Saksa spetsialistide igapäevaelu nõukogude linnas

Muljeid teenistusest. Nii Eesti väeosades, N Liidus, luures või vastuluures, või hoopis partisanide juures. Kuidas kellelgi juhtunud on.
Vasta
Lemet
Liige
Postitusi: 19914
Liitunud: 12 Apr, 2006 15:49
Kontakt:

Saksa spetsialistide igapäevaelu nõukogude linnas

Postitus Postitas Lemet »

V.N Paramonov. Saksa spetsialistide igapäevane elu nõukogude linnas (1946–1953)


Käesolev artikli leidsin pärast lugupeetud kolleegi Ivan Baranoviga artikli „Kunagi oli Wermacht“ saksa sõjavangide ja spetsialistide saatuse üle tekkinud vaidluse käigus. Selles kirjutises kirjeldatakse saksa teadlaste ning inseneride, kes tegelesid lennundus- ja raketitehnika väljatöötamisega NSVL-s, igapäevaelu.
Pilt
Saksa spetsialistide panuse kohta nõukogude raketi- ja lennundustehnika loomisel on nii Venemaal kui ka piiri taga [1] ilmunud rohkelt uurimusi, mis avavad eeskätt esimestel aastatel peale Teist Maailmasõda Nõukogude Liidus asunud saksa õpetlaste, inseneride ning teiste kategooria töötajate elutegevuse teaduslik-tehnilist ning tootmise poolt. Kuid märkimisväärseks osaks oli sealjuures ka olmeolud, vaba aja sisustamine ning ühiskondlik-poliitiline tegevus. Igapäevaelu erinevate külgede analüüsimine annab võimaluse välja selgitada ajaloolise läbilõike erinevate ühiskonnakihtide elust ning näha praktiliselt igapäevaselt uuesti sündiva ühiskonna elu. Artikli autor jagab A.S. Ahiezeri vaateid, kes seletatab mõistet „igapäevaselt“ kui inimelu, mida vaadeldakse nende funktsioonide ja väärtuste valguses, millega seda elu täidetakse. Nende hulka kuuluvad eeskätt töö, olme, puhkus ja liikumisvabadus. Tema arvates on just need igapäevase elu väärtused, nende vastupidavus ning massilisus pinnas tõeliseks ajalooks[2].

Sellise lähenemise juures tajutakse igapäevaelu inimlike murede pidevat süsteemi. See artikkel ongi pühendatud aastatel 1946-1953 Kuibõševis Riiklikus Katsetehases No. 2 töötanud saksa spetsialistide igapäevaelule. Tuleb silmas pidada, et lugu saksa spetsialistide tööst antud ettevõttes oli pikalt salastatud. See oli seotud sellega, et suur osa informatsioonist, mis puudutas sõjalise tootmiskompleksi funktsioneerimist ning nõukogude relvajõude, kuulus traditsiooniliselt kategooriasse „salastatud“. Eeskätt õhutati üldisi uurimusi tagala ajaloost Suures Isamaasõjas, samas kui informatsioon sõjalis-tööstusliku kompleksi arengust sõjajärgsetel aastatel asus endiselt suletud arhiivifondides, vähesed ilmavalgust näinud tööd aga sisaldasid minimaalselt konkreetseid andmeid. Uurija, kes haaras antud teemast, põrkus esmalt kokku allikmaterjali ebapiisavusega. Selle tulemusena toimub isegi veel praegu põhiliselt selle teema kohta vaid faktimaterjali otsimine, omavaheline suhtlemine ning kogutud materjali analüüs.

Uurimise allikmaterjaliks olid dokumendid, mida säilitatakse Venemaa Riikliku Teaduslik-Tehniliste dokumentide Arhiivi Samaara osakonnas (РГАНТД. СФ.), Samaara oblasti sotsiaal-poliitilise ajaloo riiklikus arhiivis (СОГАСПИ) ning avatud tüüpi aktsiaseltsi „Samaara N.D. Kuznetsovi nimelise teaduslik-tehnilise kompleksi“ muuseumi arhiivis (ОАО СНТК им. Н.Д. Кузнецова). Need on ankeedid, autobiograafiad, juhtimisdokumendid, (käskkirjad, aruanded, teenistuslikud märkmed jne), fotod. Eriti tuleb ära märkida väiksearvulisi sündmustes osalejate mälestusi, mis võimaldavad pilgu heitmist nõukogude ja saksa spetsialistide koostööle „seestpoolt“, nende silme läbi, kes vahetult selle loomises osalesid. Vaatamata nende subjektiivsele iseloomule kujutavad isiklike üleelamustega märkmed erilist väärtust. Kokkuvõttes võimaldavad antud arhiivide dokumendid välja selgitada ettevõttes töötanud sakslaste koosseisu nii hariduse-, soolise-, sotsiaalse-, parteilise kui ka professionaalse taseme järgi, õppida tundma nende motiive, seaduserikkumisi ja muid saksa spetsialistide igapäevaelu motiive.

