Diversandid
Diversandid
Keila-Joa Abwehri luurekool. Minu isa oli seal väljaõppel ja pärast visati lennukiga lõuna-eestisse, mis oli juba punaste käes. Kes teab midagi selle luurekooli kohta.
On see "Abwehr Eestis" olemas, aga infi on seal tõesti vähevõitu.
Keila-Joa luurekoolist vast niipalju, et allus too Abwehrnebenstelle Reval-ile. Viimasel oli üldse kaks luurekooli - Keila-Joas ning Kumnas. 1943. a. lõpuni valmistati kahe kooli peale kokku ette umbes 150 agenti.
Agentide saatmiseks kasutati peamiselt vesilennukeid ning kiirpaate.
Kõige rohkem on Keila-Joa koolist juttu seoses seal tegutsenud nn vastupanu grupiga. Keski endine N Liidu mereväeohvitser Dobrjanski oli ennast ka lasknud värvata luurekooli ning seal siis organiseeris enda ümber mõned tüübid, kes vene poolele üle minnes ennast kohe üles andsid ning kõik ära rääkisid. Kuid see Dobrjanski jäi ka suht kiirelt vahele ning taheti maha lasta, kuid olevat siiski ära põgenenud.
Aga see on kõik vene poole jutt. Mis tegelikult toimus - ilmselt ei saa kunagi teada.
Igatahes tegutses Keila Joa kool ka 1944. a. augustis, hilisemast ajast enam mingit infi ei ole. Sel ajal oli mingi luurekool ka Paldiski lähedal, ei oska ainult öelda, kas tegu oli sama Kumna kooli ümberkolimisega.
Veidi on Keila-Joa kooli mainitud ka Hans Salmi raamatus "Viie luure agent". See teatavasti üles ehitatud peamiselt Toomas Hellati KGB toimikule. Seal on juttu 1944. a. märtsis, kus Cellarius (ANSt Reval pomo) olevat rääkinud Hellatile, et on pettunud vene sõjavangides, keda peamiselt Keila-Joa koolis ette valmistati. Ning soovib koolis edaspidi õpetada välja eesti vabatahtlikke.
Seejärel olevat toimunud nõupidamine Cellariuse juures, kus olevat osalenud Hellat, Kristiani, Linneberg, Piigert ja Kalmus. Seal oli kokku lepitud, et Hellat hakkab värbama mehi kommando jaoks (midagi inglaste commandos'te sarnast), kes pidid olema tegutsemisvõimelised nii maal kui merel. Linneberg ning Piigert otsima paadijuhtideks sobivaid inimesi. Kristiani pidi värbama inimesi, kes sobivad salaagentideks ning Kalmus olema abiks raadioala korraldamisel ning väljaõppel.
Tegelikult Hellat kedagi eriti ei värvanud ning mingit tema kommandot ei tekkinud. Keila-Joa kooli kohta ütleb ta oma ülekuulamistoimikus, et mehi muudkui koolitati ja koolitati, aga asja neist ei saanudki.
Aga see on jälle kellegi subjektiivne hinnang asja kohta...
Keila-Joa luurekoolist vast niipalju, et allus too Abwehrnebenstelle Reval-ile. Viimasel oli üldse kaks luurekooli - Keila-Joas ning Kumnas. 1943. a. lõpuni valmistati kahe kooli peale kokku ette umbes 150 agenti.
Agentide saatmiseks kasutati peamiselt vesilennukeid ning kiirpaate.
Kõige rohkem on Keila-Joa koolist juttu seoses seal tegutsenud nn vastupanu grupiga. Keski endine N Liidu mereväeohvitser Dobrjanski oli ennast ka lasknud värvata luurekooli ning seal siis organiseeris enda ümber mõned tüübid, kes vene poolele üle minnes ennast kohe üles andsid ning kõik ära rääkisid. Kuid see Dobrjanski jäi ka suht kiirelt vahele ning taheti maha lasta, kuid olevat siiski ära põgenenud.
Aga see on kõik vene poole jutt. Mis tegelikult toimus - ilmselt ei saa kunagi teada.
