Keskkooli olen lõpetanud 1989 ja sellel ajal miskipärast sai sõjalises arstlikus komisjonis mitmeid kordi käidud.
Toimus see Valga linna sõjakomisariaadi hoones (praegu asub seal vist Kaitseliit?)
Kõige imelikum oli nn. kolleegiumi ees esinemine (trussikute väel loomulikult).
Seal päriti kes ma olen, kuhu tahan minna teenima jne.
Olin sellel ajal kohutavalt heas füüsilises vormis (lihastes kutt), tuli seal kolleegiumi ees mingi onu mind siis katsuma, katsus lihaseid jne. ime et veel suhu ei vaadanud. Tekkis selline müüdava hobuse tunne.
Arstlik komisjon
Ommik.Tsirtsikki läks punt kas 16.nov öösel,või17.nov varahommik ja järgmine läks sinnasamma,või Biskekki vastavalt 17.nov öö ja 18.nov ommik lennukiga.Ise olin siiski Kalininis PVO-s.Tsirtsiki värki tean sellepärast,et mind kutsuti jaotamisel (orjaturul) kahte kohta.Oli vanemleitu,välipagunitega,lõkmetel VDV langevarjud.Võttis krt külmaks küll,sest sõjaväevärki ikka jagasin.Nimekirjas oli peale minu vist 8 kutti,aga samas hõigati teise punti,pealikuks major Zajets(mingu ta senimaani lendava kajaka persse nii,et suled sahisevad).Tegin kiire valiku,sest majori pundis oli kaks saarlast ja kaks kutti kellega Tartust tulime,nii et tuttavaid rohkem.Vanemleitu punt viidi juba sama öö,mingi aeg lennukile ja sellest,kuhu neid viidi rääkis peale sõjaväge üks kutt ,kes tolles pundis oli ja mind ära tundis.Seda ,et järgmine sats ka sinnakanti läks,tean tänu oma parimale sõbrale,kellega 17.nov ommikul Lasnakal kokku trehvasime ja kes sealt samuti lennukile viidi.
Sõbrad elu on hunnitu,kuid tripper on jälk.
mul oli selline naljakas lugu, et.....no arstliku komisjoniga otseselt seotud just pole aga kui ma olin nii umbes 11-12 aastat vana, laekus tartu komissariaadist kutse tulla kodumaad teenima 
ma põngerjana olin muidugi nii õnnelik kui veel olla saab - ikka sõjaväkke, mis muud! aga vanamees tegi kahjuks selgeks, et nii noorelt kah ikka ei saa. seevastu tegi ta pisikese kino: laenas ühe tuttava käest kalifeed, sõduripluusi, pilotka ja kirsad, lasi need mul selga panna ja sõidutas mu selle kutsega komissariaati.
ei mäleta täpselt, mis seal toimus sest kogu jura käis võõras keeles aga lõpuks tuli isegi see kõige suurem komissar oma urust välja, seletas ja naeris aga väkke võtta mind ikkagi ei tahtnud. saatis koju rsk
ma põngerjana olin muidugi nii õnnelik kui veel olla saab - ikka sõjaväkke, mis muud! aga vanamees tegi kahjuks selgeks, et nii noorelt kah ikka ei saa. seevastu tegi ta pisikese kino: laenas ühe tuttava käest kalifeed, sõduripluusi, pilotka ja kirsad, lasi need mul selga panna ja sõidutas mu selle kutsega komissariaati.
ei mäleta täpselt, mis seal toimus sest kogu jura käis võõras keeles aga lõpuks tuli isegi see kõige suurem komissar oma urust välja, seletas ja naeris aga väkke võtta mind ikkagi ei tahtnud. saatis koju rsk
Teenisin 1970-72 Kaliningradi oblasti lķunaosas, Poola piiri ääres raketivägedes. Kuna tegemist oli teatud intelligentsi eeldava väeosaga, oli palju Baltikumi poisse.
