Kummitused sõjaväes

Muljeid teenistusest. Nii Eesti väeosades, N Liidus, luures või vastuluures, või hoopis partisanide juures. Kuidas kellelgi juhtunud on.
vtl
Liige
Postitusi: 1314
Liitunud: 01 Veebr, 2009 20:20
Kontakt:

Kummitused sõjaväes

Postitus Postitas vtl »

Ei leidnud sobivat teemat, seega kirjutasin siia.

Kui paljud on kokku puutunud anomaalsete juhtumistega sõjaväes?
Teatavasti on kõikvõimalike vaatluste ja ka rahvajuttude ning legendide kontsentratsioon kõrgem nendes kohtades, mis on pikema ajalooga ning seotud vägivalla, surma ja sellega seotud emotsioonidega.

Siinkohal ei tahaks tekitada skeptikute ja esoteerikute vahelist fleimi, vaid huvitaksid lihtsalt inimeste kogemused, vaatlused ja miks mitte ka legendid.

Teen omalt poolt otsa lahti.
90.te esimeses pooles töötas üks lähedane inimene piirivalves ja oli muuhulgas seotud Paldiski kordoniga.
Postil olnud ajateenijate hulgas liikusid jutud "kummitusveoautost", mida aeg-ajalt öösiti kuulda oli. Nähtavus hea - paar kilomeetrit, eemal kumab linn, ees on pankranniku serva mööda kulgev tee ning mitte ühtegi hingelist. Järsku on selgelt kuulda masinat, hääle järgi justkui Kamaz, mis läheneb, sõidab kordoni teeotsast mööda ja kaob. Näha midagi ei ole. Merel laevu vms. ei ole. Mingeid helipeegeldusi või edasikandumisi kusagilt kaugelt ei saa füüsiliselt samuti tulla. Paepinnase kaudu heli sellise edasikandumise välistasid geoloogid. Juhtumeid täheldati nädala-paarise vahega.

Poisid ei julge alguses juttu kellelegi rääkida - peetakse lolliks. Aja jooksul selgub, et sarnaseid kogemusi on paljudel. Ka ülalviidatud pereliikmel õnnestus isiklikult sarnast anomaaliat kogeda.
Kas ka tänasel päeval sarnaseid vaatlusi on, ei oma infot.
Faust
Liige
Postitusi: 1737
Liitunud: 27 Dets, 2004 10:01
Asukoht: Tallinn
Kontakt:

Postitus Postitas Faust »

Kopeerin siia antud teemal mõned lood parawebist:

Oli aasta 1998 augusti kuu lõpp. Läksin hommikul kella 5 ajal jalgsipatrullile järgi Kulgu sadamasse. (vana piiripunkti, mitte praegusesse radaritorni juurde).
Piiripunktis leidsin eest täielikus segaduses olnud ja ärahirmutatud 4 piirivalvurit. (Üks neist oli üleajateenija nooremveebel R.M). Kohal oli nii patrulli lõpetanud kui ka sadamas valves olnud toimkonnad.
Nad olid näinud piiripunkti sadamakai peal seisvat "varikuju" ja enne seda ühte tundmatut veepinna lähedal hõljuvat "objekti". See oli hõljunud ca.20-40 cm. üle veepinna ja olnud ca.6-8 m pikk ja süsimusta värvi. Liikumisel ei olnud tekkinud ei mingitki veevirvenduski ega hääli. "Objekti" jälgiti ca. 10 minuti jooksul visuaalselt.
Peale "tumeda hõljuva objekti " kadumist tekkis ei kuskilt piirivalve sadama kai peale üks " varikuju", mis meenutas oma piirjoontelt inimest. "Varikuju" oli mitte liikumatu vaid liigutas ennast ja piirivalvuritel tekkis üheaegselt kõigil tunne, et "kuju" soovis vist nendega suhelda. See nägemus oli kestnud nende jutu järgi ca. 2-3 minutit.
Sõdurid viibisid "varikujust" ca.2-3 m kaugusel ja tundsid end olevat justkui halvatud. "Objekti" ja "varikuju" kohalolekuajal neil raadioside kordoniga puudus ja kaasasolnud elektrilised abivahendid ei töötanud. Nii et asi võis vägagi tõene olla.


