Seep ja selle kasutamine,pesuvahendid

[T-62]

No ei saa mitte vait olla.
Kesk-aasia kangelased kasutasid paberi asemel kive , välitingimustes nimelt, ikka tellisest tunduvalt väiksemaid ja siledaid ja marsil/rännakul urineerisid käigupealt, looda ainult, et mõni selline sul selja taga ei kõnniks
Paberi, see tähendab ajalehed, ümbrikud, Lenini teosed, Brežnevi väikese maa (vastikud läikivad kaaned olid), ka ustaavid ja muu vähem olulise, jätaks teiseks korraks.

[vanahalb]

WC-paber... möirgav naer saalis Ma jäin mõtlema, et kuidas meil küll tervele pataljonile ajalehti jagus, sest neid toodi postkontorist seljakotiga (palju see postiljon ikka jõudis) ja lenkomnata köidetes lausa paljad nöörid ka ei rippunud.
Aga sellist barbarit meie keskel polnud kelle käsi oleks tõusnud ustaavist lehte rebima. Enne juba 111 seina peale. Aru ma ei saa, kuhu küll mõned teenima sattusid
Karvvik, kuidas teil kraede pesemine oli organiseeritud. Kas umõvalnikus nagu tavaliselt või saite sooja veega - ööseks söökla katlasse suruda.

[karrvik]

Nu kirjade järgi see krdi krae oli ikka ühekordseks kasutamiseks nagu ette nähtud. Vähemalt teoorias. ja hämmastaval kombel seda igal õhtul ka tükk anti igaühele...........isegi metsas olles. A jh, krae oli ikka peaaegu nagu eliitpeldikupaberr tegelt.....sest mingi krdi klantslehega ja eriti veel külmal talvel õues..prrrrrr

[vanahalb]

Kraeks küll ühekordne, aga ma siin rohkem peldikupaberi funktsioonile vihjasin

[kalleb]

üldiselt jah kraede pesemist nägin ainult utsebkas

meile küll kunagi seda kraed kätte ei antud kuid pidid ise kusagilt leidma-pihta panema või mõne naaberpatarei voodilina küljest tõmbama
et hommikul ikka uus ja valgem oleks

peldikupaberi varu jah oli lenkomnatas ,
õppustel aitasid palju ka puulehed ja muu sarnane

käigu pealt kusevat tsurkat pole õnnestunud näha

osad tsuurikud võtsid fljaagatäie vett kaasa ja ajasid asja sellega korda ,muidugi suht ebamugav külmaga

[ghost]

Tualettpaber!? Minu mälu järgi oli see nõuka ajal ka tsiviilis poes defitsiitsete kaupade nimekirjas. Ei mäleta et koduski oleks vetsupaber koguaeg olemas olnud. See oli rohkem pühade või siis külaliste korral.
Kroonus kasutati ajalehti, mida arvatavalt selle pärast tellitigi. Muidugi oli ajalehepaber sel ajal hoopis teistsugune ehk palju vettimavam ja sarnanes oma koostiselt tualettpaberile rohkem kui praegune. Peldikusse minnes oli üldjuhul mingi ajaleht juba ees ootamas. Raamatuid keegi ei kasutanud. Ega neid eriti polnud ka. Lennukis muidugi oli mitu paksu manuaali (lennuki tehniline raamatukogu) aga neid ka ei tarvitatud – pärast äkki mingi vajalik leht kadunud, siis jama kui palju. Lenkomnatas ei olnudki meil mingeid harivaid raamatuid. Värsked lehed toodi sinna ja nad seisid seal seni kuni nende värskus kadus ja otstarve muutus.
Kraesid sai tõesti ainult utsebkas pesta. Väeosas kahjuks ei andnud poekrae vajalikku laiust välja (see polnud vist viite sentimeetritki) ja kes seda üleüldse kasutada tahtis, nii et tuli riiet kasutada. Väeosas andis rooduvana või kaptjorsik vajadusel sulle selle kätte, kusjuures sai küsida nii suure tüki kui tahtsid. Ega muidugi keegi laualina mõõtu ka ei palunud. Sinna aga toodi seda arvatavasti ladudest, kus igasugust linast riidevahendit lademetes seisis ja aastaid kogus.

