natuke pilte viimasesse teemasse
http://www.sendpix.com/albums/11040120/ ... e58471e06/
Karauul
Et juba mürgitamise teema sai kogemata käsile võetud, siis teeme ajas tubli hüppe edasi. Sinnamaale kus olen Totskis jalaväebataljonis keemik. Aasta 1972 suvi.
Lubasin rääkida kloorpikriini kasvatuslikust mõjust.
Mida teeb soldat viimases hädas kui gaasimask on muutunud piinamise vahendiks Nr.1
Ta võtab ära klapi(klapid) või paneb tiku vahele.
Keerab lahti ning õhku läbilaskvaks maski ja kurna vahelise ühenduse.
Otsib kõrvade juures lotendava kaks numbrit suurema maski.
Ja on õnnelik kuni gaasitelgis kaitsevahendi kontrollimiseni.
Kontrollimine arenes vahel selliseks. Telk on paigaldatud ja servad hoolega maasse kaevatud, et telgi sees olev väärt aine serva alt välja ei pääseks. Väga tähtis asi. Loomulikult on telk täis hurmavat kloorpikriini auru ja hoolitsetud selle eest et kraamist puudust ei tuleks.
Räägin kogunenud ja üles rivistatud sõduritele ja ohvitseridele lühidalt kuidas kõik gaasimaskil olema peab. Rõhutan, et see väga tähtis on. Muidu hakkate köhima ja nutma.
Isegi sellest räägin, et kui gaas tungib maski alla, siis mitte hingata ja käega märku anda et välja juhataksin.
Paraku on soldatile ainult kaks asja tähtsad, need on söömine ja magamine. Ülejäänuga võib kuu peale minna. Ei kuula, nokivad nina ja on täiesti kindlad et on teinud juba nädal tagasi kõik mis vaja.
Mina kui õppinud spetsialist-mürgitaja gaasimaskiga telgis. Loomulikult enesekindel ja tark.
Pean ju telgi sees üksi hakkama saama. Vabatahtlikke abilisi meie bataljonist ei leia, surmaähvardust pole veel kasutanud.
Keegi väljas juhatab vägesid ja sisenetakse ükshaaval. Nii on olukord kontrolli all.
Millegi pärast sisenejatele minu juures ei meeldi ja püüavad lahkuda nii ruttu kui saab.
Tuleb järjekordne suure kodumaa poeg, kaitsma pidav mask peas. Astub paar-kolm arglikku sammu telgi keskme poole ja siis toimub midagi maavälist.
Olevus hakkab liikuma valguse kiirusel. Iseloomustamiseks sobiks marru aetud porikärbse kimamine. Viiks ta telgi uksest välja kuid kinni püüda enam pole võimalik. Paneb selline sinelikera saabaste põrinal mõne sekundiga lugematu arv ringe minu ümber ning lõpuks otsejoones müraki vastu telgi seina. Korraks välgatab valgus ja tegelane haihtub jäljetult.
Kuidas täpsemalt, seda pole inimsilmaga võimalik tabada.
Loomulikult ei jää mina ka ükskõikselt telki järgmist ohvrit ootama. Enne kustuks päike taevavõlvil kui keegi nüüd mulle seltsiks tuleks.
Telgi uksest väljudes kogen kauaks meeldejäävat. Kurjakuulutavat vaikust lõhestavad telgi tagant kostuvad pikad ja südant kriipivad kraaksatused. Need tunduvad siiski üsna lähedalt tulevat. Tõsi, minu oletus leiab kinnitust, kontrollitav pole üle kuue meetri telgist kaugemale jõudnud. Silma jääb neljakäpakil inimese moodi kuju, aga inimesel ei saa olla nii pikka maani ulatuvat keelt. Pealegi hingab ta pidevalt köhides üksnes välja aga kust selleks tarvilik õhk sisse tuleb? Telgi ääres maa sees haigutab suur auk ja ümberringi on laiali paiskunud mulda. Sealt on kontrollitav telgist väljunud. Oleks toimeaine nõrgem olnud, siis vist näeks horisondil kodumaa kaitsja järel lehvivat tolmujutti.
Mõned nõrgema närvikavaga ohvitserid on minestamise äärel ja vaatavad mind õudusega silmis. Ka nemad peavad gaasimaski kontrolli läbima. Ja säilitama seejures ohvitseri aura soldatite silmis. Need on kaheaasta mehed, ülikoolidest kinni püütud ja kaheks aastaks ohvitserideks tehtud. Suurem enamus soldatitest on juba ümberkasvanud ja korrastavad paaniliselt gaasimaske. Klappide vahele unustatud tikud eemaldatakse mustkunstniku osavusega. Mõnel on klappe tervelt kaks nagu peab ja sõbral mitte ühtegi. Sõber sõpra ikka aitab. Hullem on neil, kes normaalmõõdus molu tarvis hobusemõõtu maski muretsenud. Pole üldjuhul millegagi ega kellegagi vahetuskaupa teha.
Äsja nähtu on neid ülimalt erutanud.
Sellised tunnistavad ennast rutuga kõval häälel absoluutselt teenistuskõlbmatuks ja räägivad muinasjutte maskide enneolematust venimisest sagedasel harjutamisel. Ise ei usu ja mina ammugi.
Äsja halvasti kontrolli läbinu kosub jõudsasti. Keelt hoiab täies pikkuses suus, kõnnib kahel jalal ja mis peamine, hingab regulaarselt sisse-välja. Aga on muutunud inimpelglikuks. Mind igatahes kuuldekaugusele ei lase. Tahan nimelt talle abiks olla gaasimaski korda seadmisel et seda siis uuesti katsetada. Aga tal ei ole gaasimaski ka enam. See leitakse kaaslaste abiga põõsastest.
On kuulda ohvitseride manitsussõnu. Umbes nii ,, Я вам блать вчера говорил, что надо аккуратно всё проверять.хх ... его знает, чем этот долбоёб занимался``
Maakeeli kõlaks see ehk nii—Ma teile ( lits ja ei tähenda muud kui on sidesõna) eile ütlesin ,et on kõik vaja korralikult kontrollida. T..... teda teab, millega see posti keppija tegeles.
Pean teise isamaalis-patriootilise kõne. Kõige kõvemaks argumendiks hõikan, et nagu nägite, ei tapa ja seega ohutu. Kaon uuesti telki. Ohvitseride mure, kuidas sisenema panevad.
Edasi läheb seiklusteta.
Näen küll, et mõned vanemad ja teadjamad mind haneks püüavad tõmmata. Ilmselt pole suutnud puuduvaid klappe muretseda. On ennast õhust punni tõmmanud ja hoiavad kogu aja minu poole seljaga.
Kui laseks veidike kohapeal joosta ja kükke teha, siis ....
Teen nagu ei märkaks nende kavalust. Järgmine ülehelikiirusel telgist lahkuja tooks kaasa üldise moraali languse ja pean ka enese tervisele mõtlema.
Õhtul sisenen kasarmusse hääletult nagu nahkhiir. Enne uinumist palun Allahhilt kaitsvat kätt enese kohale ja meeleparandust sellele kes täiemõõdulise etenduse andis.
Terve järgnev nädal saadetakse mind pilkudega kui teletähte.
Lubasin rääkida kloorpikriini kasvatuslikust mõjust.
Mida teeb soldat viimases hädas kui gaasimask on muutunud piinamise vahendiks Nr.1
Ta võtab ära klapi(klapid) või paneb tiku vahele.
Keerab lahti ning õhku läbilaskvaks maski ja kurna vahelise ühenduse.
Otsib kõrvade juures lotendava kaks numbrit suurema maski.
Ja on õnnelik kuni gaasitelgis kaitsevahendi kontrollimiseni.
Kontrollimine arenes vahel selliseks. Telk on paigaldatud ja servad hoolega maasse kaevatud, et telgi sees olev väärt aine serva alt välja ei pääseks. Väga tähtis asi. Loomulikult on telk täis hurmavat kloorpikriini auru ja hoolitsetud selle eest et kraamist puudust ei tuleks.
Räägin kogunenud ja üles rivistatud sõduritele ja ohvitseridele lühidalt kuidas kõik gaasimaskil olema peab. Rõhutan, et see väga tähtis on. Muidu hakkate köhima ja nutma.
Isegi sellest räägin, et kui gaas tungib maski alla, siis mitte hingata ja käega märku anda et välja juhataksin.
Paraku on soldatile ainult kaks asja tähtsad, need on söömine ja magamine. Ülejäänuga võib kuu peale minna. Ei kuula, nokivad nina ja on täiesti kindlad et on teinud juba nädal tagasi kõik mis vaja.
Mina kui õppinud spetsialist-mürgitaja gaasimaskiga telgis. Loomulikult enesekindel ja tark.
Pean ju telgi sees üksi hakkama saama. Vabatahtlikke abilisi meie bataljonist ei leia, surmaähvardust pole veel kasutanud.
Keegi väljas juhatab vägesid ja sisenetakse ükshaaval. Nii on olukord kontrolli all.
Millegi pärast sisenejatele minu juures ei meeldi ja püüavad lahkuda nii ruttu kui saab.
Tuleb järjekordne suure kodumaa poeg, kaitsma pidav mask peas. Astub paar-kolm arglikku sammu telgi keskme poole ja siis toimub midagi maavälist.
Olevus hakkab liikuma valguse kiirusel. Iseloomustamiseks sobiks marru aetud porikärbse kimamine. Viiks ta telgi uksest välja kuid kinni püüda enam pole võimalik. Paneb selline sinelikera saabaste põrinal mõne sekundiga lugematu arv ringe minu ümber ning lõpuks otsejoones müraki vastu telgi seina. Korraks välgatab valgus ja tegelane haihtub jäljetult.
Kuidas täpsemalt, seda pole inimsilmaga võimalik tabada.
Loomulikult ei jää mina ka ükskõikselt telki järgmist ohvrit ootama. Enne kustuks päike taevavõlvil kui keegi nüüd mulle seltsiks tuleks.
Telgi uksest väljudes kogen kauaks meeldejäävat. Kurjakuulutavat vaikust lõhestavad telgi tagant kostuvad pikad ja südant kriipivad kraaksatused. Need tunduvad siiski üsna lähedalt tulevat. Tõsi, minu oletus leiab kinnitust, kontrollitav pole üle kuue meetri telgist kaugemale jõudnud. Silma jääb neljakäpakil inimese moodi kuju, aga inimesel ei saa olla nii pikka maani ulatuvat keelt. Pealegi hingab ta pidevalt köhides üksnes välja aga kust selleks tarvilik õhk sisse tuleb? Telgi ääres maa sees haigutab suur auk ja ümberringi on laiali paiskunud mulda. Sealt on kontrollitav telgist väljunud. Oleks toimeaine nõrgem olnud, siis vist näeks horisondil kodumaa kaitsja järel lehvivat tolmujutti.
Mõned nõrgema närvikavaga ohvitserid on minestamise äärel ja vaatavad mind õudusega silmis. Ka nemad peavad gaasimaski kontrolli läbima. Ja säilitama seejures ohvitseri aura soldatite silmis. Need on kaheaasta mehed, ülikoolidest kinni püütud ja kaheks aastaks ohvitserideks tehtud. Suurem enamus soldatitest on juba ümberkasvanud ja korrastavad paaniliselt gaasimaske. Klappide vahele unustatud tikud eemaldatakse mustkunstniku osavusega. Mõnel on klappe tervelt kaks nagu peab ja sõbral mitte ühtegi. Sõber sõpra ikka aitab. Hullem on neil, kes normaalmõõdus molu tarvis hobusemõõtu maski muretsenud. Pole üldjuhul millegagi ega kellegagi vahetuskaupa teha.
Äsja nähtu on neid ülimalt erutanud.
Sellised tunnistavad ennast rutuga kõval häälel absoluutselt teenistuskõlbmatuks ja räägivad muinasjutte maskide enneolematust venimisest sagedasel harjutamisel. Ise ei usu ja mina ammugi.