1995 aastal olles piirivalves teenistuses, juhtus järgmine lugu. Oli meil seal üks ajateenija kes mitte millegi ees risti ette ei löönud ja kes oli näinud nii mõndagi. Nad olid kahekesi postil detsembri kuu lõpus Narva kuivajõesängis . Aga loomulikult hakkas I.K-l üksinda seistes seal igav ja nad läksid siis koos paarilisega "pesumaja" juurde juttu ajama, et teenistusaeg kiiremini mööduks. Kell võis tollel hetkel olla kuskil ca.23.30 paiku ja vahetus oli just poole peale jõudnud. Nad olid just jutuhoogu sattunud, seistes teineteisest ca. 2 meetri kaugusel, näod vastamisi. Kui järsku nägid mõlemad üheaegselt eneste vahelt jälgi lumepeale tekkimas, mis nende juurest Venemaa pooles suundusid. Oli täiskuu aeg ja nähtavus oli suurepärane. Mis see oli või mispärast need jäljed tekkisid nad ei osanud vastata. Ka Vene Föderatsiooni patrull koges samat juhtumit. Nii et see ei saanud silmapete olla.
Eelpoolmainitud I.K jäi peale ajateenistust kutseliseks piirivalvuriks, kuid enam ta sellistesse juhtumitesse kergemeelselt ei suhtu. Ikkagi omal nahal kogetud juhus.
Oles tollel ajal teenistuse vanem dokumenteerisin antud juhuse ja võtsin nii toimkonna vanemalt I.K-lt kui toimkondlaselt vastava seletuskirja mis sai edastatud juhtkonnale. Ka Vene Fõderatsiooni kordonis tehti juhtumi kohta uurimine, kuid peale seda kõrvaldati selles osalenud Vene piirivalvurid teenistusest ja pandi hullumajja kinni.
Jumal lõi inimese aga mr. Colt tegi nad kõik võrdseks:
Kasutaja avatar
Some
Liige
Postitusi: 4058
Liitunud: 11 Aug, 2008 9:25
Kontakt:

Postitus Postitas Some »

Paistab, et see piirivalvurite kutsehaigus. 1991a Remnikul vahtkonnas olles ehmatas miski tundmatu lendav objekt kõik tunnimehed postidelt ära. Mul kahjuks ei õnnestunud näha, parasjagu oli minu kord magada. Ärkasin kisa ja jalgade madina peale. Välja joostes olid kogu meie vahtkond juba kadunud... Võib-olla aeti mulle hiljem umbluud muidugi, samas posti ju niisama ei hüljata? Hetkel mul küll täitsa ükskõik - mis vahet kas miski meteoõhupall või tulnukad, peaasi et rahu majas.
Kasutaja avatar
Satakas
Liige
Postitusi: 2354
Liitunud: 21 Jaan, 2005 0:33
Asukoht: Tartu
Kontakt:

Postitus Postitas Satakas »

