Postitatud: 06 Mär, 2010 16:17
Ega kõik ole nii kõvad mehed kui näiteks Leon Degrelle kes küsimisele, et mida ta II maailmasõja juures kahetseb vastas: "Ainult ühte: et me selle kaotasime."
Militaarteemad minevikust kaasaega
https://www.militaar.net/phpBB2/
metssiga kirjutas: Ei, ei olnud hüsteeriat, ei olnud nullimist ega hävitamist; ära alahinda neid, kes meist jagu said - võttis küll üle kümne aasta, aga lõpuks ikka jagu said. Selle kohta:
Uuemaid aspekte märtsiküüditamise uurimisest. Eesti Ajaloomuuseumi teaduskonverentsi materjale. Varia Historica IV, Tallinn 2009
+ arvamusi http://www.sirp.ee/index.php?option=com ... issue=3289
"See pattu kahetsev härra" oli täitja, mitte otsustaja - seega ei saa-oska mingit valgust heita asjale (muuseas, see tema jutt, kuidas paar inimest küüditamisest ära päästis, on ju väga südantliigutav - aga sellisel juhul võeti teised reservnimekirjast, arv pidi ikka klappima!) Aga Karukese küsimus - ma ju viitasin raamatule, loe ja saad vastused! Üks detail veel, keda nimekirja pandi - alles ilmusid Lagle Pareki mälestused, kes plikana küüditati 1949 koos õe, ema ja vanaemaga kui natsionalisti perekond, kuna isa oli 1941sic! arreteeritud ja hukatud. Vanaema oli ENSV personaalpensionär, ema oli parteilane ja muidugi mitte mingi aktiivne punane, kuid sellele võimule lojaalne ametnik - ikka löödi Siberisse. eesmärgiks ei olnudki midagi muud, kui hirmu külvata. Karuke mõtleb aga tänase õigusruumi raames - mis ja kuidas, see bande Moskvas tollal mõtles aga hoopis teisitiKaruke kirjutas:metssiga kirjutas: Ei, ei olnud hüsteeriat, ei olnud nullimist ega hävitamist; ära alahinda neid, kes meist jagu said - võttis küll üle kümne aasta, aga lõpuks ikka jagu said. Selle kohta:
Uuemaid aspekte märtsiküüditamise uurimisest. Eesti Ajaloomuuseumi teaduskonverentsi materjale. Varia Historica IV, Tallinn 2009
+ arvamusi http://www.sirp.ee/index.php?option=com ... issue=3289
Tegelikult ongi see moment küüditamisloo juures kõige huvitavam.
Kas valiti ohvrid vastuluurele omase põhjaliku analüüsi põhjal või koostati nimekirjad ikkagi kiiruga "kohaliku aktivisti" lauanurgal?
Tänini on tõesti üldlevinud see viimane arvamus.
Mõlemal juhtumil pole asjaosalistel endil võimalust ega motiivi suud pruukida.
Ja nõuk kampaaniapoliitikat - olgu see siis maisikülvamine või joomarlusega võitlemine tunnevad kõik.
Ja enam-vähem igaüks teab rääkida lugu kus ilmne vaenlane nagu näiteks SS veteran koos perega jäeti seletamatul põhjusel puutumata - kuid süütu sulane viidi ära...
Sellest siis ka "lihtsa" variandi usutavus
See pattu kahetsev härra võiks pisut valgust heita...
Mismoodi käis NKVDsse värbamine? Kas julgeolekusse värbamise kohta on võimalik kuskilt rohkem lugeda?mangust kirjutas:Astus 1947.aastal NKVD teenistusse,ega ta "sinisilm" vist ei teadnud,mis organisatsioon see on.Pisarad jooksevad,aga metsavendi süüdistab tänasepäevani nagu tsekist.Kõigil tippkommaritel ja tsekistidel on sarnane vabandus-"kui mina seal ei oleks olnud,oleks keegi teine ja võib olla veel hullem".Jooming rikkus tsekisti karjääri,muidu ehk oleks veel paarkümmend aastat teeninud ja nüüd oleksid pisarad suuremad.
http://www.postimees.ee/?id=232709
Ma isiklikult arvan, et pigem andnuks küüditatu oma vara naabrimehele, kui et laseks selle natsionaliseerida. Sellest on muidugi kahju, kui vabandama ei tuldud. Noh, midagi stiilis: et näe hää naabrimees, sai võetud mõned asjad, kui sul nüüd midagi vaja on, tule ütle.Tapper kirjutas:venemaa jeestlase kohta tipp topp poiss.Ime et stalinliku kasvatuse vili suutnud siiski inimeseks jääda.
Mis aga oma kodueestlaste kohta öelda kes õitsva ja kauni pätsuaegses eestis sirgununa tulid minu vanavanemate koju "manukana" ja viisid ära omale lapsejalgrattaga alustades ja hobuseriistadega lõpetades neid põle keegi pisarat pigistamas näinud.
