Karauul

Muljeid teenistusest. Nii Eesti väeosades, N Liidus, luures või vastuluures, või hoopis partisanide juures. Kuidas kellelgi juhtunud on.
Vasta
kirsavoi
Liige
Postitusi: 73
Liitunud: 20 Veebr, 2011 17:44
Kontakt:

Postitus Postitas kirsavoi »

Teise päeva pealelõunat tuleb leitnat teatega, et õhtu eel oleme kohal ja et olgu me valmis paari kilomeetriseks jalgsimatkaks ning pidagu jõujookidega piiri. Sööki järel nii et tapab. Siristame viina ja teatavasti paneb see vedelik vahel imelikult käituma. Et jalgsi sööki täis kohvreid mitte tirida, pillutakse sardellid, vorstid, viinerid saiad-leivad aknast välja. Kohvrid-kotid tühjaks. Hõisetega, et shaakalile ei anna midagi. Pealegi on kõigil õnnis arvamus, et kohale jõudes pakutakse kindlasti õhtust süüa.
Noh jah pakuti küll, aga alles järgmisel õhtul.

Õhtuks veel kraabime hulga peale võileibu ja vorstijuppe kokku, aga järgmiseks päevaks pole enam midagi järel. Ei osanud meist keegi arvata, et toidule arvamine käib läbi bürokraatia ja karjalauda suurustes sööklates on laost kööki,köögist lauale ööpäevane protseduur.

Värbajad
Istume ja oleskleme suures voodeid täis kasarmuruumis. Kokku on meid sinna aelema jäetud paarikümnekesi. Astub sisse noor ohvitser ja teatab, et tal on lubatud meie hulgast paar tanki juhti värvata. Hakkab uurima, kas meie hulgas on mõni diiselmootoritega töötanud tegelane. Üldine vaikus ja ainult üks hääl kostub, et on töötanud traktoristina. Ohvitser tuli tema juurde ja palus nimetatul kodanikul püsti tõusta.
See kodanik venib ja venib voodi pealt tõusta ja saavutab oma kahemeetrise pikkuse.
Ohvitser vaatab alt taevapoole ja pomiseb , et ainult kokku rullides saab sellise tankis istuma.
Kaup jääb pooleli.
Aeg venib jubedalt ja ülesostjaid pole kuskil näha. Akendest kostub röökimisena sarnanevat rivilaulu ning muud melu. Tundub, et meid on lausa lootusetult unustatud. Pealegi kokku kleepunud magude ja näuguva sisikonnaga.
Pealelõunasel ajal lõpuks tullakse kambakesi ja ribinal robinal jaotati ohvitseride vahel mehed ära. Jõugukesed haihtusid mõne minutiga kes kuhu.
Hiljem selgus, et meid ei olnud unustatud, vait käis hoopis kõva andmine, kes Eestist tulnud mehed endale saab. Esmapilgul arusaamatu aga hiljem nähtu tõestas, et Baltikumi poisid olid keset Venemaad väärt inimmaterjal. Keskharidus ja paljudel ülikoolidest aastake või kaks lisaks. On suur vahe lammaste eest saadud keskkoolitunnistusel ja süsteemsel haridusbaasil saadud paberil.
Saatuse tahtel said meist paljudest bataljoni keemik-luuraja-dosimetristid.
Küll mitte päevapealt.

Oleme saabunud Tartu nimelisse õppediviisi Üksikusse Keemiakaiste roodu asupaigaga Gräz pea kaks kuud !!! hiljem kui teised. Mõni suure kodumaa vend on kinni krabatud aprillikuu viimasel päeval, meie aga tulime Juuni viimastel päevadel.



Saabunud on nädalavahetus ja mundrite jagajad puhkavad. Paar päeva käime tsiviilriides rivi lõpus nagu pulmatolad.Teised hakkavad teel sööklasse suure platsi mingil osal käskluse peale paraadsammu taguma, meie ei tea mida teha ja kord tõstame jalga ja kord mitte. Kuidagi Benny Hilli shou moodi see asi välja kukkus, sest seisma jääjaid ja imetlejaid oli nii sõdurite kui ohvitseride hulgas.

Jõuab kätte esmaspäev. Kribinal krabinal hakatakse kirja panema mundri ja sinna juurde kuuluvate esemete suurusnumbreid. Kurat küll, kust mina neid kõiki tean! Mõne aja pärast tassitakse kohale igale matsile päris korralik hunnik vajalikke riideid. Aga selga panna me neid ei saa.
Ei tule kõne allagi, et värske soldat paneks mundri selga saunas käimata. Selle traditsiooni rikkumine tundub olevat riiklik kuritegu.

Sauna aga Gräsi nimelises sõjaväelinnakus pole. Käiakse lühikese autosõidu kaugusel linnasaunas.Aga on esmaspäev ja saun ei tööta.

Siit sünnib uus seiklus. Kõnnime kuhugi kaugemale veekogu äärde. Järvekese kaldal seisab auto mis on nagu kahe küüruga kaamel ja selle ümber löövad shamaani moodi tantsu mitu sõdurist asjapulka kurje sõnu hõikudes. Riistapuu sisiseb ja koriseb vaheldumisi aga ei tee seda mida temalt nõutakse. Keeratakse kraane ja pillutakse vandumise saatel kuhugi vett peale. Tuli mühiseb katla all ning torudest tuleb auru kust vähem kust rohkem. Igatahes sauna moodi see tehnikaime välja ei näe. Samas tekib kuri kahtlus, et kuhugi sinna sisse tahetakse meid puhtaks saama panna. Keegi kõrvetab jälle käe ära ja teine kallab ämbriga vett peale nii lihast asjale kui rauast asjale.