Faust kirjutas:Ka Vene Fõderatsiooni kordonis tehti juhtumi kohta uurimine, kuid peale seda kõrvaldati selles osalenud Vene piirivalvurid teenistusest ja pandi hullumajja kinni.
kust selline info pärineb? ma ei usu ilmaski, et venemaa või mistahes riik avaldaks mitte just heades suhetes naaberriigi piirivalvuritele taolist infot. umbes, et "halloo, siin vene FV piirivalvekordoni ülem. ei midagi erilist, tahtsime teile vaid öelda, et meil siin tekivad kah lumele jäljed. me uurisime asja ja saatsime patrulli hullumajja. sellega kõik. kõike head teile." tegu on kõige ilmsema kuulujutuga a'la naised saunas rääkisid, et vene poolel kah uuriti ja ...
Ikkagi omal nahal kogetud juhus.
tuleb tähele panna, et alati juhtus lugu kellegi teisega. tavaliselt on rääkijaks keegi, kes läbielanut ise tundis või kelle sõber teda ise tundis. klassikalised linnalegendide tunnused. tegelikku läbielanut ei õnnestu kunagi leida. kui niite mööda väidetava "ohvrini" jõuda,, siis ta
a) eitab ta kõike
b) irvitab loo üle sest on seda ka ise kuulnud ja ei suuda ära imestada, kuidas ta selle peategelaseks sai
c) teeb salapärase näo pähe ja mängib kaasa ent tema lähedasem sõpruskond teab väga hästi, et jutt on jama

olen ka oma ajateenistuse ajal kummitusejuttudega kokku puutunud. neid räägiti ja ilmselt räägitakse ka edaspidi peamiselt uutele väeossa saabunutele. miks? kurat teab. et igavust peletada, et lõbustada end noorte ja kogenematute hirmutamisega jne. meil tipnes kummitamine sellega, kui vanemad ajateenijad uute tulijate seast määratud kaasvahtkondlast jõudehetkel päris ulmelisi jutte vestsid. vürtsi lisas tõsisasi, et meil oli tõepoolest viimase paari aastaga üks ajateenija ja üks üleajateenija üles poonud. tipp oli see, kui see kergeusklik tunnimees ootamatult postil paugutama hakkas sest üks teine ajateenijast isehakanud sensitiiv ja paramees oli teda rahustanud, öeldes, et kummituse pihta tuleb tulistada kuna see külvab ta üle negatiivse energiaga, mis sunnib ta kaduma. eks poiss siis paugutaski pool salve tühja platsi suunas kuna ilmselt tuulest kerkinud tuhkja lume pööris talle end üles poonud kapralina näis... jama oli palju ja paar usinamat kummitusejutumeest said piki pead.

eks neid vaime nähti sellest hoolimata edaspidigi ja hoolimata keelust pajatati neid saladuseloori all edaspidigi. kes aga vähegi pikemalt väeosas viibida jõudsid, kaotasid peagi igasuguse sideme vaimude maailmaga ning nii need jutud lõpuks paar aastat hiljem olevat ka lõpenud.

üldiselt aga pastab see kummitamine olevat tõesti pikamaasõidu autojuhtide, öövahtide, tunnimeeste ja piirivalvurite kutsehaigus. loogiline kah - pikalt rutiinset vahtimist, uni, maanteehüpnoos ja muidugi IGAVUS, mis lihstalt PANEB tahtmatult igasugu asjadele mõtlema (a'la aga mis siis, kui kõik need lood on tõsi) ja sealt edasi on üksi-kaksi-kolmi pimedas kükitades vaja vaid ühte krõpsu võsas või ühte kaugelt peegelduvat valguskiirt, et kõik maailma vaimud, kummitused, deemonid ja verejanulised zombid (aga miks ka mitte uhvud?) vaesele tunnimehele või patrullile igast ilmakaarest kallale sööstaks.

PS! ka ise ehmatasin kahel korral peaaegu sita püksi. esimesel korral selle peale, kui tuul puhus keset külma ja pimedat talveööd otse garaažikompleksi nurga tagant minu nina alt läbi valge kilekoti, mida ma esimesel paaril sekundi murdosal täiesti selgelt inimese kujuna registreerisin (ehkki see oli kõigest 30-40 cm läbimõõduga) ja teine kord, kui postil olles salaja suitsu kimudes närvid niigi püsti olid sest korrapidajal oli kummaline komme käia vahest postil suitsetajaid hiilimas, kukkus minust võibolla metri-pooleteise kaugusel katuselt suuremat sorti lumelaviin hirmsa kolina ja mürinaga alla. mõlemad juhtumid toimusid väeosas viibimise esimesel paaril kuul, peale aktiivsemat kummitusejututamist. hiljem kadus kahjuks ka minul vaimumaailmaga igasugune side... kurb aga tõsi.