Pilt

Saksa spetsialistidega töötanud lennukikonstruktor Semjon Mihhailovitš Aleksejev.


Sakslaste ilmumine Kuibõševi 1946. aastal oli seotud terve rea asjaoludega. Vastavalt võitjariikide vahelisele Potsdami konverentsi otsustele oli üheks peamiseks suunaks Saksamaa okupeerimisel riigi täielik sõjaline ning majanduslik tasalülitamine ning demilitariseerimine, samuti saksa agressiooni tõttu kannatanud riikide reparatsioonisoovide rahuldamine[3]. Kaotuse tulemusena sai Saksamaa teaduslik-tehniline pärand võitjariikide, kaasa arvatud NSVL, omandiks. NSVL kaitsekompleksi areng ning vajadus riigi industriaalpotentsiaali kiireks taastamiseks määrasid üheselt vajaduse Saksamaa eesrindlike teaduslik-tehniliste saavutuste kasutamiseks
Põhiline praktiline töö saksa teaduslik-tehniliste saavutuste uurimise ja kasutamise osas tehti nõukogude okupatsioonitsoonis ära nõukogude sõjalise administratsiooni (СВАГ) spetsorganite poolt [4]. 1945 aasta teisel poolel loodi Saksamaal endiste teaduslik-tehniliste keskuste baasil konstrueerimise katsebürood, töötamaks sakslaste jõududega läbi uute lennukikonstruktsioonide uurimisteemasid ja –projekte.

Otsustavaks sündmuseks sai NSVL Ministrite Nõukogu otsus № 874-366сс 17 aprillist 1946 ning NSVL lennundustööstuse ministri M.V. Hrunitševi sama aasta 19 aprilli käskkiri saksa reaktiivtehnika ja saksa spetsialistide kasutamisest. Dokument määras mitte ainult reaktiivtehnika väljatöötamise ning omandamise perspektiivid, vaid ka varustuse saatmise, saksa spetsialistide Saksamaalt NSVL ümberpaigutamise, nende uued asupaigad, arvulise koosseisu(1400 inseneri ja töölist, koos pereliikmetega kuni 3500 inimest), ümberasumise aja ja viisi. Vastavalt käskkirjale nimetati Kuibõševis asuv Kirovi-nimeline 145-s tehas ümber reaktiivmootorite uurimise ning tootmise katsetehaseks No. 2 [5].

1946 aasta suvest hakati koostama ümberasustatavate spetsialistide nimekirju ning toimus nende isikute kontroll Riikliku Julgeoleku töötajate poolt. Selgus, et spetsialistide hulgas oli märkimisväärne hulk, ligi kolmandik endisi NSDAP-i liikmeid [6]. Selle tulemusena moodustasid endised natsid ka märgatava osa NSVL saabunud spetsialistidest. Nii näiteks oli 1950 aastal tehases 755 saksa spetsialistist 183 endist parteigenosset. [7].
NSVL lennukitööstuse ministri asetäitja M.M. Lukin teatas 1946 aasta augustis, et saksa spetsialiste panevad muretsema eeskätt järgmised küsimused:
a) Milliseks tähtajaks viiakse saksa töölised ja spetsialistid Venemaale ning kas see saab määratud lepinguga.
b) Millised korteri- ja olmetingimused võimaldatakse saksa spetsialistidele ning töölistele.
c) Spetsialistide ja tööliste töö tasustamine (NSVL olevad ametid ja kvalifikatsiooniastmed või mingisugune muu tasustamisastmestik)
d) Kas osutatakse rahalist ja materiaalset abi spetsialistide ja tööliste ümberasumiseks Saksamaalt NSVL-tu.
e) Kas tagatakse seoses saksa spetsialistide ja tööliste saabumisega uude asukohta hilissügisel neile talvine küte, kartulid ja juurviljad?
f) Kas laieneb NSVL-s neile ka reparatsioonivõlg nagu Saksamaal?
g) Kas saksa spetsialistidele, töölistele ning nende pereliikmetele laienevad ka kõik nõukogude inimeste õigused(sotsiaalkindlustus, tasuta arstiabi, kuurortite, sanatooriumite, haiglate ning puhkekodude kasutamine?
h) Kas saksa spetside ja tööliste pereliikmed saavad asuda tööle samasse tehasesse, kus perekonnapead töötavad või teistesse ettevõtetesse-asutustesse.
i) Kas lubatakse tellida perioodikat (ajalehti-ajakirju jms) Saksamaalt?
j) Kas saksa spetsialistid ja nende pereliikmed saavad võimaluse NSVL vabaks liikumiseks
k) Kas saksa spetsialistid ja töölised ning nende pereliikmed saavad astuda nõukogude kodakondseiks?
l) Kas lubatakse saksa spetsialistidel, töölistel ning pereliikmetel pidada kirjavahetust Saksamaale jäänud tuttavatega ning sooritada rahaülekandeid?
m) Kas saksa lastele organiseeritakse omaette koolid või eraldi osakonnad linnakoolide juures?
n) Kas saksa spetsialistidele ja töölistele võimaldatakse puhkuse ajal sõitu Saksamaale koos peredega või võivad sõita vaid perepead?
o) Kui spetsialist või tööline sõidab NSVL üksi, siis kuidas tagatakse tema pere heaolu Saksamaal?
p) Kui spetsialist või tööline suundub teatud ajaks NSVL-tu, kas säilub sel ajal tema maja, talu ja muu vara ning kuidas seda garanteeritakse?
q) Kui spetsialist või tööline sõidab ajutiseks NSVL-tu koos pere ja varaga, siis kuidas lepingu tähtaja möödudes saab olema tagatud tagasisõit? [8].

