Keeleoskus ja vene sõjavägi

[LeBon]

Selle kohta vist polegi teemat.
Et siis, kui hästi-halvasti sõjaväkke minnes vene keelt valdasite ja kui kiiresti selle omandasite? Ja kuidas teistel rahvustel vne keele oskusega lood olid?

[kalleb]

koolis õpitud vene keelega polnud seal midagi teha , räägiti mingit kummalist jopptvojumati keelt kus enamik väljendus tserez hui

[Radist86]

Kalleb´ga nõus. Mul oli sellevõrra lihtsam, et enne kroonut sai paar aastat venekeelsete tuttavatega kaetud ja katmata laua taga suhelda. Sellest oli palju abi. Kuigi, jah, sellist blatnoikeelt ei pruukinud neist keegi, isegi mitte umbjoobes. Vist viibisin liiga intelligentsetes ja vanglakogemuseta seltskondades. Spetsiifiline, igale pätile arusaadav sõnavara täienes kroonus tunduvalt.
Eredalt on meelde jäänud usbekkide ja mõnede armeenlaste keeleoskus (õieti oskamatus). Eriti usbekid teadsid üksikuid sõnu ja neidki hääldasid kohutavalt, nii et vahel pidi mitu korda üle küsima (võimalik, et tõlgin mõne loo ka vene keelest sellega seoses). Kohe kaugelt sai tugeva aktsendi järgi aru, kes on armeenlane, kes usbekk, no ja loomulikult grusiinid. Leedukad ja lätlased rääkisid, mõne erandiga, peaaegu aktsendivaba vene keelt, nii et vahel võis rahvuse määramisel kõvasti ämbrisse astuda. Ukrainlased paistsid ka silma hea keeleoskusega, aga kui vihastasid, siis hakkas ukrainakeelseid sõnu sisse viskama, sest tõlkemasin vist ei jõudnud tatti pritsivale suule järgi. Sama lugu oli valgevenelastega.
Muide, lätlaste ja leedukatega käis meil vihane vaidlus, kelle keel vene keelega sarnasem on. Eestlastel pidavat eriti lihtne vene keelt õppida olema, sest nii sarnased keeled. Ei viitsinud lõpuks enam vaielda, sest neid ümber veenda väheste omandatud leedu- ja lätikeelsete sõnade näitel ei õnnetunud. Võib - olla ajasid ka lihtsalt kiusu.

[kalleb]

teeme kiirkursuse fraieritele -

http://www.youtube.com/watch?v=RnHhRAYbAxA

http://www.youtube.com/watch?v=QngNUeWc ... re=related


http://www.youtube.com/watch?v=HuMZoCE9 ... re=related

http://www.youtube.com/watch?v=jqofdQIx ... re=related

[Radist86]

No krt, kalleb, kuidas küll oskasid selliseid asju otsida.
Kõige ehtsam blatnoižargoon. Heh, ei ole miski enam püha! Sikutan ruttu alla, enne kui moderaatorid ärkavad ja nuia haaravad.

[Himik]

Õigus, kooli vene keelega polnud midagi teha. Kõik algas uuesti nullist. Aasta pärast tunti huvi, et kes ma olen, ütlesin, et eestlane ja sain sõimata, Vilniuses baasis olid naisterahvad laohoidjad ja üks vanem naine ütles otse näkku, et valetan, et tema on 25 aastat baasis igasuguseid sõdureid näinud, aga seda pole ta veel näinud, et eestlane aktsendi vabalt ja puterdamata vene keelt räägib. Pinnis hulk aega, et kas isa või ema pole mitte venelased. Ma raiusin küll, et ei ole, aga ega ta päris uskuma ei jäänud.

[Karuke]

Keeleoskus oli päris korralik.
Kuigi aastat kümme enne kroonut "praktiseerisin" vene keelt põhiliselt TV saadete vaatamise ja raamatutega.
Aga lapsepõlvest kui jägasin liivakasti venelasest naabri lastega olin kõva põhja alla saanud.
Sestap oli keeleoskus baseeruv õilsale kirjakeelele.

Lumpenikeel olgu, et kõlalt võõras - omas siiski suht vähe aktiivses kasutuses olevaid sõnatüvesid, mida siis kirjakeelt kergelt meenutava skeemi järgi lauseteks sebiti.

Spetsiifiline "kroonukeel" st. määrustikust ja väljaõppest tulenev - tuli muidugi nullist omandada

Poole aastaga ehk saavutasin "oma poisi" taseme - aksendita "matte" ritta laduda kasutades vahest harva mõnda sidesõna

Kuid võisin ka mõne lumpenist orangutangi panna piinlikku olukorda kasutades Tolstoi ja Puškini keelt nii nagu kahemehest vestluspartner seda ise mitte teha ei mõistnud...

