Liinilaev "Novorossiisk"

Korea, Vietnam, Lähis-Ida, Afganistan. Kõik konfliktid. Kui seal on olnud eestlasi, siis seda enam.
Vasta
Lemet
Liige
Postitusi: 19914
Liitunud: 12 Apr, 2006 15:49
Kontakt:

Liinilaev "Novorossiisk"

Postitus Postitas Lemet »

Liinilaeva “Novorossiisk” hukkumise saladus.

Pilt
55 aastat tagasi toimus suurim katastroof nõukogude Sõjalaevastikus, mis viis endaga märga hauda enam kui 600 meremehe elud.

1955 aasta 29 oktoobril uppus Sevastoopoli Põhjalahes Musta mere eskaadri lipulaev “Novorossiisk”. Hukkus üle 600 meremehe, Laeva hukkumise põhjus on siiani saladuseks. Käesoleva artikli autor teenis omal ajal üle veerand sajandi laevastikus ning oli tuttav inimestega, kes olid selle tragöödia tunnistajateks. Nende jutustused ongi selle artikli aluseks.

Vahiohvitseri jutustus

Pilt

1955 aasta oktoobri lõpupäevil toimusid Musta mere laevastikus suuremastaabilised õppused, milles osales ka tollal nõukogude laevastiku kõige võimsam laev- liinilaev “Novorossiisk”. Tulistanud kõikidest relvaliikidest õppemärkide pihta ning demonstreerinud, kes on Mustal merel peremees, pöördus liinilaev tagasi Sevastoopolisse ja heitis ankru mereväehospitali traaversil. Õhtul lubati osa meeskonnast maale “auru välja laskma” laevale jäänud poolteist tuhat meremeest aga tegelesid oma igapäevaste toimetustega. Sellest, mis toimus edasi, on kirjutatud tuhandeid lehekülgi seletuskirju ja raporteid. Minu esimene laevastikukomandör ja õpetaja, nüüdne esimese järgu erukapten Mihhail Romanovitš Nikiteno oli tol ööl “Novorossiiski” vahiohvitser. Tema kirjeldas mulle juhtunut nii:
“ Sel kurikuulsal ööl ei märganud vahivahetus midagi ärevakstegevat. Olukord laeva ümber ja sees oli täiesti tavapärane. Ja äkki poole kahe aeg öösel kõmatas laeva ninaosa all võimas veealune plahvatus. Kohe läks rivist välja generaator. Millegipärast ei töötanud ka avariivalgustus. Sellele vaatamata asusid ellujäänud meeskonnaliikmed kiirelt oma avariihäire korral ettenähtud kohtadele. Komandosillale hakkas saabuma infokilde laeva olukorrast. Peagi sai selgeks, et laeva ninaosas on röögatu auk.
Pilt
Erakorralisest sündmusest kanti ette laevastiku staapi. Juhtkonna saabumiseni õnnestus laeva tasakaalustada masuudi ühest pardatsisternist teise pardasse pumpamise abil. Sellele vaatamata vajus pakk järjest sügavamale vette ning suurel osal dekist läikis vesi. Sai selgeks, et laev on hukule määratud. Sellises situatsioonis oleks tulnud energiliselt ja viivitamata tegutseda kahes suunas- esmalt meeskonna evakueerimine ja teiseks laeva pukseerimine madalikule, et mitte lasta tal täielikult uppuda. Kella nelja paiku hommikul hakkas laev ähvardava kiirusega küljele vajuma. Kell neli ja viisteist minutit pöördus laev lõplikult kummuli, muutudes sadade meremeeste vennashauaks…
Hiljem loodi tragöödia põhjuste väljaselgitamiseks ning süüdlaste leidmiseks valitsuskomisjon. Selle tegevuse resultaadiks sai uurimisakt, mis samas kohe ka paljudeks aastakümneteks salastati.
Meile vaid teatati, “lõpetas jutustuse Nikitenko, “et komisjon jõudis järeldusele, et “Novorossiiski” hukk toimus vana saksa miini plahvatuse tõttu, millesse takerdus liinilaeva ankrukett. Mina ei uskunud seda versiooni kunagi. Sest selleks, et pöörata liinilaeva keresoomus paljude ruutmeetrite ulatuses pahempidi , oleks ka kõige tagasihoidlikemate arvestuste järgi kulunud paarsada kilogrammi lõhkeainet. Millisest fantastilisest sõjast pärit miin oleks saanud Sevastoopoli lahte triivida?