nii, et....

aga kui keegi teab mõnda TÕSIST kummituseurgast, siis mul on paar sõpra, kellega koos me meeleldi ise kohapeale vaatlema sõidaks. seega ande aga teada.
valloon
Liige
Postitusi: 406
Liitunud: 13 Juun, 2007 15:56
Asukoht: Eesti
Kontakt:

Postitus Postitas valloon »

96.aastal olime Sirgala karjääris väliõppustel je kus Tallinna poisid (teeninud u.8kuud) olid postil ja nägid oma postil olles lagendikul hunte liikumas. Kutid värisesid mis hirmus. Aga hommikul uurides lagentiku olid seal ainult hiirte jäljed :lol: . Ma ise maa poiss tunnen loomajälgi päris hästi, nii et naermist pärast nabani, kohe näha et linna vurled. :wink:
Kes ajalugu ei mäleta,elab tulevikuta.
Kasutaja avatar
sammal.habe
Liige
Postitusi: 817
Liitunud: 30 Apr, 2004 19:49
Asukoht: 58°22'N 26°43'E
Kontakt:

Postitus Postitas sammal.habe »

gorod Kem Valge mere ääres. 80ndate lõpp. purgaa. läbi lumetormi söökla poole pressides lendas midagi suurt ja koledat üle pea nagu muinasjutu rok-lind. igasugu mõtteid käis läbi pea, enne kui selgus et osa kasarmu plekk-katusest...
vtl
Liige
Postitusi: 1314
Liitunud: 01 Veebr, 2009 20:20
Kontakt:

Postitus Postitas vtl »

Satakas kirjutas:
Faust kirjutas:Ka Vene Fõderatsiooni kordonis tehti juhtumi kohta uurimine, kuid peale seda kõrvaldati selles osalenud Vene piirivalvurid teenistusest ja pandi hullumajja kinni.
kust selline info pärineb? ma ei usu ilmaski, et venemaa või mistahes riik avaldaks mitte just heades suhetes naaberriigi piirivalvuritele taolist infot. umbes, et "halloo, siin vene FV piirivalvekordoni ülem. ei midagi erilist, tahtsime teile vaid öelda, et meil siin tekivad kah lumele jäljed. me uurisime asja ja saatsime patrulli hullumajja. sellega kõik. kõike head teile." tegu on kõige ilmsema kuulujutuga a'la naised saunas rääkisid, et vene poolel kah uuriti ja ...
See venemaa poolse info levimine on veidi kahtlane jah. Samas nii siin kui sealpool piiri elavad ka täiesti tavalised inimesed, kes käivad (minuteada lihtsustatud korras) üle piiri ja suhtlevad, olenemata sellest, millised on kahe riigi poliitilised vaated. Seega võimatu ei ole. Kahtlane küll.
Satakas kirjutas:tuleb tähele panna, et alati juhtus lugu kellegi teisega. tavaliselt on rääkijaks keegi, kes läbielanut ise tundis või kelle sõber teda ise tundis. klassikalised linnalegendide tunnused.
Linnalegendide kohapealt on Sul kahtlemata õigus.

Loomulikult ei saa mingi vaatluse registreerimisel tugineda kellegi tondijutule, linnalegendile või lehma lellepoja mälestustele.

Paraku ülalkirjeldatud Paldiski juhtumit võib isiklikult tunnistada minu enda (endine) perekonnaliige. Täna enne postitamist helistasin veel talle, täpsustasin asjaolusid ning uurisin, kas oleks veel võimalik üles leida teisigi inimesi, kes tollal seal teenisid.
Igavusega polnud antud juhul kindlasti tegemist, enese põnevaks luiskamisega samuti mitte.

