www.militaar.net

Militaarteemad minevikust kaasaega
Tänane kuupäev 02 Okt, 2020 2:42

Kõik kellaajad on UTC + 2 tundi [ DST ]




Tee uus teema Vasta teemale  [ 1 postitus ] 
Autor Sõnum
 Teema pealkiri: Üksainus otsustav sekund
PostitusPostitatud: 08 Juun, 2014 11:54 
Eemal
Liige
Kasutaja avatar

Liitunud: 12 Apr, 2006 16:49
Postitusi: 17858
Priit Pullerits on maha saanud üpris asise kirjatükiga turvafirmas demineerijana töötanud eestlase Kaido Keerdo saatusest. Niipalju asise, et tasuks vast siinsetel foorumlastelgi lugeda...

Tsiteeri:
Üksainus otsustav sekund

Avaldatud: 08. juuni Kell 10:40

Kaks aastat tagasi sattus noor tubli eesti mees Liibüas juhuslikult ohtlikku olukorda. Ta tahtis anda endast parima. Nagu alati.

Kuu aega tagasi, lugedes suurest Ameerika ajakirjast, kui hullupööra suureks turvakompaniiks on kasvanud Eestiski tegutsev G4S – maailma politseinikuks, nagu pikk ja põhjalik kirjutis väidab –, leidsin sealt ootamatu infokillu.

Loo autor William Langewiesche kirjeldab Vanity Fairis, kuidas ta sattus Lõuna-Sudaanis reporteritööd tehes elama plokkidele tõstetud tillukesse majja, kus linoleumiga kaetud longus põrandal polnud muud kui kitsas voodi sääsevõrgu all, laud, tool, riiul, väike külmik ja kraanikauss, plärisev õhukonditsioneer ja külma veega dušš. Ja siis tulid need ootamatud laused:

«Selle endine elanik oli populaarne noor eestlane, kes plaanis oma pruudiga peagi abielluda ning kolida Los Angelesse õppima filmindust, aga enne seda sõlmis veel üheks, viimaseks aastaks lepingu, et töötada Taani demineerimisüksusega Liibüas, kus ta sai 2012. aastal 31-aastasena Hiinas valmistatud tankitõrjemiinist surma. See on kuratlik seade, millel on magnetiline sütik, mis käivitub ainuüksi sellest, kui keegi miini lähedusse satub.»

Mitte ei tulnud meelde, et oleks sellest õnnetusest omal ajal kuulnud. Võimalik, et see jäi nüüdisaja üha massiivsemas infovoos lihtsalt kahe silma vahele. Kes see mees oli? Mis temaga ikkagi juhtus?

G4Si esindaja Eestis suunas mind Inglismaale kompanii peakorterisse. Sealt saabus pärast järelepärimist lakooniline vastus: «Uurisin asja oma inimestelt ja sain teada, et Eesti härra, kes traagiliselt hukkus, töötas tol ajal Danish Church Aidi alluvuses. Kahjuks ei saa ma teile anda detailsemat infot.»

Mõni päev hiljem saatis G4Si esindaja Eestis siiski viite New York Timesi artiklile, mis, muide, ilmus alles kolm kuud pärast õnnetust, ja algab nii:

«Eesti demineerija surm kevadel Liibüas näitab, millist probleemi kujutavad järelevalveta relvalaod jätkuvalt pärast seda, kui kolonel Muammar el-Qaddafi kihutati võimult.» Kirjutis mainib ka Eesti demineerija nime: Kaido Keerdo.

Kõigest paar päeva hiljem jäi mul Tartu Supilinnas juhuslikult silma suur silt, mis teatas, et taraga piiratud ehitusplatsil vastutab tööde eest Kaimo Keerdo. Helistasin sildile märgitud telefoninumbril. Tuli välja see, mida oletasin: numbril vastas Kaido Keerdo vend.

Miks kaks aastat tagasi juhtunu teravalt mu tähelepanu köitis ja sügavalt mõtlema pani, tulenes Ameerika ajakirjaniku loos seatud fookusest. Nimelt, ajastul, mil keerulises maailmas käib ohtlike ülesannete lahendamine valitsustele ja sõjaväele üha sagedamini üle jõu, võtavad neilt paljud riskantsed funktsioonid üle erafirmad, nagu G4S, või humanitaarmissiooniga ühendused, nagu DanChurchAid. Ent nagu näitab kahe aasta tagune õnnetus Liibüas, jääb erafirmades või humanitaarabiühendustes töötajatega juhtuv tihtipeale suurema tähelepanu alt välja. Mis siis, et ennastsalgav töö, mida nood inimesed teevad, ei erine enamasti põrmugi sellest, mida teevad need, kes lähevad maailma paremaks ja ohutumaks muutma Eesti riigivalitsejate lähetusel Eesti lipu all.