Palvetame, et see raisk enne lõhki läheks kui meid elusalt keetma hakatakse.
Ja siis saabub saatusik hetk.
Kaks suurt luuki tehakse lahti ning auru tuleb välja nagu põrgu eeskojast. Kola, mis arvatavasti kambrite sees on olnud, vedeleb hunnikuna auto kõrval.
Palutakse lahkesti riidest lahti võtta ja sisse ronida. Annan kehakeelega mõista, et mind saab sinna ainult laua külge kinni seotuna. Ise ma ei lähe.
Kauplemist ei tule. Paar seerut tõmbavad end kärmelt porgandpaljaks ja ronivad ahvi osavusega tünnide luukidest sisse. Enesetapjatena nad ei paista olevat ja see teeb julgemaks. Ronime takka järgi. Luuke päris kinni ei panda ja keeva vett selga ei lasta. Tasakesi hakkab aur sisisema ja ausalt öeldes üsna sauna tunne! Pisut piinlik oma arguse pärast.
Tuleb välja, et tegemist on liikuva täipõrguga. Aga mis täidele surmav see vene soldatile sauna eest.
Niimoodi aurutame end päris tükike aega ja siis tossavate ja vähkpunastena järve pesema.
Seda rõõmu nauditakse kõigi poolt ohtrasti.
Mundrid võib selga panna.
kirsavoi
Liige
Postitusi: 73
Liitunud: 20 Veebr, 2011 17:44
Kontakt:

Postitus Postitas kirsavoi »

Nüüd on meil novembri lõpuni koolitusaega.


Pealegi kindla suunaga teenimiseks välismaal, põhiliselt Saksamaal.

Perspektiiv kanda peale kooli täisvillasest mundrit nahkse vöörihmaga ja nahkseid saapaid. Kaunis ja uhke tulevik. Aga tõi kaasa täieliku koeraelu karmi distsipliini, teoreetiliste teadmiste tuupimise ja igapäevase füüsiliselt tapva hapnemise gaasimaskis ja kummiülikonnas ning seda 35 kraadises kuumuses päikese käes.
Kui kummist kondoomi selga ei aetud siis elu põnevamaks tegemiseks tossutati pisargaasi granaate. Järelmõju lausa hurmav, raip imendus läbimärga mundrisse ja pärituult oli võimatu liikuda. Tatiste ning poolpimedatena kakerdamine oli nagu hobuse unenägu. Loovisime siis külgtuules ja vastutuules kuni hais haihtus. Või saime puhkepausi.
Eriline mõnu oli laskepesa kaevamine kummikestas lõõskava päikese all. Maapinda peab kirjeldama. Muidu aru ei saa.

Tegemist oli mustmulla vööndiga. Maa tõesti must ja päikese käes kuivas mõraliseks ja uskumatult kõvaks. Sapöörilabidaga virutades sai supilusika suuruse tüki kätte. Lamades, gaasimaskis ning kummiülikonnas laskepesa kaevamine oli ilmvõimatu tegevus.Tonkisime nagu kanad tatti ja tunni möödudes kümne sentimeetri sügavune pesa püherdamiseks. Siis oli kõigil toss väljas, mõned ka minestasid. Munder higist nii märg, et väänasime sorinal vett välja. Kuivatasime siis kuskil vanade kaevikute muldkehal mundrid ära ja panime valgete laikudega koorikud selga. Õhtuti loputasime nagu pesukarud peldiku põrandal riideid kuivanud higist.

Juhtus, et sadas ka vihma. Autod jäid liikumatuks kui mingi lohk või nõgu läbida. Proovige savikarjääris, saate sama elamuse. Rattad võtsid ovaalsed ja muud kujud. Nu pogadi multifilmides ratta väntamised on nagu elust võetud. Maanteele kandusid kamakad ja muutsid need tükati libedaks ja konarlikuks. Kasarmu akna all pani üks URAL-auto kraavi kummuli ja neli poissi jäid kasti alla ning lämbusid mõne minuti jooksu. Ei saadud nii ruttu abi.
Jalgsi liikudes ja vihma kätte jäädes muutus asi lausa koomiliseks.Tallaalused kasvasid ja kasvasid viiesentimeetristeks kamakateks. Aga mitte korraga ja enamasti oli üks jalg lühem ja teine pikem.Või siis ühel kand kamakaga ja teisel ainult tald. Peksad vahetpidamata kamakaid minena ja kogu aeg oht jalg liigesest välja väänata. Kilomeetri läbimine kirjeldamatu tegevus.
Selline materjal jõudis paraku kasarmu või söökla põrandatele. Kuivas ja liimus üsna ruttu nii kinni, et ainult noaga lõigates sai põranda küljest kätte. Suurepärane tegevus koguks ööks toimkonnas olijale.


Suve edenedes hakkas tekkima toidupuudus.
Hommikust õhtuni looma moodi ringi tatsates kasvatab iseenesest isu. See oli ainult pool hädast. Portsud tundusid kuidagi väiksemad kui algul olid. Toimkonnas olles sai suurte konteinerite kaupa kala ja muud riknenud kraami prügimäele veetud. Toidu jutt igal õhtul muutus valdavaks. Kelle emme mida kõike head oskas keeta ja küpsetada. Ja mis sa enam portsu suurusest räägid. Mingil ajaperioodil pakuti juba pudru asemel õliga üle kallatud ja soolaga maitsestatud poolik kausitäis kurki.
Toimkonnaga provianti vastu võttes igavene lehmakauplemine. Kogu aeg vähem ja laomehed panid raginal vastu, et füüsiliselt ongi võimatu paberil olevat kogust välja anda. Kaod ju paratamatud kasvõi kuivamise tõttu. Noh või ja suhkur kuivaks justkui samuti. Ja kadusid keegi maha arvata ei lubavat.

