Tšetšeenia sõda

Korea, Vietnam, Lähis-Ida, Afganistan. Kõik konfliktid. Kui seal on olnud eestlasi, siis seda enam.
Vasta
Kasutaja avatar
huvitun
Liige
Postitusi: 1285
Liitunud: 28 Mär, 2014 9:20
Kontakt:

Re: Tsetseenia sõda

Postitus Postitas huvitun »

Video liikvel, kui ehk ei ole olnud?

Rünnakust rahvuskaardi väeosale

https://www.youtube.com/watch?v=fMXHb48Cje0

Tegutsesid kiiresti ja efektiivselt, kuna tundsid hästi paikkonda ja väeosa territooriumi. Vene sõdurid oli kallaletungi ajal relvastamata - relvad anti hoiule kell 18.00.
Tšetšeenid ronisid üle aia ja hiilisid udu varjus kontrollposti juurde. Lõikasid katki kaks magavat valvurit ja võtsid nende nuiad ja relvad. Edasi toimus tulevahetus relvastatud patrulliga ja siis läks häire tööle. Naaberjaos rünnakuteadet ei usutud kohe ja seetõttu jäi abivägi hiljaks.

http://www.dialog.ua/news/114897_1490775394
kaugeltuuriv
Liige
Postitusi: 7191
Liitunud: 13 Sept, 2011 17:35
Kontakt:

Venemaa majandus ja sanktsioonid

Postitus Postitas kaugeltuuriv »

https://www.youtube.com/watch?v=48lupuQzHbY
Tundub mulle,et hästi mõistlik jutt sellelt härraselt.Kaasfoorumlastele toonitan eriti lõpupoole kuulamist,kus räägitakse Euroopa Inimõiguste Kohtu otsusest seoses Beslaniga.
Dokumentides olla mainitud ühte terroristi,kes jäi kuidagiviisi ellu(ainukesena) ja andis tunnistusi.Venelased olevat hakanud alguses hoonet tankidest tulistama ja see nn."polkovnik",kes juhtis terroristide poolset asja oli kohe helistanud kellelegi ja küsinud vene keeles,et mis jama toimub.Miks lastakse tankidest,sellist kokkulepet ju ei olnud...............
Tundub,et see laste ohverdamine on samas kastis nagu need elumajade vastu taevast laskmised.
Kasutaja avatar
Kriku
Moderaator
Postitusi: 36424
Liitunud: 10 Aug, 2010 18:55
Asukoht: Viljandimaa
Kontakt:

Re: Tsetseenia sõda

Postitus Postitas Kriku »

Eelmise aasta sügisest kuni tänavu kevadeni elas Tšetšeenia üle aga viis suuremat rünnakut. Kõigi rünnakute sihtmärgid olid politseinikud või sõjaväelased. Kokku hukkus rünnakutes 14 pagunikandjat ja kümned said haavata. Ründajaid hukkus vähemalt 28. Nad kõik olid alla 30-aastased, suur osa ainult kuni 20-aastased. Lisaks on politseinikud tänavu Tšetšeenias vahistanud üle 60 noore, keda nad pidasid ISISe liikmeteks või poolehoidjateks.

Need noored on täiesti uus põlvkond, kes on asunud Tšetšeenia võimudega relvastatud võitlusse. Juba vanuse poolest ei saanud nad enam olla need metsavennad (vene keeles bojeviki), kes olid jäänud Vene ja Tšetšeenia praeguse võimu vastu võitlema veel sõdade aegadest, 15–25 aastat tagasi.

