Antenn läheb veidi kõveraks
Aga üle võlli neid vahel ikka läks. Utšebka lõpus, eksamisõidul juhtus betoneeritud tankitõrje kraavi läbides selline asi. Oli päris mitut masinat vaja, et teine õigesse asendisse saada
Kusjuures vihaseid nägusid ei näinud, enamus irvitasid, isegi need, kes seda jurakat roomikutele püüdsid aidata.
Seda minagi arvan, et heal juhul läheb ainult kõveraks. Lisaks pole mul raadiojaamu väga lähedalt nuusutanuna erilist usku, et tanki all mudasse litsutud antenniga mingit sidet pidada saaks, kui see äpardus just nii lähedal ei juhtu, et luugist pead välja pistes ja röökides kuuleks paremini. Aga noh, kroonumälestusteks käib küll.
Aga jätkame kahtlaste lugudega.
57
1956. a. november... Egiptus võtab Inglise ja Prantsuse pursuide-imperialistide käest Suessi kanali ära ning hakkab aktiivselt sõbrustama NSVL-iga. Paljude maade sõprus NSVL-iga seisnes selles, et N-Liit tarnis sõbralikesse maadesse relvi. Seekord kinkis NSVL meie Egiptuse sõpradele tanke. Aastal 1956 oli meil mittevajalikke tanke küllalt. Nagu te mäletate, siis 1956-nda samas kuus kündsid meie tankid vaod sõbraliku Ungari avarustesse. Kuu aja pärast polnud nüüd juba täiesti vennalikus Ungaris neid enam vaja aga kingituseks Egiptusele olid täiesti sobilikud.
1957.a. juuni... Õnnelikud egiptlased saavad oma second-hand tankid. Samal ajal jälgivad kõike seda õnnetud ameeriklased. Nad näevad, kuidas mööda kõrbe sõidab tankikolonn. Sõidab minutit 20 ja peatub. Nagu käsu peale ronivad egiptlased kõikidest tankidest välja ja kõik poevad tanki alla. 10 minuti pärast ilmuvad lagedale, ronivad tankidesse tagasi ja sõidavad jälle 20 minutit. Ja nii kogu aeg – 20 minutit sõitu, 10 minutit tanki all... Ameeriklased katkuvad juukseid – äkki venelased on uue relva leiutanud, on see uus ründeviis või on need uued tankid, mille all ei pea mingit pommi kartma. Washingtonis loodi ülisalajane uurimiskomisjon, kõik luurejõud püüdsid ära arvata supertankide saladust.
Lõppude-lõpuks lahendasid ameeriklased saladuse. Tuletan teile meelde – Egiptus... suvi... kõrb. Suvel on Egiptuses kraadikest 50 sooja aga meie tankides konditsioneere polnud. See-eest olid kütteseadmed à la vene talv. Ja veel, vene inseneridest geeniused polnud soojendusele lisanud funktsiooni „sisse/välja” – küte töötas pidevalt. Hirmus mõeldagi, milline temperatuur valitses tankides. Veel võite te küsida, miks higised egiptlased tanki alla hüppasid. Aga kus sa veel kõrbes varju leiad?
[Mul on kuri kahtlus, et see pidevalt töötav soojendus on loole vürtsi andmiseks. Venemaal ju küllalt kohti, kus peaaegu sama palav, aga tankiga vaja hädasti ringi kimada. Kõrbepäike kütab ilma soojendusetagi korraliku sauna].
Vene armeele omase bardaki kohaselt pole midagi imestada, kui need tugevdatud soendusega tankid saadeti näiteks Kesk-Aasia sõjaväeringkonda ja Kaug-Ida sai omakorda palava kliima jaoks ettenähtud masinad.
Errare humanum est-aga veel inimlikum on selle teise kraesse väänamine...
Aastal 1957 oli kütteseade eriti keeruline: presendist toru, mis algas radika juurest ja oli ühendatud näiteks laadija poolse luugiga tornil. Mida suuremad pöörded mootoril, seda tugevamalt puhus.
Välja lülitada tõesti raske.
Ohoh, siis oli karm värk jah selle soojendusega. Nagu ma aru saan, siis selle londi kokkurullimisel oleks varsti tankistidel prillid udused, sest vesi läheb keema. Nojah, pole mul õnnestunud tankiga ringi põristada, netiavarustest leitud tankiehituse õpik on ka veel läbi uurimata, sellest ka minu lihtsameelne oletus, et ju seal ikka mingi kraan oli.
58
Aku otstarve
Juhtus see perestroikaeelsel ajal, kui kõigi väeosade abitöödel, kaasa arvatud toitlustamine, teenisid „linakasvatajad”. Niisiis, teenis selline linakasvataja, kes oli tuletõrjeautole ametisse määratud. Masin seisis täielikus lahinguvalmiduses: tangitud ja varustatud, kuid mahavõetud akuga, mis oli pideval järellaadimisel sealsamas lähedal – meetrit viisteist, kuid omas aukartustäratavat väljanägemist ja kaalus koos konteineriga umbes 90kg. Plaani kohaselt pidi linakasvataja häire korral jooksma laadimisjaama ja tassima aku ettenähtud kohale „tulekal”. Ajad olid „lauaäärsed” [vihje tihedale viinaviskamisele], kõik punnitavad, et kuppe pagunitele saada ja õppehäiret korraldati 3-4 korda ööpäevas. Saabus aeg noorel täiendusel klassi tõsta ja siis sadas veel komisjon „ülalt” kaela, kuid kõik teadsid linakasvataja võimeid ja imele ei lootnud. Saabus meie linakasvataja kord. Küsitakse:
- Kuidas teenistus on?
- Suureperane!
- Kus teenid?
- Tulegal!
- Oskad nimetada põhilised osad?
- Radas, rool, vjekahur, volik, akumulator!
Linakasvataja erudeeritus vapustas komisjoni – seda nad ei oodanud.
- Aga äkki oskad rääkida ka aku ülesandest?
Ja siis tuli pärl:
- Raske, je@i jevo mat!
[Kuna tõlkes läheb aktsendi mahl kaduma, siis panen vene keele oskajatele jupi originaali ka. Kahjuks olen nende rahvaste esindajaid ainult vene aktsendiga eesti keelt purssimas kuulnud ja seetõttu on tõlkimine väga vaevaline.
- Как служба?
- Атлычна!
- Где служишь?
- На пажярке!
- Можешь назвать основные части?
- Калисо, рул, пажярний пушька, рукаф, акумулатор!
---
- А, что, можешь рассказать о назначении аккумулятора?
И тут перл:
- Тижолий, е#и его мать!]
Perestroika ja arengu kiirendamine remondipataljonis
- Kelner, mis see on?!
- See? Kotlet.
- Aga miks kandiline?
- Perestroika.
- Aga miks pooltoores?
- Arengu kiirendamine.
- No aga miks siit keegi on hammustanud?
- Riiklik vastuvõtt.
(Anekdoot varasest perestroika ajast)
Soomustehnika teenistuse polkovniku hääl oli juba kähe, kuid ta ei saanud kuidagi peatuda ja vaikida. Remondipataljoni staabi majorid seisid tema ees ja vaatasid oma saapaninasid. Pataljonikomandör, alampolkovnik Karandašov oli näost tumelilla ja oli näha, et ka temal poleks midagi polkovniku peale karjumise vastu.