Veebiotsing kinnitab, et Kaido Keerdole pühendas veidi pikema loo vaid Õhtuleht, muu meedia piirdus lühiteatega, mille lõpust leiab lühikese, kiretu märke: «Eesti välisministeeriumi teatel ei ole Eesti riigi poolt Liibüasse saadetud ühtegi demineerijat.»

See siin on esimene ülevaade sellest, mis juhtus tunamullu Eesti noore demineerijaga Liibüas.

Tänuväärne päästetöö

Aastaid tagasi, mäletab Kaimo Keerdo, võttis tema noorem vend Kaido pangast umbes 100 000 krooni laenu ja sõitis Keeniasse. Kaido oli kaitseväes teenides hakanud huvituma demineerimisest ning mõni aeg pärast seda läkski tööle pommirühma. Aga Eestis leiduvate vanade lõhkekehade kahjutuks tegemine muutus talle pikapeale rutiinseks, meenutab Kaimo. Nii otsustaski Kaido lahkuda päästeametist ja sõita Aafrikasse kuuajalisele koolitusele.

Pärast koolituse edukat läbimist sai Kaido aasta hiljem, olles sõlminud lepingu G4Siga, võimaluse minna kaua igatsetud missioonile, Lõuna-Sudaani. Tingimused polnud seal lihtsad. Vähemalt kaks korda põdes ta malaariat. Ent rahvusvaheline seltskond, kelle keskele ta sattus, oli Kaimo sõnul vennale väga meeldinud. Samuti see, et ta nägi Lõuna-Sudaanis oma tööl selgeid tulemusi.

«Seal oli lõppenud kodusõda,» räägib Kaimo Keerdo, ehitusfirma Deckol projektijuht, «aga külaelanikud maad kasutada ei saanud, sest maa oli mineeritud. Demineerijad tegid maa miinidest puhtaks ja kui nad aasta pärast uuesti sinna külla sattusid, tervitati neid rõõmsalt. Inimesed said nende tegevusest kasu, külaelu sai edasi minna.»

Kaido Keerdo veetis Lõuna-Sudaanis, kus ajakirjanik Langewiesche sattus elama tema endisse tillukesse majja, kaks vahetust, kokku 20 kuud. Pärast Eestisse naasmist hakkas ta venna sõnul peagi otsima uut võimalust missioonile minna – teda oli hakanud huvitama filmitöö, kuid selle ala tipptasemel õppimiseks peab pangaarvel piisavalt raha leiduma.

Võimalus avanes 2011. aasta lõpus Taani abiühenduse DanChurch­Aidi ridades Liibüas, mille uus juhtkond oli palunud välisriikide abi miinide kahjutuks tegemisel.

Salakavalad relvad

Demineerijate töö Liibüas on ääretult riskantne. «Kui Sudaanis olid vana tüüpi lõhkekehad, siis Liibüasse on jõudnud hoopis hullemad tapariistad,» vahendab Kaimo seda, mida oli vennalt kuulnud. Ühed ohtlikumad on Hiina päritolu tankitõrjemiinid Type 84. Neid tulistatakse välja sisuliselt nagu konteineriga, pärast mille maandumist lendavad miinid sellest suurele alale laiali ning jäävad ootama ohvrit. Type 84 miinid on salakavalad seetõttu, et võivad plahvatada juba siis, kui mõni metalli sisaldav ese nende lähedusse satub. Selleks, et hävingut külvata, ei pea neist ilmtingimata üle sõitma. Just sel põhjusel on Type 84 miinid 111 riigis keelatud. Kuid Liibüas mitte. Just enne Kaido Keerdo saabumist Liibüasse olid kaks DanChurchAidi demineerijat saanud Type 84 miinist tõsiselt vigastada.