Sellest, kuidas toimus saksa spetsialistide Saksamaalt ärasaatmine, annavad tunnistust kaasaegsete mälestused. Professor Heintz Hartlepp jutustab:’
„21 oktoobri õhtul (1946) tegin oma sõbratari Reniga veel ühe pika jalutuskäigu piki Bode jõekallast. Midagi ei torganud eriti silma. Paraku me ei teadnud, et saksa korrapidaja,kes teenindas teletaipi, arreteeriti sel päeval kohe peale seda, kui oli saanud Moskvast telegrammi, milles oli käsk Venemaale saatmiseks. Sellest ei saadud kedagi hoiatada. Järgmisel päeval, peale seda, kui kõik nimekirjas olnud spetsialistid juba ešelonides istusid, vabastati daam valve alt. 1946 aasta 22 oktoobril algas väljavalitud spetsialistide sunniviisiline ümberasustamine. [9, lk. 7].


Pilt
Pilt

Pommitaja „140“, mis ehitati saksa spetsialistide osalusel.


Peakonstruktori asetäitja, E.M. Semjonovi mälestuste järgi:
„ ..ühel 1946 aasta oktoobripäeval sõitsid hommikul kella viie paiku maja juurde, kus elasid saksa spetsialistid, veoautod automaaturite ning meie spetsialistidega, kes helistasid, esitlesid end ning seletasid evakuatsiooni eesmärki, garanteerisid elu säilitamise, eluruumid uues kohas ja erialase töö. Sõdurid aitasid asju laadida. Mingeid dokumente ei vormistatud. Veoautod sõitsid raudtee-ešeloni juurde, mis seisis Dassau linna suhkruvabriku juures. Reisjatevagunitesse paigutati spetsialistid peredega, pagasivagunitesse nende asjad. [10].

Saksa spetsialistide mälestustele lisandub emotsionaalne varjund. Arvestades, et sõjajärgsel Saksamaal oli erialast tööd leida raske, toiduainetega oli aga keeruline, otsisid paljud sakslased äraelamiseks soodsamaid tingimusi. Ajutist siirdumist NSVL-i vaadeldi šansina ellu jäämiseks. Kurt Pflügel meenutab:
„1946 aasta 22 oktoober oli paljude Idatsooni elanike jaoks mustaks päevaks. Suure hulga saksa perede ning nende koduse vara, mida nad said selleks otstarbeks saadetud sõjaväe veokitesse laadida, hästiorganiseeritud ning täiesti ootamatu ärasaatmine puudutas mitte ainuüksi suuremat osa Dassau linnas asuva „Junkersi“ tehase inseneridest ja töölistest…Sõjaväelased sõitsid korterite juurde, mis nimekirjades seisid ning nõudsid viivitamatut valmistumist ärasaatmiseks Nõukogude Liitu. Keegi ei küsinud nõusolekust ning vastuväited olid mõttetud… Meie ärasaatmine 22.10. 1946 oli sisult sunniviisiline vangistus. Kuid töö venelaste juhtimise all suhteliselt inimlikes tingimustes, võimalik tasu, aga ka võimatus leida tööd kuskil mujal idatsoonis võimaldasid esialgu seda sunniviisilisust mitte väga märgata ning paljud meist alustasid seda reisi uudishimu ning lootusega leida NSVL-s paradiis…“

Edasi märgib Pflügel:
„…Pika reisi jooksul Dassaust Volga äärde toimus palju tuliseid diskussioone selle kohta, mis ootab meid Nõukogude Liidus, Peale jäid nendes optimistid. Kas me vene juhtkonna all Dassaus halvasti elasime? Ja kui suur oli hiljem meie pettumus…“[11, lk. 2–3, 12].