Millegipärast tehti kohe teenistuse alguses pķhjalik med-úlevaatus, kuigi kķik olid äsja oma kodukohas selle läbinud. Minu ees liikus úhe arsti juurest teise juurde úks leedu maapoiss. Vene keelt ei jaganud ta mitte mķhkugi (ja kahe aastaga saigi selgeks ainult kaks vandesķna, mitte rohkem!). Jķudsime silmaarsti juurde, poiss pandi toolile istuma aga plakatil, mille abil silmi kontrolliti, olid vene tähed. Arst näitab alguses väikesemaid, siis suuri ja kķige suuremaid - poiss raputab pead - ei tunne tähti! Arst on täitsa jahmunud, et kuidas selline poolpime kutt eliitväeossa sattus. Kulus hulk aega, kuni úks leedu rahvusest úleajateenija asja selguse tķi.
Millegipärast tehti kohe teenistuse alguses pķhjalik med-úlevaatus, kuigi kķik olid äsja oma kodukohas selle läbinud. Minu ees liikus úhe arsti juurest teise juurde úks leedu maapoiss. Vene keelt ei jaganud ta mitte mķhkugi (ja kahe aastaga saigi selgeks ainult kaks vandesķna, mitte rohkem!). Jķudsime silmaarsti juurde, poiss pandi toolile istuma aga plakatil, mille abil silmi kontrolliti, olid vene tähed. Arst näitab alguses väikesemaid, siis suuri ja kķige suuremaid - poiss raputab pead - ei tunne tähti! Arst on täitsa jahmunud, et kuidas selline poolpime kutt eliitväeossa sattus. Kulus hulk aega, kuni úks leedu rahvusest úleajateenija asja selguse tķi.
Tea kas see nüüd on legend või mitte, kuid lugu järgmine...
Minu kodukohas nimetati arsti ülevaatust "m*nnide paraadiks" ja nagu komme ette nägi oli ühel hetkel vaja oma meheuhkust med.töötajatele demonstreerida. Komisjon käis ikka taktis... "Ümberpöörd! Püksid maha!" jne. Korraga seisis komisjoni ees "vabastatud" meheuhkusega ikka mitu meest. Olevat siis olnud rivis üks araverelisem maapoiss, kellel komisjoni naisolevusi vaadates veri natuke rohkem vemmeldama hakkas ja täpselt sinna kippus, kuhu ta ainult siis kipub, kui mõistusega enam seda va vanainimeste asja peast eemale hoida pole võimalik. Ja siis see juhtus! Veri voolas nii SINNA, kui ka noormehe palgesse. Olukorda hästi mõistnud komisjoni liige tõusis laua tagant püsti ja haaras samas lähedal taburetilt klaasi, mis oli poolenisti täidetud veega, mis ei hiilanud oma puhtusega. Astus noormehe juurde ja lausus "Kasuta seda!" Kasutaski, kuid seda moel, mis komisjoni kuidagi ükskõikseks ei jätnud. Komisjon naeris in corpore ja peale lühikest selgitust veeklaasi tegeliku otstarbe kohta naersid ruumis kõik peale tulevase noorsõduri, kelle nägu veel punasem oli, kuid kelle SEE oma tõusunurka maapinna suhtes märkimisväärselt muutis. Ju siis ikkagi aitas!?!
Kes veel aru ei saanud, siis klaasike külma veega oli mõeldud meheuhkuse "kangekaelsuse" taltsutamiseks läbi pisikese "supluse"...
Vot selline legend on!
Minu kodukohas nimetati arsti ülevaatust "m*nnide paraadiks" ja nagu komme ette nägi oli ühel hetkel vaja oma meheuhkust med.töötajatele demonstreerida. Komisjon käis ikka taktis... "Ümberpöörd! Püksid maha!" jne. Korraga seisis komisjoni ees "vabastatud" meheuhkusega ikka mitu meest. Olevat siis olnud rivis üks araverelisem maapoiss, kellel komisjoni naisolevusi vaadates veri natuke rohkem vemmeldama hakkas ja täpselt sinna kippus, kuhu ta ainult siis kipub, kui mõistusega enam seda va vanainimeste asja peast eemale hoida pole võimalik. Ja siis see juhtus! Veri voolas nii SINNA, kui ka noormehe palgesse. Olukorda hästi mõistnud komisjoni liige tõusis laua tagant püsti ja haaras samas lähedal taburetilt klaasi, mis oli poolenisti täidetud veega, mis ei hiilanud oma puhtusega. Astus noormehe juurde ja lausus "Kasuta seda!" Kasutaski, kuid seda moel, mis komisjoni kuidagi ükskõikseks ei jätnud. Komisjon naeris in corpore ja peale lühikest selgitust veeklaasi tegeliku otstarbe kohta naersid ruumis kõik peale tulevase noorsõduri, kelle nägu veel punasem oli, kuid kelle SEE oma tõusunurka maapinna suhtes märkimisväärselt muutis. Ju siis ikkagi aitas!?!