Ametlik versioon


Omal ajal oli mul mereväe peastaabis võimalus tutvuda selle komisjoni aktiga, mis oli veel 1992 aastal salastatud. Ausalt öeldes kutsus see esile suure pettumuse. Dokumendis polnud midagi sellist, mis oleks kasvõi servapidi võinud olla sõjaline või riiklik saladus. Tundus, et akti koostajad otsustasid selle salastada nimelt “Novorossiiski” miini otsa sattumise versiooni vettpidamatuse tõttu. Keerata kõik juhusliku miini kraesse oli kasulik kõigile- uurimise tulemusena lendab vähem päid. Seeepärast ilmselt tehtigi miin süüdlaseks. Tõe huvides tuleb küll tunnistada, et aktis analüüsiti ka teist plahvatuse versiooni- diversiooni.

Vürst Borghese ähvardused

Asi oli selles, et Novorossiiski” varasem nimi oli “Giulio Cesare” ja Teise Maailmasõja aastatel oli tegu Itaalia merejõudude lipulaevaga.
Pilt
1943 aasta detsembris võttis “Suur kolmik” Teherani konverentsil vastu otsuse Itaalia laevastiku jaotamisest. Suur osa laevastikust läks üle USA-le ja Inglismaale. Nõukogude Liidule sai lipulaev “Giulio Cesare”. Tõsi küll, laeva üleandmine toimus alles 1949 aastal Albaania sadamalinnas nimega Vera. Sealjuures avaldati noil päevil lääne pressis Itaalia kontra-admirali vürst Borghese,
Pilt
kes juhtis allveediversantide üksust , suust tulnud avaldust avaldus, et tema kasvandikud ei luba “Itaalia lipulaeva teenistust Nõukogude riigis” ning lasevad selle iga hinna eest õhku.
Valitsuskomisjon tuletas neid väljaütlemisi meelde, kuid tegi täiesti mõistliku järelduse, et vürst Borgese diversandid poleks olnud suutelised toimetama märkamatult Sevastoopoli reidile paarisadat kilogrammi lõhkeainet, mis olnuks olnud suuteline liinilaeva 20 cm soomusest läbi lööma. Selleks oleks olnud vaja vähemalt kaatrit, mis muidugi poleks olnud suuteline tungima varjatult Nõukogude territoriaalvetesse, seda enam võimsa ja eeskujulikult valvatud suure mereväebaasi akvatooriumile.

Markii Felici needus

Kuid mis siis siiski lasi 55 aastat tagasi õhku “Novorossiiski” ninaosa? Kas tõesti uuris valitsuskomisjon vaid kahte võimalust, kusjuures mitte väga veenvat? Kunagi küsisin seda ühelt endistest komisjoni mereväeekspertidest, esimese järgu erukaptenilt Nikolai Garmatenkolt. Ja sain ootamatu vastuse.
“Ära on tüüdanud valetamine ja keerutamine. Loomulikult olid juba pool sajandit tagasi eksperdid veendunud “Novorossiiski” huku ametliku versiooni jampslikuses. Kuid ülemustele oli see mugav, sestap polnud lootustki teiste versioonide kõrgemale jõudmiseks. Kuulujutud liikusid komisjoni kuluaarides ringi küll kõige erinevamad, isegi sedasorti esoteerikat esines, mis väitis laeva olevat sattunud meie maailma ja “paralleelmaailma” kokkupuutepunkti või siis tegi süüdlaseks kuulduste põhjal nõidade suguvõsasse kuuluva markiis Felici, kelle mees hukus esimese laeva katsetustel, poolt laevadeseeriale pandud needuse.
Tõepoolest, nende kolme laeva, “Leonardo da Vinci”, “Conte di Cavoure” ja “Ciulio cesare” saatuses olid mõned müstilised kokkusattumused, mis võivad pähe tuua igasuguseid mõtteid.
Markiis Felici admiralist abikaasa abikaasa muljuti surnuks, kui ta kukkus liinilaeva korpuse ja sadamakai vahele. Samal aastal läks laev põhja all toimunud plahvatuses ümber ning uppus otse Taranto sadamas.
Pilt
Pilt
Samasugune saatus tabas 1940 aastal ka “Conte di Cavoure”. Viimaseks saladuslike plahvatuste ohvriks langes “Ciulio Cesare”(Novorossiisk). Teine kummaline kokkulangevus- “Novorossiiski” katastroof leidis aset praktliselt samal kohal, kus 1916 aastal plahvatas ja uppus liinilaev “Imperatriitsa Maria”. Ka selle katastroofi põhjused on siiani selgusetud