«Doku Umarovi (bojevik’ide viimane juht, suri 2013 – J. P.) surma järel pole Tšetšeenias sisuliselt enam bojevik’e ja Kaukaasia Emiraati (Umarovi välja kuulutatud tunnustamata virtuaalne islamiräämuslaste riik – J. P.) ei eksisteeri,» rääkis Postimehele Islam Saidaev, kes osales Tšetšeenia vastupanuliikumises ligi 20 aastat ning andis Tšetšeenia praegustele võimudele alla alles 2010. aastal. «Viimased rünnakud on sooritanud noored, kes justkui olid vandunud truudust ISIS-le.»
Postimehele väitis Alijev, et pole andmeid, nagu oleks ISIS peale ideoloogilise jutu kuidagi rünnakute korraldajaid toetanud: ei rahaliselt, relvade ega konkreetsete plaanidega. Ta tõi näiteks 2014. aasta detsembris Groznõi kesklinnas korraldatud rünnaku, kus hukkus 14 politseinikku ja 11 ründajat. Erinevalt viimase aasta rünnakutest oli tookordsel intsidendil tõepoolest konkreetne organiseerija, kes sai ka ISISelt rahalist toetust. «Aga ta pettis noori, väites, et korraga ründavad Groznõis mitu rühma. Tegelikult ründasid vaid nemad üksi,» rääkis Alijev.

Nii Groznõi viimase rünnaku kui teise viimase aja suurima ohvrite arvuga rünnaku – tänavu märtsis Rahvuskaardiväe väeosale, milles hukkus kuus sõjaväelast ja kuus ründajat – puhul oli tähelepanuväärne, et kallaletungijatel polnud alguses tulirelvi. Groznõis hankisid nad esimese relva, tappes nugadega ühe politseiniku ning väeosas tapsid nad samal viisil tunnimehed, kellelt said automaadid.

Saidaevi sõnul näitab see, et neil polnud raha isegi relvade muretsemiseks. Kui nad aga oleksid olnud seotud võimuvastaste bojevik’idega, siis oleksid nad teadnud, kus asuvad relvapeidikud. Vastupanuvõitlejate relvapeidikuid on Tšetšeenias tänini piisavalt, aeg-ajalt leitakse neid üle maa.
http://maailm.postimees.ee/4166467/tset ... ne-protest

Artiklis refereeritakse rea inimeste arvamust ja üks on näiteks ka selline:
Mitte ainult siin, vaid laiemalt kogu endise NSV Liidu alal Poolast kuni Vaikse ookeanini on noorte intellektuaalne tase järsult langenud ning sealt jäänud tühimiku on muu hulgas täitnud religioosne ekstremism.
:write:
Kasutaja avatar
ambur123
Liige
Postitusi: 1584
Liitunud: 27 Apr, 2009 9:37
Kontakt:

Re: Tšetšeenia sõda

Postitus Postitas ambur123 »

Sattus ette üks vene veebileht, kus väljas fotod 18+ vanusele Tšetšeenia sõjast - panen lingi pildimaterjalile siia

История повторяется…ФОТО 18+!
http://reukraine.blogspot.com.ee/2015/05/18.html
Kasutaja avatar
Kriku
Moderaator
Postitusi: 36424
Liitunud: 10 Aug, 2010 18:55
Asukoht: Viljandimaa
Kontakt:

Re: Tšetšeenia sõda

Postitus Postitas Kriku »

Venelannast ajakirjanik, kes elas vanuses 9 - 20 aastat üle mõlemad Tšetšeenia sõjad: http://arvamus.postimees.ee/4210949/pol ... elu-midagi

Praegu elab põgenikuna Soomes, on saanud sealse kodakondsuse.
Kasutaja avatar
Kriku
Moderaator
Postitusi: 36424
Liitunud: 10 Aug, 2010 18:55
Asukoht: Viljandimaa
Kontakt:

Re: Tšetšeenia sõda

Postitus Postitas Kriku »

Haibahhi küla veresaunast 1944: Kästud unustada: NKVD põletas tšetšeenide küüditamise ajal mitusada inimest.
«Tallis hukkus mul 14 sugulast. Kõige vanem, 110-aastane, oli onu Tuta. Kõige nooremad oli kaksikud, kes sündisid samal öösel seal tallis. Kõik nad põletati elusalt või lasti maha, kui nad püüdsid tulest pääseda,» räägib Salamat Gajev ja loeb mulle kõik need oma sugulased nimepidi ette.

