Vene meeste mälestused armeest.

Muljeid teenistusest. Nii Eesti väeosades, N Liidus, luures või vastuluures, või hoopis partisanide juures. Kuidas kellelgi juhtunud on.
Vasta
Radist86
Liige
Postitusi: 318
Liitunud: 14 Jaan, 2009 1:16
Asukoht: Hiiumaa
Kontakt:

Postitus Postitas Radist86 »

130

Roodu päevnik major Kaširin

Roodu päevnik reamees Azimov piinles tumbotškal. Häda hiilis kusepõie poolt märkamatult ligi. Looduse kutse kõlas üha valjemini ja valjemini, väljapääsu polnud ning silme ees terendas märg ja vastik tulevik. Azimov püüdis tegutseda vastavalt määrustikule ja kutsuda teist päevnikku või roodu korrapidajat:
„Pää-eeev-niiik! Rahmatov, neetud tšurkaaa!”
Ei mingit vastust. Teise päevniku, reamees Rahmatovi, viis roodu staršina pööningule midagi värvima.
„Kor-raa-piii-daa-jaaa! Roodu kor-raa-pii-daa-jaa! Paa-luuun!”
Roodu korrapidajast seersant magas nagu surnu ja ei teinud Azimovi hädisest määgimisest väljagi. Lõppude-lõpuks pole remondipataljon mingi õudselt määrustikujärgne õppeväeosa – katastroofilise vajaduse korral võib tumbotškalt kaheks minutiks lahkuda, kui poleks kahte „aga”.
Esimene „aga” seisnes selles, et väeosa korrapidajaks oli Pinochet. Pinocheti jaoks ei eksisteerinud mingeid kompromisse, vastutulelikkust ja vabandatavaid põhjuseid. Kui Pinochet sattus tühja tumbotška peale, viis ta roodu trummi, mida hoiti tumbotškas, endaga kaasa ja sellega oli toimkond automaatselt teiseks ööpäevaks ametisse määratud, sest ilma trummita ei võta ükski roodu korrapidaja toimkonda vastu. Kogu toimkonda teiseks ööpevaks jätta polnud Azimovi meelest meeldiv. Toimkonda kamandav seersant oli hea poiss ja Azimov ei tahtnud teda alt vedada. Teine „aga” seisnes selles, et tumbotška paiknes otse staabiülema kabineti vastas. Nagu kiuste, istus staabiülem oma kabinetis ja uks oli avatud.
Azimov hoidis käsi tääknoast natuke paremal pool ja tammus jalalt jalale. Huvitav, kui tekib loik, kas voolab staabiülema kabinetti või mitte? Major Kaširin on küll suurepärane ohvitser... kuid keegi polnud veel proovinud tema kabinetti täis kusta. Azimov ei tahtnud esimene olla.
„Pää-eeev-niiik! Kor-raa-piii-daa-jaaa!”
Lõpuks tüütas see ääretult kurblik kisa staabiülema ära. Vastu tahtmist kiskus ta end paberitest eemale ja vaatas koridori:
„Azimov, aitab lõugamisest! Mis juhtus?”
„Seltsimees major, tualett vaja!!!, Oi, kuda vaja!!!”
Major Kaširin vaatas kaastundlikult Azimovit, kelle silmad olid juba alustassi suurused ja enam ei pilkunud.
„Kahest minutist sulle piisab? Ma seisan sinu eest. Anna käeside siia!”
Azimov haihtus momentaalselt. Tema vari jooksis veel mööda koridori, kuid ta ise laulis juba peldikus turkmeenikeelset laulu. Staabiülem venitas käesideme vormikuue varrukale ja muheles. Millal ta viimati päevnik oligi? Neliteist... ei, pigem siiski viisteist aastat tagasi. Saab alles nalja, kui pataljonikomandör sisse astub ja roodu päevniku kohustusi küsib.
„Roodu päevnik määratakse soldatite... ja erandkorras kõige parema ettevalmistusega majorite hulgast”.
Staabiülem pahvatas nerma. Siis helises kabinetis telefon. Staabiülem jooksis kabinetti ja jõudis toru haarata.