Pahaendeline peidik.

“…Kui nüüd müstiksat eemalduda,” jätkas esimese järgu erukapten Garmatenko, “siis väljendasid komisjoni kuluaarides paljud eksperdid sosinal veendumust, et Novorossiiski hukkumine on ikkagi vürst Junio Valerio Borghese kõrilõikajate kätetöö. Ja ei olnud neil vajadust tarida sadu kilogramme lõhkeainet reidile. Admirali saatanliku plaani kohaselt toimetasid venelased ise surmatoova laadungi sihtpunkti.
Asi selles, et veidi enne liinilaeva NSVL-le üleandmist tegid itaallased laeva ninaosas suuri keevitustöid. Nõukogude ekipaaž, kes laeva Vera sadamas vastu võttis, pööras kohe tähelepanu värsketele keevisõmblustele paki ja vöörpiigi piirkonnas. Ega seal ometi lõhkeainet pole? Seda kontrollida polnud võõras sadamas võimalik. Ega polnud ka veel olemas piisavalt täpset ultraheli ja röntgeniaparatuuri. Ekipaaž viis laeva omal riisikol merele. Reis kulges ilma erakorraliste sündmusteta ja esialgsed hirmud vajusid unustusse. Hiljem vahetus laeval meeskond ning võimalik lõks unustati hoopiski. Allveediversantidel polnud sellises situatsioonis mingit vajadust imbuda Sevastoopolisse. Nad võisid neutraalvetes kinnitada laeva ninaosa alla väikese kellamehanismiga magnetmiini, mis oli suuteline lõhkama liinilaevale varem paigutatud võimsa laengu.
Loomulikult pole ka see tõestatud versioon. Kuid erinevalt teistest seletab see siiski kõik 55 aasta taguse plahvatuse veidrused. Ja kuigi sadade toona hukkunute jaoks pole sel enam vähimati tähtsust, peaks ajaloo annaalides jäädvustume mitte ainult tragöödia vähetõenäoline ametlik versioon, vaid ka “kuluaariversioon”, mis vähemalt tundub tõenäolisemana.

Tragöödia ohvrid.

Üldse hukkus katastroofis 609 inimest, kaasa arvatud teistelt eskaadri laevadelt saabunud avariimeeskondade liikmed. Vahetult plahvatuse ja ninaruumide uppumise tõttu hukkus 50-100 inimest. Ülejäänud kaotasid elu liinilaeva ümberminekul või peale seda. Meeskonna õigeaegset evakueerimist läbi ei viidud. Suurem osa meremeestest jäi laevakorpusesse. Osa neist pidas sektsioonide õhupatjades pikalt vastu, kuid päästa õnnestus neist vaid üheksa inimest- seitse tulid välja ahtriosasse lõigatud avausest viis tundi peale laeva ümberminekut ning veel kaks lõigati 50 tundi peale õnnetust akvalangistide poolt kerest välja. Tuukrite mälestuste järgi laulsid kinnimüüritud ja hukule määratud meremehed “Varjaagi”
http://www.youtube.com/watch?v=sfH1BF9JflM
Alles esimesel novembril ei kuulnud tuukrid enam koputamist.

