Mis teeb IDF tugevaks? (vol 2)

[kaur3]

America’s mighty pro-Israel lobby may be less durable than it looks

May 26th 2011

What explains this enduring support? The “lobby”, for a start. This week, as more than 10,000 supporters flooded Washington for the annual conference of the American Israel Public Affairs Committee (AIPAC), the lobby strutted its stuff. Mr Obama spoke on the first day of the meeting, before flying off to Europe. On the second day, 67 senators and 286 members of the House joined the 10,000 at the gala dinner—perhaps the biggest kosher nosh in history. On the third, after Mr Netanyahu’s triumph on the House floor, delegates ascended the Hill to conduct more than 500 separate lobbying meetings. Behold, the congressman that keepeth an eye on his Jewish vote shall neither slumber nor sleep.

http://www.economist.com/node/18744129

[Kapten Trumm]

Meil on ju "objektiivsed tingimused" (mitmete foorumlaste poolt korduvalt toonitatav "argument"), missugused aga viivad paratamatult selleni, et need samad "objektiivsed tingimused" tingivad ühel heal päeval EV kadumise maailmakaardilt. Millal? Krt seda teab, kui need "objektiivsed tingimused" aina jätkuvad.

Minuarust enne tehnilisi küsimusi, milline rakett ja kahur (kellele ema ja kellele vanaema), vaevab mu pead endiselt see, kas see, mis Iisraelis loodud on (vt hillarti viimane post), on tingitud a)abidollaritest b)juutide isetekkelisest rahvustundest (nn "objektiivsed asjaolud" meie keeles) või on ikka aluseks miski muu (eelkõige kõrvade vahel asuv) asjaolu? Sest kui vundament on vilets, pole ka headest seintest suurt kasu.

Siin foorumus poetakse enamasti kahe "objektiivse asjaolu" taha
1. rahapuudus
2. kodanike tahe

Muidu on olemas üks vanasõna, mis kõlab "kes tahab, leiab võimaluse, kes ei taha leiab ("objektiivse" - minu lisatud KT) põhjuse.

Kuivõrd väga armastatakse rääkida rahapuudusest, siis ma otsisin ca 5 minutit netist tõsiseltvõetavaid artikleid (jätame need tuumapommi naljaparteid kõrvale), kus põhjendataks ära kaitsekulutuste tõstmine (nt 3%-le SKPst). Arvake, kas ma leidsin? Ainult artiklid, mille sisu on "peagi saavutame 2% (st Brüsseli soovitusliku miinimumi), hurraa seltsimehed, huraaa, plaani täitmine läheneb

[Kilo Tango]

Siin foorumus poetakse enamasti kahe "objektiivse asjaolu" taha
1. rahapuudus

Ameeriklastel on vanasõna: "If money is the issue, deal with the money."

[Kapten Trumm]

Nohh, omades ka ise mõningast riigitöö kogemust, võin öelda, et kui asutuse (ministeeriumi) juhtkonnas õnnestub asi "maha müüa" (huvi tekitada), siis ei ole ükski raha liiga suur. Et elu käib mingite rangete majanduslike kriteeriumite järgi - ebausutav. Elu käib selle järgi, milline projekt tundub otsustajatele vajalik/huvitav, winner takes all ja kasvõi ülejäänute arvelt. Täpselt selle loogika järgi on ka seni tegutsetud ja see seletab paljud asjad. Ja kriteeriumiks pole suurim võimalik liidetavate summa ajahetkel.

Küsimus on lihtsalt selles, et Iisraelis omab nähtavasti 99% riigiametnikest ja poliitikutest (valijast rääkimata) otsest puutumust armeega ja arusaama, mida on vaja ja mida ei ole vaja. Sest iga ontlik osakonnajuhataja või asekantsler on igal aastal kuu-poolteist ohvitser (ka sõjapiirkonnas).

On vaid küsimus, kas üldine kõrge kaitsetahe (mitte ainult verbaalsel tasandil) on mingi foors mazoor või on see siiski arendatav suurus? Eks Iisraelis on elu sundinud, kui riik kohe sõjaga algas. Meil (õnneks või õnnetuseks -suhteline) mitte, liiga kergelt tuli asi kätte. Kui 1930ndatel said kõik aru, et venelane aeti isade püssidega minema, siis 1990ndatest on siin arusaam, et kõik oli iseenesestmõistav ning meie kannatused piirdusid 1991 augustis teletorni juures paari mehe molli saamisega dessantnikute käest. Veelgi enam, missioonid ja poliitikute jutlused rahvusvahelisest koostööst, artikkel 5-st ning põhimassi kaugenemine riigikaitsest tekitavad täna viljaka pinna arusaamale, et julgeolek ongi kellegi teise probleem. Ma ei taha väita, et Transnistria või Abhaasia saatus oleks parem olnud, aga elus on nii, et vorstil on kaks otsa, kui üks juhtub olema maitsev ja rasvane, siis teine on tavaliselt kuivanud ja maitsetu. Sestap on kergelt kätte tulnud heal elul (kandes vaid majanduslikke kaotusi) oma varjukülg - oleme kaotanud oma "teravuse", mis 1930ndatel kindlasti "teravam" oli.

