siin spetsiaalselt hiimikute foorum
http://www.himbat.ru/forum/index.php?si ... a16fc0a7d6
Karauul
siin huvitavat infot regeneratiivpadrunite kohta
егенеративные препараты, используемые в ИП-4, имеют следующий состав. Пусковой брикет ПБ-4 включает: NаО2 - 15%, КО2 - 40%, КНSО4 - 40%, Аl(пудра) - 3%, асбест - 2%. Блочный продукт РБ-4 имеет состав: КО2 - 83%, СаО - 15%, асбест - 2%. Б – 2и (зерненный): NаО2 – 71%, Nа2О2 – 11%, Са(оН)2 – 15%, NаОН – 3%.
niiet hingavad asbesti nii et ragiseb
егенеративные препараты, используемые в ИП-4, имеют следующий состав. Пусковой брикет ПБ-4 включает: NаО2 - 15%, КО2 - 40%, КНSО4 - 40%, Аl(пудра) - 3%, асбест - 2%. Блочный продукт РБ-4 имеет состав: КО2 - 83%, СаО - 15%, асбест - 2%. Б – 2и (зерненный): NаО2 – 71%, Nа2О2 – 11%, Са(оН)2 – 15%, NаОН – 3%.
niiet hingavad asbesti nii et ragiseb
Kes avitab
Kirjutamisega olen takerdunud probleemile.
Tahan lisada satipilte kirjeldatud ja ka veel kirjeldamata kohtadest .
Google earth ja teiste satipildid on kuidagi ühevanused ja ühe ning sama kiiksuga. Nagu mingi stamp kohe.
Samara lähedase metsamassiivi Koltubanka resolutsioon on tükati alla nulli. Just see koht mida tahan.
Samas ka pisem häda, ei ole pihta saanud, miks ei lase neidki pilte kopida.
Kirjutamisega olen takerdunud probleemile.
Tahan lisada satipilte kirjeldatud ja ka veel kirjeldamata kohtadest .
Google earth ja teiste satipildid on kuidagi ühevanused ja ühe ning sama kiiksuga. Nagu mingi stamp kohe.
Samara lähedase metsamassiivi Koltubanka resolutsioon on tükati alla nulli. Just see koht mida tahan.
Samas ka pisem häda, ei ole pihta saanud, miks ei lase neidki pilte kopida.
Ekraanilt saad neid pilte maha võtta Snagitiga. Programm selline. Aga kaartidel puudubki osade alade ligema uurimise võimalus.
http://www.techsmith.com/download/snagit/default.asp
http://www.techsmith.com/download/snagit/default.asp
Errare humanum est-aga veel inimlikum on selle teise kraesse väänamine...
Milleks nii keerulist teed pidi minnna? Selleks on olemas üks nupp klaviatuuril - prt sc - vajutad ja kogu ekraanil olev pilt on salvestatud vahe mällu, võid selle enamustesse graafika programmidesse salvestada ja töödelda, kaasa arvatud Paint.Lemet kirjutas:Ekraanilt saad neid pilte maha võtta Snagitiga. Programm selline. Aga kaartidel puudubki osade alade ligema uurimise võimalus.
http://www.techsmith.com/download/snagit/default.asp
Ei mingit downloadi ja uue programmi installimist.
http://www.wikimapia.org/#lat=52.5385048&lon=52.8367066&
Tasapisi on kevadest saanud suvi.
Samara jõgi lao taga on alanenud oma paar meetrit või rohkem. Istun kõrgel kaldapealsel, kõlgutan jalgu ja vahin lihtsalt niisama vett. Siin sügavust üle pea ja teisele poole ilma paadita ei pääse. Allavoolu võib leida kohti kus kirsasaapast üle ei tule. Üldiselt on vastaskallas niiske, kõrge rohuga, padrikune ja üsna läbimatu. Räägitakse mingitest järvedest. Olen paaril korral läinud päris sügavale metsa, jah aga ilma kompassita ning kaardita võtab kõhedaks. Rändamise isust puudus ei ole aga katsu sa soldatina rohkem kui mõneks tunniks kuhugi kaduda. Pean rahulduma selle teadmisega, et on täielik kontrast meiepoolse liivase ning veepuuduse all kannatavaga kaldaga. Ükskord võsas uidates lausa komistasin kitsetalle otsa. Ajasin törtsuke tagagi et kätte saada. No ja mis ma siis oleks teinud. Minus pole tilkagi jahimehe verd.