Olime vaimselt kui füüsiliselt nii maha tambitud, et kuhugi kaevata ka ei osanud. Pealegi nägi kord ette, et algul kaebad otsesele ülemusele ja kui see näeb asja tõsise olevat, siis tema toimetab kaebuse edasi. Nii riburadapidi õiglase lahenduse saabumiseni. Teoreetiliselt toimiv jada.

Üks Valga poiss oli teenistuse esimesed paar nädalat kasarmus, sest saapaid, mis talle jalga mahuks, ei olnud. Tatsas toatuhvlites põrandaid nühkida. Säärest jämedad jalad nagu pakud ja enda jutu järgi sportlane ning suusatamisega muklisse läinud. Alates suurusest 46 tehti individuaalseid saapaid aga temal kuskil 45, eritellimust teha ei saa. Säärtest kuidagi jalga ei lähe.
Võttis aega mis võttis aga lõõtsana kortsu alla vajutatud saapasäärtega õppustel ta käima hakkas. Igatahes näljaperioodi kõrgpunktiks oli ta jõudnud sellise seisuni, et ilma naerma hakkamata teda vaadata ei saanud.
Pluusi kaelus rippus nagu piitsavarre ümber, saapad lotendasid ümber säärte. Eks me kõhnad olime juba kõik.

Toidumure lahenes pauguga ühel augusti päeval. Normi järgi pidi olema 90 kg liha aga välja anti 70. Tegemist oli lambakehadega ja väikesed nagu külmunud rotid. Ilmselgelt oli terve lambakene laomeeste poolt kõrvale tõstetud. Ju taheti üks korralik lambashaslõkk hakkama panna. Toimkonna ülem enam järele ei andnud. Alla ei kirjuta, vastu ei võta, jäi ise valvama koos toiduaineid vastu võtvate kursantidega, mina nende hulgas ja saatis paar poissi meie roodu komandörile teatama. Edasi läks asi juba sellise kiirusega nagu oleks kepp herilasepessa torgatud.

Kaaluti produktid kiiruga kokku pandud komisjoni ees üle ja anti välja puuduv osa kõikides toiduainetes.
Paari nädalaga klaariti sõjväeuurijate poolt ära ja saime teada, et varastati nädalas umbes 25 kg võid, seda regulaarselt, ei mäleta palju kõike muud kraami lisaks. Ja tohutu hulk halvasti töötavate külmutusseadmete tõttu hukka läinud söögikraam peale selle.
Kirjade järgi kõik soldatite kõhust läbi käinud.
Sööjaid umbes 3000.
Alla kümne mehe neid süüdistatavaid oli ja igaüks sai kuus-seitse aastat türmi. Söök paranes paugupealt.
Kasutaja avatar
kalleb
Liige
Postitusi: 5343
Liitunud: 27 Mai, 2005 22:55
Kontakt:

Postitus Postitas kalleb »

njaa .soldat sovetskoi armii dolzen hrabro võnesti vse trudnosti i lishenjija voennoi sluzbo
johnbull
Liige
Postitusi: 470
Liitunud: 07 Jaan, 2007 0:59
Asukoht: Saaremaa
Kontakt:

Postitus Postitas johnbull »

kõige lõhnavam elamus vene sõjaväest oli pühapäevahommikune keedetud mädamunalaadung - toiduks keedeti mädamune :write:
Ajalugu kirjutavad alati võitjad, ja kaotanud poolte ajalugu kuulub osalejate kahanevale ringile.
(Joachim Peiper)
Kasutaja avatar
kalleb
Liige
Postitusi: 5343
Liitunud: 27 Mai, 2005 22:55
Kontakt:

Postitus Postitas kalleb »

meil nimetati noid mädamune -jaitso po kitaiski

aga ära nad söödi i :D
kirsavoi
Liige
Postitusi: 73
Liitunud: 20 Veebr, 2011 17:44
Kontakt:

Postitus Postitas kirsavoi »

Tuli ette tülisidki, mis oleks võinud siinkirjutajale kaunis halvasti lõppeda.

Sööklate vahetus läheduses olid laod produktide tarbeks. Tegime koristustöid ja pidin mingi õhukestest lauakestest kasti lammutama. Mõtlesin, et otsa hüpates teen ta kohe pilbasteks.
Kast aga tegi paralleellükke, maandusin ühele jalale ja väänasin raksatusega hüppeliigesest välja. Kuidagi teiste najal komberdasin haigemajani, mis oli terve inimese jaoks lausa lähedal. Sellisele lombakale aga suure vaevaga kohale jõutav. Jalg paistetas üles nagu pakk ja mähiti kangeks ning liikumatuks. Nii ma siis lamasin päevad läbi sidemetes kolakas voodi otsa peal. Kõrgemale tõstetuna valutas vähem.

Santsastiks kutsutavat raviasutust hoidsid käigus igasugused tegelased, mundris arstid, kaunid sõjaväeteenistujad-õekesed ja ka ajateenijaist soldatid. Tuli siis üks selline seersandi pagunitega palatisse ja teatas, et keegi peab koridori lapiga üle pesema. Kas ei meeldinud talle minu nägu või üles tõstetud jalg. Hakkas norima, et lapp kätte ja.. Seletasin talle viisakalt,et võin sokke kududa ja muud peenemat näputööd teha, aga kõndida vaat ei saa.