Äsja halvasti kontrolli läbinu kosub jõudsasti. Keelt hoiab täies pikkuses suus, kõnnib kahel jalal ja mis peamine, hingab regulaarselt sisse-välja. Aga on muutunud inimpelglikuks. Mind igatahes kuuldekaugusele ei lase. Tahan nimelt talle abiks olla gaasimaski korda seadmisel et seda siis uuesti katsetada. Aga tal ei ole gaasimaski ka enam. See leitakse kaaslaste abiga põõsastest.
On kuulda ohvitseride manitsussõnu. Umbes nii ,, Я вам блать вчера говорил, что надо аккуратно всё проверять.хх ... его знает, чем этот долбоёб занимался``
Maakeeli kõlaks see ehk nii—Ma teile ( lits ja ei tähenda muud kui on sidesõna) eile ütlesin ,et on kõik vaja korralikult kontrollida. T..... teda teab, millega see posti keppija tegeles.
Pean teise isamaalis-patriootilise kõne. Kõige kõvemaks argumendiks hõikan, et nagu nägite, ei tapa ja seega ohutu. Kaon uuesti telki. Ohvitseride mure, kuidas sisenema panevad.
Edasi läheb seiklusteta.
Näen küll, et mõned vanemad ja teadjamad mind haneks püüavad tõmmata. Ilmselt pole suutnud puuduvaid klappe muretseda. On ennast õhust punni tõmmanud ja hoiavad kogu aja minu poole seljaga.
Kui laseks veidike kohapeal joosta ja kükke teha, siis ....
Teen nagu ei märkaks nende kavalust. Järgmine ülehelikiirusel telgist lahkuja tooks kaasa üldise moraali languse ja pean ka enese tervisele mõtlema.
Õhtul sisenen kasarmusse hääletult nagu nahkhiir. Enne uinumist palun Allahhilt kaitsvat kätt enese kohale ja meeleparandust sellele kes täiemõõdulise etenduse andis.
Terve järgnev nädal saadetakse mind pilkudega kui teletähte.
-
mees põõsast
- Liige
- Postitusi: 41
- Liitunud: 14 Mär, 2011 18:31
- Kontakt:
Kas vangid või nõukogude sõdurid.
Igapäevane munder oli tõesti ette nähtud iga päev kandmiseks. Kuid oli ka ette nähtud töö tegemiseks ja eriülesanneteks riided. Hiljem sai nähtud igasuguseid veidraid kehakatteid. Aga kuskilt võib ja lausa peab kokku hoidma, siis lihtsaim viis on mitte midagi rohkem välja anda kui keha hädapäraseks varjamiseks tarvis.
Kursandi elu tegi lõbusaks roomamine traattõkete all. Takistusribal jooksmine, köitel ronimine, põlevast soomustransportöörist välja kargamine ja masina kõrval maas põleva seltsimees-võitluskaaslase topise kustutamine. Aga et sellest väheks ei jääks, siis suure osa harjutustest tegime gaasimaskis ning kummikondoomi riietatuna. Ikkagi keemikud ju! Päeva lõpuks higist läbimärjad ja roppuseni mustaks määritud. Nagu ikka, vahel jäi kuhugi taha kinni ja käis kärts ning kusagilt oli munder puru.
Rumalgi peaks aru saama, et päevad otsa higist ja pesemisest märjana riie mädaneb. Norm oli iga kuue kuu tagant uus munder saada. No need meie kuus kuud ja Venemaa avarustes päeva õhtusse veeretava soldati kuus kuud pole ju võrreldavad.
Tasapisi sai auke kinni õmmeldud siit ja sealt. Siis hakkasid põlved ning tagumikud hõredaks minema. Edasi rebenesid paigad lahti, sest paiga kõrvalt oli lihtsalt mäda. Üsna sageli oli hommikul terve mundriga välja minev jagu õhtuks välkuvate tagumikkudega .
Protsess aina kiirenes. Jõudsime sinnamaale, et korralikult paigata polnud enam mõtet. Niit ja nõel pidi soldatil niikuinii kaasas olema. Sai siis kuidagi auk kinni pusitud ja homme samas kohas sortsuke suurem tuulutusava.
Nurisemisel polnud mingit tulemust. Uut mundrit enne tähtaega välja ei antud.
Marsime uhkelt sellistes paigatud ja narmastes mundrites söökla poole kui mingi polkovniku pagunitega isand peab enne söögimaja ust kinni.
Küsib, kes me oleme ja kust tuleme ja kuhu minna tahame.
Saades roodu juhtijalt korrektsed vastused, jääb isand pisut mõttesse. Teatab, et ta ei usu meie juhi juttu. Ei saa selline kaltsudes kari olla nõukogudemaa sõjavägi. Ta olla meid pidanud koonduslaagris viimase piirini ära vaevatud sõjavangideks.
Sõnaosav seletus, et hoolsalt treenides on meie riided pisut kulunud. Uute saamiseks pole aeg täis ja kord ei luba ennetähtaegselt mundreid välja anda.
See kõik ei loe.
Polkovnik soovitab puhtad ja terved riided selga panna ja siis poole tunni pärast tagasi tulla. Tema isiklikult ootab meid trepil.
Nii, olemegi omadega sees. Kiirkorras tehakse otsus minna sööma paraadmundrites. Poole tunniga peab tagasi olema. Kui söökla ette jõuame siis sarvik on tõesti oma lubaduse täinud ja ootabki meid trepil. Annab au vastu ja lubab lahkesti sisse minna.
Edaspidi hakkab ees käima luuregrupp, nii venitame kuidagi paar nädalat. Viimaks saabub piir, millest sama kavalusega enam edasi ei saa. Muudame taktikat, söömas hakkame käima paraadmundrites ja kasarmus kaltsudes. Õppusi enam ei tehta, siseruumis ringiloivates kehakatted päris ära ei lagune.
Suure riigi sünnipäev
Saabub aeg sinelid seljas paraadsammu harjutada. Sääred on pükstel otsas, ülejäänu on sineliga varjatud. Platsi trampima on diviisist valitud mingi osa ja melu käib pesuehtsa pasunakoori saatel .
Vaat see on alles mõnu. Algul pressitakse rivi nii kokku, et tekib pederasti tunne. Siis peab sajameheline polkk koondrivis korraga liikuma hakkama. Terve plokk, ilma eranditeta.
Aga paljudel rütmitunne puudub. Erutusest kargab kas enne trummipauku või jääb täpselt nii palju hiljaks, et teine astub kannale. Terve rivi hakkab kakerdama ja ropendama. Jälle uuesti ja uuesti. Nõrkemiseni välja.
Kui saabaste paukudes tribüüni ette jõuame, peab kogu see kamp küünarnukke kokku surudes olema kui üks tervik. Kõhud on kokkupressitud ja pinge üle keha.
Saanud tribüünist 50 meetrid mööda, antakse vaba samm tagasi käänamisel.
Muidugi lastakse kõik kehaosad lõdvaks. Ka see koht kust keha kaheks hargneb. Oi kurat, sitahais tahab ära tappa. Tiku tõmbamine lõpeks massimõrvaga. Nii toimub see kümneid kordi tunni jooksul.
Jalad pekstud, kopsud mürgitatud, roomame päeva lõpuks vaevaliselt kasarmutesse.
Hullumaja vältab paar nädalat kuni revolvripühadeni. Esitame Kuibõshevis suure kodumaa sünnipäevaparaadil oma leeninliku etteaste ja saame kõnetorude kaudu kiita kui uljalt keemikud tribüünist möödusid. Kõike seda ilusat näeme veelkord õhtul televiisorit vaadates.
Lõpuks antakse uued mundrid välja. Valged kraed ja pagunid õmbleme külge aga selga panna ei lubata.
Need saame väeosadesse kaasa. Nii kaua on nad seljakotis.
Ootame logeledes terve nädala väeosadesse saatmist.
Selleks ajaks on isegi kõige tumedamad ja tulisemad kodumaa kaitsjad valgustatuks saanud kui sitt on teenistus Saksamaal. Puhkust ära looda, linnalubasid samuti mitte.
Roodu kamandajatest keegi sosistab heatahtlikult kõrva, et leelota midagi välismaal elavatest sugulatest. Pidi hästi aitama, kontrollitud värk. Siis mind kui baltlast Saksamaale ei saadeta. Teen nagu õpetatud, üsna pea tullakse mingi ankeediga ja sünnibki ime.
Mind suunatakse Totskisse. Vene poisid lõhki minekuni kadedad ja tigedad nagu nõelu söönud siilid.
On ka võimalus Kuibõshevi jääda. Peene ameti peale, tanki öösihikute hõbe-tsink akude laadijaks. Üks tankistide ohvitseridest kaupleb, et jääksin. Sai toimkonnas olles seda tööd tehtud. Aga elu mis siiani olnud, on nii kole, et peas valitseb üks mõte, ainult Gräzist minema, ainult minema. Ja nii kaugele kui saab.
Igapäevane munder oli tõesti ette nähtud iga päev kandmiseks. Kuid oli ka ette nähtud töö tegemiseks ja eriülesanneteks riided. Hiljem sai nähtud igasuguseid veidraid kehakatteid. Aga kuskilt võib ja lausa peab kokku hoidma, siis lihtsaim viis on mitte midagi rohkem välja anda kui keha hädapäraseks varjamiseks tarvis.
Kursandi elu tegi lõbusaks roomamine traattõkete all. Takistusribal jooksmine, köitel ronimine, põlevast soomustransportöörist välja kargamine ja masina kõrval maas põleva seltsimees-võitluskaaslase topise kustutamine. Aga et sellest väheks ei jääks, siis suure osa harjutustest tegime gaasimaskis ning kummikondoomi riietatuna. Ikkagi keemikud ju! Päeva lõpuks higist läbimärjad ja roppuseni mustaks määritud. Nagu ikka, vahel jäi kuhugi taha kinni ja käis kärts ning kusagilt oli munder puru.
Rumalgi peaks aru saama, et päevad otsa higist ja pesemisest märjana riie mädaneb. Norm oli iga kuue kuu tagant uus munder saada. No need meie kuus kuud ja Venemaa avarustes päeva õhtusse veeretava soldati kuus kuud pole ju võrreldavad.
Tasapisi sai auke kinni õmmeldud siit ja sealt. Siis hakkasid põlved ning tagumikud hõredaks minema. Edasi rebenesid paigad lahti, sest paiga kõrvalt oli lihtsalt mäda. Üsna sageli oli hommikul terve mundriga välja minev jagu õhtuks välkuvate tagumikkudega .
Protsess aina kiirenes. Jõudsime sinnamaale, et korralikult paigata polnud enam mõtet. Niit ja nõel pidi soldatil niikuinii kaasas olema. Sai siis kuidagi auk kinni pusitud ja homme samas kohas sortsuke suurem tuulutusava.
Nurisemisel polnud mingit tulemust. Uut mundrit enne tähtaega välja ei antud.
Marsime uhkelt sellistes paigatud ja narmastes mundrites söökla poole kui mingi polkovniku pagunitega isand peab enne söögimaja ust kinni.
Küsib, kes me oleme ja kust tuleme ja kuhu minna tahame.
Saades roodu juhtijalt korrektsed vastused, jääb isand pisut mõttesse. Teatab, et ta ei usu meie juhi juttu. Ei saa selline kaltsudes kari olla nõukogudemaa sõjavägi. Ta olla meid pidanud koonduslaagris viimase piirini ära vaevatud sõjavangideks.
Sõnaosav seletus, et hoolsalt treenides on meie riided pisut kulunud. Uute saamiseks pole aeg täis ja kord ei luba ennetähtaegselt mundreid välja anda.
See kõik ei loe.
Polkovnik soovitab puhtad ja terved riided selga panna ja siis poole tunni pärast tagasi tulla. Tema isiklikult ootab meid trepil.