Unelen nüüd siin vee ääres ja põen. Nimelt puhkuselt tagasi saabumise hingelist segadust. Olin sellest teisteltki kuulnud, et puhkus kaugel kodumaal pigem närtsitab kui kosutab. Muidugi pole asi nii hull, et peaks kivi kaelas vette hüppama ja ennast ära uputama. Aga säramisest on asi kaugel ja nukrus närib hinge nagu rooste. Kopitan päevi õhtusse veeretades mingi mulle võõra eesmärgi nimel. Sisimas on tunne, et tahaks kõva häälega hüüda, pistke p.... see kangelasliku minevikuga ja veel helgema kommunistliku tulevikuga üks kuuendik planeedist. Mõtetu lihasuretamine. Isegi siin, paarkümmend meetrit laost, jõe ääres ei tohiks ma olla. Patrull käib kogu aeg suplejaid otsimas ja hirmutamas.
Ainult Dolguskiniga vahele jäämise puhuks kokku lepitud hädavale, ropult mürgise aine kiire vajadus maha pesta, teeb mind julgeks ja võimaldab loodust nautimas käia.
Uitmõtted tegelikult. Pealegi, enamus minu teenistuskaaslastest ainult unistavad kodus käimisest seda reaalselt saamata.
Poptsov ja Dolguskin meisterdasid mulle puhkuse ja neid tänan ma loomulikult traditsioonilise, terves NSV Liidu piires tunnustatud imerohuga, Vana Tallinnaga. Vean kihla, et nende naised kodus ajasid keeled ka pudelisse, et see viimse tilgani kätte saada.
(All pildil on kolmnurgaga tähistatud ala, kus kulges igapäevane elu)
http://www.wikimapia.org/#lat=52.538504 ... 15&m=b&v=1
Pilk jääb peatuma jões askeldaval seakarjal. Elukaid on tükki kümme. Mõned panniküpsed ja suurem osa alamõõdulised. Tulevad aegamisi minu suunas. Solistavad nii madalas vees kui tuhnivad vee piiril. Pole neil kiiret, pole ka minul. Sead sigadeks, aga siis köidab hoopis midagi sellist, mida kodus kunagi näinud pole. Sammun lähemale ja vaatlen tegevust hulga aega.
Mõned lähevad nii sügavale, et ainult rõngasnina ulatub välja, siis pistavad pea vette ja hakkavad vee all tuhnima!!! Sisuliselt sukelduvad päris kauaks. Püüan sama kaua hinge kinni hoida, polegi nii lihne! Otsivad midagi hoolega. Siis tõstavad pea puhkides ja söövad midagi mõnuga. Lähen tasakesi veel lähemale ja näen lõpuks, et jõekarbid on need millega niimoodi maiustatakse. Hämmastab kui osavalt leidmine käib. Iga natukese aja tagant karp. Siis pööravad otsa ringi ja lähevad Totski-2 keskme suunas samm-sammult tagasi. Trehvan neid sedasi veel terve suve. Vot on andekad tegelased.
Antakse käsk läbi viia õppused masinate ja isikkoosseisu desaktiveerimise ja degaseerimise osas. Tassime klassi autode ja tankide pesemise tarbeks välja mõeldud komplekte. Minu põhiliseks osaks on etendustel lavapoisi töö. Suured plekist kastid on täis voolikuid ning harju ja neid ma siis näitamiseks avan ja sulgen. Mulle isiklikult meeldis autojuhi ihuharimise seade. Presendist toru tuule eest varjumiseks, kanister ja soojusvaheti mis käis sooja vee saamiseks summuti otsa. Praapor ja major rääkisid, et pidi isegi töötama ja saab end tolmust puhtaks loputada. Muidugi on see mõeldud ennekõike radioaktiivsest tolmust lahti saamiseks.
Kogu selle kraami pean lattu tagasi vedama. Paraku on üks kastikolakas nii suur ja raske, et jätan ta homseni klassi.