Ta räägib ilma suurema emotsioonita, sest on oma sugulaste hukkumise lugu uurinud üle 50 aasta. Kuritegu, mida hoolimata väljakaevatud põlenud surnukehadest ei taha keegi eriti tunnistada.

Üheks koledaimaks näiteks Teise maailmasõja aegsetest Natsi-Saksamaa kuritegudest tõi Nõukogude Liidu propaganda aastakümneid ühe Valgevene küla – Hatõni veresauna. Kättemaksuks punaste partisanide tapetud Saksa sõdurite eest põletasid SS-lased 1943. aastal seal elusalt või lasid maha 150 külaelanikku. Küla ise tehti maatasa. 1969. aastal püstitati küla kohale võimas monument ning seal avati hukkunud külaelanikele memoriaal. 1986. aastal tegi Elem Klimov tragöödiast veel võimsama filmi «Mine ja vaata». (Peamist natsitimukat mängis filmis muide Jüri Lumiste.)

75-aastase Salamat Gajevi sugulaste tragöödiast teavad maailmas aga vähesed. Isegi Tšetšeenias kohapeal on see teema, mida küll teatakse, aga millest eelistatakse vaikida. Nende hukkamiskohta pole püstitatud isegi kõige tagasihoidlikumat mälestusmärki. Alustatud film pole tugeva vastuseisu tõttu siiani lõpetatud. Kirjutatud on sellest vaid üks raamat.

Tšetšeenia mägikülas Haibahis lasti maha või põletati elusalt korraga mitusada inimest. Ibragim Babajevil põles Haibahi hobusetallis surnuks abikaasa, seitse last ja kolm lapselast – kokku 19 lähemat sugulast.

«Sellisele kuriteole pole analoogi nõukogude ajal ega ka Venemaa ajaloos. Nõukogude võim lihtsalt etnilise printsiibi alusel valis need inimesed välja ja panid nad koos laste, naiste ja vanuritega põlema,» ütles Ruslan Kokonajev, kes mõni aasta tagasi tegi tragöödiast mängufilmi «Kästud unustada», mis Venemaa kultuuriministeeriumi vastuseisu tõttu pole see siiani lõplikult valmis saanud.

Haibahi küla tragöödia põhjus oli tšetšeeni rahva küüditamine 1944. aasta veebruaris. Nõukogude riigi liidrid Jossif Stalin ja Lavrenti Beria andsid kurikuulsale julgeolekuorganisatsioonile NKVD ülesande saata kogu tšetšeeni rahvas välja Kesk-Aasiasse.

See oli karistus üldise nõukogudevastase meelsuse eest pärast sundkollektiviseerimist ning väidetava koostöö eest sakslastega sõja ajal, kuigi Natsi-Saksamaa väed tänapäeva Tšetšeenia piiridesse üldse ei jõudnudki.

Küüditati ligi pool miljonit tšetšeeni ja ingušši. Salamat Gajevi suguvõsast küüditati näiteks kokku 115 inimest, kellest 74 suri Kasahstanis või Haibahis.

Tänaseks kaartidelt kadunud Haibahi küla asus mägedes, Groznõist mitte eriti kaugel Gruusia pool, kuid teisel pool ligi 1500 meetri kõrgust kuru. NKVD polkovniku Mihhail Gvešiani käsul aeti Haibahisse – mis oli saatuse julma irooniana Beria-nimelise kolhoosi keskus – kokku viie ümberkaudse küla inimesed. Suurem osa neist olid vanurid, naised ja lapsed, sest paljud mehed ja noorukid olid jõudnud põgeneda mägedesse.

Plaanitud üüditamispäeval aga ilm halvenes järsult, hakkas sadama paksu lund ning kinnituisanud mägiteede tõttu ei saanud NKVD sõdurid inimesi veoautodel kogumispunktiks määratud raudteejaama viia.

