute tõrjeks vahendeid ei olnud. Teostati ameerika raketikomplekside „Patriot” operatiivne kohaletoomine õhu kaudu, missugused aga lõppkokkuvõttes samuti efektiivsusega ei hiilanud.
Võttes kokku kõik eelneva, peab märkima, et kuigi IDF on pidevates parima sõjatehnika otsingutes, missugust üldse kusagilt leida ja toota võib, pole saavutatud Iisraeli tehniline ülekaal põrmugi kindlalt garanteeritud. Sellega seoses tuleb aina enam märkida juba eelpoolnimetatud inimfaktori tähtsust.
Üldine struktuur
Tõenäoliselt tehti IDF eksistentsi jaoks tähtsaim otsus selle loomisel. See seisneb selles, et armee on ühtne mehhanism, mis allub peastaabi ülemale ja viimane omakorda allub ainult valitsuse suunistele ning ülemjuhatajale kaitseministri näol. See otsus kutsus omal ajal esile palju vastuväiteid, kuna ei ühtinud ei USA, ega briti vastava mudeliga.
Tehtud otsust tuleb lugeda õigeks, kuna arvestada tuleb järgmisi tõsiasju: riigi mõõtmete ja kuju arvestamine; kõigi väeliikide töö väga tiheda koostöö tagamise vajadus maaväe üksustega; isikkoosseisu arvukuse piiratus ja dubleerivate funktsioonide vältimine; hädavajadus maksimaalselt lihtsustatud logistilise süsteemi järele; tagamaks erinevate väeliikide võimalikult ladusat koostööd unifitseeritud isikkoosseisu väljaõpe.
Peastaabi ülem on ainuke ohvitser IDF-is, kellel on kõrgeim sõjaväeline auaste – kindral-leitnant. Tema vahetus alluvuses asuvad diviiside ülemad, territoriaalsete ja eriüksuste ülemad, õhu- ja mereväe ülemad (kindral-majorid). Õhu- ja mereväe ülemal on just-kui topeltülesanded: kui peastaabi liikmed on nad kui peastaabi ülema nõunikud oma valdkonnas ja teiselt poolt on ka oma väeliigi üksuste ülemateks. Seni pole selline süsteem veel tõrkeid põhjustanud. Pealegi – selline süsteem võimaldab vältida maa- ja mereväele oma õhujõudude loomist, mis poleks Iisraeli situatsiooni arvestades ökonoomne.
Iisrael on jaotatud rerritoriaalselt ringkondadeks – Põhja-, Kesk- ja Lõunaringkond. Nende piirid kontakteerivad siis vastavate riikidega: Liibanoni ja Süüriaga põhjas, Jordaaniaga idas ja Egiptusega lõunas. Sõjategevuse puhkemise korral on kõigi sõjajõudude ülemaks selles piirkonnas vastava ringkonna ülem.
Eksisteerib ka väegrupp, mis on formeeritud eksterritoriaalselt, selle funktsioonist lähtudes. Selle moodustavad tankikorpus, välijuhtkond, NAHAL ja täienduse ning väljaõppe juhtgrupp.
Soomusüksused olid eraldi juhtimise alla viidud enne 1956. aasta sõda, et motiveerida jalaväelasi soomusväelaseks hakkama, koordineerida lahingulist väljaõpet ja töötada välja ühtne tegevusdoktriin. Soomusvägede staap on organiseeritud selliselt, et koheselt, peale teate saamist asub ta vastavid üksuseid juhtima (kokku rohkem, kui diviisid), mis on tema käsutusse vastava ringkkonna ülema poolt, arvestades operatiivset olukorda, antud.
Mis puudutab välijuhtkonda, siis see on moodustatud suhteliselt hilja, arvestades .... Kippuri sõja kogemust, mis näitas, et paljud Iisraeli tankid olid saanud tabamuse TT-rakettidega just puuduliku tankide ja jalaväevahelise koostöö tõttu (tegevus jalaväest eraldi, või halb omavahelise koostöö koordinatsioon). Välijuhtkond ühendab endasse jalaväe, suurtükiväe, soomusväe ja pioneeriüksused, et viia läbi ühisõppuseid ja üldsõjalisi operatsioone.
