Teie treenitus sõjaväkke sattudes ?

[jackpuuk]

Olin seeaeg kõva spordipoiss, sõitsin motokrossi, ka on ette näidata mõningad esimesed-teised kohad kutsekoolide maadlusvõistlustelt, sama rajoonikatelt tõstmises. Ok, pool aastat enne kroonu minekut enam aktiivselt millegagi ei tegelenud, minu hämmastuseks nullis vene kroonu kirsa ja sinel minu sportlikkuse suht ära(enda vabanduseks võin öelda, et olin ikkagi keskmisest paremas vormis võrreldes teistega). Kuidas olid teil lood selles plaanis ?

[alax]

Ma olin ka päris sportlik kuju. Tegin võistlussporti, suusatasin ja orienteerusin. Aga sportlik vorm lahtub küllalt kiirelt, 2 kuud koormuse puudumist ja oledki tavatasemel tagasi. Muidugi baastreenitus jääb. Ja ega kirsade ja gaasimaskiga polnud eriline lust joosta, aga väga hull ka polnud. Mõned ikka "surid" ka sellistel õppustel, just seerud iseäranis.

[ivanorav]

Mäletan väga hästi,kui esimene hommik aeti jooksma,1,5 km-t,hing tahtis välja minna!
Omast arust olin kõva töömees,võisin 10-12 tundi päevas füüsilist tööd lõhkuda ja suitsu teha,aga jooksmine ?
Järgmine hommik oli ring 3 km-t ! Ära tahtsivad tappa raisad,aga kahe kuu pärast ei ajanud hommikujooks undki ära!

[Karuke]

Treenitus suht olematu, kui maha arvata, et tegelesin enne jalgrattamatkadega ja suve jooksul sai nii poolteist tuhat kilomeetrit maha vändatud.
Sestap oli päris raske esimesed pool aastat.
Aga pärast sai puudase raadjojaamaga lipatud "marssbrossokidel" muust roodust ette, siis taha mahajääjate juurde ja jälle ette (koos komandöriga) - nii, et polnud asjagi.
Teistel oli raskem (ha-ha jalgrattamatkad andsid oma - meeletu vastupidavuse minu 90 kg kaalu juures)

[ottojama]

Minu ja teise eesti kuti käes oli rekord saja meetri jooksus - kolm minutit ja nelikümmend sekundit. Tema jõudis suitsu ära teha, mina lonkisin niisama. Prappor säutsus ja joksis edasi-tagasi meie ja finiši vahel, aga fašiste liikuma ei saanud.

Aga muidu mingi hoholl mõtles esimese poolaasta ajal, et määrab mulle karistuseks kätekõverdused, mingi kakskümmend tükki vms. Sellise jooksutempo põhjal oletas ta ilmselt, et jäängi sinna kõhuli - aga mina ei jätnud järgi, muudkui pumpasin. Kust ta vaene mehike teadma pidi, et ma maapoiss ja heinahang ja sõnnikuhark ja kahemehesaag oli käed treeninud sellisteks, et füüsiline tegevus oli midagi hingamisetaolist - märkamatu. Sellal oli hea oma mõtteid mõtelda.

Eks ma natuke liialdan muidugi, aga mingil määral oli sellest ehk abi, et ma rahumeeli oma Šveijkirolli täita võisin - kuni kojusõiduni.

[urmas]

Spordipoiss ma küll väga polnud (õhtuti käisin jooksmas peale kooli) aga õppisin süvendatud sõjalise õppega keskkoolis ja selle koha pealt oli haridus asja eest. Teenima läksin hiljem tavalisest: vene kroonust nihverdasin kõrvale ja läksin `95 Eesti sõjaväkke ja olin oma väeosas ainus ajateenija kes oli kalashnikovi silmad kinni aja peale lahti-kokku pannud, lisaks topograafia ja muu selline..... Need saadud teadmised kulusid marjaks ära.