Igatahes tegutses Keila Joa kool ka 1944. a. augustis, hilisemast ajast enam mingit infi ei ole. Sel ajal oli mingi luurekool ka Paldiski lähedal, ei oska ainult öelda, kas tegu oli sama Kumna kooli ümberkolimisega.
Veidi on Keila-Joa kooli mainitud ka Hans Salmi raamatus "Viie luure agent". See teatavasti üles ehitatud peamiselt Toomas Hellati KGB toimikule. Seal on juttu 1944. a. märtsis, kus Cellarius (ANSt Reval pomo) olevat rääkinud Hellatile, et on pettunud vene sõjavangides, keda peamiselt Keila-Joa koolis ette valmistati. Ning soovib koolis edaspidi õpetada välja eesti vabatahtlikke.
Seejärel olevat toimunud nõupidamine Cellariuse juures, kus olevat osalenud Hellat, Kristiani, Linneberg, Piigert ja Kalmus. Seal oli kokku lepitud, et Hellat hakkab värbama mehi kommando jaoks (midagi inglaste commandos'te sarnast), kes pidid olema tegutsemisvõimelised nii maal kui merel. Linneberg ning Piigert otsima paadijuhtideks sobivaid inimesi. Kristiani pidi värbama inimesi, kes sobivad salaagentideks ning Kalmus olema abiks raadioala korraldamisel ning väljaõppel.
Tegelikult Hellat kedagi eriti ei värvanud ning mingit tema kommandot ei tekkinud. Keila-Joa kooli kohta ütleb ta oma ülekuulamistoimikus, et mehi muudkui koolitati ja koolitati, aga asja neist ei saanudki.
Aga see on jälle kellegi subjektiivne hinnang asja kohta...
2003 ilmus Sergei Tšujevi "Spetssluzby tret'ego reiha" kahes köites (Sankt-Peterburg: Izdatel'skj Dom Neva), selle I köide on Abwehrist, mh ka lk 173-252 Abwehri luure ja diversioonikoolidest peatükk.
Lk 215-218 Valgas Seminari tn 1941 loodud (välipost 18232),
lk 219-221 Võrust 10 km Vana-Nursis juulis 1942 loodud;
lk 221-222 Vihulas 30 kr Rakveres oktoobris 1941 loodud;
lk 225-227 Tallinast 22 km Tallinnast Kumna mõisas detsembris 1941 loodud;
lk 228-230 30 km Tallinnast Keila-Joal märtsis 1942 loodud;
lk 230-232 Leetses aprillis 1942 loodud.
ja mis neist Saksamaale viies edasi sai jms.
Keila-Joast:
loodud märtsis 1942, tingnimetus "Laager nr 2". Allus Abwehrnebenstelle Reval'ile, asus kahekorruslises hoones Soome lahe kaldal. Ülemad leitnant Grant ja kapten Kase (Kaasik). Agente värvati nõukogude sõjavangide-mereväelaste hulgast Tallinna, Helsingi ja Ebenrode (?) laagreist. Neid paisati Arhangelski ja Leningradi oblastisse ja Leningradi. Agentidest loodi ka diversiooni- ja luure dessantgruppe majakate, rannakaitsepatareide jt objektide haaramiseks ja hävitamiseks Balti mere, Soome lahe ja Laadoga järve ääres.
Ühel ajal õppis koolis 70-80 agenti. Õpetati luuret, lõhkamist, topograafiat, NKVD töömeetoteid, meresignalisatsiooni, sõjalaevade siluette, sõudmist, laskmist eri relvadest. Kindlat õpiaega polnud. Mõned agendid saadeti pärast kolmekuulist ettevalmistust Leetse, Sterni, Kumna ja Rovaniemi luurekoolidesse täiendavaks väljaõppeks, pärast mida visati nõukogude tagalasse.
Enamik agente oli koolis ta rajamisest peale kuni maini 1944, mil arvati Vene Vabastusarmee (ROA) koosseisu, seega kaks aastat valmistati neid dessantoperatsioonideks, ja ainult tühine osa neist kasutati tegelikult.
