Anna minna,Kirsavoi! Meenuta aga veel.
Eri kohtades aeti asju erinevalt-sellepärast tulebki vöimalikult palju talletada.
Muidu juhtub nii,nagu ühe minu teenistuskaaslasega-tahtsin temalt möne sündmuse kohta,millele ta lähemal seisis, täpsustusi urgitseda.Mees ei mäletanud enam midagi.Vöi ei tahtnud mäletada.
Karauul
Dispati mälestuste teema on siin olemas:
http://www.militaar.net/phpBB2/viewtopi ... highlight=
http://www.militaar.net/phpBB2/viewtopi ... highlight=
Tundub,et leidsin selle väeosa ka.
1538-й отдельный дисциплинарный батальон Приволжско-Уральского ВО (в/ч 22009, п. Тоцкое-2, Оренбургской обл.)
Батальон расформирован.
Sellistest jubedustest nagu foorumist lugesin, sel ajal juttu ei olnud.Need paar selli,keda haiglas olles kohtasin, rääkisid ustaavide tuupimisest ja muidu närve kulutavast päevakorrast . Aga piinamistest poolt sõnagi.
1538-й отдельный дисциплинарный батальон Приволжско-Уральского ВО (в/ч 22009, п. Тоцкое-2, Оренбургской обл.)
Батальон расформирован.
Sellistest jubedustest nagu foorumist lugesin, sel ajal juttu ei olnud.Need paar selli,keda haiglas olles kohtasin, rääkisid ustaavide tuupimisest ja muidu närve kulutavast päevakorrast . Aga piinamistest poolt sõnagi.
Kutsega sõjaväkke võib lapsepõlve lõppenuks lugeda.
Oli 1970 aasta sügishommik. Asukoht:Tartu Sõjakomissariaat.
Peategelased: siinkirjutaja ja tolle kauge aja Tartu noorte poiste suurim sõber major Murro.
Sisenen ja kannan esimesele ettejuhtuvale sõjaväelasele ette, et kutsealune see ja see on kutsutud ja ilmunud kodumaa kaitsele. Major võtab minu kutse, loeb seda, tõstab pilgu ja vaatab mind nagu boamadu rotti. Nagu aru pidades, kumba enne teha, kas kohe alla neelata või enne kägistada.
Mina vaevalt lõpetanud, major vaevalt küll minu lugulaulu kuulanud, hakkab pagunitega isand oma repertuaari esitama. Alustas kõrge falsetiga, millise hoolimatusega ma suhtun oma kodaniku kohustustesse ja lõpetas möiraahvi röögatusega, kuidas ta mu miilitsale üle annab ja kartsa laseb panna. Nii ropu hilinemise eest.
Kui kartsa, siis kartsa. Aga mina olen tulnud kohale kindla sooviga kodumaad kaitsma hakata.
Ja antagu mulle see äpardus andeks ning suund kuhu minna. Kohe ja kasvõi jala lähen kohale.
Major hakka välguna sähvima kuhugi kord vasakult, kord paremalt, tuli iga kord laua taha tagasi, lõi minu nõukogude paberiga tiraki vastu lauda ja röögatas: „Mida ma su kuradiga teen?“
Mina alustan jälle pihta, kuidas ma öö keskel sõitma hakkasin, kuidas auto õnnetult poole tee peal, väga metsikus ja inimtühjas kohas katki läks ja kuidas me siis hommikuni seda parandasime. Ja nüüd olen ma siin. Major loomulikult mind ei kuulanud, lendas jälle välguna mööda ja tuli minuti pärast tagasi vana küsimusega: „Mida ma su kuradiga nüüd teen?“
Vaikust on piinlik ja raske taluda.
Hakkasin jälle sosinal ja kaasatundmist nõudva ilmega rääkima, kuidas ma õigel ajal tulema hakkasin ja kuri saatus ei lasknud ...
Major kärbib minu etteasteid kordkorralt aina lühemaks.
Iga kord kui ma alustasin, stsenaariumis ettenähtud monotoonsel viisil, regilaulu katkiläinud autost ja selle kangelaslikust öisest parandamisest, hakkas major Murro sisisema, nagu oleks ma teda kepiga torganud.
Virutas mitu korda minu nõukogude dokumendiga vastu lauda ja alustas uut aariat ooperist Ivan Groznõi poja tapmise stseenis. Noomis mind kõigi kirjutatud ja kirjutamata reeglite järgi kui halvasti ma olen käitunud ja ainus viis sellist mõtteviisi välja juurida on mind kinni panna desertöörluse paragrafi järgi.
Ja iga kord, kui major Murrol õhk otsa sai, andku lugeja mulle andeks, alustasin mina oma lembelaulu keset ööd katkiläinud autost.
Majorit tabab lõpuks astmahoog, oma toolil üldse istuda ei suuda, kargab püsti, nagu oleks ma talle siili püksi sokutanud ja sähvatab jälle minust mööda kuhugi teise ruumi, värsket õhku hingama..Varsti tagasi, ju seal keskkond sama läppunud kui siin, jälle seesama küsimus, mis ma su kuradiga nüüd teen.
Nii kordus see stseen minu arvates nutma ajavalt lugematu arv kordi .
Iga asi saab kord otsa ja Murrol viimaks võimalus minuga midagi teha. Järjekordse sähvatusena lahkudes ja siis linnutiivul tagasi tulles ulatab ta mulle paberilehe nagu mürgikarika- nädala pärast uuesti sõjaväkke.
Aga nüüd kell kuus hommikul, mitte nagu eelmine kord kell kaks. Ja katsugu ma hilineda. Hakaku ma seekord kaameliga tulema...Selle surm äärmiselt väikese tõenäosusega võrreldes auto katki minekuga ja nii pidavat kindel olema, et jõuan ette nähtud ajaks kohale.
Oli 1970 aasta sügishommik. Asukoht:Tartu Sõjakomissariaat.
Peategelased: siinkirjutaja ja tolle kauge aja Tartu noorte poiste suurim sõber major Murro.