Aga aeg oligi ju kuri. Või ei olnud? 1941. aasta Suure Isamaasõja hakul oli Sisask 15-aastane (sündinud veebruaris 1926). Isamaasõja lõpuks 19. Nagu ta isegi mainis oli ta teeninud Nõukogude Armees. Sõda noorele inimesele ei ole kerge. Sõda ei ole raske mitte ainult füüsiliselt, vaid ka vaimselt. Kas postitaja ise on viibinud Iraagis, Afganistasinis või mõnes teises sõjakoldes? Kas ta on teinud seda noorena?Mari kirjutas:Ei tahaks olla küüniline, kuid need suures plaanis pisarad ja metsavendade süüdistamine on kuidagi ühte väravasse, mõjutamaks lugejaid stiilis "tundlik tšekist ja tema tegevus toimus ju kurjas ajas. Oli noor ja loll. Oleme ju kaastundlikud inimesed jne". Ohvritest (ka metsavendadest) jääb mulje kui hallist massist kuskil kaugel, kelle valu on minevik, aga see ju konkreetne nuttev vanamehenäss käeulatuses, vaeseke.
Ajakirjanikke, kes muidu on igavesed nugised torkima ja küsima, ei ole huvitanud, kas ta on elu jooksul muutnud oma suhtumist sellesse Stalini süsteemi. Või on tal ainult kahju, et pidi küüditamises osalema. See jutt, et aitas seda ja aitas teist päästa meenutab lausa "Nõukogude Naise" artikleid, kuidas Olga Lauristin isiklikult ühe ja teise lesknaise korteriprobleeme lahendas, kaastundlik inimene.
Loen hetkel Potšeptsovi "Strateegilist sõda" ja see hakkab vist mõju avaldama.
Ka minu meelest on artikkel poolikuks jäänud. Praegu on online-väljaannetes üsna tihti pakutud, et esita sellele või teisele persoonile küsimusi. Miks mitte Sisaski osas sarnast asja läbi viia? Loomulikult eeldaks see seda, et ta ise nõus on.Karuke kirjutas:Jah - kuid toodud lingil leiduv lugu on vaid ajakirjaniku looming.
Me ei tea kas mees tõesti kedagi konkreetselt süüdistab või kas on tal selleks alust.
Võibolla mõtleb ja väljendub harjunud moel, aga võibolla on tal tõesti mingit infi.
Igatahes on tegu huvitava isikuga, piisavalt kõrge positsiooniga, et ühte-teist näha ja kuulda.
Minul isiklikult on ajaloohuvilisena kahju, et see teadmine suure sajatamise ja rusikatega vehkimise tuhinas kaduma läheb.
Aga lugu pole sellest ju
See on hea tähelepanek. Minu meelest näitab see heatahtlikkust, kui inimene püüab väikese lapsega peret säästa küüditamisest, sest nagu ta isegi ütles, too väike laps saab ju hukka, kui ta ära viia. Ma ei tea, kas asemele võeti 2-3 inimest, kelle seas juhtus jälle olema väike laps (ja kelle puhul ei oleks niisugust pigem heatahtlikku küüditajat sattunud), aga võib-olla läks nende asemel mõned 80-aastased, kellel noorus ammu möödas ja elu elatud? Loomulikult on kogu aktsioon oma olemuselt jäle, aga kui tuleks valida, siis pigem juba tõesti see, kellel elult enam suurt midagi võtta pole..baldhur88 kirjutas:Minul temast küll kahju pole.Praegu on hea rääkida, et päästis kaks inimest.Kui päästis, siis varunimekirjadest võeti vast kaks inimest lisaks, plaanides ettenähtud arvud pidid ju klappima.Minule tundub nii, et nende vanakeste kohtu alla andmisega on spetsiaalselt aastaid venitatud.Mingi näitlik jama, et me ju ikka uurime ja mõistame kohut, aga tervis on põdur neil meestel. Ei saa vangi panna.Vabandage mind, aga sita ajab keema.Kui küüditati, siis halvatutele vabastustõendit ei antud, viidi majast koos voodiga.Peaks olema nii, et nad lähevad vangi, kas või üheks kuuks.Kas või koos hingamisaparaadiga.Et nad mõistaksid, et õiglus on nad saanud kätte ka veel enne surma.
Jah, nagu keegi ennist mainis, oleks hea, kui tehtaks täiendavaid intervjuusid tema eluloo kohta.oleeg kirjutas:Küüditamine on vaid jäämäe tipp. See on osa organis töötsanud inimeste tegevusest. Kui küüditamine kui ei tekita täna enam (reeglina) küsimust, siis organitesse kuulunud isikute igapäevatöö on ikkagi veel raskesti hoomatav.