Katastroofi määratud süüdlased

Liinilaeva ja suure hulga inimeste hukkumise otsesteks süüdlasteks määrati komisjoni poolt Musta mere laevastiku komandör viitse-admiral Parhomenko, eskaadri juhataja kohusetäitja kontra-admiral Nikolski ning liinilaeva kapteni kohusetäitja teise järgu kapten Huršudov. (laeva kapten esimese järgu kapten Kuhta oli puhkusel). Komisjon märkis, et otsest vastutust inimeste hukkumise ja liinilaeva uppumise eest kannab ka Musta mere laevastiku sõjanõukogu liige viitse-admiral Kulakov.
Kuid vaatamata karmidele järeldustele piirdus kõik sellega, et asjasse üleüldse mitte puutuvat Kuhtat alandati auastmes ja saadeti erru. Samuti võeti kohalt maha ja alandati auastmes veerajooni kaitsediviisi komandör kontra-admiral Galitski, eskaadrikomandöri ohusetäitja Nikolski ja Sõjanõukogu liige Kulakov. Poole aasta pärast nende auaste taastati. Laevastiku juhile viitseadmiral Viktor Parhomenkole kuulutati range noomitus, 1955 aasta 8 detsembril võeti ta aga kohalt maha. Mingeid kohtutoiminguid tema suhtes läbi ei viidud. 1956 aastal võeti NSVL mereväe ülemjuhataja kohalt maha admiral N.G. Kuznetsov.

Hilinenud autasud
valitsuskomisjoni ettekande alusel saadeti Musta mere laevastiku juhtkonna poolt 1955 aasta novembris NSVL mereväe ülemjuhataja kohusetäitjale admiral Gorškovile esildis kõigi liinilaeva uppumisel hukkunud meremeeste autasustamiseks medalite ja ordenitega. Autasustamiseks esitati ka 117 inimest nende hulgast, kes plahvatuse üle elasid , meremehi teistelt appitõtanud laevadelt, samuti ka tuukrid ja arstid, kes päästetööde käigus silma paistsid. Sevastoopolisse, laevastiku staapi toodi kohale vajalik hulk autasusid. Autasustamist aga ei toimunudki. Alles aastakümnete pärast selgus, et esildisele oli tolleaegse mereväe kaadriteosakonna ülema käega tehtud märge:
“Admiral sm. Gorskov ei pea võimalikuks sellist ettepanekut teha”
Alles 1996 aastal pärast laevaveteranide korduvaid pöördumisi andis VF valitsus kaitseministeeriumile, FSB-le, peaprokuratuurile, vene riiklikule mereväe ajaloo-kultuurikeskusele ja teistele ametkondadele vajalikud volitused. Sõjaväe peaprokuratuur asus 1955 aastal toimunud uurimise materjale kontrollima. Novorossiiskilaste” salastatud autasulehti säilitati kogu see aeg mereväe keskarhiivis. Selgus, et kuus meremeest oli esitatud posthuumselt kõrgeima autasu- Lenini ordeni saamiseks, 64 (neist 53 posthuumselt) Punalipu ordeni, 10(neist 9 posthuumselt) Isamaasõja ordeni I ja II järgu, 191 (neist 143 posthuumselt) Punatähe ordeniga autasustamiseks. 448 meremeest (391 posthuumselt) olid esitletud autasustamiseks medalitega “Vapruse eest”, “Lahinguliste teenete eest” ning Nahhimovi ning Ušakovi medalitega. Et selleks ajaks polnud ei seda riiki, mille mereväe lipu all laev hukkus ega selle riigi autasusid, autasustati kõiki !novorossiiskilasi” Mehisuse ordeniga.

Laevajäänuste saatus.