Sisenen ja kannan esimesele ettejuhtuvale sõjaväelasele ette, et kutsealune see ja see on kutsutud ja ilmunud kodumaa kaitsele. Major võtab minu kutse, loeb seda, tõstab pilgu ja vaatab mind nagu boamadu rotti. Nagu aru pidades, kumba enne teha, kas kohe alla neelata või enne kägistada.
Mina vaevalt lõpetanud, major vaevalt küll minu lugulaulu kuulanud, hakkab pagunitega isand oma repertuaari esitama. Alustas kõrge falsetiga, millise hoolimatusega ma suhtun oma kodaniku kohustustesse ja lõpetas möiraahvi röögatusega, kuidas ta mu miilitsale üle annab ja kartsa laseb panna. Nii ropu hilinemise eest.
Kui kartsa, siis kartsa. Aga mina olen tulnud kohale kindla sooviga kodumaad kaitsma hakata.
Ja antagu mulle see äpardus andeks ning suund kuhu minna. Kohe ja kasvõi jala lähen kohale.
Major hakka välguna sähvima kuhugi kord vasakult, kord paremalt, tuli iga kord laua taha tagasi, lõi minu nõukogude paberiga tiraki vastu lauda ja röögatas: „Mida ma su kuradiga teen?“
Mina alustan jälle pihta, kuidas ma öö keskel sõitma hakkasin, kuidas auto õnnetult poole tee peal, väga metsikus ja inimtühjas kohas katki läks ja kuidas me siis hommikuni seda parandasime. Ja nüüd olen ma siin. Major loomulikult mind ei kuulanud, lendas jälle välguna mööda ja tuli minuti pärast tagasi vana küsimusega: „Mida ma su kuradiga nüüd teen?“
Vaikust on piinlik ja raske taluda.
Hakkasin jälle sosinal ja kaasatundmist nõudva ilmega rääkima, kuidas ma õigel ajal tulema hakkasin ja kuri saatus ei lasknud ...
Major kärbib minu etteasteid kordkorralt aina lühemaks.
Iga kord kui ma alustasin, stsenaariumis ettenähtud monotoonsel viisil, regilaulu katkiläinud autost ja selle kangelaslikust öisest parandamisest, hakkas major Murro sisisema, nagu oleks ma teda kepiga torganud.
Virutas mitu korda minu nõukogude dokumendiga vastu lauda ja alustas uut aariat ooperist Ivan Groznõi poja tapmise stseenis. Noomis mind kõigi kirjutatud ja kirjutamata reeglite järgi kui halvasti ma olen käitunud ja ainus viis sellist mõtteviisi välja juurida on mind kinni panna desertöörluse paragrafi järgi.
Ja iga kord, kui major Murrol õhk otsa sai, andku lugeja mulle andeks, alustasin mina oma lembelaulu keset ööd katkiläinud autost.
Majorit tabab lõpuks astmahoog, oma toolil üldse istuda ei suuda, kargab püsti, nagu oleks ma talle siili püksi sokutanud ja sähvatab jälle minust mööda kuhugi teise ruumi, värsket õhku hingama..Varsti tagasi, ju seal keskkond sama läppunud kui siin, jälle seesama küsimus, mis ma su kuradiga nüüd teen.
Nii kordus see stseen minu arvates nutma ajavalt lugematu arv kordi .
Iga asi saab kord otsa ja Murrol viimaks võimalus minuga midagi teha. Järjekordse sähvatusena lahkudes ja siis linnutiivul tagasi tulles ulatab ta mulle paberilehe nagu mürgikarika- nädala pärast uuesti sõjaväkke.
Aga nüüd kell kuus hommikul, mitte nagu eelmine kord kell kaks. Ja katsugu ma hilineda. Hakaku ma seekord kaameliga tulema...Selle surm äärmiselt väikese tõenäosusega võrreldes auto katki minekuga ja nii pidavat kindel olema, et jõuan ette nähtud ajaks kohale.
Totskoje-2 ülevalt
http://www.wikimapia.org/#lat=52.547313 ... =0&m=b&v=1
Ehk leiab sealt midagi tuttavat
http://www.wikimapia.org/#lat=52.547313 ... =0&m=b&v=1
Ehk leiab sealt midagi tuttavat
Osalenud Eesti piirivalve ülesehitamisel. Raadioside. NLiidu sõjaväes 40. tankidiviisi 75.motolaskurpolgus Gussevis 1970-1972. Lasketiiru elektrik. 50a. metsas ja soodes jooksnud.
Aitäh alax.Suu jäi ammuli kui pilti suurendasin.Osa hooneid on muidugi kadunud.Kuid staadion,laod,garaazid masinatele ,kaks kasarmut ja isegi minu kirjeldatud karaulihoone on samal kohal!
Uskumatu. Mitte sittagi pole muutunud,nagu Baskin ütleb.
Muidugi ,seda tühja platsi enam pole,kus jant palkidega käis.Söökla ja muud hooned ja platsikesed on peale ehitatud.Laokese territoorium jõe ääres on ka suuremaks kasvanud ja hoonet ennast ei paista olevat. Oli teine juba siis vana puitehitis.
Uskumatu. Mitte sittagi pole muutunud,nagu Baskin ütleb.
Muidugi ,seda tühja platsi enam pole,kus jant palkidega käis.Söökla ja muud hooned ja platsikesed on peale ehitatud.Laokese territoorium jõe ääres on ka suuremaks kasvanud ja hoonet ennast ei paista olevat. Oli teine juba siis vana puitehitis.
-
krijgsvolk
- Liige
- Postitusi: 807
- Liitunud: 09 Aug, 2009 9:40
- Asukoht: Jõgevamaa
- Kontakt:
Ma pean jällegi kamraad Kirsavoid kiitma! Lahe värk! Kas Sa kunagi pole mõelnud kirjanikuameti peale: igavesti lahe sulejooks ju...
Ma praegu tööl ja kell näitab 02.31 ja tuju läks heaks ja uni läind. Oma läpaka saan remondist alles esmaspäeval kätte ja pole ka mõnijagu aega siin lugemas käind, kuid pettuma ei pidanud.
Siis kui mina kroonu läksin, siis Murrot enam Tartu Sõjakomissariaadis ei olnud, see eest leidus seal muid kloune. Mul pole kroonuvõtmisest suurt meenutada, sest ärasaatmine läks nii aktiivseks, et pilt tuli ette alles Lasnamäel... see on aga juba hoopis teine lugu.