Aga samal ajal... Nojah, väeosa korrapidaja oli ju kapten Pinochet. Selle asemel, et selleks ettenähtud ajal magusalt magada, läks Pinochet ootamatu kontrollimisega toimkonna elu rikkuma. Näinud tühja tumbotškat, rõõmustas Pinochet kiskjalikult, haaras trummi ja suundus väljapääsu poole.
Major Kaširin, näinud irvakil ukse vahelt minemalibisevat trummi rihma, katkestas kõne diviisi staabiülemaga, pomises midagi ebaselget vabanduseks ja tormas koridori. Ta jõudis trummi rihmast haarata ja sellega Pinocheti röövkallaletungi peatada. Kapten Pinochet jätkas tagasi vaatamata trummi ja majori enese järel vedamist ning manitses:
„Hilja, hilja, kullake. Varem oleks pidanud kõlupeaga mõtlema. Teiseks ööpäevaks, teiseks ööpäevaks! Pole vaja tumbotškalt maha ronida, pole vaja!”
Kuid major Kaširin oli sitke vend. Ta tõmbas järsult trummi enda poole. Seejuures pöördus Pinochet, kes vastupanu ei oodanud, ringi ja tardus. Staabiülem võttis ettevaatlikult trummi kapteni lõtvunud käte vahelt, jooksis reipalt tumbotškale, võttis valvelseisaku ja andis väeosa korrapidajale kõigi reeglite kohaselt au. Pinochet tõstis masinlikult käe kõrva äärde, hakates kahtlema, ega ta tegelikult siiski ei maga ning sellist huvitavat unenägu ei näe. Staabiülem otsustas natuke pinget maandada ja kätt furaška juurest alla laskamata esitles end:
„Ajutine roodu päevnik, major Kaširin!”
Vastust ei tulnud. Paus venis. Pinocheti öö läbi magamata korrapidajaajus oli kõik segamini. Kapten püüdis mõtteid koondada, kuid need jooksid kiiresti laiali. Staabiülem hakkas kannatust kaotama. Ta küsis ärritunult:
„Mida sul vaja on? Milleks tulid? Trummi põristama?”
„Näh... Justkui midagi pole vaja... Lubate minna?”
„Minge,” vastas staabiülem.
„Just nii!” Pinochet tegi kannapöörde ja väljus, hoides kätt endiselt kõrva ääres ning kaheldes nähtus.
Siis saabus õndsalt naeratav Azimov. Staabiülem surus talle käte vahele trummi ja käesideme ning ütles:
„Väeosa korrapidaja käis siin. Tahtis trummi ära võtta, ma ei andnud. Davai, kiiresti tumbotškale. Aitab mulle päevnikuametist. Muidu saadab staršina veel peldikut pesema.”
Viimati muutis Radist86, 30 Nov, 2010 5:27, muudetud 1 kord kokku.
Kasutaja avatar
hummel
Liige
Postitusi: 2079
Liitunud: 18 Apr, 2004 12:55
Kontakt:

Postitus Postitas hummel »

Niisiis hõikab see noor leitnant valjuhäälse side kaudu (ilmselt nii umbes 2 km kaugusele on kuulda) maha järgmise teadaande:
„SS-laste korrapidajal ilmuda ülemisele tekile, karauulil minna relvi välja võtma, ohvitseridel-kommunistidel rivistuda seina äärde!”
:lol:
Tuli meelde lugu viimasest kutsealuste vastuvõtmisest Tapal.
Tapal süsteem selline, et saabunud kutsealused jagatkse personalipunktis peale lühikest täpsustavat vestlust 3 väeosa vahel ära ja et asi oleks edaspidi kindel, joonistatakse markeriga käele kas "P" "Õ" või "S" (vastavalt: pioneer, õhutõrje või suurtükk). Lisaks täpsustatakse samas personalitöötaja poolt isikuandmeid.

Üks pabinas kutsealune, kes äsja personalipunkti ruumist lahkus, saabus äkki tagasi, ja teatas ähmiga, et oli unustanud sinna maha mingid paberid vms. Küsiti siis vastu, et mis väeosast? Ühe raksuga ei meenunud tal kohe see keeruline nimetus (suurem osa kutsealustest oli põhiharitud ka), aga jäi vast meelde käele kirjutatud täht. Puterdas midagi, et "S-S...". Seepeale said kõik kohapealsed vormikandjad ja tegelased korralikult naerda. Oma paberid sai ta ka muidugi jonksu.
Radist86
Liige
Postitusi: 318
Liitunud: 14 Jaan, 2009 1:16
Asukoht: Hiiumaa
Kontakt:

Postitus Postitas Radist86 »