[alax]

Kaheksakümnendate alguses olin ALMAVÜ Raadiotehnikakooli palgal, tegelesin raadiosportlastega. Siis poogiti mulle juurde kohustus võtta vastu kooli kursantide VTK normide täitmisi. Kõigega saadi enam-vähem hakkama, aga 1000m jooksu norme täitsid ainult 3-5 kursanti 25-st. Mõõtsin vahel lühema distantsi, aga jooksime oli kõigile üle jõu. Ülemused korra vihjasid tulemuste parandamise võimalusele minu poolt, mina rääkisin siis kommunisti südametunnistusest. Üldiselt lepiti olukorraga ja pandigi aruannetesse tegelik seis.
Kursandid olid suures osas maapoisid ja siiani on meeles, et kui hästi mõni 700g sportgranaati viskas. Üks Raplast pärit Susi nimeline viskas lõdvalt üle 60-ne meetri. Üks jässakas sell, praktiliselt hoojooksuta, viskas madalalt ca 60m alla.
Palju neist õpitud alal, raadiolokatsioonijaama operaatorina, teenima läksid, seda ei tea. Kuna enamusel olid juhiload olemas, siis ilmselt autojuhtideks.

[LeBon]

Minuga samal ajas teenis EKV-s pool Eesti jalgpallikoondist. Teistest kompaniidest erines nende punt küll selle poolest, et peale rivistuse lõppu vajusid kõik kasarmusse, mitte pooled ei läinud kurilkasse aga nende seerude sõnul õppustel erilist vahet tavaliste ajateenijatega polnud. Seljakotiga joostes või roomates lõõtsutasid nagu teisedki ja samamoodi osad vennad kippusid maha jääma ning püsti olles vaevalt tuigerdasid, nii et hale vaadata.
Omaette tsirkus oli ujumisstaar I.S-ga, kes minuga samal päeval noorsõdurina Maneezhi tänavalt väeosasse sõitis ja keda rohkem seal enam ei nähtud. Ajas toona päris vanduma, kuidas olümpialane lehtedes muudkui pajatas, kuidas ta samaaegselt sõduritarkuste omandamisega treeninguid jätkab ja kui põnev ja tore on kaitsejõududes aega teenida. Tagantjärgi vaadates muidugi tegemist väikse PR-trikiga: ujuja tegi kaitseväele lobitööd ja sai selle eest terve oma ajateenistuse linnaloal ja puhkusel olla.
Aga ei läinud kaua kui mees jäi purjuspäi autoroolis vahele ja sai kartsas istudes viis päeva ka sõjaväega pisut tutvust teha. Mingi ajaleht vihjas ka eelpooltoodule ja see tõi paraja paanika kaasa: ülemused tuletasid rivi ees pikalt-laialt meelde, et kui mõni lehemees küsib, ei tohi mingit infi anda.

[mongol]

Aga ei läinud kaua kui mees jäi purjuspäi autoroolis vahele ja sai kartsas istudes viis päeva ka sõjaväega pisut tutvust teha. Mingi ajaleht vihjas ka eelpooltoodule ja see tõi paraja paanika kaasa: ülemused tuletasid rivi ees pikalt-laialt meelde, et kui mõni lehemees küsib, ei tohi mingit infi anda.

Krt, mulle meenub, et ma tõin reamees S.-i Vahipati kartsast ära. Oli teine täitsa rahul oma kogemusega

[Standartenführer]

Noh elus on sporti tehtud aga vaatasin siin postitusi kus joosta ei viitsitud eriti...tglt on jooksmine suhteliselt hea näitaja, sellepärast tehaksegi seda harjutust pea igas sporditrennis: näitab ära jõu võimsuse üle keha, lihaste optimaalse kasuteguri ja üldise treenituse tasakaalu.

Iga korralik sõdur peab suutma joosta ja see on fakt.
Vaatasin neid mehi sõjaväes kes joosta ei suutnud ja need olid kõik eranditult mingid n.ö. "pehmekesed". Sunniti jooksma ikkagi karjuv ülem kõrval, ja poisid jooksid sõna otseses mõttes nuttes...

Ntx arvestasin, et tavalise NATO testi jooksu keskmiseks kiiruseks sain 4m/s, distantsil 3,2km.
Mitte ükski "kehalise kasvatuse" jooksutund polnud alla 5km, max isegi 7 vms (kahe silla ring, ehk üle linna tiir).

NATO testi lagi oli 300p, test loeti sooritatuks alates 190p.
Teisel teenistuspäeval tehti test ja sain 187p (II rühma 2./40st), hiljem jäi kahel korral laeks 255, ühel korral 241.
Muide 260 tähendas hinnet "väga hea" aga ei pingutanud ära kuidagi, ükskord läks üks asi nihu teinekord teine ja nii jäigi 5p kripeldama hingele

Ainus kes meist 300p tegi oli võrkpallur Pajusalu .