Seetõttu lasi Gvešiani ajada kõik tšetšeenid ööseks suurde hobusetalli ja käskis selle järgmisel hommikul põlema panna. Kui tall juba põles ning meeleheitel inimesed selle väravad maha lõhkusid, andis Gvešiani ümber talli rivistatud NKVD-lastele käsu välja tormanud inimesed maha lasta.

Erinevatel andmetel hukati Haibahis 200–700 inimest. Hukkamist pealt näinud ja põletamiskäsule vastu hakanud Nõukogude Tšetšeenia justiitsministri asetäitja Dziaudin Malsagovi väitel aeti talli 600–700 tšetšeeni.

Malsagovi lasi Gvešiani vastuhaku pärast kohapeal arreteerida ning hiljem küüditati ta oma rahvale järele Kasahstani. Pärast Stalini ja Beria surma oligi hirmsat kuritegu pealt näinud Malsagov see, kes leidis võimaluse anda uuele Nõukogude Liidu liidrile Nikita Hruštšovile tolle külaskäigu ajal Almatõsse (tollal Alma-Ata) kirjaliku tunnistuse Haibahis juhtunust.

«Hruštšov rääkis temaga kaks tundi ja teatas, et kui see tõele ei vasta, siis ta vastutab selle eest oma peaga,» räägib tragöödia kohta tunnistuste ja materjalide kogumisest oma elutöö teinud Gajev. «Hruštšov pani Malsagovi väiteid kontrollima kaks eriti tähtsate asjade uurijat. Nad töötasid mitu kuud Haibahis ja tegid inimeste säilmete väljakaevamisi. Nende järeldusi ei avaldatud aga kunagi, vaid pandi kohe kinnisesse arhiivi.»

Alles Mihhail Gorbatšovi perestroika ajal ilmus 1989. aastal Tšetšeenias esimene artikkel Haibahi veresaunast. Esimene põhjalikum lugu Vene meedias tšetšeenide massilisest surnuks põletamisest ilmus aga alles 1992. aasta kevadel ajalehes Izvestija.

Hiljem panid uudised Tšetšeenia kahe sõja metsikustest Haibahi tragöödia unustama, kuigi 2004. aastal europarlamendis vastu võetud resolutsioonis Tšetšeeni rahva genotsiidist oli sees viide 60 aastat varem toimunud massimõrvale.

«Pärast resolutsiooni vastuvõtmist piirati mu maja soomukitega sisse, relvastatud mehed tungisid majja, viisid mu otse voodist miilitsasse ning panid hommikuni puuri. Mind ähvardati tappa, kui ma ei ütle avalikult, et Haibah ei vasta tõele, et see on väljamõeldis,» räägib endine kooliõpetaja Gajev, kes oma aastakümnetega kogutud tunnistustest ei taganenud.

Gajevi pingutustest hoolimata teatakse Haibahi tragöödiast mitu korda vähem kui 20. sajandil maailma šokeerinud Hatõni, Lidice ja My Lai küla hävitamise lugudest. Tšehhis Lidices lasid natsisakslased 1942. aastal pärast kohaliku Saksa asehalduri mõrva külas maha kõik üle 15-aastased noorukid ja mehed ehk kokku 173 inimest. Lapsed ja naised aga aeti koonduslaagrisse, kus naistest suri 60 ja lastest 88.

Vitenami külas My Lais tapsid Ameerika väed 1968. aastal 350–500 kohalikku, nende seas naisi ja lapsi. Seejuures polnud Haibahis tegemist sõjalise operatsiooniga, vaid nii käitus omaenda riik omaenda kodanikega.

Haibahi tragöödial oli väga vähe otseseid tšetšeenidest tunnistajaid. Salamat Gajevi väitel pääses põrguks muutunud hobusetallist eluga vaid üks inimene – kaheksa-aastane poisike, kelle tõi ühishauaks muutunud tallist välja tema onu, kes oli meie mõistes metsavend.