Eelnevast lähtudes ka küsimus: kui küüditamine kõrvale jätta, siis kas kogu ülejäänud tegevus organites on selle mehe puhul nö positiivne ja andeksantav ? Või on situatsioon mõnevõrra teistsugune ja kogu eelnev arutelu on vaid üksiksündmuse ümber, mida suudetakse täna tõestada ?
Mulle ei meenu, et ükski küüditaja oleks ise, vabatahtlikult või süümepiinade mõjul ennast süüdi tunnistanud enne kui talle faktid nina alla pandi. Siit ehk pisut mõtteainet, enne kui edasi väitlema hakkate
terv
o
Pean tunnistama, et Drakulići raamat mulle ei meeldinud. Pealkiri, ja et keegi julges seda soovitada, ärgitas mind lugema, aga pidin kahjuks pettuma. Ma oodanuks natuke suuremas mahus seda, mille kohta Te ütlesite nõnda: „Raamat kirjeldab, millised mehhanismid/instinktid hakkavad tööle, kui inimene peab tegutsema sõja- või kriisiolukorras. Kuidas võib saada kurjategijaks.“Mari kirjutas:No see jutt meenutab küll lugu salakütist, kellel lastud metssiga turjal. Kui käänaku tagant metsavaht peale sattus ja küsis, mis see sul on, tegi salakütt suured silmad, et misasi. Kui metsavaht õlale osutas, heitis pilgu sinna, röögatas, hüppas sea alt eemale ja "avaldas imestust ja arusaamatust".ppp kirjutas:Mina ei lugenud küll jutust mingit süüdistamist, vaid vana avaldab imestust ja arusaamatust. Teise poole mehena ja aastates inimesena ei ole ta aru saanud, et kui enne olid nemad "vabastajad", siis nüüd on kõik teised "vabadusvõitlejad".
Kunagi sattus näppu Loomingu Raamatukogus ilmunud Slavenka Drakulići "Nad ei teeks kärbselegi liiga", Haagi kohtu tribunalide materjalide põhjal.
Raamat kirjeldab, millised mehhanismid/instinktid hakkavad tööle, kui inimene peab tegutsema sõja- või kriisiolukorras. Kuidas võib saada kurjategijaks.
http://www.novayagazeta.ru/data/2010/019/43.html
Kas Jaanus2 oskab öelda näiteks seda, et kellest kohalik aktiiv koosnes? Kas nende seas oli ka neid, kes elasid enne 1940. aastat Nõukogude Liidus? Nõukogude Liidus hakati ju kulakuid üsna varakult deporteerima. Sellisel juhul oleks võinud vähemalt eeldada, et neid, kes sellesse nimekirja pannakse, võidakse hakata küüditama.Jaanus2 kirjutas:Kulakute nimekirjad olid valmis ammu enne - kindlate tunnuste alusel (talu suurus, masinad, palgaline tööjõud), mõeldud maksustamiseks peamiselt, et kedagi nende alusel küüditama hakatakse millalgi, ei olnud koostajail aimugi. Teine kategooria - natsionalistid - formeerus alates 1944 arreteeritute ankeetidest, mis on iga uurimistoimiku alguses ja kus on pereliikmed ja elukoht. Kohalikule initsiatiivile märtsis 1949 jäi üsna vähe ruumi (mingil määral kindlasti seda kindlasti oli), nimekirjad olid ammu koos selleks ajaks. Samas oli aktsioon mõeldud hirmutamiseks ja kui oli läbi, siis oli linnuke kirjas ja kes maha jäid, nende järelesaatmise vastu huvi ei tuntud. Erandid maksude maksmatajätmise jm. pärast parasjagu Eestis vangis olnud kulakutest perekonnapead, kes vabanedes peredele järele saadeti. Ja veel mõned erandid - üks mahajäänud ema näit. kaebas, et ta väike laps ära saadetud - lubatagu Eestisse ema juurde tagasi. Head onud lahendasid asja teistpidi - saatsid ema lapse juurde. Väikesed tegelased aitasid rongi panna ja midagi eriti ei planeerinud. Kas neil rongipanemise asemel midagi muud "asjalikumat" teha oleks olnud sel ajal, ei tea. Mingil määral sattus sekka juhuslikku elementi - olid lihtsalt valel ajal vales kohas ja võeti kaasa. Tagasi sellised enamasti ei saanud, isegi kui selgus, et polnudki esialgses nimekirjas.
[minu rõhutus]Andres Kahar kirjutas:Kui allakirjutanu ei oleks üle kümne aasta veetnud Nõukogude režiimi toimepandud inimsusvastaseid kuritegusid uurides ja puutunud selle töö käigus kokku tuhandete ohvrite kannatustega, näinud nende pisaraid, siis võib-olla oleks tšekisti kurb saatus ka minu silmanurka liigutuspisara toonud.