Septembris 1942 kogu kooli isikkoosseis (80 inimest) läks Soome. See grupp tegi ebaõnnestunud katse teha meredessant, et hävitada majakas Šepelevi lahes.
1943. aasta lõpus valmistus kooli kogu isikkoosseis dessantoperatsiooniks Lavansaarele, et hävitada Balti laevastiku allvelaevade baas, ja Dolgovo-Gornevo rajooni, et hävitada rannapatareid.
Dessandile oli Tallinna lahes ettevalmistatud iseliikuv praam (samohodnaja barža) "Ferija" jt laevad, kuid osa agente läks ettevalmistatud rünnakupaatidega (šturmbotah) nõukogude poole üle, mispärast operatsioon ära jäeti. Asja taga oli A. Dobrjanski. Endine kapten-leitnant nõukogude sõjamerelaevastikust, torpeedokaatrite rühma komandör, võetud vangi 1. 06. 1942 Soomeri (?) operatsiooni ajal. Vangis nõustus saksa luurega koostöötama. Lõpetas Keila-Joa kooli, jäi instruktoriks sõjamerelaevanduse alal, sest tal oli kõrgem sõjamerealane haridus. 1943 määrati ta rünnakpaatide ujuvbaasi komandöriks, jaanuarist märtsini aga asendas ajutiselt kooli komandanti. Ta lõi põrandaaluse grupi (12 liiget), need tegid kindlaks nõukogude tagalasse saadetavaid agente ja pöörasid neist mitu ümber, nii et nad kohe SMERŠi eriosakonda end üles andsid.
Märtsis 1944 andis end üles terve rühm kooli lõpetanuid ja andis väärtuslikke andmeid kooli tegevusest. Kaks selle grupi liiget pöördusid Tallinnasse tagasi sidemeks Dobrjanskiga, kuid selleks ajaks oli D-i juba arreteeritud ja vanglas sakslaste juures. 15. augustil 1944 õnnestus tal põgeneda mahalaskmisele konvoeerimise ajal.
Mais 1944 osa endistest sõjavangidest isikkooseisust ja õpetajaist saadeti ROA osadesse Belgiasse (vn keles: v gorod Namjur). Kooli võeti 20 eestlasest agenti endiste Eesti sõjaväelaste hulgast. Sel ajal läks kool AK-166M alluvusse ja hakkas agente-luurajaid ja radiste ette valmistama mereluure jaoks ja valmistus neid Eestisse saatma või alla heitma (dlja osedanie).
Septembris 1944 asus kool koos abwehrkommandoga ümber Balgasse, jaanuaris 1945 Harnekopfi (?) ja liitus Varssavi luurekooliga (E-laager). jaanuari lõpul 1945 see liitkool asus (vn Tsvikkau) rajooni, kusjuures AK-166M koos agentidega eraldati E-laagrist ja asus Neuhagenisse Rostocki lähedal, kus asus sõja lõpuni.
*
See siis kiirtõlge. Seoses Dobrjanskiga on koolist juttu olnud ka muis KGB-trükistes, seda venda ju ei usaldanud venelased hiljem. Ja üldse tundub mulle, et enamik luurekoole oli venelaste poolt üsna edukalt omade meestega täidetud.
Hellati lood on nagu nad on, James Bondi kallakuga. Vaatan veel ta pikemat ülestunnistust KGB-le Keila-Joa koha pealt.
Isa toimikust Tõnismäe arhiivis peaksid saama ka miski ülevaate.
Lk 215-218 Valgas Seminari tn 1941 loodud (välipost 18232),
lk 219-221 Võrust 10 km Vana-Nursis juulis 1942 loodud;
lk 221-222 Vihulas 30 kr Rakveres oktoobris 1941 loodud;
lk 225-227 Tallinast 22 km Tallinnast Kumna mõisas detsembris 1941 loodud;
lk 228-230 30 km Tallinnast Keila-Joal märtsis 1942 loodud;
lk 230-232 Leetses aprillis 1942 loodud.
ja mis neist Saksamaale viies edasi sai jms.