«Onu, kes oli obarg (nii kutsutakse Tšetšeenias võimude eest mägedesse pakku läinud inimesi), kuulis öösel mägedes inimeste karjumist ning hiilis külasse,» räägib Gajev. «Kui ta sai aru, et inimesed on tallis kinni, õnnestus tal – ta oli riietatud NKVD-laste vormi – katuselt üks oma sugulane nööri abil välja tõmmata ja päästa. Hommikul pandi tall juba põlema.»

Gajev leidis Haibahi küla tragöödiat uurides tolle päästetud poisi aastakümneid hiljem üles ning võttis talt hindamatud tunnistused.

Nõukogude võimu eest 1940ndatel Tšetšeenias massiliselt pakku läinud obargid (loe ka 11. septembril Postimehes ilmunud lugu) olid ühed vähestest tragöödia tunnistajatest peale NKVD-laste.

«Mu isa rääkis emale, et kui neid inimesi põlema pandi, siis nad karjusid nii kõvasti, et mägedes oli see väga hästi kuulda,» meenutab Groznõis asuva Tšetšeenia rahvusraamatukogu direktor Satsita Israilova, kelle isa elas lapsena Tšetšeenia ühe kuulsama obargi Hassan Israilovi pojana koos lindpriidega mägedes.

«Kui sõdurid lahkusid, siis läks Hassan oma meestega sinna. Seal oli veel elavaid. Nendega polnud võimalik midagi teha, nende haavad olid nii hirmsad. Enamik hukatutest olid isa mälestuste järgi vanurid ja naised,» kõneles Israilova.

Praegu Haibahist paarikümne kilomeetri kaugusel Gehi-Tšu asulas elav Salamat Gajev on kõik kogutud mälestused ja dokumendid massihukkamisest koondanud maailmas ainsasse sel teemal ilmunud raamatusse «Haibah, juurdlus jätkub…». Isegi Groznõis on seda sama hästi kui võimatu raamatupoodidest leida.

«Kõige kaalukam tõend ongi inimeste mälestused. Nende faktide eest pole võimalik kuhugi pääseda,» ütleb Gajev. «Meil kõigil olid seal sugulased. Kuhu nad kõik korraga kadusid?»

Raamatu esimene väljaanne ilmus 1994. aastal, Džohhar Dudajevi ajal. Arvestades sama aasta lõpus puhkenud Tšetšeenia esimest sõda, anti raamat välja üsna suures tiraažis – 5000 eksemplari. «Raamatut üritati trükkida võimalikult palju, sest nad said aru, et kui Dudajev võimult kõrvaldatakse, siis neil ei pruugi enam olla võimalik seda levitada,» märgib Ruslan Kokonajev. Raamatu teise trüki väljaandmist 2012. aastal toetas juba omakorda Ramzan Kadõrovi administratsioon.

Gajev räägib, kuidas nõukogude ajal kammitses inimesi Haibahi massimõrvast rääkides väga tuntav hirm ning tunnistusi oli raske koguda. NKVD järeltulija ja sama halastamatu KGB oli ju veel täies elujõus.

«Tuntud tšetšeeni rahvakirjanik rääkis mulle 1980ndate lõpus, et ta oli püüdnud teemat uurida, aga inimesed ei tahtnud sellest rääkida,» meenutab Gajev. «Ta ütles, et sinul olid seal sugulased, sina oled sealt pärit, sulle nad räägivad. Selge see, et nad kõik kartsid Isegi 40 aastat hiljem inimesed kartsid rääkida.»

Tänini, 63 aastat pärast massihukkamist pole endiselt teada, kui palju inimesi NKVD niivõrd piinaval moel seal Tšetšeenia mägikülas hukkas. Keegi isegi ei taha seda välja selgitada.

Tšetšeenia juht Ramzan Kadõrov ei taha ajalooliste asjadega Kremlit ärritada. Isegi ligi 400 000 tšetšeeni küüditamise mälestuspäeva, mida alati tähistati 23. veebruaril, lasi Kadõrov neli aastat tagasi üle viia mai algusesse.