NAHAL loodi jätkamaks PALMAHA ( HAGAN´i löögijõud) tööd. Kuna asunduste liikumisele, arvestades eelkõige selle põllumajanduse arendamise, uute territooriumide tsiviliseerimise ja piiriasunduste kindlustamise funktsiooni, on alati riigi kaitsesüsteemis väga suurt tähtsust omistatud, anti noortele iisraellastele (nii mehed, kui naised) võimalus ühitada sõjaväeline väljaõpe ja igapäevane elutegevus asunduses. Märkimisväärne osa Iisraeli kaardile kantud asundustest olid varem NAHAL´i eelpostideks.
Armee struktuur
Maavägi
Jalavägi jääb endiselt „maismaalahingute kuningannaks“. Sest, olgu seal mis iganes, vastane loetakse tegelikult võidetuks alles siis, kui jalaväelased asuvad vahiteenistusse tema peastaabis, ja sõda loetakse lõppenuks, mitte varem, kui maavägi okupeerib vastase territooriumi. Enam, kui ükski teine väeliik, on just maavägi see, kes on HAGAN´i traditsioonide jätkajaks. Kuigi enamik brigaade, mis osalesid sõjas iseseisvuse eest lasti laiali, on 2 neist – „Golani“ ja Givati“ – ka tänapäeval regulaarväe üksused, koos oma lahinguliste traditsioonide ja kuulsusrikka minevikuga. Nende brigaadide sõdurid kannavad erilist, oma väeosa sümboliseerivat, baretti. Julgeoleku tagamise, kontrolloitavatel territooriumidel seaduslikkuse ja korra jälgimise ja eriti just riigi põhjapiiril Hezbollah –ga seotud terrorismivastase võitluse Põhiraskus lasub maaväe regulaarüksuste õlul. Neiks on tänapäeval NAHAL-i üksused ja dessantlased, aga ka reservistid. Peamiselt tänu maaväe pidevale valmisolekule ja tegevusele saavad ZAHAL-i pksused rakendada oma jõu ja energia armee põhiülesande täitmiseks, valmistada end ette väliste relvajõudude kallaletungi globaalseks tõrjeks.
Langevarjurite-dessantlaste üksuste lahinguliste teenete loend on märgatavalt lühem, kui see on „Golani“-l ja „Giviti“-l, kuid see-eest mitte vähem kuulsusrikas. Nende tähetund oli Siinai kampaania ajal, kui esmakordselt viidi läbi dessanteerumine lahingulistes tingimustes. Paraku edaspidi tegelesid dessantlased rohkem üldiste treeningutega, mis olid suunatud sõjalise kogemuse saamiseks ja lahingumoraali tugevdamiseks, kui reaalseteks õhudessantideks valmistumisega, kuna üha enam hakkasid „vertikaalist tulevatel tiibamistel“ langevarjureid asendama helikopterid.
Dessantlased treenivad igapäevaseid ülesandeid ja viivad läbi õppuseid samaväärselt „Golani“ ja „Giviti“ võitlejatega. Vaidlused erinevate armeeüksuste, sealhulgas ka eliitüksuste, mis on ette nähtud eriülesanneteks, pädevuspiiridest erinevate sõjaliste operatsioonide läbiviimisel, õnnestus edukalt lõpetada tänu erioperatsioonide salga „Sajeret Matkal“ loomisega. Mõned selle ülemad on oma edaspidises teenistuses jõudnud kuni Peastaabi ülema ametipostini; üks tuntumaid ja karmimaid eriüksuse operatsioone on reid Enteppe´sse – operatsioon „Jonathan“.
HAGAN-is, mis oli põrandaalune organisatsioon, oli suurimaks lahinguliseks üksuseks, sõltumata operatsiooni iseloomust, rühm. Tänapäeval on suurimaks lahinguliseks üksuseks, millel on alaline isikkoosseis, diviis, millel on nn. kolmikstruktuur: 3 rühma kompaniis, 3 kompaniid pataljonis, 3 pataljoni brigaadis ja 3 brigaadi diviisis (need võivad olla ka erinevad brigaadid – näiteks tanki-, motoriseeritud jalaväe- ja dessantbrigaad). Viidi sisse ka uus auaste – brigaadikindral. Igale struktuurüksuste tasemele on lisatud vastavad tugi- ja teenindusüksused.