See on viga. Vaenlane ei maga ja öösel käivad vargad. Voolikud ja harjad viiakse minema. Sisenetakse põranda alt, sest sinna viib miskipärast luugike. Tasapisi sigineb arvamus, et sedasi on inspekteerimas käidud ilmselt varemgi. Mingi aeg ei saadud seda teha, sest kapp oli luugi peal. Eriti vihastab mind kirjaümbrikute ja muu isikliku pudipadi pihta panemine. Nii väiklased siis. Poptsovil jälle üks mure juures. Komplekt laos lahingkomplektina ja ole nüüd mees ning leia sinna puuduv asemele. Kuigi mulle kurje etteheiteid ei tehta, tunnen end süüdi lihtsameelsuses ja sant on olla. Sisu ju viidi ära, selle oleksin jõudnud lattu viia.
Suur suvi on võimust võtmas ja keemiakaiste ülem Poptsov ütleb, et saadab mind täiendõppele kolmeks kuuks Tshapaevski lähedale (lähedale Venemaa mõistes) keemiabaasi. Tegelikult asub see Pokrovkast 10 kilomeetrit, Zvezdast 6 kilomeetrit, Bezentshuki – Osinki raudtee ääres, siiani kaardil nimega Pokrovka plats.
Korjan oma kodinad kokku ja vormistan dokumendid. Enne ärasõitu tuleb geniaalne idee klassi põranda-alune, nüüdseks teile ka tuttava, IGN pulbriga mineerida. Panen maski pähe ja ronin luugist klassi alla, puistan paarimeetrise raadiusega ringi. Kui nüüd keegi luugini käpakil tuleb, see siis ka laksu saab. Olen kindel, et tulemata nad ei jää. Ja kuis ta sealt unnates minema pääseb, silmist pime, tatine ja kuhu suunas, seda annab ette kujutada. Luugi löön naeltega kinni.
Aidaa Totsk.
Samara jõgi lao taga on alanenud oma paar meetrit või rohkem. Istun kõrgel kaldapealsel, kõlgutan jalgu ja vahin lihtsalt niisama vett. Siin sügavust üle pea ja teisele poole ilma paadita ei pääse. Allavoolu võib leida kohti kus kirsasaapast üle ei tule. Üldiselt on vastaskallas niiske, kõrge rohuga, padrikune ja üsna läbimatu. Räägitakse mingitest järvedest. Olen paaril korral läinud päris sügavale metsa, jah aga ilma kompassita ning kaardita võtab kõhedaks. Rändamise isust puudus ei ole aga katsu sa soldatina rohkem kui mõneks tunniks kuhugi kaduda. Pean rahulduma selle teadmisega, et on täielik kontrast meiepoolse liivase ning veepuuduse all kannatavaga kaldaga. Ükskord võsas uidates lausa komistasin kitsetalle otsa. Ajasin törtsuke tagagi et kätte saada. No ja mis ma siis oleks teinud. Minus pole tilkagi jahimehe verd.
Unelen nüüd siin vee ääres ja põen. Nimelt puhkuselt tagasi saabumise hingelist segadust. Olin sellest teisteltki kuulnud, et puhkus kaugel kodumaal pigem närtsitab kui kosutab. Muidugi pole asi nii hull, et peaks kivi kaelas vette hüppama ja ennast ära uputama. Aga säramisest on asi kaugel ja nukrus närib hinge nagu rooste. Kopitan päevi õhtusse veeretades mingi mulle võõra eesmärgi nimel. Sisimas on tunne, et tahaks kõva häälega hüüda, pistke p.... see kangelasliku minevikuga ja veel helgema kommunistliku tulevikuga üks kuuendik planeedist. Mõtetu lihasuretamine. Isegi siin, paarkümmend meetrit laost, jõe ääres ei tohiks ma olla. Patrull käib kogu aeg suplejaid otsimas ja hirmutamas.
Ainult Dolguskiniga vahele jäämise puhuks kokku lepitud hädavale, ropult mürgise aine kiire vajadus maha pesta, teeb mind julgeks ja võimaldab loodust nautimas käia.
Uitmõtted tegelikult. Pealegi, enamus minu teenistuskaaslastest ainult unistavad kodus käimisest seda reaalselt saamata.
Poptsov ja Dolguskin meisterdasid mulle puhkuse ja neid tänan ma loomulikult traditsioonilise, terves NSV Liidu piires tunnustatud imerohuga, Vana Tallinnaga. Vean kihla, et nende naised kodus ajasid keeled ka pudelisse, et see viimse tilgani kätte saada.