Ilmselt on palju ka oodata, et põlvkond, kes kasvas viilimise vaimus N.armeest, midagi suurt korda saadaks.

Aga et segase mõttekäiguga edasi minna, siis mis pistmist on sellel pööbli tahtega? Märksa suuremaid muudatusi kui kõikehõlmav sõjaväeteenistus on Eestis tehtud Riigikogu 51 häälega (kellele andsid käsu alla 10 inimese).

Kus otsast kala mädanema hakkas? Ma arvan, et sealt otsast, kes rääkisid, et kui armeele relvad anda, hakkavad sõdima ning kultuuriväärtused hävivad. Ainuke häda on selles, et sellised ullikeste rahvakillud, kes arvavad, et kõik on isenesestmõistetav, on läbi ajaloo hävitatud.

Aga sellega ma nõus ei ole, et minnalaskmine on mingi vääramatu jõud. Lihtsalt meie enda tegemata töö. Mina küll ei tea ühtegi sõduriks olemist proovinud inimest, kes laliseks midagi kaitsekulude mõttetusest või armee muutmist politseiks. Seda lalinat ajavad need, kes asjaga pole kokku puutunud ja selleks on tõhus ravim kokkupuute võimaldamine, mida nooremas eas, seda lihtsamalt ravi õnnestub. Kuid ka keskeas pole asi veel lootusetu.

[Kilo Tango]

Nohh, omades ka ise mõningast riigitöö kogemust, võin öelda, et kui asutuse (ministeeriumi) juhtkonnas õnnestub asi "maha müüa" (huvi tekitada), siis ei ole ükski raha liiga suur. Et elu käib mingite rangete majanduslike kriteeriumite järgi - ebausutav. Elu käib selle järgi, milline projekt tundub otsustajatele vajalik/huvitav, winner takes all ja kasvõi ülejäänute arvelt. Täpselt selle loogika järgi on ka seni tegutsetud ja see seletab paljud asjad. Ja kriteeriumiks pole suurim võimalik liidetavate summa ajahetkel.

Küsimus on lihtsalt selles, et Iisraelis omab nähtavasti 99% riigiametnikest ja poliitikutest (valijast rääkimata) otsest puutumust armeega ja arusaama, mida on vaja ja mida ei ole vaja. Sest iga ontlik osakonnajuhataja või asekantsler on igal aastal kuu-poolteist ohvitser (ka sõjapiirkonnas).

On vaid küsimus, kas üldine kõrge kaitsetahe (mitte ainult verbaalsel tasandil) on mingi foors mazoor või on see siiski arendatav suurus? Eks Iisraelis on elu sundinud, kui riik kohe sõjaga algas. Meil (õnneks või õnnetuseks -suhteline) mitte, liiga kergelt tuli asi kätte. Kui 1930ndatel said kõik aru, et venelane aeti isade püssidega minema, siis 1990ndatest on siin arusaam, et kõik oli iseenesestmõistav ning meie kannatused piirdusid 1991 augustis teletorni juures paari mehe molli saamisega dessantnikute käest. Veelgi enam, missioonid ja poliitikute jutlused rahvusvahelisest koostööst, artikkel 5-st ning põhimassi kaugenemine riigikaitsest tekitavad täna viljaka pinna arusaamale, et julgeolek ongi kellegi teise probleem. Ma ei taha väita, et Transnistria või Abhaasia saatus oleks parem olnud, aga elus on nii, et vorstil on kaks otsa, kui üks juhtub olema maitsev ja rasvane, siis teine on tavaliselt kuivanud ja maitsetu. Sestap on kergelt kätte tulnud heal elul (kandes vaid majanduslikke kaotusi) oma varjukülg - oleme kaotanud oma "teravuse", mis 1930ndatel kindlasti "teravam" oli.

Ilmselt on palju ka oodata, et põlvkond, kes kasvas viilimise vaimus N.armeest, midagi suurt korda saadaks.

Aga et segase mõttekäiguga edasi minna, siis mis pistmist on sellel pööbli tahtega? Märksa suuremaid muudatusi kui kõikehõlmav sõjaväeteenistus on Eestis tehtud Riigikogu 51 häälega (kellele andsid käsu alla 10 inimese).

