Karauul

Muljeid teenistusest. Nii Eesti väeosades, N Liidus, luures või vastuluures, või hoopis partisanide juures. Kuidas kellelgi juhtunud on.
Vasta
Kasutaja avatar
kalleb
Liige
Postitusi: 5343
Liitunud: 27 Mai, 2005 22:55
Kontakt:

Postitus Postitas kalleb »

muidugi olid isegi spetsiaalsed salajased käskkirjad kui palju tohtis mingit rahvust ühes väeosas olla , seda ilmselt ka kontrolliti ka osaboi otdeli meeste poolt

näiteks eestlased kui eriti ohtlik rahvusgrupp-neid oli soovitatud väeosasse 1-3 tl maksimum aga tingimata eri patareidesse et omavahel võimalikult vähem kokku puutuks


neid käskkirju osades kohtades jälgiti,osades mitte

aga põhipsühholoogia oli et sa ikka eesti keeles ei saaks rääkida
kirsavoi
Liige
Postitusi: 73
Liitunud: 20 Veebr, 2011 17:44
Kontakt:

Postitus Postitas kirsavoi »

ma usun et divisjonikomandör ei tahtnud enam ühtegi aserist sõdurit enda väeosas näha

kaua muidu see märatsejast Aliev oli teeninud , ma usun et mitte üle aasta

huvitavalt palju teil sõdureid raketidivisjonis , kas oli 3 stardipatareid ja igas patareis 2 stardiseadet?

............................................................................................................

Aserist sõdurite juurde me tuleme mõne aja pärast hetkeks tagasi.

Aga patareisid oli meil kaks ja kummaski kaks stardiseadet. Mehi 140. Kogu meeskonda ja täiemõõdulist koosseisu sõdurite osas kohe kindlasti ei olnud.
Minul oleks pidanud lisaks autojuhile olema kaks keemikut aga ei olnud ega tulnud.
Kasutaja avatar
kalleb
Liige
Postitusi: 5343
Liitunud: 27 Mai, 2005 22:55
Kontakt:

Postitus Postitas kalleb »

jah selge , luna kompleksis oli jah 2 patareid,uuemas totska-u kompleksis juba 3 patareid

ilmselt tol ajal olid kohad sõduritega paremini komplekteeritud, 1987-88 oli 140 mehest järele jäänud ainult pool

need keda ära ei saanud koondada olid raketi stardiseadme meeskond-ülejäänud ilmselt tugevalt koondatud

raketi stardiseadme juures minu mäletamise kohaselt oli 4 sõdurit ja 1 ohvitser

Pilt

meie masinad olid aga hoopis sellised

Pilt

Pilt

kas 140 oli koos ohvitseride-prapporitega ?

niiet kui arvestada siis stardipatarei koosnes 4+4=8 meest

2 patareid kokku 16 meest

topogeodesistid -3+3

vzvod upravlenija -12-15

tehniline patarei - 6

majanduszvood-4

see teeb kokku ca 40 meest ainult

minu mäletamist mööda oli meil max 60-65 meest + 20-25 ohvitseri ,sealhulgas prapporid

aga kirsavoi vaata www.odnoklassiki.ru foorumist mõne tondi demblialbumi pilte ja kopeeri siia

äkki näed oma sõbrad vennad Aliievidki ära

:)
Kasutaja avatar
kalleb
Liige
Postitusi: 5343
Liitunud: 27 Mai, 2005 22:55
Kontakt:

Postitus Postitas kalleb »

ilmselt teie raketidivisjon oli Воинская часть в/ч 17599 ОРТБ
Viimati muutis kalleb, 20 Mai, 2011 21:40, muudetud 1 kord kokku.
kirsavoi
Liige
Postitusi: 73
Liitunud: 20 Veebr, 2011 17:44
Kontakt:

Postitus Postitas kirsavoi »

Ma kahtlustan, et vajalik meeste hulk oli siis palju suurem hilisemast. Tehnika, sidevahendid. Juba sidemehi oli kuskil 15. Siis staabi juures kaks arvutajat ja igal patareil omad. Mingid pagana tuule mõõtjate jõuk. Tegid nad seda ümberehitatud vintpüssist vertikaalselt lastes ja siis mõõdulindiga kaugusi mõõtes.'
Millegi pärast on meelde jäänud, et 140 hulka ei olnud ohvitserid ja praaporid loetud. Viimaseid oli meil ainult mõned. Samuti olid meil treilerid stardiseadmete vedamiseks. Sinna ka mitu meest igale masinale vaja. Kraanad, kütuseveokid jne.
Kasutaja avatar
kalleb
Liige
Postitusi: 5343
Liitunud: 27 Mai, 2005 22:55
Kontakt:

Postitus Postitas kalleb »

prapporeid oli vanema tehnikaga raketidivisjonis 3 tk

uuema tehnikaga divisjonis 15 tk (iga raketimasina juht oli prappor)
Kasutaja avatar
kalleb
Liige
Postitusi: 5343
Liitunud: 27 Mai, 2005 22:55
Kontakt:

Postitus Postitas kalleb »

kas teil iseliikuvad aatomijõujaamad ka kasutuses olid?

Pilt
kirsavoi
Liige
Postitusi: 73
Liitunud: 20 Veebr, 2011 17:44
Kontakt:

Postitus Postitas kirsavoi »

Ei olnud ja kas neid üldse kasutuses oli. Piltidel küll unistustena mainiti aga ma ei tea, et nad reaalsuses mobiilsetena tegutsesid. Kui siis ainueksemplarina.
Roamless
Liige
Postitusi: 3798
Liitunud: 22 Okt, 2005 20:57
Kontakt:

Postitus Postitas Roamless »

Arvatavasti võib venelasest tsiviilisik olla vaid õnnelik, et neid mini tšernobõle põristas ringi vaid paar eksemplari. Väidetavalt eksperimenteeriti selliste aparaatidega ajavahemikus 1976-1985 VAlgevenes. Alustati juba varem, kuid ainueksemplaridega (Töötav esimene prototüüp 1961). Peale Tšernobõli katastroofi oli õnneks Venemaal ajusid, kes sellele riskantsele projektile vee peale tõmbasid. Neti andmetel tehti väidetavalt vähemalt kaks Pamir-630D .Väidetavalt olid nad ka väga ebatöökindlad ning väiksemaid lekkeid ning jamasid oli küllaga olnud
Unforeseen consequences
kirsavoi
Liige
Postitusi: 73
Liitunud: 20 Veebr, 2011 17:44
Kontakt:

Postitus Postitas kirsavoi »

Seda sorti materjali on sellel lehel

http://www.popmech.ru/article/5062-skaz ... -reaktore/
kirsavoi
Liige
Postitusi: 73
Liitunud: 20 Veebr, 2011 17:44
Kontakt:

Postitus Postitas kirsavoi »

Mis siis muud kui puhkama kaugel kodumaal


Siin ma siis olen nagu hulkur Rasmus. Päike kuldab pealelõunaselt, muresid pole, tarku mõtteid ka mitte. Loivan aegamööda raudteejaama viival teel jalaga kivikesi togides. Ausalt öeldes, liikumine polegi tähtis. On ükstaspuha, kas ma seisan paigal, jooksen, sügan selga, pikutan teepervel või veeretan ninaga kartulit. Asulast viib raudteejaama ainult üks tee ja kunagi tuleb niikuinii mingi auto millega edasi saan. Kas pole naljakas see inimese elu. Eile samal ajal olin hammasrattana militaarmehhanismis, nüüd sinise taeva ja sooja päikese paistel vaba nagu lind. Ja kõik on juhtunud tormakalt, pealegi isevoolu. Hakka või usklikuks, et Jessuke suunab inimlooma saatust, kord talle needusi kaela veeretades ja siis teda sellest supist välja tirides. Ise nuhtleb ja ise päästab. Saa siis sellest aru. Õnneks filosoofiline jõudeolek ei kesta kaua.

Üsna ruttu saan Totsk-1 suunduvale autole. Pisike peatus kontrollpunktis ning teekond Totski raudteejaama jätkub. Lugejale vahelepõikeks, Totskeid ongi mitu. Raudteejaamaga suur asula Totsk-1 ja sellest 7-8 km eemal puhtalt sõjaväeasula polügoni äärel Totsk-2 , kust ma just praegu kibekiirelt kõige kurja ja halva eest teele pidin asuma. Ilm on sügise kohta haruldaselt soe. Istun auto kastis ning naudin täiel rinnal aeglaselt kaugusse vajuva looduse ilu. Ahmin seda silmade ja kogu ihuga nagu Sahaara kõrbes vee juurde sattunud rändaja. Päevast päeva üks ja sama ümbrus ja samad rajad mõjuvad paratamatult rusuvalt. Nüüd olen justkui koopast värske õhu kätte sattunud. Põues on ärevust, rõõmu, ja nii, et ei saa isegi enam aru, kas rõõmustan vabaduse üle või kurvastan halli mineviku pärast.