Näppude vahel oli tal riidepuu ja kopsas sellega mulle jala pihta, et täiku käsk ja parandagu siis jalga edasi. Hoiatasin, et haige jala pihta riidepuuga löömine võib lõppeda hammaste sisselöömisega. No ei uskunud see sell, et sant midagi hirmsat ette võtab ja kopsas demonstratiivselt uuesti.
Ei saanud isegi aru kuidas ma raksatusega püsti olin, kaks kätt koos panin paugu talle alt ülespoole vastu kõhtu ja samal ajal terve jalaga hoogu andes ning kogu keha massiga hoopi toetades. Arusaamatu võitluspoos endalegi. Aga mõte selles, et ei saaks pärast ütelda, et rusikaga lõin.

Sell kerkis paugu peale õhku ja lendas paar meetrit jalad ripakil risti voodi peale ja kadus siis nagu kaltsunukk reformvoodi alla, tolmupilv järel.
Sättisin jalad harki ja olin valmis järgmist pauku panema. Voodi all vaikus. Ei liiguta ja hetk hiljem näen, et ei hinga ka.
Võin takkajärgi ütelda, et aurul ja hullul inimesel on tõesti meeletu jõud. Hirmust segasena, et olen ta ära tapnud, tõstsin tegelase vöörihmast kinni võttes ühe käega voodi alt välja nii kõrgele õhku, et sain teist kätt appi võtmata voodisse asetada. Minu rõõmuks kostus varsti paar kõõksatust ja sell hakkas hingama.
Palat seevastu koos minuga ei hinganud. Mõne aja liikumatult lamades tõusis ta püsti ja läks mitte midagi nägeva pilguga zombina uksest välja.
Ei osanud muud teha kui pöördusin palatikaaslaste poole soovitusega, et kõik magasid nagu notid kui pauk käis ja keegi mitte midagi ei näinud ega kuulnud.
Vaikus. Ei ühtegi kommentaari.

Läks paar tundi kui mul kästi haigemaja ülema kabinetti minna. Jalad tudisesid ja liikumine oli naturaalselt liipav ja vaevaline.
Minu üllatuseks hakkas kapteni aukraadis peaarst küsima, milliseid võitluskunste ma valdan. Seletasin, et paraku mittemingisuguseid. Raputas pead. Arutles rahulikult, et on teeninud õhudessandis, kus õpetati igasugusuguseid kontide murdmise võtteid. On näinud kaklustes jagatud rusikahoopide tagajärgi. Ja esimest korda elus näeb midagi sellist.
Uuris edasi, et ei saa olla tavalisel rusikahoobil niisuguseid tagajägi nagu ta mulle kohe näitab. Peab olema mingi spetsiaalne inimese tapmiseks mõeldud võte.

Kutsuti sisse medvend-seersant ja kästi särk üles tõsta. Käelaba suurune punnis verevalum rindkerel. Sinine nagu potipõhi. Tõesti hirmus vaadata ja vist veel hullem sellist omada.
Seerul kästi seletada, mis juhtus. Ei osanud tegelane muud ütelda kui seda, et oli kopsanud minu sidemetes jala vastu riidepuuga, et endast märku anda ja selle peale olin mina välguna püsti hüpanud ja rusikaga niisuguse paugu pannud, et pilt tuli uuesti ette siis kui juba koridoris oli.
Nagu arvata võib, minu versioon nägi välja teistsugune. Hüppasin hirmsast valust püsti kui riidepuuga vastu haiget jalga virutati, seeru pani kohe nii kiiresti jooksu, et mina veel sandimaks löödud jalaga ei saanudki teda kätte. Jooksis, justkui komistas ja võib arvata et lõi ennast vastu uksepiita siniseks.
Millegi pärast sobis nii seerule kui kaptenile selle hirmsa verevalumi tekitamiseks ainult üks variant, rusikahoop. Ja ei mingeid muid võimalusi.

Taipasin mõtteid veeretades, et ennasttäis tolvanil kaalus munder rohkem kui ta ise selle sees. Mats oli mõeldud mehe jalust löömiseks, kärbeskaallase paraku tõstis maast lahti.
Aga peaaegu käelaba suuruse verevalumi-obaduse sai vastu reformvoodi vinkelrauda kukkudes.

Tülinorimist, matsu ega ka looma jõuga voodi alt kaltsupuntrana välja tõstmist ja meelemärkuseta voodi peale panemist ei näinud justkui keegi. Kõik ju magasid!
Üldiselt, mõistatus jäigi lahendamata. Ja kuna sandi riidepuuga löömine mitte ilus tegu pole, siis vist arvati asi ülemuste poolt fifty-fifty olevat.
Kartsin kättemaksu-kambakat. Kuid ei näinud järgneva kahenädalase ravi jooksul ei seda seerut ega karme uurijaid.
Haruldus kui vangla järgi lõhnav asi nii lihtsalt laheneb. Esimese hooga tundsin ennast lausa kangelasena. Alles hiljem tuli arusaamine, millest pääsenud olin.
polzunov
Liige
Postitusi: 89
Liitunud: 11 Juul, 2009 15:09
Kontakt:

Postitus Postitas polzunov »

Vöib öelda,et tähtede seis oli sul hea.Sellise asja peale oleks saanud nii möndagi ehitada.Aga see-eest tegid omale kaheks aastaks nime.
Lase aga edasi!
kirsavoi
Liige
Postitusi: 73
Liitunud: 20 Veebr, 2011 17:44
Kontakt:

Postitus Postitas kirsavoi »

Ohutunne pole veel täielikult välja kujunenud. Mõistust vähem kui jõudu.