Kus otsast kala mädanema hakkas? Ma arvan, et sealt otsast, kes rääkisid, et kui armeele relvad anda, hakkavad sõdima ning kultuuriväärtused hävivad. Ainuke häda on selles, et sellised ullikeste rahvakillud, kes arvavad, et kõik on isenesestmõistetav, on läbi ajaloo hävitatud.

Aga sellega ma nõus ei ole, et minnalaskmine on mingi vääramatu jõud. Lihtsalt meie enda tegemata töö. Mina küll ei tea ühtegi sõduriks olemist proovinud inimest, kes laliseks midagi kaitsekulude mõttetusest või armee muutmist politseiks. Seda lalinat ajavad need, kes asjaga pole kokku puutunud ja selleks on tõhus ravim kokkupuute võimaldamine, mida nooremas eas, seda lihtsamalt ravi õnnestub. Kuid ka keskeas pole asi veel lootusetu.

Aga tee ettepanek TOM-i, et "riigiametitesse võetakse tööle ainult neid inimesi, kes on läbinud ajateenistuse (ei rakendata naissoost isikutele)".

[Some]

Ja TOM-i aadress oleks... ?

[Lemet]

http://www.epl.ee/artikkel/431046

Internetiportaal Täna Otsustan Mina ehk TOM loodi 2001. aastal. Toonase peaministri Mart Laari initsiatiivil kodanikualgatuse tagant tõukamiseks loodud TOM ei suutnud täita talle pandud lootusi ning ülekaalukas osa portaali laekunud ideedest lihtsalt sumbus.

[Qtec]

TOM'i asemele loodi https://www.osale.ee/

Kui keegi seda teeb, siis võiks ka teistele siin sellest teada anda. Nimelt, ettepanekuid seal saab kommenteerida ning neile saab ka "Poolt" ja "Vastu" hääli anda. Seega on väga oluline, kui sinna rohkelt positiivseid kommentaare ning poolt hääli erinevatelt IP aadressidelt koguneb.

[Kapten Trumm]

Aga tee ettepanek TOM-i, et "riigiametitesse võetakse tööle ainult neid inimesi, kes on läbinud ajateenistuse (ei rakendata naissoost isikutele)".

Mitte ainult. Osakonnajuhatajast alates peaks lausa kohustuslik olema peale teenistuse relvajõududes olema ka vähemalt ütleme reservis või tegevteenistuses välja teenitud kapteni auaste.

[Kilo Tango]

Süüria on selgelt igal ajal valmis (eriti tänaste sisepoliitiliste probleemide valguses) Iisraelile kohta kätte näitama.

Ma arvan, et sa sõnastasid selle väite pisut ... khmm ... ennatlikult. Ma olen nõus, et Süüria tahaks kohe kangesti Iisraelile "kohta kätte näidata", kuid valmis nad selleks kohe kindlasti ei ole. Eriti tänaste sisepoliitiliste probleemide valguses, sest iga koju naasev kirst suurendab ebastabiilsust veelgi.

Samuti ei ole ma nii kategooriline Iraani mõju suhtes kohalike riikide kesvalitsuste lammutamisele. See mõju on kahtlemata olemas, kuid kas see ikka on nii tugev. Mulle tundub, et sa hindad antud vallas Iraani võimeid selgelt üle nii nagu paljud kaasfoorumlased hindavad üle Venemaa võimekust sigadusi juhtida.

[Kapten Trumm]

Süüria üritas viimati tõsiselt Iisraelile kohta kätte näidata 1982. aastal, järgmine aasta saab sellest juba 30 aastat, kus üsna kuivalt tappa saadi.
Nii kuivalt pole ükski araabia riik enne Iisraeli käest saanud.

Edasine on ju olnud pigem Süüria peerususin, kuna kael tõsisemat koha kätte näitamist ei kanna (Iisrael lööb vajadusel 3 Süüria taolist riiki kasti ühekorraga). Eriti peale NSVL kokkukukkumist ning suure sõbra relvastuse tarnete olematuks kuivamist.

Äärmuslased arenevad? Selge, ma arvan, et juutide responss pole ka enam see, mis oli 2006. Vaevalt et nad ilma kuulivestideta lähevad ja tanke varitsuse otsa enam saadavad. Iisraeli analüüsivõime on seni olnud kaugelt üle araablaste omast.

Juutide ühiskond pehmemeb. Täpselt sama protsess käib ka praegu araabia riikides, katsu sa täna 100 000 egiptlast saata juutide tankiroomikute alla, tagajärjeks võib olla vabalt riigipööre (vt viimaseid sündmusi Egiptuses).

