Vene kroonust põgenemine.

[Karuke]

Oli 1989a. ning põhimõttelisi vene armees teenistuses keeldujaid ja kojukippujaid oli palju...

Palun vabandust - aga pean vastu vaidlema.
Oli 1989a ja mina, suht värske siseministeeriumi vägede reservist sain au osaliseks läbida kordusõppuseid tegeldes sõjakomisariaadis sellesama kõrvalehoidmise ja ärakargamise küsimusega.
Tahad teada palju oli keeldujaid Tallinna toonase Oktoobrirajooni peale?
(Ma mõtlen siis avalikku keeldumist)
Tahad?

Mitte ainumastki. Ei ühtegi

[Nats]

Kirjutasin ka ise sõjakomissariaadis keeldumise avalduse. Oli suht keeruline tegevus, sest kuigi ERSP ja GENF-49 poolt õhutati keeldujaid, siis tegelikku toetust selliseks tegevuseks ei olnud. Keelduja seisis üksi silmast silma represiivorganitega. Alguses oli päris võimas tunne värbamiskomisjoni ees küsimuse peale kus väeliigis soovite teenida vastata, et keeldun teenistusest okupatsiooniarmees. Pärast läks asi väga tõsiseks ja ajasin ka mina mundri lõpuks selga.
Keeldumise ajal puutusin kokku mitmete omasugustega, kuid kahjuks ei muutunud see tegevus nii massiliseks kui lootsin. Rohkem rahvuslikku meelsust näitasid üles lätlased, aga eriti leedukad. Isegi kui neile oli munder selga saadud keeldusid nad näiteks avalikult vande andmisest. Nägin ise pealt viisakat argumenteeritud arutelu teemal Balti riikide okupeerimine Nõukogude armee poolt.
Kui algul ähvardas keeldujaid reaalne vanglakaristus siis hiljem millegipärast vabastati keeldujad armeest tervislikel põhjustel. Kohtasin Ringkonnahospidalis sellist keeldujat. Põgenemise vältimiseks oli mehel saateks personaalne konvoi. Ei usuks kui ise poleks näinud. Rääkisin nii põgeniku kui konvoiga, mõlemad olid eestlased.

[Janka]

Põgenejaid võiks vist liigitada kahte liini.
Nohikud ja tuusad.

Nohikutest on arusaadav. Ei kannatanud lihtsalt välja, närvid ei pidanud vastu. Pole mõtet rohkem soovidagi, nõrgad.

Aga teine liik, need tuusad. Vot need olid sellised fruktid, kes eraelus enne kroonuminekut linnakambas laiamas, laaberdamas ja kaklemas käisid.
Sõjaväes kamba toetusest ilma jäänuna ei kannatanud üksikindiviidina füüsilist vägivalda välja (teisi peksma oli küll meister!), millele lisandus psüühiline surve ja nii nad lõpuks raskuse all murdusid ning jooksu panidki.
Teadsin kunagi päris hästi üht selle viimase liigi esindajat.
Mõneti hea, et ta putket tegi, sest kui selline oleks redeli kõrgemal pulgal, siis hoia ainult alt... Õnneks ta sinna ei jõudnudki

[Fucs]

Ühed hoidsid kõrvale teised panid jooksu. Tiba erinevad tegelased vist.

Eks neist nahahoidjatest võis isegi aru saada omal ajal. Kõige suuremaks heidutuseks NA-sse minna oli 78-89 ikkagi Afgaan. Vahepeal tuli neid tinakirste päris usinasti sealt. Eestisse vist kokku 36 tk.

Milline oleks võrdlus EKV-ga antud kontekstis?

Teiseks oli kindlasti hirm selle ees, kuidas "fašistidesse" suhtuti ja neid koheldi. Hirmulugusid liikus ringi ju palju. Ja teada oli, kuidas "asiaadid" omi asju ajavad, mis kultuura neil on ja milliseid rõvedusi seal mail (tänini) normaalseks peetakse. Kohustus kaks-kolm aastat koos erinevate esindajatega, paarikümne rahvuselise kodumaa rahvaste seast külg-külje kõrval elada oli fakt. Lisaks siia veel paljude keeleoskamatuse probleemi ja sellest tulenevaid kartusi. Kui kogu NL rääkis või vähemalt sai aru vene keelest, siis baltlaste seas hiilgasid selle oskusega ainult leedukad.