Satakas kirjutas: üldiselt aga pastab see kummitamine olevat tõesti pikamaasõidu autojuhtide, öövahtide, tunnimeeste ja piirivalvurite kutsehaigus. loogiline kah - pikalt rutiinset vahtimist, uni, maanteehüpnoos ja muidugi IGAVUS, mis lihstalt PANEB tahtmatult igasugu asjadele mõtlema (a'la aga mis siis, kui kõik need lood on tõsi) ja sealt edasi on üksi-kaksi-kolmi pimedas kükitades vaja vaid ühte krõpsu võsas või ühte kaugelt peegelduvat valguskiirt, et kõik maailma vaimud, kummitused, deemonid ja verejanulised zombid (aga miks ka mitte uhvud?) vaesele tunnimehele või patrullile igast ilmakaarest kallale sööstaks.
Selles on oma iva.
Samas kui erinevad inimesed nägid ja kirjeldasid sama asja, siis võib ka oletada, et päris tühja koha pealt need jutud ei teki. Misiganes siis ka nähtu põhjuseks ei oleks.
Faust
Liige
Postitusi: 1737
Liitunud: 27 Dets, 2004 10:01
Asukoht: Tallinn
Kontakt:

Postitus Postitas Faust »

Nagu eelmises postituses kirjutasin, ei ole tegu minu väidetega vaid jutud võetud Para-web.org lehelt. Ja eks need sellised jutud olegi, mida on lihtsalt huvitav lugeda aga millesse alati tõsiselt ei maksa suhtuda.
Jumal lõi inimese aga mr. Colt tegi nad kõik võrdseks:
Kasutaja avatar
Satakas
Liige
Postitusi: 2354
Liitunud: 21 Jaan, 2005 0:33
Asukoht: Tartu
Kontakt:

Postitus Postitas Satakas »

vtl kirjutas:Paraku ülalkirjeldatud Paldiski juhtumit võib isiklikult tunnistada minu enda (endine) perekonnaliige. Täna enne postitamist helistasin veel talle, täpsustasin asjaolusid ning uurisin, kas oleks veel võimalik üles leida teisigi inimesi, kes tollal seal teenisid.
Igavusega polnud antud juhul kindlasti tegemist, enese põnevaks luiskamisega samuti mitte.

harva esineb tõesti juhtumeid, kus jutu algupära pole põhjustatud lihtlabasest põnevusejanust vaid tuginevad mingile konkreetsele ja jutustaja jaoks tõepoolest selgusetuks jäänud juhtumile ent ma võin mürki võtta, et kui sündmuspaigal kohapeal veidi ringi luusida, leiab juhtunule täiesti loogilise selgituse. meie väeosas oli kummitusejuttude tipptõendiks see, et territooriumi tagumises otsas võis aeg-ajalt kohe aia taga algavas metsas näha tulukesi vilkumas. kuna asukohaks oli endine soo, siis käisid jutud, et tegu on "klassikaliste virvatulukestega". ohvitserid teadsid sedagi juttu ja pakkusid kohusetundlikult välja omapoolse loogilise seletuse: metskitsed ja muud loomad käivat seal aeg-ajalt luusimas ning tulukesed on tegelikult nende silmadest peegelduv prožektorivalgus. tegelik põhjus (ma olen ise kindel, et see oli tõesti tegelik põhjus) selgus veidi hiljem, kui me päevavalges ümber väeosa joostes ka sinna tagumisse nurka sattusime, kuhu meil muul ajal asja polnud. sain heita lähema pilgu ja avastasin, et "mets" on tegelikult üsna hõre ja kitsas võsa ning selle taga, paarisaja meetri kaugusel üle lageda välja asub maantee... nii, et ka konkureerivaid loomulikke selgitusi võib olla mitmeid ja esimene pähetulnu võib osutuda valeks või võib põhjusi ka mitu olla.
vtl kirjutas:
Satakas kirjutas: üldiselt aga pastab see kummitamine olevat tõesti pikamaasõidu autojuhtide....
Selles on oma iva.
Samas kui erinevad inimesed nägid ja kirjeldasid sama asja, siis võib ka oletada, et päris tühja koha pealt need jutud ei teki. Misiganes siis ka nähtu põhjuseks ei oleks.
iva on selles muidugi. meie psüühika on kujunenud sadade tuhandete aastate pikkusel perioodil, mil iga veidike julgem esivanem, kes öösel (või ka päeval...aga ERITI öösel) karjast eemaldus, pisteti mõne näljase peletise poolt nahka. enamasti juhtus see väga noores eas "inimkutsikatega" kel polnud veel elukogemuslikku teadmist, MIS oht täpselt võsas ootab. seega ellu ja oma geene edasi andma jäid need isendid, kel oli loomupärane kalduvus karta üksindust, pimedust jmt. selle eelduseks oli abstraktne hirm millegi seletamatu ees, millest lõpuks kasvaski välja usk abstraktsetesse olenditesse (kui need POLEKS abstraktsed, oleks nende olemasolu kohta kõigi nende tuhandete aastate jooksul mingeidki tõendeid leitud). sarnaseid kogemusi kipuvad inimesed kogema aga seepärast, et meie üsna ühtlane kultuuriline taust tingib sarnaste helide ja visuaalsete kujundite seostamist kindlate asjadega. vali mürin seostub tahes-tahtmata pigem veo- kui sõiduautoga jne. oma osa mängib muidugi ka juba teadaolev folkloristika, mille kohaselt on ilmselge, et iseenesest kääksuv uks on selgeks tõendiks just kummitusest mitte aga tuuletõmbest (seda muidugi enamasti koostöös muu taustsüsteemiga - näiteks üksik, mahajäetud maja paksus kuusemetsas, surnud vanaisa, kalmistu, täiskuu, südaöö jmt).