Probleem oli selles, et esimese roodu boksides oli ühe tanki remont toppama jäänud. Tank oli peaaegu valmis, puudus ainult üks väike detail – mootor. Mootorit oodati kahe päeva pärast lausa ringkonna ladudest Riiast, sest lähemal ei olnud. Mootori paigaldamine võtab kolm päeva. Mootorit oli juba kaks kuud oodatud ja lõpuks, kaks päeva tagasi, saadi teatis, et see saabub mingil konkreetsel päeval. Kuid kaks päeva enne mootori saabumist sadas pataljoni sisse see polkovnik ja nüüd nokkis ta kombati maksa, nagu Prometheusel. Selle eest, et tank seisis juba üle kahe kuu. Mingid viited varuosade puudumisele ja isegi polkovnikule ringkonna teatise nina alla toppimine ei aidanud. Probleemi süvendas see, et teine tank oli täiesti valmis ja ootas ainult tankitreileri tagasisaabumist polügoonilt. Polkovnik ei suutnud uskuda, et ühele tankile mootor leiti aga teisele mitte.
„Kaks kuud!,”märatses polkovnik, järjest kõigile ohvitseridele peale hüpates, „Kahe kuuga ei suudeta tanki remontida! Lahinguvalmiduse õõnestamine! Seltsimees alampolkovnik, kas te igatsete majori pagunite järele? Zampolit, aga kuhu teie vaatate? Kus on teie töö? Kas teid puudutab kuidagi perestroika ja arengu kiirendamine? Kogu maad puudutab aga remondipataljoni ei puuduta?!” Zampolidi nägu omandas mullakarva tooni ja ta hakkas oma pintsaku vasakut poolt masseerima. Raskelt hingav polkovnik jäi rahulolevalt vait. Pataljoni zampoteh, major Trosik, kogus julgust ja püüdis veelkord selgitada: „Seltsimees polkovnik, mootor saabub ülehomme. Kolm päeva tööd. Viie päeva pärast on tank valmis...”
„Kes te olete, zampoteh? Seltsimees major, annan teile kaks tundi, et tank oleks valmis.”
„Seltsimees polkovnik. Isegi kui mootor saabuks kohe praegu, vähem kui kolme päevaga seda ei paigalda...”
„Nii,” ütles rahunenud polkovnik, „remondipataljonist sõidan ma ära ainult pärast seda, kui näen tanki, pardanumbriga 574, omal jõul boksidest välja sõitmas. Kui see ei juhtu täna... Oh, ei soovita... Kelle kabinet seal teisel korrusel on? Staabiülema? Väga hea. Teie aknast on suurepäraselt näha bokse. Ma sean end teie kabinetis sisse ja ei pööra silmi bokside väravatelt. Jään tanki ootama.”
Ja hakkas pihta. Kombat kutsus välja esimese roodu komandöri, teades suurepäraselt kõiki õnnetu starlei õigustusi, ning tegi sellele kogu südamest peapesu. Täiesti lolliks tehtud vanemleitnant jagas muljeid rühma leitnandi Dergunoviga ja kahe seersandiga: vanemmehaanik Sašaga ning elektrik Ljošaga, kes töötasid 574-ndal tankil. Peale seda lukustas roodukas end oma kantseleisse ja vajus mõtetesse: kas naine saab tööd kusagil Ussuuri krais ja kas seal on lasteaed tütrele. Leitnant Dergunov vaatas kurvalt oma seersante: „Noh, sõjamehed, kas on ettepanekuid?”
Remondimehed jäid mõttesse. Üks tank liigub. Kuid mootoreid ümber tõsta ei õnnestu: isegi kui töötavalt tankilt mootor maha võtta, vähem kui kolme päevaga seda paika ei pane... Äkki näidata polkovnikule teist, töötavat tanki. Aga miks mitte, see on mõte... Kuidas seda maskeerida? Numbrid üle värvida... Numbrite jaoks valget värvi on, kuid pole kaitsevärvi rohelist, et vanad numbrid üle värvida... Aga kui present ette riputada ja presendile numbrid joonistada? Staabiülema aknast üle platsi pole just palju näha. Pealegi on ilm selline, puistab vaikselt lund... Ljoša jooksis spetsrühma ja tõi keevitaja koos keevitusagregaadiga. Keevitajale anti neli naela, millised ta torni ühele küljele keevitas.
Saša hiilis tuletõrjekilbi juurde ja virutas sealt tulekustutusmati – piraka tüki presenti. Bokside ees platsil, otse staabiülema akende all, läks keema tormiline tegevus. Võitlejad saalisid õudselt murelike nägudega edasi-tagasi. Keegi veeretas tanki rullikut. Keegi lohistas kolinal pikka raudredelit, mis on tanki remontides täiesti kasutu. Lühidalt, toimus pingeline tormilist tegevust imiteeriv rahmeldamine. Selle ajaga valmistasid Ljoša ja Saša numbri jaoks trafareti, sikutasid remonditud tanki tornile tulekustutusmati, kinnitasid presendi keevitatud naeltele ja värvisid numbri valge värviga. Boksis sees pandi ukse ette üüratu pesuvann läbitöötanud õliga. Juhuks, kui polkovnikule peaks pähe tulema boksi ilmuda, et tanki peale sõitu kontrollida, pidi reamees Mamajev küna polkovniku jalge alla „kogemata” ümber ajama, et tema tee tõkestada. Roodukomandör seisis läheduses, kalts käes, valmis valjusti Mamajevit sõimama ja äramäkerdatud polkovnikut puhastama.
Kaks tundi peale korraldatud segadust kuulis polkovnik õuest tanki möiratust. Ta vaatas aknast välja ja pöördus rõõmsalt staabiülema poole: „Vaat siis, suudate küll, kui teid korralikult raputada!?”
Major läks akna juurde ja hõõrus üllatusest silmi. Esimese roodu boksidest sõitis välja tank, pardanumbriga 574... Mehaaniku luugist paistis leitnant Dergunovi pea. Tähtsa ja mureliku näoga sõitis leitnant meetrit kakskümmend, peale mida sõitis tagurpidi tagasi ja kadus boksi. Major teadis, et selle ajaga pole võimalik tanki remontida, tähendab, siin on selgelt mingi riugas. Kui see välja tuleb, on temaga lõpp. Polkovnik aga säras, nagu puhastatud samovar ja käskis remondibrigaadi välja kutsuda. Kabinetti astusid leitnant ja seersandid.
„Noh, kotkad, ikkagi tegite ära? Leitnant, kust mootori leidsite?”
Staabiülem tegi polkovniku selja taga seistes hirmsaid lõustu ja näitas rusikat. Leitnant neelas närviliselt sülge ja ütles käheda häälega: „Seesamune... Kusagilt ei leidnud...”
Saša vaatas leitnanti ja sõnas otsustavalt: „Lubate, seltsimees polkovnik? Me ei vahetanud mootorit, me tegime vana korda.”
„Tublid! Mida te seal sellega tegite?”
„Tsentreerisime triangulaarse võlli ja kalibreerisime TBD (täielik abrakadabra, mõttetu joru helisid).”
Polkovnik vaatas tähelepanelikult mõlema seersandi käsi. Peale oodatava õli ja muu mehaanilise mustuse olid käed määritud valge värviga.
„Aga kust sai kätele värv?”
Staabiülem sai ammu aru, milles asi. Ta näitas jälle polkovniku selja tagant rusikat, seekord seersandile. Saša vaatas tähelepanelikult majori rusikat ja vastas: „Noh, seda et.... Me, seltsimees polkovnik, määrime tihendid hermeetilisuse tagamiseks õlivärviga (mida tõesti laialt praktiseeriti).”