(All pildil on kolmnurgaga tähistatud ala, kus kulges igapäevane elu)
http://www.wikimapia.org/#lat=52.538504 ... 15&m=b&v=1
Pilk jääb peatuma jões askeldaval seakarjal. Elukaid on tükki kümme. Mõned panniküpsed ja suurem osa alamõõdulised. Tulevad aegamisi minu suunas. Solistavad nii madalas vees kui tuhnivad vee piiril. Pole neil kiiret, pole ka minul. Sead sigadeks, aga siis köidab hoopis midagi sellist, mida kodus kunagi näinud pole. Sammun lähemale ja vaatlen tegevust hulga aega.
Mõned lähevad nii sügavale, et ainult rõngasnina ulatub välja, siis pistavad pea vette ja hakkavad vee all tuhnima!!! Sisuliselt sukelduvad päris kauaks. Püüan sama kaua hinge kinni hoida, polegi nii lihne! Otsivad midagi hoolega. Siis tõstavad pea puhkides ja söövad midagi mõnuga. Lähen tasakesi veel lähemale ja näen lõpuks, et jõekarbid on need millega niimoodi maiustatakse. Hämmastab kui osavalt leidmine käib. Iga natukese aja tagant karp. Siis pööravad otsa ringi ja lähevad Totski-2 keskme suunas samm-sammult tagasi. Trehvan neid sedasi veel terve suve. Vot on andekad tegelased.
Antakse käsk läbi viia õppused masinate ja isikkoosseisu desaktiveerimise ja degaseerimise osas. Tassime klassi autode ja tankide pesemise tarbeks välja mõeldud komplekte. Minu põhiliseks osaks on etendustel lavapoisi töö. Suured plekist kastid on täis voolikuid ning harju ja neid ma siis näitamiseks avan ja sulgen. Mulle isiklikult meeldis autojuhi ihuharimise seade. Presendist toru tuule eest varjumiseks, kanister ja soojusvaheti mis käis sooja vee saamiseks summuti otsa. Praapor ja major rääkisid, et pidi isegi töötama ja saab end tolmust puhtaks loputada. Muidugi on see mõeldud ennekõike radioaktiivsest tolmust lahti saamiseks.
Kogu selle kraami pean lattu tagasi vedama. Paraku on üks kastikolakas nii suur ja raske, et jätan ta homseni klassi.
See on viga. Vaenlane ei maga ja öösel käivad vargad. Voolikud ja harjad viiakse minema. Sisenetakse põranda alt, sest sinna viib miskipärast luugike. Tasapisi sigineb arvamus, et sedasi on inspekteerimas käidud ilmselt varemgi. Mingi aeg ei saadud seda teha, sest kapp oli luugi peal. Eriti vihastab mind kirjaümbrikute ja muu isikliku pudipadi pihta panemine. Nii väiklased siis. Poptsovil jälle üks mure juures. Komplekt laos lahingkomplektina ja ole nüüd mees ning leia sinna puuduv asemele. Kuigi mulle kurje etteheiteid ei tehta, tunnen end süüdi lihtsameelsuses ja sant on olla. Sisu ju viidi ära, selle oleksin jõudnud lattu viia.
Suur suvi on võimust võtmas ja keemiakaiste ülem Poptsov ütleb, et saadab mind täiendõppele kolmeks kuuks Tshapaevski lähedale (lähedale Venemaa mõistes) keemiabaasi. Tegelikult asub see Pokrovkast 10 kilomeetrit, Zvezdast 6 kilomeetrit, Bezentshuki – Osinki raudtee ääres, siiani kaardil nimega Pokrovka plats.
Korjan oma kodinad kokku ja vormistan dokumendid. Enne ärasõitu tuleb geniaalne idee klassi põranda-alune, nüüdseks teile ka tuttava, IGN pulbriga mineerida. Panen maski pähe ja ronin luugist klassi alla, puistan paarimeetrise raadiusega ringi. Kui nüüd keegi luugini käpakil tuleb, see siis ka laksu saab. Olen kindel, et tulemata nad ei jää. Ja kuis ta sealt unnates minema pääseb, silmist pime, tatine ja kuhu suunas, seda annab ette kujutada. Luugi löön naeltega kinni.
Aidaa Totsk.
Saabun baasi.
http://www.wikimapia.org/#lat=52.898082 ... 15&m=b&v=1
Tshapajevskini asi väga lihtne. Aga see on linn rohkem kui kümme kilomeetrit kaugel. Segadust tekitab veel see, et on veel küla mis on nimega Tshapaevsk-11. Imedega pooleks saan Pokrovka platsile õhtu eel. Ja seda nimetatakse ikkagi Tshapaevski keemiabaasiks.