[jackpuuk]

Kroonu minnes olin tegelikult hädas, ehkki koolis oli vene keel 5 ja tegelikult rääkisin ka kutseka grupis vene keelt kõige paremini, kroonu jõudes andis tunda keelepraktika puudumine. Kuna mul on perekonnanimi vene(õigemini poola) tüvega, siis ütles meie zvodukas mulle sellise lause: "V........, familia u tebja kak ruskaja, a po russki nihrena ne sharit, tolko materitsa tshista po russki" Kahjuks jääb ju igapäevaselt tarvitatav sõnavara külge, seda enam, et keelepraktika enne puudus. Hiljem Eestis, Lätis, Venemaal tüdrukutega suheldes pidin kogu aeg ennast kontrollima, et mitte mingi retsina näida

[Luuraja]

Kummalisel kombel polnud mul kroonu minnes vene keelega suuremat probleemi. Keel oli küll pisut kange, susisevad ja muidu eesti keelest erinevad häälikud ei kukkunud eriti hästi välja, aga see oli ainult harjumise küsimus.
Elu kõige suurema komplimendi tegi mulle muuseas üks kapteni aukraadis polgu korrapidaja. Mina olin parasjagu roodu (meie väeosa mõistes polgu sõdurkonna, ligi 40 meid üldse oli) korrapidaja. Varem kokku puutunud me polnud, tema oli 3. eskadrilli tehnik ja mina TETši mehaanik.
Tegime öösel kurilkas suitsu ja jututasime niisama sellest ja teisest. Ühel hetkel küsis ta mult, et kust ma pärit olen. Mina muidugi vastu et Eestist. Et kas ma olen venelane... Ei. Nii siirast üllatust pole ma rohkem enam näinud

Nojah. Kui mind nüüd panna vene keelt rääkima, siis läheb keel surmasõlme ja miskipärast hakkab inglise keel koledasti segama...Praktika puudumine, mis muud.
Arusaamisega õnneks probleeme pole.

Veel üks asi. Meie polgu ohvitserid ei sõimanud absoluutselt. Kolmekordsetega kostitasid aseritest üleajateenijad ja lipnikud, kuid ohvitseride keelepruuk oli ilus vene keel.

[kalleb]

meil rääkisid ka ohvitserid omavahel normaalselt kui muidugi tuli peapesu teha siis harilikult hakkasid ka seal bläädid varsti lendama

eks nad proovisid soliidsed välja näha aga ega see neil eriti hästi välja ei tulnud

iga ohvitser omamoodi ,mõni oli väga vaikne ja rääkis peaaegu sosinal

mõni arvas et kui matt on sees saab soldat paremini aru (rubajet )

[ghost]

Keeleoskus sõjaväkke minekul oli ikka päris kehva. Inglise keelt valdasin sel ajal ikka palju paremini. Aga kui sa ikka keskkonnas oled ja iga päev vaja läheb, küll siis külge hakkab. Muidugi tean oma tutvusringkonnast inimesi, kes seda kuidagi selgeks ei saanud. Suurem tänu keeleõppel muidugi lenduritele. Ainus viga et õppisin Ukraina aktsendiga vene keele selgeks – sellise, milles minuga üldiselt räägiti. Mõtlemine toimus ka vene keeles, kui ennast ei kontrollinud. Puhkusele tulles seletasin rongis tükk aega mutikestele, et ei ole ukrainlane ning ei oska ukraina keelt ja ei sõida väeossa vaid hoopis koju puhkusele ja eestlane. No ei tahtnud sellest aru saada.
Keeleliselt räägiti väeosas täiesti normaalselt ilma ‘’eriliste’’ sidesõnadeta. Nende lisade poolest on aga meeles Gaisini utsebka 3 roodu komandör, kellel iga teine sõna oli b**t erinevates käänetes.

[alax]

Lapsepõlves elasin Narva kandis ja vene keel oli selge. Sõjaväes lugesin ka palju vene keeles ja tabasin end vahel vene keeles mõtlemas. Mingid venelased küsisid, et ma olen pärit Voroneži kandist. Minu vene keel olevat Lõuna-Venemaa dialekt.

[Luuraja]

...Mingid venelased küsisid, et ma olen pärit Voroneži kandist. Minu vene keel olevat Lõuna-Venemaa dialekt.