Keila-Joast:
loodud märtsis 1942, tingnimetus "Laager nr 2". Allus Abwehrnebenstelle Reval'ile, asus kahekorruslises hoones Soome lahe kaldal. Ülemad leitnant Grant ja kapten Kase (Kaasik). Agente värvati nõukogude sõjavangide-mereväelaste hulgast Tallinna, Helsingi ja Ebenrode (?) laagreist. Neid paisati Arhangelski ja Leningradi oblastisse ja Leningradi. Agentidest loodi ka diversiooni- ja luure dessantgruppe majakate, rannakaitsepatareide jt objektide haaramiseks ja hävitamiseks Balti mere, Soome lahe ja Laadoga järve ääres.
Ühel ajal õppis koolis 70-80 agenti. Õpetati luuret, lõhkamist, topograafiat, NKVD töömeetoteid, meresignalisatsiooni, sõjalaevade siluette, sõudmist, laskmist eri relvadest. Kindlat õpiaega polnud. Mõned agendid saadeti pärast kolmekuulist ettevalmistust Leetse, Sterni, Kumna ja Rovaniemi luurekoolidesse täiendavaks väljaõppeks, pärast mida visati nõukogude tagalasse.
Enamik agente oli koolis ta rajamisest peale kuni maini 1944, mil arvati Vene Vabastusarmee (ROA) koosseisu, seega kaks aastat valmistati neid dessantoperatsioonideks, ja ainult tühine osa neist kasutati tegelikult.
Septembris 1942 kogu kooli isikkoosseis (80 inimest) läks Soome. See grupp tegi ebaõnnestunud katse teha meredessant, et hävitada majakas Šepelevi lahes.
1943. aasta lõpus valmistus kooli kogu isikkoosseis dessantoperatsiooniks Lavansaarele, et hävitada Balti laevastiku allvelaevade baas, ja Dolgovo-Gornevo rajooni, et hävitada rannapatareid.
Dessandile oli Tallinna lahes ettevalmistatud iseliikuv praam (samohodnaja barža) "Ferija" jt laevad, kuid osa agente läks ettevalmistatud rünnakupaatidega (šturmbotah) nõukogude poole üle, mispärast operatsioon ära jäeti. Asja taga oli A. Dobrjanski. Endine kapten-leitnant nõukogude sõjamerelaevastikust, torpeedokaatrite rühma komandör, võetud vangi 1. 06. 1942 Soomeri (?) operatsiooni ajal. Vangis nõustus saksa luurega koostöötama. Lõpetas Keila-Joa kooli, jäi instruktoriks sõjamerelaevanduse alal, sest tal oli kõrgem sõjamerealane haridus. 1943 määrati ta rünnakpaatide ujuvbaasi komandöriks, jaanuarist märtsini aga asendas ajutiselt kooli komandanti. Ta lõi põrandaaluse grupi (12 liiget), need tegid kindlaks nõukogude tagalasse saadetavaid agente ja pöörasid neist mitu ümber, nii et nad kohe SMERŠi eriosakonda end üles andsid.
Märtsis 1944 andis end üles terve rühm kooli lõpetanuid ja andis väärtuslikke andmeid kooli tegevusest. Kaks selle grupi liiget pöördusid Tallinnasse tagasi sidemeks Dobrjanskiga, kuid selleks ajaks oli D-i juba arreteeritud ja vanglas sakslaste juures. 15. augustil 1944 õnnestus tal põgeneda mahalaskmisele konvoeerimise ajal.
Mais 1944 osa endistest sõjavangidest isikkooseisust ja õpetajaist saadeti ROA osadesse Belgiasse (vn keles: v gorod Namjur). Kooli võeti 20 eestlasest agenti endiste Eesti sõjaväelaste hulgast. Sel ajal läks kool AK-166M alluvusse ja hakkas agente-luurajaid ja radiste ette valmistama mereluure jaoks ja valmistus neid Eestisse saatma või alla heitma (dlja osedanie).