Kes veel aru ei saanud, siis klaasike külma veega oli mõeldud meheuhkuse "kangekaelsuse" taltsutamiseks läbi pisikese "supluse"...
Vot selline legend on!
!!!
See lugu juhtus 1984 aastal kui mulle oli selgeks saanud, et pääsu vene armeest loota pole ja seega oleks targem juba varem vaadata kuidas seal paremini hakkama saada.
Olin siis just ka TPI-sse esimesele kursusele sisse saanud aga ka sealt hakati peale esimest kursust võtma. Vanemad sõbrad-tuttavad soovitasid C kategooria load ära teha, et
autojuhi elu ikka parem kui lihtsalt labidamehe oma.
Kuna load olid mulle ammu unistuseks, siis registreerisin ennast pooleaastastele kursustele Autovedude II Filiaali juurde Tallinnas. Enne seda oli aga vaja arstitõendit.
Kõigepealt hullumajast läbi, seal vaatas mingi mutt mind sellise pilguga, et ahhaa-tahad ka sõjaväe eest meile varjule tulla, aga kui aru sai et ainult allkirja vaja andis oma paberi välja ja suundusin Mustamäe Polikliinikusse kus sellel ajal kõik Tallinna linna lubadesoovijad läbi vaadati.
See asutus oli paksult rahvast täis, sabad koridoris.
Igatahes oli nii, et esimese kabinetis andis õde igale ühele pappkaardi, ja moodustas sabas olijatest 5-6 liikmelise grupi, kes siis järjest kabinette läbi hakkasid käima.
Asi käis nagu õlitatud konveieril - kas kellelgi kaebusi on? Kõik te ikka kuulete? Kõik noogutasid elavalt ja mõmisesid. Siis järgmisse kabinetti. Sa ikka prillidega näed ka või? Mis selle rea peal kirjas on? Aga siin? Kõik me vastasime läbisegi midagi. Saime uue allkiri alla ja minema.
Ühte järjekordsesse kabinetti minnes panin tähele, et üks sell on kepiga aga jätab selle alati uksetaha kui sisse läheb. Ei osanud sellest midagi arvata enne, kui jõudsime viimase arsti - kirurgi juurde, kes oli ühtlasi ka komisjoni esimees ja pidi suure pitsati paberile alla lööma. Sisenesime grupiga siis kabinetti ja hakkasime järjest oma kollektsioneeritud autogramme ette
näitama. Kirurg mõmises midagi omaette kui paberit uuris, siis kiirpilk loa tahtjale ja matsti tempel peale. Minuga niisamuti. Hakkasin väljuma kui kuulsin järsku kuidas kirurg küsis: "Aga
kas teil on midagi viga või?" Pöörasin, et öelda, et minul on kõik korras, aga nägin, et küsimus oli mõeldud kepiga mehele. Too vastas, et pole suurt nagu midagi, tunnen ennast igati hästi!
"Aga miks te siis arstitõendit ainult üheks aastaks tahate, teil peab ju midagi viga olema?" "Ei noh, mul on invaliidi auto", "MIDA?"
Edasi tuli välja, et mehel pole vasakut kätt ja paremat jalga! Kuna aga sees käidi grupis, siis sai ta teiste vahel vaikselt sisse liibata, aga oma tehiskätt hoidis üleõla koti peal nii nagu hoiaks selle rihmast kinni. Minus ta igatahes küll mingeid kahtlusi ei tekitanud ja pettis ta ära ka sisehaiguste arsti, kes oleks pidanud ta ilmselt hoolega läbi vaatama.
Ma ei tea mis edasi juhtus, aga minust jäid nad sinna vaidlema, ja mingeid tarku eeskirju uurima, et kas sellist invaautot on olemas mis võimaldaks ühe käe ja ühe jala olemasolul autot juhtida.
Oleks kodanik aga kehtivusaja lahtrisse 5 aastat kirjutanud, siis oleks ta ilmselt ka sealt komisjonist puhtalt läbi tulnud.