Pilt
Pommitaja „140“ skeem



Tehasesse number kaks jõudsid firmade Junkers, BMW ja Askania lennukimootorite spetsialistid 31 oktoobril-1 novembril. Nad eraldati kohe vanuse ning kvalifikatsiooni põhjal. Meie andmetel oli kõige vanemaks 1881 aastal sündinud Richard Šchreik ning mootoriehitusmaterjalide uurija Hans Štaidl (1883 aasta). Kõige nooremateks olid 1926 aastal sündinud plekksepp Heitz Müller ning keevitaja Walter Fritze [12]. Paljud spetsialistid saabusid peredega. Mitmete spetsialistide naised leidsid tehases tööd erinevate abitöölistena. Lastele organiseeriti kool, kus direktor ja õppealajuhataja olid nõukogude töötajad, ülejäänud pedagoogid aga saksa spetsialistid ning nende abikaasad.

Saksa spetsialistide elu oli põhjaliku kontrolli all, selleks loodi spetsiaalkomandantuur. Pidi kehtima erirežiim, kaasa arvatud igapäevased kohaloleku kontrollid ning põgenemiste profülaktika. Kõigi välismaiste spetsialistide kohta peeti tabelarvestust koos neile vastava numbri eraldamisega, igast tööle mitteilmumisest kanti ette tehase direktorile [13].
Sakslaste liikumine piirnes Upravlentšeski punkti ning Kuibõševiga, kusjuures linnasõiduks oli nõutav juba varakult režiimiosakonna kaudu vormistada luba. Rikkujaid karistati noomitusega või kolmepäevase arestiga ilma tasuta aresti all viibitud aja eest [14].

K. Pflügel märkis:
„Kuna me teadsime, et mitte ainuüksi meie töö, vaid ka meie eraelu on meie endi keskel asuvate inimeste jälgimise all, tundsime pidevat ebakindlust ning hirmu. Riikliku Julgeoleku organid sundisid ähvarduste ning muude surveabinõude abil
üksikuid inimesi teiste järel nuuskima ning aruandeid koostama. Keegi ei teadnud täpselt, kes need inimesed on ning tänu sellele valitses inimeste vahel usaldamatus [11, lk. 31].

Saksa spetsialistide materiaal-olmeliste tingimuste tundmaõppimine näitab, et nende elukvaliteet oli palju kõrgem nõukogude spetsialistide omast.
Esiteks, igale NSVL saabunule eraldati spetstoetus, nn. „kolimisraha“, alates 3000 kuni 10 000 rublani [15].


Pilt

Pommitaja „150“ üks esimese variandi skeemidest.


Teiseks, vastavalt NSVL Ministrite Nõukogu korraldusele 09. 12. 1946. Saksa spetsialistide ning tööliste töö tasustamiseks pandi tehases number kaks paika järgmine palganumbrid:
7000 rubla- kaks palka
6000 rubla- neli palka
5000 rubla- 20 palka
4000 rubla- 30 palka
3500 rubla- 30 palka
3000 rubla- 45 palka
2500 rubla- 89 palka
2250 rubla- 90 palka
2000 rubla110 palka
1750 rubla- 90 palka
1500 rubla- 90 palka
1250 rubla- 45 palka

Ülejäänud kategooriatele- madala kvalifikatsiooniga töölistele, teenistujatele ning õpilastele maksti tollajal tehases kehtinud tariifide alusel [16].
Saksa töölistele kehtestati garanteeritud palgad vastavalt ametikohale ja tehtavale tööle. Sakslastest töölised töötasid algul ajatööl ning said palka sõltumata nende poolt tehtud töö hulgast. Tööviljakuse suurendamise eesmärgil kehtestati neile hiljem piiramatu tükitöö tasu. Tänu normide ületamisele kasvas saksa tööliste keskmine sissetulek ajatöö normidega võrreldes märgatavalt. Kokkuvõttes said saksa insenerid ja töölised nõukogude omadega võrreldes 1,3-2 korda suuremat palka. [17].

Võrreldavalt suurem sissetulek lubas osta paljutki sellist, mis nõukogude tavakodanikule kättesaamatuks jäi. Ja ka võrreldes sõjajärgse Saksamaa elanikega oli saksa spetsialistide elujärg NSVL-s tunduvalt parem. Iseloomulik on Heintz Hartleppi tunnistus, kes saabus Kuibõševi koos oma tulevase naisega:
„Muidugi, mõned naised, eriti kvalifitseeritud tööliste omad, muretsesid päev päeva kõrval, kuidas nad sellise suhteliselt väikese tasu eest oma perekonda küllaldaselt sööta suudavad. Siiski oli osta võrdlemisi palju. Mööbliesemeid ja pesu müüdi samuti turul. Saksamaal oli toona olukord toiduainetega väga nigel, palju rahvast olid töötud“ [9, lk. 11]
.
Kolmandaks, võimud ja ettevõtte majandusjuhid püüdsid lahendada eluasemeprobleemi, kuna vabu eluruume asulas polnud. Saksa spetsialistide majutamine toimus sõjaväeosade, administratsiooni, nõukogude asutuste ja kohalike elanike poolt vabastatud pindade arvelt ning soome tüüpi barakkide ehitamise abil. Ja kuigi spetsialistide tehasesse saabumise ajaks ei õnnestunud kõiki majutusprobleeme lahendada ning see probleem jäi teravaks kogu selle aja vältel, mil saksa spetsialistid tehases töötasid, oli elamispinnaga kindlustatus võrreldes Kuibõševi elanikega parem ja tingimused mugavamad.