Diviisi tasemest kõrgemal, kuid kaitseringkonna omast madalamal, on rida minimaalse isikkoosseisuga staape, missugused on planeeritud täiendada isikkoosseisuga vaid siis, kui mingil rindel on üheaegselt enam, kui 1 diviis. Neil staapidel pole alalist isikkoosseisu ning nende koosseis määratakse kindlaks sõltuvalt parasjagu aktuaalse lahinguülesandega.
Kaitseringkkonna ülemale eim allu mitte ainult piiriäärne ala, vaid ka tagala. 3 sõjaväeringkonda haaravad enda alla kogu riigi territooriumi. Peale Lahesõda formeeriti spetsiaalne Tagalajuhtgrupp, vabastamaks kaitseringkondade staabid tsiviilkaitse, elanikkonna esmaabi, tuletõrje, haavatute evakuatsiooni, eritsoonide formeerimise, ajutiste elamispindade jaotuse, kannatanutele kompensatsioonide maksmise jne. ülesannetest.
Pärsia lahe sõja ajal osutusid tsiviilkaitse võitlejad olevat sündmuste keskmes: nad saabusid esimestena „Scud“-ide kukkumiskohtadesse; päästjate eriüksus, kes oli omandanud kogemusi Libanonis, aga hiljem ka Mehhikos ja Armeenias, tegi imesid, leides inimesi varemetest ja tuues neid välja rusude vahelt.
Õhujõud
Õhujõududel on uskumatult raske ülesanne: võita vastase ootamatu kallaletungi korral aega, andmaks võimalust teiste väeliikide mobilisatsiooniks. Õhujõud on pidavas ja täielikus lahinguvalmiduses. Erakorralise valmisoleku väljakuulutamisel möödub lendurite valvekord vahetult lennukikabiinis istudes. Välismaalasele on väga raske mõista, mida tähendab elada riigis, millel puudub faktiliselt kaitse sügavus, mille üldpindala on 20 000 km2 (koos kontrollitavate aladega 26 000 km2), kus ükski asustatud punkt ei asu piirist kaugemal, kui 50 km – st. 2-3 minutiline lennuaeg kaasaegsele hävituslennukile ja murdosa minutist mitte just kõige uuemale raketile.
Esialgu olid Iisraeli õhujõud relvastatud hävitajate ja hävitus-pommitajatega. Lennukeid, mis oleksid ette nähtud vaid pommitamiseks, vaadeldi kui liigset luksust, arvestades nende maksumust ja kasutuskulusid. Vaatamata neile piirangutele, suutis Iisrael saavutada 1967. aasta sõjas ülekaalu õhus, hävitades Egiptuse lennuväe otse lennuväljadel. Edaspidi polnud taolised operatsioonid enam võimalikud, kuna vastane võttis kasutusele sellised meetmed, nagu oma lennukite hajutamine erinevatele lennuväljadele, maa-alused betoonist lennukiangaarid ja kaasaegsed pettemaketid. Kompenseerimaks oma lennukite suhteliselt piiratud tegevusraadiust, töötasid Iisraeli õhujõud välja unikaalse õhus tankimise süsteemi. See süsteem sai eriti oluliseks, kui vastavalt rahulepingule Egiptusega oldi sunnitud evakueerima eesmised Siinai poolsaarel asuvad lennubaasid.
Iisraeli õhuvägi sai suurte kaotuste osaliseks Jom Kippur´i sõja ajal, kui seda põhjustasid eelkõige vastasele tarnitud nõukogude õhutõrjekahurid ja juhitavad õhutõrjeraketid, mis olid tolle aja kohta sõjatehnika tippsaavutuseks. Oma reputatsiooni taastas Iisraeli õhuvägi Libanonis toimunud õhulahingute ja ka selliste unikaalsete operatsioonidega, nagu reid Entebbe´sse või siis prantslaste poolt ehitatud tuumareaktori hävitamine Iraagis (omapoolsete kaotusteta läbiviidud täpsuspommitamine märkimisväärselt kaugel oma baasist).