Nii, olemegi omadega sees. Kiirkorras tehakse otsus minna sööma paraadmundrites. Poole tunniga peab tagasi olema. Kui söökla ette jõuame siis sarvik on tõesti oma lubaduse täinud ja ootabki meid trepil. Annab au vastu ja lubab lahkesti sisse minna.
Edaspidi hakkab ees käima luuregrupp, nii venitame kuidagi paar nädalat. Viimaks saabub piir, millest sama kavalusega enam edasi ei saa. Muudame taktikat, söömas hakkame käima paraadmundrites ja kasarmus kaltsudes. Õppusi enam ei tehta, siseruumis ringiloivates kehakatted päris ära ei lagune.
Suure riigi sünnipäev
Saabub aeg sinelid seljas paraadsammu harjutada. Sääred on pükstel otsas, ülejäänu on sineliga varjatud. Platsi trampima on diviisist valitud mingi osa ja melu käib pesuehtsa pasunakoori saatel .
Vaat see on alles mõnu. Algul pressitakse rivi nii kokku, et tekib pederasti tunne. Siis peab sajameheline polkk koondrivis korraga liikuma hakkama. Terve plokk, ilma eranditeta.
Aga paljudel rütmitunne puudub. Erutusest kargab kas enne trummipauku või jääb täpselt nii palju hiljaks, et teine astub kannale. Terve rivi hakkab kakerdama ja ropendama. Jälle uuesti ja uuesti. Nõrkemiseni välja.
Kui saabaste paukudes tribüüni ette jõuame, peab kogu see kamp küünarnukke kokku surudes olema kui üks tervik. Kõhud on kokkupressitud ja pinge üle keha.
Saanud tribüünist 50 meetrid mööda, antakse vaba samm tagasi käänamisel.
Muidugi lastakse kõik kehaosad lõdvaks. Ka see koht kust keha kaheks hargneb. Oi kurat, sitahais tahab ära tappa. Tiku tõmbamine lõpeks massimõrvaga. Nii toimub see kümneid kordi tunni jooksul.
Jalad pekstud, kopsud mürgitatud, roomame päeva lõpuks vaevaliselt kasarmutesse.
Hullumaja vältab paar nädalat kuni revolvripühadeni. Esitame Kuibõshevis suure kodumaa sünnipäevaparaadil oma leeninliku etteaste ja saame kõnetorude kaudu kiita kui uljalt keemikud tribüünist möödusid. Kõike seda ilusat näeme veelkord õhtul televiisorit vaadates.
Lõpuks antakse uued mundrid välja. Valged kraed ja pagunid õmbleme külge aga selga panna ei lubata.
Need saame väeosadesse kaasa. Nii kaua on nad seljakotis.
Ootame logeledes terve nädala väeosadesse saatmist.
Selleks ajaks on isegi kõige tumedamad ja tulisemad kodumaa kaitsjad valgustatuks saanud kui sitt on teenistus Saksamaal. Puhkust ära looda, linnalubasid samuti mitte.
Roodu kamandajatest keegi sosistab heatahtlikult kõrva, et leelota midagi välismaal elavatest sugulatest. Pidi hästi aitama, kontrollitud värk. Siis mind kui baltlast Saksamaale ei saadeta. Teen nagu õpetatud, üsna pea tullakse mingi ankeediga ja sünnibki ime.
Mind suunatakse Totskisse. Vene poisid lõhki minekuni kadedad ja tigedad nagu nõelu söönud siilid.
On ka võimalus Kuibõshevi jääda. Peene ameti peale, tanki öösihikute hõbe-tsink akude laadijaks. Üks tankistide ohvitseridest kaupleb, et jääksin. Sai toimkonnas olles seda tööd tehtud. Aga elu mis siiani olnud, on nii kole, et peas valitseb üks mõte, ainult Gräzist minema, ainult minema. Ja nii kaugele kui saab.
Satun raketidivisjoni. Pataljonis otsitakse taga saabuma pidanud keemikut kes haihtus.
Kuidagi saan hilisõhtul Totskisse nr2. Juba pimeneb ja kuskil on vaja saada öömaja. Õige kasarmu leidmine omajagu õnn. Vaenlane on kõikjal luuramas ja juhatavad sildid aitavad tal oma musti tegusid kergemini ellu viia. Sellepärast neid kuskil ei ole. Vähemalt valgustatuid mitte.
Päevnik väravas ei tea loomulikult midagi muud, et jah siin see on ja astu selles suunas edasi. Nii jõuan esimese kasarmu juurde. Mingid punaste pagunitega vennad loivavad koridoris ringi .
Teen ust valvava tumbotska kõrval seisva päevnikuga juttu. Tema ei tea keemiku saabumisest midagi ja kõik targad ülemused on koju läinud. Staabist võiks küsida jne.
Kurat küll, hakkan mina öösel staapi otsima, mul on ööbimiskohta vaja. Väljas juba mõni miinuskraad ja seljataga ööpäevane rongisõit Kuibõshevist. Veel kuskil tunde pimedas kolada ja kügeleda enam ei taha.
Ausalt öeldes, kogu see värk mulle ei sümpatiseeri, lodev ja pealegi jubedad punased pagunid.
Et mulle on teada antud pataljonist, siis peaks olema jõuku rohkem kui ühe kasarmu täis.
Astun välja ja staabi otsimise asemel katsun õnne järgmises kasarmus. Sisenen ning alustan sama juttu päevnikuga, et keemik jne.
Vastuseks on, et jah neil ammu selline tegelane puudu ning kohe saabub ka toimkonda kamandav seersant ja valveohvitser. Tema on samuti konkreetne sell, teab et keemik puudu ning näitab jokutamata vaba koiku kätte. See osa on ju minu jaoks hetkel kõige tähtsam!
Teisel päeval näen väeosa silti majal, väeosa number teine kui minul paberites. Selge, et asi pole õige.
Samas, hommikul dokumente staapi andes keegi viga ei maini.
Nii möödub kolm või neli päeva. Käin söömas ja teen kõike kaasa. Kuskil kolmandal päeval pannakse mind juba karauli ülemaks. Üle hoovi masinapargis. Vastuvõtt ja miljöö meeldib mulle. Olen maandunud raketidivisjonis. Mind väga ei koti, kes mu omandab.
Mis moodi liikusid dokumendid ja kes kuidas neid uuris ning luges, ei tea. Jääb kuri kahtlus, et asi oli rohkem huvides kui tähelepanematuses. Nii pimedad ei saadud olla, kaasas olnud suunamiskirjas väeosa number ju olemas. Igatahes varsti tähtsad naabritest pagunikandjad hommikuse rivistuse ajal divisjonis ja käib vestlus umbes nii, et olete meilt pihta pannud meile saabuma pidanud keemiku. Kontrollpunktist on mees läbi tulnud ja kohale pole jõudnud.
Juba pea nädala otsivad taga, kus on. Õnneks keegi märkas sööklas, et divisjoni on saabunud uus mees ja keemiku märkidega. Nemad ei ole nõus loobuma.
Kõiki argumente ma ei kuule, aga üsna varsti tuleb raketidivisjoni komandör minu juurde ja ütleb, et peab mind tagasi anda. Ei tea me siis kumbki, et poole aasta pärast olen jälle tema kamandamise all tagasi. Seda rõõmu jätkub võiduka demblini, teenistusaeg saab siis lihtsalt läbi.
Pean kõrvalkasarmusse minema ja see on sama koht, kuhu esmalt sisse olin astunud.
Nii saabki minust jalaväepataljoni keemik Totskis.
Algul on seis segane.
Majandusroodus on koos igasugused asjapulgad. Õlijaama katlakütja, kokad, köögi ja muud autojuhid. Bensiinitankla tankijad ja riidelao valitseja. Komandöri autojuhist ning postiljonist ei räägigi. Keemik lisaks. Selline segakamp läheb ja tuleb erinevatel aegadel. Kogu seda väge kamandab kapten Medvedjev, lühike ja turske tõstja figuuriga mees. Aga korda kui sellist kehtestada ei suuda. Siin ja seal märkan noorte nöökimist võiga, suhkruga. Paar pätistunud olemisega majandusautojuhti on tihti õhtuti sopsus. Tükivad ka mulle oma võimu juba paaril järgneval õhtul demonstreerima. Massaljovi nimeline jobu hakkab, endal rihm munadel, mulle näitama, kui trammis peab ühel nooremseersandil vöörihm olema. Olen sunnitud ta käed rapsakaga endalt maha lööma ja ähvardades järsult eemale lükkama. On ka täie aruga tegelasi, kes manitsevad norimist lõpetama.
Üldiselt taltuvad ja edaspidi väga nahaalseks ei julge minna. Häid suhteid sellistega ei teki. Pigem vaoshoitud vaenutsemine. Minul on teine veregrupp kui neil ja nii see jääbki kuni nende kojuminekuni.
Selgub, et puudu on ka pataljoni keemiakaitse ülem. Ajutiselt täidab tema kohuseid tagalavarustuse päälik major Vakor. Olen tema otsealluv ja nagu arvata võib, ei viitsi ta minuga tegelda ega keemiakaitsega üldse. Viib lao juurde, kus toimetab praporstsik Dolguskin ja käsib olla talle kaasvõitlejaks ning abiliseks keemikaitse alal. Muhe mees see Dolguskin, alati ja kõikjal minu poolel, mures või rõõmus. Saame esimesest päevast sina peale.
Temalt kuulen, et meie mõlema ülemus saabub Saksamaalt. Lihtsalt kogu protseduur võtab aega, mees toimetab korteri ja muude jamadega juba siin.
Mõne nädala pärast ilmub pataljoni keemiakaitse ülem major Poptsov teenistusse. On minu otsene käsutaja ja väga asjalik ning esimesest päevast sõbralik mees. Kaks majorit, praapor ja mina nooremseersant. Mul on vedanud seltskonnaga, seda kõige paremas mõttes. Enamuse ajast olen laos ja õppeklassis koos praaporiga. Räägime maast ja ilmast. On eestlasi ennem ka näinud ja isegi Tallinnat külastanud. Väga austav suhtumine baltlastesse ja seda veendumusena, mitte suusoojaks. Ise on ta igipõline Totski elanik.
Major Poptsov maailma näinud mees.Viimased seitse aastat Saksamaal teeninud. Samuti millegi pärast veendudnud, et eestlased on korrektsed ja aus rahvas. Püüan nende arvamusi pisut jahutada, et on meil päris palju vargaid, pätte, kaabakaid ja sulisid. Oluliselt rohkem võiks ausaid inimesi olla.
Nendel paraku teised mõõdupuud, sedasi saavad hoopis ilusama pildi kui mina. Kui tähtis saab olla kaugtulede õigeaegne ümberlülitamine. Nende jaoks on. Vaat kui viisakad on Eesti autojuhid võrreldes Venemaaga. Juba kilomeeter eemal lülitab ümber et mitte teist pimestada. Ivan Venemaal sellistest asjadest ei hooli.
On liiga hea suhtumisega minu suhtes ja see paneb tahes tahtmata raamidesse. Austusest nende vastu lihtsalt ei saa olla lorup. Ma ei ole neile mitte tõmmata-tõugata tööjõud vaid oma sell, keda vingemate pagunitega ja võimuga mehed hoiavad eemal halvast ja kurjast.
Saatus on andnud 50% nadimat suhtumist ja 50% väga head. Või on protsendid vastupidi.
Kuidagi saan hilisõhtul Totskisse nr2. Juba pimeneb ja kuskil on vaja saada öömaja. Õige kasarmu leidmine omajagu õnn. Vaenlane on kõikjal luuramas ja juhatavad sildid aitavad tal oma musti tegusid kergemini ellu viia. Sellepärast neid kuskil ei ole. Vähemalt valgustatuid mitte.
Päevnik väravas ei tea loomulikult midagi muud, et jah siin see on ja astu selles suunas edasi. Nii jõuan esimese kasarmu juurde. Mingid punaste pagunitega vennad loivavad koridoris ringi .