Septembris 1944 asus kool koos abwehrkommandoga ümber Balgasse, jaanuaris 1945 Harnekopfi (?) ja liitus Varssavi luurekooliga (E-laager). jaanuari lõpul 1945 see liitkool asus (vn Tsvikkau) rajooni, kusjuures AK-166M koos agentidega eraldati E-laagrist ja asus Neuhagenisse Rostocki lähedal, kus asus sõja lõpuni.
*
See siis kiirtõlge. Seoses Dobrjanskiga on koolist juttu olnud ka muis KGB-trükistes, seda venda ju ei usaldanud venelased hiljem. Ja üldse tundub mulle, et enamik luurekoole oli venelaste poolt üsna edukalt omade meestega täidetud.
Hellati lood on nagu nad on, James Bondi kallakuga. Vaatan veel ta pikemat ülestunnistust KGB-le Keila-Joa koha pealt.
Isa toimikust Tõnismäe arhiivis peaksid saama ka miski ülevaate.
Isa visati kuskil 1944a. augustis lõuna-eestise, midagi eriti korda ei saatnud ja ei tahtnudki, sest talle oli selge, et sakslaste laul on lauldud. Mõned väikesed kokkupõrked ja seiklused olid aga lõpuks otsustas oma naise juurde Valka minna aga ei teadnutki, et too juba surnud on ja jäi mingitel segastel asjaoludel vahele ja topiti säjavangi esheloni ja Siberisse. Alles 1946 aastal jõudsid venkud talle jälile ja tulid Siberisse järele ja viisid Leningradi 5.õhuarmee tribunali ette. 15+5, hästi veel l'ks
Ela täiel rinnal ja kui kord kooled, siis ära kahetse elatud elu!
Hellati puhul on enamik kokkuvõtvalt Nublul ära toodud; Cellariuse pettumuse puhul lisab Hellat veel, et "tuli välja, et nõukogude vastuluurel olid sügavad juured ja Cellariuse kasvandikud vahetasid lihtsalt poolt nõukogude reeglite järgi". Ja Hellat jätkab:
"Kõik oli nüüd likvideeritud. Järele jäid ainult need mehed, kes saadeti Prantsusmaale mingitesse Vlassovi väeosadesse. Nüüd tahtis Cellarius tegeleda eestlastega ning ruttas Tallinnasse. Koosolekule olid kutsutud Linneberg, Kalmus, Piigert, Puurand, Kristian ning mina. Cellarius tegi ettepaneku moodustada inglise stiilis komando, s.t. koguda kokku vallalisi, noori ja julgeid "kõrilõikajaid", eristada nad õppuste ajaks muust maailmast, et ei tekiks näiteks armuseiklusi, mis oleksid mõjunud halvasti, anda neile põhjalik ettevalmistus, õpetada igasuguseid trikke ja võtteid (umbes nii, nagu ameerika seiklusfilmides), varustada nad ujuvvahenditega ning kõige muu vajalikuga ning teha nendega siis läbi fantastilisi asju Soome lahel. Mida nimelt, seda ei kujutanud Cellarius endale ette, ütles ainult, et venelaste juures võib kohata pinnapealsust ning hoolimatust, mida tuleks ära kasutada. Ta mõtles vist, et küllap on võimalik läheneda märkamatult mingile Balti laevastiku laevale ning vallutada see abordaazhiga.
Selle komando juhiks soovitas ta mind. Ma oleksin pidanud seega otsima sobivad mehed, organiseerima nende väljaõppe ning juhtima operatsioone. Linneberg ja Piigert pidid hoolitsema materiaalse varustuse ja meretranspordi eest ning otsima Eesti endiste mereväelaste hulgast neid, kes oleksid teenindanud ujuvvahendeid.
Kuigi kõik teised suhtusid sellesse skeptiliselt, oli Cellarius oma ideest vaimustatud ning käis kõvasti peale. Mina mõtlesin, et selline komando ja minu roll selles aitaks panna alust mingile tuumikule, millest oleksid hiljem välja kasvanud Eesti sõjamerejõud."