1956 aasta suvel asus eriotstarbeline ekspeditsioon «ЭОН-35» liinilaeva ülestõstmisele laeva läbipuhumise teel. Ettevalmistused tõstmiseks olid tehtud 1957 aasta aprilliks. Töödega alustati 4 mai hommikul ning samal päeval tõusis laev veepinnale. 14 mail pukseeriti laev Kazatši lahte, kus ta ka ümber pöörati. Laeva tõstmisel kukkus laeva küljest peakaliibri kolmas torn ning see tuli eraldi üles tõsta. Laev läks tükkideks lõikamiseks ning anti “Zaporožstali” ümbersulatamiseks.
Saidil Flot.com on trükitud veel üks Novorossiiski huku versioon. Selle on esitanud juba meie päevil tehniliste teaduste kandidaat Oleg Sergejev. Selle sisu on järgmine. Liinilaev “Novorossiisk” õhiti kahe laenguga summaarses trotüüliekvivalendis ligi 1800 kg, mis paigutati põhja vööri püssirohukeldrite rajoonis väikesel vahemaal laevapõhja ja teineteise suhtes. Plahvatused toimusid väikese ajalise intervalliga mis tingis kumulatiivefekti loomise ning tekitasid vigastuse, mille tulemusena laev hukkus. Plahvatus oli organiseeritud ja läbi viidud kodumaiste spetsteenistuste poolt eranditult sisepoliitilistel eesmärkidel. 1993 aastal said teatavaks selle aktsiooni täideviijad- spetsnazi vanemleitnant ja kaks mitšmanit.
Kelle vastu oli suunatud see provokatsioon? Sergejevi versiooni kohaselt eelkõige toonase sõjalaevastiku juhtkonna vastu. Sellele küsimusele vastas kaks aastat peale “Novorossiiski” hukkumist 29 . oktoobril 1957 aastal NLKP Keskkomitee pleenumil Nikita Hruštšov:
“Meile soovitati paigutada laevastikku üle 100 miljoni rubla ning ehitada vanu kaatreid ja miiniristlejaid, ms oleks relvastatud klassikalise relvastusega. Me lõime maha suure lahingu, võtsime maha Kuznetsovi…mõelda vaid, laevastiku ja kaitsevõime eest ei suutnud hoolitseda. Tuleb kõik ümber hinnata. Ja ehitada laevastikku, eelkõige aga rakettidega relvastatud allveelaevu.

Laevaehituse kümne aasta plaan, mis ei sisaldanud oma arenguperspektiivis kapitalimahukate ja SKT-le kasulike mereväe strateegiliste tuumajõudude arengut, ei saanud sõjalis-poliitiline juhtkond juba puht objektiivsetel põhjustel lubada, mis otsustas ka mereväe ülemjuhataja Nikolai Kuznetsovi saatuse.
“Novorossiiski” hukkumine oli massiliste koondamiste alguseks mereväes. Vanarauda läksid vananenud liinilaevad “Sevastoopol” ja “Oktjabrskaja Revolutsija”, trofeeristlejad “Kertš” ja Admiral Makarov”, palju trofeeallveelaevu, miiniristlejaid ja teisi sõja eel ehitatud erineva klassi laevu.

http://topwar.ru/2031-tajna-gibeli-link ... sijsk.html
Errare humanum est-aga veel inimlikum on selle teise kraesse väänamine...
Kasutaja avatar
Kapten Trumm
Liige
Postitusi: 40072
Liitunud: 28 Juul, 2005 15:35
Kontakt:

Postitus Postitas Kapten Trumm »

Mis siin niiväga müstifitseerida, otsige mõni pilt, kus see auk on lähemalt/selgemalt näha, kui augu servad on paindunud laeva sisse, oli plahvatus laevast väljaspool, kui väljapoole, oli plahvatus laeva sisemuses. See pilt, kus põhi püsti on, tundub käivat juba laevakere lammutamine (sellest selline nelinurkne auk).

1955. aastal polnud igasugu hulkuvates miinides midagi imelikku, isegi praegu leitakse igal miinitõrjeõppusel (55 aastat hiljem) Eesti rannikul üsna väikestest piirkondades kuni paakümmend vana miini. Tollal, 10 aastat peale suurt sõda, võisid need täiesti töökorras veel olla.

Venelased loomulikult ei hakka enda lohakust väga promoma, kohe tekivad diversandid, UFO-d jne (meenutage nt Gagarini hukuga seotud teooriaid- rahva armastatud kangelane ei saanud ju olla oskamatu, nõukogude lennukil pole rikkeid, järelikult on vaja mingeid vandenõuteooriaid).
/Veelgi hullem on see, et koos kohustusliku patriootliku riigioptimismi kehtestamisega nõrgeneks paratamatult ka meie ohutaju, mis on enesealalhoiuks vältimatult vajalik instinkt/ S. Mikser 2014.
Lemet
Liige
Postitusi: 19914
Liitunud: 12 Apr, 2006 15:49
Kontakt:

Postitus Postitas Lemet »

