www.militaar.net

Kas Eesti Vabariigis tohib müüa relvapasse? Sattus sellise isendi nagu BM-16 relvapass (1964) mu kätte, mõtlesin, et kogujatele/huvilistele ehk mingi varandus, ehk, võib-olla, et paneks müüki.
Või viskan ahju minema?

null kirjutas:Kas Eesti Vabariigis tohib müüa relvapasse?

Piiratud käibega relvaosade nimekirjas "relvapassi" ei ole
On ainult Euroopa tulirelvapass, aga see on täiesti teine asi.

null kirjutas:Sattus sellise isendi nagu BM-16 relvapass (1964) mu kätte, mõtlesin, et kogujatele/huvilistele ehk mingi varandus, ehk, võib-olla, et paneks müüki.
Või viskan ahju minema?

Hmm, et kui kohe rahaks teha ei õnnestu, siis alternatiiv on otse ahju?
Seda mõtet, et lihtsalt mõnele kollektsionäärile annetada-kinkida, ei tekkinud?

Igaks juhuks mainin, et ei, mina ei ole huvitatud vanade dokumentide kogumisest. Aga tükikest ajalugu ei ole küll mõtet ahju visata.
Samas ei ole tegu nii unikaalse või väärtusliku asjaga, millele oksjonitel tormi joostaks. Sõber Googel leiab pakkumise(d) osta.ee-st, kus 5€ eest kaubaks ei läinud, aga aasta hiljem võeti 1€ eest vist ära.

Eks vaatan, mis ma nende relvajuhenditega (teine on IŽ-58/16) teen siis, 10 sendiga oksjonile ei pane, muidu hind takerdub "kokkuostjate/vahemeeste miinimumide" kanti.

Tänud ja head viimast vanas!

null kirjutas:Eks vaatan, mis ma nende relvajuhenditega (teine on IŽ-58/16) teen siis, 10 sendiga oksjonile ei pane, muidu hind takerdub "kokkuostjate/vahemeeste miinimumide" kanti.

Huvitatud arhivaari või kollektsionääri leidmine peaks olema võimalik ka väljaspool osta keskkonda. Peale siinse foorumi kasvõi rindeleht.ee.

Loomulikult ei ole minu asi, mida keegi oma varanatukesega teeb ja kas ning kuidas ta seda realiseerib.
Aga ma ei saa tegelikult aru, miks osad inimesed nii hirmsasti oksjone armastavad ja kõike just seal vahendada üritavad.

Mina isiklikult näiteks väldin kõiki asju, mida müüakse enampakkumisel. Olgu see hind seal siis kasvõi 10 senti või 1 euro, aga ma ei hakka lihtsalt põhimõtteliselt oksjonile registreeruma ja pakkumisi tegema ja siis ülepakkumist või oksjoni lõppu ootama.
Kui midagi vaja on, siis pigem ostan kallimalt, aga tehing olgu konkreetse hinnaga ja kui see sobib, siis ka toimugu koheselt.

Inimene, kes tahab kõike enampakkumisel müüa, jätab mulle alati ahnepäitsu mulje, kes tahab nö. viimast võtta ja kardab, et niisama kuulutades andis äkki liiga odavalt ära. Võib-olla oleks kuskil leidunud veel mõni loll, kes oleks olnud nõus eurokese rohkem maksma.

Inimene ei pruugi lihtsalt teada oma asja tegelikku väärtust. Suure hulga kasutajatega oksjonikeskkonnas kujunenud lõpphind ongi tõenäoliselt selle hetke turuväärtus. See võib müüjat mõlemas suunas üllatada - kui ta seda mõlemas suunas ka aktsepteerib, on IMHO kõik hästi.

Kriku kirjutas:Inimene ei pruugi lihtsalt teada oma asja tegelikku väärtust. Suure hulga kasutajatega oksjonikeskkonnas kujunenud lõpphind ongi tõenäoliselt selle hetke turuväärtus. See võib müüjat mõlemas suunas üllatada - kui ta seda mõlemas suunas ka aktsepteerib, on IMHO kõik hästi.

Jah, kõik on õige. Lihtsalt selle turuväärtuse teadasaamiseks ei ole ilmtingimata vaja OMA asja sinna müüki panna, vaid piisab ka sellest, kui netiotsinguga vaadata, millise hinnaga on viimase aasta jooksul sarnane kaup omanikku vahetanud ja siis oma hind sellest lähtuvalt paika kujundada.

Oksjonikeskkonnas võib olla "suur kasutajatehulk", kuid see on kindel spetsiifiline seltskond, kes pidevalt seal toimuval silma peal hoiab ja äritseb. Mõni teine inimene ei pruugi sinna ealeski sattuda ja jälgib hoopiski teisi müügikanaleid.