Kuu või poolteist hiljem saan hakkama pisut teistsuguse asjaga. Hommikune ärkamine käis valju röögatusega tõusta ja siis ettehõigatud sekundite jooksul peldikusse. Poolkinniste silmadega hüpati ülemistelt koikudelt alla kuhu juhtus. Kogu magamisruum vappus nagu maavärinas. Selles segaduses pidi püksid ja saapad jalga saama nii, et pärast peldiku külastamist nonstopis kolm kilomeetrit söögiisu jooksu teha. Mina magasin alumisel koikul ja saanud püksid-saapad jalga, tegin kannaka peldiku suunda. Küürus nagu olin, panime pöörates naabriga peadpidi kokku. Kahjuks viisakusteks polnud aega, üksik mahajäänu peldikusse jooksja võis ergutuseks köögitoimkonna väljaspool järjekorda saada.
Hästi stimuleeritud värk.
Kihutan loomakarjas käimla suunas, lootes esimeste seas kiirkusemiseks koha leida. Hilisematel põie tühjendamise lootust ei ole. Nende rõõm on peldikusse joosta, imetleda renni ees seisjate selgasid ja nautida täiel rinnal kannikate plärinat kõhutuules. Ning siis sama targalt tagasi rivisse tormata.
Kihutan ja äkki tunnen, et miski jõud mõjub mulle kuklasse. Samm ette näeb välja kui baleriini hüpe balletist Luikede järv. Keegi ahv virutas võmmu kuklasse. Sekundi murdosaga on plaan valmis.
Kannapööre ja hoop rusikaga tagant tulijale rindkeresse. Muidugi on see rusika otsa jooksja minu naaber. Jääb teine seisma nagu vastu posti ja vajub elegantselt tühja kartulikotina samasse maha. Mina kihutan edasi. Peldikust välja tormates näen, et naabrit tassitakse koiku poole. Ei võta jalgu alla. Terve tunni halab tasakesi niutsudes. Koikust ta sellel päeval välja ei tulegi.

Kiirkorras süü tuvastamine nurjub. Selles poolhämaras hullumajas ei saanud keegi aru, kas löödi, kes keda lõi ja milleks üldse pidi keegi kedagi lööma.
Mina jutukas ei ole, kuigi asi vägagi arusaadav. See siberist pärit tegelane arvas, et meie peade kokku löömine ainult minu süü ja hoopi kuklasse väärt . Ei tahtnud ta mind süüdistades oma rusikahoobist rääkida, välja käia. Püüdis süütuks lambukeseks jääda. Ei maini ka mina seda. Aga kui põhjust pole, mille kuradi pärast pidin mina teda lööma?
Segases asjas tekivad vandenõuteooriad, et ju ta kukkus ja keegi pani kogemata jalaga hoobi kõhtu. Mulle sobivad kõik sedasorti variandid.

Tegelane susiseb paar nädalat ja siis ühel õhtul hakkab norima, et tulgu ma keldrisse. Teeme asjad selgeks. Läheme ja ta püüab trepist kaugemale jõudmata kohe esimesena hoobi ära panna. Eriti ei taba ei esimene ega järgmised korrad ja läheb rabelemiseks. Et ruum pole inimtühi, siis kistakse meid varsti laiali ja kuidagi ei õnnestu mul talle vastukolakat anda, punktivõit jääb temale.

Muidugi asi nii ei jää. Kantakse ette et need ja need kaklesid. Premeeritakse meid kolme või nelja toimkonnaga ühe nädala jooksul. Ööpäevade viisi magamatus võtab võhmale ja nii läbi, et toimkonna vanem saadab mu lõpuks kuskile pugerikku magama. Kukub veel selline katlasse.

Esmalt on kindel soov, et siberi poiss peab kojuminekuks uued läikivad raudhambad saama.
Targemad jutustavad, et on kuulnud dispatist ja mille eest sinna satutakse. Toimkonnad ja karts tegelikult hellad peasilitamised ning ette nähtud hoopis pisemate eksimuste eest. Tasapisi jõuab ajudesse ja kinnistub arusaam, et aitab nendest kahest etteastest küll kui on soovi seiklusteta kroonust läbi saada.
Kasutaja avatar
kalleb
Liige
Postitusi: 5343
Liitunud: 27 Mai, 2005 22:55
Kontakt:

Postitus Postitas kalleb »

jah kui zampoliidi koputajad oleks korralikult ette kandnud siis oleks võinud sattuda seinalehele -narushateli voinskovoi distsiplino
kirsavoi
Liige
Postitusi: 73
Liitunud: 20 Veebr, 2011 17:44
Kontakt:

Postitus Postitas kirsavoi »

Lugu sellest, kuidas ma kümne päevase puhkuse peale kusin ja lisaks köögitoimkonna sain.

Pühapäeviti oli äratus tund aega hiljem.
Teistel päevadel kell kuus ja hingamise päeval kell seitse. Kolme kilomeetrit söögiisu tõstmiseks ei pidanud jooksma. Hommikvõimlemise asemel kloppisime tolmu tekkidest. Kui keegi viitsis siis ta seda ka tegi. Niimoodi hommikujaheduses pool tundi palja ülakehaga kügeleda polnud just meeldiv ning varsti nägi seltskond välja nagu tekkidesse mähitud laevahukust päästetud.

Kui keegi viitsib Gräzi linnaosas asuvat sõjväeterritooriumi kosmosepilti vaadata, siis sündmus ise toimus Samaara-Uralsk maantee poolses küljes äärmise vasakpoolse kasarmu ja maantee vahel. Rohulibledega kaetud jämeda killustikuga plats ja loomulikult kõrge betoonaiaga piiratud. On tänaseni nii. Tuigerdasin niisama ringi kuni leidsin, et paras aeg vesi välja lasta. Kaua võib.
Minu kõrvale rivisse sättis roodu komandöri autojuht. Lasi ka vee jooksma. Mina kastsin kivihunnikukest, tema tsipa kõrvale.