„Tublid! Seltsimees major, pange mulle valmis remondibrigaadi nimekiri!”
Ja polkovnik läks kodu poole, boksidesse sisse astumata. Nummerdatud tulekustutusmatt võeti tankilt maha ja viidi tuletõrjekilpi tagasi. Kahe päeva pärast saabus mootor. Veel kolme päeva pärast saadeti see kuradi 574. tank oma polku tagasi. Praegu enam ei mäleta, millega premeeriti leitnant Dergunovi ja elektrik Ljošat. Kuid vanemmehaanik Saša sai endalegi üllatuseks armeejuhataja asetäitja allkirjaga aukirja. Muidu selline tavaline aukiri: Saša isanimi oli valesti kirjutatud [meeldetuletuseks, et Saša oli rahvuselt juut], tekst oli standardselt ümar jutt. Kohe peale seda sai Saša veel ühe aukirja, pataljoni juhatuselt. Seal oli formuleering avameelsem: „Soomustehnika remondil ülesnäidatud leidlikkuse ja taibu eest...”
No mida te kaeblete: „Praporštšikku ei leia kunagi üles, praporštšikku ei leia kunagi üles!!!” Rõõmustage, idioodid! Kui teil on vaja praporštšikku, on see pool häda aga kui praporštšikul on teid vaja, on see häda ning teie isiklik ja suur häda!
Näiteks elate te õnnelikult, võiks nii öelda, aga te ju ei tea, et minu asemel peaks teie praporštšik olema Pilenko, kuid tal jäi ema kodumaal haigeks ja tema asemel määrati mind. Temaga oleks te alles nutnud – tal oli fantaasia nagu minul laiskus – piiritu ja tagasihoidmatu. Sest praporštšik Pilenko pole teil kapten Rusakov või isegi mitte major Katunov, kuigi teine on esimesest neli korda hullem – praporštšik Pilenko võis kõik üliõpilased isiklikult õppekogunemisel ära tüüdata, ilma kõrgemate ülemuste abita.
Teate, kuidas Pilenko armastas voodite ülestegemise kvaliteeti kontrollida? Teil pole aimugi! Näiteks sind sundis kapten täna uuesti voodi üles tegema aga sinu, loodri, voodi jättis vahele. Küsite, miks? Sellepärast, et ei viitsinud. Aga Pilenko viitsis. Aasta tagasi olid siin samuti baumanlased [Moskva Baumani nimeline Riiklik Tehnikaülikool] õppekogunemisel. Ühel hommikul sundis ta kõiki voodeid kaks korda üles tegema, aga mõnigaid veel kolmandatki korda. Hiljem, kui pesu tagasi anti, avastati ühel linal korralikult ristpistes väljaõmmeldud sõnad „Pilenko on m@nn” – ta rivistas kõik üles ja veenis kaua ausalt üles tunnistama, kes seda tegi, lubades, et midagi ei juhtu, kuid vandus ropult lubaduste vahel. Kuid teie omad ilmselt midagi peale sessi ei karda – keegi rivis soovitas käekirju võrrelda, mille peale Pilenko ei suutnud pool tundi ühtegi trükimusta kannatavat sõna öelda – mina kuulsin kaht uut väljendit, millest ühest pole senimaani aru saanud. Hiljem ta istus ja harutas õmblustööd üles, kuid ka siin juhtus äpardus – teie põrgulised olid niidi määrinud saapaviksiga ja ristikesed muutusid linal veel paremini nähtavaks. Pilenkol vist sõitis katus natuke ära – ta põletas lina õhtul sõjakooli aia taga – neetud ku klux klanlane.
Aga enne teid olid Moskva Riikliku Ülikooli üliõpilased. Kuldaväärt poisid! Kui neil aju töövõime on pöördvõrdeline käteosavusega, oleme me geeniustega kindlustatud kõigiks tulevasteks aastateks! Nägite koridoris mosaiiki framuugi asemel? Nad mängisid kasarmus jalgpalli. Kui Pilenko nägi purunenud framuugi, lõi ta lausa risti ette ja ütles: „Aitäh, et ukseklaasi katki ei löödud, sest sellist klaasi poleks ma leidnud!”
Vedas kohale tüki klaasi, klaasinoa ja selgitas välja, et iga teine oskab sellega riistaga töötada. Oi, kuidas ta eksis!!! Seda, milleks klaas muutus, sai koristada ainult tolmuimejaga!
Pilenko lõikas isiklikult kõige suurematest kildudest ristkülikud ja ladus mosaiigi. Seejuures – lollpea – lükkas peene viiliga klaasi servadesse sälgud ja murdis korralikult klaasi, ja seda kõike üliõpilaste silme all!!!
Kahe päeva pärast otsustas ta anda neile ümbertegemiseks kaptjorka riiulid. Sikutas kohale piraka tahvli vineeri, käsisae, naelad, sõrgkangi ja andis tööks aega kuni õhtuni.
Noh, vanad riiulid maha lõhkuda õnnestus neil peaaegu kaotusteta – üks muljutud sõrm ja murdunud riiuli tugipost ei lähe arvesse. Kuid kellele tuli pähe, et kui vineeri servadesse teha saega sälgud ja hiljem murda, siis murdejoon tuleb kahe sälgu vahele – nagu klaasil – ainult Jumal ise teab. Nii nad siis tegidki sälgud, panid vineeri kahe voodi vahele ja hüppasid jalgadega otsa!
Nägite riiuleid kaptjorkas? A-a-a-a-a-a! Aga mina nägin neid just valminult ja veel värvimata!!! Pilenko ei löönudki kedagi maha – ta ei suutnud lihtsalt mõnda aega rääkida. Noh, ma ütlesin talle, et kui võtta rohelist värvi, värvida paksema kihiga, minna kaptjorkasse pimedas ja kinnisilmi, siis konstruktsiooni mõningane ebatäiuslikkus ei torka niiväga silma. Kuidas ta möirgas!!! Seejärel sülitas, tabas enda saabast ja jooksis minema! Õhtul oli purjus ja suhtles üliõpilastega ainult üksikute roppude sõnadega.
Aga teie räägite, et Podkovõrkin on halb praporštšik. Tahate riiuleid ümber teha? Ei taha? No ja h@i nendega. Peale teid peaks jälle Moskva Riikliku Ülikooli üliõpilased tulema ja Pilenko tuleb tagasi.
Veel üks pikalt nätsutatud lugu, millest ma lõpuks lühendamise ja kergema vastupanu eesmärgil mõned raskelt tõlgitavad poeetilised lõigud välja rookisin.
61
Vanemleitnant Borovitš. Selline suur ja tubli. Pea lõikab. Lõpetas põllumajandusinstituudi, armeesse tuli „pintsakuna”. Hakkas meeldima ja jäigi. Sellise komandöriga polnud patt teenida. Kõike sell jagas. Ülijuhtivuse teooriast kuni automaatkäigukastideni, mis eksisteerisid sel ajal ainult roostetanud raudse eesriide valel poolel. Ta oli remondiroodu komandör. Kõige rohkem jagas ja huvitus transpordist. Mõnikord pani isegi kombinesooni selga ja vehkis mutrivõtmetega. Tööd tehes lobises meiega sellest ja teisest. Jälgides tingimusteta kirjanduslikke stampe, oli karm kuid väga õiglane.