Ma praegu tööl ja kell näitab 02.31 ja tuju läks heaks ja uni läind. Oma läpaka saan remondist alles esmaspäeval kätte ja pole ka mõnijagu aega siin lugemas käind, kuid pettuma ei pidanud.
Siis kui mina kroonu läksin, siis Murrot enam Tartu Sõjakomissariaadis ei olnud, see eest leidus seal muid kloune. Mul pole kroonuvõtmisest suurt meenutada, sest ärasaatmine läks nii aktiivseks, et pilt tuli ette alles Lasnamäel... see on aga juba hoopis teine lugu.
Kiitust on muidugi hea lugeda.Nigu kõrvadest tõstetakse või nii.
Ausalt öeldes ,pisut areldes ja kaheldes sai esimene nupp teele pandud. Mitu aastat enne seda olen siinseid mälestusi nautinud ja vahel südamest naerda saanud.
Jah,mingist kirjaniku kärjäärist pole isegi und näinud. Tundub kuidagi külma dushi alla minekuna.
Sõjaväkke jutukeses veel pole jõudnud. Tipin sündmustega tasapisi edasi.
Ausalt öeldes ,pisut areldes ja kaheldes sai esimene nupp teele pandud. Mitu aastat enne seda olen siinseid mälestusi nautinud ja vahel südamest naerda saanud.
Jah,mingist kirjaniku kärjäärist pole isegi und näinud. Tundub kuidagi külma dushi alla minekuna.
Sõjaväkke jutukeses veel pole jõudnud. Tipin sündmustega tasapisi edasi.
Pilt nr.2
Koht sama Tartu Sõjakomissariaat, dekoratsioonid pisut teised ja inimesi rohkem.
Saatuse katsetamine ja samasse ämbrisse teist korda astumine ei tule kõneallagi. Saabun kohale pool tundi varem.
Ei ole esimene. Vaatan uudishimuga minust vasakul ja paremal voogavat rahvahulka. Tundub, et kaineid peale minu polegi. Ehk mõni saatma tulnud naisterahvas. Seltskonniti lauldakse tuntud laule. Nutjaid mõlemast soost, lohutajaid samuti. Pidulik koosviibimine kogub tuure. Toimub üleüldine vennastumine ja rahvas hakkab tsirkuleerima. Liigutakse piki tänavat edasi ja tagasi ja ringiratast.
Lõpuks tehakse komissariaadi uks lahti, emotsionaalne pinge kasvab kordades. Kes hakkab viimast korda tüdrukut murdma, kes murrab raginal aialippe.
Pimedusest ilmuvad esimesed koloriitsemad kujud. Noormees tumedas ülikonnas ja valges särgis lipsustatuna. Püüan mõistatada, kas ta tuli pulmast või ajas sõjakomissariaadi ukse segi EPA klubi uksega. Noormees neeldub hoonesse ilmselgelt uste erinevust taipamata.
Kõva lauluga ilmub nurga tagant ufonaut. Pikkust umbes meeter viiskümmend, aga sinel seljas kaks kümme mehe oma. Jalgu pole sineli alt üldse näha kuid liigub kiiresti, ootamatuid siksakke tehes, nagu multifilmis. Paistab, et on täielikus sõdurimundris ja valmis kohe siinsamas kodumaa kaitseks. Tulnuka kolju jaoks ebaloomulikult suur kõrvikmüts keerleb pealael nagu veenuse rõngad. Tema rõõmsat olekut see ei sega. Hüüab vahetpidamata patriootilisi hüüdlauseid .
Rahvas trügib puntrana ukse juures korrapidaja manitsustest hoolimata. Lippaed ragiseb ühtlases rütmis. Ei tea, kauaks seda niiviisi jätkub.
Aja kulgemist ei sega miski. Tasapisi on saanud kell seitse ja kohale roomab esimene buss. Mõned agaramad püüavad kohe peale ronida ilma toas möllimata. Ei lähe läbi. Kord on kõva ja kuidagi tehakse vahet, kes on juba registreerunud, kes mitte. Tuleb järjekordne buss. Mis toimub majas sees, seda ma veel ei tea. Lippaed on samahästi kui lagedaks tehtud. Kaikad vedelevad sealsamas maas. Nii kuidas bussid tasapisi täituvad jääb ka tänaval rahvast vähemaks. Lasen end vähehaaval sissekäigule lähemale kanda. Ei lähe kaua kui näen, mis sees toimub. Käib suur trügimine laudade vahel, midagi küsitakse, kedagi saadetakse järgmise laua juurde. Paaris toas on näha juuste pügamist. Palju on oina välimusega tegelasi, igal pool vedelevad karvatuustid.
Ei kiirusta juuste pügamisega. Kui vaja siis võtavad kroonut teenima sellise soenguga ka.
Tasahilju saab kaheksa ja tubades muutub üsna lahedaks. Pole enam mingit vaeva vaja näha, et laudade taga istuvate ametnikeni jõuda. Teen esimese katse ja tutvustan ennast tädikesele. Vaatab teine paberit ja seletab, et minu nimetäht on teises toas. Kulgen tasakesi näidatud suunas. Uuritakse põhjalikult nimekirja, siis kutset ja siis jälle nimekirja.
Selgub, et mind siin kirjas pole. Tekib segadus. Toad on nõrgunud üsna tühjaks. Palutakse minna järgmise tädikese juurde, kellel on hulga pabereid laual ja kes kindlasti teab, kus minu hing kirjas seisab. Lappab uskumatu kiirusega lehti ja jõuab järelduseni, et mind siin üldse kirjas ei ole.
Toad on muutunud inimtühjaks, kui mitte arvestada kohalikke, neid kes siin töötavad.
Ja üks savist mehikene. Seisab keset tuba ning kõigub õrnalt nagu vili tuules. Mees on üleni savine. Pealaest kuni jalgadeni ühtlaselt pruuni kõiki kehavorme järgiva savikihiga kaetud. Ja nõuab viisakalt, et on tänaseks kutsutud ja tahab et teda siis täna sõjaväkke ka võetaks.