Teen ust valvava tumbotska kõrval seisva päevnikuga juttu. Tema ei tea keemiku saabumisest midagi ja kõik targad ülemused on koju läinud. Staabist võiks küsida jne.
Kurat küll, hakkan mina öösel staapi otsima, mul on ööbimiskohta vaja. Väljas juba mõni miinuskraad ja seljataga ööpäevane rongisõit Kuibõshevist. Veel kuskil tunde pimedas kolada ja kügeleda enam ei taha.
Ausalt öeldes, kogu see värk mulle ei sümpatiseeri, lodev ja pealegi jubedad punased pagunid.
Et mulle on teada antud pataljonist, siis peaks olema jõuku rohkem kui ühe kasarmu täis.
Astun välja ja staabi otsimise asemel katsun õnne järgmises kasarmus. Sisenen ning alustan sama juttu päevnikuga, et keemik jne.
Vastuseks on, et jah neil ammu selline tegelane puudu ning kohe saabub ka toimkonda kamandav seersant ja valveohvitser. Tema on samuti konkreetne sell, teab et keemik puudu ning näitab jokutamata vaba koiku kätte. See osa on ju minu jaoks hetkel kõige tähtsam!
Teisel päeval näen väeosa silti majal, väeosa number teine kui minul paberites. Selge, et asi pole õige.
Samas, hommikul dokumente staapi andes keegi viga ei maini.
Nii möödub kolm või neli päeva. Käin söömas ja teen kõike kaasa. Kuskil kolmandal päeval pannakse mind juba karauli ülemaks. Üle hoovi masinapargis. Vastuvõtt ja miljöö meeldib mulle. Olen maandunud raketidivisjonis. Mind väga ei koti, kes mu omandab.
Mis moodi liikusid dokumendid ja kes kuidas neid uuris ning luges, ei tea. Jääb kuri kahtlus, et asi oli rohkem huvides kui tähelepanematuses. Nii pimedad ei saadud olla, kaasas olnud suunamiskirjas väeosa number ju olemas. Igatahes varsti tähtsad naabritest pagunikandjad hommikuse rivistuse ajal divisjonis ja käib vestlus umbes nii, et olete meilt pihta pannud meile saabuma pidanud keemiku. Kontrollpunktist on mees läbi tulnud ja kohale pole jõudnud.
Juba pea nädala otsivad taga, kus on. Õnneks keegi märkas sööklas, et divisjoni on saabunud uus mees ja keemiku märkidega. Nemad ei ole nõus loobuma.
Kõiki argumente ma ei kuule, aga üsna varsti tuleb raketidivisjoni komandör minu juurde ja ütleb, et peab mind tagasi anda. Ei tea me siis kumbki, et poole aasta pärast olen jälle tema kamandamise all tagasi. Seda rõõmu jätkub võiduka demblini, teenistusaeg saab siis lihtsalt läbi.
Pean kõrvalkasarmusse minema ja see on sama koht, kuhu esmalt sisse olin astunud.
Nii saabki minust jalaväepataljoni keemik Totskis.
Algul on seis segane.
Majandusroodus on koos igasugused asjapulgad. Õlijaama katlakütja, kokad, köögi ja muud autojuhid. Bensiinitankla tankijad ja riidelao valitseja. Komandöri autojuhist ning postiljonist ei räägigi. Keemik lisaks. Selline segakamp läheb ja tuleb erinevatel aegadel. Kogu seda väge kamandab kapten Medvedjev, lühike ja turske tõstja figuuriga mees. Aga korda kui sellist kehtestada ei suuda. Siin ja seal märkan noorte nöökimist võiga, suhkruga. Paar pätistunud olemisega majandusautojuhti on tihti õhtuti sopsus. Tükivad ka mulle oma võimu juba paaril järgneval õhtul demonstreerima. Massaljovi nimeline jobu hakkab, endal rihm munadel, mulle näitama, kui trammis peab ühel nooremseersandil vöörihm olema. Olen sunnitud ta käed rapsakaga endalt maha lööma ja ähvardades järsult eemale lükkama. On ka täie aruga tegelasi, kes manitsevad norimist lõpetama.
Üldiselt taltuvad ja edaspidi väga nahaalseks ei julge minna. Häid suhteid sellistega ei teki. Pigem vaoshoitud vaenutsemine. Minul on teine veregrupp kui neil ja nii see jääbki kuni nende kojuminekuni.
Selgub, et puudu on ka pataljoni keemiakaitse ülem. Ajutiselt täidab tema kohuseid tagalavarustuse päälik major Vakor. Olen tema otsealluv ja nagu arvata võib, ei viitsi ta minuga tegelda ega keemiakaitsega üldse. Viib lao juurde, kus toimetab praporstsik Dolguskin ja käsib olla talle kaasvõitlejaks ning abiliseks keemikaitse alal. Muhe mees see Dolguskin, alati ja kõikjal minu poolel, mures või rõõmus. Saame esimesest päevast sina peale.
Temalt kuulen, et meie mõlema ülemus saabub Saksamaalt. Lihtsalt kogu protseduur võtab aega, mees toimetab korteri ja muude jamadega juba siin.
Mõne nädala pärast ilmub pataljoni keemiakaitse ülem major Poptsov teenistusse. On minu otsene käsutaja ja väga asjalik ning esimesest päevast sõbralik mees. Kaks majorit, praapor ja mina nooremseersant. Mul on vedanud seltskonnaga, seda kõige paremas mõttes. Enamuse ajast olen laos ja õppeklassis koos praaporiga. Räägime maast ja ilmast. On eestlasi ennem ka näinud ja isegi Tallinnat külastanud. Väga austav suhtumine baltlastesse ja seda veendumusena, mitte suusoojaks. Ise on ta igipõline Totski elanik.
Major Poptsov maailma näinud mees.Viimased seitse aastat Saksamaal teeninud. Samuti millegi pärast veendudnud, et eestlased on korrektsed ja aus rahvas. Püüan nende arvamusi pisut jahutada, et on meil päris palju vargaid, pätte, kaabakaid ja sulisid. Oluliselt rohkem võiks ausaid inimesi olla.
Nendel paraku teised mõõdupuud, sedasi saavad hoopis ilusama pildi kui mina. Kui tähtis saab olla kaugtulede õigeaegne ümberlülitamine. Nende jaoks on. Vaat kui viisakad on Eesti autojuhid võrreldes Venemaaga. Juba kilomeeter eemal lülitab ümber et mitte teist pimestada. Ivan Venemaal sellistest asjadest ei hooli.
On liiga hea suhtumisega minu suhtes ja see paneb tahes tahtmata raamidesse. Austusest nende vastu lihtsalt ei saa olla lorup. Ma ei ole neile mitte tõmmata-tõugata tööjõud vaid oma sell, keda vingemate pagunitega ja võimuga mehed hoiavad eemal halvast ja kurjast.
Saatus on andnud 50% nadimat suhtumist ja 50% väga head. Või on protsendid vastupidi.
Tegevus, milleks sooja ilmaga ainult sekundeid kulub, arktilise külmaga venib tundideks.
Väljas õhu temperatuur nädalate viisi miinus neljakümne piiril ja tihti ülegi. Võtame hommikul lao vahipostilt pitsateid kontrollides üle ja kui vähegi saab, lahti ei tee. Sõkume petekaks ainult jälgi ukse ette. Peab keegi meid ju ka päevavalguses askeldamas nägema.
Muidu peidame end käreda pakase eest õppeklassis. Akna välisklaasil härmatis juba 10 senti paks. Üritan liimitatud paberiga kõik praod hermeetiliselt sulgeda. Radikad kütavad mis hirmus aga põrandal vastikult jahe. Käpakil otsides leian seina ääres kohti kus liistude vahelt külma mühinal sisse tuleb. Topin lihtlabaselt kaltsu täis. Läheb tublisti soojemaks.
Teeme hoolega töid ruumi uuesti kujundamisel. Seinal rippuvad õppevahendid sätime ühest seinast teise seina ja vitriini moodi asjades teeme ka ümberpaigutusi. Ikka nii et vitriin päevaks keset ruumi ja õhtul tagasi. Samas ehitame selle tegevuse varjus laudadest ning presendist kokkupandavat paati. Kunagi tuleb kevad ja praapor elab jõe lähedal, kalapüügi riistasid on vaja. Kui praaporit ei ole, kirjutan kirju või teen jõudumööda lollusi. Lõbustan end isoleeriva gaasimaski IP-46 (sellega on võimalik isegi vee all oma tunnike olla) kurnas oleva ainega. On selline tore asi, et kui saab kuuma, eraldab hapnikku, saab vett, jälle eraldab hapnikku. Kuhilakese peale visatud tikk sähvatab nagu välklamp. Aga mis saab siis kui segada väikese koguse värnitsaga? Jään siuhti kulmukarvadest ilma ja ei midagi rohkemat. Uurija-leiutaja elu pole läbi ajaloo ohutu olnud.
Kuri saatus sunnib mõnel päeval laos tegutsema. Tsirkuleerime siis sooja ja külma objekti vahel. Iga natukese aja tagant plagame klassi sooja. Päeva lõpetame, kahekesi lukku tuule eest varjates, ahvikiirusel uksele pitseri panemisega. Ühel päeval tuleb mul seda üksi teha. Dolguskin mujal tegevuses ning annab lao võtmed ja pitsati minu kätte. Ülesanne on lihtne aga väga tähtis. Õhtul eel tuleb lipatsi järel olev nöör lukustamise aasadest läbi pista ja lipatsi peal plastiliinist junnile selge jäljend vajutada.
Ei tasuks sellest eriti rääkidagi kui pitsatil kujutatu pastiliinile saamine sama lihtsalt läheks kui siin kirjutamine. Väljas ikkagi 40 ja rohkem. Õnneks võtsin tähtsa toimingu lausa pealelõunat ette.
Üksi toimetades jahtub taskus soojas hoitud tarvilik komplekt nööri aasadest läbi toppides nii palju, et korralikku jäljendit ei saagi. Ja polegi muud teha kui tölpa-tölpa klassi soojendama.
Uuel katsel sama lugu. Üritan tikutulega soojendada. Üksi tuule käes ei õnnestu seegi. Pealegi näeb ettevõtmine välja nagu tahaks ladu põlema panna.
Järgneval korral võtan takistava luku esmalt ära ja saan kiiresti nööri läbi- ikkagi suudab plastiliin ja pitsat nii palju jahtuda, et osa tähti kaasa rebib. Sellist vigast tunnimees vastu ei võtaks. Valva ise oma ladu kui tahad.
Külmunud sõrmedest ja ropust vandumisest kirjutama ei hakka.
Otsin kõrvetavalt kuuma koha radikal, lasen plastiliini pasana vedelaks ja pitsati koos võtmetega tulikuumaks. Kogu see lahingukomplekt eraldi kaltsupundardes põues kriits-krääts teele.
Hurraa, õnnestub.
Kaks tundi läinud nagu niuhti. Ühe kuuendiku maismaast enda alla haaranud kodumaa võib öösel rahulikult magada- märkamatult lattu keegi vargile ei pääse.
Väljas õhu temperatuur nädalate viisi miinus neljakümne piiril ja tihti ülegi. Võtame hommikul lao vahipostilt pitsateid kontrollides üle ja kui vähegi saab, lahti ei tee. Sõkume petekaks ainult jälgi ukse ette. Peab keegi meid ju ka päevavalguses askeldamas nägema.
Muidu peidame end käreda pakase eest õppeklassis. Akna välisklaasil härmatis juba 10 senti paks. Üritan liimitatud paberiga kõik praod hermeetiliselt sulgeda. Radikad kütavad mis hirmus aga põrandal vastikult jahe. Käpakil otsides leian seina ääres kohti kus liistude vahelt külma mühinal sisse tuleb. Topin lihtlabaselt kaltsu täis. Läheb tublisti soojemaks.