Nähtavus on haruldaselt hea. Oleme jõudnud laia ürgoru taolise moodustise vastasküljele ja siit avaneb kaunis panoraamvaade. Horisondil märkan algul üksikuid tekkivaid tolmusambaid. Tasapisi hakkab maastik justkui keema. Suitsukaartega palistatud podisev piirkond laieneb kiiresti ja võtab laiuti mitme kilomeetrise mõõtme. Näen esimest korda raketisüsteemi GRAD hävitustööd. Kole on kaugelt vaadata, lausa maine põrgu või veelgi hullem. Tõesti-tõesti, inimese tapmiseks pole siinilmas millestki kahju.

Raudteejaama jõuan kuskil kell kolm-neli päeval. Sisetunne on tasapisi paranenud ja juba on mul lausa kama, mida nad seal kasarmus praegu teevad või mis homme seal toimuma hakkab. Muidugi on mulle sobiv otse Moskvasse minev rong juba hommikupoolikul läinud, muidugi läheb järgmine alles homme. Ega see polegi mingi uudis, teadsin seda, aga pisike sädemeke hinges hõõgus: ehk on sõiduplaanis mingi äkiline muutus toimunud.

Igasuguseid kombinatsioone-ümberistumisi kasutades saaks ka täna Moskva poole minema. Muidugi kui viitsiks.

Räägin, kuidas see kevadise puhkuse ajal välja nägi.
Rongilt rongile ülejala hüpeldes Toljatti linna. Noorem lugeja ehk ei teagi, et seal sünnivad siiamaani vene Žiguli-autod. Ja et linn on saanud Itaalia kunagise kommu nime sellepärast, et Ziguli-Lada on tegelikult itaallaste FIAT 124 kohendatud mudel. Kindlasti olid ka sel Itaalia kommul silmad nii soojad-soojad ja lapsi armastas kohe kindlasti nagu kõik suured kommud ülistuslauludes üle maailma. Raudteejaamast bussiga lennuväljale. Bussisõit kestab minu jaoks terve igaviku ja nii jõuan jutule saada kena meditsiinitudenginnaga. Oh jäta või sõit siinsamas katki ja võta naine ära, või ehk õigem, lase ennast ära võtta. Kuuldes, et olen Baltikumist, ja loll kes aktsendist aru ei saa, lähevad neiul silmad nii särama, et põletab või mundrile augud sisse. Õnneks tuleb enne lennujaam. Proovin Toljatti-Moskva lennukile saada. Ei vea, piletid välja müüdud. Lahke tandem, piletimüüja ja stjuardess üritavad lennukikomandöriga kaupa teha, jänesena mind Moskvasse lennutada. Just oli hiljaaegu mingi jama olnud ja kapten ei riski mind pardale võtta. Jälle ülejala Togljatti raudteejaama ja nagu lollidel ikka veab, hoobilt Moskva rongile.

Moskvas nonstopis Moskva-Leningrad-Leningrad-Tallinn rongile. Hommikul Tapal maha. Tartu rong just läinud. Piletimüüjaga seda kurba teadet arutades vajub pea tsipake norgu ja samas ruumis olev mingi asjapulk küsib, et olen üksi või kambakesi. Vastan, et üksi. Siis pole hullu, võtab mu veduri tagumisse kabiini. Minuti kümne pärast stardin kaubarongiga joonelt Tartu. No on häid inimesi siinilmas. Minu jaoks veduris sõit lausa põnevuse tipp. Diisel-elekterveduril kummaski otsas juhikabiin. Istun vedurijuhi istmel ja vahin siia-sinna vehklevate mõõteriistade seiereid ja püüan ära arvata milleks nad on. Kui ampermeetrite ja voltmeetrite vahtimisest aega üle hakkab jääma, siis märkan, et vibra on isegi istmel istudes suur ja müra tõsine. Kiikan mootoriruumi. Siinne mürin lausa pressib pea kokku. Sõrmed kõrvas uudistan elektrijaama selle otseses tähenduses. Mäletan lapsepõlvest, et terve küla koos remonditöökoja ja loomalautadega pidi läbi saama 50 hobujõuga, kaod elektri tootmiseks sealt veel maha arvata. Siin 3000 hobujõudu. Pealegi kogu vajaminev väikesesse ruumi ära mahutatud. Uudishimu uudishimuks, aga mürin teeb lausa kurdiks ja kobin ära kabiini tagasi. Tartu jaam saabub vaata et liigagi ruttu.