Milline oleks võrdlus EKV-ga antud kontekstis?

Kolmandaks oluliseks viilimise võimaluste otsimise põhjuseks oli kindlasti ka võimalus sattuda teenima 3 aasta peale (mis pole sugusi lühike aeg noore mehe elus). Eriti allveelaeva peale, mis vahel pinnale tagasi ei tahtnud tõusta. Või siis ka kahe aasta peale kuid näiteks sisevägedesse zekke valvama, millest pajatati hirmulugusid, kuidas need (zekid) vastu kiviseina teritatud lusikavarre või plekktaldrekuga valvureid maha võtsid või nende elukeste peale kaarte tagusid. (Sellega seoses on üks konkreetne juhtum, kus minu naabripoiss teenis kusagil kamtšatkal vangivalvurina, ning puhkusel käies ta rääkis, et tema elukese peale olevat vahialused kaarte tagunud. Kaotaja pidi "grazdankas" asja ära õiendama. Naabripoiss muideks löödi koju demblisse sõidul rongis maha ja visati rongist välja kusagil siberi avarustes. Mingid liinimehed ükskord leidsid tema jäätunud laiba siis. Ema käis "Alkaga" (külmikuga veok) pojal kusagil venemaal järel. Isegi eestisse ei saadetud tema laipa riigi poolt. Kes mõistaks hukka tema nooremat venda, kes NA-st pärast seda kõrvale "viilis" ? )

Milline oleks võrdlus EKV-ga antud kontekstis?

Neljandaks olid erikategooria "viilijad", kes smugeldasid ennast positsioonidel istuvate sugulaste ja tuttavate toel aega teenima Eestisse või halvemal juhul Lätti-Leetu. Nemad ei hoidnud kõrvale NA-st kui sellisest üldse, vaid tahtsid teenida kodus või kodu lähedal. Oli suur vahe, kas sind saadetakse kusagile mõõtmatutesse kaugustesse meie piiritul Nõukogude kodumaal koos kõigi eelpool loetletud võimalustega, või näiteks Tallinna miilitsabatti. See puudutas otseselt ka puhkustele saamise korda, võimalust ja tingimusi. Linnaloa saamise mõttekusest erinevates kodumaa punktides rääkimata. seega liigitaks neljandaks oluliseks põhjuseks teenimiskoha kauguse ja asukoha kodust.

Milline oleks võrdlus EKV-ga antud kontekstis?

Alles viiendana ma vaatleks usulisi ja ideelisi põhjusi. Nendel põhjustel teenistusest keeldujaid, ma pakun, oli võibolla paar protsenti. Siia gruppi pugesid ka lihtsalt nö. "memmepojad", labased viilijad, kellel paljast mõttest, vähemalt kaheks aastaks kodunt ja vanemate juurest lahkumisest, kõht lahti läks. Paljud neist hakkasid siis järsku "tõsiusklikuks" või "Eesti patrioodiks", viies "maine alla" ka tegelikel usklikel või ideelistel tegelastel. Aga ma ei mõistaks nii otseselt hukka ka neid. Nagu keegi eespool ütles, kõik ei ole sündinud militaristideks.

Siin saaks ma arvan tuua paralleele ka EKV-ga.

Ja on üks kategooria tegelasi, kes on tekkinud seoses "moodsa maailmaga" ning kellesuguseid NA ajal ei teatud-tuntud. Nimelt igasugused arvutisõltlased jms, kes ei suuda kahte tundigi ilma IT-ta elada. Kusagil kunagi käis läbi uudis, et see pidavat lausa diagnoositav haigus olema ja kuuluma mängusõltuvuse või alkoholisõltuvusega samasse gruppi. Siia paneks ka kõik kõrge enesehinnanguga mürsikud, kes teavad väita, et nende äripotensiaal tuleb ära kasutada tsiviilis ning, et nende "oskused" lähevad EKV-s kaotsi ja raisku. Ma ütleks nende kohta isehakanud "intelligendid".