Teeme hoolega töid ruumi uuesti kujundamisel. Seinal rippuvad õppevahendid sätime ühest seinast teise seina ja vitriini moodi asjades teeme ka ümberpaigutusi. Ikka nii et vitriin päevaks keset ruumi ja õhtul tagasi. Samas ehitame selle tegevuse varjus laudadest ning presendist kokkupandavat paati. Kunagi tuleb kevad ja praapor elab jõe lähedal, kalapüügi riistasid on vaja. Kui praaporit ei ole, kirjutan kirju või teen jõudumööda lollusi. Lõbustan end isoleeriva gaasimaski IP-46 (sellega on võimalik isegi vee all oma tunnike olla) kurnas oleva ainega. On selline tore asi, et kui saab kuuma, eraldab hapnikku, saab vett, jälle eraldab hapnikku. Kuhilakese peale visatud tikk sähvatab nagu välklamp. Aga mis saab siis kui segada väikese koguse värnitsaga? Jään siuhti kulmukarvadest ilma ja ei midagi rohkemat. Uurija-leiutaja elu pole läbi ajaloo ohutu olnud.
Kuri saatus sunnib mõnel päeval laos tegutsema. Tsirkuleerime siis sooja ja külma objekti vahel. Iga natukese aja tagant plagame klassi sooja. Päeva lõpetame, kahekesi lukku tuule eest varjates, ahvikiirusel uksele pitseri panemisega. Ühel päeval tuleb mul seda üksi teha. Dolguskin mujal tegevuses ning annab lao võtmed ja pitsati minu kätte. Ülesanne on lihtne aga väga tähtis. Õhtul eel tuleb lipatsi järel olev nöör lukustamise aasadest läbi pista ja lipatsi peal plastiliinist junnile selge jäljend vajutada.
Ei tasuks sellest eriti rääkidagi kui pitsatil kujutatu pastiliinile saamine sama lihtsalt läheks kui siin kirjutamine. Väljas ikkagi 40 ja rohkem. Õnneks võtsin tähtsa toimingu lausa pealelõunat ette.
Üksi toimetades jahtub taskus soojas hoitud tarvilik komplekt nööri aasadest läbi toppides nii palju, et korralikku jäljendit ei saagi. Ja polegi muud teha kui tölpa-tölpa klassi soojendama.
Uuel katsel sama lugu. Üritan tikutulega soojendada. Üksi tuule käes ei õnnestu seegi. Pealegi näeb ettevõtmine välja nagu tahaks ladu põlema panna.
Järgneval korral võtan takistava luku esmalt ära ja saan kiiresti nööri läbi- ikkagi suudab plastiliin ja pitsat nii palju jahtuda, et osa tähti kaasa rebib. Sellist vigast tunnimees vastu ei võtaks. Valva ise oma ladu kui tahad.
Külmunud sõrmedest ja ropust vandumisest kirjutama ei hakka.
Otsin kõrvetavalt kuuma koha radikal, lasen plastiliini pasana vedelaks ja pitsati koos võtmetega tulikuumaks. Kogu see lahingukomplekt eraldi kaltsupundardes põues kriits-krääts teele.
Hurraa, õnnestub.
Kaks tundi läinud nagu niuhti. Ühe kuuendiku maismaast enda alla haaranud kodumaa võib öösel rahulikult magada- märkamatult lattu keegi vargile ei pääse.
huvitav et 72 aastal suunati utsebkast tulnud spetsialiste (kõik utsebka läbi teinud sõdurid said vähemalt 3 klassi spetsialistideks ja igaühele anti ka vastav märgike
1987 aastal oli küll kõigil seal jumalast pohhui kuhu sattusid ,mingit suunamist ei saanud ,ainus suunamine oli et Kaliningrad ja seal vaata ise äkki keegi korjab su orjaturult üles(see oli Rizkii gorodoki artpolgu võimla)
IP-46 maske tean küll
selle padruniga püüti ka kala ja pulbriga sai preisi kivipõrandad väga puhtaks
1987 aastal oli küll kõigil seal jumalast pohhui kuhu sattusid ,mingit suunamist ei saanud ,ainus suunamine oli et Kaliningrad ja seal vaata ise äkki keegi korjab su orjaturult üles(see oli Rizkii gorodoki artpolgu võimla)
IP-46 maske tean küll
selle padruniga püüti ka kala ja pulbriga sai preisi kivipõrandad väga puhtaks
Superluks.Kuidas 44 kraadise külma, kõhuni lume ja paraja tuulega öösel väljas lagedal kakal käia.
Meie üks osa riigi kaitsmisest on diviisi formeerimine välitingimustes. Oleme ju kadreeritud diviis. Vahel nimetame seisundit õigema nimega, kastreeritud diviis. Viie ööpäevaga peab ümbruskonnast saada olevast inimmaterjalist sündima 10000 pealine hirmuvägi imperialistidele.
Tankide järel suured saanid kraami täis, muidugi igasugused autod peale selle, suundume vaenlase eest saladuses hoitud ettenähtud rajooni.
Õppusest õppusesse pannakse püsti üksikud telgid riietamiseks ja sõjariistade jagamiseks. Paraku kõik on kuidagi ja midagi.Ühesuguste minimaalsete vahenditega nii soojal ajal kui karmi külmaga. Ei tea kuidas kogu diviisi asjad käisid, meie pataljonil selles osas sõja puhuks krooniline olematu valmisolek. Midagi juurde ei õpi, sedasi tegutsemine rohkem naljavärk ja tühja kulutatud aeg ning raha. Arutleme bursuikat küttes, mis küll siis saaks kui sõda tõesti ootamatult algaks. Praapor rehmab käega, et läheks ilmselt nagu juba kord läinud on, kolme kuuga taganetakse Moskvani, et siis hurraa hüietega võidukalt kolme aastaga kaotatu tagasi võtta. Paberil tõenäoliselt kõik diviisi asjad OK . Pealegi ega vaenlane ka loll ei ole, vaevalt et talvel sõda alustab.
Külma ja lumega pole Looja tänavu siinkandis kitsi olnud, on mõnes kohas orgudesse kuhjanud nii palju, et teed rajavad sapööritankid kaovad möirates hetketi täiesti lume alla ja liiguvad seal nagu mutid. Tank küll üks kõva asi.Vahime sellist vaatepilti ennastunustavalt. Kus oleks saanud videoid YouTube!
Telgi kohad juba sügisel ära otsustatud. Ahju kütmiseks puuroikaidki lähedaste puude alla hunnikusse kantud.
Minu ja praapori asi on abilistega mürgitamise telk püsti panna. Kontrollimata gaasimaskiga ometi sõtta mina ei saa. Oo taevas halasta kui neid tõesti oleks kontrollida tulnud sellistes oludes. Ja gaasimaskid küladest kokku korjatud oinaste peas! Ühte etendust mõned jutud tagasi kirjeldasin.
Telkidega sellise külma ja paraja tuulega omad mured. On nii kuivad et põlevad sekunditega maani maha. Nägin pisut eemalt, et korstnast tuli väikesi tahmatükke naabertelgi katusele. Hetke pärast oli paari peopesa suurusel alal leek. Pistsin jooksu ja seda tegid ka kümmekond meest lähedusest. Telgi asukas oli nagu suslik vopsti väljas lund katusele pildumas. Tuli levis sellise kiirusega, et kohale jõudes üksnes leegitsevad palakad lehvimas. Kiskusime allesoleva hoobilt lumme maha. Päästa ei õnnestunud sisuliselt midagi.
Hirm ronib nahavahele. Öösel magades võib niiviisi suuri põletushaavu saada.
Kõike haarav tunne võtab suure tüki uneajast.
Riides nagu karu. Kõik mis olemas on ja selga mahub seljas ka on. Kütan ja magan vaheldumisi. Bursuika tahab iga natukese aja tagant lõuatäie roikaid. Kui seda ei saa, siis telgis varsti hingamisaur näha. Unerõõmu sedasi napilt.
Südaöösel tekib tunne. See tunne mis nõuab kohta kükitamiseks. Lõpuks tõuseb seier sajakümneni ja tuleb otsustada, kas püksi lasta või olukord väljas lahendada. Kahest halvast valin väiksema.
Öö on tähine ja imeliselt selge, lausa romantiliselt kaunis. Kitsas kuusirbikene paneb lume õrnalt sädelema. Sõnasepp hakkaks lumekristallidega tilistama kuid minul koliseb peas mõte, kus tundest lahti saada.
Telgini on lumi ära aetud, kuid jalgraja mineerimine, isegi sõda mängides, loomuvastane. Jääb ainult üks variant. Tuleb telgist eemale plats toimetamiseks sõtkuda. Kes pole elus kordagi vööni lumes tööd tegema pidanud, sellele ehk asi nii himus ei tundu. Vastikust maha surudes asun lumes sumpama. Meetrikese ukerdanud, komistan ja kukun näoli lumme, püsti enam ei saa. Lumi sügav ja olen nagu jahu sees. Käed põhjani ei ulatu. Püherdades saan kuidagi kargud alla, paraku kalli hinnaga. Nägu ei tunne enam, pean ruttu külmetava moluga tagasi ahju juurde kablama. Roogin kraevahe lumest tühjaks. Soojenenult jätkan teeraja sõtkumist. Jälle sooja. Siis tagasi kakamise platsi tegema. Ei pista ju paljast tagumikku sopsti lumme. Jälle telki ahju juurde. Ja uuesti lund lauajupiga august välja kühveldama. Labida on keegi sarvik kuhugi ära viinud. Peale kolmandat neljandat korda saab objekt valmis.
Tuleb takistavad nööbid, haagid, traksid lahti teha ja siis riided uuesti enam-vähem selga tagasi. Loetelu pükstest.
Kaks paari pikka pesu, munder ja sideväelaste paksud püksid, kokku 4 paari. Kõigil üks häda, püksiaugud sama koha peal. Külm ronib sisse.
Kahlan platsile, kõik 4 paari pükse maha. Tuul on nõrk aga lõikav ja kõik mis ripub, tahab hetkega ära külmuda. Tuleb pihkudes hoida kuni põhiasja üritan. No ei sünni seda nii ruttu kui vaja. Surve on jahmerdades langenud. Püksid kuidagi puseriti rebadele ja tulistvalu tagasi telki. Käed külmunud ja asjad samuti. Soojendan kannikaid bursuika paistel. Teisel katsel läheb tegu korda.
Lasen kärmelt tulel ihu paista ja siis Jääb veel pükste vahele sattunud lumi välja rookida ja riided õiges järjekorras tagasi pusida. Siis võib uinaku teha.
Nii lihtne see ongi 44 kraadise külma ja vinge tuulega. Ainult 45 minutit ja tehtud.
Meie üks osa riigi kaitsmisest on diviisi formeerimine välitingimustes. Oleme ju kadreeritud diviis. Vahel nimetame seisundit õigema nimega, kastreeritud diviis. Viie ööpäevaga peab ümbruskonnast saada olevast inimmaterjalist sündima 10000 pealine hirmuvägi imperialistidele.
Tankide järel suured saanid kraami täis, muidugi igasugused autod peale selle, suundume vaenlase eest saladuses hoitud ettenähtud rajooni.
Õppusest õppusesse pannakse püsti üksikud telgid riietamiseks ja sõjariistade jagamiseks. Paraku kõik on kuidagi ja midagi.Ühesuguste minimaalsete vahenditega nii soojal ajal kui karmi külmaga. Ei tea kuidas kogu diviisi asjad käisid, meie pataljonil selles osas sõja puhuks krooniline olematu valmisolek. Midagi juurde ei õpi, sedasi tegutsemine rohkem naljavärk ja tühja kulutatud aeg ning raha. Arutleme bursuikat küttes, mis küll siis saaks kui sõda tõesti ootamatult algaks. Praapor rehmab käega, et läheks ilmselt nagu juba kord läinud on, kolme kuuga taganetakse Moskvani, et siis hurraa hüietega võidukalt kolme aastaga kaotatu tagasi võtta. Paberil tõenäoliselt kõik diviisi asjad OK . Pealegi ega vaenlane ka loll ei ole, vaevalt et talvel sõda alustab.