Nüüd, pea pool aastat hiljem, sedaviisi seiklema hakata enam ei viitsi. Pole sellist tagant tõukavat jõudu nagu esimese puhkuse korral. Üheltpoolt tahaks ruttu koju ja teiseltpoolt, mis seal siis nii väga selle ajaga muutunud on.

Uuri sõiduplaani kuidas tahes, ilma ümberistumisteta saab Moskvasse alles homme ja aamen. Sean sammud sapööripolgu poole, mis asub Totsk-1 servas ja mitte kaugel raudteejaamast. Mul seal tuttav poiss teenimas, Redi ta nimi. Küllap ta koikukohaga aitab kui just kuri saatus pole teisiti määranud. Elagu homme.

Kes kauneid aegu minuga koos meenutada viitsivad, siis rongisõidul mööda ühte kuuendikku planeedist oli üks pisike viga. Arvata võib, et ega see nüüdki seal teisiti pole. Kogu raudtee on palistatud puudega ja nii sibisevad tundide viisi vaguniakendest mööda vahetevahel katkevad puuderead. Kaugemale ei näe ja lähedal pole midagi vaadata. Nii see ööpäevake rongis möödub.

Õhtu eel saabun Suure Sotsialistliku Kodumaa pealinna Moskvasse. Jälle on edasipääsemiseni aega ropult.
Alles südaöösel läheb Leningradi rong. Ajaviiteks teen ekskursiooni hilisõhtuses Moskvas. Kuidagi tahtmatult veab mind Punase väljaku poole ja nii ma siis varsti kooberdangi pea inimtühjal elavatest elavaima Lenini mausoleumi ümbritseval platsil. Avarust on laialt ja ma suundun mööda kivisillutist saapaid klobistades vanahalva pühapaiga kõrval asuva kalmistu poole.
Minus tekib palav soov näha, kes need teised sarvikud seal Kremli müüri ääres maetud on. Uhke värk, isegi surmajärgselt saavad mürtsuvast aust ja hiilgusest osa kui leninlikke paraade korraldatakse.

On juba üsna hämar. Kusagilt tänavaprao vahelt tuleb välja patrull ja mulle tundub, et nad suunduvad üle suure platsi just minu poole.Teen lauge kaarja suunamuutuse ja ka nemad teevad sedasama. Jään soliidselt nagu muuseas seisma ja jätan mulje, et olen vaatepildist lummatud. Ehk lähevad mööda. Patrull on küll viimane, keda kohata soovin. Teada värk, et alati saab norida kui vaja. Kas on rongis istudes püksipersele liigne korts tekkinud või ei sära rihmapannal silmipimestavalt. Midagi ikka leiab.
Saatus tahab, et nad jätkuvalt himustavad mind ja nii me siis varsti kulpleme, käsi kõrva ääres. Nagu ikka, inimene on siis inimene, kui tal dokumendid olemas ja need mul on. Aga inimesel endal üks viga küljes, lõug on paaripäevase hallitusega kaetud. Raip, kiiruga jäid habemeajamise riistad maha, muidu oleks rongis lõua siledaks kraapinud. Ja uskumatu, et sel leitnandi tolgusel just see hämaruses silma hakkab. Tasapisi kostuvad esimesed minoorsed noodid, siis hakkab justkui krigisevat seinakella vedru keerama, et sobiv koht oleks komandatuuris ennast ilusaks teha. Ei saagi aru, kumba ta veenab, kas mind või ennast.

Olen tagasihoidlikkus ise, et ta ei saaks ühestki sõnast inspiratsiooni. Püüab mind noomida, et niisugusena Punasele väljakule tihkasin tulla. Olen temaga igati nõus ja sõnangi, et viivuks sain tulla ja päramine aeg Leningradi rongi peale tõtata. Piletki taskus. Ja oh imet, kas tundus saak liiga lahja või kartis ta et püksi lasen ja hakka siis sellist haisvat peletist komandatuuri tassima, lasebki mul minna. Uriseb saatesõnadeks, et mida rutem jaama jõuan, seda vähem on tõenäosus, et veel patrulli kohtan.
Ega seegi vale pole.
Keeran taguotsa kõigi Kremli müüri ääres ja sees olevate punatolguste matusepaikade poole ja teen vehkat. Nean ennast, et üldse olin end siia vedanud. Sõitku nad täiega põrgu.