131

Ühes laevaehitustehases anti üle uusimat raketikaatrit. Ülisalajane projekt. Sõjalise teaduse ja tehnika viimane sõna. Kõik oli juba peaaegu valmis, jäi ainult paigaldada üht-teist relvastusest ja generaator masinaruumi. Peab mainima, et suured masinad ja mehhanismid monteeritakse vastavalt plaan-graafikule enne teki paigaldamist ja tekiehitiste kallale asumist. Nagu tavaks saanud, vedasid allhankijad alt ja generaatorit ei saadud õigeaegselt kätte. Tavaline asi. Sellistel juhtudel, et plaan ei kõrbeks, jätkuvad ülejäänud tööd vastavalt graafikule, tekk ehitatakse valmis ja hiljem lõigatakse vastavalt hilinenud mehhanismile auk, kuhu vaja, ja punnitatakse kraanaga asi paika. Arusaadav, et generaatorit ootama ei hakatud, aurik ehitati valmis, lasti pidulikult vette ja pandi kai äärde seisma. Lõpuniehitamist ootama.
Ja siis ühel päeval saabus generaator õnnelikult pärale. Järgnevad sündmused toimusid umbes niimoodi.
Hommikul saabunud töölised kaatrit kai äärest ei leidnud. Ülemused arvasid alguses, et töölisklass on lihtsalt pohmellis. Kuna see ka tegelikult nii oli, siis keegi tõsiselt ei reageerinud. Et minge, tehke tööd, aitab lolli mängimisest. Asi võttis tõsised pöörded, kui sama kandsid ette kõige kõrgem laevaehitaja ja jaoskonnaülem. Kaartrit polnud kai ääres. Seda polnud üleüldse mitte kusagil tehases. Kuhu kadus peaaegu valmis salajane projekt? Keegi ei teadnud. Kõrgeim laevaehitaja hospitaliseeriti infarktiga. Häire anti piirivalvuritele ja kogu Balti laevastikule, mis oli võimeline sadamast väljuma (st kõik kaks-kolm aurikut). Aeti jalule KGB, kõik mõeldavad ja mõeldamatud luured-vastuluured. Otsingud ei andnud tulemusi. Kaater oli haihtunud. Vaenlase salasepitsused – selge see. Imperialistide käsilased ajasid meil nina alt ära raketikaatri. Kadumise asjaolude uurimine tehases viis järgmiste tulemusteni: kailt leiti õnnetu generaator ja laeva pardast gaaskeevitusega välja lõigatud tükk koos kaarte ja stringeritega. Mõtisklused teemal: „kuhu võis minna kaater hiiglasliku auguga pardas” viisid kellegi mõttele vaadata kailt vette. Ei läinud ta, vaeseke, kuhugi. Kaater läks lihtsalt põhja. Vee all olid selgelt näha mastid, radarid, raketikonteinerid... Selgitati välja, et päev enne sündmusi anti keevitajatele ülesanne lõigata masinaruumi pardasse auk, taglastajatele – torgata sellesse auku generaator ja jälle keevitajatele – auk kinni keevitada. Nende kahe brigaadi nõrk koostöö viis selleni, et täideti ainult esimene kolmandik ülesandest. Peale seda lidus kogu vahetus koju. Aga öösel hakkas tuul puhuma ja lainet üles ajama. Tasapisi loksus august sisse Balti mere vett ja kaater, nagu öeldakse, andis otsad. Otse kai ääres.
Radist86
Liige
Postitusi: 318
Liitunud: 14 Jaan, 2009 1:16
Asukoht: Hiiumaa
Kontakt:

Postitus Postitas Radist86 »

132

Aborigeenid

Mulle meeldib väga seda lugu meenutada ja jutustada. Esiteks, sellepärast, et ma ise olin selle keskmes, ja teiseks – sellepärast, et see näitab rahva hulgas kujunenud stereotüüpi sõjaväelastest.

1996. a augustis sõitis meie polk täies koosseisus Tšebarkuli polügoonile sõjaliseks kokkuharjutamiseks ja kujuteldava vaenlase ründamise õppusteks. Õppuste haripunktis toimus järgmine episood.

Laskmiste vaheajal sooritas minu rühm mingit kiirrännakut mööda polügooni. Ei mäleta selle marsi eesmärki ja see polegi tähtis.
Ootamatult teatas üks jaokomandör mulle raadio teel, et tema BTR-70-l läks vesi keema. Rühm jäi kohe seisma: ülekuumenenud mootoriga edasi liikuv masin riskib mootori kaotusega igaveseks.
Mootori ülevaatus näitas, et juht ei kontrollinud enne väljasõitu korralikult jahutussüsteemi, mille tulemusena kadus radiaatori kork ja mootorit jahutav vesi loksus tee peal õnnelikult välja.
Probleemi lahendus oli lihtne. Kuna kanistreid just selliseks juhtumiks oli igal BTR-il küllaldases koguses, tuli leida vesi, see kohale tuua, valada keemaläinud BTR-i ja jätkata marssi.
Veevõtukohta leida polnud samuti raske. Polügooni kõrval oli mingi külake, kus ilmselgelt pidi olema mingisugune kaev.
Andnud oma kotkastele käsu puhata, viskasin oma komandöri-BTR-ile, numbriga 114, kõik olemasolevad kanistrid ja käskisin juhil, Dima Kutlujevil, hoida kurssi külale. Külla jõudes saime aru dislokatsioonist. Asustatud punkt kujutas endast ühte tänavat, mõlemal pool ääristatud majadega. Mööda küla sõites pidime me minu arvates üpris kähku kaevu leidma.
Täpselt keset küla sõitsime mööda bussipeatusest. Ilmselt mingi regulaarne ühendus suure maaga kohalikel elanikel ikka oli. Peatuses tolgendasid kas bussi oodates või lihtsalt tegevusetusest aborigeenid.
Vastavalt minu näpunäidetele pidi minu mehaanik sõitma mööda tänavat ja mina luugist välja vahtima, et näha midagi, mis meenutaks veeallikat.
Meie esimest sõitu mööda tänavat saatsid aborigeenid tuimade pilkudega. Oli muidugi, mida vaadata: palavus, tolm, möirgav lahingumasin kihutab mööda, hirmutades laiali kohalikke kanu ja hanesid.
Mina sain sellest igatahes, vabandage väga, kaifi.
Selgus, et külas kaevu leida polegi nii lihtne: tänava lõpus tuli ots ringi keerata ja sooritada uus kiirrännak vastupidises suunas. Meid saatsid needsamad pilgud bussipeatsest. Jõudnud algpunkti, otsustasin küla veelkord läbi triikida. Teine katse osutus samuti edutuks. Aborigeenide pilgud bussipeatuses muutusid järjest pilkavamaks.
Teadvustanud oma otsingute lootusetust, ütlesin oma mehaanikule:
„Dima, sõida bussipeatuse juurde, jäta masin seisma, ma küsin kohalikelt, kust vett saab.”
BTR sööstis edasi.
Jõudsime peatusse. Reamees jättis mootorid seisma (BTR-70-l on neid kaks, kui te ei tea).
Niisiis, järgmine pilt: mootorid jäävad vait, tolm langeb maha, mina võtan šlemmofoni peast ja ei jõua veel küsidagi...
Kohalikud sirutasid sünkroonselt käed küla ainsa kivimaja poole ja hüüdsid kooris:
„Kauplus on SEAL!!!”