H. Hartlepp meenutab:
„Upravlentšeskisse saabumisel anti meile korterid. Insenerid elasid puu- ja kivimajades, kvalifitseeritud töölised samuti puumajades ning soome barakkides…Me saime kivimajja suure toa pindalaga 22 ruutmeetrit. Doktorid kahe lapsega said kaks tuba. Võisime korterisse sisustada tolleaegsete mõistete järgi täiesti viisaka puhkenurga. Esimese asjana ostsime madratsiga voodi, mis maksis 500 rubla. Tekid-padjad ning voodiriided olid meil pagasis. Saksa perelt ostsime kaks tooli, plüüždiivani, vaiba ning puhvetikapi. Kardinaks sai tehase valguskoopiamasina puhtakspestud kalingur…Üsna varsti ostsime kuuesaja rubla eest lühilaine vastuvõtja „Rekord“. Nüüd hakkasime teadma, mis toimub laias maailmas. Lühilainel saime vastu võtta kõiki meid huvitavaid raadiojaamu…BBC, Londonit, RIASi ja teisi“ [9, lk. 9].


Pilt
Pilt
Pilt

Pommitaja „150“, mis ehitati saksa spetsialistide osavõtul.



Saksa spetsialistide igapäevategevusest oli suurem osa pühendatud tööle. Töötati erinevalt. Tehniliste teaduste doktorile professor V.N. Orlovile meenub, et töös „eristas saksa spetsialiste erakordne korralikus ning punktuaalsus. Sakslane tuli tööle, avas päeviku, pani kirja kuupäeva, kuu ja aasta ning selle, millega tegeleb. Kui keegi tuli tema juurde küsimusega, või millegi arutamiseks, siis pärast inimese lahkumist pani saksa spetsialist kirja- tuli see ja see, arutasime neid ja neid küsimusi, järeldused olid sellised ja sellised. Kui tuli keegi küsimusega, kirjutati üles nii küsimus kui sellele antud vastus. Nõupidamistel kas fikseeriti arutatav küsimustering ja järeldused kohe või siis vahetult peale nõupidamist. Kahjuks seda külge nende tööharjumustest me üle ei võtnudki…Töötasid saksa spetsialistid kiirustamata, kuid väga kapitaalselt, hoolikalt jooniseid ja arvestusi kontrollides ning isegi pisiasju üksikasjaliselt arutades, laskmata joonistes ja arvestustes läbi vähimatki viga, ebatäpsust või kaksitimõistmist. Meie tormijooksu, akordtöid nad ei mõistnud ega võtnud omaks, kuigi allusid, kui kõrgemalt tuli korraldus kiireks akordtööks“ [18, lk. 18].

Osa sakslasi võtsid osa võistlusest. Töökohustuste täitmise analüüs näitab, et näiteks 1949 aasta novembris lõpetas insener Gronau ennetähtaegselt mõõteriistade konstrueerimise, freesija Gaida Vinzet täitis plaani 263 protsendiliselt, lukksepp Abraham Leopold aga 240 protsendiliselt. Taolised faktid polnud üksikud. [19].1949-50 võtsid 43 saksa töölist oma pingid vastutavale hoiule, 75 inimest osales oma kogemuse edasiandmises noortele nõukogude töölistele, kes olid hiljaaegu ettevõttesse tööle asunud [20].

Pilt


Pommitaja „150“ skeem


Kõrvuti sellistega oli ka teistlaadi näiteid. Saksa tööliste hulgas oli ka omajagu töödistsipliini rikkumisi[21]. 1948 aasta veebruaris toimunud parteilise majandusaktiivi koosolekul märgiti, et saksa spetsialistid tulevad tööle kella kaheksaks hommikul. „Aga mida võib täheldada?“ esitas esineja küsimuse. Ning vastas ise: „Võib täheldada, et signaal kõlas, vaja oleks asuda tööle, kuid saksa spetsialistid läksid alles riietuma. Kuna öösel pole nad teineteist näinud, kogunevad seejärel gruppidesse ning peavad mokalaata. Kes aga jutuajamises ei osale, pahvib isukalt peale 15-minutilist jalutuskäiku kodust tööle sigaretti. Sel kombel logelevad nad töö alguseni tubli pool tundi. Edasi- kella kümne saabudes asuvad kõik saksa töölised, kaasa arvatud koostetsehh, endale kohvi, kakaod või teed valmistama ning hommikusöögile sättima. Ka siin on kadu ligi pool tundi [22].