***
Ärajooksmisest NA-s.
Üldiselt, kui joosti minema relvaga, siis tavaliselt lõppes see ärajoostava(te) surmaga. Kui pandi plehku relvata, siis oli suurem lootus ellu jääda. Ära joosta oli mõtet vaid siis, kui said NLiidust välja. Kui ei saanud siis varem või hiljem saadi sind kätte.

Ja tagajärjed olid erinevad, sõltuvalt muuhulgas ka sellest, kas pandi putket enne vande vastuvõtmist või pärast.

Erinevused kinnitavad reeglit.
Millisesse gruppi tuleks liigitada vennad Voitkad?

[Alexy]

aga ega sellist dedovshinaga mõnitamist ei esinenudki lahinguolukorras olevatel väeosadel kus kõik igapäev relvis ringi käisid -ju kartsid omade käest lahingolukorras tina saada

aga rahvaste sõprus oli nõukogude liidus piiritu ja veel praegugi veel allergia igasuguste tahmanägude ja pilusilmade vastu

niipalju siis rahvaste sõpusest ja internatsionaalsest kasvatusest

Eks ta sõltus siiski nii väeosast ning kümnetest muudest asjadest.Oli nii mõnitusi, füüsilisi klaarimisi jms. kuigi igapäevaselt oli kolmandikul meie roodust relvad koos lahingumoonaga peos ja lisaks kasarmus ka relvhoidla võtmed meie ehk siis ajateenijate käes.Eks nende aastate jooksul tuli seista rauda saadetud padruniga ak ees kui ka mõned noavõitlused maha peetud.Meil käis selle paari aasta jooksul roodust läbi 15 erinevat rahvust ja oi kui palju "karvaseid ja sulelisi".Dedovshina suutsime pool aastat ennem demblit peaaegu kaotada(mis oli küll suht keeruline kuna meie demblis oli 75% kes kuidagi ei tahtnud aru saada miks neile tehti aga nemad ei või teha)Põgenemesi tuli ette paar korda selle aja jooksul, üks kestis päeva, teine kolm.Lihtsalt kinnine asula, ümberringi lagedad sopkad ja tavaelanikud...väga kaugel.Mõlemad saadeti katlakütjateks(üks üli ropp ja vastik töö oli neil seal Olenja Gubas)


Alex@üle 300 ööpäeva karauulitanud

[fireman]

Tinakirste tuli minuteada Afgaanist 32 tk. millest siiski kõik polnud eestlased. 19 olevat olnud eestlased. Nii väideti aastaid tagasi saaremaa kokkutulekul. Haavatasaanuid olevat olnud palju rohkem. Lisaks väideti, et kõik neist hukkunutest polnud siiski vaenlase käeläbi hukkunud. 78.a.-89.a. pole mina küll kuulnud, et Afgaanist oleks keegi plehku pannud.
Muidugi see minu jutt ei välista seda, kuid siiralt kahtlen selles.

[alax]

Kas Afgaanist ka teisele poole ka ümber karati! Mälus nagu oleks midagi sellist.

[Lemet]

Karati küll, mingi aeg tagasi oli vistist Ereltilt pikk jutt läbi seikluste läände jõudnust. Vast keegi mäletab täpsemalt...

[ghost]

Eks põgeneti sõjaväest ehk siis joosti üle ka Afganistanis. Ainult et mingit vastuvõtukomiteed teisel pool ootamas ei olnud. Seega polnud teada kas teisel pool üleüldse ellu jäetakse. Aga olen lugenud, et ikka oli õnnelikke ka nende hulgas, kes ka päris kaugele jõudsid. Keegi sell näiteks oli olnud sõjapealiku autojuht. Hilisematel aegadel on mõned neist välja tulnud, kelle kirst tegelikult tühi oli. Eks nende tegelaste võrra pärast langenute arv natuke vähenes.
Kusagil venekeelses netis on üleval nimekirjad (ei leidnud üles) vene armee, või oli see mingi osa kaotuste kohta ja seal toodud nimeliselt, kes hiljem välja ilmunud - kas siis vangist vabanenud või afgaanide poolel olnud ja nüüd kusagil välismaal ning endast märku andnud.