Kuigi põhiliselt on tuntud hävituslennuvägi (varustatud peamiselt USA-s toodetud hävitajatega), omistatakse olulist tähelepanu ka teistele õhujõudude üksustele.
Helikopteriüksused on komplekteeritud suhteliselt kaasaegsete „Cobra“, mis võimaldavad ohutult ja suure operatiivsusega märkimisväärseid jalaväeüksusi teisaldada. Sanitaarhelikopterid, mis on varustatud kaasaegse meditsiiniaparatuuriga, on võimelised haavatuid kiiresti ja kindlalt lahinguväljalt otse tagalahospitalidesse toimetama.Rahuaja tingimustes ei tuletata just sageli meelde õhujõudude funktsiooni varases eelhoiatuses (k.a. radarid jne.), õhupatrullimist ja raketitõrjetegevust. Pärsia lahe sõja ajal tuli ilmsiks kibe tõde: iisraeli õhujõududel pole adekvaatseid vahendeid riigi kaitseks ballistiliste rakettide vastu. Ei suudetud tõrjuda isegi neid, mitte just eriti kaasaegseid, „Scud“-rakette, milliseid teati juba mitmeid aastaid Iraagi ja Süüria relvastuses olevat. Arvati, et selle probleemi lahendab ameerika-iisraeli ühisprojektina valmiv ballistiliste rakettide vastane süsteem „Hetz“.
Merevägi
Merevägi ei saanud kohe iseseisvaks väeliigiks, kuid niipea kui see toimunud oli, suutis ta koheselt enda head lahingulist väärtust tõestada. Loobudes suurte aluste kasutamisest (mõned neist olid jäänud veel brittide valitsemise ajast ja nendega oli veetud „ebaseaduslikke“ immigrante), pööras Iisraeli mereväe juhtkond peatähelepanu kiirekäigulistele ja manööverdusvõimelistele torpeedokaatritele ning loodi ka salajane allüksus „Flotill 13“ (tuukrid ja tuuker-lõhkajad).Jom Kippur´i sõja ajal oli merevägi ainuke väeliik, kes ei kandnud sõja algfaasis kaotusi. Tänapäeval on Iisraeli mereväel 2 peamist ülesannet: olla alalises lahinguvalmiduses tõrjumaks edukalt araabiamaadelt lähtuvat võimalikku kallaletungi ja igapäevane ranniku patrull, kaitsmaks riiki marodööride ja terroristide eest.
Kaks suurt tragöödiat on senini jätnud oma jälje Iisraeli mereväele. Esimene neist – „Eilata“ uputamine Gaza reidil egiptlaste poolt nõukogude raketiga (1967.a.), mis oma karmusega näitas selgesti, et tehniline üleolek ühes valdkonnas on edukalt kompenseeritav teises.
Iisraeli merevägi võttis oma relvastusse raketi „Gabriel“, missugune oli vastukaaluks eelpoolnimetatud Egiptuse raketile. Teine katastroof – ühe esimese mereväe allveelaeva „Dacar“ jäljetu kadumine tema esimesel reisil Inglismaalt iisraeli 1968. aastal. Saadi teade selle sisenemisest Vahemerre ja rohkem sidet allveelaevaga ei saadud. Hukkus kogu meeskond – 69 inimest. Kuigi mitmed maailma laevastikud pakkusid oma abi kadunud allveelaeva otsimisel ja eriliselt suuresti oli abiks Egiptuse merevägi, allveelaeva pikka aega ei leitudki. Selle allveelaeva hukkumine on tänase päevani saladuseks jäänud.
Allveelaevastiku arendamise programm katkestati mitmeteks aastateks ja sellega jätkati alles 80-ndate lõpus, misjärel see aga taas konserveeriti majanduslikel põhjustel. Sellele eelnesid 1990. aastal tormilised avalikud arutelud. 1991. aastal saab Iisraeli allveelaevastik tuge Saksamaa Liitvabariigilt. Arvestades tõsisasja, et Iisrael on pidevalt sõjalise kallaletungi ohus Iraagi poolt ja, seda, et ka saksa kompaniid ja eksperdid olid osalised Iraagi rakettide konstrueerimises-ehituses, võttis Saksamaa Liitvabariigi valitsus vastu otsuse finantseerida Iisraeli allveelaevastiku programmi. Nii paradoksaalne kui see ka pole, kuid see otsus oli üheks Pärsia lahe sõja pikaajalisemaks tulemuseks.