23. veebruaril tähistavad venelased juba nõukogude ajast pärit armee aastapäeva. Haibahi massimõrva on Kadõrov meenutanud vaid sõnades.

Gajevi sõnul leidsid 1990. aastal Haibahis kunagise hobusetalli ja selle ümbruse väljakaevamisi teinud kohtueksperdid (kohalik prokuratuur algatas tollal massimõrva uurimiseks kriminaalasja) vähemalt 140 inimese säilmed, aga neil polnud töödeks eriti aega ning ka raha.

«Need olid inimesed, kellest jäi midagi järele, vähemalt kondid,» räägib Gajev. «Need olid ainult täiskasvanud, kellest midagi järele jäi. Lastest ei jäänud seal tules midagi järele, ainult sült.» Pärast pandi selle koha ümber raudaed, kuid Tšetšeenia teise sõja ajal tulistasid Vene väed selle helikopteritelt puruks.

Salamat Gajevi kokkuvõte hirmsates piinades surnud sadade tšetšeenide mälestuse kohta on lohutu: «Koht on teada, aga praegu pole seal midagi seda tähistamas. Talli kohta pole enam alles. Vaid kivide järgi on see koht kohalike jaoks äratuntav.»

Tunnistajaid ja fakte on palju, aga meie tänapäeva kohtusüsteem pole valmis sellist otsust tegema, lisab Ruslan Kokonajev. «See tähendaks, et (Vene) võimud peaksid tunnistama seda genotsiidina meie rahva vastu. See tähendaks, et väga paljud tollased kõrged isikud tuleks tagantjärele tunnistada kurjategijateks.»

Kui obargid pärast NKVD-laste lahkumist mägedest Haibahisse tulid, siis leidsid nad peale oma rahvuskaaslaste söestunud surnukehade ka ühe julgeolekuohvitseri põrmu. Loogiline seletus on, et kuna teised tema surnukeha kaasa ei võtnud, siis olid nad ta ise maha lasknud selle eest, et ta keeldus täitmast käsku tšetšeenid elusalt põletada. «Vähemalt üks venelane NKVD-lastest polnud sellise kuriteoga nõus,» lausub Gajev ja naeratab esimest korda meie kahetunnise vestluse jooksul.
Tüüpiline nõukogude võim. Meil käitusid hävituspataljonid samamoodi, aga õnneks polnud kuskil ohvreid nii palju.
EOD
Liige
Postitusi: 4694
Liitunud: 12 Jaan, 2006 15:57
Asukoht: Tallinn
Kontakt:

Re: Tšetšeenia sõda

Postitus Postitas EOD »

Leidsin Facebookist, ühe armeenia härrasmehe lehelt endise FSB majori tunnistuse, et just tema õhkis käsu korras Venemaal kortermaja. Operatsiooni eesmärgiks oli süü tšetšeenide kaela veeretada nende diskrediteerimiseks.
Kui tõepärane see majori ülestunnistus on, ei oska arvata, kuid postitaja pole kindlasti venevastaselt häälestatud, samuti kritiseerib ta ka oma maa negatiivseid ilminguid. Põhiliselt kirjutab lennundusest, mil seos Armeeniaga.
Признание бывшего ФСБшника: Да, это я взорвал дом по улице Гурьянова

…Я взорвал русский дом, убил русских людей, и русские женщины, рыдая над русскими трупами, на родном мне языке проклинали того, кто это сделал. И я, стоя рядом с ними, физически чувствовал, как проклятие обволакивает меня, проникает в голову, грудь, заполняет все мое тело, пропитывает каждую мою клетку. И я понял, что Я — ПРОКЛЯТ!
Я не чеченец, не араб, и не дагестанец, а самый настоящий русский — Владимир Кондратьев, майор ФСБ, сотрудник строго засекреченного отдела К-20. Наш отдел был создан сразу после подписания Хасавюртовских соглашений. Перед нами была поставлена задача — организация и проведение операций по дискредитации Чеченской Республики с целью недопущения ее мирового признания.
...
Непосредственное же ее осуществление было поручено мне, так как я был единственный в нашем отделе специалист по взрывному делу, к тому же имеющий сравнительно большой опыт.
Хотя в душе я и не был согласен с идеей взрыва жилых домов, но не мог отказаться от выполнения приказа, так как каждый сотрудник нашего отдела с первых дней его создания был поставлен в такие условия, что обязан был выполнять любой приказ. Иначе его просто превращали в Вечное Молчание. И я выполнил приказ! На следующий день после взрыва я поехал на место проведения операции с целью ее оценки и анализа результатов.
Увиденное же там поразило меня....
Kasutaja avatar
ambur123
Liige
Postitusi: 1584
Liitunud: 27 Apr, 2009 9:37
Kontakt:

Re: Tšetšeenia sõda

Postitus Postitas ambur123 »

minu meelest huvitav artikkel, soovitan

Georgi Beltadze: Põhja-Kaukaasias käärib
https://arvamus.postimees.ee/6430033/ge ... ias-kaarib
Kasutaja avatar
Kriku
Moderaator
Postitusi: 36424
Liitunud: 10 Aug, 2010 18:55
Asukoht: Viljandimaa
Kontakt:

Re: Tšetšeenia sõda

Postitus Postitas Kriku »

ambur123 kirjutas:minu meelest huvitav artikkel, soovitan
http://www.militaar.net/phpBB2/viewtopi ... 20#p562120
Kasutaja avatar
huvitun
Liige
Postitusi: 1285
Liitunud: 28 Mär, 2014 9:20
Kontakt:

Terrorirünnakud Euroopa vastu

Postitus Postitas huvitun »

Ma leidsin artikli, milles kadunud Politkovskaja intervjueerib pärast Nord Osti pantvangidraamas osalenud terroristi Hanpaš Terkibajeviga...
Ja tekkis huvi, kas seda teemat siin üldse on? No ma ei oska vist väga otsida või on väsimus kallal...
Kasutaja avatar
Kriku
Moderaator
Postitusi: 36424
Liitunud: 10 Aug, 2010 18:55
Asukoht: Viljandimaa
Kontakt:

Re: Tšetšeenia sõda

Postitus Postitas Kriku »

Pane siia.
Kasutaja avatar
huvitun
Liige
Postitusi: 1285
Liitunud: 28 Mär, 2014 9:20
Kontakt:

Re: Terrorirünnakud Euroopa vastu

Postitus Postitas huvitun »

huvitun kirjutas:Ma leidsin artikli, milles kadunud Politkovskaja intervjueerib Nord Osti pantvangidraamas osalenud terroristi Hanpaš Terkibajevit...
Ja tekkis huvi, kas seda teemat siin üldse on? No ma ei oska vist väga otsida või on väsimus kallal...
http://politkovskaya.novayagazeta.ru/pu ... -035.shtml

POOL AASTAT PÄRAST "NORD OSTI"
Üks terroristidest pääses eluga! Me leidsime ta üles.
Pool aastat tagasi toimus terr-akt Dubrovkas. Peale seda küsisime endalt miljon korda: kuidas sai selline asi juhtuda? Kuidas nad Moskvasse lasti? Kes? Miks? Selgub, on tunnistaja. Isegi osavõtja.
Kõige alguses oli meil päris napilt infot. Alustame sellest: üks Dubrovka teatri - "Nord Osti" terroristidest on elus. Me kontrollisime seda infot, kontrollisime mitu korda Barajevi grupi meedias avaldatud nimekirju. Ja leidsime inimese, kelle nimi on ametlikult avaldatud muusikali pantvangidraamas osalenudd terroristide nimekirjas.
- osalesite "Nord Osti" rünnakus?
- osalesin
- sisenesite koos nendega?
- jah...