Kõik vist selleks, et vaenlane kätte ei leiaks.
Majutatakse meiesuguseid staabi taga võserikulises telklaagris. Paari päeva jooksul saabub kokku 26 soldatit. Paar päeva juhatab vägesid üks leitnant. Aga varsti kuulutab ta välja, et mina olen tema täievoliline asetäitja ja otsene kamandaja a ning o. Upitas tõbrik ahvi oma seljast minu selga. Edaspidi näeme teda episoodiliselt eriti pidulikel hetkedel ja siis ka kergelt õlisena.
Keemiabaas territooriumilt suur ja sisaldab igasugust hääd kraami teisest maailmasõjast alates. Sisenevaid raudteeharusid on mitu. Ladusid ja lahtisi laoplatse palju.
Enne läheb jumalapäike looja kui selles sisalduva ette jõuaks lugeda. Mõned näited ilmselt jutu sees toon.
Üsna pea tutvun ka sealse erilise korraga. See on ennekõike mõeldud tuleohutuse tagamiseks. Ette rutates, ohtu on seal tõesti palju, kui tuli lahti peaks minema siis oi-oi. Loomulikult on suitsetamine väga rangelt lubatud ainult väravahoone naabruses selleks ettenähtud platsikesel, konikustutamise anumatega istepinkide kõrval. Lisama peab, et sinna on oma pool kilomeetrit ladudest ja mõnest veel rohkem. Kas peab suitsunäljas persoon nii pikka matka vastu. Loomulikult ei pea. Kui nikotiinikelluke sõltlastel helisema hakka, siis siseneme praapori saatel mõnusat jahedust pakkuvasse laohoonesse. Lattu sellepärast, et väljas valvurid või suured ülemused näeksid mis me teeme.
Ühes hoone otsas on parajalt suur tühi osa ja selle keskel paarisaja kilone lennukipomm. Selgub, et sakslaste teise maailmasõjaaegne ja igati kasutamiskõlbulik. Ja veel mitte lihtsalt pomm vaid mürkgaasi sariiniga täidetud. Sisu on igati muljetavaldav. Selle otsa siis suitsumehed ritta istuma sätivadki. Plärud pannakse tossama.
Mina kui noor naturalist hakkan pärima, et kust selline eksklusiivne istepink siia sai ja miks ta sellisena kasutuses on. Tõde on lihtne. Kui kümmekond aastat tagasi otsustati pommid (c. 10000 tükki) Põhjamerre uputada, siis kogemata jäi üks maha. Üksikust pommist lahti saamine nii keeruline protsess, et siiani pole suudetud seda teha. Nii ta raip siin on. Aga keset ladu selleks, et niisugune üliohtlik asi kogu aeg valvsa silma all oleks. Mis siis ikka, valvame meiegi kohe mitu korda päevas.
Territooriumi põhjapoolses küljes, üsna piirdeaia ääres, on suured telliskividest ja betoonist maa sisse rajatud tünnid. Läbimõõdult tohutud ja sügavust võis oll ka parasjagu. Just võis olla, praegu on nad poolenisti täidetud igasuguse prahiga. Haisevad jubedalt kui tuul sealtpoolt. Nendes hoiti sakslastelt sõjasaagiks saadud IPRIITI. Kes ei tea mis see on, siis selgitus paari sõnaga. MUSTA VÄRVI ÕLINE VEDELIK. TEKITAB NAHAL RASKESTI PARANEVAID VILLE JA PÕLETUSI. On juba kümme aastat tagasi degaseeritud põletamise teel. Hoidlaid pestud ja leotatud igasuguste lahustega. Aga haisevad hingematvalt siiani. Kui ipriit põlema pandi, siis suits olnud kilomeetri kõrguseni. Mingi sealkandis lendava lennuki piloot oleks oma uudishimu eest maksnud eluga. Lendas suitsupilvest läbi ja oli laperdades pea maani laskunud. Kuidagi toibus ning pääses hullemast.
Venemaa baase valvavad kuldses keskeas naised. Kohusetruud, oma peaga mitte midagi ei mõtle, täpsed laskjad. Mitte mingi valemiga pehmeks ei räägi. Ja häda joodikule või muidu lollile kes piirdeaeda ukerdama satub. Täidavad käsku kohe, kuul pähe.