Kontingent oli meil kirju. Rumalaid meil peaaegu polnud, kuid olid pedagoogiliselt ülekäte läinud, - ütleme poliitiliselt korrektselt, - mõnikord oli neid ka palja silmaga näha. Ükskord sõitis meie polk ringkonna manöövritele. Esimene päev. Kallid kliendid polnud veel midagi puruks tõmmata või lõhkuda jõudnud. Meie lööme lendsalkadega staabitelkide läheduses künkal aega surnuks. Aga allpool, kalju all, võtab oma vetega kurvi Uurali jõgi. Õhtul laskusime väikesele plaažile. Tegime lõkke, küpsetame kartulit. Kutid tinistavad kitarri, räägivad vanu kulunud anekdoote. Borovitš tuli ka alla ja istus tahapoole. Rahvas hingab sügavalt. Hea puhas õhk. Päike kavatseb juba mäenõlva taha hüpata. Kusagil krooksuvad konnad, kala lööb lupsu, sääsed pinisevad. Idüll. Kõige romantilisem õhtu armees. Rahvas istub ja ajab loba. Lõpuks mindi üle Vassili Ivanovitš Tšapajevile. Borovitš naeris valjult aga lõpuks küsis:
„Aga teate, poisid, et legendaarne diviisikomandör kusagil siin uppuski? Nii räägitakse.”
Olesik, pedagoogiliselt ülekäte läinu, sattus veidi segadusse, kuid siis sai kartlikkusest võitu ja küsis:
„Kes, milline diviisikomandör, seltsimees komandör?”
„Tšapajev, Tšapajev, kes siis veel.”
Olesik jäi mõttesse. Anekdootide vanker veeres edasi, kuid Olesik kukkus sellelt maha. Teda selgelt segas miski.
„Seltsimees komandör, need anekdoodid on siis kõik temast? Ma tahtsin öelda, ta oli päriselt olemas, Vassili Ivanõtš siis?”
„Päriselt, nii päriselt kui olla saab,” – vastab vanemleitnant.
„Mis temaga juhtus? Fašistid tapsid ära?”
„No ei, ei, Olesik. Tšapajev võitles kodusõjas, ammu enne fašiste. Ma ju räägin, et uppus ära.”
„Nu?”
„Gnuu! Mis sa, tõsiselt, Tšapaist ei tea?”
„Noh, anekdoote tean. Ankast, Petkast ja veel Furmanovist.”
„Selge pilt. Noh, võitlejad, kes räägib meile Tšapajevist? Kes mida teab?”
Võitlejad pomisesid midagi omale nina alla, jäid ükshaaval vaikseks ja vahtisid Borovitši otsa.
„No hea küll. Ma siis räägin.”
Ja komandör rääkis pikalt. Huvitavalt ja kaasahaaravalt rääkis. Tundus, et isegi konnad jäid ümbruskonnas vait. Aga kui rääkis diviisikomandöri viimasest ujumisest, muutusid mõned päris kurvaks. Olesik samuti. Lõke kustus tasapisi. Jahedus hiilis pimedusest ligi. Borja tõusis, sirutas end:
„No nii, võitlejad, öörahu nagu. Täna on jalavägi karauulis, homme meie. Puhata, kuni tööd pole!”
Poisid hakkasid laisalt tõusma, kloppisid liiva maha. Kõik on heas tujus. Tore istumine oli. Vaikselt juttu ajades ronisid mööda kallakut üles. Keegi ei pööranud tähelepanu Olesikule, kes istus vaikselt vee ääres ja vaatas pimedusse.
Olesik pole üldiselt halb poiss, kuid õpikutega püüdis lapsepõlves mitte üle pingutada. Vanemad ei käinud ka eriti peale, arvates, et peaasi on see, et hea inimene oleks. Aga et joob, - no kõik ju joovad. Kõik jutud Olesikuga läksid kuidagi märkamatult üle joomingute mälestustele. Peab lisama, et napsine oli Olesik alati. Kust ta seda hankis – keegi ei tea, kuid kui hinge puges igatsus ja arsenalid olid kuivad, oli sul otsetee Olesiku juurde. Tõsi, kütus oli tal alati kahtlase väljanägemise ja kvalteediga. Ka sellel väljasõidul hoolitses Olesik kauba eest. Kuulas jutte Tšapajevist, hakkas nukrutsema ja otsustas juua. Meie juba magasime, norskasime omaette telkides, nägime kaheksandat und. Olesik eksles meie hulgas, otsis seltskonda, kuid ei leidnudki. Koukis kusagilt oma tagavara välja, läks plaažile tagasi ja trimpas täielikus üksinduses.
Meid äratas keegi võõras jalaväe kapten:
„Hei, kotkad, on teil kõik kohal?”
Meie teeme unise peaga revisjoni, näeme, et Olesikut pole.
„Üks on puudu, seltsimees kapten.”
„Ronige välja, hakkame otsima, piilkond leidis plaažilt asjad. Et ainult teie sitakott poleks ära uppunud.”
Uni oli nagu käega pühitud. Riietusime kiiremini, kui häire korral, vajusime öhe. Seisame, kössitame, mida teha, kuhu minna, täpselt ei tea. Siis tuli Borja, silmad looma kombel vilamas.
Laskusime plaažile, HeBee vedeleb. Vaatame, ongi Olesiku riided. Kõrval peaaegu tühi pudel, liiva kaevatud, juskui täitumatu inimliku õnne monument. Maapähklite koored pandud intelligentselt ajalehele „Vile”. Kes läks ülesvoolu, kes pärivoolu. Meie seisame paari võitlejaga riiete juures, otsustame, mida teha.
„Tuleb lõke süüdata,” räägib Borovitš, „ja valgustusrakettide järele lendsalka joosta.”
Korjasime oksi, süütasime, ootame midagi, kuulatame helisid. Kuuleme, kuidas allpool põõsad ragisevad. Ja ülaltpoolt kostab vandumist. Keegi astus millegi lehmalt päritu sisse. Järsku kostab jõe poolt plärtsatusi. Justkui keegi sõuaks. Vaatasime hoolikamalt. Täpselt, mingi loom läheneb. Vist primaatide seltsist. Ronib plaažile, kõigub. Trussikud põlvini, suunurgad kõrvuni.
„Olesik, sina või?”
„Mina,” kostab uhkelt öös, „Nõrguke oli teie Tšapai. Ma ujusin ühe hooga sinna ja tagasi.”
Aga ise väriseb külmast ja sinetab pimeduses. Borja tolgendab tagapool. Olesik teda ei näe ja on kuraasi täis. Kui nägi, jäi vait.
„Mida sa teed, sitane trihhomonoos? Eluisu otsas? Aga kui oleks ära uppunud? Mida ma su emale oleks rääkinud?”
„Seltsimees komandör, ma läksin kangelaste jälgedes. Otsustasin oma vaimu proovile panna.”
„Kangelaste jälgedes, räägid,” sisistas Borja ja hakkas altkulmu põrnitsedes kivirahnu kombel Olesikule lähenema.
Olesik pole loll, otsustas end päästa, ja teinud ringi plaažil, hakkas mäkke ronima.