Keerulised olid suhted ka saksa ja nõukogude tööliste vahel. Nendes suhetes peegeldus mitte ainult erinevate rahvuste erinevad mentaliteedid, vaid ka peamiselt ettekujutus teineteisest, mis sõja-aastatel kujunenud. Kõik NSVL saabunud spetsialistid ning nende pereliikmed olid üle kümne aasta olnud natsliku propaganda mõjusfääris, terve rida neist kuulus NSDAPi ridadesse, paljude nende nii majanduslik kui ka sotsiaalne seisund oli hitlerliku režiimi tingimustes olnud piisavalt stabiilne ning kindlustatud. Osa spetsialiste ülistas fašistlikku korda [23].

Meie kaasmaalaste suhtumist sakslastesse mõjutasid suurel määral veel värsked mälestused alatust kallaletungist meie kodumaale, soovist orjastada meie rahvas, okupeeritud alade elanike vastu suunatud julmustest ja vägivallast. Paljud tehase töölised olid kas ise või olid nende pereliikmed osalenud lahingutegevuses, puutunud tihedalt kokku vaenlasega ning näinud nende elajalikku käitumist lähedalt.
Sellest ka dokumentides märgitud pingelised suhted saksa ja nõukogude tööliste vahel koostöö algetapil. Suhtlemine piirdus reeglina töökontaktidega. K. Pflügel kirjutab:
„Meid peeti mürgitatuteks, nakatunuteks. Töö toimus kollegiaalses vormis konkreetsete küsimuste arutamise teel. Paljud meie töölised ja insenerid kaotasid enesevalitsuse ja väljendasid end järsult. Ka venelased ei jäänud võlgu. Kõik see ei aidanud kaasa suhete loomisele. Eraviisiline suhtlemine sakslastega korterites oli keelatud. Töö juures olime head tuttavad, kuid tänaval meid ei märgatudki, mööduti ilma sõnagi tervituseks lausumata, ilma noogutuseta, külmalt kui jää…Meie, sakslased, tundsime end võõrkehadena ning meiega ka käituti samal kombel“ [11, lk. 30].

Suhtlemise piiratust märkis ka V.N. Orlov:
„…töövälisel ajal meil suhtlemine sakslastega puudus, seda ei soovitanud vastavad organid, meil aga olid veel selgelt meeles kolmekümnendad ning kontakti sakslastega me ei loonud. Esialgu püüdsid sakslased küll suhelda, hiljem aga mõistsid ja loobusid sellistest püüdlustest.“ [18, lk. 24].
Mõnikord võtsid suhted avalikult vaenuliku vormi, millest annavad tunnistust tehase direktori käskkirjad. Nii näiteks püüdis esimese tsehhi treial Henze Egon 1947 aasta 8 veebruaril lõunavaheajal lahkuda tehasest enne selleks ettenähtud aega. Tema kinnipidamisel kontrollpääsla valvuri Horevoi poolt tõukas Henze teda rindu ning püüdis rusikaga lüüa, seal viibinud OPL-9 valvur Mordvinova segas teda selles. Liigitanud Henze käitumise huligaansuseks, käskis tehase direktor treiali kolmeks päevaks vahistada koos nende päevade eest tasu kinnipidamisega.[24].

1947 aasta 6. aprillil lõi tsehhi No. 15 brigadir Arndt German sama tsehhi lukksepaõpilast seltsimees Danilovit, kes omavoliliselt võttis haamri tööpingi kapiuste kinnilöömiseks, rusikaga näkku. Seda vaatamata sellele, et Danilov tema ees vabandas. [25]. Haruldased polnud ka rahvustepõhised konfliktid kauplustes. [26].

Kohalike ja saksa tööliste omavahelised suhted võtsid mõnikord ka teistsuguse kriminaalse varjundi. 1947 aasta mais püüdis saksa treial Morets müüa Upravlentšeski linnakese turul oma talongikaarti, milleks kaasas tsehhi No. 3 treiali Karpuhhini, V.P. Kaardi müümise hetkel peeti mõlemad miilitsa poolt kinni. Katse eest oma talongikaarte müüa määras tehase direktor töölisele Moretsile ning kaasaaitamise eest Karpuhhinile noomituse. Lisaks sellele jäeti Morets ilma teise kvartali talongidest. [27].

Pikapeale muutusid suhted paremaks. H. Hartlepp ja V.N. Orlov hindavad saksa ja nõukogude tööliste suhteid lõppkokkuvõttes headeks. V.N. Orlov meenutab:
„Meie, nõukogude inseneridel väljakujunenud mõttestereotüüpide järgi oletasime, et sakslased ei hakka mingil tingimusel meiega oma kogemusi jagama ning kasutades seda, et meid on vähe ja et me oleme rõhuvas enamuses noored insenerid, hakkavad meid ja meie tööd kahjustama.Tegelikuses toimus kõik hoopis teisiti- nad jagasid meeleldi oma kogemusi ning mitte et ei kahjustanud, vaid suhtusid väga kohusetundlikult töösse ka sel juhul, kui polnud printsipiaalselt nõus töösuunaga.“[18, lk. 18].