lisaks on olemas sellised nähtused nagu autosugestioon ja massipsühhoos. esimesel juhul hakkab üksikisik läbielatule, mis reeglina on vaid põgus, segane hetk, liha peale kasvatama. inimese loomuses lihtsalt ON täita auke kõikvõimalike seletustega. edasine on juba tema ratsionaalsuse asi - kas augud täidetakse kodukäijate, külmkingade, mummide, libakooljate ja tontidega või millegagi, mis pärit siitpoolt hauaväravaid.

massipsühhoos on aga teistsorti nähtus, mille ühe vormi puhul kogu seltskond pärast segase juhtumi läbielamust seda üle arutab ja ehkki alul igaüks asja isemoodi nägi, ühtlustuvad nende versioonid lõpuks peaaegu identseks. siinjuures saab reeglina määravaks grupi liidri nähtu, mis ka liidrile sedavõrd rohkem kinnistub kuivõrd rohkem grupiliikmeid tema jutuga kaasa läheb. seejuures ei olegi vaja mingit pikka seletamist ega arutamist. piisab üsna pealiskaudsest kommenteerimisest. ülejäänu toimub juba osaliste peades. kõigele sellele on omad loogilised sotsiaalsed selgitused ja taolisi katseid on psühholoogid läbi viinud kümnete tuhandete viisi.

üks on aga muidugi tõesti selge - enamasti on tõepoolest vaja MIDAGI, mis need psühholoogilised sündmusteahelad käivitaks....ehkki selleks võib olla kõigest ebasobival hetkel veidi ebasobivates toonides kõlanud öökullihuige...
_____________________________
Faust kirjutas:Nagu eelmises postituses kirjutasin, ei ole tegu minu väidetega vaid jutud võetud Para-web.org lehelt. Ja eks need sellised jutud olegi, mida on lihtsalt huvitav lugeda aga millesse alati tõsiselt ei maksa suhtuda.
arusaadav. mõnele on huvitav neid lihstalt lugeda, õudusest õlga judistada ja sõimata igatüht, kes neile loogilisi selgitusi püüab pakkuda (ei käinud mitte sinu vaid paraweeblaste pihta), ning teisele, näiteks minule pakub huvi just tegelike põhjuste tuvastamine sest minu arvates on see, miks inimmõistus mingit krõpsu või valguse peegeldust külmkingaks pidama hakkab, palju põnevam, kui väidetavalt täiesti reaalselt ja kaheldamatult eksisteerivad ( :roll: ) vaimud ja kummitused, mida paistavad nägema kõik peale minu, vaesekese :?
Kasutaja avatar
gnadenlose
Liige
Postitusi: 2160
Liitunud: 02 Mär, 2004 13:18
Asukoht: Kilulinn/Kardulavabariik
Kontakt:

Postitus Postitas gnadenlose »

Satakas kirjutas:
üldiselt aga pastab see kummitamine olevat tõesti pikamaasõidu autojuhtide, öövahtide, tunnimeeste ja piirivalvurite kutsehaigus. loogiline kah - pikalt rutiinset vahtimist, uni, maanteehüpnoos ja muidugi IGAVUS,
Kui igavus välja arvata, siis olen nõus. Enda ajateenistuse lõpust 95. aasta varakevadel meenub, kuidas meid kord keset ööd häirekorras Jägalast (Kalevi patist) läbi metsade lahingvarustuses teele kupatati. Hommikul jõudsime peale kottpimedas põlvini sopas sumamist Aegviidu polükale, kus siis järgneva talviselt lühikese ja vihmase päeva erinevaid laskmisi ning kaevumisi läbi viisime. Kui taas pimenes, moodustati rühmast kaks jagu. Mina kuulusin esimesse, meie pidime liikuma taas läbi padriku Jägala poole tagasi ja kindlaksmääratud paigas varitsusse jääma. Teine grupp järgnes meile umbes tunni pärast ja aset pidi leidma lahind. Midagi toimus ka, aga see oli selleks ajaks juba täiesti kurnatud võitlejatele pigem suvaline täristamine ja röökimine, keegi reaalselt vist isegi ei näinud vastast. Peale seda löödi jälle meid kaheks ning sihiks võeti taas väeosa. Kuna kõik olid maruvihased, läbimärjad, juba pea 24h magamata, osadel meestel lisaks saapad jalga ära lagunenud (irvitavate taldade vahelt pressisid sisse päris suured kivid, liivast rääkimata, nii et jalad olid lihale hõõrdunud), siis mingil hetkel otsustas meie grupi juht, et sitta kah, marsime viimased 5-6km mööda maanteed ja kui mõni sõiduk läheneb, siis varjume. Ja siis see algaski: praktiliselt iga 10-15min. jooksul varjus mõni mees maanteekraavi, teised vahtisid imestunult, sest põhjust polnud. Ma poleks seda elus uskunud, ent ka mina nägin ühel täiesti selgelt metsa vahelt lähenevaid veoauto tulesid (mootorihäält vast ei kuulnud, vähemalt ei mäleta) ning kui ma seda ütlesin, nägid sama ka paar kaasvõitlejat. Otse loomulikult oli maantee seejuures täiesti tühi. Nii et tahtmata olla skeptiline võin kinnitada, et teinekord on kummitused just eelpool loetletud põhjuste esilemanatud.
Гив Ми Мани
Charlemagne
Liige
Postitusi: 1483
Liitunud: 12 Juun, 2005 18:33
Kontakt:

Postitus Postitas Charlemagne »

