kuidas ellu jääda nõukogude armees

vanahalb · Postitus Postitas **vanahalb** » 27 Okt, 2009 2:22

Põhiteesid on kõik juba eespool ära toodud, lisaks vaid mõne omapoolse kommentaari. Mingi labida või ämbri kaasavedamine tasus ennast tihtipeale ära. Veel parem kui said töölesundijale valetada, et oled selle instrumendiga teel temast kõrgema auastmega tegelase käsutusse. Tänapäeva kontorites peaks sama süsteem toimima. Isegi suitsunurka või kohviautomaadi juurde minnes on õige mõnda paberilehte näpus hoida ja eriti hea kui sellele A4 lehele ka midagi trükitud on. Lugeda seda keegi ei taha, aga tasub meelde jätta, et ka seintel on silmad ja sellist tegusat inimest pannakse tähele. Karjääriredel areneb lausa pulkasid vahele jättes.

Labidas või vikat õla peal kõikjal ringituiamine hakkab pikapeale tervisele ning niimoodi voentorgi poodi või santsasti sisenedes võib püsiasukatele valesid signaale anda. Mõtlevad veel, et tuli kassat röövima või peavad Surma enda erakorraliseks ja täievoliliseks esindajaks. Universaalsem ja vähemkoormav oli suurvene "pohhuismi" arendamine.

Mina läksin sõjaväkke üsna sinisilmselt ja arvasin pigem, et see mis ees ootab on midagi "Teenin Nõukogude Liitu" saate sarnast. Tõsised õppused iga päev ja õhtul lauldakse kitarri saatel lõkke ääres Isamaasõjaaegseid laule - "Moldavjanka " või "Rindeäärses metsas " või kasvõi "Kolme tankisti". Tegelikkus oli pehmelt öeldes natuke teistmoodi. Midagi õppustesarnast toimus kaks korda aastas , lõket nägin siis kui getotünni sees õliseid roobasid põletasime ja "Kolme tankisti" lauldi ka mingite arusaamatute sõnadega - "Tri tankista, tri vesjolõh huija; i pizdets masinõ bojevoi" (Kolm tankisti, kolm lõbusat m...i; ja lahingumasinaga on ühel pool)

See lausa sundis pohhuismile rõhku panema ja esimese instruktaazi andis selle kunsti elav klassik - meie roodukomandör. Mõned nädalad peale väeossa jõudmist oli staabis kombati juures mingi koosolek kus tuli äkitselt hakata geniaalseid mõtteavaldusi kirja panna. Vist ainuke , kellel pastakat ei olnud oli meie roodukas ja ta tuli kirjutusvahendit kasarmust ja kaptjorkast otsima. Kirjutajaks oli sel ajal veel Moskva kandi mees ja ega teda muidugi parajasti kaptjorkas ei olnud. Lätlane - päevnik läks kadunukest otsima. Kõigi muude heade ja halbade omaduste kõrval oli meie rooduvana hirmus kärsitu. Käis närviliselt paar minutit koridoris edasi-tagasi , võttis siis mõne meetri hoogu ja raksatas õla ning oma 120 kiloga vastu kaptjorka ust. Uksehinged jäid terveks, hea saksaaegne tõõ. Lukuga ei juhtunud ka midagi kuigi see ei olnud sakslaste tehtud. Aga piidast lendas tõsine tükk välja ja uks hakkas kahte pidi käima nagu Metsiku Lääne saloonil. Roodukas soris rahulikult sahtlites, proovis , milline pastakas kõige paremini kirjutab ja läks uuesti staapi, kuulama, mis tulevik tuua tõotab.
Me ei osanud hingeldades saabunud moskvalasest kirjutajale midagi mõistlikku öelda. Kehitasime ainult õlgu, roodukomandör käis pastakat võtmas. Kirjutaja elas selle võetuse tulemusena kolm-neli päeva kaptjorkas ja valvas, et seda tühjaks ei varastataks. Siis leiti puusepaoskustega vend, kes uksepiida ära parandas.