Naised sõjaväevormis
PALMAH´is (HAGAN´i löögijõud, kuni Iisraeli riigi loomiseni ja Iisraeli Kaitsejõud) järgitakse – vähemalt teoorias – sugude võrdsuse põhimõtet: võrdsed õigused ja võrdsed kohustused. Naised – kuigi tuleb tunnistada, et neid ei olnud teab mis palju, osalesid kõigis lahingulise ettevalmistuse etappides ja mõningad ka lahingutegevuses.
Varsti peale Iisraeli Kaitsejõudude loomist eemaldati naised kõigist lahinguükustest. Juhtkond põhjendas seda ohuga naiste vangistamisele vastase poolt. Rõhutati, et isegi, kui naised on valmis minema meestega võrdväärsele riskile ja ohverdustele, ei saa eitada fakti, et naised on vastase vangistuses enam ohustatud nii otsese vägivalla, kui seksuaalse väärkasutamise osas.
Sellest ajast alates ei suunata enam naisi teenistusse lahinguväeosadesse, kuigi nad saavad täieliku rivilise ja sõjalise väljaõppe. 1994. aastal võttis Iisraeli ülemkohus vastu otsuse, mille alusel lubati naistel teenida õhujõudude lennukitel pilootide ja tüürimeestena.
Kuigi naiste ajateenistus kestab tänase päeva seisuga alla kahe aasta ja paljud tüdrukud saavad erinevatel põhjustel sõjaväeteenistusest vabastuse, on sõjaväeteenistuses olevate naiste arv Iisraeli Kaitsejõududes küllaltki suur.
...
Omaette grupi moodustavad armeeõppeasutuste ja õppekeskuste instruktorid-tüdrukud, kes õpetavad Iisraeli geograafiat ja ajalugu, pannes erilist rõhku IDF ajaloole ja selle eellaseks olnud põrandaalustele organisatsioonidele.
Naised-instruktorid moodustavad ka instruktorite põhiosa keskkoolide ajateenistuse-eelsetes noorteallüksustes. Nad hoolitsevad ka välismaalt tulnud ja juudi rahva ühtsustundest innustunud vabatahtlike töölerakendamise eest, kes on Iisraeli tulnud, et siin ajateenistus läbida või IDF baasides töötada.
Ja viimaseks on naistel veel üks väga tähtis tegevusvaldkond: naised-allohvitserid tegelevad vajadusel sõjaväelaste perekondade olme korraldamisega.
Viimastel aastatel on naiste rakendused IDF-s märgatavalt laienenud. Avatud on praktiliselt kõik teenistusvaldkonnad.
Religioossed vähemused
Arvestades asjaolu, et usuvähemuste esindajatel – moslemitel, araablastel-kristlastel, druusidel ja tšerkeššidel – on sugulasi ja lähedasi riikides, kus elavad ka Iisraeli riigi potentsiaalsed vaenlased ning lähtudes sellest, et sõda araablastega toob neile kaasa nn. lojaalsuskonflikti ning pideva kahtlustamise juutidest põhielanikkonna poolt – võeti vastu kõiki osapooli rahuldav otsus, mis vabastas eelpoolloetletud usuvähemuste kontingendi ajateenistusest.
Kuid sellest reeglist on ka erandeid. Druusid on juba 1948. aastal sõlminud juudi kogukonnaga mittekallaletungilepingu. Peale iisraeli riigi väljakuulutamist kiitsid nende vanemad heaks druusi noorsoo (mehed) kutsumise IDF ajateenistusse. Druusid teenivad enamasti IDF piirivalvevägedes ja politseijõudude formeeringutes. Paljud neist on ohvitseriauastmes ja paljud isegi kõrgetel ametikohtadel. Peale 1967. aasta sõda osalevad nad ka kontrollitavate territooriumide patrullimisel.