Külma ja lumega pole Looja tänavu siinkandis kitsi olnud, on mõnes kohas orgudesse kuhjanud nii palju, et teed rajavad sapööritankid kaovad möirates hetketi täiesti lume alla ja liiguvad seal nagu mutid. Tank küll üks kõva asi.Vahime sellist vaatepilti ennastunustavalt. Kus oleks saanud videoid YouTube!
Telgi kohad juba sügisel ära otsustatud. Ahju kütmiseks puuroikaidki lähedaste puude alla hunnikusse kantud.
Minu ja praapori asi on abilistega mürgitamise telk püsti panna. Kontrollimata gaasimaskiga ometi sõtta mina ei saa. Oo taevas halasta kui neid tõesti oleks kontrollida tulnud sellistes oludes. Ja gaasimaskid küladest kokku korjatud oinaste peas! Ühte etendust mõned jutud tagasi kirjeldasin.
Telkidega sellise külma ja paraja tuulega omad mured. On nii kuivad et põlevad sekunditega maani maha. Nägin pisut eemalt, et korstnast tuli väikesi tahmatükke naabertelgi katusele. Hetke pärast oli paari peopesa suurusel alal leek. Pistsin jooksu ja seda tegid ka kümmekond meest lähedusest. Telgi asukas oli nagu suslik vopsti väljas lund katusele pildumas. Tuli levis sellise kiirusega, et kohale jõudes üksnes leegitsevad palakad lehvimas. Kiskusime allesoleva hoobilt lumme maha. Päästa ei õnnestunud sisuliselt midagi.
Hirm ronib nahavahele. Öösel magades võib niiviisi suuri põletushaavu saada.
Kõike haarav tunne võtab suure tüki uneajast.
Riides nagu karu. Kõik mis olemas on ja selga mahub seljas ka on. Kütan ja magan vaheldumisi. Bursuika tahab iga natukese aja tagant lõuatäie roikaid. Kui seda ei saa, siis telgis varsti hingamisaur näha. Unerõõmu sedasi napilt.
Südaöösel tekib tunne. See tunne mis nõuab kohta kükitamiseks. Lõpuks tõuseb seier sajakümneni ja tuleb otsustada, kas püksi lasta või olukord väljas lahendada. Kahest halvast valin väiksema.
Öö on tähine ja imeliselt selge, lausa romantiliselt kaunis. Kitsas kuusirbikene paneb lume õrnalt sädelema. Sõnasepp hakkaks lumekristallidega tilistama kuid minul koliseb peas mõte, kus tundest lahti saada.
Telgini on lumi ära aetud, kuid jalgraja mineerimine, isegi sõda mängides, loomuvastane. Jääb ainult üks variant. Tuleb telgist eemale plats toimetamiseks sõtkuda. Kes pole elus kordagi vööni lumes tööd tegema pidanud, sellele ehk asi nii himus ei tundu. Vastikust maha surudes asun lumes sumpama. Meetrikese ukerdanud, komistan ja kukun näoli lumme, püsti enam ei saa. Lumi sügav ja olen nagu jahu sees. Käed põhjani ei ulatu. Püherdades saan kuidagi kargud alla, paraku kalli hinnaga. Nägu ei tunne enam, pean ruttu külmetava moluga tagasi ahju juurde kablama. Roogin kraevahe lumest tühjaks. Soojenenult jätkan teeraja sõtkumist. Jälle sooja. Siis tagasi kakamise platsi tegema. Ei pista ju paljast tagumikku sopsti lumme. Jälle telki ahju juurde. Ja uuesti lund lauajupiga august välja kühveldama. Labida on keegi sarvik kuhugi ära viinud. Peale kolmandat neljandat korda saab objekt valmis.
Tuleb takistavad nööbid, haagid, traksid lahti teha ja siis riided uuesti enam-vähem selga tagasi. Loetelu pükstest.
Kaks paari pikka pesu, munder ja sideväelaste paksud püksid, kokku 4 paari. Kõigil üks häda, püksiaugud sama koha peal. Külm ronib sisse.
Kahlan platsile, kõik 4 paari pükse maha. Tuul on nõrk aga lõikav ja kõik mis ripub, tahab hetkega ära külmuda. Tuleb pihkudes hoida kuni põhiasja üritan. No ei sünni seda nii ruttu kui vaja. Surve on jahmerdades langenud. Püksid kuidagi puseriti rebadele ja tulistvalu tagasi telki. Käed külmunud ja asjad samuti. Soojendan kannikaid bursuika paistel. Teisel katsel läheb tegu korda.
Lasen kärmelt tulel ihu paista ja siis Jääb veel pükste vahele sattunud lumi välja rookida ja riided õiges järjekorras tagasi pusida. Siis võib uinaku teha.
Nii lihtne see ongi 44 kraadise külma ja vinge tuulega. Ainult 45 minutit ja tehtud.
Jalaväepataljoni KPP. Totsk-2 aasta 1972. Südatalv.
Ohvitser läheb hulluks.
Saadeti mind hommikul kedagi väravasse toimkonnas asendama. Ilm on õhtuga võrreldes kordades krõbedamaks läinud. Annan saabastele valu. Pahvakaid üle õla lastes jõuan nobedasti väravahooneni ja näen üllatusega sõjaväelinnaku südame poolt tanki tulemas lume ja aurupilv taga.
Esiteks, tankid lihtsalt niisama ei sõida ja hommikul linnaku poolt pealegi. Värvahoonest loivab rahulikult välja korrapidaja ohvitser ja suundub maja ette seisma jäänud tanki poole.
Mootor jääb seisma ja kuulen ohvitseri küsimust, kus auto on. Hetk hiljem hüppab ta nagu ussist nõelatuna tanki peale üles ja tõmbab tanki juhi ropsuga august välja. Ise kaob lopsti asemele. Tankist tuleb käkaskaela alla ja juba möiratab ka mootor. Masin kaob tuldud teed lumepilv taga. Nagu ameerika märulifilmis. Üldse ei saa midagi aru.
Tankist vahib lollaka näoga nurga taha kadunud tanki ja minu küsimustele ei vasta.
Esimese hooga tuleb pähe mõte, et ohvitser läks hulluks. No ei mahu selline vaatepilt mingitesse normaalsetesse raamidesse. Tankist paigast ei liigu, vahib suu ammuli. Minul keerlevad mõtted peas nagu ruletilaud. Tanki lõugamine on kusmaale kuulda ja see aina kaugeneb. Siis on vaikus. Küsin jälle tankisti käest, et kas ta saab aru mis toimub. Ütleb lühidalt, et vedas komandöri autot käima.
Siis on jälle tanki häält kuulda ja tuleb aina lähemale. Varsti on näha tandemit. Tank ees ja taga lohiseb tilladi-tölladi ühest tee servast teise seisvate ratastega willis.
Killavoor peatub ja nüüd on hulluks läinud pataljoni komandöri autojuht. Hüppab röökides autost välja ja kargleb tankisti nina all ning näitab vaheldumisi sõrmega otsaette ja siis auto poole.
Auto on pisut katki jah. Stange üks ots koos ripendava konksuga vahib nagu lehma sarv ettepoole.
Ohvitser käseb väravad päevnikul lahti teha ja sõidutab tanki ja seisvate ratastega automobiili autoparki.
Päeva rahulikumal ajal hakkab leitnant rääkima, kuidas lood olid. Lugu lihtne. Sohver oli südaöösel sõidust tulnud ja jättis auto välja. Ei ajanud mingil X põhjusel garaazi. Hommikul üsna vara uuesti komandörile vaja järgi minna. Külm ja vige tuul on auto nii maha jahutanud, et hommikul käima ei lähe.
Viimases hädas palub nimetatud ohvitseri, et soojas garaazis ( tulekahju puhuks päästjaks mõeldud) seisva tankiga sõiduriist käima tõmmataks. Kuna spetsialistid värvast kohe võtta, nii ka tehakse.
Kui tank, lohisev tross sabas, värava juurde tagasi jõudis, siis ta küsis, kus auto on ja sai vastuseks et peaks siiani slepis olema. Siis järgneski hoota hüpe tankile.
Esimene asi mis tal pähe tuli, et nüüd on auto kuskil käänaku peal kummuli keeratud ja kes teab kaua veel selili järele veetud.
Kui ta siis tankiga sündmuspaigale kihutas, tuli autojuht pool kilomeetrit autost rusikatega vehkides talle vastu ja tahtis esimese hooga teise mehe pähe koos karvadega ära süüa.
Selgus, et paar kilomeetrit taga lohisemist ei aidanud, rattad pöörlema ei hakanud. Õli sildades ja vahekastis on nii paks. Keerati kuidagi tagumisest konksust tõmmates auto ringi. Uuesti tross külge ja nüüd oli tankist pisut rohkem auru andnud kui vaja. Tõmbas stange suure ropsuga eest ja midagi märkamata, kimas värvate taha nagu äsja just kirjeldasin.
Ohvitser läheb hulluks.
Saadeti mind hommikul kedagi väravasse toimkonnas asendama. Ilm on õhtuga võrreldes kordades krõbedamaks läinud. Annan saabastele valu. Pahvakaid üle õla lastes jõuan nobedasti väravahooneni ja näen üllatusega sõjaväelinnaku südame poolt tanki tulemas lume ja aurupilv taga.
Esiteks, tankid lihtsalt niisama ei sõida ja hommikul linnaku poolt pealegi. Värvahoonest loivab rahulikult välja korrapidaja ohvitser ja suundub maja ette seisma jäänud tanki poole.
Mootor jääb seisma ja kuulen ohvitseri küsimust, kus auto on. Hetk hiljem hüppab ta nagu ussist nõelatuna tanki peale üles ja tõmbab tanki juhi ropsuga august välja. Ise kaob lopsti asemele. Tankist tuleb käkaskaela alla ja juba möiratab ka mootor. Masin kaob tuldud teed lumepilv taga. Nagu ameerika märulifilmis. Üldse ei saa midagi aru.
Tankist vahib lollaka näoga nurga taha kadunud tanki ja minu küsimustele ei vasta.
Esimese hooga tuleb pähe mõte, et ohvitser läks hulluks. No ei mahu selline vaatepilt mingitesse normaalsetesse raamidesse. Tankist paigast ei liigu, vahib suu ammuli. Minul keerlevad mõtted peas nagu ruletilaud. Tanki lõugamine on kusmaale kuulda ja see aina kaugeneb. Siis on vaikus. Küsin jälle tankisti käest, et kas ta saab aru mis toimub. Ütleb lühidalt, et vedas komandöri autot käima.
Siis on jälle tanki häält kuulda ja tuleb aina lähemale. Varsti on näha tandemit. Tank ees ja taga lohiseb tilladi-tölladi ühest tee servast teise seisvate ratastega willis.
Killavoor peatub ja nüüd on hulluks läinud pataljoni komandöri autojuht. Hüppab röökides autost välja ja kargleb tankisti nina all ning näitab vaheldumisi sõrmega otsaette ja siis auto poole.
Auto on pisut katki jah. Stange üks ots koos ripendava konksuga vahib nagu lehma sarv ettepoole.
Ohvitser käseb väravad päevnikul lahti teha ja sõidutab tanki ja seisvate ratastega automobiili autoparki.
Päeva rahulikumal ajal hakkab leitnant rääkima, kuidas lood olid. Lugu lihtne. Sohver oli südaöösel sõidust tulnud ja jättis auto välja. Ei ajanud mingil X põhjusel garaazi. Hommikul üsna vara uuesti komandörile vaja järgi minna. Külm ja vige tuul on auto nii maha jahutanud, et hommikul käima ei lähe.
