Õiges kohas vedelenud paks raamat võis kroonus kõvasti plusspunkte anda. Mul oli rammus eestikeelne raamat Vassili Vereštšagini elu ja tegemiste kohta. Ei mäletagi et kuskohalt ta sain - kas jättis keegi eestlane sellise kaptjorkasse või saadeti kodust koos pakiga et see raskem oleks. Igatahes vedeles ta mul töölaual, vahel oli hea paberite peale pressiks panna et need seakõrvadeks ei tõmbuks. Natuke olin algusest lugenud ka kui kaks leitnandinahka huvi tundsid, et millest see raamat räägib. Ma vastasin, et Vereštšaginist. Jumal hauda, millised aupaklikud pilgud mulle osas said Nad vist olid koolis sellisest tegelasest kuulnud, oskasid nime välja hääldada ja helgemad pead võib-olla ka midagi sel teemal filosofeerida. Ja siis nägid, et mingi eestlane loeb nagu muuseas paksu ning saksa tähtedega kirjutatud monograafiat. See peab ikka eriliselt erudeeritud tüüp olema...järelikult.frantzus kirjutas: raamat vedeles mul kahe esiistme vahel omaehitatud aluse peal, ma polnud veel tiitellehtegi lahti teinud... .
Ma ei hakanud kunsti ülimat lummust ning mängu ilu rikkuma ja jätsin ütlemata, et ega ma tegelikult ise ei tea, et kes see Vereštšagin on. Alles nii 50 lehte algusest loetud.
Kes juhtumisi veel ei tea, siis ta oli üks sügava tsaariaja vene kunstnik, maalis realistlikke sõjamaale ja läks 1904 a Jaapani sõjas koos soomuslaevaga "Petropavlovsk" merepõhja. Ma toona raamatut läbi lugeda ei jõudnudki, alles peale sõjaväge hakkasin uurima, et kes see tundmatu heategija oli kelle nime mainimise peale ohvitserid valveseisangusse tõmbusid:)