Tartusse jõudes lasen esimese asjana Raekojaplatsi juuksuris soengu korda teha ja habeme maha ajada. Võib kolm korda arvata, et selle paari ööpäevaga pole näonahk siledamaks läinud. Juuksurineiu seletab vigases vene keeles, mida ma võiks enda ilusaks tegemisel soovida. Noogutan kõige pakutava peale ja lasen tal põhjalikult sõnavarapuuduses vaevelda. Ja kui aeg juuksuritoolilt tõusta, siis tänan teda kogu headuse eest puhtas eesti keeles. Nüüd lähevad aga naabritarid-juuksurid vahule, sa kae kus tegelane, terve selle aja kiusas tütarlast.

Kodus pole sittagi muutunud.
Kõik noored naissugulased ja neiud-tuttavad juba varemalt mehele tormanud. Selleks nädalaks polegi enam suuremat tungi, kõik pulmad ammuilma minuta ära peetud. Koer Tipa liputab saba nagu poleks ma kodunt ära olnudki. Naabrid imestavad, kodused imestavad, etskae, jälle puhkusel. Edasi läheb nagu lepase reega. Mõned tantsuõhtud ja kodused heateod, puude lõhkumised. Ja ongi puhkus läinud !!!





Tagasi .

Aeg maakera keskpunktis Totskis tiksub omas rütmis. Kevadised nekrutid on saanud kusagil küpseteks soldatiteks ja nii tuleb meie suvel kahanenud koosseisu juurde ports uusi nägusid.
Saan uue autojuhi. Klapime kokku esimesest hetkest. Pole vaja talle pikalt seletada miks õppeklass peab pestud saama ja klantsima. Autot hooldab käskimata. Temaga julgeks küll koos sõtta minna.



Õnneks sõda jääb esialgu ära ja alustame tagasihoidlikumatest asjadest. Järjekordne minisõjamäng tahab mängimist. Kolonnis kolistame väravast välja kurat teab kuhu. Kuskil teisel päeval antakse meile kahele ülesanne teha keemiarünnak. Ja hetkega on meist saanud vastutegutsejad naaberkasarmus pesitsevale pataljoni tankistidele. Sealt katuse alt ma ju isegi pärit!

Rõõm seisneb lihtsas asjas. Visata tankide teele pisargaasigranaate. Koht öeldakse umbkaudu ja ülesannegi nii, et tehke neile kusagil midagi meeldejäävat.

Tankid tulevad põlismetsas sügavaks transheeks sõidetud künkast üles ja alla käivat teed pidi. Tolm tõuseb puude latvadeni. Esimese tanki taga ei jõua veel liiv maha langeda kui teine paneb talle poolpimesi järele. Muidugi on neid, tankiste, hoiatatud, et koledad imperialistid võivad kusagil mürkgaase kasutada ja selline päev võib täna olla. Keegi ei tea seda, kus see toimub.
Meie kahekesi muidugi teame ja oleme metsas künkast läbi söödud tee äärde puude taha peitunud. Esimene tank tuleb, tolm taga taevani. Tankistid on hoiatust kuulda võtnud, on gaasimaskides aga kurnad lahti ühendatud, et oleks kergem hingata. Lihtsalt maskid prillide asemel peas! Selle laseme mööda, teine tuleb laustolmus, laseme mööda. Kolmas-neljas veel hullemates tingimustes, ka nemad pääsevad. Ja siis viskame alla tolmupilve sisse kumbki kaks-kolm pisargaasigranaati ning jääme põnevusega tulemusi vaatama.

Me ei saa veel suurte väejuhtide tapluse jälgimise poosegi sisse võtta kui juba tank paneb pervest meie poole üles ja siis alla tagasi. Sealt teisele poole ja tagasi teele. Veel mõni sekund ning vandumine hakkab summutama mootorimürinat. Seda rõõmu on pisut rohkem kui olime oodanud. Vist on aeg uttu tõmmata. Annan esimesena jalgadele valu! Sirgjoonelt paneme kaugemal metsas seisva auto poole liduma. Ilmselt graatsiliselt nagu kitsekesed. Isegi taha vaadata pole aega. Normaalselt hakkame hingama alles siis kui oleme autoga paar kilomeetrit eemale kolistanud. Vaatame teineteisele otsa. Küsin sohvrilt, kas nägid. Vastab, et nägi. Soovitan tal tervise nimel isegi oma sõpradele veel mitte niipea rääkida, mida nägi. Muidugi kui just tankistidelt tappa saada ei taha.