Beduiinid teenivad vabatahtlikkuse alusel reeglina jalaväe regulaarüksustes luurajate-jäljeküttidena. Elades paljude põlvkondade jooksul kõrbes valdavad nad seda erakordset kunsti täiuslikult.
Kokkuvõte
ZAHAL omistab erilist tähelepanu haavatute eest hoolitsemisele, invaliidide reabilitatsioonile, vangistusse sattunute võimalikult kiirele vabastamisele ja kõigi langenute võimalikult kiirele matmisele kodumaa mulda, sõltumata nende langemiskohast. See kõik on vägede kõrge lahingumoraali üheks tähtsaimaks aluseks. Lahingusse minev sõdur teab, et kui ta peaks saama haavata, siis evakueeritakse ta lahinguväljalt kiiresti ning ta saab efektiivset mditsiiniabi; kui ta satub vangi, siis teda ei unustata – kasutusele võetakse kõik vahendid, et teda võimalikult kiiresti koju tuua; kui ta hukkub, siis teeb ZAHAL kõikvõimaliku, et matta teda väärikalt kodumaa mulda ja tema vanemate, lese ja laste eest hoolitseb riik.
See riigipoolne moraalne vastutus nende ees, keda ta on kutsunud enda julgeolekut tagama, võib sageli saada ka nõrkuse allikaks. Valitsust on sageli kritiseeritud, et ta allub terroristlike organisatsioonide santaažile ja maksab lubamatuid summasid vangide vabastamise või hukkunute surnukehade üleandmise eest. Nii on teada juhus, kus 3 vangistatud israeli sõduri kättesaamise eest vabstati iisraeli vanglatest üle 1000 terroristi, mis soodustab ilmselt vägivalla edasist eskalatsiooni piirkonnas. On teada ka, et Jom Kippur´i sõja järgsetel läbirääkimistel Süüriaga (USA riigisekretäri osalusel) tegi Iisrael suuri järeleandmisi, saamaks Süürialt kätte iisraeli sõjavangide täielikku nimekirja, dokumenti, millise Süüria oleks vastavalt Genfi Konentsioonile pidanud nii-kui-nii, ilam igasuguste tingimusteta, esitama. Ja mis on veel iseloomulik: Iisraeli tundlikkust oma kaotuste suhtes peetakse tema nõrkuseks – vastane eeldab, et kuim tekib oht märkimisväärseteks kaotusteks, läheb Iisraeli valitsus sisepingest tulenevalt kompromissile, ning ei julge sellist sammu astuda. Siiski on ZAHAL´ile väga tähtis sõdurite julgeolek ja tsiviilisikute ohutus. Ning vaatamata aeg-ajalt tekkivatele arvamuste ja positsioonide erisustele, on see põhimõte jäänud Iisraeli jõu ja uhkuse allikaks.
Jerusalemma pühal mäel, Iisraeli riigi idee looja Theodor Herzel´i haua läheda, asub riigi sõjaväe keskkalmistu. Siia maetakse need, kes langesid lahingutes Jerusalemma eest või siis hukkusid terroristide käe läbi, aga ka Jerusalemma elanikud, kes langesid kusagil mujal. Siin austatakse sõdureid, kellel pole hauda – „Dakar“-i ja „Eilata“ meremehed, II MS ajal hukkunud juudi sõdurid, kes olid Vahemeres uppunud transpordilaevade saatemeeskondades. Samasugused kalmistud on ka teistes Iisraeli linnades. Üle 20 000 haua – lihtsad kivid, eeskirjakohaste kirjetega. Igal aastal, enne riigi Iseseisvuspäeva, on kõigil kalmistustel mälestustseremooniad, kus osalevad ka valitsuseliikmed ja Knesseti liikmed. Kostab leina sireen ja kogu maa tardub vaikides – antakse au langenuile. Tuntud Iisraeli poeet Natan Alterman ütles ühes oma teoses, et sõjalangenud – see on ohver „hõbeliuale, millega toodi rahvale kätte juudi riigi iseseisvus“.