H. Hartlepp märkis:
„Venelased pöördusid meie poole viisakalt, kasutades sõna „härra“. Ka meie käitusime samal kombel. Venelased olid alati vastutulelikud.“ Samuti meenutab H. Hartlepp venelaste poolset abi isiklike ja tootmisega seotud probleemide lagendamisel. [9, lk. 11–12].

OKB-3 mehhaanikatsehhi ülem Heintz Dal kirjutas:
„…kohalik elanikkond võttis meid vastu sõbralikult ning nõukogude ametivõimude poolt eelistati meid mitmel korral kohalikule tsiviilelanikkonnale, mis ei kutsunud nende poolt esile vähimatki rahulolematust meie suhtes.“ [28]

Tähtis on arvestada ka nende motiivide mitmekesisust, mis kallutasid saksa spetsialiste nõukogude võimu ja spetsialistidega kas koostööle või avalikule konfrontatsioonile.
Kõrvuti individuaalsete kohastumistega ulatus motivatsioonispekter märksa kaugemale. Kaasaegsed on täiesti seaduspäraselt eristanud kolm gruppi spetsialiste, kes suhtusid erinevalt Nõukogude liitu ning sinna asustamisse: vaenulikult häälestatud, peamiselt endised natsid, lojaalselt häälestatud ning viimasena passiivsed grupid. Põhiliseks küsimuseks, mida arutasid tehases viibivad spetsialistid, oli Nõukogude Liidus viibimise ajaline kestvus. Tihti levisid tööliste hulgas kuuldused ärasõidust Saksamaale. 1948 aasta levis kuulujutt selle kohta, et kõik lahkuvad Saksamaale 1948 aasta 15. septembril, paljud hakkasid selleks ettevalmistusi tegema ning pakkisid asju. Paljud kaeblesid oma õigusetu seisundi üle Nõukogude Liidus ning nimetasid end „sõjavangideks“ ning „elus reparatsiooniks“. Suurt rahulolematust ja häiritust saksa spetsialistide hulgas kutsus esile peredega(kes olid kaotanud ülalpidaja, samuti invaliidide ja vanuse tõttu töövõime kaotanute- märgatav osa töölistest oli 58-60 aastased ning kannatas erinavate haiguste all) seotud sotsiaalse kindlustatuse probleemid. Rahulolematust kutsusid samuti esile toiduainete Saksamaale saatmise keeld, kiriklike pühade puhul töövabade päevade mittevõimaldamine ning vene tütarlastega suhtlemise keeld. [29].

Õigluse nimel tuleb tunnistada, et sakslastel oli lubatud pidada kirjavahetust kaasmaalastega nii Ida- kui ka Lääne-Saksamaal, tellida Saksamaalt ajalehti ning ajakirju, saada postipakke, Ida-Saksamaale aga saata ka toidupakke, seda küll perioodiliselt piiratult.

Näitlik on ka suhtumine riigilaenu, mida toona NSVL-s regulaarselt korjati. Sakslased esitasid järgmisi küsimusi:
„Kui laen lastakse välja tähtajaga 20 aastat, siis kas tähendab see, et laenule allakirjutanud kohustuvad elama Nõukogude Liidus selle aja? Mis saab nendest, kes alla ei kirjuta? Kas ei lähe rahad lihtsalt kaotsi?“ Laenust keeldumise motiivid olid järgmised: poliitilised veendumused, soov mitte aidata Nõukogude Liitu, lepingu puudumine NSVL-s viibimise tähtaegade kohta, võimaluste puudumine puhkuse Saksamaal veetmiseks, hirm peale Saksamaale tagasipöördumist kättemaksu eest Nõukogude Liidu abistamise eest, samuti hirm saada karistatud Inglismaa ja USA poolt, kui need tulevases sõjas NSVL võidavad, madal palk, mida ei jätku omagi pere normaalseks äraelamiseks ning Saksamaal asuvate sugulaste abistamiseks. [30].Valdav enamus siiski kirjutas väiksemate summade , kuni poole kuupalga ulatuses laenulepingutele alla.