„Tšapajev oli haavatud, kui ta siin ujus. Kohe, litapoeg, ma haavan ka sind, et eksperiment oleks tõetruu,” möirgas tankidiislina Borovitš, haarates Olesiku märgadest trussikutest. Lõkkevalguses välkusid Olesiku kannikad. Mina järgnesin neile igaks juhuks. Nad olid juba üles jõudnud. Seltsimees vanemleitnant jookseb, vannub, vehib trussikutega. Eespool jookseb halssi vahetades paljas sõjamees. Vastu tuleb mingi ohvitser, korralikult purjus. Jääb seisma, vaatab jooksjaid. Mina jooksen samuti temast mööda.
„Hei, mis juhtus?”
„Tšapaid püüame, seltsimees...„ (püüan tulutult paguneid vaadata).
„Almplkovnik,” aitab ta mind, vaevaliselt keelt väänates, „Tšapajevit? Aga ta ju uppus ära! Justkui.”
„Oh ei, ellu jäi!”
„Imelugu! Tšapajev! Vassilivanõtš!,” kudrutas ohvitser rahulolevalt, embas mind miskipärast, suudles kolm korda põsele ja jätkas kõikudes endisel kursil.
P.S. Borja ja Olesik jooksid veel kaua, kuni mõlemal jaks otsa lõppes. Olesik näitas pärast hiiglaslikke sinikaid kannikatel, kuid ütles, et viha ei pea. Sellepärast, et kui Borovitš poleks lõket süüdanud, poleks ta kunagi tagasi ujunud. Kaotas orientatsiooni. Olesikul käisin ma juhuslikult külas aastal 1994, tema kodumaal, Rostovi all. Ei midagi erilist. Meenub ainult, et möödakäijad kutsusid teda Tšapaiks.
Lugu leidlikest sõduritest ja visa hingega helitehnikast. Kaasaegsetest "sangadest" sellist lugu ei kirjuta.
62
Magnetofon
Meie sideülem polnud üldiselt halb komandör. Eriti tema eelkäijaga võrreldes. Kuid talle meeldis käia mööda väeosa nii kella viie paiku hommikul ja loomulikult ei pääsenud tema tähelepanust ka divisjoni sidesõlm. Ta sisenes kiirustamata sõlme akumulaatoriruumi poolt ja liikus kommutaatorist raadiobürooni, käigupealt valvevahetust suuremate ja väiksemate lahinguvalve reeglite rikkumiste eest põrutades.
Valveradist Miška Ivanovski istus lõdvestunult toolil ja kuulas uue Sverdlovski bändi Nautilus Pompilius kassetti. Kui sideülem sisenes raadiobüroosse, laulis Butusov: „Ma tahan olla sinuga...”, ja Miška laulis poolel häälel kaasa. Magnetofon lahingupostil oli selge rikkumine ja sideülem reageeris vastavalt. Magnetofon lendas põrandale ja Ivanovski sai julmalt vastu pead. Muide, ainult moraalselt, sest radistidest oli alati puudus ja neist ühe kubusse saatmine oleks tähendanud sidesõlme lahinguvalmiduse õõnestamist.
Peale sideülema lahkumist vaatas Miška magnetofoni üle ja rahunes. Mitmest kohast mõranenud korpus sai isoleerpaelaga üle mähitud ja magnetofon oli taas kasutusvalmis.
Kahe päeva pärast, liikudes samal maršruudil, tabas üllatunud sideülem Ivanovski sama kasseti kuulamiselt, ainult seekord laulis Butusov „Ringkäendust”. Nagu selgus oli põrandale viskamisest vähe ja seetõttu tuli appi ohvitseri saabas. Vaadanud magnetofoni jäänused üle, luges sideülem oma kohustuse täidetuks, sõimas veelkord Ivanovski läbi ja lahkus.
Seekord osutus maki remont keerulisemaks. Tuli asendada valjuhääldi sobivaga mingi tundmatu seadme ЗИП-ist [varuosade, lisavidinate ja mõningate spetstööriistade kast] ning kinnitada isoleerpaela ja traadiga laialilennanud magnetofoni sisikond. Tulemusena keeldus avanemast kassetikaas (see visati lihtsalt minema) ning salvetusklahv ei läinud enam alla (ja tont temaga). Magnetofon oli jälle töökorras.
Järjekordselt sidesõlme sattunud, rõõmustati sideülemat lauluga „Kasanova”. Seekord jäi alampolkovnik mõttesse. Triviaalne probleemi lahendus – makk ära võtta – näis vähehuvitav ning tuletõrjekilbist võeti labidas. Labidavars tegi oma musta töö, mille tulemusena pidi Ivanovski maki jäänuseid üle kogu raadiobüroo ruumi kokku korjama. Miška sai loomulikult jälle vastu pead.
Peale hommikusööki istus kogu sidesõlme koosseis jootekolbidega, tangidega ja muude riistadega selle ümber, mida varem nimetati magnetofoniks ja püüdis kokku joota murdunud trükkplaati ning hoobi sirgeks ajada. Samast ЗИП-ist võeti uus valjuhääldi. Peale kolme tundi tööd oli makk kokku pandud, kuid keeldus kangekaelselt töötamast. Tuli minna raadiotöökoja ülemalt abi paluma. Ülem, vanemleitnant Smirnov, vaadanud toodud sodihunnikut, tundis huvi:
„Tanki alla panite?”
Miška ütles ebalevalt:
„Umbes jah. Sideülema alla.”
Smirnov noogutas mõistvalt ja asus tööle. Mõne aja pärast suutis magnetofon täiesti viisakalt mängida. Salvestusfunktsioon ei töötanud, kuid õnn pole ju selles. Veel üheks puuduseks oli ülearu avangardne väljanägemine, kuid sellega võis täiesti leppida.
Mõne päeva pärast sisenes sideülem raadiobüroosse Butusovi laulu „Riietu lahti! Mine alasti tänavale!...” saatel. Postile sisenedes jäi ta jahmunult jõllitama seda, mida kuidagi ei saanud makiks nimetada, kuid mis sellele vaatamata töötas. Sideülem vaatas mõtlikult Ivanovskit (saatuse irooniana oli jälle tema valves) ja küsis justkui nõu pidades:
„Äkki panna põlema?”
Miška kehitas õlgu. Sideülem jätkas sama mõtlikult:
„Vist ei tasu. Äkki taastate?”
Lõppes kõik sellega, et ta konfiskeeris magnetofoni. Räägiti, et sõpradest ohvitseride ringis pudeli-teise taga võttis sideülem seifist selle remondi šedöövri ja demonstreeris joomakaaslastele, milleks on võimeline nõukogude sõdur.
Radist86, keep up good work! Sinu ja Lemeti tõlkelood on PARIM huumor,mis sita päeva ilusaks teevad... ja muud foorumlased-teeme meestele nende tõlketöö jaoks kasvõi õlleraha korjanduse.mälestuste alamteemas ootan mina huviga,millal tõlkijad postitavad.rispekk radistile ja lemetile!omast vabast ajast ju...
Jah, tõesti. Teaks pangaarvenumbreid, võiks mõne õlle ise ka annetada. Lood on head.
Kirves pole mänguasi, raiuge see omale pealuu sisse!
"Suured inimesed on ikka tõesti imelikud," ütles ta endamisi lihtsal moel, kui ta oma teekonda jätkas.
Tänan kiituse eest! Saba käib põnts-põnts vastu põrandat.
Tegelikult pole ma veel ölutit ära teeninud. Tagantjärele lugedes olen mitmeid kehvasti tõlgitud lausejuppe avastanud. Paraku on juba liiga paljud silmapaarid seda lugenud. Eks ma siis vaikselt häbenen siin ja üritan nurga taga edasi areneda.