Oli siis seepärast nõus, soovitas komando koolitus- ja asukohaks Naissaart. Piigert pidi selle eest hoolitsema. Hellat hakkas otsima endale ustavaid inimesi. Need olnuvat Jüri Ahvena "punt", Nirgi (kelle SD kinni võttis peatselt). Siis tulid vahele aprilliarreteerimised. Komandot oli raske organiseerida, oli palju tegemist, ei tahtnud enam komandoga jännata Hellat.
"Läksin Cellariuse juurde ja teatasin, et muutunud poliitilise olukorra tõttu keeldun komandos osalemast. See oli Cellariusele raske löök. Ta laskis mul küll minna, kuid kaunis vastumeelselt. ... Koos minuga ütlesid komandost ära ka kõik minu poolt sinna värvatud mehed, nende hulgas ka meie inimesed, keda olime endi abilisteks vormistanud. Pärast minu äraütlemist andis Cellarius Linnebergile käsu hankida uusi inimesi. Linneberg ei osanud teha muud targemat kui värbas ühest tagavararügemendist terve lüli [?] korraga. Neid koolitati hiljem Keila-Joal, kuid sellest juhuslike meeste kambast ei tulnud midagi välja, kuna need olid tõelised egoistid, ainult oma huvide eest väljas, kes kasutasid ära mugavat teenistust, kuid ei kavatsenudki osaleda mingites operatsioonides. Sakslaste taganedes jooksid nad kõik kodudesse laiali."
Niipalju siis Hellati nn pikemast kirjeldusest KGBle (tõlge ilmselt eesti keelde), kus ta end igati huvitavaks, keskseks ja vajalikuks teeb, et oma väärtust tõsta.
"Kõik oli nüüd likvideeritud. Järele jäid ainult need mehed, kes saadeti Prantsusmaale mingitesse Vlassovi väeosadesse. Nüüd tahtis Cellarius tegeleda eestlastega ning ruttas Tallinnasse. Koosolekule olid kutsutud Linneberg, Kalmus, Piigert, Puurand, Kristian ning mina. Cellarius tegi ettepaneku moodustada inglise stiilis komando, s.t. koguda kokku vallalisi, noori ja julgeid "kõrilõikajaid", eristada nad õppuste ajaks muust maailmast, et ei tekiks näiteks armuseiklusi, mis oleksid mõjunud halvasti, anda neile põhjalik ettevalmistus, õpetada igasuguseid trikke ja võtteid (umbes nii, nagu ameerika seiklusfilmides), varustada nad ujuvvahenditega ning kõige muu vajalikuga ning teha nendega siis läbi fantastilisi asju Soome lahel. Mida nimelt, seda ei kujutanud Cellarius endale ette, ütles ainult, et venelaste juures võib kohata pinnapealsust ning hoolimatust, mida tuleks ära kasutada. Ta mõtles vist, et küllap on võimalik läheneda märkamatult mingile Balti laevastiku laevale ning vallutada see abordaazhiga.
Selle komando juhiks soovitas ta mind. Ma oleksin pidanud seega otsima sobivad mehed, organiseerima nende väljaõppe ning juhtima operatsioone. Linneberg ja Piigert pidid hoolitsema materiaalse varustuse ja meretranspordi eest ning otsima Eesti endiste mereväelaste hulgast neid, kes oleksid teenindanud ujuvvahendeid.
Kuigi kõik teised suhtusid sellesse skeptiliselt, oli Cellarius oma ideest vaimustatud ning käis kõvasti peale. Mina mõtlesin, et selline komando ja minu roll selles aitaks panna alust mingile tuumikule, millest oleksid hiljem välja kasvanud Eesti sõjamerejõud."
Oli siis seepärast nõus, soovitas komando koolitus- ja asukohaks Naissaart. Piigert pidi selle eest hoolitsema. Hellat hakkas otsima endale ustavaid inimesi. Need olnuvat Jüri Ahvena "punt", Nirgi (kelle SD kinni võttis peatselt). Siis tulid vahele aprilliarreteerimised. Komandot oli raske organiseerida, oli palju tegemist, ei tahtnud enam komandoga jännata Hellat.