Üldine reegel "võimalikult vähe lolli tõõd" kehtis igal tasandil, sest kõrgemalt poolt tuli igasuguseid ülesandeid jorus. Osa korraldusi visati kohe X-failide kausta, mõnda täideti valikuliselt, mõnega venitati viimase minutini, sest alati oli lootus, et tuleb uus ja vastupidine käsk. Nendesamade kaks korda aastas tehtavate õppuste sisu ja toimumise aeg olid ohvitseridele une pealt teada. Sellegipoolest käis meie roodus valmistumine umbes niimoodi, et roodukas pidas 3-4 nädalat enne kella kukkumist sütitava kõne, milles rääkis, et suured teod on ootamas, kogu progressiivse inimkonna pilgud on suunatud meile ja me veel jahmatame oma suutlikkusega roiskuvat kapitalismust. Siis ei toimunud paari nädala jooksul suurt midagi. Et eesmärk vahepeal meelest ei unuks, pidas roodukomandõr ka ühe natuke asjalikuma mäejutluse, milles mainis, et õppused algavad nädala pärast, tuleks teha seda ja teist, kui vaja , töötame öösel, aga selle õppuse me sooritame eeskujulikult. Veel mõned päevad vaimu teritamiseks ja siis läks lahti tohutu rabelemine ööl ning päeval.
Sel päeval kui õppused algasid, vankus terve rood väsimusest tuikudes kõveras rivis, silmad unetusest kandilised . Kui juhtuski väljaspoolt mõni kontroll saabuma, nihkus ta riviülevaatusel kombati kõrvale ja küsis vaiksel häälel, kaastundlikult naeratades, et kas nad ongi teil kõik sellised või? Nojah, mis teha, ega teie tagalaväeosale suurt valida ei anta, tuleb võtta need, kes mujalt üle jäävad.

Õppused algasid alati evakueerumisega tagavararajooni. Et seal tegevusetult ei tolgendataks, oli aastaid tagasi püstitatud eesmärk kaevata igale autole täismõõdus kaevik. Meie roodul oli autosid umbes sada kui NZ varud sisse arvata. (NZ - puutumatu tagavara ehk need autod mida ainult sõja puhkedes käima võis panna. Meil olid nendeks kõige uuemad, alles tehasest tulnud ja kõik alla 100 km sõitnud. Mingite aastate pärast muutus NZ- auto paberil "stroevajaks" mida õppustel kasutati. Sealt edasi "transportnajaks" ehk igapäevasesse kasutusse ja kõige lõpus juba tsiviilis metsatööliste või kolhoosnike käe läbi sulatusahju. Teisest otsast saatsid konveier aina uusi masinaid NZ-sse)
Ural on mõõtmetelt aukartustäratav masin, tankist hulga kõrgem, tema tarbeks oleks tulnud üle kolme meetri maasse kaevuda. Ja kui tankistid hööveldasid oma kaevikuid masina külge käivate buldooseritega, siis meil polnud peale sapöörilabida midagi. Seepärast ongi arusaadav, miks auahne ülesanne "igale autole oma kaevik" püstitati juba aastaid tagasi. Siis kui meieaegsed kaitseministrid, marssalid Sergei "Mathias Rusti ohver" Sokolov ja Dmitri "Riigikukutaja" Jazov alles leitnandipaguneid tähistasid.

Neil aastail kui mina kaevasin, ei olnud meie roodul veel ühtegi valmis kaevikut. Mingid augud olid, aga ei saanudki täpselt aru kas need olid jäljed eelkäijate võitlusest moreeniklibuga või oli sealkandis sõja-aastail veriseid lahinguid peetud ja suurekaliibrilistest põrutatud. Viienda roodu tegemistest puudus ülevaade ja keegi ei julgenud vaatama ka minna. Võetakse spiooni pähe vangi, viienda roodu omad olid hullud mehed kui õppused käisid. Küll aga jõudis esimene rood jahmatava tõõvõiduni - täisprofiilis kaevik Uralile, 30 kraadise sujuva allasõiduga ja seda vaid aasta pärast labida maasselöömist.