Ja leitakse noid miine sealt (Sevastoopoli lähedalt) veel tänapäevalgi.
järgmise kahe aasta jooksul leiti Põhjalahest veel 32 Saksa miini, neist kolm vähem kui poolesaja meetri kaugusel Novorossiiski ankrupaigast.
Errare humanum est-aga veel inimlikum on selle teise kraesse väänamine...
Kasutaja avatar
Kapten Trumm
Liige
Postitusi: 40072
Liitunud: 28 Juul, 2005 15:35
Kontakt:

Postitus Postitas Kapten Trumm »

Ühesõnaga, vaja oleks fotot sellest august. Kui asja idee on võõraviha külvamine (neetud Itaalia (NATO) eriüksused), siis vaevalt arhiivist neid fotosid välja ilmub.

Kui tegu on lihtsalt kellegi ilukirjandusliku fantaasiaga, siis esimene autentne foto sellest august laevapõhjas ütleb kõik.

Igal juhul on selge, et miin 1955. aastal polnud teps mitte mingi uskumatu lugu, tegu võis olla nii täiesti märkamata jäänud põhjamiiniga kui ka ankrust lahtipääsenuga (tormiga pääsevad osa miinid lahti), ajumiiniga jne jne jne.

Ühesõnaga, võti on foto. See, kus põhi püsti on, on minuarust tegu juba lammutusprotsessiga, tunnuseks sirgete servadega ja täpselt laeva teljest algav auk.

Meremiini kahjustus:
http://www.tpub.com/content/cg2001/d014 ... 0008im.jpg
/Veelgi hullem on see, et koos kohustusliku patriootliku riigioptimismi kehtestamisega nõrgeneks paratamatult ka meie ohutaju, mis on enesealalhoiuks vältimatult vajalik instinkt/ S. Mikser 2014.
1661
Liige
Postitusi: 450
Liitunud: 18 Dets, 2004 23:53
Asukoht: Valga
Kontakt:

Postitus Postitas 1661 »

Tere.
Minu onu oli sel hetkel oma laevaga reidil kui pauk käis. Loomulikult anti üldises segaduses lahinguhäire ja kõik torud pöörati avamere poole olematu vaenlase suunas. Järgmisel hommikul sadamasse saabudes nägi ta seda laevapõhja kai ääres. Parasjagu lõigati keevitusega auke sisse. Ühte pääsenud saaremaa poissi ta tundis. Poiss oli selle öö jooksul peast üleni halliks läinud.
Seda jutustas onu mulle paarkümmend aastat tagasi.

Toomas.
Lemet
Liige
Postitusi: 19914
Liitunud: 12 Apr, 2006 15:49
Kontakt:

Re: Liinilaev "Novorossiisk"

Postitus Postitas Lemet »

Näikse, et itaallased olid siiski need kõvad poisid, kes laeva põhja lasid. Vähemalt väitis intervjuus niimoodi Decima Flottiglia MAS veteran Ugo d'Esposito.

http://www.4arts.it/2013/07/25/ugo-desp ... la-xa-mas/
Errare humanum est-aga veel inimlikum on selle teise kraesse väänamine...
Poti soldat
Liige
Postitusi: 1716
Liitunud: 02 Dets, 2012 12:44
Kontakt:

Re: Liinilaev "Novorossiisk"

Postitus Postitas Poti soldat »

Lemet kirjutas:Asi oli selles, et Novorossiiski” varasem nimi oli “Giulio Cesare” ja Teise Maailmasõja aastatel oli tegu Itaalia merejõudude lipulaevaga.
Väike kõrvalmärkus: Ei usu et tegu oli Teise Maailmasõja ajal lipulaevaga, või kui siis ainult lühiajaliselt kui uuemad alused vahepeal remondis olid. Giulio Cesare peaks olema I MS aegne lahingulaev, ning siis võis ta küll lipulaev olla, aga 2 MS ajal ma usun et lipulaevaks oli pigem mõni moodsam Vittorio Veneto klassi laev.
Kasutaja avatar
sadist
Liige
Postitusi: 1047
Liitunud: 23 Juul, 2006 21:04
Asukoht: Paldiski
Kontakt:

Re: Liinilaev "Novorossiisk"

Postitus Postitas sadist »