"Läksin Cellariuse juurde ja teatasin, et muutunud poliitilise olukorra tõttu keeldun komandos osalemast. See oli Cellariusele raske löök. Ta laskis mul küll minna, kuid kaunis vastumeelselt. ... Koos minuga ütlesid komandost ära ka kõik minu poolt sinna värvatud mehed, nende hulgas ka meie inimesed, keda olime endi abilisteks vormistanud. Pärast minu äraütlemist andis Cellarius Linnebergile käsu hankida uusi inimesi. Linneberg ei osanud teha muud targemat kui värbas ühest tagavararügemendist terve lüli [?] korraga. Neid koolitati hiljem Keila-Joal, kuid sellest juhuslike meeste kambast ei tulnud midagi välja, kuna need olid tõelised egoistid, ainult oma huvide eest väljas, kes kasutasid ära mugavat teenistust, kuid ei kavatsenudki osaleda mingites operatsioonides. Sakslaste taganedes jooksid nad kõik kodudesse laiali."
Niipalju siis Hellati nn pikemast kirjeldusest KGBle (tõlge ilmselt eesti keelde), kus ta end igati huvitavaks, keskseks ja vajalikuks teeb, et oma väärtust tõsta.
Nagu ma oma isa jutust mäletan, siis oli 5.Õhuarmee luurele kõik teada, kes ja kuna luurekoolis said õpetust ja kes kuhu visati ja millise ülesandega. Nende käsutuses olevat olnud luurekooliga seotud saksa dokumendid, kui ka ülejooksikute ütlused. Isa rääkis, et teda eriti ei pinnitudki, et neil olevat pilt niigi selge olnud.
Ela täiel rinnal ja kui kord kooled, siis ära kahetse elatud elu!
Abwehri luurekoolidesse sokutas ju Punaarmee ka oma mehi, et oleks teada, kes, kuhu ja kuidas. Ma nägin hiljuti müügil raamtut, mis rääkis sellest, et Hitleri lähikonnas oli mees, kes töötas venelaste heaks. Kahjuks polnud aega seda osta, sest järjekord poes oli kohutav. See raamat (pealkirja ei mäleta) oli müügil Tartus, Lõunakeskuses. Aga Abwehri kohta on Guido Knoppil üks dokumentaalfilm tehtud. ZDF näitas mõni aeg tagasi.
Nojah, kasulik vahel linki "Otsing" kasutada... Viimane teemaarendus:
http://www.militaar.net/viewtopic.php?p ... orman#9688
http://www.militaar.net/viewtopic.php?p ... orman#9688
Eks see luure ole üks suurte meeste mäng. Oma isa mälestustest mäletan, et isa pajata, kuidas Tartu Abwehri ülem, kas leitnant või ülemleitnant ja nimi ei tule kah meelde aga asi oli kuskil 1942 aastal. Isa oli Tartus puhkusel peale Leningradi rindel haavata saamist ja siis ühel Tartu spordipoiste kokkutulekul (isa oli Eesti meister poksis )rääkis see tegelane ühest raadiomängust vene luurega, muidugi konkreetseid nimesid ja kohti nimetamata. Jutust tuli välja, et mõnda meest värvati mitu korda üle ja kurat teab mitmekordne agent ta tegelikult oli.
Ela täiel rinnal ja kui kord kooled, siis ära kahetse elatud elu!
Keila-Joa luurekooli elust-olust
Keila-Joa luurekooli mehhaanik-motoristi "mälestused" toimikust aastast 1946. Mees töötas koolis juunist septembrini 1944.
Lk. 51
/.../Keila-Joa luurekool asus minu seal töötamise ajal Keila-Joa mõisas jõe paremal kaldal 2 km? kaugusel Läänemerest, valges kahekordses kivimajas, millel ei olnud numbrit, kuna Keila-Joa on mõis ja majadel numbreid ega tänavatel nimetusi ei ole. See ehitis oli umbes 15*30 meetrit suur.