Esitlusele oli kutsutud valitud seltskond pataljoni ohvitsere ja prapporeid. Mina sattusin täiesti juhuslikult mööda minema - tegelikult oli mõte minna metsasalu taha karjalauta. Kui asjale mõistlikult läheneda ja mitte terve rooduga sisse vajuda, võis sealt mõnikord katelokitäie piima välja nuiata. Ühishauale sarnaneva šedöövri kõrval hakkas silma meie roodukomandör kes vääääga tuttavas poosis - pläru suunurgas , vormimüts viimase võimaluseni kuklas ja üks käsi taskus, jutustas midagi ammulisui kuulavatele prapporitele ja irooniliselt muigavale esimese roodu komandörile. Poetasin ennast ka kuulajate ringi. Roodukas analüüsis tekkinud olukorda: "Vaatan, olete kõva töö ära teinud... muidugi, mis viga siin kaevata - puhas sõre liiv. Iseasi, kas oli mõtet vaeva näha. Ma peidan autod jäärakusse, kaevan nina maasse ja mootor on nagu ema süles. Kabiin ja kast jäävad muidugi välja, aga mis nendega ikka juhtuda saab. Kõva plekk ja männapuu. Mürsukoorem küll jah. Aga eks mürskudele olegi määratud sõjas lõhkeda. Ja mis vahet seal on kas autokastis või kahuritorus."

Rooduvana oli oma uute sõjapidamiskonseptsioonide selgitamisega nii ametis, et ei pannud tähelegi lisanduvaid ebasoovitavaid kõrvapaare. Kuigi olime tulnud tagavararajooni kindla plaaniga kaevata üks määrustikupärane autokaevik, andsid rooduka nägemused uusi mõtteid , et kust ja kui palju uuristada. Kui ma demblisse läksin, polnud teisel roodul ikka veel kaevikut. Aga vaja oleks olnud tükki sada.

Teiseks aastaks oli endalgi juba "ah-noh-mis-selle-raha-eest-saab-liigagi-hästi" meeleolu ja heatahtlik ning veidi väsinud "major Pronini pilk" välja kujunenud. Pole vaja vastu vaielda ega midagi tõestada. Kui kästakse, teeme ära. Kui kõike ei jõua siis pool. Kui haridus ei luba mõista kuidas, siis niimoodi nagu oskame.

Uudismaal paisati kõik alluvussuhted segi ja tekkis terve hulk uusi ülemusi. Ükskord esimestel päevadel istusin lauatennisesaalist improviseeritud staabis kui sisse tormas suurtükiväelase embleemidega major, ennast ei tutvustanud, mind isanimepidi ei kutsunud ja hakkas kohe töid laduma. Ma teadsin ühisest rongisõidust, et see on uudismaapataljoni zampolit, aga no niimoodi peale lennata: suurtükiväelased-sõjajumalad on ikka päris ülbeks läinud.

Zampolit tahtis et ma kohe seinalehe teeks , pealkirjaks "Viljakoristamise eesrindlased" ja tõmbas taskust miskise nimekirja kus figureerisid peamiselt kõiksugused Abdurahmanovi ja Suleiman-oglõ nimelised aktivistid. Ma olin rongis kogu pataljoni koosseisu vastavasse raamatusse üles täheldanud ja sellenimelisi küll ei teadnud. Vist tõmbas kurat keelest ja sundis vaidlema. Lisaks lugesin ette, mis seinalehe tegemiseks vaja on. Põhitegija neist oli punane tušš, mida ei müüdud mitte igas külapoes ja plakatisuled mis figureerisid seitsmes eri laiuses.

Komissar paugutas ust ja et olgu homseks valmis. Tuli teha käepäraste vahenditega. Paar plakatisulge oli ikka igal kirjutajal kuskil tikutoosis, tõmbasin vatmanpaberile hakatuseks paksu musta raami ümber ja joonistasin selle külge lilla kroonutindiga haiglasi, morbiidseid ornamente. Sellise lilla tindiga täideti tol ajal ametlikke dokumente, koolis kirjutati ilusa sinisega. Tänapäeval peaks see keemiatööstuse jääkprodukt Euroopa kultuuriruumis keelatud olema, sest värvitoon meenutas kangesti laiba koolnulaike. Siis veel samade värvikombinatsioonidega nimed sisse ja valmis.