Söögimaja on raketidivisjonil ja jalaväepataljonil ühine. Järgmine päev võime mattide ja blättide saatel kuulda arutlusi, millisel moel ja viisil oleks neid uroode (värdjaid) tabamise korral hukkama hakatud. Seega siis meid kahte, aga meie ju ei mõelnud välja, meie oleme süütud ! See pole miski argument, asja ei muudaks, rääkimine on keretäis, vaikimine terved hambad. Oh kui lähedal on seekord timukad.
....................................................................................................................................................
jackpuuk
Liige
Postitusi: 2243
Liitunud: 28 Aug, 2007 2:06
Kontakt:

Postitus Postitas jackpuuk »

Tore, et kamraad tagasi on, edu sõnaseadmisel :D.
sitt päev, kellele kurdad
kirsavoi
Liige
Postitusi: 73
Liitunud: 20 Veebr, 2011 17:44
Kontakt:

Re: Karauul

Postitus Postitas kirsavoi »

Saunaskäik.


Sauna mindi riviga ja pühas meeleolus. Rivis küll aga vabasammu ja juttu ajades.
Püha kümblus sooritatud, koguti kõik jälle rivisse ja kilomeetrike kasarmu poole tagasi. Seersandina lubasime endile pisut rohkem ja hakkasime õhtuhämaruses kolmekesi omaette tagasi lonkima. Eest nööbid lahti ja vöörihmad ripakil. Ohvitserid ei viitsinud pisiasjades meiesugustega vaielda ja meilt punktuaalset korda nõuda. Juba hämar, sügav õhtu käes, keda see peaks kottima. Lonkisime niimoodi otseradu kasutades ja saime sedasi teistest palju varem kasarmusse. Minu ees kaks selli astuvad uksest sisse, mina nende järel ja avaneb selline vaatepilt.
Teisele korrusele viiva trepi peal vasakul seisab staabiülem, meile tuttav Bustshuk ja paremal divisjoni komandör Filatkin. Nii hilja õhtul küll aga ilmselt tulid nad ülevalt staabist ja teadmata põhjusel trepile seisma jäänud.

Nähes selliseid nabani eest lahti mundritega jobusid, ajasid silmad punni. Saabusime ju uhkes üksinduses, saunast tulijate rivi kusagil pole. Küsivad siis mõlemad pea korraga, et kust härrased tulevad ja millised aadlitiitlid ning privileegid tulijatel on. Minu ees olijad peatuvad üllatusest ja vastavad samuti kooris, et saunast seltsimees major. Kust tuli see idee, kuid murdosa sekundiga tegin endalegi üllatava otsuse. Ma ei peatu, ei lähe alumise korruse magamisruumi, kuhu tegelikult olime teel. Astun peatumata edasi, kahest eesmisest mööda ja mis põhiline, otsejoonelt kahe tähtsa mehe vahelt läbi teisele korrusele.
Nad ei peata mind !!!
Jõudnud trepist üles, astun koridori ja jään seisma ja ootama Busthsuki hõikumist, et kuhu-kuhu nüüd tuvike, tule aga siia alla tagasi.
Selle asemel kuulen mõlema tähtsa mehe rangeid hüüdeid, et kuhu jäi kolmas mees ja kes ta on. Seda küsimust korratakse üha nõudlikumalt ja valjema häälega. Kaks minuga koos tulnud seerut on küsimusest nii üllatunud, et ei ütle sõnagi. Hiljem omavahel rääkides, olid nad imestanud, kuidas saavad need kaks küsida, kuhu jäi ja kes ta oli kui otsitav persoon just mõni sekund tagasi mõlema vahelt lausa läbi trügis.
Ülemise korruse päevnik jõllitab mind, kaaslased mind välja ei anna. Divisjoni juhid peavad tõdema inimese haihtumist nende silme all.
Järjekordne silmamoondus Bustshukile. Seekord lausa topelt.
kirsavoi
Liige
Postitusi: 73
Liitunud: 20 Veebr, 2011 17:44
Kontakt:

Re: Karauul

Postitus Postitas kirsavoi »

Põnev aeg on vahepeal saabunud.


Eks targemad ja suuremad asjad korraldas staabiülem. Aga pisipaberiasju pidin vahel ka mina lahendama.
Nii ongi, et ühel päeval saan käsu keemiakaitse paberitega diviisi staapi minna, muidugi alampolkovnik Poptsovi juurde. Kes on staabiülem ja kes on Poptsov, seda peab kallis lugeja eelmistest heietustest teada saama. Minupoolne sedasorti korrutamine võib algusest peale lugenud inimesele mürgiselt mõjuda.