Kui Süüria on piisavalt loll algatamaks konventsionaalset sõda Iisraeli vastu, siis ei saa Süüria peksasaamine olema väiksem kui 1982. Tehnoloogiline gap on suurem kui kunagi varem. Peerususinat tega Gazas ja Liibanis nad muidugi suudavad, aga see pole juutide riigile teab mis ohtlik (jah, ebameeldiv, aga mitte ohtlik). Tundub, et Süüria massihävitusrelvade fantaasia sai ka hiljuti väikese õhukampaania ohvriks.

[Jaanus2]

Mis Iraani puudutab, siis mulle tundub küll, et olenemata retoorikast on tegu võrdlemisi kainelt mõtlevate tegelastega, kes ise esimesena Iisraeli ei ründa. Saavad suurepäraselt aru, et midagi head sellest Iraanile ei tule, ei ole hurraa-vennad. Teine asi on retoorika ja selja taga sudimine, sellega saab populaarsust usukaaslaste hulgas ja ka juhtkonna enda "usulised tõekspidamised" on rahuldatud. Tuumaprogramm on pigem kindlustus rünnaku vastu, nagu see Põhja-Korea näitel suurepäraselt toimib.

[Kapten Trumm]

Kas IDF ei täitnud 2006 oma sõjalisi eesmärke? Kas venelaste tarnitud kergerelvadega sõjalised jõugud suutsid IDF-i oma plaane muutma panna?

Kord ütles kasutaja denis23 väga tabavalt, et kui Iraani islamivalvurid näevad Merkavat silmapiiril, on parim, mida nad teha saavad, ennast õhku lasta.

Katsuge aru saada, et juudid on suutelised neid ähvardavad araabia riigid radioaktiivseks parkimisplatsiks muutma (lisaks tavarelvade "efektidele").

[Lemet]

TOM'i asemele loodi https://www.osale.ee/

Kui keegi seda teeb, siis võiks ka teistele siin sellest teada anda. Nimelt, ettepanekuid seal saab kommenteerida ning neile saab ka "Poolt" ja "Vastu" hääli anda. Seega on väga oluline, kui sinna rohkelt positiivseid kommentaare ning poolt hääli erinevatelt IP aadressidelt koguneb.

http://www.postimees.ee/?id=457620

[Kapten Trumm]

Corvus, kui su eesmärk on jätta Iisraelist eesmärk kui riigist, mis kohe-kohe araabia surve all merre lükatakse, siis vaevalt see sul õnnestub. Sõltumata sellest, kas Iraan on kambas või mitte. Varasemalt oli Iraak kambas, kes treis ka tuumapommi, arendas keemiarelva, osales sõjakäikudel ja lasi 1991 jaanuaris rakette.

Kui su kaugem agenda on aga taaskord õõnestada Iisraeli kui üht riigikaitse võimalikku eeskuju (vaat kui mäda seal asi ikka on), õigustamaks siinset, siis see on kahetsusväärne.

Väidetud eesmärk: 2 sõduri vabastamine = ei õnnestunud
Eesmärgid: Hezballahi tasalülitamine = ei õnnestunud

Kardan, et sul (ega kellelgi siin) pole ligipääsu IDF juhtkonna direktiividele. 2 sõduri vabastamine ei ole eales ühegi lahingukäsu eesmärk. Vaevalt seal oli ka võimatu eesmärk nagu tasalülitamine.

Ma arvan, et kui võtta sealt käsust välja eesmärgid a'la saavutada PL A (faasijoon alfa) lisatud kaardil selleks ja selleks hetkeks, siis nende Hezbollah tegevuste mõjul viivitusi ei tekkinud. Et selline warfare oli sobimatu ja kohmakas, olen nõus.

Rakettide vaigistamise kohta - huvitav oleks vaadata statistikat, kas esines muudatusi.

Peale lahingute lõppu taoti netis kõvasti trummi, kuidas juudi tankiväed lüüa said, kui aga asjad kokku lõpuks löödi, selgus, et kanti kaotusi, mis mahuvad normaalsete lahingukaotuste normide alla ega mahu isegi mõiste "häiriv" alla. Jah, asjad läksid sitasti kohati ja mõned tankid pandi põlema, aga juuti spearheade Hezbollah peatada ega oluliselt aeglustada ei suutnud.

Imselt oleks ka ülekohtune arvata, et sellest tankidega bantiitide jahtimise kampaaniast IDF midagi ei õppinud. Reaalselt õppiski IDF kõige rohkem, araabia naabrite aurust kulub alati suur osa CNN kaamera ees AK-47ga vehkimisele ja tühjale määgimisele.