Õõh, endal hakkas ka õudne, väljas oli juba pime ja kuidagi kõhe oli selja taha, mustavasse aknaruutu vaadata. Peitsin seinalehe kapi taha, öösel viirastusid unes lillade silmaalustega poliitkomissarid ja päikesekuumuses pundunud Uzbek-oglõd. Järgmisel hommikul siras päike kõrgel taevas, jube öö oli möödas ja ma otsisin seinalehele parajat kohta. Zampolit tuli ka vaatama, et kes see koridoris kõnnib.

Nägi , mis ma ohvitseride maja seinale tahan riputada ja arvas, et joonistatud on hästi. Ainult, et pealkirjaks oleks "Otlitšniki uborki urožaja" (Viljakoristuse eesrindlased) asemel võinud panna "Oni pogibli za rodinu" (Nad langesid kodumaa eest). Ja et jah, koristustöö pole veel õiget hoogu sisse saanud, ootame-vaatame, kes kõige paremini järje peale saab. Las see seinaleht natuke ootab. Ja mis asju poest vaja oli, ma saadan auto Petropavlovskisse. Õhtuks jõuab ehk tagasi.

Sai küll Nõukogude armees elada kui asjadele loominguliselt läheneda ja ennast tööga ei tapnud. Nagu sealsamas uudismaalgi, zampolit käis lõpetuseks lausa medali letti.

Fucs · Postitus Postitas **Fucs** » 28 Okt, 2009 12:52

Ega sealmail pole midagi muutunud. Ja pole midagi sentsatsioonilist ega ainulaadset nendes videodes. Täiesti tavalised asjad.

http://www.youtube.com/watch?v=fam2F7ptQL4
http://www.youtube.com/watch?v=uc3UgGrrhh8
http://www.youtube.com/watch?v=FSN6fcjtc-k
http://www.youtube.com/watch?v=pKTjceeZU18
http://www.youtube.com/watch?v=hyxREb1aZso
http://www.youtube.com/watch?v=4U0KWQPfQPw

gvardimatros · Postitus Postitas **gvardimatros** » 28 Okt, 2009 16:49

noh ega see nii hirmus kah pole, nagu videost paistab
aga ega noored ju niisama õppida ei taha, peab veitsa utsitama

vanahalb · Postitus Postitas **vanahalb** » 29 Okt, 2009 21:19

Mnjah.
Meie pataljoni kohta räägiti, et see peksti dedovtšina väljajuurimiseks kuskil 80-ndate alguses praktiliselt laiali. Edaspidi tulid noored suurte gruppidena ja enamik koosseisust vahetus aasta (mitte poolaasta) tagant. Sellega saavutati, et pataljonis oli kaks enam-vähem võrdset gruppi. Tserpakid (aasta teeninud) ja noored.
Mingi efekt nagu oli, sest äsja tulnud noor oli 1:1 tserpaki vastu , mitte 1:3 igasuguste poolaastameeste vastu.

Sollmann · Postitus Postitas **Sollmann** » 30 Okt, 2009 5:55

noh ega see nii hirmus kah pole...)

Ei olekski väga hirmus, kui kellaaeg oleks nt 18.08.
Öösel aga sihukest pulli, nagu 1. videol kujutatud, kaasa teha, teades, et jrgmsel päeval ootab ees miljon tegemist, ei ole just kõige õdusam.
Päälegi, pärast sellist meelelahutust ei ole ka unne suikumine just eriti hõlbus tegevus.

Kruuda · Postitus Postitas **Kruuda** » 30 Okt, 2009 7:53

Vähemalt saavad poisid motivatsioni tegeleda füüsilise ettevalmistusega. Aega on neil selleks üsna vähe, sest juba aasta pärast tuleb neil ise nooremaid motiveerida.
Kes aga kohe kuidagi Venelasi kirumatta hakkama ei saa, vaadaku õppeprotsessi Leegionis. Või olgu, ütleme, et Leegion on vabatahtlikud pätid aga Jänkid on Eestis siiski iidoliteks. Jänkid lasevad Delta sõdureid täie rahuga läbi Leegioni raja Guanal. Kusjuures vastast mängivad Legionärid.
Eestis on küll ajateenistus lühem aga motivatsiooni see küll ei näi tõstvat. Vähemalt isikliku kogemuse järgi, vaadates poisse kes sealt 8 kuud hiljem välja tulevad, no ei ole sugugi paremas füüsilises vormis, või isegi huvitatud sellest.