Äkki tõmbas ta oma vooliku poole teo pealt lopsti püksi tagasi ja viskus kätega kohta, mida mina hoolega veel kastsin. Sain joa veidi kõrvale, et mitte talle lausa pähe kusta. Sekund hiljem tõmbas ta klibu alt välja nagaani. Vahtisin segasel pilgul tilkuvat nagaani ja teda. Küsisin, et mida kuradit ta kavatseb äsja kustud nagaaniga tegema hakata. Tema aga vastas enesekindlalt, et viib komandörile. Kommenteerisin, et kena pühapäevahommikune kingitus, kustud roostes nagaan. Et ka selliseid aia ääres leida on.
Tema vastas, et see on kümme päeva puhkust kodumaal ja ei rohkem ega vähem. Ning pani tulistjalu lõikama.

Päeva edenedes selgus, et eelmisel ööl oli marsiplatsi ääres paiknevas lahingukuulsuse muuseumis toime pandud sissemurdmine. Kadunud oli automaat ja muude relvade hulgas ka äsja leitud nagaan. Miks ta sinna aia äärde kiiruga peidetud oli, seda küll ei taipa.
Tema aga paraku informeeritud vend ja komandöri sõidutades kuulnud, et relvade leidjale on kümne päevane autasu väljakuulutamisel. Minul polnud halli aimugi muuseumirelvade vargusest ega leidja preemiast.
Lihtlabaselt, kusin oma puhkuse peale.

Kuna nagaan oli peidetud meie kasarmu taha, siis millegi pärast keegi taibu seal üleval arvas, et varastatud teise maailmasõja aegne automaat on pandud kindlasti kasarmu keldrikorruse tagumistesse nurkadesse prahi alla.
Nii tarka mõtet ei saa lasta tühja minna ja nõnda hakati järgmine päev sodi täis kantud ruume ja soojatrassi kanalit tühjendama. Oo mamma miia, mida sealt leida polnud. Tonnide kaupa igas lagunemisastmes vanu saapaid. toidunõusid segamini mööblitükkide ja ehitusrämpsuga. Armastuskirjadest laialt kodumaalt ei tasu rääkidagi. Arheoloogid oleksid leidudest pöördesse läinud. Kõigele muule lisaks leidsid meie poisid kasti õppegranaatide pauksütikuid. Neid kärtsutati hiljem väliõppustel tont teab kui kaua.

Töö kestis päevi ja ühel õhtul oli ka minu kord. Kanname ja kanname. Puhkame loomulikult tublisti ja rohkemgi veel, veeretame aega kuidas oskame. Käsk oli tööd teha seni kuni järgi tullakse ja tööriistad saame ära anda.
Ja ei tuldudki.
Lõpuks arvasime, et ei saa ju siia ööbima jääda. Viskasime kanderaami ja labidad nurka ja sammusime neli korrust ülespoole oma ruumidesse.
Just käis õhtune loendus ja meie neli tolmust sarvikut puudu. Seletusi ei peetud milleksi.
Röökimisele lisaks saime hilinemise eest preemiaks köögitoimkonna. Issanda teod on tõesti ettearvamatud.
Leimer
Liige
Postitusi: 145
Liitunud: 18 Jaan, 2011 15:44
Kontakt:

Postitus Postitas Leimer »

Mis su kirjaniku nimi on?

On ikka mõnel mehel anne täiesti sisutust olmeseigast teha lugu, mis ilmselt enamusele lugejatest vägisi muige suule veab.
Igavesti muhe õhtune lugemine, rohkem polegi vaja, et ilusaid unenägusid näha.

Tänud.

PS: kui kord esimese osa lõpuni maandud, mõtiskle asja raamatu kujule formuleerimise üle. Elektroonilise muidugi.
Sellise tasku lugemiku mahus sedöövri koht oleks minu kindlis 100%, kui hind jääb alla või võrdseks 2 euroga.
Esimesest 2-3 leheküljest piisaks, et isegi mu naine soetaks antud kirjatüki ülimalt põnevale lennureisile.
kirsavoi
Liige
Postitusi: 73
Liitunud: 20 Veebr, 2011 17:44
Kontakt:

Postitus Postitas kirsavoi »

Saagikadude vähendamine Hiinas ja meetodi kontroll minu poolt.

Suvi on olnud põuane ning kuum. Varjus 35-38 lausa nädalate viisi. Muru kolletab ja kohati lausa tolmab juba. Asfaltkattega marsiplats, üüratu suur, kuumeneb keskpäevaks uskumatult. Keegi ohvitseridest võttis vaevaks ning mõõtis tuulevaiksel päeval meetri kõrgusel temperatuuri ja sai 60 kraadi. Kasarmust välja astudes on tunne nagu läheks jalgupidi kuuma vette.
Seiskame selle hetke ja teeme pisikese kõrvalpõike hiinlaste juurde. Ikka asja pärast.

Nimelt oli isake Mao 1971 aastal oma revolutsiooniliste jaburustega tipus ning viljasaagid kogu maal drastiliselt langenud. Otsustati, et olukorra parandamiseks tuleb koheselt vähendada kadusid. Kahjurid on vaja viimseni maha tappa ja ongi sammukene helge kommunismi poole astutud. Kahjurite hulka olid arvatud ka varblased. Keegi teadlane uuris ja sai jubeda numbri kui palju see pisike linnuke aasta jooksul teri sööb. Terve Hiina varblased kokku arvates oli number veelgi kohutavam. Niisugune asi ei võinud enam päevagi kesta ja kõikse suur hiina rahvas asus vilja eest võitlusse.