Olen tegelenud üksjagu suguvõsa uurimisega. Tavaliselt on ikka nii, et midagi jääb rääkimata seepärast, et ma olen midagi küsimata jätnud või ei ole osanud küsida. Või me räägime väga-väga paljudest asjadest ja lihtsalt kogemata jääb mõni asi mainimata. Aga mitte seepärast, et inimesed on pahatahtlikud, diversandid, fašistlike kõrilõikajate käsilased jne..Andres Kahar kirjutas:Esiteks jättis ta täielikult varju oma osaluse küüditamise ettevalmistamises. Küüditatute arvestustoimikutes olevad dokumendid annavad aluse teda süüdistada osalemises 56 perekonna (227 inimese) küüditamise ettevalmistamisel. Kokku valmistas RJM Saaremaa osakond ette materjalid 369 pere väljasaatmiseks.
Millegipärast ootab Kahar, et Sisask suudab paugupealt terve oma eluloo ajakirjanikule ära jutustada (vist midagi stiilis „räägi mulle KÕIK ära“?), samas küüditatute puhul teab rääkida, et nemad unustavad.Andres Kahar kirjutas:Isikliku kogemuse põhjal võin väita, et näiteks asjaosaliste 50 aastat hiljem antud tunnistused sisaldavad reeglina küllalt palju ebatäpsusi – mälu on petlik. Seepärast tulebki tunnistusi võrrelda muude tõenditega – dokumentidega, teiste tunnistajate ütlustega jne.
Kas ikka õnnestus? Või peitub probleem kuskil mujal? Näiteks selles, et iseseisvuse taastanud Eesti Vabariik ei ole mingil põhjusel küüditamist jõudnud riiklikult tähtsustada. Miks ei ole näiteks 25. märts kalendris punane püha (või poolpunane, st et vaba päeva ei ole, aga teadvustamise mõttes, äramärkimise mõttes oleks ta olemas, st eristuks teistest päevadest)? Miks on õpilaste (ja nagu näib, siis ka ajakirjanike) teadmised sellest sündmusest kohati üsna viletsad? Miks ei ole sellest sündmusest Vikipeedias korralikku artiklit? Miks ei ole näiteks Andres Kahari enda baka-töö küüditamisest hõlpsasti kättesaadav (ma ei oska öelda, et kas ta üldse on kättesaadav)?Andres Kahar kirjutas:Kahtlemata on positiivne, et küüditaja oma tegusid kahetseb. Soovimata küll kahelda Sisaski siiruses, tuleb tõdeda, et tema poolt ajakirjanikele räägitust kumab tugevalt läbi soov vähendada oma rolli küüditamises ning veeretada märtsiküüditamise ettevalmistamise ja läbiviimise vastutust teistele, julgeolekusüsteemist väljaspool olevatele kohalikele ametimeestele ja nn aktivistidele. Nii püüab ta end serveerida tühise, vaba tahet mitte omava mutrikesena suures repressiivaparaadi masinavärgis.
Sisuliselt jätkab Sisask sama joont nõukogude ametliku ajalookäsitlusega, mis vaikis julgeolekuorganite rollist ja püüdis toimunut serveerida kulakute ja külakurnajate vastase rahvaalgatusena.
Rohke pisaravoolu abil õnnestuski eakal tšekistil ekslikke müüte levitada.
Kas sina Kanakukk oled viibinud neis konflikti kolletes,et oskad nii hästi kaasa rääkida vaimsest ja füüsilisest raskusest?Ehk sa räägiksid meile ka oma kogemustest.Sõda ei ole raske mitte ainult füüsiliselt, vaid ka vaimselt. Kas postitaja ise on viibinud Iraagis, Afganistasinis või mõnes teises sõjakoldes? Kas ta on teinud seda noorena?
Et siis kõik on ju korras? Inimene juba vabandas siiralt ja kahetseb?kanakukk kirjutas: ...
Lennart Meri ütles kunagi nõnda: "Eesti ajaloo kogemus vajab ka küüditajate ja kvislingite elulugusid – mitte kättemaksuks, vaid mõistmiseks. Võitja tunnus on suuremeelsus."
Palun käitugem siis ka nii. Tehke üks (või koguni 10 kui ühte ei jõua kõike kirjutada) korralik artikkel Sisaskist. Mees on veel elus. Veel on võimalik tema käest igasuguseid küsimusi küsida.
Ja lõpetuseks... Erinevalt Arnold Merist, kes ütles, et ta päästis (tänu taevale!) küüditatavad võimalikust ohtlikust olukorrast ja orgunnis neile parema laeva Hiiumaalt Paldiskisse toimetamiseks ning kes väitis, et küüditamine oli vajalik, on Sisask tehtut kahetsenud.
...