Laanepoeg · Postitus Postitas **Laanepoeg** » 30 Okt, 2009 10:42

Sellise peksmise ja alandamise juures juba ammugi ei motiveeri kedagi. Ja ei tea miks küll keegi sinna ajateenistusse venemaal ei kipu?
Isiklikult näen motivatsiooni puudusena Eestis kasvatus töös koolides. Põhirõhku pannakse, nagu kol. laigna ütles- edukusele. Kui sa pole edukas siis sa ei löö läbi elus. Ja enamus Eesti noortest ei tahagi läbida ajateenistust kuna see on ajaraiskamine, selle asemel et seal olla, võiks raha teenida kuskil välismaal. See aasta on teisiti, pigem tullakse ajateenistusse

. Ja mina loobiks seda pori kõige rohkem ikka haridusministeerimusse. Koolis räägitakse aint kuidas me olime orjad ja kui alandlikud me peame olema. Puudub täielik kasvatus töö.. On jäetud mulje sõjaväest kui põrgust. Noored kardavad seda. Aga miks, sest igal pool filmides ja vanemad inimesed räägivad teab mis õudusi sellest. Koolides tuleks luua riigikaitse tunnid, viia väeosadesse vaatama ja lasta ajateenijatel rääkida kuidas elu on. Ok nüüd on juba pikalt seda virinat.

Sollmann · Postitus Postitas **Sollmann** » 30 Okt, 2009 10:51

Kruuda kirjutas:Vähemalt saavad poisid motivatsioni tegeleda füüsilise ettevalmistusega. Aega on neil selleks üsna vähe, sest juba aasta pärast tuleb neil ise nooremaid motiveerida.
Kes aga kohe kuidagi Venelasi kirumatta hakkama ei saa, vaadaku õppeprotsessi Leegionis.

Leegionis kosutati öösiti noori jalahoopidega rindkeresse ning lasti nad peale 'füüsilise ettevalmistuse tgmist' pesemata voodisse?!

Herr Kruuda ei ole vist NA-s teeninud.
Selles toredas armees polnud enesearendamine noortele lihtsalt ette nähtud.
Päälegi, võimaluse anvanedes ei jätkunuks tänu vanakeste kasvatustegevusele, vähestele unetundidele, nürile tööle ja pesematusele selleks ka energiat.

Nende videode põhjal pole sealmail just palju muutunud

kalleb · Postitus Postitas **kalleb** » 30 Okt, 2009 13:17

no pärast sellist treeningut pole imesteda kui mõnele demblile kogemata auto peale kukub , ta kusagilt sobivast kohast alla tõugatakse või lihtsalt mõne piinatava poolt maha lastakse

selliseid juhuseid oli NA-s massiliselt

meie demblid olid ka sellised jube metsikud aga ega nad julgenud säärast jura korraldada sest mõni mees väeosast oleks ikka zampoliidile teatanud ja oleks korraldatud näidispoomine kõikidele teiste hirmuks -saadetud algul kubusse ja jama kordumisel desbatti

parajasti käisid ka 80 aastate lõpus mingid kampaaniad dedovshina vähedamiseks armees ,seda prooviti asendada ustavsiinaga ehk elamise ja käitumisega rangelt ustaavi järgi

areneda selles armees ei olnud praktiliselt võimalik , taandareng oli võimalik

ajusid komposteeriti pidevalt nii ohvitseride kui ka kaasteenijate poolt - sellega prooviti sust voolida ajudeta ja mõtlemisvõimeta nukk kes vastav kõige peale tak totsna ja teeb seda mida kästakse

nii mitmelgi tüübil lõi võim väga pähe ja nad läksid süsteemiga kaasa

asja vastu aitas ainult pohhuism ja polnud mõtet nende jauramisi väga tõsiselt võtta

las koerad hauguvad-karavan liigub ikka edasi

Sollmann · Postitus Postitas **Sollmann** » 30 Okt, 2009 14:13

Tollest 1. videoklipist veel, et pärit on ta mitme-setme aasta tgnt.
Demonstreeriti seda öist kasvatusmeetodit omal ajal pea kõigis Vm telekanaleis.
Melu oli üksjagu suur ja kui mälu nüüd ei peta, said nood vanemad ajateenijad kohtu poolt ka üsna korraliku karistuse