Kas teil on kunagi sama häbi olnud, kui minul sel momendil?

Kaevu me siiski leidsime.
Hiljem.
Oli teine põõsastega maskeeritud.
Radist86
Liige
Postitusi: 318
Liitunud: 14 Jaan, 2009 1:16
Asukoht: Hiiumaa
Kontakt:

Postitus Postitas Radist86 »

Järgnev lugu tekitab minu vanas kõlupeas ähmaseid mälestusi seoses mingi vana anekdoodiga ja võib-olla on see siit juba mingil kujul läbi lipsanud.

133

19xx aasta kevad. Soe, päikseke särab, linnukesed laulavad, väääikesed sellised lehekesed rohetavad puudel – lühidalt ilu ja õnnistus.
Polkovnik Gogaberidze kabinet. Heliseb telefon.
„Jah?”
„Seltsimees polkovnik, peavahist tülitatakse Teid. Meie patrull korjas viis teie dessantväelast üles – äkki tuleksite ja viiksite nad minema?”
„See pole minu!” ütleb polkovnik ja paneb toru hargile.
Mõne minuti pärast heliseb uuesti telefon.
„Jah?”
„Gogaberidze, tule siia ja vii oma alkonaudid minema, nad lebavad mul siin kambris lavatsite all ja oksendavad!”
„See pole minu!” ja toru pannakse taas hargile.
......
Mõne tunni pärast heliseb taas telefon ja hääl torus karjub katkemise äärel:
„Gogaberidze! Sinu lurjused magasid end kaineks, lõid ukse maha, sidusid kogu karauuli koos patrulliga puntrasse, ajasid kambrisse, ronisid üle aia ja läksid uuesti jooma!”
Polkovnik (irvitades):
„Vat see – minu!”
Radist86
Liige
Postitusi: 318
Liitunud: 14 Jaan, 2009 1:16
Asukoht: Hiiumaa
Kontakt:

Postitus Postitas Radist86 »

134

Teenisin Kaug-Põhjas. Üle päeva karauulis. Ükskord tulid roodu noorte täiendusega kaks sõpra, peaaegu lasteaiast saati koos olnud ja kuidagi sattusid ka koos teenima. Muidu täitsa head sõdurid, püüdlikud, ainult neile meeldis teineteisele nalju korraldada. Naljad olid julmad, ma ütleks isegi sadistlikud. Niisiis, ükskord mingi järjekordse jandi ajal, olid need õppused või midagi muud – ei mäleta – seisab üks neist ja keerutab käes lõhkepaketti. Siis pöörab ringi, ütleb: „Hoia,” ning annab selle sõbra kätte. Käib kärakas, võitleja käed saavad kõvasti põrutada ja midagi nendega teha enam ei saa, sest sõrmed ei paindu. Arst vaatas üle, ütles, et nädala pärast läheb üle. Loo lõpp oli järgmine.
Roodukas, selline „igavene major”, soldatitele isa eest, kamandas mõlemad rivist välja:
„Noh, pojuke, tegid seltsimehe sandiks?” ja lisab süüdlase pead silitades, „aga ma ei hakka sind kubusse saatma – milleks? Kes siis sinu sandistatud sõbrakese eest hoolitsema hakkab? Teda on vaja lusikaga sööta ja peput pühkida... Vaat sellega, kullake, hakkadki tegelema. Hakkad tema käteks.”
Noh, ja nüüd kujutage ette, kuidas vanakesed hoolikalt käsu täitmist jälgisid. Eriti populaarne oli peldikuskäik, sõltumata külastuse eesmärgist:
„Sa raputa, raputa! Jaa, t.ll pole nina, vaat nii (häälekalt läbi nina õhku sisse hingates) seda ei tehta! Ajalehte kortsuta hoolikalt, nagu endale! Nii, asu asja kallale! Õrnemalt, õrnemalt! Nüüd korda!”
Mnjah, tasuta komöödia terveks nädalaks...
Tõsi, hiljem nad enam sõbrad ei olnud.
Radist86
Liige
Postitusi: 318
Liitunud: 14 Jaan, 2009 1:16
Asukoht: Hiiumaa
Kontakt:

Postitus Postitas Radist86 »

135

Sanja Karmanov armastas väga naisi. Armastas nii, et võttis valvelseisaku, kui mõni seelik vaatevälja sattus. Ja ta kohtas vastastikust mõistmist. Sageli kohtas. Vastastikuse mõistmise tulemuseks oli sageli tripper. Sanja läks pudeliga dermatoloog-veneroloogi juurde ja südamlik polkovnik (või 2. järgu kapten – kes neist meremeestest sotti saab) kirjutas talle välja järjekordse Nistatini Suprastiniga ja Xxxlini või Xxxtini, mida ma süstisin hommikul ja õhtul tema kõhna tagumikku. Järjekordse tüsistuse käigus, kui minu lihastesse süstimise meisterlikkus saavutas professionaali, või vähemalt kõva asjaarmastaja küpsuse, ütlesin ma:
„Sanja, halasta oma tagumikule – k@pi kondoomiga!”
„Aga kui on himu ja pole kaasas?”
„Parteipileti vahel kanna, tolvan!”
Joobarite sanitaarne harimine on suur jõud. Sellest ajast alates oli Karmanovil alati preservatiiv kaasas. Tõsi, ta ei kandnud seda parteipileti vahel, vaid klassiga spetsialisti tunnistuse lehtede vahel paremas taskus.
Sinakas kuldse tähega raamatuke justkui kinnitas omaniku meisterlikkust armuasjades. Kuuldused klassiga spetsialistist ajasid elevile kohalikud Messalinad ning Sanja autoriteet nende silmis kasvas ja tugevnes, nagu ... nende õrnades ... Noh, üldiselt kõik said aru.
Sügisel saabus aeg klassi tõsta/kaitsta. Komisjon, koosseisus kolm polkovnikut ja neli alampolkovnikut. Karmanov staabiülema ähvardava pilgu all.
„Dokumendid!” nõudis komisjoni esimees miilitsaseersandi häälega, „võta pilet!”
Sanja ladus lauale isikuttõendava dokumendi, juhiload ja klassiga spetsialisti tunnistuse. Võttis lehe küsimustega. Komisjoni sekretär kraapis dokumentide kuhjakese kokku. Preservatiiv libises välja ja maandus pehmelt staabilülema ees. Kõik kangestusid. Vaikus. Ainsana oli kuulda, kuidas kusagil 330 km kõrgusel lendab orbitaaljaam MIR.
„Nooh, vanemleitu, tead, et nagunii n@ssin läbi? Niisiis otsustasid end kaitsta? See ei aita!”

Sanja sai eksamil esimese klassi.

Kuidagi sai ta teada, et tema kooliaegne armastus läks mehest lahku ja abiellus temakesega kiirelt. Armastas meeletult tütreid. Nii Natašat esimesest abielust, kui enda oma. Võõraste naistega aelemisest isegi ei mõelnud. Ikkagi perekonnainimene. 95-ndal sõitis kedagi Nurekis välja vahetama. Aasta pärast sai mingi kohaliku tõvekese külge. Oli see nüüd hepatiit või midagi muud... Polnudki see nii väike tõvekene. Ta toodi IL-76-ga Tškalovskisse ja sealt viidi Burdenko haiglasse. Paari nädala pärast ta suri.
kaval2
Uudistaja
Postitusi: 3
Liitunud: 23 Nov, 2010 14:54
Kontakt:

Postitus Postitas kaval2 »

aga minul oli roodus kutt nimega Muso Mamurov O´Rasgeldõ kes peale fraasi "pošol nahui tšmo "suurt midagi vene keeles ei osanud
krt sry kutid liiga vintis,et lugusi kirjutada
Radist86
Liige
Postitusi: 318
Liitunud: 14 Jaan, 2009 1:16
Asukoht: Hiiumaa
Kontakt:

Postitus Postitas Radist86 »