Ainsad paranähtused minu teenistuse ajal olid praaporid ja mõni loodusrahvaste hulgast pärinev kaasteenija, keda teisiti küll nimetada ei mõistaks :twisted: . Muude kummitustega kokku ei puutunud. Ajateenistus oli ise paras kummituslik asi. Sugugi aga ei suhtu skeptiliselt neisse, kes midagi kuulnud-näinud on. Kui ka 95% sellest on "teaduslikult tõestatav" ja taandatav öökullihuikele, siis ülejäänu pakub mõtlemist. Nii et las tulla oma kogemusi-elamusi, linnalegende ja mida iganes. Kui mujale ei kõlba, siis osake folkloorist on ta igal juhul.
Eriti palju olen kummituslugusid ja "urban legende" kuulnud meestelt, kes endisel Ida-Preisimaal teeninud. Kui viitsin, panen kimbukese kuuldut kirja. Äkki on ka teistel meenutusi "Kaliningradi folkloorist"?
Et notre Parole s'appelle Fidélité !
Kasutaja avatar
sigalahe
Liige
Postitusi: 445
Liitunud: 01 Veebr, 2008 19:51
Asukoht: Tallinn
Kontakt:

Postitus Postitas sigalahe »

omal ka üks juhus olnud .Olles kodumaa teenistuses komandeeriti mind koos kahe kaasvõitlejaga tehasesse,ning meie riietus ja puhkeruumiks sai tehase vana tsiviilkaitse varjend. nüüd anomaalia selles et lahkudes lukustasime alati ukse ja juurdepääs oli ainult meil.saabudes oli huvitav tõdeda et valgus oli kustunud ning mitte lülitit kasutades välja lülitatud vaid pirnid olid poolest saadik välja keeratud,ja just seal ruumis mida meie kasutasime.ülejäänud varjend säras tuledes,meiel lahkudes kui ka saabudes, nagu jõulupuu.Samuti ühel päeval naril pikutades kuulsin varjendi koridoorist selgeid samme,põrand oli seal kaetud metalltahvlitega,mille all olid kaablite kanalid.koridori aga pääses ainult sellest ruumist möödudes kus mina asusin.Läksin vaatama,mitte kedagi.Samas selle varjendiga veel selline lugu et seal magades oleks nagu keegi üritanud mind kägistada,ärgates ei saanud hingata,nägin ja tajusin kõike ümbritsevat ja tundsin reaalselt kellegi käte survet kõril,asi kestis kuskil 10 sekundit ja siis oli selline tunne nagu kellegi käed oleks kõrilt libisenud.kedagi muidugi polnud.
Kasutaja avatar
wudu
Liige
Postitusi: 852
Liitunud: 05 Nov, 2005 21:47
Asukoht: Rakvere, Kondivalu
Kontakt:

Postitus Postitas wudu »

sigalahe kirjutas:tajusin kõike ümbritsevat ja tundsin reaalselt kellegi käte survet kõril,asi kestis kuskil 10 sekundit ja siis oli selline tunne nagu kellegi käed oleks kõrilt libisenud.kedagi muidugi polnud.
Skeptikud ütlevad selle kohat unehalvatus
Me oleme ju siin, et isamaad kaitsta. Aga prantslased on ju ka siin, et oma isamaad kaitsta. Kellel siis õigus on?
Erich Maria Remarque “Läänerindel muutuseta”
Kasutaja avatar
sigalahe
Liige
Postitusi: 445
Liitunud: 01 Veebr, 2008 19:51
Asukoht: Tallinn
Kontakt:

Postitus Postitas sigalahe »

ok võib olla küll midagi sellist unehalvatuse moodi aga need teised asjad väljakeeratud pirnid ja sammud kui kedagi seal polnud ja ei saanudki olla,vot see on küll müsteerium. :)
Kasutaja avatar
wudu
Liige
Postitusi: 852
Liitunud: 05 Nov, 2005 21:47
Asukoht: Rakvere, Kondivalu
Kontakt:

Postitus Postitas wudu »

Mina ei pea seda ainult unehalvatuseks.
Ja teaduslik seletus mind juba ammu ei huvita :D
Mul on sellise värgiga olnud kokkupuuteid viimased 13 aastat.
Vahelduva eduga :D
Me oleme ju siin, et isamaad kaitsta. Aga prantslased on ju ka siin, et oma isamaad kaitsta. Kellel siis õigus on?
Erich Maria Remarque “Läänerindel muutuseta”
Vasta

Kes on foorumil

Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 3 külalist