[traatjalg]

86 või 87 meilt üks vene poiss jalga lasi, enne seda naelutas keevituselektroodiga kõveraninalise lamba----uja telgi põrandasse kaela pidi kinni.Kui nüüd mälu ei peta siis prappori tulenuia võttis ka kaasa.

[LeBon]

Dedovshina suutsime pool aastat ennem demblit peaaegu kaotada(mis oli küll suht keeruline kuna meie demblis oli 75% kes kuidagi ei tahtnud aru saada miks neile tehti aga nemad ei või teha)

Üks mu sugulane mainis, et temal polnud dedovshinaga peaaegu kokkupuuteid tänu sellele, et samal ajal saadeti nende väeosasse arvukalt Afganistanist saabunuid ohvitsere kes otsustasid asjale konkreetse lõpu teha. Asi käis nii, et kahtluse korral rivistati vanakesed üles ja anti rivi ees kõigile lõuga, oli ta süüdi või mitte.
Umbes sama asja kirjeldas ka Aleksandr Lebed oma mälestustes või mingis intervjuus. Võib-olla ta muidugi mängis lihtsalt rahvameest.

Kusagil venekeelses netis on üleval nimekirjad (ei leidnud üles) vene armee, või oli see mingi osa kaotuste kohta ja seal toodud nimeliselt, kes hiljem välja ilmunud - kas siis vangist vabanenud või afgaanide poolel olnud ja nüüd kusagil välismaal ning endast märku andnud.

Kunagi 90-tel oli venelastel mingi film, mille sisu oli selles, et vene soldat võeti vangi või põgenes afgaanide poole. Seal hakkas veendunud moslemiks ja aastaid hiljem saabus kõigile ootamatult oma kodukülla tagasi, seda juba peale NL lagunemist. Film ise oli selline masendav lugu tänapäeva vene külaelust - kõik teised mehed muudkui jõid, varastasid ja tegid muid sigadusi ning Koraani veendunud järgijal polnud seal teps mitte hakkama saada, Kas keegi teab selle filmi nime või oskab koguni öelda, kus seda netis vaadata saaks?

[Aspelund]

Musulmanin/Мусульманин (1995)

http://www.imdb.com/title/tt0113878/

A.

[Vandersell]

Huvitav, kas teate ka neid , kes stagaajal lihtsalt teatasid sõjakomissaraadis, et nad ei lähe kroonusse ja kõik. Ma ei mõtle üleminekuaega.
Minu teada näiteks Jehoova Tunnistajad keeldusid. Huvitav, mis keeldujaid ootas. Kas oligi vanglasse minek?
Seewaldist tuli vist ka enne kindlasti läbi käia. Seal võis "vedada."
Aga põgenemise põhjusi võis olla palju. Mõni jaoks oli teda ümbritsev õhkkond liiga nõme. Mis teha- maitse asi.
Aga põgenejate tulevik oli siiski enne üleminukuaega liiga tume ning kahtlane.

[Fucs]

No kui sa läksid sõjakomissariaati ja ütlesid, et mina sõjaväkke ei lähe ja kõik, siis tuldi sulle õigel päeval kongiga järele ja viidi lihtsalt minema. Heal juhul sõjaväkke. Halvemal juhul said kriminaalkaristuse. NSVL ja ENSV Kriminaalkoodeks olid rikkad võimaluste poolest sind ükskõik missuguse, riigi poolt määratud ja ettenähtud tegevuse vastu astudes, sind ka selle riigi vastaseks või õõnestajaks tunnistada. Seega parimal juhul said oma paar aastat vangistust (lihtsalt sõjaväkke minemisest keeldumise eest) ENSV Krk §78 või keerati sulle mõni muu § ja lõige veel otsa. Võimalusi oli tohutult ja igale maitsele.

Said näiteks:
ENSV Krk §68 lg 1 Nõukogudevastane agitatsioon ja propaganda.
Karistus: 6 kuud kuni 7 aastat vangistust.

või ENSV Krk §62 (hunnik lõikeid) Kodumaa reetmine.
karistus 10 aastat vangistust (asumisega või ilma) kuni surmanuhtlus koos kogu vara konfiskeerimisega.