P.S.
Oma personaalset arvamust ma vältimatult järgneva "pasarahe" eest kõrvalepõiklemiseks kirja panema ei hakka (seda enam, et seda teate niigi).
Allakriipsutused on minupoolsed.
Soovitan lugeda ja teatavaid paralleele meie Läänemereäärse kodumaaga näha. Oma üllatuseks avastate, et neid sarnasusi on hulgimalt enam, kui erinevusi. Kui vaid neid "objektiivseid tingimusi" poleks!!!!
Meil on ju "objektiivsed tingimused" (mitmete foorumlaste poolt korduvalt toonitatav "argument"), missugused aga viivad paratamatult selleni, et need samad "objektiivsed tingimused" tingivad ühel heal päeval EV kadumise maailmakaardilt. Millal? Krt seda teab, kui need "objektiivsed tingimused" aina jätkuvad.

[Lemet]

Tänud. Valgustav lugemine. Ja mõtlemapanev.

[kaur3]

Märtsikuu "Jane's International Defence Digest" kirjutab Iisraeli logistikamuredest vastase rakettide valguses.

IDF addresses supply concerns.

Yaakov Katz

- The IDF is considering increasing the amount of supplies tactical forces carry due to logistics forces’concerns over missile attacks.
- A new programme seeks to protect sensitive storage facilities ahead of any future conflicts.

The Israeli Defence Forces (IDF) is planning to increase amount of supplies its brigades and battalions carry into battle at the outset of a conflict to increase their level of operational independence.
IDF combat units currently haul sufficent supplies – ammunition, fuel, food and spare parts – to operate independently and without the need for logistical support for the first 72 hours of a conflict. However, the IDF’s Logistics and Technology Directorate wants to boost this substantially.
The decision stems from Israeli military intelligence assessments that, in the future war with Hizbullah in Lebanon or with Syria, Israel will find itself under unprecedented missile fire and will not be immidiately able to open its emergency storehouses to begin transferring supplies to the front. Hizbullah, for example, is believed by Israel to possess at least 40 000 rockets and missiles, many accurate enough to shut down IDF bases for at least the early stages of conflict.
“We need to be able to continue operating even under missile fire,” a senior officer from the Logistics and Technology Directorate told Jane’s. “By increasing the amount of supplies that the tactical level carries we will minimise a unit’s dependence for the first part of war.”
During Israel’s last war with Lebanon in 2006 the IDF encountered difficulty in opening supply lines to units that were, in many cases, operating a few kilometres form the border. As a result, those forward forceshad to rely on Israel Air Force C-130 Hercules transport aircraft to drop supplies behing enemy lines.

jne

Kas meil ei ole sarnased mured. Vajutan jälle soesilma valmiduse konnasilmale

[kaur3]

Israeli Prime Minister Benjamin Netanyahu on April 18 thanked U.S. President Barack Obama for helping fund a missile defense system protecting the Jewish state from Palestinian rockets, the White House said.

The U.S. Congress approved $205 million - sought in May 2010 by Obama - to help Israel deploy a short-range anti-missile defense system called "Iron Dome." The aid became official when Obama signed off on a 2011 budget appropriation.

The figure is in addition to Washington's annual military finance package to key Middle East ally Israel.

Since 2007 the United States has allocated close to $3 billion per year to Israel, entirely devoted to the purchase of U.S. weapons, under a bilateral memorandum valid until 2017.

http://defensenews.com/story.php?i=6267149&c=AME&s=AIR

[kaur3]

Üks selline kommentaar.

It may take Israel up to five years just to deploy ten batteries — and reports have suggested between a dozen and 20 batteries would be required to provide full coverage of Gaza alone — so Iron Dome’s success is far from assured. With or without Iron Dome, however, Israel will increasingly be able to use new weapons technologies to undermine and degrade the effectiveness of Hamas’ core tactic of striking at Israel with crude ballistic weapons.

STRATFOR