Ohvitser räägib talle isalikult, et asjaga ei ole kiiret. Pruuni mehikest vastus ei rahulda. Aga kuna ta on väga viisakas, esitab oma soovi kõigiti asjalikult, siis pagunikandjad käituvad temaga samuti viisakalt ja selgitavad, et täna on halb päev ja savist mehikesi vastu ei võeta. Küsitakse, kustkaugelt ta tulnud on ja miks ta niisugune välja näeb. Selgub, et mööda kaevatavat kanalisatsioonikraavi, nurgatagusest majast. Laias laastus paarisaja meetri kauguselt. Aga miks siis mööda kraavi, aga sellepärast, et veidi võtnuna mitte ära eksida. Tundub, et veel veidi ja ohvitserid lasevad endal püksid märjaks.
Ja ennäe, kusagilt prao vahelt ilmub välja minu kõige suurem sõber major Murro. Tervitan viisakalt ja tema mind samuti. Ikkagi sõbrad. Pikemalt viivitamata astume vestlusse. Õigemini tema hakkab voogavalt selgitama kui rõõmus ta on, et mul seekord on õnnestunud kurjasid jõudusid võita ja õigel ajal kohal olla. Muidugi oli ta igaks juhuks minule dublandi muretsenud. Ikka arvestusega, et kõike võib siin ilmas juhtuda. Ja veel räägib ta pikalt kui suurepärase teenistuskoha ta mulle valinud on. Mitte lihtlabane vaid üleliiduliselt tunnustatud ja kõrgelt hinnatud Põhjamere tuumaalveelaevastik. Pealegi haruldase kliimaga. Tänased kutsealused pidid just enamuses sinna jõudma.Tõsi ta on, et mitte kõik laeva ei mahu. Kuid juba ainuüksi allveelaeva nägemine pidi lihtinimesele sama harv juhus olema kui loteriivõit.
Aga oh õnnestust, kogu see hea läks minust mööda. Paberid pidid halvad olema. Kohe nii halvad, et uskumatu. Komisjon ei olnud mingil juhul nõus mind sellisesse kohta lubama.
Maks ja magu vahetavad mu sisikonnas kohad ja ei suuda ära imestada, mida küll sellist oskas jaoskonna arst oma pead pakule panemata sinna paberitesse kirja panna. Major Murro kaob kuhugi .
Savist mehike on tõnäoliselt kivistunud ja polegi võimeline enam kohalt liikuma. Seisab samas paigas ja peab endiselt läbirääkimisi.
Kell tiksub kusagil.
Seisan nagu mäksamolu ja pole õrna aimugi, mis saab edasi. Hullem kui juudi sõtta minek. Sellel oli samuti igal hetkel kaks võimalust, kui läheb nii, siis on hea ja kui läheb naa, siis on jälle kaks võimalust. Nõnda lõpmatuseni.
Minu saatus laheneb siiski pisut enne lõpmatust. Tuleb kuskilt toast kõige suurem sõber major Murro ja küsib, kas ma ikka väga tahan sõjaväkke minna. Nii äkki ja ettevalmistumata on ju sellisele sügavfilosoofilisele küsimusele võimatu argumenteeritult vastata. Saan nagu herilaselt tagumikku. Enne lõplikult minestamist pobisen, et vist väga ei taha. Võtan portsu õhku, juhuks kui pikemaks seletamiseks läheb.
Kõige suurem sõber aga teatab ilma sissejuhatuseta, et noh lähme siis teise tuppa passi järele. Hetk hiljem ulatatakse mulle pass ja soovitakse head teed.
Koht sama Tartu Sõjakomissariaat, dekoratsioonid pisut teised ja inimesi rohkem.
Saatuse katsetamine ja samasse ämbrisse teist korda astumine ei tule kõneallagi. Saabun kohale pool tundi varem.
Ei ole esimene. Vaatan uudishimuga minust vasakul ja paremal voogavat rahvahulka. Tundub, et kaineid peale minu polegi. Ehk mõni saatma tulnud naisterahvas. Seltskonniti lauldakse tuntud laule. Nutjaid mõlemast soost, lohutajaid samuti. Pidulik koosviibimine kogub tuure. Toimub üleüldine vennastumine ja rahvas hakkab tsirkuleerima. Liigutakse piki tänavat edasi ja tagasi ja ringiratast.
Lõpuks tehakse komissariaadi uks lahti, emotsionaalne pinge kasvab kordades. Kes hakkab viimast korda tüdrukut murdma, kes murrab raginal aialippe.
Pimedusest ilmuvad esimesed koloriitsemad kujud. Noormees tumedas ülikonnas ja valges särgis lipsustatuna. Püüan mõistatada, kas ta tuli pulmast või ajas sõjakomissariaadi ukse segi EPA klubi uksega. Noormees neeldub hoonesse ilmselgelt uste erinevust taipamata.
Kõva lauluga ilmub nurga tagant ufonaut. Pikkust umbes meeter viiskümmend, aga sinel seljas kaks kümme mehe oma. Jalgu pole sineli alt üldse näha kuid liigub kiiresti, ootamatuid siksakke tehes, nagu multifilmis. Paistab, et on täielikus sõdurimundris ja valmis kohe siinsamas kodumaa kaitseks. Tulnuka kolju jaoks ebaloomulikult suur kõrvikmüts keerleb pealael nagu veenuse rõngad. Tema rõõmsat olekut see ei sega. Hüüab vahetpidamata patriootilisi hüüdlauseid .
Rahvas trügib puntrana ukse juures korrapidaja manitsustest hoolimata. Lippaed ragiseb ühtlases rütmis. Ei tea, kauaks seda niiviisi jätkub.
Aja kulgemist ei sega miski. Tasapisi on saanud kell seitse ja kohale roomab esimene buss. Mõned agaramad püüavad kohe peale ronida ilma toas möllimata. Ei lähe läbi. Kord on kõva ja kuidagi tehakse vahet, kes on juba registreerunud, kes mitte. Tuleb järjekordne buss. Mis toimub majas sees, seda ma veel ei tea. Lippaed on samahästi kui lagedaks tehtud. Kaikad vedelevad sealsamas maas. Nii kuidas bussid tasapisi täituvad jääb ka tänaval rahvast vähemaks. Lasen end vähehaaval sissekäigule lähemale kanda. Ei lähe kaua kui näen, mis sees toimub. Käib suur trügimine laudade vahel, midagi küsitakse, kedagi saadetakse järgmise laua juurde. Paaris toas on näha juuste pügamist. Palju on oina välimusega tegelasi, igal pool vedelevad karvatuustid.