***
Riigikogu stenogramm:

E. Tarto
Aitäh, härra istungi juhataja! Austatud kandidaat härra Ott Järvesaar! Õiguskomisjoni esindaja ütles, et arutluse käigus tuli välja, et te olete osalenud kohtunikuna ka poliitilistel protsessidel. Nimelt, sõjaväest kõrvale hoidunud isikute süüdimõistmisel. Kas te võiksite neid protsesse lähemalt kirjeldada?

O. Järvesaar
Nendest protsessidest oli õiguskomisjoni istungil juttu. Minu eesistumisel toimus Jõgeva Maakohtus aastatel 1986 ja 1987 kolm sellist protsessi. Kaks nendest olid seotud isikutega, kes tunnistasid Jehoova usku ega olnud nõus teenima relvajõududes ega üldse mingit riigikorda tunnistama. Esimesel protsessil oli karistus, kui ma õigesti mäletan, kaks aastat vabaduskaotust. Teine protsess toimus juba hiljem, 1987. aastal, siis oli olukord muutunud ja järgmist isikut me enam vabaduskaotusliku karistusega ei karistanud. Karistuseks olid paranduslikud tööd oma töökohas. Ta töötas oma isa juures. Kolmas kohtuasi oli seotud ühe teisest rahvusest Mustvee elanikuga, kellel oli probleeme alkoholiga. Teda oli korduvalt kutsutud sõjakomissariaati, et saata teda relvajõududesse teenima, kuid ta jõudis ennast alati nii purju võtta, et ta komissariaati lihtsalt ei jõudnud. Need on need kolm kohtuasja, mis minu eesistumisel toimusid.

V. Niitsoo
Aitäh, härra juhataja! Austatud Riigikohtu liikme kandidaat! Ma julgen siiski kahelda teie väites, et te mõistsite need sõjaväeteenistusest keeldujad Eesti NSV seaduste alusel täiesti korrektselt süüdi. Eesti NSV kriminaalkoodeks nägi ette karistust sõjaväeteenistusest kõrvalehoidumise eest, usklikud aga ei hoidunud kõrvale, vaid nad keeldusid teenistusse minemast. Järelikult pidi nende süüdimõistmisel olema tegemist juriidilise vägivallaga, mis muutis keeldumise kõrvalehoidumiseks. Kas see oli nii?

O. Järvesaar
Aitäh! Keeldumisel ja kõrvalehoidumisel tehti vahet järgmiselt. Isik, kes ei tulnud sõjakomissariaati, oli kõrvalehoiduja ja see, kes tuli kohale ja avaldas seal, et ta keeldub, oli teenistusse minemisest keelduja. Kuigi, ma ütlen veel kord, seadus seal muidugi vahet ei teinud. Aga selle kohta, et nende inimeste suhtes kasutati juriidilist vägivalda, võin ma öelda, et kriminaalõiguse järgi karistuse mõistmine on alati mingil määral riigi sunnijõu rakendamine. Aga ma ei taha, et siit võiks jälle jääda arusaamine, nagu ma õigustaksin seda, mida riik nende isikute suhtes toime pani.

http://web.riigikogu.ee/ems/stenograms/ ... 14-03.html

Lisaks kehtis seadus: "Nõukogude Sotsialistlike Vabariikide Liidu seadus üldisest sõjaväekohustusest".


http://www.knukim-edu.kiev.ua/download/ ... x15381.htm

[paadikapten]

Huvitav, kas teate ka neid , kes stagaajal lihtsalt teatasid sõjakomissaraadis, et nad ei lähe kroonusse ja kõik. Ma ei mõtle üleminekuaega.
Minu teada näiteks Jehoova Tunnistajad keeldusid. Huvitav, mis keeldujaid ootas. Kas oligi vanglasse minek?
Seewaldist tuli vist ka enne kindlasti läbi käia. Seal võis "vedada."

Jehoova tunnistajaid sattus seetõttu vangi ja laagritesse küll. Ma kunagi käisin nendega tihedamalt läbi - sain siis seda infot nii suuliste kui ka nende ajakirjades avaldatud meenutuste kujul. Kes huvi tunneb, võib lihtsalt nendega kontakti võtta - nad on valmis nii ise jutustama kui ka otsima välja ajakirju, kus on meenutusi avaldatud. Tuleb vaid arvestada nende sooviga sind kõigi kuradite kiuste nende usku pöörata