Fucs · Postitus Postitas **Fucs** » 30 Okt, 2009 15:51

Vähemalt meil oli nii, et ohved pigistasid silmad nn dedovšina ilmingute kohapealt kinni. Kuigi jah, 1986 räägiti ka meil suurelt sellise asja tõsisest väljajuurimisest.

Meie staršina rotõ (rooduvanem), vanempraporšik, ütles otse välja, et vanakesed peavad nooremaid kasvatama, et need üle käte ei läheks ja sõna kuulaks, andes sellega justkui vaikiva heakskiidu igasugustele "kasvatusmeetoditele" ja vabad käed vanakestele.

Esimeses videos nähtud öiseid arappe tehti meil pidevalt ja need ei olnud mingi erakordne nähtus. Aga sellistel kasvatusöödel said kõige suurema kasvatuse fašistid, ehk siis eestlased, lätlased ja leedukad (seepärast ongi siis baltlased rohkem kasvatatumad) . Eriti esimesed kaks rahvusgruppi. Vahel said kasvatustöö kogu rangust ja põhjalikkust tunda ka bandeerad ja hahollid (ukrainlased). Kui vene rahvusest tegelastele lõppes kasvatusöö lõpuks tavaliselt, nagu videoski, otboiga, siis fašistide kasvatusöö jätkus tihti peldiku- või kasarmuküürimisel. Mõnel eriti alandlikul ka veel vanakeste bardjankade, sokkide ja vormiriietuse pesul.

(Üks pisiasi veel: Harrastati vastu rinnanööpi löömist. Tänapäevasel vene vormil vist puudub see mõjus kasvatuselement - suur, viisnurgaga metallnööp

)

Asja tegi keeruliseks see, et vastuhaku puhul leiti ka võimalusi samaeffektiivseks (öö)kasvatuseks "po ustavu". Seerule vastu hakates võisid aga ise dispatti sattuda.

Või võeti jäärapäised tegelased ükshaaval vanakeste poolt hiljem ette.

Näide: Meil autoroodus jagati iga päev noorekesed vanakeste vahel ära "väljaõppe" saamiseks. Kes rembaasi, töökotta kes autoparki. Kui sa olid mingil moel näidanud öökasvatustel üles iseteadlikust või vastupanualget, siis organiseeriti sulle nädalaid kestev kasvatustöö po ustavu. Sa said kõige jälgimad, vaevalisemad, raskemad ja alandavamad tööd ning ülesanded, mis üldse saada olid. Ja sellised päevad zadrootšitasid sind 100 korda rohkem kui üks öine paaritunnine kasvatustöö.

Või topiti sind järjepidevalt erinevatesse narjaadidesse (toimkondadesse). Küll roodu ja autoparki, küll sööklasse. Seal võisid end siis lahkelt, po zakonu i po ustavu, peldikute, kasarmuseinte-põrandate-lagede, masinate või rasvaste sööklapõrandate ja sööginõude pesemisel (seebiveega) ennast oimetuks nikastada (eriti suurtes väeosades) ning tumbotškal tikksirgelt ennast ogaraks seista.

Või leida end üllatusena juba legendaarseks saanud tööde tegemiselt: asfaldi mustaks viksitamiselt, kaskede ja äärekivide valgeks lupjamiselt, rohuliblekeste mudaauku siirdamiselt või lihtsalt mõne mõtetu augu kaevamiselt. Eks valikud olid igaühe enda teha.