136

Üleüldise perestroika, täpsemalt, korralageduse perioodil sattusime sõbraga ümberõppele. Saabusime väeossa. Kasarmu asus mäetipus, kusjuures nii, et territooriumi kolmes küljes olid 10-15 m järsakud, ja neljandas juurdesõidutee, kontrollpunkt jne. Üldiselt, nagu korralik keskaegne kindlus. Kontingent oli valitud just see, mis vaja. Soliidsed mehed vanuses üle 30 (meie olime 25-26). Lühidalt, meie olime kõige nooremad. Umbes nädala pärast, kui olime täielikult tutvunud (st kogu viin, samagon, konjak ja muud piiritust sisaldavad joogid olid ära joodud), tekkis eluline vajadus varude täiendamiseks. Meid, kui kõige nooremaid, komandeeriti muidugi lähimasse putkasse. Nagu ma juba kirjeldasin, asus väeosa mäe otsas ja linnalube meile miskipärast ei viitsitud kirjutada. Selleks, et väeosast lahkuda, tulnuks endale muretseda tiivad või köis, kuna läbi kontrollpunkti loomulikult ei lubata. Rääkinud kohaliku praporiga, proovisime temalt köit rentida, hilisema vedelas valuutas maksmisega. Selle peale vastas ta, et köisi saab ainult komplektis alpinistivarustusega ja tema võib välja anda ainult täiskomplekti, vormistades selle treeninglaskumiseks. Me olime nõus.
Nüüd kujutage ette pilti: sõjaväevormis inimesed, ronimisvöödes, täis riputatud kõiksugu hirmuäratavalt kõlisevaid vidinaid, räpased (määrisime end laskudes ära), ilmuvad putka juurde, kisades: „Kast viina!” Müüjanna (17-18 aastane tüdruk) paneb sõnagi lausumata viina letile. Meie laome kõik seljakottidesse. Peale nii meeldiva protsessi lõppu küsib müüjanna kaebliku häälega, et ega meil raha vaja pole. Me ei saanud enam millestki aru ja küsisime, mis juhtus. Seepeale öeldi meile, et meid peeti röövliteks. Selleks ajaks ilmus horisondile miilits. Maksime ruttu ära ja tegime sääred. Peale seda juhtumit hüüti meid kuni ümberõppe lõpuni kurikaelteks.
Radist86
Liige
Postitusi: 318
Liitunud: 14 Jaan, 2009 1:16
Asukoht: Hiiumaa
Kontakt:

Postitus Postitas Radist86 »

137

Juhtus see ühes väeosas, aegadel, kui õhuluure eeldatava vaenlase territooriumi kohalt ülelennu momendil oli üks tähtsamaid ülesandeid. Nagu teada, pole meie sõjalennukitel mingeid mugavusi... See tähendab, noh, kohe mitte mingisuguseid. Pole nii, et võitlejad saaksid väsitava lennu ajal pikali visata või mugavalt istuda. Aga lend kestis 17 tundi... Laineri pardal oli raadioelektroonilistele häiretele spetsialiseerunud sõjamees. See tähendab, ta pidi kindlaksmääratud territooriumi kohalt ülelendamise momendil sisse lülitama raadiohäired. Kõik oleks ju tore, kuid kogu lennu jooksul tuli tal tööd teha kõige rohkem pool tundi... Ülejäänud aja ta lihtsalt ei teadnud, mida endaga peale hakata ja muudkui niheles. No kuidagi ei leia normaalset poosi, et kasvõi korraks uinuda. Peab mainima, et ta istus lennuki sabaosa lõpus. Ühel ilusal momendil avastab ta enda kohal mingi konksu ja... Õige! Otsustab oma kiivri selle külge haakida, et pea ei koormaks kaela ning uinub rahulikult. Mõne aja pärast vaatab keegi meeskonnast seljataha ja näeb järgmist pilti:
Istub häirespets, pea küljele vajunud ja ülespoole jookseb nöör... Kogu meeskond tõuseb tagajalgele, maale saadetakse kiiresti šifrogramm, et sellise ja sellise ülesande täitmisel sellise ja sellise punkti kohal, ootamatu... jne jne. Lühidalt, kõigis mustades kastides ja igal pool, kus võimalik, fikseeritakse see kurb fakt.
Samal ajal ärkab oma ootamatust lõpust mitte midagi teadev häirespets lärmi tõttu üles, ronib improviseeritud „loožist” rahulikult välja, astub rabeleva kamba juurde ja küsib, et mis siis ikkagi juhtus... Räägitakse, et komandör oleks äärepealt infarkti saanud... Kuidas ülemused hiljem raadiovaikuse rikkumist põhjendasid, sellest ajalugu vaikib.
Aspelund
Liige
Postitusi: 1139
Liitunud: 04 Mai, 2005 10:45
Kontakt:

Postitus Postitas Aspelund »

Lugu kordumise tõttu kustutatud
Viimati muutis Aspelund, 18 Dets, 2010 21:48, muudetud 1 kord kokku.
Telc
Liige
Postitusi: 167
Liitunud: 24 Juul, 2007 14:27
Kontakt:

Postitus Postitas Telc »

Ai, korduma hakkavad need lood... - võrdluseks Radisti tõlge:

Üks lühike ja valus lugu ohutustehnikast, siis tänaseks aitab.

29

Lugu juhtus polügoonil. Kursandid puhastasid haubitsat. Kõik jooksid kahuripuhastusharjaga [sellel on ilmselt ka parem nimetus] normaalselt siia-sinna, niisutasid seda ohtralt spetsiaalse pesuvahendiga, mille koostisse kuuluvad erinevad leelised. Kõik nõuka kombel – ei spetsriietust, ei kindaid. Üks kursant sai natuke märjaks. Astus eemale, sättis end korda ja uuesti rivisse. Tunneb, et midagi on valesti, mingi väike ebamugavustunne, mis läheb tasapisi üle suureks. Pesuvahend, sattunud kätele, tekitab kerge ärrituse aga püksis tekkis lausa tulekahju. Proportsionaalselt ebamugavustundele hakkas sõjamehel suurenema lastesaamise organ. Algul pesti ihuliige käepäraste vahenditega ja seoti tavalise sidemega. Meditsiinialaseid professionaale meeskonnas polnud ja sidumine toimus „Gordioni sõlmega”.
Peale protseduuri saadeti sõdur sanitaarosakonda. Arsti hetkel polnud ja vastu võttis nooruke velskrineiu. Vaadates rangelt sõdurile otsa, küsib:
- Noh, mis teil seal on?
- Ah, näete, - ja kannatanu demonstreeris lahtisest püksiaugust välja turritavat oskamatult pakitud meheau.
- Mida te sellega tegite?!
- Kahurit puhastasin...., – ta ei saanud lauset lõpetada, sest sellest juba piisas...
Radist86
Liige
Postitusi: 318
Liitunud: 14 Jaan, 2009 1:16
Asukoht: Hiiumaa
Kontakt:

Postitus Postitas Radist86 »

Novot. Lugusid on vist liiga palju saanud. Enam pole alati isegi kindel, kas on juba see siit kusagilt läbi käinud või mitte. [julm nali] Äkki peaks ära lõpetama? [/julm nali] :scratch: :twisted:

Olgu, neljanda advändi puhul panen siis veel ühe jutukese.

138

Koju!

Baumani nim. Moskva riikliku tehnilise ülikooli sõjalise kateedrist viis meid õppekogunemisele alampolkovnik Kozlov. Selgus, et samal ajal olid tema pojal samas ülikoolis sisseastumiseksamid, nii et alampolkovnikul polnud üldse aega meile mõelda. Õppekogunemise lõpuks, kas poja eksamipinget välja kannatamata, või kaotas lihtsalt terve mõistuse, luges alampolkovnik meile ette päevaplaani ja Moskvasse sõidu plaani. Tema idee järgi tuli välja, et me pidime peale hommikusööki vormid ära andma ja iseseisvalt Piiterisse liikuma, kus tuli veeta terve päev, mis oli tervenisti meie päralt. Kuulnud sellist vapustavat uudist, hakkas rahvas kiskjalikult kõrisõlmi jõnksutama, tootes samal ajal rekordilise koguse sülge ajaühikus.
„Rong väljub kell 00.35. Kõigil saabuda vaksalisse kell 23.00. Hilinejad saavad toimkonna väljaspool järjekorda!”
Alampolkovnik mõtiskles äsjaöeldud rumaluse üle ja parandas:
„Hilinejad saavad... lihtsalt saavad... isiklikult annan molli! Kui keegi end täis lakub ja miilitsasse satub – parem sooritagu enesetapp! Varastatud ja ostetud sõjaväevormi osi mitte kanda, mööduvatele ohvitseridele au mitte anda – lühidalt – käituge loomulikult. Loomulikult, see tähendab, mitte end täis lakkuda, nagu kalmistuvaht paasapühadel! Kõik said aru?”
„Just nii, seltsimees alampolkovnik!”
„Ei usu, oh kuidas ei usu teid, lurjuseid! Medvedjev – vastutad isklikult Kamõševi eest – et kasvõi kätel kandes tooksid vaksalini! Ždan, palun, ma palun sind inimlikult, ära joo liiga palju – sind ei jaksa isegi Medvedjev tõsta! Kas keegi teist on kunagi üldse Piiteris käinud? Teab mingeid vaatamisväärsusi?”
„Kursant Bobrov!”
„Bobrov, võib-olla organiseerid mingisuguse jalgsiekskursiooni?”
„Kuulen, seltsimees polkovnik!”
„Ääh (lööb lootusetult käega), ilmselt korraldad neile ekskursiooni mööda kõrtse.”
„Ei mitte, kuidas võikski, seltsimees alampolkovnik!”
„Teeme nii, et sõidame Moskvani rahulikult! Leningradi vaksalis võite juba teha, mida tahate. Aga kõigepealt sõidame kohale!”

Putka rongijaama lähedal, kust me Piiterisse pidime sõitma, võeti tormijooksuga. Osteti ära kõik, mida kõlbas sisse võtta. Kedagi ei hirmutanud hüpertrofeerunud hinnad ja valiku puudumine.

Mina plaanisin Piiteris midagi viisakamat ja odavamat osta, kuid rahavas hakkas nii võimsalt vabadust pühitsema, et pidin seltskonna mõttes võtma paar lonksu kohalikku viinasolki. Üle kere värisenud ja saanud terveks päevaks vastumeelsuse viina suhtes, otsustasin, et joon ainult õlut!

Piiteris selgus, et leidus siiski neli hullumeelset, kes otsustasid minu juhtimisel linna peal jalgsiekskursiooni teha. Sellega me ka kohe alustasime, külastades pelmeenibaari, kus müüdi lahtist õlut.

Pean mainima, et ekskursiooni ma tõesti juhtisin, ainult et seda saatis pidev kuritarvitamine, koos vaatamisväärsuste taustal pildistamisega.