Ei kiirusta juuste pügamisega. Kui vaja siis võtavad kroonut teenima sellise soenguga ka.
Tasahilju saab kaheksa ja tubades muutub üsna lahedaks. Pole enam mingit vaeva vaja näha, et laudade taga istuvate ametnikeni jõuda. Teen esimese katse ja tutvustan ennast tädikesele. Vaatab teine paberit ja seletab, et minu nimetäht on teises toas. Kulgen tasakesi näidatud suunas. Uuritakse põhjalikult nimekirja, siis kutset ja siis jälle nimekirja.
Selgub, et mind siin kirjas pole. Tekib segadus. Toad on nõrgunud üsna tühjaks. Palutakse minna järgmise tädikese juurde, kellel on hulga pabereid laual ja kes kindlasti teab, kus minu hing kirjas seisab. Lappab uskumatu kiirusega lehti ja jõuab järelduseni, et mind siin üldse kirjas ei ole.
Toad on muutunud inimtühjaks, kui mitte arvestada kohalikke, neid kes siin töötavad.
Ja üks savist mehikene. Seisab keset tuba ning kõigub õrnalt nagu vili tuules. Mees on üleni savine. Pealaest kuni jalgadeni ühtlaselt pruuni kõiki kehavorme järgiva savikihiga kaetud. Ja nõuab viisakalt, et on tänaseks kutsutud ja tahab et teda siis täna sõjaväkke ka võetaks.
Ohvitser räägib talle isalikult, et asjaga ei ole kiiret. Pruuni mehikest vastus ei rahulda. Aga kuna ta on väga viisakas, esitab oma soovi kõigiti asjalikult, siis pagunikandjad käituvad temaga samuti viisakalt ja selgitavad, et täna on halb päev ja savist mehikesi vastu ei võeta. Küsitakse, kustkaugelt ta tulnud on ja miks ta niisugune välja näeb. Selgub, et mööda kaevatavat kanalisatsioonikraavi, nurgatagusest majast. Laias laastus paarisaja meetri kauguselt. Aga miks siis mööda kraavi, aga sellepärast, et veidi võtnuna mitte ära eksida. Tundub, et veel veidi ja ohvitserid lasevad endal püksid märjaks.
Ja ennäe, kusagilt prao vahelt ilmub välja minu kõige suurem sõber major Murro. Tervitan viisakalt ja tema mind samuti. Ikkagi sõbrad. Pikemalt viivitamata astume vestlusse. Õigemini tema hakkab voogavalt selgitama kui rõõmus ta on, et mul seekord on õnnestunud kurjasid jõudusid võita ja õigel ajal kohal olla. Muidugi oli ta igaks juhuks minule dublandi muretsenud. Ikka arvestusega, et kõike võib siin ilmas juhtuda. Ja veel räägib ta pikalt kui suurepärase teenistuskoha ta mulle valinud on. Mitte lihtlabane vaid üleliiduliselt tunnustatud ja kõrgelt hinnatud Põhjamere tuumaalveelaevastik. Pealegi haruldase kliimaga. Tänased kutsealused pidid just enamuses sinna jõudma.Tõsi ta on, et mitte kõik laeva ei mahu. Kuid juba ainuüksi allveelaeva nägemine pidi lihtinimesele sama harv juhus olema kui loteriivõit.
Aga oh õnnestust, kogu see hea läks minust mööda. Paberid pidid halvad olema. Kohe nii halvad, et uskumatu. Komisjon ei olnud mingil juhul nõus mind sellisesse kohta lubama.
Maks ja magu vahetavad mu sisikonnas kohad ja ei suuda ära imestada, mida küll sellist oskas jaoskonna arst oma pead pakule panemata sinna paberitesse kirja panna. Major Murro kaob kuhugi .
Savist mehike on tõnäoliselt kivistunud ja polegi võimeline enam kohalt liikuma. Seisab samas paigas ja peab endiselt läbirääkimisi.
Kell tiksub kusagil.
Seisan nagu mäksamolu ja pole õrna aimugi, mis saab edasi. Hullem kui juudi sõtta minek. Sellel oli samuti igal hetkel kaks võimalust, kui läheb nii, siis on hea ja kui läheb naa, siis on jälle kaks võimalust. Nõnda lõpmatuseni.
Minu saatus laheneb siiski pisut enne lõpmatust. Tuleb kuskilt toast kõige suurem sõber major Murro ja küsib, kas ma ikka väga tahan sõjaväkke minna. Nii äkki ja ettevalmistumata on ju sellisele sügavfilosoofilisele küsimusele võimatu argumenteeritult vastata. Saan nagu herilaselt tagumikku. Enne lõplikult minestamist pobisen, et vist väga ei taha. Võtan portsu õhku, juhuks kui pikemaks seletamiseks läheb.
Kõige suurem sõber aga teatab ilma sissejuhatuseta, et noh lähme siis teise tuppa passi järele. Hetk hiljem ulatatakse mulle pass ja soovitakse head teed.
Pildike nr.3
Olles vedelenud kodus juba terve nädala, pole ikka aru saanud, mida ma tegema pean ja mida mul saatuselt oodata on. Uut kutset pole saabunud, tööle ei pea seaduse järgi tormama. Segane värk ja kui teine nädal saab mööda, saab kannatus otsa. Loivan töökohta ja teatan ülemustele, et vist jälle ei õnnestunud.
Inimene harjub kõigega. Nädalatest saavad kuud, aastake saab otsa. Ja kroonust ei kippu ega kõppu.Talv möödub, kevad astub jõusse. Ikka ei midagi.
Juuni lõpus õnn pöördud. Suur Kodumaa pole mind unustanud ja palub uuesti, seega kolmas kord, kodaniku kohust täitma tulla.