Ega ma seda raha pärast tee. See rohkem nagu kullassepa amet - kui päev läbi kullakamakat viilid, siis jääb midagi riiete ja näppude külge ka. Tänu sellele on mitmed ununenud väljendid meelde tulnud, mõnest olen lõpuks aru saanud, sest varem ei viitsinud iga kord sõnastikku välja kaevata. Ja netist olen portsu huvitavaid sõnastikke leidnud, mille olemasolust mul seni aimugi polnud. Nii et ma kõigele vaatamata omakasu peal ka väljas.
63
Juhtus see 85. aasta suvel. Meie jalaväepataljon viis läbi õppelaskmist. Mina, kui ajateenijate staršina, pidin kindlustama seersantide koosseisu laskmist. Meil oli pataljonis üks seersant (kohakaasluse alusel seatalitaja, rahvuselt dargiin). Niisiis, see dargiin ei puahstanud kunagi oma automaati, kuidas ja millega ma ka ei püüdnud teda veenda. Peale kuuajalist veenmist sain ma aru, et oma käed on kallimad ja sülitasin selle asjaolu peale. Niisiis võtab see seersant automaadi ja heidab kõhuli tulejoonele. Esimene valang ja kuul jääb rauda kinni. Et kuuli välja lüüa, valan ma rauda õli ja panen automaadi operaatori putka seina najale. Seejärel annan oma automaadi ja alustame harjutust algusest. Dargiin ei jõudnud veel tulejoonele heita, kui kuulen selja tagant käsklust: „Katkestada õppetöö!” Pööran ringi ja näen: seisab polgu staabiülem. Ta sõitis vaatama, kuidas pataljon laseb. Peab mainima, et staabiülem kujutas endast nõukogude ohvitseri näidist (kasv 195cm, vorm istus tal seljas paremini, kui plakatitel kujutatakse). Ümberringi õudne tolm (kõrval on tankodroom) aga tema on triigitud, saapad läigivad. Staabiülem tuleb meie juurde ja küsib:
„Miks automaadi ripakile jätsite? Kas sellepärast, et varsti on dembel, võib relva visata, kuhu juhtub?”
Mina: „Kuul jäi rauda kinni.”
Peab mainima, et kõike, millega võis end määrida, hoidis ta ainult kahe näpu vahel. Niisiis võtab ta sedasi õrnalt automaadi torust kinni, pära taeva poole ja püüab torusse vaadata (ega ma äkki ei valeta). Aga nüüd kujutage endale ette, mis juhtus. Kogu rauas olnud õli (aga see oli veel tahmast mustaks muutunud), jookseb talle otse silma, edasi lipsule, pintsakule ja pükstele.
Ja nii seisab see nõukogude ohvitseri näidis, üleni õliga koos, ja püüab Kutuzovit mängida, sest üks silm ei näe õli tõttu midagi. Kuid me ei saanud selle pealtnägijateks kaua olla, sest staabiülem kogus end kiiresti, haaras rauast mõlema suure käega ja küsib sedasi hellalt, et kelle automaat see on. Mul on varsti kojuminek ja seetõttu tunnistan ausalt, nagu Pavlik Morozov, et seatalitaja oma. Edasi toimus seatalitaja ja raevunud staabiülema vahel dialoog, mille käigus viimane seisis pea kohale tõstetud automaadiga.
Staabiülem: „Miks sa, halb inimene, relva ei puhastanud?”
Seatalitaja: „Puhastasin” [Originaalis – Чыстил]
„Ei puhastanud!”
„Puhastasin.”
„Ei puhastanud!”
„Puhastasin.”
... ja nii kümmekond korda. Seejärel otsustas staabiülem, kui haritum ja seega ka kavalam, seatalitaja oma küsimusega nurka ajada:
„Aga miks siis kuul rauda kinni jäi, neetud tšurka?”
Seatalitaja mõtles umbes sekundi murdosa ja andis vastuseks:
„Jäme kuul sattus!!!”
1988. a. detsembris algas esimese tankidiviisi remondipataljoni ohvitseride hulgas vaikne paanika. Diviisi saabusid kordusõppustele "partisanid" ja salajase osakonna ülem teadis juba kindlalt, et nad saadetakse remondipataljoni. Keegi ohvitseridest ei soovinud sellist õnne. Probleeme jätkus juba soldatitega.
Esimese roodu (soomustehnika remont) komandör, vanemleitnant Kovaljov, ütles kahjurõõmsalt, et tal on remondis kolm tanki, neil töötavad kaks elektrikku ja üks mehaanik, neid segada ta ei luba, ja seega ta ei tea, millega lahutada eriti koosseisuliste alkohoolikute meelt. Aga kui pataljoni zampoteh, major Trosik, vaatas teda karmi pilguga, pidades silmas midagi konkreetset, lubas esimese roodu komandör täielikku soomustehnika lagunemist ja roodu isikkoosseisu kroonilist alkoholismi. Kolmanda roodu (suurtükitehnika remont) komandör, kapten Tarakan, laiutas käsi. Tema rood valmistus ainult riviülevaatusteks. Viimased remonditööd olid roodus kohe peale II Maailmasõda. Partisanidega polnud seal midagi peale hakata. Neljanda roodu (raadiojaamade remont) komandör, kapten Pinochet, vaikis osavõtmatult. Tal oli roodus ainult kaks soldatit (praporštšikud peale selle) ja 40 partisani poleks talle nagunii antud. Teise roodu (autotehnika remont) komandör, vanemleitnant Belokon, ütles äkki:
„Mina võtan. Vaatame, mida nad suudavad...”
Teises roodus teadsid ainult kolm soldatit kahekümnest, mille poolest erineb süütesüsteem käigukastist. Ülejäänud vehkisid luuaga, kaevasid ja käisid toimkondades. Need kolm olid hõivatud pataljoni masinate teenindamisega. Diviisi eri nurkadest saabuva autotehnika jaoks jõudu ei jätkunud. „Klientide” Uralid ja KAMAZid kattusid rooste ja ämblikuvõrkudega, oodates rahulikku surma loomulikul teel.
Partisanid saabusidki. Nii imelik, kui see ka polnud, ei ületanud joomarlus sugugi soldatite sama näitajat. Esimese nädalaga lasid kõik partisanid, nagu üks mees, habemed ette kasvada. Kombat, alampolkovnik Karandašov, loobus hommikusele razvodile tulemisest, lükates selle ülesande külmaverelise staabiülema õlule. Ta teatas, et habemete sahin tõmbab tähelepanu kõrvale. Varsti elasid partisanid remondipataljoni ellu sisse. Mitu inimest, eesotsas üksikute hallide karvadega musta habemega Mihalõtšiga, ilmutasid huvi roostetavate veoautode vastu. Ülejäänud istusid omaette ja mängisid kaarte. Mihalõtš pani tähele, et kõrvalasuvates esimese roodu boksides töötatakse tihti ka öösiti. Teadmata põhjustel nokitsesid nüüd umbes kaheksa partisani samuti ööpäev läbi täiesti vabatahtlikult.