[kalleb]

üldiselt oli (nagu enamus asju) podshiva jube defitsiit , raha küll võeti polutskast maha aga seda kätte ei saanud

mäletan kui Kalingradis mingis sõjatehases käisime tööl siis tõime sealt kaasa nn , trjapkasid (valge linase riide otsatükid milles sai podshivat eduliselt välja lõigata ) siis oli teis ikka võtta aga mitte kaua ,eks igasugu tsurkad virutasid ära ilmselt

tehases olid mõeldud käte pühkimisels ilmselt

jah tualetnaja bumaga oli jube dehvitsiit -ei õnnestunud seda 2 aasta jooksul kordagi kasutuses näha ega ka müügis

aga ma usun et osa tsuurikuid ei pühkinudki perset -korra nädalas ju sauna aeti ja eks seal küürib puhtaks

enne sauna ju mingi seep ikka eraldati -mis siis et rõve pruun hozjaistvennoi

tsuurikud tegid millegipärast oma vormi kantikud kuiva seebiga üle ja triikisid seejärel

ka mütsiga tehti niisamuti

igaljuhul oli mõla universaalne vahend millega pidi kõik puhtaks saama

kas sai see on iseasi

[vanahalb]

Kõige paremat krae materjali saime meie voentorgi poest, imelikul kombel ei maksnudki see eriti palju. Minuarust oli see mingi sünteetika, helevalge ja läikis nagu kriitpaber. Kes leti ligi pääses , kahmas võimalikult suure tüki. Et väärt kraami ära ei varastataks, tehti krae 5-6 kordne. Ühel päeval üks külg väljaspool, õhtul harutati lahti ja pöörati seestpoolt puhas külg, siis lapiti teistmoodi kokku - jälle kaks puhast poolt jne. Seda võis hädapärast isegi pesta, kõige hullem ei jäänud.
Poes müüdavad vabrikukraed olid nii kallid, et neid ostsid ainult äsja sõjaväkke võetud duhhid - seniks kuni raha veel oli. Lisaks sellele, et vabrikukrae liiga kitsas oli, oli ta tavaliselt ka liiga lühike. Tundmatule linnukaeltega väeliigile, mida armees veel ei eksisteerinud.
Voodilinad olid meil nii halliks ja koredaks pestud, et nendest krae tegemine võttis päris mõtlema. Algaja kaptjortšikuna pakkusin isakestele küll üht ja teist lina kuniks vanad hakkasid päris tõsimeeli uurima, et ega ma neid ometi ei mõnita. Päris esimestel nädalatel tegin ise suures hädas paberist krae, mis rivi ees ohtrate joppide ja mattidega maha rebiti ning mulle paar kilomeetrit tervisejooksu kaasa tõi.

[GUnder]

Kroonlinnas, õppes, oli roodus 5x15 prussidest hööveldamata põrand. Tanksaapad jätsid sellele ilusa mustadest triipudest koosneva mustri. Nühkisime seda vee, seebi ja traatnuustikute abil iga päev, pluss laupäeval nn. "generalnaja uborka". Lisaks erinevate eksimuste eest said eksijad peale otboid igaüks 2 ruutmeetrit personaalset koridoripinda (siiani meeles selle koridori nimi - "G-obraznõi koridor", vene G kujuline). Iga poole tunni nühkimise järel lasti 1 mees magama - kelle pind valgem tundus.
Vist teisel kuul (oh seda salaagade naiivsust) tuli meil mõte, et paneksime rahad kokku, ostaksime värvi ja kahe päevaga oleks põrand korras, edaspidi märja kaltsuga 5 minutiga puhastatav. Kui siis seda plaani starshinale esitlesime, pidi viimane naerust pikali kukkuma. Siis selgitas, et värvi on väeosal tonnides, aga see põrand on sellisena ette nähtud, kasvatustöö elemendina. Põrand pidi vastu pidama 2 vahetust, e. ühe aasta nühkimist.
Oksakohad olid meie vahetuse ajal ca 1,5 cm juba muust pinnast kõrgemad, head komistusvahendid.

Riides käisin kolm aastat valgest presendist roobades. Masendav oli, esimesel aastal eriti. Kõik tööd sai päeval ära tehtud - olgu õliste pumpade vahel roomates, sütt laadides või Kroonlinna tänavatel marssides. Kuna köeti siis kivisöega, oli lumi tänaval eriti must ja määriv.
Hommikul aga pidid olema jälle valge ja särav ja triigitud.
Kõige hullem oli karauuli/päevnikuks minek - peale tööd tund aega ja siis rivistusele. Siis pesime roobad ära alt kuni põlvedeni ja triikisime ilusad viigid sisse. Õues, rivis siis kena, aga pärast kasarmus veider vaatepilt - ülevaltpoolt põlvi nagu bomž, allpool valged ja viigitud

Parim vahend, millega roobad korda sai, oli kloor, seda oli tonnide kaupa käes ja tulemus oli valge, kuigi haisev.
Peldikus siis laotasime riided põrandale ja põrandaharjaga tuld, vaheldumisi seebi ja klooriga.

Osa väeosasid kasutasid ka siniseid roobasid, aga meil olid ainult valged. Riie iseenesest oli vinge, vastupidav valge, tihe present.

Teemasse veel - kord toodi meile hariliku seebi asemel pool vagunit maasikaseepi - etiketid olid niiskuskahjustuse saanud - nii et sobis madrustele. Uskumatu, millise lõhnapilve suudavad 200 meest seda kasutades toota )