Vaistlikult tunnetan, et nüüd olen omadega sees. Teen esimest korda lahkumispeo. Eelmistel kordadel millegi pärast, nagu saatust aimates, ei kutsunud sõprugi saatma.
Koht ikka sama, Tartu Sõjakomissariat. Kellaaeg lausa hiline, kaheksa hommikul. Palutuidki vähe, üks bussikene sõidutamiseks. Möllu pole ollagi, aeda ei murta ja mis laulugi kell kaheksa hommikul enam on. Suurem osa on pidutsemisest nii väsinud, et liiguvad kui zombid toast tuppa. Paberite ajamine läheb üle mõistuse kiiresti. Kuigi hoian end viimaste hulka, leian end varsti õuest.
Buss on pilgeni täis. Viimaseid topitakse peale kuidas saab, aga kuhu ei mahu sinna ei mahu. Seisan oma reisikotikesega paari omasuguse seas ja vaatame pealt, kuidas bussi uksed hädavaevu sulguvad ja sõiduk lahkub.
No kui läinud, siis läinud. Kas jälle saame Murroga kokku? Õnn aga ei kesta kaua. Lahkesti palutakse villisesse istuda ja nagu härrad sõidame Tallinna poole .
Just äsja lahkunud buss seisab Vorbusel. Seltskond bussi ümruses laiali. Kes suitsetab, kes kuseb. Peatume meiegi ja kästakse välja ronida. Lontrused pannakse tinglikult rivisse. Riviks ei saa seda purjus ja kõikuvat saagat kuidagi nimetada. Loetakse nimesid ette ja tasapisi saab selgeks, et kõik on kohal kes nimekirjas on.
Algab kottide puistamine. Viin kallatakse maha, odekolonn suurem osa maha ja veidike omanikule selga. Troinoi hais tahab bussis ära tappa. Ja oh imet, enne ei mahtunud bussi uksigi kinni panema, nii pungil teine ja nüüd mõned kohad lausa tühjad.
Kolistame Tallinna poole.
Igavus taha tappa. Minu kõrval istuv saatusekaaslane hakkab tasapisi elumärke ilmutama. Selgub, et tema kroonusse minek on lausa kuu aega kestnud vahepeal kodus käimata. Eelmisel kutsutud päeval oli ta küll õigel ajal kohal kuid tagumine ots ei pidanud. Kribinal-krabinal oli ta toimetatud sõjaväehospidali ja pandud garantiini pasanteeria kahtlusega. Selliselt Issanda poolt ära märgituna pole lootagi, et enne kuud aega inimeste sekka lastakse. Tunned sa end kuidas tahes. Tõe väljaselgitamine käib nii, kohustuslikud klistiirid, toruga tagant sisse vaatamised ja külvid Petritassikeste peal peavad näitavad, kas haige või haiguse levitaja.
Temal ei ühte ega teist, seega simulant.
Kusagil Kosel hakkab meid saatev leitnant eelseisvat elu tutvustama. Teatab, et saabume Tõnismäe kanti, sinna kus üle linna kolm suurt raadiomasti paistavad ja meid viiakse sauna. Hoiatab, et suur sõprus abivalmis ajateenijatega võib veel suurema vargusega lõppeda. Targemad räägivad, et raha tuleb väikeseks kokku murda, kilesse mähkida ning põske pista. Leitnant soovitab pisikesed taskunoad kuhugi nii peita, et neid kohe ei leia. Suuremad, pussi mõõtu soovitab temale annetada, muidu võib suuri jamasid tulla. Sest läbiotsimisi tuleb veel ja veel. Ja halva õnne korral võib mõni eriti agar ülemus külmrelva süüdistusegi kaela määrida.
Sõbralik leitnant räägib mõnele ka seda, kuhu eeldatavasti teenima tuleb minna, kui just saatus teisiti ei taha. Minu õnn ja rõõm olevat Kuibõshev, puhas ja kaunis linnake Volga jõe kaldal. Ja nii tegelikult ka läheb.
Riietega pole mul muret. Kõik selline, et viska maha ja jätagi sinna, pole mida varguse ja täipõrgu eest kaitsta. Rahakümnekas on samuti eelnevalt kokkunätsutatud ja ootab ainult põske panekut. Vorsti lõikamise noa suskan krae sisse ja rahu temaga.
Mina olen valmis teenistuseks.
Täipõrgu pakub nagu muistegi üllatusi. Mõnel on hilbud pisut tappa saanud ja püksitagumik sügavpruun ning habras. Minu omad on nätsad ja märjavõitu ning haisevad kõrbenud kaltsude järele. Igaühele oma.
Nõudepesulappidena lõhnav kamp juhatatakse mingile platsile.
Algab orjaturg.
Olles vedelenud kodus juba terve nädala, pole ikka aru saanud, mida ma tegema pean ja mida mul saatuselt oodata on. Uut kutset pole saabunud, tööle ei pea seaduse järgi tormama. Segane värk ja kui teine nädal saab mööda, saab kannatus otsa. Loivan töökohta ja teatan ülemustele, et vist jälle ei õnnestunud.
Inimene harjub kõigega. Nädalatest saavad kuud, aastake saab otsa. Ja kroonust ei kippu ega kõppu.Talv möödub, kevad astub jõusse. Ikka ei midagi.
Juuni lõpus õnn pöördud. Suur Kodumaa pole mind unustanud ja palub uuesti, seega kolmas kord, kodaniku kohust täitma tulla.
Vaistlikult tunnetan, et nüüd olen omadega sees. Teen esimest korda lahkumispeo. Eelmistel kordadel millegi pärast, nagu saatust aimates, ei kutsunud sõprugi saatma.
Koht ikka sama, Tartu Sõjakomissariat. Kellaaeg lausa hiline, kaheksa hommikul. Palutuidki vähe, üks bussikene sõidutamiseks. Möllu pole ollagi, aeda ei murta ja mis laulugi kell kaheksa hommikul enam on. Suurem osa on pidutsemisest nii väsinud, et liiguvad kui zombid toast tuppa. Paberite ajamine läheb üle mõistuse kiiresti. Kuigi hoian end viimaste hulka, leian end varsti õuest.