Esimesel korrusel asusid köök, kooli söökla ja kolm klassi, mida kasutati õppetegevuseks. Teisel korrusel oli umbes 8 tuba, mida kasutati kooli kursantide – agentide – kasarmuna./.../
Lk. 53
/.../ Keila-Joa luurekoolis õppisid rahvuselt eestlased, kes olid varem teeninud 1. Tagavararügemendis Viljandis. Osad neist olid mobiliseeritud, osad aga astusid nimetatud rügementi vabatahtlikult 3.- 10. veebruarini 1944. Koolis õppisid põhiliselt isikud vanuses 20 kuni 25 aastat. Nooremad või vanemad olid vähesed.
Suuremal osal kursantidest ei olnud koolis õppimiseks erialast ettevalmistust, kuid osadel oli meremehe, autojuhi või motoristi elukutse. Missugune oli kursantide haridustase, ei oska öelda, kuid kindel? (определённое) haridus oli kõigil.
Kokku õppis koolis umbes 40 kursanti, täpset arvu ei tea./.../
/.../Kuna ma ise selles koolis ei õppinud, siis ei tea, missuguses korras õpet läbi viidi ega ka õppuste läbiviimise metoodikat. Siiski, kui õppusi viidi läbi klassiruumidest väljas, õues, toimusid õppused kõigile kursantidele ühiselt: riviõppused, taktika, vintpüssidest laskmine, signaliseerimine, sportlik-füüsiline ettevalmistus, õhkimine (täpsemalt ma sellest ei tea, kuulsin vaid, et õppuste ajal toimusid plahvatused, helitugevuselt kõvemad kui vintpüssi lasud, kuidas neid plahvatusi aga tekitati, ei näinud)./.../
Lk. 51
/.../Keila-Joa luurekool asus minu seal töötamise ajal Keila-Joa mõisas jõe paremal kaldal 2 km? kaugusel Läänemerest, valges kahekordses kivimajas, millel ei olnud numbrit, kuna Keila-Joa on mõis ja majadel numbreid ega tänavatel nimetusi ei ole. See ehitis oli umbes 15*30 meetrit suur.
Esimesel korrusel asusid köök, kooli söökla ja kolm klassi, mida kasutati õppetegevuseks. Teisel korrusel oli umbes 8 tuba, mida kasutati kooli kursantide – agentide – kasarmuna./.../
Lk. 53
/.../ Keila-Joa luurekoolis õppisid rahvuselt eestlased, kes olid varem teeninud 1. Tagavararügemendis Viljandis. Osad neist olid mobiliseeritud, osad aga astusid nimetatud rügementi vabatahtlikult 3.- 10. veebruarini 1944. Koolis õppisid põhiliselt isikud vanuses 20 kuni 25 aastat. Nooremad või vanemad olid vähesed.
Suuremal osal kursantidest ei olnud koolis õppimiseks erialast ettevalmistust, kuid osadel oli meremehe, autojuhi või motoristi elukutse. Missugune oli kursantide haridustase, ei oska öelda, kuid kindel? (определённое) haridus oli kõigil.
Kokku õppis koolis umbes 40 kursanti, täpset arvu ei tea./.../
/.../Kuna ma ise selles koolis ei õppinud, siis ei tea, missuguses korras õpet läbi viidi ega ka õppuste läbiviimise metoodikat. Siiski, kui õppusi viidi läbi klassiruumidest väljas, õues, toimusid õppused kõigile kursantidele ühiselt: riviõppused, taktika, vintpüssidest laskmine, signaliseerimine, sportlik-füüsiline ettevalmistus, õhkimine (täpsemalt ma sellest ei tea, kuulsin vaid, et õppuste ajal toimusid plahvatused, helitugevuselt kõvemad kui vintpüssi lasud, kuidas neid plahvatusi aga tekitati, ei näinud)./.../
Viimati muutis Reppin, 11 Dets, 2005 20:46, muudetud 1 kord kokku.
Kes on foorumil
Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 6 külalist