Viimases hädas palub nimetatud ohvitseri, et soojas garaazis ( tulekahju puhuks päästjaks mõeldud) seisva tankiga sõiduriist käima tõmmataks. Kuna spetsialistid värvast kohe võtta, nii ka tehakse.
Kui tank, lohisev tross sabas, värava juurde tagasi jõudis, siis ta küsis, kus auto on ja sai vastuseks et peaks siiani slepis olema. Siis järgneski hoota hüpe tankile.
Esimene asi mis tal pähe tuli, et nüüd on auto kuskil käänaku peal kummuli keeratud ja kes teab kaua veel selili järele veetud.
Kui ta siis tankiga sündmuspaigale kihutas, tuli autojuht pool kilomeetrit autost rusikatega vehkides talle vastu ja tahtis esimese hooga teise mehe pähe koos karvadega ära süüa.
Selgus, et paar kilomeetrit taga lohisemist ei aidanud, rattad pöörlema ei hakanud. Õli sildades ja vahekastis on nii paks. Keerati kuidagi tagumisest konksust tõmmates auto ringi. Uuesti tross külge ja nüüd oli tankist pisut rohkem auru andnud kui vaja. Tõmbas stange suure ropsuga eest ja midagi märkamata, kimas värvate taha nagu äsja just kirjeldasin.
Karm talv saab otsa .
Pole midagi igavest siin päikese all. Talv läheb märtsi viimasel nädalal kevadeks üle kuidagi ootamatult. Jõgi mis suvel koolmekohtades kirsa säärest üle ei tule on nüüd kerkinud julgelt paar meetrit ja omandanud Emajõe mõõtmed ning ähvardab Totski silda ära viia. Vesi lausa tormab. Siis lähevad ilmad eriti soojaks, puud mõne päevaga lehte. Ööbikud varsti kohal, nad ei laula öösiti vaid röögivad, lihtsalt liiga palju on neid. Ülearu palju.
Klassist hoian eemale. Eriti köidab mind võsane lao tagune liivaküngaste ja põlispuudega. Siin on suslikuid urge kaevamas ja neid vahtides igav ei hakka. Puudel pesitseb varesekoloonia. Nemad laulavad päeval. Maastik on igati sobiv vaba aja veetmiseks.
Olen kõrvataha pannud nii mõndagi mida kuulnud olen. Ja see kõik on talve tõttu realiseerimata ning vaja katsetada. Nüüd ja siin on seda võimalik teha.
Näiteks, mitu suslikut hüppab välja kui lõhkepakett urgu visata. Kas õnnestub kala püüda IP-46 hapnikupadruniga jne.
Ilmade soojaks muutudes kolitakse söömine pool kilomeetrit eemale välikööki. Kaasani Ülikooli tudengid on sõjalise laagrisse tulnud ja mingid komandeeritud polügonile harjutama. Söögi tegemiseks on ruumid aga söömine ise lageda taeva all. Varblasi parvena ja tundub, et nende põhitegevus on lauad täis sittuda. Toimkonna ühe mehe tööks ongi varblasi taga ajada ja junnikesi pühkida. Aga ta ei pea nüüd supikausside lauale kandmisega vaeva nägema! Neid lihtsalt ei saa lauale panna, varblane kasutaks kohe õrrena. Üks töö on asendunud teisega.
Ühel hommikusel ajal longin koos külalissoldatiga lobile. On teine dembellikult lohakalt riides. Sõbralik ja lahe sell. No ja äkki võtab ta taskust kada ning kivikesed ja hakkab tuld andma põõsaste otsas istuvate varblaste pihta. Moona paistab varutud olevat väiksema sõja jagu. Kui lahing läbi, küsin et on tal lapsepõlvest saati tervisega probleeme või on siin, sõjaväes põrutada saanud. Hakkab hirnuma ja ütleb, et kui mul praegu veel kada ei ole siis see ei tähenda , et mul midagi sellist enne demblisse minekut ei teki. Olgem ausad, tema ennustus ei lähe tühja. Ja varblasi ta ei vihka vaid neil on telklaagris noor stepikotkas kes tahab süüa ning on lõputu isuga. Kutsub mindki vaatama.
Nüüdsest alates on söömisega uus kord. Lusikad haihtuvad. Asendada tuleb leivatükiga ja supp ning puder üle kausi serva lürpida. Muidugi seni kuni lusikas õnnestub hankida. Enamusel ongi söögiriist olemas ja kantakse seda aaret saapasääres. Nähtuse tekkimise põhjust ei suuda meist keegi ära seletad. Ette rutates, sügise saabudes komme hääbub. Ja nii paraku suvest suvesse.
Mõne nädala möödudes puhkeb tudengitega igal suvel kaasnev, nagu kutsehaigus, pasanteeria. Kausid hakkavad lehkama kloori järele ja rangelt hakatakse jälgima kätte pesemist. Lusikate saapasääres kandmist ei õnnestu mingil moel likvideerida. Meil haigestub paar inimest. Massilist jama ei tule aga päris ära ei kao.
Ühel kaunil päeval peale lõunat on vaja väga ruttu põõsa taha joosta. Ja siis veel korra. Tekib tõsiseid kahtlusi, et minu roostevaba sisikond on saanud kahjustusi. Kuibõshevis oli võimalus düsenteeriasse nakatuda, aga siis külge ei hakanud. Palavikku ei teki, valusid pole. Pole mõne aja pärast mitte midagi viga. Kuidagi ei taha televiisorionude juurde minna. Juurdlen selle üle, mida ma sõin. Siis meenub, et kondenspiima. Samas pole sellest mingit jama kunagi tekkinud. Nüüd oli vahe selles, et polnud poolikut purki kuhugi panna ja pistsin kõik nahka. Otsustan päeva vahet pidada ja siis uuesti purgi korraga süüa. Ja tulemus ei lase kaua oodata. Nii täpselt nagu eelmine kord. Sisikond lihtsalt ei kannata sellist suurt kogust korraga. Uurimistöö tasus end, suvi on päästetud.
Mida ma siis Kuibõshevis olles nii tarvilist kuulsin.
Tööpäeva lõppedes kogunevad ohvitserid jõugukestena autoroodu väravasse Gräzist linna viivat bussi ootama. Mõned on neist võrdsemad ja nemad võtavad istet ruumis sees. Räägitakse maast ja ilmast. Päevnikuna pean seda tahes tahtmata kuulama. Ja pajatavad siis ohvitserid sedagi, mis kusagil juhtunud on ja millega vahel nalja saanud. Kikitan kõrvu kui jutt läheb lõhkepakettidele. Need olid meil päevast päeva piinamiseks kasutusel. Ikka keset loengu kuulamist piraki ja kõik pidid kisama hakkama –gaaaasid. Londiga asi pähe ja kuula pilli löövate kõrvadega sõjatarkusi edasi. Kah lõbu.
Tema jutt on palju huvitavam. Kui panna pakett kiivri alla, siis lendab piraki üle telefoniposti. Üks tola oli pannud kolm kokku keeratud vatijopet kiivri otsa ja tahtis niimoodi õhusõitu saada. Terve nädala oli viltuse persega kõndinud kuni põrutus järele andis. Üldiselt panen juttudest nii mõnedki tallele.
Aga praegu olen Totskis ja aeg küps kõike ise järele proovida.
Nagu mainisin, elu huvitavama osa veedan laos. Ja kui üksi juhtun olema, siis lao taga. Vahel ronin puu otsa raamatut lugema. Esiteks olen siin lehtede sees varjus nii päikese kui kurjade silmade eest ja tuuleke pakub jahutust. Teiseks ei lähe keegi lattu nii, et ma neid ei näeks. Astuvad minu alt kõmpa-kõmpa läbi ja kui nad on kümme meetrit eemal, libistan enda alla ja enne ladu küsin nagu ilmutis, mida seltsimehed soovivad.
Vahel mõni küsib, et kust kurat ma välja ilmusin, siis ütlen tõtt. Näitan näpuga, et ülevalt. Nemad rumalad ei usu.
Mul on küll olemas igasugust kraami aga ei ole kiivrit. Kastrulit ka ei ole. Lõhkepakette on.
Ühel päeval võtab Taevataat mu kurvastust tõsiselt ja saadab kümme tuliuut ämbrit. Nii kui sobiv moment saabub olen ühega neist lao taga.
Süütenöör põlema ja pakett ämbri alla.
Kolm sammu kõrvale ja vaatan, ämber vangu kõrvade peal vildakil. Asi tuleb ruttu parandada. Mats kirsaga vastu põhja ja krapsti tagasi. Jõllitan aga pauku kohe ei tule.
Pilk läheb kõrvale ning just siis käib kärakas. Nii ma ei näegi, kuidas ämber taevasse kihutab. Selle eest kuulen väga selgesti kuidas kivikesed siutsatades peast mööda lendavad.
Otsin taevalaotuses ämbrit. Kivikestega läks õnneks ja väga loll oleks nüüd ämbriga pähe saada. Aga midagi vee kandmise nõu sarnast näha pole. On igasugust muud lendavat prahti ja pesadelt õhku karanud koledasti kisendavaid vareseid.
Kõik see kraam tuleb keereldes alla ja kostub siin-seal vaikset kolinat. Mu vaene ämber on lõpetanud oma maise teekonna tükkidena.
Loe kuidas loed, no on üheksa, kuid peab olema kümme. Ainult mina tean, et üks neist puhkab ribadena jões. Tunnen süümepiinasid kui ämbri kadumises süüdistatakse teisi.
Kui keegi arvab, et mu huvi lendava kiivri vastu raugenud, siis ta loomulikult eksib. Jumal, nähes minu äpardust, aitab paar päeva hiljem võsast leida pisut nukra välimusega lüpsiku. Uus katse. Seekord teen kõike kiiremini ja kaugemale jooksen ka, pilku hetkekski kõrvale pööramata. Käib pauk, õhk hoobilt täis lõugavaid vareseid ja lüpsik ei kerki tolligi. Põhi on läinud.
Saadan edaspidigi palveid taeva poole, antagu mulle kiiver katse läbiviimiseks. Paraku see soov tänapäevani täitumata.
Minu teadmistehimuline uurijahing viib suurepärasele mõttele, mis siis saab kui segada põlemist soodustav aine mittepõleva ainega. No näiteks hoovipealne muld isoleeriva gaasimaski sisuga. Mõned konid ja püütükid on katalüsaatoriks. Hunnik saab päris suureke. Pistan tiku puutükikese lähedusse ja jään algavat protsessi imetlema. Tekkiv hiilgav pesake laieneb jõudsasti ja minu lootused pole olnud asjatud. Võta või jäta, kogu hunnik läheb tasapisi helevalgeks sulaklaasiks. Leivapätsi suurune klaasimass punetab ja et on vee laskmise soov, siis otsustan ühendada kaks toimingut. Kergendada ihu ja jahutada hõõguv klaasikera. Sa raisk, käib kärgatus ja hõõguv sisu lendab laiali. Kõige kallim aare pihta ei saa. Saapad seevastu on sulaklaasist rõugearmilised. Katse tulemusi enne mind kirjalikult avaldatud pole.
Teen ka elavlooduse vaatlusi. Märkan rohu sees parajalt suurt sisalikku. On koduse Eesti omast kordades suurem ja värvilt täitsa roheline. Krapsan loomulikult pihku ja asun kükakil elukat uurima. Tahan oma rahumeelsust kinnitada pea paitamisega. Tema sunnik kasutab seda zesti vaenulikult ja haarab krapsti sõrme suhu, pealegi on tunda üsna kõva vajutust ning hambakesi. Kurat, ehmatab mind sõna otses mõttes persili. Raputan istinktiivselt kätt, tema tõbras lahti ei lase ja käib sõrmega tilla-tölla. Kukub lõpuks maha ja näen sõrmel hambakeste jäljerida. Peast käib läbi, äkki on mürgine. Ei saa olla, pole siinkandis sellisest kuulnud. Pilotka peast ja uuesti kinni.