Buss on pilgeni täis. Viimaseid topitakse peale kuidas saab, aga kuhu ei mahu sinna ei mahu. Seisan oma reisikotikesega paari omasuguse seas ja vaatame pealt, kuidas bussi uksed hädavaevu sulguvad ja sõiduk lahkub.
No kui läinud, siis läinud. Kas jälle saame Murroga kokku? Õnn aga ei kesta kaua. Lahkesti palutakse villisesse istuda ja nagu härrad sõidame Tallinna poole .
Just äsja lahkunud buss seisab Vorbusel. Seltskond bussi ümruses laiali. Kes suitsetab, kes kuseb. Peatume meiegi ja kästakse välja ronida. Lontrused pannakse tinglikult rivisse. Riviks ei saa seda purjus ja kõikuvat saagat kuidagi nimetada. Loetakse nimesid ette ja tasapisi saab selgeks, et kõik on kohal kes nimekirjas on.
Algab kottide puistamine. Viin kallatakse maha, odekolonn suurem osa maha ja veidike omanikule selga. Troinoi hais tahab bussis ära tappa. Ja oh imet, enne ei mahtunud bussi uksigi kinni panema, nii pungil teine ja nüüd mõned kohad lausa tühjad.
Kolistame Tallinna poole.
Igavus taha tappa. Minu kõrval istuv saatusekaaslane hakkab tasapisi elumärke ilmutama. Selgub, et tema kroonusse minek on lausa kuu aega kestnud vahepeal kodus käimata. Eelmisel kutsutud päeval oli ta küll õigel ajal kohal kuid tagumine ots ei pidanud. Kribinal-krabinal oli ta toimetatud sõjaväehospidali ja pandud garantiini pasanteeria kahtlusega. Selliselt Issanda poolt ära märgituna pole lootagi, et enne kuud aega inimeste sekka lastakse. Tunned sa end kuidas tahes. Tõe väljaselgitamine käib nii, kohustuslikud klistiirid, toruga tagant sisse vaatamised ja külvid Petritassikeste peal peavad näitavad, kas haige või haiguse levitaja.
Temal ei ühte ega teist, seega simulant.
Kusagil Kosel hakkab meid saatev leitnant eelseisvat elu tutvustama. Teatab, et saabume Tõnismäe kanti, sinna kus üle linna kolm suurt raadiomasti paistavad ja meid viiakse sauna. Hoiatab, et suur sõprus abivalmis ajateenijatega võib veel suurema vargusega lõppeda. Targemad räägivad, et raha tuleb väikeseks kokku murda, kilesse mähkida ning põske pista. Leitnant soovitab pisikesed taskunoad kuhugi nii peita, et neid kohe ei leia. Suuremad, pussi mõõtu soovitab temale annetada, muidu võib suuri jamasid tulla. Sest läbiotsimisi tuleb veel ja veel. Ja halva õnne korral võib mõni eriti agar ülemus külmrelva süüdistusegi kaela määrida.
Sõbralik leitnant räägib mõnele ka seda, kuhu eeldatavasti teenima tuleb minna, kui just saatus teisiti ei taha. Minu õnn ja rõõm olevat Kuibõshev, puhas ja kaunis linnake Volga jõe kaldal. Ja nii tegelikult ka läheb.
Riietega pole mul muret. Kõik selline, et viska maha ja jätagi sinna, pole mida varguse ja täipõrgu eest kaitsta. Rahakümnekas on samuti eelnevalt kokkunätsutatud ja ootab ainult põske panekut. Vorsti lõikamise noa suskan krae sisse ja rahu temaga.
Mina olen valmis teenistuseks.
Täipõrgu pakub nagu muistegi üllatusi. Mõnel on hilbud pisut tappa saanud ja püksitagumik sügavpruun ning habras. Minu omad on nätsad ja märjavõitu ning haisevad kõrbenud kaltsude järele. Igaühele oma.
Nõudepesulappidena lõhnav kamp juhatatakse mingile platsile.
Algab orjaturg.
Meie pole ainukesed. Plats on kaunistatud pikkade kalkarite rividega. Seisame ja mingi seltskond ohvitsere erinevat värvi pagunitega valib portsu nekruteid siit ja sealt ning kaob saagiga. Mõned peavad sütitavaid lühikõnesid ja paluvad soovijatel ette astuda. Ja saavad samuti oma saagi.
Ühed minuni ei jõua, teiste meelitustele ma ei reageeri. Pööritan silmi ja vahin niisama taevalaotust. Lõpuks saab ka see tsirkus läbi.
Ilmub mingi leitnant, leht näpus ja hakkab nimesid veerima. Kõik puha riburada bussiseltskonnast. Korjab karja kokku ja laseb kottide sisu ette näidata. Viina enam ei leita. Õhtul rongis selgub, et viin pole kuhugi kadunud, munade juurde mahub pudel või kaks nagu lipsti. Söögikraam ei paista kedagi huvitavat.
Räägib siis leitnandike, et meil on au sõita teenima Kuibõshevi (nüüd vana nime tagasi saanud Samaara) linna ja pealegi veel Tartu nimelisse õppediviisi. See peab eriti patriootiliselt mõjuma. Ja veel manitseb leitnandike, et peaksime ennast üleval keskmisest korralikumalt. Muidu võib juhtuda, et saame halvad teenistuskohad.
Moskvani sõidame suure karjaga, vagun on otsast otsani meiesuguseid täis. Süüakse ja juuakse, keegi millegi üle ei kurvasta.
Moskvas tuleb neli või viis tundi oodata ja leitnandikene palub meil hea teenistuskoha saamise lootuses mitte kuhugi minna. Mõtleb ta linna peal hulkumist. Ise aga kaob.
Molutame kuidas keegi oskab. Juba hakkavad mingid tegelased oma kotte meile lähedale sättima. Teeme selge vahe sisse ning tegelased on sunnitud kaugemale hoidma.
Targemad käisid ikkagi siin ja seal, tegid restoraniski aega parajaks.
Aeg jõuab sinnamaale, et läheme rongi peale. Näidatakse kätte kupee aga selgub, et kümnekesi nelja inimese kohale!!.