Aga nendest ipriidiaukudes ei saa üle ega ümber. Nimelt tuleb seal vahel kakal käia. Kõmbi siis oma murega kilomeeter lõõskava päikese all väravani või mine sinna! Ei ole lihtne otsustada.
Kaheksa ümmargust auku ongi ipriidi hoidlad, neid on tegelikult rohkemgi
http://www.wikimapia.org/#lat=52.903285 ... =b&v=1&o=1
Vaadake, probleem on selles, et ipriidihoidla sügavustes on ainuke koht kuhu naiste silm ei ulatu.
Ipriidihoidlas sees saab olla üksnes hingamat. Seega kogu toimetus sisenemisest kuni väljumiseni tuleb ajada ühe hingetõmbega. Saksofonimängijana julgen sellist rõõmu endale lubada paaril korral suve jooksul. Kortsutatud kirjade ja muude paberite järgi võib otsustada, et hea kopsumahuga tegelasi on siin viibinud teisigi.
Pilt panna
Et keemiabaas sisaldab põlevaid asju ja veel lisaks väga põlevaid, siis on olemas oma tuletõrjedepoo kahe autoga. Kuusteist ajateenijat meeskonnas. Ise nad teevad nalja, et sireeniga autod on neil selleks, et saaks esimestena jalga lasta. Sest on teada kurb tõsiasi, et paljude tuldvõtvate kraamide kustutamiseks üldse vahendid puuduvad. Vesi lisaks hoogu juurde.
Ilmaasjata nad siin ei ole. Tulekahju võib tekkida nii ootamatult, et korra tuli ka meil söögilauast püsti karata ja labidad seljas appi tormata. Hiljem pandi diagnoosiks, et manöövervedurike puistas ilmselt tahmatükikese ja see süütas hõõguma midagi, mis siis paari tunni pärast kuivanud heinale tule otsa pani. Mõnitusena lisaks tuule suund lao poole kus hoiul leegiheitjate põlevsegu. Pealegi osa kraamist lao kõrval heina sees kahesajaliitristes vaatides, tatt hammaste vahelt väljas.
Alleluuja.
Mida vähem tead, seda rahulikumalt magad.
Leegiheitjaid pole ise näinud. Nendes kasutatav segu väga sarnane kummiliimiga. Isegi lõhn oli samasugune. Väliolukorras segu tegemiseks ZIL auto koos paagiga nägi välja nagu vedelgaasi vedamise masinad. Kuue atmosfäärilise surve all segati ja lahustati bensiiniga tsisternis mingit valget pulbrit. Peeti meile ka üks loeng vastaval teemal. Omal ajal võeti selline barbaarne tapariist NSV Liidus relvastusest maha. Aga 1968 aasta Iisraeli ja Egiptuse sõja järel võeti kärmesti uuesti relvastusse tagasi. Nimelt selgus, et kui kuuli läbi sai surma Egiptuse soldat, siis teised paugutasid püsse edasi. Aga kui keegi sai sahmaka leegiheitjast ja pani siis tõrvikuna ühest kaeviku otsast teise, siis lidusid kõik ülejäänud püsse pildudes kus kurat.
Igapäevaselt võitleme koos muu personaliga õhust ründava vaenlasega. Neid raisku on palju, sittavad jubedalt laos olevaid kastivirnu. Need on hakid. Ümbruskond lage, ainus koht pesa teha ongi laod. Praaporid tapavad neid igas poosis ja igal võimalusel. Keegi meie poistest leiab mooduse kuidas sadistlik tapatöö kassile delegeerida. Hakk püütakse kinni ja söödetakse sundkorras kivikesi täis. Vaeseke on nüüd jalamees ja juba kõhu maast lahtisaamine kentsakas ning paras kangelastegu. Aegajalt on lao taga kuulda kägisemist kui kass oma kohust täidab.
[/img]
http://www.wikimapia.org/#lat=52.898082 ... 15&m=b&v=1
Tshapajevskini asi väga lihtne. Aga see on linn rohkem kui kümme kilomeetrit kaugel. Segadust tekitab veel see, et on veel küla mis on nimega Tshapaevsk-11. Imedega pooleks saan Pokrovka platsile õhtu eel. Ja seda nimetatakse ikkagi Tshapaevski keemiabaasiks.
Kõik vist selleks, et vaenlane kätte ei leiaks.