Ma olen täiskohaga raamatuloll, oma e-pood ostas: https://osta.ee/raamatuid (reklaam). Alustasin aastaid tagasi, esialgu oli plaan, et teen vahva raamatupoe Tapa väikelinna, oleme toredad ja kultuursed, kaupleme-loeme-jutustame-harime, tuleb tulu ja saan edasi (tagasi) minna ülikooli kas matti või progre õppima (vahepeal huvitas ka militaar või sisekaitse, aga ma vist juba liiga vana nendeks), et rakendada oma ajud siis millelegi targemale (irooniline, eks). Noja läks hoopis "sõjaks". Minu jaoks on kodusõda käinud mingi 5 aastat juba. Väiksest naiivitarist on saanud tõsine inimene nende aastatega. Igasugu ettesöötusid tehakse vahel, ehitatakse "hundilõkse", olen (liialt) ettevaatlik. Tegelikult hundilõksud ei sobi minule, saan neist alati välja - ma olen rohkem selline siil või mõni chill kaslane või lammas . Hundid on kurjad karjaloomad ja purevad nõrgemaid, ma pole selline. See selleks. Sain raamatuid juurde ja siis olid need passid ka "vanapaberi" hulgas. Enda sisetunne ütleb, et mingi euro-kaks nad väärt pole. Aga müüma ja hindama enne ruttama ka ei hakka, kui on kindel, kas selliste asjadega tohib üldse kaubelda. Et kui ei tohi, siis targem oleks nad üldse tules ära hävitada. Ei ole minul ja ei satu ka valedesse kätesse - ma tõesti ei tea relvavidinate seadusi jms. Ahnuse jms kohta võib öelda, et konkurents on kõva ja karm ja müüki tuleb tugevasti alla miinimumi, aga alla ma ei anna.

Aegunud ja kehtivuse kaotanud dokumentidega üldiselt tohib kaubelda ja neid kollektsioneeritakse. Ma ei näe põhjust, miks nendega ei tohiks.

Küsimus oli vist üldse relva juhendist, mitte passist, mis kinnitaks relva kuulumist konkreetsele isikule.
Nendega kauplemisel pole mingeid piiranguid kui just pole juttu mingist ülisalajasest relvast, mida jahirelvad kindlasti pole.
Tegelikult leiab enimlevinud relvade skaneeritud juhendid ka internetist, kuid nõni relvaomanik võib soovida oma relvale autentset, paberil juhendit. Seega ahju visata pole küll mõtet.
Juhendid müügis näiteks: https://www.ebay.com/itm/Russian-Double ... 1210694111

null kirjutas:...Sain raamatuid juurde ja siis olid need passid ka "vanapaberi" hulgas. Enda sisetunne ütleb, et mingi euro-kaks nad väärt pole. Aga müüma ja hindama enne ruttama ka ei hakka, kui on kindel, kas selliste asjadega tohib üldse kaubelda. Et kui ei tohi, siis targem oleks nad üldse tules ära hävitada. Ei ole minul ja ei satu ka valedesse kätesse - ma tõesti ei tea relvavidinate seadusi jms.

Tegu on sisuliselt veneaegse kasutusjuhendiga, kuhu mingil perioodil võidi poes kirjutada ostja nimi sisse. Kindlasti ei ole tegu kehtiva dokumendiga tänapäeva seadusandlikus mõttes ja sisuliselt on tegu nostalgilise väärtusega asjaga.

Hinnast. Sama väärtus võib olla veneaegsel röstri- või teleri kasutusjuhendil. Kes kollektsioneerib ja väärtustab selliseid asju, see korjab kindlasti üles, samas ei ole tegu mingi rariteetse või museaaliväärtusega paberiga, mille hind oksjonil lakke kerkiks.

vtl kirjutas: Tegu on sisuliselt veneaegse kasutusjuhendiga, kuhu mingil perioodil võidi poes kirjutada ostja nimi sisse.

Pigem kanti passi/juhendisse relva müügi kuupäev ning kinnitati see poe templiga. Sellest päevast hakkas jooksma relva garantiiaeg.
Muidugi võidi mingite kohalike nõuete alusel ka ostja nimi passi kanda. Kirjutati ju üksvahe, suure riigi lagunemise ajal ja totaalse defitsiidi tingimustes auto passi ostetud rehvid ja mõnes kohas ka kütus.

Olen viinud oma militaarkola (lennukiosad, NL sõjaväosadest kraam, EW autasud, Saksa sõjaväe träni, KGB träni, dokumendid), millest osa on olnud üsna kallis ja rariteetne kõik tasuta Jõgeva Militaarmuuseumisse. Põhjuseks see, et kui see majapidamises seisab, võtab ainult ruumi ja lõpuks läheb prügisse, nemad oskavad sellega midagi peale hakata.


Kiidan ja tunnustan.

Kriku