Leitnant on agar duetis vagunisaatjaga seletama, et sundolukord ja kohti rohkem ei saanud ja tuleb harjuda ka kitsamalt läbi ajama. Pealegi ei pea me kogu aeg kupees istuma ning eks sõidu peal võib olukord paremaks minna jne.
Targemad hammustavad asja läbi, et küllap see ahv tegi vagunisaatjaga koos soomust ja meie riigi poolt kinni makstud kohad sahkerdati tsiviilpassaseridele, tulud aga pooleks.
Öö lähenedes miski muutunud pole ja ähvardame vagunisaatja magamiskoha ära võtta. Palja põranda peal magada ei kavatse. Tassib siis rangjalgadega tõbrik-vagunisaatja kusagilt portsu madratseid ning suuremaks löömaks ei lähe. Pidu käib ja oh mida küll söögiks ja joogiks mõni mees kaasa on toonud.
Pole elu sees nii suuri vähikolakaid näinud ega söönud.Vene poisi isa sõjaväelendur, olla Kaug-Idast toonud. Oli tal kohvrikeses kohe mitu-mitu sellist. Isegi väikesed jalad sisaldasid liha.
Suitsuvorstidest, singist, viineritest ja muudest delikatessidest ei tasu rääkidagi. Ja seda üldise defitsiidi ajal!!
Eestis seda kraami sai siis kui peale trehvasid, aga varsti selgus, et Venemaa oli suitsuvorsti maitsegi unustanud.
Üsna pea oli vagunisaatja noolimas, et tal külaline ja selle külluse juures patt kui temal sakuskast puudus ja meil kipub riknema. Öeldi talle näkku, et kui ta oleks meid kohe inimesteks pidanud ja madratseid pakkunud, siis oleks shansid suuremad. Aga nüüd selle pärast tal midagi eriti loota ei ole. Anti talle paar vorstikera hammaste vahele ja kästi oma nägu enam mitte näidata. Shaakal nagu ta oli, häbituna varsti uuesti kohal. Midagi ta sai veel aga mõnituste saatel. Niimoodi kerjas ta ka järgmisel päeval. Ja veel järgmiselgi. Uskumatu inimtüüp.
Ühed minuni ei jõua, teiste meelitustele ma ei reageeri. Pööritan silmi ja vahin niisama taevalaotust. Lõpuks saab ka see tsirkus läbi.
Ilmub mingi leitnant, leht näpus ja hakkab nimesid veerima. Kõik puha riburada bussiseltskonnast. Korjab karja kokku ja laseb kottide sisu ette näidata. Viina enam ei leita. Õhtul rongis selgub, et viin pole kuhugi kadunud, munade juurde mahub pudel või kaks nagu lipsti. Söögikraam ei paista kedagi huvitavat.
Räägib siis leitnandike, et meil on au sõita teenima Kuibõshevi (nüüd vana nime tagasi saanud Samaara) linna ja pealegi veel Tartu nimelisse õppediviisi. See peab eriti patriootiliselt mõjuma. Ja veel manitseb leitnandike, et peaksime ennast üleval keskmisest korralikumalt. Muidu võib juhtuda, et saame halvad teenistuskohad.
Moskvani sõidame suure karjaga, vagun on otsast otsani meiesuguseid täis. Süüakse ja juuakse, keegi millegi üle ei kurvasta.
Moskvas tuleb neli või viis tundi oodata ja leitnandikene palub meil hea teenistuskoha saamise lootuses mitte kuhugi minna. Mõtleb ta linna peal hulkumist. Ise aga kaob.
Molutame kuidas keegi oskab. Juba hakkavad mingid tegelased oma kotte meile lähedale sättima. Teeme selge vahe sisse ning tegelased on sunnitud kaugemale hoidma.
Targemad käisid ikkagi siin ja seal, tegid restoraniski aega parajaks.
Aeg jõuab sinnamaale, et läheme rongi peale. Näidatakse kätte kupee aga selgub, et kümnekesi nelja inimese kohale!!.
Leitnant on agar duetis vagunisaatjaga seletama, et sundolukord ja kohti rohkem ei saanud ja tuleb harjuda ka kitsamalt läbi ajama. Pealegi ei pea me kogu aeg kupees istuma ning eks sõidu peal võib olukord paremaks minna jne.
Targemad hammustavad asja läbi, et küllap see ahv tegi vagunisaatjaga koos soomust ja meie riigi poolt kinni makstud kohad sahkerdati tsiviilpassaseridele, tulud aga pooleks.
Öö lähenedes miski muutunud pole ja ähvardame vagunisaatja magamiskoha ära võtta. Palja põranda peal magada ei kavatse. Tassib siis rangjalgadega tõbrik-vagunisaatja kusagilt portsu madratseid ning suuremaks löömaks ei lähe. Pidu käib ja oh mida küll söögiks ja joogiks mõni mees kaasa on toonud.
Pole elu sees nii suuri vähikolakaid näinud ega söönud.Vene poisi isa sõjaväelendur, olla Kaug-Idast toonud. Oli tal kohvrikeses kohe mitu-mitu sellist. Isegi väikesed jalad sisaldasid liha.
Suitsuvorstidest, singist, viineritest ja muudest delikatessidest ei tasu rääkidagi. Ja seda üldise defitsiidi ajal!!
Eestis seda kraami sai siis kui peale trehvasid, aga varsti selgus, et Venemaa oli suitsuvorsti maitsegi unustanud.
Üsna pea oli vagunisaatja noolimas, et tal külaline ja selle külluse juures patt kui temal sakuskast puudus ja meil kipub riknema. Öeldi talle näkku, et kui ta oleks meid kohe inimesteks pidanud ja madratseid pakkunud, siis oleks shansid suuremad. Aga nüüd selle pärast tal midagi eriti loota ei ole. Anti talle paar vorstikera hammaste vahele ja kästi oma nägu enam mitte näidata. Shaakal nagu ta oli, häbituna varsti uuesti kohal. Midagi ta sai veel aga mõnituste saatel. Niimoodi kerjas ta ka järgmisel päeval. Ja veel järgmiselgi. Uskumatu inimtüüp.
Kes on foorumil
Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 4 külalist