Ühes Jaan Elleni raamatus("Varjatud valu II"ilmselt)on katastroofist pääsenud eestlase mälestused.Tema sõnul ujunud üks vana merekaru omaenda küljestrebitud jalga vasakus käes hoides ja paremaga sõudes laevast eemale ning ise praalinud:"Oma jalga ma küll siia ei jäta!"
andrus
Liige
Postitusi: 4332
Liitunud: 02 Juul, 2004 11:39
Kontakt:

Re: Liinilaev "Novorossiisk"

Postitus Postitas andrus »

Navorossiiski uputamise teemal on foorumil juba karvakiskumine olnud: http://www.militaar.net/phpBB2/viewtopi ... 48&t=11097

Värske ülestunnistuse kohta öeldakse, et kodanik ise polnud asjaga seotud, vaid keegi olevat talle seda rääkinud.
Kas keegi foorumil itaalia keelt oskab ja saab seda kinnitada/ümber lükata? google tõlget mitte pakkuda :)
kromanjoonlane
Liige
Postitusi: 137
Liitunud: 20 Okt, 2010 16:11
Kontakt:

Ugo D'Esposito:Novorossiisk uputati 55-ndal XaMAS-i meeste p

Postitus Postitas kromanjoonlane »

Pealkiri ei lähe intervjuu sisuga kokku.
Ugo ütleb ainult kaks lauset selle sündmuse kohta, ühe kahtlevas ja teise tingivas kõneviisis.
Intervjueerija küsib, kas XaMAS-i mehed olid tema arvates seal.
Vastus on sihuke: Need XaMASi omad ei tahtnud, et see laev läinuks venelastele ja niisiis nad selle võinuks hävitada. Nad teinuks kõik mis võimalik, et see uputada.

See rasvases kirjas lause kaheksast XaMASi eriüksuslasest, kes justkui NATO egiidi all laeva kiilu alla viitsütikuga lõhkelaengu panid- see on võetud Genua päevalehest, mis 2005ndal sündmuse 50. aastapäeva puhul Vene ajakirjast tõlgitud loo avaldas. Seda ei rääkinud Ugo.
kromanjoonlane
Liige
Postitusi: 137
Liitunud: 20 Okt, 2010 16:11
Kontakt:

Re: Ugo D'Esposito:Novorossiisk uputati 55-ndal XaMAS-i mees

Postitus Postitas kromanjoonlane »

kromanjoonlane kirjutas:Pealkiri ei lähe intervjuu sisuga kokku.
Ugo ütleb ainult kaks lauset selle sündmuse kohta, ühe kahtlevas ja teise tingivas kõneviisis.
Intervjueerija küsib, kas XaMAS-i mehed olid tema arvates seal.
Vastus on sihuke: Need XaMASi omad ei tahtnud, et see laev läinuks venelastele ja niisiis nad selle võinuks hävitada. Nad teinuks kõik mis võimalik, et see uputada.

See rasvases kirjas lause kaheksast XaMASi eriüksuslasest, kes justkui NATO egiidi all laeva kiilu alla viitsütikuga lõhkelaengu panid- see on võetud Genua päevalehest, mis 2005ndal sündmuse 50. aastapäeva puhul Vene ajakirjast tõlgitud loo avaldas. Seda ei rääkinud Ugo.
:oops: Piinlik küll,aga puusalt lasin. Ugo jutt on kindlas kõneviisis, aga kaugminevikus- ajavormis, mida eesti keeles pole ja ka itaalia keeles igapäevasel suhtlusel ei kasutata enam palju. Rohkem kasutatavat Lõuna-Itaalias.
Õige oleks siiski: Need XaMAS-i omad ei tahtnud, et see laev läks venelastele ja niisiis nad selle hävitasid. Tegid kõik, mis võimalik, et see uputada.
Kasutaja avatar
weix
Liige
Postitusi: 99
Liitunud: 18 Dets, 2007 11:56
Asukoht: Eesti
Kontakt:

Re: Liinilaev "Novorossiisk"

Postitus Postitas weix »

Tere.Leidsin ühe dokfilmi samal teemal http://fepcom.net/24705-tajny-veka-vzry ... tvrip.html
Vasta

Kes on foorumil

Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 2 külalist