Väinud südametult, et Vaskratsanik on Rastrelli töö ja Iisaku katedraal on saanud oma nime kuulsa vene arhitekti Isaaki järgi [krt teab, kes see selline oli], ootasin ma mõnda aega protestikisa, kuid nägin oma kolleegide silmis täielikku nõusolekut minu uusima versiooniga Vene arhitektuuriajaloost. Peale seda katkesid viimaseki niidid, mis sidusid mind objektiivse reaalsusega. Minu versioon Ermitaaži ja selle kunstikollektsiooni ajaloost oleks viinud härra Piotrovski [Ermitaaži direktor] skisofreeniani. Aleksandri sammas osustus pühendatuks Puškinile. Vassili saar sai oma nime Püha Vassili järgi, aga Petropavlovski kindlus nimetati nii Peeter I ja Paulus III auks.

Näinud viimatinimetatu seina ääres päevitavaid tüdrukuid, sattusid minu hoolealused eufooriasse ja avaldasid soovi end viivitamatult rahuldada. Tuli rõhuda oma autoriteedile, ähvardades mitte näidata Katariina II lemmikkõrtsi.
Kõrtsi mul ei õnnestunudki leida. Tuli osta arbuus, kuid selleks ajaks nõudsid kolleegid ainult kahte asja – vabade kohtadega õllekat tualeti läheduses ja õlut. Ma lohistasin neid kohusetundlikult umbes neli tundi mööda Piiteri tänavaid.

Kell oli alles neli päeval. Ma mõtlesin õudusega, kelle auks said nime Kaasani katedraal ja Mariinski teater, kuid sõbrad avaldasid tormilist protesti ja keeldusid veel kusagile liikumast!

Ostnud sellise koguse õlut, et sellest oleks piisanud Jaapani sumoliidu surnuksjootmiseks, põikasime sümpaatsele skväärile, vist Inseneri lossi juures, ja jätkasime ekskursiooni juba sõnades.

Enam ei mäleta, kuidas ma seostasin Marsi väljaku ja planeedi Marss, Passaaži jalgpalliga, kuid ülejäänud päev lendas märkamatult ja minu pudelikaaslaste nägudel säras mingi vaikne leplikkus.

Alampolkovnik Kozlov, näinud meie vaikset, peaaegu kainet ja ühegi ropu sõnata kunstist rääkivat punti täpselt kell 23.00 vaksalis, üritas kaua silmist heldimuspisarat poetada ja surus mul kätt.

Mõne aja pärast hakkasid kohale loivama Rooma vallutanud ja moraalselt allakäinud barbarite armee jäänused. Ühed tassisid endaga kaasa joomalaule jorisevaid langenud seltsimeeste kehasid, teised lohistasid kurvalt enda järel põrandal seljakotte, mida polnud hiiglasliku koguse mulksuva sisu tõttu võimalik tõsta.
Ždan astus rivisammul alampolkovniku juurde, kandis selgelt ette, peale mida tegi kniksu ja kukkus kummuli. Tõusta ta ei soovinud. Mehine Medvedjev lohistas kraedpidi kohale Kamõševi, nagu nurka teinud kassipoja.

Alampolkovnik viskas isiklikult vagunisse liikumatud kehad, liiga aeglaselt end liigutavad said isaliku obaduse, mille järel avaldas kõuehäälel kaastunnet rahumeelsetele reisijatele, kes õnnetuseks olid sattunud meiega samasse vagunisse, soovis kõigile ebatsensuursete sõnadega head ööd ja varises magama.

Järgneb...
Kasutaja avatar
Castellum
Liige
Postitusi: 2451
Liitunud: 27 Dets, 2008 23:29
Asukoht: Tallinn
Kontakt:

Postitus Postitas Castellum »

Äkki peaks ära lõpetama?
Pea nüüd selle kiire asjaga...Seda enam, et:
Vaskratsanik on Rastrelli töö ja Iisaku katedraal on saanud oma nime kuulsa vene arhitekti Isaaki järgi [krt teab, kes see selline oli], ootasin ma mõnda aega protestikisa, kuid nägin oma kolleegide silmis täielikku nõusolekut minu uusima versiooniga Vene arhitektuuriajaloost. Peale seda katkesid viimaseki niidid, mis sidusid mind objektiivse reaalsusega. Minu versioon Ermitaaži ja selle kunstikollektsiooni ajaloost oleks viinud härra Piotrovski [Ermitaaži direktor] skisofreeniani. Aleksandri sammas osustus pühendatuks Puškinile. Vassili saar sai oma nime Püha Vassili järgi, aga Petropavlovski kindlus nimetati nii Peeter I ja Paulus III auks.
kust muidu mina kui arhitektuuriajaloolane saaks tutvuda uuemate käsitlustega, et oma senist väärastunud ilmapilti õigesse suunda pöörata...ja see väike hind klaveri puhastamise näol ei lähe ju arvesse...
Lemet
Liige
Postitusi: 19913
Liitunud: 12 Apr, 2006 15:49
Kontakt:

Postitus Postitas Lemet »

Castellum, panga ja mobiilside lepingute ja foorumi postituste puhul tasub alati ka hästi väikeses kirjas üles tähendatu läbi lugeda! :wink:
Errare humanum est-aga veel inimlikum on selle teise kraesse väänamine...
Vasta

Kes on foorumil

Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 3 külalist