Meile näidati dokumentaalfilme, kuidas korvide, kottide ja veoautode kaupa tapetud varblasi maha kallati. Terve Hiina kolistas ööpäevade viisi potte ja panne, ajades sedasi kõikjal üle maa varblasi taga ja kui nad siis lendamisest ära väsisid, siis löödi lihtlabaselt maha.
Nii vähemalt rääkis hääl kinos. Arvan, et lapsena on meist igaüks kekspükse-varblasi ehmatanud ja taga ajanud. Kui suur lootus neid niimoodi kätte saada on ?

Arutu tamp ja mõistusevastane tegevus teeb soldati lollustele vastuvõtlikuks..
Ühel sellisel kuumal päeval marsiplatsi äärde istutatud puukeste otsas nägin varblasi. Peas lõi lambikene põlema, et kui nälginud hiinlased neid väidetavalt taga ajades kätte said, kas siis mina hommikust õhtuni ringi traaviv vene soldat ei saa!

Ja läks lahti. Varblased panid vurrdi minema ning istusid 100 m eemale teise puukese otsa. Mina järele. Jälle vurrdi ja sada meetrit. Ja veel kord. Ning siis varsti mitte enam sada meetrit vaid viiskümmend ja nõnda edasi vähenedes. Nähes sellist edu, ei tulnud kõne allagi katse pooleli jätta.
Vähem kui kümne minutiga olid varblased sellises seisus, et enam ei suutnud lennata ja varsti ka mitte maadpidi keksida. Võdisesid maas ja püüa kinni või tapa ära kui tahad.
Tuli välja, et meetod on kasutatav.
Varblaste massiline tapmine Hiinas andis väärilise tulemuse, viljasaak vähenes veelgi olulisemalt. Pärast varblaste hävitamist hakkasid tohutult paljunema kahjurputukad.
jackpuuk
Liige
Postitusi: 2243
Liitunud: 28 Aug, 2007 2:06
Kontakt:

Postitus Postitas jackpuuk »

Tegelikult nii juhtuski (selle vahega, et need värisevad terroristid pisteti pintslisse).
sitt päev, kellele kurdad
kirsavoi
Liige
Postitusi: 73
Liitunud: 20 Veebr, 2011 17:44
Kontakt:

Postitus Postitas kirsavoi »

Tänud julgustamise eest.
Elektroonse raamatukese peale olen isegi vargsi mõelnud. Jutukeste maht endalegi üllatusena kärmelt kasvanud.
Siia kirjutamine on toimunud ühe hingetõmbega üks lugu. Loodan, et saan endaga kaubale ja tasapisi kannatust terves ulatuses sõnastuse kohendamiseks.
Veel on auru jätkamiseks
kirsavoi
Liige
Postitusi: 73
Liitunud: 20 Veebr, 2011 17:44
Kontakt:

Postitus Postitas kirsavoi »

Mis on keemikaitse mida me õpime.

Ilmselt kuidas kellelegi. Meile kursantidele tähendas see hulganisti päevast päeva korduvaid ja kordumatuid elamusi. Vaevalt teada saanud, et on olemas jubedad mürkained, pidime neid ära tundma õppima. Paljude tehniliste vahendite hulgas polnud unustatud soldati nina. Kirjeldusi sellest, kuidas üks või teine mürk lõhnab, kinnistati imitaatoritega. Karbikese sisu pandi põlema ja august tuli vastavale mürkainele omase lõhnaga suitsu. Arvata on, et sedasorti kraam oli suurelt osalt laos vanaks läinud. Võib-olla väga elava fantaasiaga oleks neis küüslaugu või happava heina lõhna ära tundnud. Praktiliselt tuli neist ühtemoodi tossu ja keegi ei osanud karbi peale vaatamata ütelda, millise lõhnaga tegu.

Oli värvust ja konsistentsi tutvustavaid imitaatoreid. Isegi õppemürke keemiarünnaku imiteerimiseks. Nii sisse hingatavaid kui peale määritavaid. Mõnest tasub rääkida.

Palju kasu oli pruunist pulbrist IGN. Tänavale raputatuna nähtamatu. Toimeaineks tolmuna lenduvad ärritava toimega kristallikesed. Astud uljalt sellest kohast üle ja järsku saad nagu lahtise käega vastu vahtimist. Silmad hakkavad kipitama ja hoidku jumal kui lolli peaga hõõruma hakkad, kuigi väga tahaks. Tatine nina tuleb hetkepärast.
Õnneks hajub kiiresti.
Milline on mainitud kasu.

Autoroodule Kindralite õppekorpuse toimkonna üle andmine käis lõputu kisa ja õiendamisega. Ikka leidsivad, et see ja teine koht nende arvates halvasti pestud või tolm pühkimata. Sisuliselt tee kogu töö neile ette ära, ja kas siiski veel küllalt on.

Juhtus nii, et varsti peale meie peedistamist tuli neil MEILE toimkond üle anda. Ja seekord sadistlikest ideedest puudus ei olnud. Kõik ihkasid verd ja ohvri karjumist. Piinamine tõotas tulla pikk ning valuline. Nautisime ette käsi hõõrudes.

Üks meie sell kõndis pesemata koridorist läbi ja puistas IGN pulbrit siia ja sinna törtsukeste kaupa maha. Põhimõttel, et kui ühest kuidagi üle saavad, siis järgmise otsa tõenäoliselt trehvavad. Vaene pesija nr.1 sai käpuli plätserdades varsti laksu kätte. Paar meetrit solgerdanud, juba teovõimetu. Tuleb teine appi. Saavad justkui töö käima. Kuskil kohas hakkab kammaijaa jälle pihta ja edasi pesta pole võimalik. Mõlemil tatid vööni ripnemas. No ei saa, kes ka ei proovi. Aeg ammu toimkond üle anda aga koridor pesemata.