Õhtusel vabal ajal kes mida teeb. Mina igatahes jalutan eriti tähtsal moel oma sisalikuga. Muidugi on ta koera moodi nööri otsas ning sibab siia-sinna nagu taks. Uudistajatele räägin, et on kodustatud aga hästi tige. Ööseks panen muruplatsile köide. Teisel päeval näitan talle kasarmut seestpoolt ja lasen siis põõsastesse lahti.
Pole midagi igavest siin päikese all. Talv läheb märtsi viimasel nädalal kevadeks üle kuidagi ootamatult. Jõgi mis suvel koolmekohtades kirsa säärest üle ei tule on nüüd kerkinud julgelt paar meetrit ja omandanud Emajõe mõõtmed ning ähvardab Totski silda ära viia. Vesi lausa tormab. Siis lähevad ilmad eriti soojaks, puud mõne päevaga lehte. Ööbikud varsti kohal, nad ei laula öösiti vaid röögivad, lihtsalt liiga palju on neid. Ülearu palju.
Klassist hoian eemale. Eriti köidab mind võsane lao tagune liivaküngaste ja põlispuudega. Siin on suslikuid urge kaevamas ja neid vahtides igav ei hakka. Puudel pesitseb varesekoloonia. Nemad laulavad päeval. Maastik on igati sobiv vaba aja veetmiseks.
Olen kõrvataha pannud nii mõndagi mida kuulnud olen. Ja see kõik on talve tõttu realiseerimata ning vaja katsetada. Nüüd ja siin on seda võimalik teha.
Näiteks, mitu suslikut hüppab välja kui lõhkepakett urgu visata. Kas õnnestub kala püüda IP-46 hapnikupadruniga jne.
Ilmade soojaks muutudes kolitakse söömine pool kilomeetrit eemale välikööki. Kaasani Ülikooli tudengid on sõjalise laagrisse tulnud ja mingid komandeeritud polügonile harjutama. Söögi tegemiseks on ruumid aga söömine ise lageda taeva all. Varblasi parvena ja tundub, et nende põhitegevus on lauad täis sittuda. Toimkonna ühe mehe tööks ongi varblasi taga ajada ja junnikesi pühkida. Aga ta ei pea nüüd supikausside lauale kandmisega vaeva nägema! Neid lihtsalt ei saa lauale panna, varblane kasutaks kohe õrrena. Üks töö on asendunud teisega.
Ühel hommikusel ajal longin koos külalissoldatiga lobile. On teine dembellikult lohakalt riides. Sõbralik ja lahe sell. No ja äkki võtab ta taskust kada ning kivikesed ja hakkab tuld andma põõsaste otsas istuvate varblaste pihta. Moona paistab varutud olevat väiksema sõja jagu. Kui lahing läbi, küsin et on tal lapsepõlvest saati tervisega probleeme või on siin, sõjaväes põrutada saanud. Hakkab hirnuma ja ütleb, et kui mul praegu veel kada ei ole siis see ei tähenda , et mul midagi sellist enne demblisse minekut ei teki. Olgem ausad, tema ennustus ei lähe tühja. Ja varblasi ta ei vihka vaid neil on telklaagris noor stepikotkas kes tahab süüa ning on lõputu isuga. Kutsub mindki vaatama.
Nüüdsest alates on söömisega uus kord. Lusikad haihtuvad. Asendada tuleb leivatükiga ja supp ning puder üle kausi serva lürpida. Muidugi seni kuni lusikas õnnestub hankida. Enamusel ongi söögiriist olemas ja kantakse seda aaret saapasääres. Nähtuse tekkimise põhjust ei suuda meist keegi ära seletad. Ette rutates, sügise saabudes komme hääbub. Ja nii paraku suvest suvesse.
Mõne nädala möödudes puhkeb tudengitega igal suvel kaasnev, nagu kutsehaigus, pasanteeria. Kausid hakkavad lehkama kloori järele ja rangelt hakatakse jälgima kätte pesemist. Lusikate saapasääres kandmist ei õnnestu mingil moel likvideerida. Meil haigestub paar inimest. Massilist jama ei tule aga päris ära ei kao.
Ühel kaunil päeval peale lõunat on vaja väga ruttu põõsa taha joosta. Ja siis veel korra. Tekib tõsiseid kahtlusi, et minu roostevaba sisikond on saanud kahjustusi. Kuibõshevis oli võimalus düsenteeriasse nakatuda, aga siis külge ei hakanud. Palavikku ei teki, valusid pole. Pole mõne aja pärast mitte midagi viga. Kuidagi ei taha televiisorionude juurde minna. Juurdlen selle üle, mida ma sõin. Siis meenub, et kondenspiima. Samas pole sellest mingit jama kunagi tekkinud. Nüüd oli vahe selles, et polnud poolikut purki kuhugi panna ja pistsin kõik nahka. Otsustan päeva vahet pidada ja siis uuesti purgi korraga süüa. Ja tulemus ei lase kaua oodata. Nii täpselt nagu eelmine kord. Sisikond lihtsalt ei kannata sellist suurt kogust korraga. Uurimistöö tasus end, suvi on päästetud.
Mida ma siis Kuibõshevis olles nii tarvilist kuulsin.
Tööpäeva lõppedes kogunevad ohvitserid jõugukestena autoroodu väravasse Gräzist linna viivat bussi ootama. Mõned on neist võrdsemad ja nemad võtavad istet ruumis sees. Räägitakse maast ja ilmast. Päevnikuna pean seda tahes tahtmata kuulama. Ja pajatavad siis ohvitserid sedagi, mis kusagil juhtunud on ja millega vahel nalja saanud. Kikitan kõrvu kui jutt läheb lõhkepakettidele. Need olid meil päevast päeva piinamiseks kasutusel. Ikka keset loengu kuulamist piraki ja kõik pidid kisama hakkama –gaaaasid. Londiga asi pähe ja kuula pilli löövate kõrvadega sõjatarkusi edasi. Kah lõbu.
Tema jutt on palju huvitavam. Kui panna pakett kiivri alla, siis lendab piraki üle telefoniposti. Üks tola oli pannud kolm kokku keeratud vatijopet kiivri otsa ja tahtis niimoodi õhusõitu saada. Terve nädala oli viltuse persega kõndinud kuni põrutus järele andis. Üldiselt panen juttudest nii mõnedki tallele.
Aga praegu olen Totskis ja aeg küps kõike ise järele proovida.
Nagu mainisin, elu huvitavama osa veedan laos. Ja kui üksi juhtun olema, siis lao taga. Vahel ronin puu otsa raamatut lugema. Esiteks olen siin lehtede sees varjus nii päikese kui kurjade silmade eest ja tuuleke pakub jahutust. Teiseks ei lähe keegi lattu nii, et ma neid ei näeks. Astuvad minu alt kõmpa-kõmpa läbi ja kui nad on kümme meetrit eemal, libistan enda alla ja enne ladu küsin nagu ilmutis, mida seltsimehed soovivad.
Vahel mõni küsib, et kust kurat ma välja ilmusin, siis ütlen tõtt. Näitan näpuga, et ülevalt. Nemad rumalad ei usu.
Mul on küll olemas igasugust kraami aga ei ole kiivrit. Kastrulit ka ei ole. Lõhkepakette on.
Ühel päeval võtab Taevataat mu kurvastust tõsiselt ja saadab kümme tuliuut ämbrit. Nii kui sobiv moment saabub olen ühega neist lao taga.
Süütenöör põlema ja pakett ämbri alla.
Kolm sammu kõrvale ja vaatan, ämber vangu kõrvade peal vildakil. Asi tuleb ruttu parandada. Mats kirsaga vastu põhja ja krapsti tagasi. Jõllitan aga pauku kohe ei tule.
Pilk läheb kõrvale ning just siis käib kärakas. Nii ma ei näegi, kuidas ämber taevasse kihutab. Selle eest kuulen väga selgesti kuidas kivikesed siutsatades peast mööda lendavad.
Otsin taevalaotuses ämbrit. Kivikestega läks õnneks ja väga loll oleks nüüd ämbriga pähe saada. Aga midagi vee kandmise nõu sarnast näha pole. On igasugust muud lendavat prahti ja pesadelt õhku karanud koledasti kisendavaid vareseid.
Kõik see kraam tuleb keereldes alla ja kostub siin-seal vaikset kolinat. Mu vaene ämber on lõpetanud oma maise teekonna tükkidena.
Loe kuidas loed, no on üheksa, kuid peab olema kümme. Ainult mina tean, et üks neist puhkab ribadena jões. Tunnen süümepiinasid kui ämbri kadumises süüdistatakse teisi.
Kui keegi arvab, et mu huvi lendava kiivri vastu raugenud, siis ta loomulikult eksib. Jumal, nähes minu äpardust, aitab paar päeva hiljem võsast leida pisut nukra välimusega lüpsiku. Uus katse. Seekord teen kõike kiiremini ja kaugemale jooksen ka, pilku hetkekski kõrvale pööramata. Käib pauk, õhk hoobilt täis lõugavaid vareseid ja lüpsik ei kerki tolligi. Põhi on läinud.
Saadan edaspidigi palveid taeva poole, antagu mulle kiiver katse läbiviimiseks. Paraku see soov tänapäevani täitumata.
Minu teadmistehimuline uurijahing viib suurepärasele mõttele, mis siis saab kui segada põlemist soodustav aine mittepõleva ainega. No näiteks hoovipealne muld isoleeriva gaasimaski sisuga. Mõned konid ja püütükid on katalüsaatoriks. Hunnik saab päris suureke. Pistan tiku puutükikese lähedusse ja jään algavat protsessi imetlema. Tekkiv hiilgav pesake laieneb jõudsasti ja minu lootused pole olnud asjatud. Võta või jäta, kogu hunnik läheb tasapisi helevalgeks sulaklaasiks. Leivapätsi suurune klaasimass punetab ja et on vee laskmise soov, siis otsustan ühendada kaks toimingut. Kergendada ihu ja jahutada hõõguv klaasikera. Sa raisk, käib kärgatus ja hõõguv sisu lendab laiali. Kõige kallim aare pihta ei saa. Saapad seevastu on sulaklaasist rõugearmilised. Katse tulemusi enne mind kirjalikult avaldatud pole.
Teen ka elavlooduse vaatlusi. Märkan rohu sees parajalt suurt sisalikku. On koduse Eesti omast kordades suurem ja värvilt täitsa roheline. Krapsan loomulikult pihku ja asun kükakil elukat uurima. Tahan oma rahumeelsust kinnitada pea paitamisega. Tema sunnik kasutab seda zesti vaenulikult ja haarab krapsti sõrme suhu, pealegi on tunda üsna kõva vajutust ning hambakesi. Kurat, ehmatab mind sõna otses mõttes persili. Raputan istinktiivselt kätt, tema tõbras lahti ei lase ja käib sõrmega tilla-tölla. Kukub lõpuks maha ja näen sõrmel hambakeste jäljerida. Peast käib läbi, äkki on mürgine. Ei saa olla, pole siinkandis sellisest kuulnud. Pilotka peast ja uuesti kinni.
Õhtusel vabal ajal kes mida teeb. Mina igatahes jalutan eriti tähtsal moel oma sisalikuga. Muidugi on ta koera moodi nööri otsas ning sibab siia-sinna nagu taks. Uudistajatele räägin, et on kodustatud aga hästi tige. Ööseks panen muruplatsile köide. Teisel päeval näitan talle kasarmut seestpoolt ja lasen siis põõsastesse lahti.
-
kangelaspioneer
- Liige
- Postitusi: 1044
- Liitunud: 30 Dets, 2004 13:13
- Asukoht: Tallinn/Tapa
- Kontakt:
Herr kirsavoi lase aga samas vaimus edasi, tänan.Kes on foorumil
Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 1 külaline