Olin siis just ka TPI-sse esimesele kursusele sisse saanud aga ka sealt hakati peale esimest kursust võtma. Vanemad sõbrad-tuttavad soovitasid C kategooria load ära teha, et
autojuhi elu ikka parem kui lihtsalt labidamehe oma.
Kuna load olid mulle ammu unistuseks, siis registreerisin ennast pooleaastastele kursustele Autovedude II Filiaali juurde Tallinnas. Enne seda oli aga vaja arstitõendit.
Kõigepealt hullumajast läbi, seal vaatas mingi mutt mind sellise pilguga, et ahhaa-tahad ka sõjaväe eest meile varjule tulla, aga kui aru sai et ainult allkirja vaja andis oma paberi välja ja suundusin Mustamäe Polikliinikusse kus sellel ajal kõik Tallinna linna lubadesoovijad läbi vaadati.
See asutus oli paksult rahvast täis, sabad koridoris.
Igatahes oli nii, et esimese kabinetis andis õde igale ühele pappkaardi, ja moodustas sabas olijatest 5-6 liikmelise grupi, kes siis järjest kabinette läbi hakkasid käima.
Asi käis nagu õlitatud konveieril - kas kellelgi kaebusi on? Kõik te ikka kuulete? Kõik noogutasid elavalt ja mõmisesid. Siis järgmisse kabinetti. Sa ikka prillidega näed ka või? Mis selle rea peal kirjas on? Aga siin? Kõik me vastasime läbisegi midagi. Saime uue allkiri alla ja minema.
Ühte järjekordsesse kabinetti minnes panin tähele, et üks sell on kepiga aga jätab selle alati uksetaha kui sisse läheb. Ei osanud sellest midagi arvata enne, kui jõudsime viimase arsti - kirurgi juurde, kes oli ühtlasi ka komisjoni esimees ja pidi suure pitsati paberile alla lööma. Sisenesime grupiga siis kabinetti ja hakkasime järjest oma kollektsioneeritud autogramme ette
näitama. Kirurg mõmises midagi omaette kui paberit uuris, siis kiirpilk loa tahtjale ja matsti tempel peale. Minuga niisamuti. Hakkasin väljuma kui kuulsin järsku kuidas kirurg küsis: "Aga
kas teil on midagi viga või?" Pöörasin, et öelda, et minul on kõik korras, aga nägin, et küsimus oli mõeldud kepiga mehele. Too vastas, et pole suurt nagu midagi, tunnen ennast igati hästi!
"Aga miks te siis arstitõendit ainult üheks aastaks tahate, teil peab ju midagi viga olema?" "Ei noh, mul on invaliidi auto", "MIDA?"
Edasi tuli välja, et mehel pole vasakut kätt ja paremat jalga! Kuna aga sees käidi grupis, siis sai ta teiste vahel vaikselt sisse liibata, aga oma tehiskätt hoidis üleõla koti peal nii nagu hoiaks selle rihmast kinni. Minus ta igatahes küll mingeid kahtlusi ei tekitanud ja pettis ta ära ka sisehaiguste arsti, kes oleks pidanud ta ilmselt hoolega läbi vaatama.
Ma ei tea mis edasi juhtus, aga minust jäid nad sinna vaidlema, ja mingeid tarku eeskirju uurima, et kas sellist invaautot on olemas mis võimaldaks ühe käe ja ühe jala olemasolul autot juhtida.
Oleks kodanik aga kehtivusaja lahtrisse 5 aastat kirjutanud, siis oleks ta ilmselt ka sealt komisjonist puhtalt läbi tulnud.
Re: Arstlik komisjon
väikesed pildikesed kuidas see komsjon nõukogude ajal käis
kjaebusi onn?
kjas väikemees hjasti tjootab?
jaarrgmine...
(viimase pildi peal katsub kas munad paigas ja teeb meditsiini kaardi peale linnukese - goden k voennoi sluzbe)
närviarst virutas tervituseks kummihaamriga põlve pihta et reflekse kontrollida
kjaebusi onn?
kjas väikemees hjasti tjootab?
jaarrgmine...
(viimase pildi peal katsub kas munad paigas ja teeb meditsiini kaardi peale linnukese - goden k voennoi sluzbe)
närviarst virutas tervituseks kummihaamriga põlve pihta et reflekse kontrollida
Kes on foorumil
Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 6 külalist