Talve algus. Pisut lund, pisut tuuline ja vahel isegi kümme kraadi külma. Siis jälle ainult kraadike või paar. Kontinentaalne kliima, sellist nutust lörtsist-lödistamist nagu Eestis, siin pole.

Pakk arvestuspäevikuid kaenlas, asun teele. Ei-ei marsi otsejoones kohale vaid kooberdan kõik võimalikud kohad läbi, mis vähegi ette jäävad. Ja ette jääb autode surnuaed. Hektar või paar on seda kraami. Uued, aga lõhutud. Võin kihla vedada, et ükski neist siit omal jalal lahkuda ei suuda. On masinaid lihtsalt veokastiga ja kallajaid. Mõni akendeta, mõni natuke mõlkis. Enamus näivad kobedad olema. Aga see on petlik. Tean, kuidas nendega viimane ots sõideti.
Sellepärast ma siin olengi, et kuuldut oma silmaga näha.

Üsna südasuvel hakkas divisjoni ümbruskonda tekkima reserviste. Kusagil lähedal nad majutatud olid ja nende esialgne amet autode toomine Totsk-1 raudteejaamast. Ladude läheduses platsidel püüti just äsja tehasest tulnud masinatele tehnohooldust teha. Nimetame seda tegevust selliselt. Tegelikult käis ülima lohakusega kokku laotud masinail kõigi nähtaval ja kättesaadavate poltide kinnitamine. Vaist ütleb, et tehasest väljunud auto peaks olema heas korras, ainult sõida. Aga tehasemehed pidid andma lühikese ajaga meeletu hulga üleplaanilist toodangut ning sellist praaki ja ülejala tehtud värki annab otsida. Määrde puudumine rattalaagrites üsna tavaline. Või siis ühes puudu ja liiga tihedaks keeratud, et hakkas rogisema juba selle pisikese sõidu peale. Igaks juhuks kisti lahti ka ülejäänud. Nii need autojuhid meie lähedale improviseeritud parkimisplatsi peal enne ladudest kraami peale laadimist putitasid. Kui viitsisid. Ja mis imestiimul pidigi neid tagant innustama. Sellistena nad siis teele asusid.

Mina uitasin autoridade vahel talvehakul. Nüüd olid nad lisaks varasematele hädadele veel rüüstatud. Jagajad läinud koos juhtmetega. Genekad pihta pandud ja soojendusradikaidki oli kellelgi vaja läinud. Etteruttavalt, sellistena müüdi kõik see hea tasapisi ümbruskonna majanditele maha. Ükski ei jäänud platsile roostetama. Kolhoosimees veel õnnelik et sai.


Ja mis maksis selliste saagikoristuskampaaniatega lõpuks elevaatorisse jõudnud teraviljatonn, seda ei kujutagi ette.

Detsembri algul saabuvad Uudismaalt tagasi ka meie kuus-seitse saagipäästjat. Nooremale lugejale, see oli iga-aastane suvel algav üleliiduline kampaania ja mis kestis talvehakuni. Sõdurite kasutamine teravilja ja muu saagi koristamisel.
Tohutu hulk tegevväelasi ja reserviste saadeti Kasahstani elevaatoritesse ja hoiuplatsidele vilja vedama. No eks meiegi väeosake pidi saagikogumise altarile oma ohvrianni panema.

Tsääba-lääba elukorraldus ja olmetingimused soodustasid täide levikut. Paar poissi ei tulnud kasarmussegi vaid pistsid pead tervituseks ukseavast sisse. Teatasid, et on nagu täipungad ja ei tule sammugi lähemale. Läksid kohe katlamajja dushi alla. Tulle viskasid ka oma riided. Kirjelduste järgi oli poistel eluolu seinast seina. Mõnel ajal nalja nabani. Viimane lõpp päris karm.

Ja oi-oi millisena kevadel sinna saadetud uued autod sügisel tagasi saabusid. 1972 aasta sügisel oli Totskis terve hektar neid lõhki külmunud mootoritega ja rüüstatud autosid täis.
Mehed olid viimased nädalad ainult sõitnud ja elasid kabiinis. Ilm lihtsalt nöökis vahepeal. Lumetuisk ning nõrkemiseni sõit viis selleni, et öösel jäeti maha ka selline auto millel pisiviga või ainult kütus otsa sai. Hommikuks oli mootoriblokk lõhki külmunud ja auto kaput. Jäeti siis lõplikult tee äärde. Mingi valemiga jõudis see vanaraud Totskisse minu poolt kirjeldatud parkimisplats-surnuaiale.