Jõudumööda tõlgin edasi

PS: Siin on teade selle vennikese enneaegsest surmast.
https://graniru.org/War/Chechnya/m.54165.html
Kasutaja avatar
Fucs
Liige
Postitusi: 15550
Liitunud: 12 Dets, 2006 21:43
Asukoht: retired
Kontakt:

Re: Tšetšeenia sõda

Postitus Postitas Fucs »

... pane kuuglesse

FSB Khanpash Terkibaev (the "Abu Bakar")

ja tuleb lisamaterjali 8)
Puurija
Liige
Postitusi: 1666
Liitunud: 01 Mai, 2014 11:20
Kontakt:

Re: Tšetšeenia sõda

Postitus Postitas Puurija »

Venemaa peaprokuratuuri endine eriti tähtsate asjade uurija Nikolai Volkov: „Neli aastat varem (1995. aastal) kandis Groznõi endine linnapea Bislan Gantamirov Tšetšeenia pealinna sõjapurustustest taastamiseks mõeldud ligi 140 miljonit krooni (üheksa miljonit eurot) Venemaa riigieelarve raha Forekspanga kaudu oma erakontodele Küprose ja Šveitsi pankades. Sealt liikus raha edasi Briti, Türgi ja Austria pankadesse.“
Optiva Panga toonane turukommunikatsiooni direktor Ranno Pajuri: „Groznõi linnapea kasutas rahaülekannete tegemisel kodanik Arkadi Golodi, kes avas tehingute jaoks kaks kontot Forekspangas. Need olid Golodi esindatavate firmade kontod. Tegemist oli täiesti tavapärase pangandustegevusega ja Eesti Forekspank osutas klientidele tavapäraseid arveldus- ja konverteerimisteenuseid. Pangal polnud alust kahelda tehingute seaduslikkuses.“
Eesti Panga toonane avalike suhete juht Andrus Kuusmann: „Keskpangal ei ole seoses kirjeldatud juhtumiga Forekspangale ega Optiva Pangale etteheiteid.“
Gantamirov alustas poliitilist karjääri Eestis teeninud Tšetšeenia vabadusvõitlejate juhi Džohhar Dudajevi pooldajana. 1991. aastal sai temast Groznõi linnapea, aga 1993. aastal ühines ta hoopis Dudajevi-vastase opositsiooniga. Esimese Tšetšeenia sõja ajal sõdis Gantamirov föderaalvägede poolel. Gantamirovist sai Doku Zavgajevi nukuvalitsuse ajal taas Groznõi linnapea. Gantamirov vahistati 1996. aastal süüdistatuna ligi 140 miljoni krooni riisumises.
Gantamirov: „Minu välisriikide kontodel leiduval rahal pole Venemaa riigieelarve rahaga mingit seost.“
Gantamirov mõisteti 1999. aasta esimesel poolel kuueks aastaks vangi, aga juba pool aastat hiljem, pärast seda, kui Vladimir Putinist oli saanud Venemaa peaminister, andis president Boriss Jeltsin talle sama aasta lõpus armu ja temast sai kohe Venemaa valitsuse eriesindaja asetäitja Tšetšeenias. 2000. aastal nimetati Gantamirov ​​taas Groznõi linnapeaks. 2001. aasta juunist kuni järgmise aasta veebruarini töötas Gantamirov föderaalses lõunaringkonnas Venemaa presidendi administratsiooni täieõigusliku esindaja büroo peainspektorina. Seejärel sai temast Tšetšeenia asepeaminister, informatsiooni- ja trükiminister. Viimastel andmetel ostis Gantamirov Venemaal Volgogradi oblastis kokku ühismajandite vara ning tegeleb põllumajandusäriga.
https://majandus24.postimees.ee/6535480 ... tat-tagasi
tornio
Liige
Postitusi: 71
Liitunud: 13 Mär, 2013 13:48
Kontakt:

Re: Tšetšeenia sõda

Postitus Postitas tornio »

Meeletus koguses videomaterjali Tšetšeeniast ja Dagestanist. Tundub suurem osa on dokkaadrid 1. ja 2. sõjast.
https://www.youtube.com/user/245msp/videos
Vasta

Kes on foorumil

Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 5 külalist