teenistuskaaslaste rahvused
Postitatud: 06 Nov, 2006 23:25
Räägiks selle teema all erinevast rahvusest kodanikest, kellega koos tuli teenida (ärgem siis väga õelaks mingem; mõned mehed olid tõmmud ja rumalad küll, kuid ikkagi inimesed:))
Minul õnnestus teenida suhteliselt valgenahalises kambas. Kuid sellele vaatamata oli issanda loomaaed kirju ning meeste rahvustest rääkimine läheb mitme geograafia ja etnograafia tunni ette; ühe tüübi puhul vist isegi antropoloogia-alasse.
Venelasi oli meil palju. Siberi venelased olid väga normaalsed tegelased, aga Leningradi omad mitte nii väga. Moskvast polnud vist kedagi.
Siis teenis meil õige mitu karjalast. Kuttidel olid soome-pärased nimed, aga isegi omavahel suhtlesid nad vene keeles. Üks vend siiski mingeid karjala-soome keelseid sõnu teadis, kuid soravalt rääkida ta oma esiisade keeles ei osanud. Teenis meil muide ka Siberi-eestlane - mitte sõnagi eesti keelt ei osanud, kuigi puhas eesti nimi oli.
Omaette kamp olid sakslased(!) Ilmselt siis Volga-sakslaste, kes IIMS-i ajal Siberisse küüditati, järeltulijad. Poistel saksapärased nimed (Ling, Kremer, Bikkert, Gerdt jne), suhtluskeeleks vene, aga omavahel kohati ka mingi vene-saksa segakeel. Ühe tüübi nime-lugu oli halenaljakas ja näitas venelaste shovinismi. Nimelt, vennal nimi vene-päraselt (ja ametlikult ka sõjaväepiletis) Vojenmaster - oleks nagu Sõjameister tõlkena. hiljem selgus, et kutil esivanematel tegelikult ilus nimi Vainmaster (saksa keeli Weinmaster - Veinimeister siis vist?).
Kaks tatarlast oli, kes olid omavahel kõige suuremad vanlased. Kusjuures üks luges vene tähtedega, teine ladina tähtedega kirjutatud tatari-keelseid raamatuid. Minu loogika ütleb, et üks siis oli nn krimmitatarlane, teine Tatari NSV venestunud tatarlane. See teine häbenes oma rahvust, kiitis muudkui, et tema on venelane. Ja sel sellil oli ka antropoloogiline eripära - ma arvan, et "snimi protivogaz" anektoot on vist tema pealt tehtud:)
Oli paar kasahhi - ülikoolist tulnud tegelased ja väga intelligentsed. Väeosa ullike oli aga karakalpakk (vähemusrahvus Usbekistanist) - no see vend oli küll ikka tõsiselt totu. Leedukaid polnd üldse, 1 lätlane oli. Selle eest oli paar Leedust pärit poolakat - vot need sellid olid ikka tõsised pi...d. Vennad olid ikka erilised pugejad, pealekaebajad jne. Ja kui paelad peale said, siis keppisid noortel ikka ajusid, mis tolmas.
Ühe kuti rahvuseks oli altailane - mingi kohalik mägihõim Sajaanidest. Moldaavlane oli kah. Valgevenelane - jälle vaid üks - kirjutas luuletusi ja rääkis visalt oma valgevene keelt või murrakut. Ma kujutan ette, et mees on praegu äge Lukashenka oponent - ta oli kuidagi eriliselt rahvuslane.
Ukrainlased olid ukrainased - neil oli ikka kole tähtis, et paela peale saaks. Kasvõi jefreitorigi, kui muud ei antud.
Minul õnnestus teenida suhteliselt valgenahalises kambas. Kuid sellele vaatamata oli issanda loomaaed kirju ning meeste rahvustest rääkimine läheb mitme geograafia ja etnograafia tunni ette; ühe tüübi puhul vist isegi antropoloogia-alasse.
Venelasi oli meil palju. Siberi venelased olid väga normaalsed tegelased, aga Leningradi omad mitte nii väga. Moskvast polnud vist kedagi.
Siis teenis meil õige mitu karjalast. Kuttidel olid soome-pärased nimed, aga isegi omavahel suhtlesid nad vene keeles. Üks vend siiski mingeid karjala-soome keelseid sõnu teadis, kuid soravalt rääkida ta oma esiisade keeles ei osanud. Teenis meil muide ka Siberi-eestlane - mitte sõnagi eesti keelt ei osanud, kuigi puhas eesti nimi oli.
Omaette kamp olid sakslased(!) Ilmselt siis Volga-sakslaste, kes IIMS-i ajal Siberisse küüditati, järeltulijad. Poistel saksapärased nimed (Ling, Kremer, Bikkert, Gerdt jne), suhtluskeeleks vene, aga omavahel kohati ka mingi vene-saksa segakeel. Ühe tüübi nime-lugu oli halenaljakas ja näitas venelaste shovinismi. Nimelt, vennal nimi vene-päraselt (ja ametlikult ka sõjaväepiletis) Vojenmaster - oleks nagu Sõjameister tõlkena. hiljem selgus, et kutil esivanematel tegelikult ilus nimi Vainmaster (saksa keeli Weinmaster - Veinimeister siis vist?).
Kaks tatarlast oli, kes olid omavahel kõige suuremad vanlased. Kusjuures üks luges vene tähtedega, teine ladina tähtedega kirjutatud tatari-keelseid raamatuid. Minu loogika ütleb, et üks siis oli nn krimmitatarlane, teine Tatari NSV venestunud tatarlane. See teine häbenes oma rahvust, kiitis muudkui, et tema on venelane. Ja sel sellil oli ka antropoloogiline eripära - ma arvan, et "snimi protivogaz" anektoot on vist tema pealt tehtud:)
Oli paar kasahhi - ülikoolist tulnud tegelased ja väga intelligentsed. Väeosa ullike oli aga karakalpakk (vähemusrahvus Usbekistanist) - no see vend oli küll ikka tõsiselt totu. Leedukaid polnd üldse, 1 lätlane oli. Selle eest oli paar Leedust pärit poolakat - vot need sellid olid ikka tõsised pi...d. Vennad olid ikka erilised pugejad, pealekaebajad jne. Ja kui paelad peale said, siis keppisid noortel ikka ajusid, mis tolmas.
Ühe kuti rahvuseks oli altailane - mingi kohalik mägihõim Sajaanidest. Moldaavlane oli kah. Valgevenelane - jälle vaid üks - kirjutas luuletusi ja rääkis visalt oma valgevene keelt või murrakut. Ma kujutan ette, et mees on praegu äge Lukashenka oponent - ta oli kuidagi eriliselt rahvuslane.
Ukrainlased olid ukrainased - neil oli ikka kole tähtis, et paela peale saaks. Kasvõi jefreitorigi, kui muud ei antud.