Osa meie divisjoni mehi elasid sellel ajal telkides teeharudel ja juhatasid ööpäevad läbi autokolonne õiges suunas. Ja vedasid mahajäetud autosid kokku. Noorematele on vist vaja ära seletada, miks need teedejuhatajad seal olid.
Võib arvata, et teed on kõikjal tähistatud suunaviitadega ja kraavid kahelpool. Vaatad kaarti ja anna minna. See on Euroopas maanteedega nii. Venemaal on asjad pisut teisiti. Mida kaugemale Moskvast, seda harvem on magistraale ja korralikke teid. Suured piirkonnad, sadade ja sadade kilomeetrite ulatuses igas ilmakaaresuunas, ei oma mingeid ehitatud teid. Sõidetakse seal kus saab ja nii viivad sisuliselt sissetallatud rajad punktist A punkti B. Kes paneb sinna viitu ja juhatavaid silte! Suures salastamise tuhinas on maastikukaartki N.Liidus lihtkasutuses välistatud. Keegi idioot mõtles välja, et siis spioonil orienteeruda raskem. Neid justkui iga põõsa taga luuramas – aga kaarti tal kindlasti pole. Sest need asusid sekretsikute seifis range kontrolli all. Niisiis spioonil kaarti pole ja autojuhtidel kohe kindlasti mitte.
Ja ainult Allah teab, miks saagipäästjad omal käigul Kasahstanist tagasi pidid tulema.



Ega need tehnika kokkukorjajadki sõjatingimustest palju erinevalt ei elanud. Paar nädalat telgis nagu mustlased, pesemata ja saunata. Magasid riietes. Kütsid kivisöega bursuikat ja olid näost tahmased nagu kuradid. Nende seas oli ka meile tuttav praaporit noaga taga ajanud Kuliev.

Erinevalt ülejäänuist, kes seda autode kokkukorjamist mattide ja blättidega kirjeldasid, Kulievile selline elu meeldis. Ta oli saanud elada ilma ühegi korraelemendita. Ei kellapeale magamaheitmist ega tõusmist. Rivis käimisest ning dresseritud koera moodi käskluste täitmisest rääkimata. Ta oli justkui kuurordis käinud ja vist oleks seal pikemaltki olla tahtnud. Ükskõik mida, aga mitte kasarmusse.

Saabujate hulgas oli ka üks eriline dembel, oli midagi kapitaalselt sitta keeranud ja koju koos teiste saagipäästjatega ei lastud. Tema süüst ei saanudki sotti, minuni see ei jõudnud. Ta kaaslased olid kasarmus piltlikult öeldes ainult pesemise ja riietumise aja ja kadusid koos lugulooga.
Mehike bujaanitses terve talve, saatis kõiki pikalt ja kaugele.
Ta ei teinud absoluutselt mitte midagi.
Söömas käis ja see oli vist ka kõik. Aga koju ka ei lastud. Diviisi komandöri käskkirjaga tehti eriti vajalikuks spetsialistiks ja seda tervelt pooleks aastaks! Pidid ikka TEENEID olema, mis jäid dispati ja vangimaja jaoks väheseks, aga tunnustati siis selliselt. Kevadel, kui puud juba suures lehes ning väljas sisuliselt suvi, seisis ta müts kuklas liikumatu monumendina keset platsi nagu Lenin. Mundrinööbid eest nabani lahti, vöörihm munadeni ripakil ja sülitas iga mõnekümne sekundi tagant igasse ilmakaarde. Oli niisuguse punnis olemisega, et kohe-kohe läheb lõhki. Et poos oli väljakutsuvalt kummaline, siis keegi tema lähedaltki mööda ei läinud. Imetleti kaugemalt.
kirsavoi
Liige
Postitusi: 73
Liitunud: 20 Veebr, 2011 17:44
Kontakt:

Re: Karauul

Postitus Postitas kirsavoi »

Tervitus kõigile.

Millegi pärast on nii juhtunud, et poolvalmis jutukesi on päris palju. Aga nad on veel märksõnu täis ja need tahavad täitmist. Püüan ka otsida pildimaterjali.
Seega, pole kuhugi kadunud .
Vasta

Kes on foorumil

Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 7 külalist