[Madis22]

Sporti ma pärast gümnaaiumi minekut enam ei teinud, seega ajateenistusele eelnes hea mitu aastat lihaste lõdvestamist. Samas üldine konditsioon on mul alati hea olnud. Joosta jaksasin, vastupidavust ja tahtejõudu oli kah. Üldfüüsilise testi tulemus ei pakkunud mulle kunagi huvi. Arvatavasti sellepärast, et ei pidanud seda iga natukese aja tagant kordama nagu need, kes seda selleks ettenähtud kordadel ei sooritanud.

[Himik]

Teemale vastav vastus on null. Minu treenitus sõjaväkke minnes oli null. Ja sõjaväest tulles oli ikka samasugune null. Вопросы есть? И у иеня нет.

[jackpuuk]

Noh, peale poolteist aastat teenimist marsh-brosok 10 kilometrov na "Pris Krasnoi Zvezdõ" aeg 45.46. Olin kuues, eks see näitab asjassepühendatutele natu. Keegi siin mainis, et baas jääb, raske oli aga vist sutsu kergem kui suuremal osal. Praegusest vormist pole eriti mõtet rääkida, vabanduseks niipalju, et vanust hakkab kah juba korjuma, aga loll ongi see, kes vabandust ei leia. Ega ma nüüd päris suremas kah pole, sai siin mõni päev tagasi 5 km. põlvini lumes ära sumbatud, imelikul kombel polnud isegi jalad märkimisväärsel kombel valusad järgmine päev.

[Himik]

Sport ja vene kroonu. Räägiks sellise loo. Aasta 1979. Himik jälle tuttavas Vilniuses tagasi, nüüd juba ohvitserina. Oli meil sbooridel üks vene mees. sattusime juttu rääkima. Tema muidugi kroonut polnud teeninud, sai ohvitseriks peale kõrgkooli. Ja need sboorid olid tal esimesed tõsised "tuleristsed". Tema jutt oli siis umbkaudu selline: tal oli arusaamine, et sõjaväes pannakse suurt rõhku kehalisele ettevalmistamisele. Tema ise ka kõva spordipoiss olnud. Arvas siis oma naiivsuses, et tunniplaan koosnebki ainult sportlikust rassimisest. Ja ta oli väga pettunud kui me päevade kaupa klassis istusime, loenguid kuulasime ja mis kõikse hullem, keegi ei avaldagi soovi spordiga tegeleda. Kõik proovivad end mingile tööotsale murda või tahavad kärakat panna. Kas selline ongi siis armee, mille ohvitser ta on. Ma lohutasin teda, et selline see armee ongi. Igaüks vaatab, et kuidas "sotškuitada" ja "kantuitada" see aeg ära.

[ennww]

Teenistusse kutsudes olin igati ebasportlik tüüp. Vabandusi võib tuua, aga ei ole mõtet valgevene Borissovo õppediviisi suurtükipolku ümbriteses kena tee, mis oli ca 3 km pikk ja õppeaja alguses kuulus üks ring iga hommiku juurde. Algul muidugi surdi. Mahajääjate utsitamiseks oli kena võte, kui kogu seltskond pandi ringis tiirutama ümber mahajääja. peagi võttis end kokku ja jooksis jälle kaasa.
Algul oli raske küll, aga see möödus, mõne nädala pärast joosti juba ilmsa suuremate pingutusteta see ring ära.

Oli meil seal üks Miša-nimeline Ukraina poiss. Nii vedelat tüüpi pole elus rohkem näinud. Samas ääretult heasüdamlik ja püüdlik. Rööbaspuude peal toengseisus ei püsinud, kukkus alla. Joostes võis lihtsalt kokku kukkuda...
Mingil põhjusel tema vorm ei paranenudki.

Muust kehalisest tegevusest peale jooksu on meeles veel rippes kätekõverdused ja tireltõus kangile. Takistusriba sai ka proovitud.
Hiljem juba teenistuspaigas olles, oli hommikuvõimlemine formaalsus, mida nooredki ei teinud ja sport piirdus mõne zampolidi poolt välja mõeldud sportliku pühapäevaga.