Kolme nädala pärast saabus remondipataljoni meie peamine kuraator – diviisi zampoteh. Karm polkovnik sammus mööda remondipataljoni, huuled põlglikult kokku surutud. Tema järel tippis lipitsedes pataljoni zampoteh, major Trosik. Kui nad möödusid teise roodu boksidest, lendas sealt ootamatult tagurpidikäiguga välja Ural. Polkovnik jõudis vaevu eest ära hüpata. Kostis pidurite krigin ja metsik möiratus, mis summutas pidurite krigina:
„No sa, mu... imeloom!!! Kuhu sa kihutad? Silmad jätsid koju või?!! Siin tegelevad inimesed asjaga, pole vaja logeleda! Ma sulle...”
Urali kabiinist sirutus vööni välja Mihalõtš, hallivõitu habe tuules võbelemas. Polkovniku kõrvad lõid hõõguma, nagu Kremli tähed. Ta pöördus järsult majori poole, kavatsedes selgitust nõuda. Kuid major Trosik, olemata kindel, millises vormis just polkovniku raev avaldub, kuid olles kindel, et temast see mööda ei lähe, aurustus partisani esimese trompetilaadse karjatuse peale. Polkovniku juurde jooksis vabandama roodukomandör, vanemleitnant Belokon. Polkovnik suundus pargi väljapääsu poole, hüvastijätuks ärritunult pomisedes:
„Korraldasid siin partisaanluse... Ma tuletan teile kähku meelde, mis asi on regulaararmee...”
Belokon püüdis polkovnikule näidata paari remonditud Urali ja KAMAZi, kuid polkovnik ei soovinud kuulata, lisades: „Närused mahnolased...”
Polkovniku masin sõitis КПП juurde. Väravad ei jõudnud teda remondipataljonist välja lasta, kui masina ette tekkis tiheda punaka habemega kühmus figuur. Polkovnik avas akna ja küsis väsinult:
„Noh, mida sul vaja on?”
Partisan vastas:
„Kuule, komandör, sa ära Mihalõtši peale pahanda. Ta pole poistega kaks ööpäeva maganud: nokitsesid selle veoauto kallal... No ta ei suutnud end tagasi hoida...”
Polkovnik ütles juba rahunenult:
„Ei puutu ma teda. Muid probleeme jagub.”
Partisan jätkas pealekäivalt:
„Teie, sõjaväelased, olete äkilise meelega. Nii kui midagi on, kohe kiri töö juurde. Aga seal jäetakse preemiast ilma. Aga tal on pere. Aga siin ta nokitseb ägedamalt, kui oma trollibussipargis. Ja muud poisid tema kambas...”
Polkovnik muigas ja läks КПП-sse. Valvesoleva seersandi ettekannet kuulamata võttis ta telefonitoru ja nõudis, et väeosa korrapidaja ühendaks teda kombatiga.
„Karandašov? Kuule, homme on Vana Uusaasta. Anna oma partisanidele puhkust. Minu nimel kuuluta neile homme vaba päev välja. Vaata ainult, et soldateid ei joodaks, tehnika peale purjuspäi ei roniks ja pataljonist väljapoole purjuspäi ei läheks. Ja, seesamune... Tänuavaldus diviisi juhtkonna nimel...”
Järgmisel päeval partisanid pidutsesid. Kõiki polkovniku nõudeid täitsid nad hoolikalt. Keegi ei öelnud, et ei tohi joota väeosa korrapidajat. Seetõttu võttis leitnant Dergunov õhtul vastu partisanide õnnitlusi, mille järel lasi teisel korrusel teenistusrelvast Makarov maha värviteleka. Kuid see pole enam seotud partisaniliikumisega remondipataljonis. Aga partisanid tegid kordusõppustel oldud kuu jooksul korda rohkem masinaid, kui soldatid kogu aasta jooksul.
Dedovštšinaga võitlemiseks viidi remondipataljonis sisse uuendus: vastutav ohvitser, kes jäi ööseks kasarmusse. Vastutav ohvitser määrati staabi majorite hulgast. Mille poolest vastutav ohvitser oli vastutavam väeosa korrapidajast, pole teada. Tavaliselt tegeles vastutav major pool ööd mõne vähem vastutava väeosa korrapidajast leitnandi ajude k@ppimisega, seejärel lukustas end oma kabinetti ja magas banaalselt.
Kõigist vastutavatest oli kõige vastutavam muidugi pataljoni zampolit, major Kukuškin. Pärast valgustavat vestlust väeosa korrapidajaga ei vajunud ta kohe magama, vaid läks remondipataljoni territooriumile määrustekohast korda kontrollima. Major Kukuškin ei läinud lihtsalt niisama, vaid oma informaatori antud vihje kohaselt. Operatiivinfo kohaselt oli leedu rahvusest sõduritel mingi mõte ja nad peavad end kahtlaselt vaikselt üleval.
Kasarmus midagi ebatavalist ei toimunud. Kukuškin seadis oma sammud parki. Boksides oli samuti pime ja vaikne. Korraga nägi major mitut siluetti, mis suundusid remondipataljoni sauna poole. Siluettides tundis major ära mitu võitlejat, kuid mitte leedu, vaid vägagi usbeki rahvusest. Aga ei, üks leedukas nende hulgas siiski oli. Nooremseersant Nareikis (keda kogu pataljon hüüdis teenitult Naleikiseks [[viina]Valaja]) läks ees ja ta kõikus märgatavalt. Baltikumi ja Kesk-Aasia sõdurite vahelised kaklused olid kuulsad erilise julmuse poolest, seetõttu polnud major Kukuškinil vähimatki kahtlust: usbekid viivad juba läbipekstud leedukat arveteõiendamise jätkamiseks kõrvalisemasse kohta. Zampolidi südant läbis valuhoog, kuid mitte niivõrd Naleikise, kuivõrd enda saatuse pärast: „No miks, miks nad peavad kaklema just minu valvekorra ajal?! Ei võinud siis hommikuni oodata...” Soldatid astusid sauna. Major peatus otsutusvõimetult: minna ise või kutsuda väeosa korrapidaja? Kukuškin otsustas teha kompromissi: minna koridori ja kuulata. Kui on kaklus, joosta korrapidaja järele. Major astus vaikselt sauna ja pani kõrva vastu puhkeruumi ust.
Major Kukuškin ei teadnud tema parki ilmumisele eelnenud sündmustest. Peale öörahu kadusid Naleikis ja veel mitu leedukat kasarmust, haarates endaga kaasa saunamees jefreitor Kurotškini. Kuid umbes tunni aja pärast tuli Naleikis tagasi ja hakkas nooremseersant Kamalovit tüütama: „Karim, anna suitsu. Sul on ju peidikus paar pakki... Ma jooksen hommikul eraettevõtja putkasse ja toon sulle tagasi.”
Kamalov nuusutas kahtlevalt: „Jälle juua täis, neetud tšurka?”
Naleikis oli selles ülevas seisundis, mis tekib peale teist klaasitäit. Seetõttu ta ei solvunud, vaid patsutas Kamalovit heasüdamlikult õlale: „Ise oled tšuktši. Meil on püha... Ainult, psst, mitte kellelegi...”
Kamalov teritas kõrvu, haistes teenimisvõimalust: „Mis püha, kuule, miks püha, öörahu oli ammu, jaa?”
„Joninės püha [Leedu Jaanipäev] tead?”
„Ei tea.”
„Aga vene Ivan Kupala?”
„Ei tea.”
„Aga mida sa tead?”
„Kuram Bairami [Kurban-Bairam] tean.”
„Noh, Joninės on seesama.”
„Faaaletad...”
Naleikis naasis asja juurde: „Otsi oma suitsud välja ja tule kaasa...”