Seesama kapten, kes suured silmad tegi, küsis järgmiseks, et kust kurat minusugune tegelane nii hea keele on omandanud. Ega ma võlgu jäänud - sain selle keele preili Laasikult Türi keskkoolist

[Sollmann]

Kasvasin üles venekeelses keskkonnas, omasin sünnist kuni mopini häid venelastest sõpru, käisin vene koolis ... trennis, mille tõttu oli v.keel suus pea sama hästi kui eesti keel.
NA garantiinis avastasin aga oma suureks imestuseks, et nii eestivenelastest kui võõrsilttulnud kaasteenijad kasutavad hoopis teistlaadi kõnekeelt kui mu tsiv.elu sõbrad-tuttavad ning et ülivajalikku igapäevast sõnavara tuleb kõvasti täiendada.
Olin küll ette hoiatatud, millistest vormelitest koosneb sõjaväekeel, aga et sellises ulatuses....

[hillart]

Kood: Vali kõik

Õigus, kooli vene keelega polnud midagi teha. Kõik algas uuesti nullist. Aasta pärast tunti huvi, et kes ma olen, ütlesin, et eestlane ja sain sõimata, Vilniuses baasis olid naisterahvad laohoidjad ja üks vanem naine ütles otse näkku, et valetan, et tema on 25 aastat baasis igasuguseid sõdureid näinud, aga seda pole ta veel näinud, et eestlane aktsendi vabalt ja puterdamata vene keelt räägib. Pinnis hulk aega, et kas isa või ema pole mitte venelased. Ma raiusin küll, et ei ole, aga ega ta päris uskuma ei jäänud.

Just nii oli see minugagi. Läksin totaalse nulliga. (Eks see oli seotud mu kateoorilise deklaratsiooniga vene keelt mitte õppida,koolipõlvest, missugune nüüd valusasti kättemaksma hakkas) Ja kohe ei ühtegi eestlast kellega kas või sõnagi vahetada.
Kas te üldse saate aru, mis tähendab sattuda ühtäkki keskkonda, kus ümbritsevast kohe mitte midagi aru ei saa?
Pole vist tarvis kirjeldada situatsioone, milliste koomika pigem küll läbi pisarate paistab ja alles hiljem, aastate pärast, muige näoli veab.
Tulemus oli aga selline, et peale poolt aastat olin küll tiba kidakeelne, kuid asjad said aetud. Peale aastat aga ei osanud vähemasti keelekasutuse järgi küll keegi mu rahvust eristada. Omandasin selle keele nagu väike laps. Nullist ja aktsendita. Nagu emakeele omandamine, sest mingit muud suhtlusvahendit ma kogu selle aja vältel ei kasutanud. Noo-jah. Ka see aktsendita keelekasutus oli mõnikord omakorda koomiliste situatsioonide tekitajaks. Räägid ju normaalselt ja siis tuleb teksti sisse mingi venekeelne termin (sageli tehnilisi üksikasju kirjeldades), missugust esmakordselt kuuled ning millise tähendust ei mõista. Aga seltskond ei suuda seda kohe kuidagi uskuda, et ma seda sõna elu sees kuulnud ei ole ja tõepoolest selle tähendust ei mõista.
Kuid tänu sellistele erakordsetele keeleõppetingimustele omandasin ma selle keele aktsendivabalt ja täielikult. Ja kuna mind toona ümbritsenud keelekasutajad väga mitmekesise kultuuritagapõhjaga olid, siis sai ka keel selgeks ikka väga laia ampluaaga. Alates retsikeelest kuni ilukirjanduslike väljenditeni.
Lõpptulemus oli sel asjal igatahes selline, et taas kodupinnal olles sain vabalt Ohvitseride Majas tantsupeol käia (kuhu teadupärast mitte ükski eestlane nägu näidata ei saanud) ja mitte üks hing ei aimanud (peale oma ühika poiste muidugi), et ma eestlane olen.
Kuid jah! Lõpuks imbus see info kusagilt ikka välja, et ma mitte slaavlane oma päritolult pole (tekkis üks seis ühe minu põlvnemisest teadliku venelasega ja see siis südametäiega valgustas selle valdkonnas ka oma rahvuskaaslasi) ja - karmisti läks. Ikka ühe vää-ääga karmi ketuka sain, missugune veel nüüdki, 30 aastat hiljem, end eesmiste plastmasskikide näol meelde tuletab.
Aga keel on sellele vaatamata praegugi selge. Ja pole ükski keel kellegile meist liigne. Seda enam, et - oma potentsiaalse vastase keelt tuleb osata ning see, et nemad meie keelt ei oska, on nende miinus.