Seisame teises maja otsas ja irvitame avalikult. Meie peedistajad, kuidas ka ei püüa, loobuvad lõpuks võitlusest ning tulevad delegatsiooniga igavest ja aegade lõpuni kestvat rahu sobitama. Lubades alati ilma norimata toimkonnad üle võtta kus ka ei kohtu. Jääme suuremeelselt nõusse.
Saavad tänase töö lõpetamiseks gaasimaskid ja kui lubadust ei pea, siis ootab tulevikus veel midagi maitsvamat kui nüüd.
Vennastumise lõpus hakkab nende pealik tasakesi nuruma sama rohtu oma, tankistidest vaenlaste vastu. Seda ta ei saa. Soovitame mõelda sellele, et kuidagi on tarvis vaenlast nõrgendavast kraamist sõja lõppedes lahti saada. Läbi viia mürkaine kahjutuks tegemine. Seda teadust ei ole me nõus neile õpetama.
Haavatud ravime terveks puhta vee ja mürgitamata ruumis akna all tuuldumisega. Ei saa ju selliseid punaste silmade ja lurtsuvate ninadega tänavale lasta.

Aga vaadake nüüd asja pisut teisest küljest. Kujutage ette hallipäiseid kindraleid väljapeetult ja tähsalt vestleldes äsja mürgitatud koridori sisenemas. Äkki hakkavad väepealikud läbisegi karjuma ning pimedate ning tatistena üksteisele otsa komistades, lampasside välkudes, paanikas kuhugi jooksma. Kes teab kui kaugelt mõnda neist pärast otsima peab! Mis saab niimoodi suure sotsialistliku kodumaa kaitsevõimest. Kindralite aust ja uhkusest rääkimata. Hoobilt hävitadud mõne grammi pruuni pulbriga !

Et sellist hirmsat asja ei juhtuks, võtame koridori ruttu vastu ja avame kõik aknad pärani. Tuul kannab hõljuvad osakesed välja. Põranda pesemise vesi on põhilise degaseerimise töö juba teinud. Järele jäänud seletamatu õrn lõhn ei peaks kindraleid rivist välja viima.

Teise kasutuses oleva aine nimi on kloorpikriin. Ka hea asi. Natuke kollaka värvusega vedelik erikaaluga peaaegu kaks grammi kuupsentimeeter. 20 liitrine kanister ca. 40 kilo.
Esimeses Maailmasõjas kasutatud nõrga toimega mürkaine. Nõrk sellepärast et ei tapa vaid ärritab jubedalt silmi ja hingamisteid.

Oskamatu lolli käes muutub kuumutamisel fosgeeniks COCl2, läppunud heinte või mädanenud õunte lõhnaga aineks.

See aine on teile, kallid lugejad lähemal kui oskate arvata ja karta. Maailmasõjas väga edukalt kasutatud mürkgaas ja tuntud oma headuses. Nimelt pole pärast fosgeeni sisse hingamist mingit arstiabi tarvis. Korraliku sõõmu puhul kopsud tursuvad ja aega jääb testamenti kägiseda, kui see just väga pikk ei ole, ning lühikeseks hüvastijätuks. Siis saabub taevariik.

Räägin fosgeenist üksnes seepärast et RÕHUTADA AEROSOOLPAKENDITEL KIRJA PANDUD SÕNU—MITTE KASUTADA LAHTISE TULEGA RUUMIDES. Tuleb võtta väga tõsiselt. Pihustamiseks kasutatav vedelik on tihti freoon, mis lahtisesse leeki sattudes kuumeneb ja samuti laguneb fosgeeniks. Sama ohtlikud on vahtplastid, mullistamiseks on neis kasutatud freoone.


Räägime kloorpikriinist edasi, tema kasutusest minu silme läbi. Kasvatuslikust mõjust vestan mõnes hilisemas loos.

Meil oli selle mürkaine tarvitamine üsna sage. Spetsiaalne telk täideti kloorpikriini aurudega. Sees olid gaasimaskides väljaõppinud vanema aastakäigu seersandid ja kursant pidi hakkama saama gaasirünnakus juhtuda võivate olukordadega. Kirjeldan mõnda.


Kõigepealt kohapeal jooks, et veenduda, kas mask ilusti peas püsib.

Hingamistoru kuuliavaga--- toru lahti keerata ja kurn maski külge ühendada.

Mask katki-toru katki--- kondoom mürgi sees peast võtta ja kurn otse suhu.

Eriline lõbu oli kui kaasvõitlejal kogu kupatus katki. Siis pidi kurn käima nagu kahemehe saag suust suhu.
Elus ja sõjas võib hullematki ette tulla, lohutati.

Kõik see toimus mürki täis telgis. Protseduur korrektselt tehtuna mitte midagi keerulist ega võimatut. Paanikat ei tohi tekkida ja valesti ei tohi midagi teha. Äpparduste puhul hinge kinni hoida ja abistaja juhatab telgist välja. Pisut ajas ette rutates, väeosades sellise õppuse ja oskuste kontrolli tegemine ei tulnud kõneallagi. Tehti seal ainult gaasimaski korrasoleku proove ja siis ka juhtus nii mõndagi meeldejäävat. Nii et elus oli siiski lihtsam, sõjas pole olnud.
Vasta

Kes on foorumil

Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 6 külalist