2012. aasta märtsikuu esimesel päeval sõitis Kaido Keerdo alluvatega järjekordsele miinipuhastustööle, kui kuulis, et rannikuäärses külas Ad Dafniyah’s, mis jääb riigi suuruselt kolmandast linnast Misratast mõnikümmend kilomeetrit pealinna Tripoli poole, on kohalike relvastatud üksuste tulevahetuses saanud tabamuse vana laevakonteiner, milles hoiti relvastust ja laskemoona. Keerdo juhitud meeskond märkas, et konteiner suitseb kahtlaselt, ning andis kohalikele korralduse sellest hästi kaugele hoida.

Järgmisel päeval, reedel, mis pidi Keerdo tiimil olema puhkepäev, tulid nad ometi tagasi Ad Dafniyah’sse, et majadevaheline piirkond, kus lebas kõige rohkem ohtlikku laskemoona, piiretega muust külast eraldada. Kolm Type 84 miini jäid sissepiiratud alast väljapoole. Nood ümbritsesid demineerijad liivakottidega.

Laupäeval tuli Keerdo oma meeskonnaga uuesti Ad Daf­ni­yah’sse, et pidada aru, kuidas demineerimistöö lõpule viia. Levinud versiooni järgi oli Keerdo roninud ühe maja katusele, et sealt piirkonda paremini vaadelda. Vend Kaimo sõnul ei vasta see tõele. Tema andmeil viibis Kaido maapinnal.

Kui ühtäkki, kella poole kümne ajal hommikul, kärgatas pauk. Plahvatas üks Type 84 miinidest.

«Kõik juhtus hetkega,» on kinnitanud esimesena sündmuspaika jõudnud Taani abiühenduse liibüa­lasest töötaja fotograaf Marcus Rhinelanderile, kes on Keerdo hukkumise asjaolusid põhjalikult uurinud. «Kaido ei saanud isegi aru, mis juhtub.» Rhinelander ütles sel nädalal Arterile, et kirjutas pärast Kaido surma juhtunust loo ning saatis selle Eestisse kõigile ingliskeelsetele väljaannetele, mis ta veebist leidis, aga keegi noist ei reageerinud. «Olen tänulik, et Kaido lugu nüüd tähelepanu pälvib,» lisas ta.

Vanem vend Kaimo kinnitab, et tõepoolest, Kaidol küpses Liibüas idee minna filmindust õppima just Los Angelesse. «Omavahel sellest väga palju rääkida ei jõudnudki,» lausub ta. «Paraku mitte...»

President Toomas Hendrik Ilves kirjutas Kaido Keerdo perekonnale: «Kaido kolleegidelt Eestis tean, et ta oli oma erialale pühendunud ja julge noor mees, kes tahtis maailma turvalisemaks muuta. Ta päästis tänu oma oskustele paljud ja paljud elud. Nemad, küll nimetutena, kõrguvad nüüd Kaido Keerdo mälestusmärgina.»

KOMMENTAAR

Marcus Rhinelander

USA fotograaf, kes pildistas Kaido Keerdot paar nädalat enne traagilisi sündmusi Liibüas:

«Kaido oli väärt mees, kellega oli hea koos töötada: muretu, aga väga asjalik, lõbus, aga töö asjus tõsine. Talle meeldis Liibüas, meeldisid sealsed inimesed.

Ta lootis, et ükskord saavad nemadki rahus elada. Arvan, et ta oleks kurb, kui näeks, et see maa on kaks aastat hiljem endiselt kaoses.

Rahvusvahelises demineerijate seltskonnas tegutsevad head inimesed, kes püüavad teisi aidata. Neis on põimunud nii optimism kui realism – täpselt nagu oli Kaidoski.»


http://www.postimees.ee/2820636/uksainu ... tav-sekund

_________________
Errare humanum est-aga veel inimlikum on selle teise kraesse väänamine...


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
Näita postitusi eelmisest:  Sorteeri  
Tee uus teema Vasta teemale  [ 1 postitus ] 

Kõik kellaajad on UTC + 2 tundi [ DST ]


Kes on foorumil

Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 4 külalist


Sa ei saa teha uusi teemasid siin foorumis
Sa ei saa postitustele vastata siin foorumis
Sa ei saa muuta oma postitusi siin foorumis
Sa ei saa kustutada oma postitusi siin foorumis
Sa ei saa postitada siin foorumis manuseid

Otsi...:
Hüppa:  
Powered by phpBB © 2000, 2002, 2005, 2007 phpBB Group
Eestikeelne tõlge phpbb.ee poolt