Majutatakse meiesuguseid staabi taga võserikulises telklaagris. Paari päeva jooksul saabub kokku 26 soldatit. Paar päeva juhatab vägesid üks leitnant. Aga varsti kuulutab ta välja, et mina olen tema täievoliline asetäitja ja otsene kamandaja a ning o. Upitas tõbrik ahvi oma seljast minu selga. Edaspidi näeme teda episoodiliselt eriti pidulikel hetkedel ja siis ka kergelt õlisena.
Keemiabaas territooriumilt suur ja sisaldab igasugust hääd kraami teisest maailmasõjast alates. Sisenevaid raudteeharusid on mitu. Ladusid ja lahtisi laoplatse palju.
Enne läheb jumalapäike looja kui selles sisalduva ette jõuaks lugeda. Mõned näited ilmselt jutu sees toon.
Üsna pea tutvun ka sealse erilise korraga. See on ennekõike mõeldud tuleohutuse tagamiseks. Ette rutates, ohtu on seal tõesti palju, kui tuli lahti peaks minema siis oi-oi. Loomulikult on suitsetamine väga rangelt lubatud ainult väravahoone naabruses selleks ettenähtud platsikesel, konikustutamise anumatega istepinkide kõrval. Lisama peab, et sinna on oma pool kilomeetrit ladudest ja mõnest veel rohkem. Kas peab suitsunäljas persoon nii pikka matka vastu. Loomulikult ei pea. Kui nikotiinikelluke sõltlastel helisema hakka, siis siseneme praapori saatel mõnusat jahedust pakkuvasse laohoonesse. Lattu sellepärast, et väljas valvurid või suured ülemused näeksid mis me teeme.
Ühes hoone otsas on parajalt suur tühi osa ja selle keskel paarisaja kilone lennukipomm. Selgub, et sakslaste teise maailmasõjaaegne ja igati kasutamiskõlbulik. Ja veel mitte lihtsalt pomm vaid mürkgaasi sariiniga täidetud. Sisu on igati muljetavaldav. Selle otsa siis suitsumehed ritta istuma sätivadki. Plärud pannakse tossama.
Mina kui noor naturalist hakkan pärima, et kust selline eksklusiivne istepink siia sai ja miks ta sellisena kasutuses on. Tõde on lihtne. Kui kümmekond aastat tagasi otsustati pommid (c. 10000 tükki) Põhjamerre uputada, siis kogemata jäi üks maha. Üksikust pommist lahti saamine nii keeruline protsess, et siiani pole suudetud seda teha. Nii ta raip siin on. Aga keset ladu selleks, et niisugune üliohtlik asi kogu aeg valvsa silma all oleks. Mis siis ikka, valvame meiegi kohe mitu korda päevas.
Territooriumi põhjapoolses küljes, üsna piirdeaia ääres, on suured telliskividest ja betoonist maa sisse rajatud tünnid. Läbimõõdult tohutud ja sügavust võis oll ka parasjagu. Just võis olla, praegu on nad poolenisti täidetud igasuguse prahiga. Haisevad jubedalt kui tuul sealtpoolt. Nendes hoiti sakslastelt sõjasaagiks saadud IPRIITI. Kes ei tea mis see on, siis selgitus paari sõnaga. MUSTA VÄRVI ÕLINE VEDELIK. TEKITAB NAHAL RASKESTI PARANEVAID VILLE JA PÕLETUSI. On juba kümme aastat tagasi degaseeritud põletamise teel. Hoidlaid pestud ja leotatud igasuguste lahustega. Aga haisevad hingematvalt siiani. Kui ipriit põlema pandi, siis suits olnud kilomeetri kõrguseni. Mingi sealkandis lendava lennuki piloot oleks oma uudishimu eest maksnud eluga. Lendas suitsupilvest läbi ja oli laperdades pea maani laskunud. Kuidagi toibus ning pääses hullemast.
Venemaa baase valvavad kuldses keskeas naised. Kohusetruud, oma peaga mitte midagi ei mõtle, täpsed laskjad. Mitte mingi valemiga pehmeks ei räägi. Ja häda joodikule või muidu lollile kes piirdeaeda ukerdama satub. Täidavad käsku kohe, kuul pähe.
Aga nendest ipriidiaukudes ei saa üle ega ümber. Nimelt tuleb seal vahel kakal käia. Kõmbi siis oma murega kilomeeter lõõskava päikese all väravani või mine sinna! Ei ole lihtne otsustada.