Lemet · Postitus Postitas **Lemet** » 30 Okt, 2009 16:35

(Üks pisiasi veel: Harrastati vastu rinnanööpi löömist. Tänapäevasel vene vormil vist puudub see mõjus kasvatuselement - suur, viisnurgaga metallnööp Very Happy )

Nööp ise oli köömes, pindala ju küllaltki suur, ilmselt oli põhiliseks pahategijaks ikka see va nööbi kand. 80-nda lõpul pandi PrikVOs kinni üks seltskond, kes harrastas kihlvedusid noorte rinnaku vastu automaadi laadimisega. Kel on juhust proovida olnud, see teab, et uuemapoolse AKM päraga vastu lauda löömisel on tarvis märkimisväärset jõupingutust või väga äkilist lööki lukku nii palju tagasi jooksutamaks, et padruni rauda saaks. Noorsõdurite rinnak sai ilmselt märkimisväärseid kahjustusi. Karistused olid mäletamist mööda päris karmid, ligi kuus aastat dispatti vistist, kui mälu ei peta.

Sollmann · Postitus Postitas **Sollmann** » 30 Okt, 2009 18:00

Kord noorpõlves, peale vanakeste jrkdset demonstratsioonesinemist, sain õhtusel rivistusel kasvatusmetoodilise ülesande ihuüksinda välipeldik ära küürida.
Kemmergu väljanägemine löönuks käsu andmise hetkel igal nõrganärvilisel jalad alt - s..t kuhjaga üle auguäärte ja lõhn sellele vastav.
Öö läbi ei tulnud sõba silmale.
Mõtteis tiirles mitu varianti:
lüüa vanake-srsnt maha, põgeneda kuhu jalad kannavad, alluda 'seaduslikule korraldusele' ning üritada täita võimatuna näivat ülesannet?
Hommik oli õnneks õhtust targem:
öösel oli ilm muutunud kardinaalselt ning kauaaegne soojaperiood asendunud üle 10 kr-se pakasega ning hirmuäratav välipeldik kattunud puhta valge lume ja härmatisega.
Tookord pääsesin suht-koht kergelt, aga elavalt sai selgeks, et vastuhakkamine vanakestele on sama hea kui vastutuult ku..mine

Kruuda · Postitus Postitas **Kruuda** » 30 Okt, 2009 22:18

Sollmann kirjutas:Leegionis kosutati öösiti noori jalahoopidega rindkeresse ning lasti nad peale 'füüsilise ettevalmistuse tgmist' pesemata voodisse?

Leegioni põhimõte on õpetada kuni selgeks saab. Kui aga keegi ei taha õppida siis motiveeritakse kuni tekkib soov õppida. Võimalust, et ei jäksa lihsalt ei eksisteeri!
Näitena võin tuua korralduse kaevuda liivakivi kaljuse. Kaevevahendiks väike labidas (suht sarnane NL sapöörikale) ja kui see juhtub purunema siis edasi kätega. Kaevad seni kuni ennast mahutav pesa on valmis. Juhul kui keegi rühmast millegiga käkki keerab saab karistada kogu rühm. Olen neist kivid kotis rännakutest kõrbes siin varem kirjutanud mida tüüpilise karistusena kasutati.
See jutt, et NL armees üldfüüsilisega noored ei saanud tegeleda on küll täielik jama.

gvardimatros · Postitus Postitas **gvardimatros** » 30 Okt, 2009 22:19

eks mingis mõttes oli see ju noortele hea treening, nagu näha
õpivad stessi taluma, just nagu vaenlase tagalas
kuulake hooikalt mida pedagoogid linateoses õpetlikult kõnelevad

samas kõik need löögid mida tehti on nö. efekti peale üles ehitatud
ja nagu oli näha kõik valdasid löögi vastuvõtu tehnikat, ehk siis lendasid
suure karega eemale

minu arust kedagi ei alandatud, sest sõda käib ju kuni rahulepinguni
aga ülejäänud aeg tuleb valmis olla ja õppida
noor inimene kui läheb ajateenistusse peab olema valmis kõigeks ja jutul lõpp

www.militaar.net

kuidas ellu jääda nõukogude armees

Kes on foorumil