Peale poolt tundi pidutsemist kukkus Kamalovi pea kätele ja ta hakkas kibedalt nutma. Naleikis proovis lohutada, kuid Kamalov nuttis veel kõvemini: „Te räägite siin leedu keeles, ma ei saa aru... Aga mina olen kärnane šaakal... Joon teiega viina, õgin pekki, aga minu sõbrad magavad kasarmus... Nüüh-nüüh-nüüh... Lähen toon nad siia.”
Naleikis pidas ülejäänud kahe leedukast sõbraga nõu ja lubas: „No käi ära ja too... Ainult mitte tervet roodu...”
Kamalov tõusis ja suundus ukse poole, kuid ei jõudnud selleni. Osutus liiga nõrgaks... Ta istus põrandale ja hakkas veel kibedamalt nutma. Naleikis lõi käega ja ütles: „Olgu, ma käin ise ära. Keda tuua? Buldõkbajev ja Bakšišev? Hea küll, ma kohe... ikk... tulen.”
Usbeki sõjamehed, vaadanud Nalekist, jäid teda kohe uskuma ja läksid temaga sauna. Naleikis proovis kukkuda, seetõttu pidi teda toetama ja edasi nügima. Seda maalilist gruppi zampolit märkaski.
Niisiis tammus zampolit kümme minutit otsustusvõimetult sauna ees, astus sisse ja pani kõrva vastu puhkeruumi ust. Sealt kostis arusaamatus keeles laulu. Major Kukuškin praotas ust ja nägi hämmastavat pilti: kolm usbeki soldatit kulistasid kiiruga viina, kaks leedukat ulatasid neile sõbralikult pekki, aga Naleikis ja Kamalov laulsid kaelakuti:
Tegul saulе Lietuvoj
Tamsumus prasalina...
Tegul meilе Lietuvos
Dega musu sirdyse
[Vabas tõlkes:
Las Leedus Päike
Pimeduse hajutab...
Las armastus Leedu vastu
Põleb meie südameis]
Kukuškin tõmbas hinge. Kaklust ei olnud. Erakorraline juhtum? Hmmm... Vaatame. Igal juhul langes mure kaelast. Ta muutus julgemaks ja astus tuppa: „Nii, võitlejad, teil on viis minutit aega kasrmusse joosta ja magama heita. Joostes marss!”
Soldatid, saanud aru, et zampolit on praegu heasüdamlik, aurustusid vastuvaidlematult. Joostes või mitte, kuid viie minuti pärast polnud saunas kedagi peale major Kukuškini ja jefreitor Kurotškini, kes magas muretult pingil juba sellest hetkest, kui usbekid hakkasid leedu keeles laulma. Major kattis saunamehe hoolitsevalt räpase vahvelkäterätiga, haaras laualt vaevalt alustatud viinapudeli ja läks oma kabinetti. Läks ja mõtles, mida edasi teha. Kabinetis istus ta laua taha, pani enda ette konfiskeeritud pudeli, võttis paberilehe, pastaka ja jäi mõttesse: kanda ülemustele ette või mitte? Pataljoniülemale? Diviisi poliitosakonna ülemale?
Hommikul hakkas väeosa korrapidaja muretsema: zampolit ei ilmunud äratusele ja isegi mitte hommikusöögile. Seersant, korrapidaja abi, tõi sööklast Kukuškinile hommikusöögi ja koputas zampolidi uksele. Keegi ei vastanud. Seersant astus kabinetti. Major magas laua taga, pea laual. Tema ees seisis tühi viinapudel ja alustass konide ja kommipaberitega. Pudeli all oli täiskirjutatud paberileht. Seersant pani zampolidi hommikusöögi ettevaatlikult lauale ja hakkas vaevaliselt majori varesejalgu veerima.
„Diviisi poliitosakonna ülemale, polkovnik ***...
Pataljonikomandöri asetäitja poliitalal juhtimisel toimus remondipataljonis NSVL Rahvaste Sõpruse Õhtu, mis oli pühendatud Leedu rahvuslikele pühadele...
...Grupp usbeki rahvusest sõdureid esitas laule leedu keeles...
... Õhtu möödus soojas mitteametlikus õhkkonnas...”
Teenisid kaks seltsimeest...
Ei tea, kuidas praegu, kuid minu ajal oli armees selline inimese instinktidel põhinev nali. Ilmselt pole kellegi jaoks saladus, et lapsepõlves kannatavad paljud öise enureesi käes. Seetõttu äratavad vanemad nad kaasuste vältimiseks üles. Teevad nad seda hellalt, et mitte psüühikat rikkuda ja selle tagajärjed jäävad kauaks inimese alateadvusse.
Lühidalt. Kui minna inimese juurde ja une pealt hellalt õlga silitada või kõhukest patsutada, samal ajal paludes: „Mine pissile,” siis enamus tegutsevad, nagu zombid, löntsides silmi avamata tualetti.
Sel ööl seisin mina tumbotškal ja roodu korrapidaja oli seersant Besenbajev.
„Kuule, salabon, ma lugesin praegu ajalehest artiklikest,” lühidalt, ta kirjeldas mulle seda, millest ma ülalpool kirjutasin, „kohe kontrollime, kes teie aastakäigust olid voodimärgajad.”
Voodimärgajaid oli palju, et mitte öelda, kõik. Igal juhul, kellele ka Besenbajev ei sosistanud: „Mine pissile,” kõik roolisid tualetti. Alguses tekitas see seersandile palju rõõmu ja naeru ja sundis isegi mind naeratama, kuid siis ta vist tüdines sellest.
„Mis kutsealused teil sellised on – puha kusekotid?!,” pöördus ta minu poole.
No mida ma sain talle vastata. Ei saa ju vanemale ajateenijale vastu vaielda, kuid teda ennastki vist vaevasid kahtlused.
„Lähen kontrollin enda omasid!,” kostis ta, furaška alt kukalt sügades.
Järgmiseks ohvriks oli heasüdamlik „vanaisa” Novikov, kes oli teenistusse kutsutud kusagilt Rjazani oblastist.
„Kuule Vasja, mine pissile, mine pissile,” sosistas Besenbajev tema õlga silitades. Vasja norskas ja ei reageerinud. Ilmselt sattus Besenbajev ka ise segadusse, kuid oli siiski uhke oma aastakäigu üle.
„Tule kaasa salabon,” sõnas ta, tirides mind määrustikku rikkudes tumbotškalt maha, „näed, millised vanaisad teile, voodimärgajatele, teatepulga üle annavad!”
Vasja alt ei vedanud: isegi minu juuresolekul ei reageerinud ta sõnadele „mine pissile”. Ma oleksin ilmselt vanaisade aastakäigu üle vaimustust avaldanud, kui Besenbajev poleks lolli peaga fraasi vahetanud. Küllap tahtis ta näidata, et tema aastakäik pole ka sitakotid. Piisas tal öelda: „Vasja, mine kakale,” kui Vasja kargas üles ja tormas seersanti peaaegu jalust maha joostes vahekäiku mööda tualeti poole, vahekäigus olevaid saapaid ümber paisates.
Besenbajev sügas jälle kukalt, torkas mulle rusika nina alla ja ütles: „Kui kellelegi räägid, rebin isiklikult sul pea otsast!”
Noh, ma arvan, et piisavalt aastaid mööda läinud, et see tabu oleks maha võetud.
Mida suuremad pöörded mootoril, seda tugevamalt puhus. 