Kaheksa ümmargust auku ongi ipriidi hoidlad, neid on tegelikult rohkemgi
http://www.wikimapia.org/#lat=52.903285 ... =b&v=1&o=1
Vaadake, probleem on selles, et ipriidihoidla sügavustes on ainuke koht kuhu naiste silm ei ulatu.
Ipriidihoidlas sees saab olla üksnes hingamat. Seega kogu toimetus sisenemisest kuni väljumiseni tuleb ajada ühe hingetõmbega. Saksofonimängijana julgen sellist rõõmu endale lubada paaril korral suve jooksul. Kortsutatud kirjade ja muude paberite järgi võib otsustada, et hea kopsumahuga tegelasi on siin viibinud teisigi.
Pilt panna
Et keemiabaas sisaldab põlevaid asju ja veel lisaks väga põlevaid, siis on olemas oma tuletõrjedepoo kahe autoga. Kuusteist ajateenijat meeskonnas. Ise nad teevad nalja, et sireeniga autod on neil selleks, et saaks esimestena jalga lasta. Sest on teada kurb tõsiasi, et paljude tuldvõtvate kraamide kustutamiseks üldse vahendid puuduvad. Vesi lisaks hoogu juurde.
Ilmaasjata nad siin ei ole. Tulekahju võib tekkida nii ootamatult, et korra tuli ka meil söögilauast püsti karata ja labidad seljas appi tormata. Hiljem pandi diagnoosiks, et manöövervedurike puistas ilmselt tahmatükikese ja see süütas hõõguma midagi, mis siis paari tunni pärast kuivanud heinale tule otsa pani. Mõnitusena lisaks tuule suund lao poole kus hoiul leegiheitjate põlevsegu. Pealegi osa kraamist lao kõrval heina sees kahesajaliitristes vaatides, tatt hammaste vahelt väljas.
Alleluuja.
Mida vähem tead, seda rahulikumalt magad.
Leegiheitjaid pole ise näinud. Nendes kasutatav segu väga sarnane kummiliimiga. Isegi lõhn oli samasugune. Väliolukorras segu tegemiseks ZIL auto koos paagiga nägi välja nagu vedelgaasi vedamise masinad. Kuue atmosfäärilise surve all segati ja lahustati bensiiniga tsisternis mingit valget pulbrit. Peeti meile ka üks loeng vastaval teemal. Omal ajal võeti selline barbaarne tapariist NSV Liidus relvastusest maha. Aga 1968 aasta Iisraeli ja Egiptuse sõja järel võeti kärmesti uuesti relvastusse tagasi. Nimelt selgus, et kui kuuli läbi sai surma Egiptuse soldat, siis teised paugutasid püsse edasi. Aga kui keegi sai sahmaka leegiheitjast ja pani siis tõrvikuna ühest kaeviku otsast teise, siis lidusid kõik ülejäänud püsse pildudes kus kurat.
Igapäevaselt võitleme koos muu personaliga õhust ründava vaenlasega. Neid raisku on palju, sittavad jubedalt laos olevaid kastivirnu. Need on hakid. Ümbruskond lage, ainus koht pesa teha ongi laod. Praaporid tapavad neid igas poosis ja igal võimalusel. Keegi meie poistest leiab mooduse kuidas sadistlik tapatöö kassile delegeerida. Hakk püütakse kinni ja söödetakse sundkorras kivikesi täis. Vaeseke on nüüd jalamees ja juba kõhu maast lahtisaamine kentsakas ning paras kangelastegu. Aegajalt on lao taga kuulda kägisemist kui kass oma kohust täidab.
[/img]
see autode degaseerimise priboor mis kanistri otsa käis nägi välja selline
Viimati muutis kalleb, 20 Apr, 2011 17:01, muudetud 2 korda kokku.
kas too legendaarne pulber oli komplektis ДПП (ДПС-1) ?
http://uvvaku.yccyp.ru/uvvaku/doc/himics/gl7-4-3.htm
siit saab huvitava õppematerjali mis on venekeelne
http://uvvaku.yccyp.ru/uvvaku/doc/himics/index.htm
http://uvvaku.yccyp.ru/uvvaku/doc/himics/gl7-4-3.htm
siit saab huvitava õppematerjali mis on venekeelne
http://uvvaku.yccyp.ru/uvvaku/doc/himics/index.htm
Kes on foorumil
Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 4 külalist