Osa ühiskondlik-poliitilistest probleemidest huvituvaid saksa spetsialiste õppis ÜK(b)p ajalugu ning NSVL konstitutsiooni. Selle käigus tekkis huvitavaid situatsioone. V.N. Orlov meenutas:
„…1950 aastal organiseeriti tehases poliitõppus. Sakslased ilmutasid initsiatiivi ning palusid neile lugeda loeng ÜK(b)P ajaloost. Paari meie OKB noort inseneri, teiste hulgas ka mind, kohustati saksa kontingendiga läbi viima loengut ja seminare partei ajaloo osas. Kõik oli normaalne, kuni me jõudsime partei ajaloo lühikursuse neljanda peatükini „Dialektiline ja ajalooline materjalism“ . Siis see kõik algaski… Selles peatükis on idealismi filosoofide Hegeli, Kanti jt. kriitika, ja sakslased kinnitasid, et kõik pole üldsegi nii, nagu ma neile räägin, need filosoofid pole midagi taolist mõelnud ning toovad tsitaate, mida ei „Lühikursuses“ ega selle abimaterjalides pole puudutatudki. Üldiselt, nagu tunnistasid hiljem meie kolleegid-insenerid, ajasid nad minu ja teised meie lektorid nurka. Mind päästis välja doktor Kordes, kes lõpetas diskussiooni, öeldes:
„No mida te tahate sellet noorelt inimeselt saada, ta pole neid autoreid ju originaalis lugenud, jätame selle küsimuse rahule!“…,kuulanud veel kaks-kolm loengut võitlusest trotskismiga ja teiste oppurtunistlike vooludega parteis, hakkasid sakslased igavlema ning lõpetasid seminarides osalemise. Nende järeldus oli meie jaoks nördimapanev- kõik oli täpselt sama mis meil Saksamaal, rääkisid nad, sama võitlus võimu pärast. Meie vastuväiteid nad ei kuulanud. Nii lõppes epopöa partei ajaloo uurimisest.“ [18, lk. 22].

Huvi poliitilis-ühiskondlike sündmuste vastu aga ei kustunud. 72,6% hääleõiguslikest sakslastest osales 1948 aasta 23 maist kuni 13 juunini läbiviidud rahvaküsitluses „Saksamaa ühtsuse eest“ [31], kõik töötavad saksa spetsialistid kirjutasid alla Stockholmi üleskutsele tuumarelvade keelustamiseks[32]. Samuti tuleb täheldada, et rida sakslasi tegutses Saksamaa Kommunistliku ja Saksamaa Sotsiaal-Demokraatliku partei organisatsioonides.

Saksa spetsialistidele oli iseloomulik püüd säilitada teatud sisemist autonoomiat, kollektiivset algupära, kaitstes seda välismõjutuste eest. Upravlentšeskis loodi saksa kaasmaalaskond, organiseeriti vastastikuse abi kassa, mis tegeles ka ühiskondlikus korras abi osutamisega. Tegevus oli mitmekesine- kollektiivne Kuibõševi linna teatrite külastamine, väljasõidud rohelisse, vene keele õpiringide tegevus, osalemine saksa sümfooniaorkestri ning muude kunstilise isetegevuse ringide tegevuses, spordisektsioonides ning –võistlustel.

Harvaks sündmuseks oli uute perede loomine ning abielude sõlmimine sissesõitnud sakslaste vahel. H. Hartleppi mälestustes on järgmine episood:
„1947 aasta 30 juunil saime lõpuks abielluda. Seda sellepärast, et saime vene dokumendid ning meile saadi tulevase naise vanemate kaudu saata meile Saksamaalt nn. abielutunnistus. Kui saime kodust kirja dokumentidega, sammusime otseteed rõõmsalt ZAGSi. Sealne teenistuja saatis mind esmalt postkontorisse ostma abiellumiseks riigilõivu tasumiseks 20 rubla eest postmarke. Kui ma palusin 20 rubla eest postmarke, avanesid kahe kõrvalasuva kassa luugid otsekui võluväel ning luukide taga istuvad daamid pistsid uudishimulikult oma pead välja, et näha, kes see ikkagi tahab abielluda. Mulle sooviti siiralt õnne.
Kui postist tagsi jõudsin, lõpetas ZAGSi teenistuja minu Reniga venekeelse jutuajamise. Ta võttis postmarkide näol makstud riigilõivu, kleepis need dokumentidele, ning ulatas meile parimate soovide saatel abielutunnistuse. Hüvastijätuks lausus ta kavalalt:
„Ja ärge mõelgegi siia minu juurde lahutama tulla, see maksab juba nelikümmend rubla!“
Koduteel kohtasime minu kolleegi tehasest, kes tuli just ostudega poest. Kui ta kuulis, et me olime värskelt abiellunud, kinkis ta meile spontaanselt lillede asemel oma ostukotist pakikese väga hea täidisega šokolaadiga „Elbrus“. Seejärel läksime fotografeerima. Hiljem tähistasime sündmust koduses sõprade ringis šampusega ning olime õnnelikud ning rahulolevad. 1948 aasta 27 jaanuaril sündis meil poeg Diter. Olime nüüd tõeliselt õnnelik perekond [9, lk. 10].

Alates 1950. aastast algas saksa spetsialistide paigutamine teistesse NSVL tööstusettevõtetesse, 610 spetsialisti ning nende pereliiget aga saadeti DDR-i [33]. 1953 aasta lõpuks aga saadeti viimane grupp esmalt Saveljevo tehasesse, seejärel aga juba Saksamaale.




В.Н. Парамонов Вестник Гуманитарного Института 1(3)/2008
Библиографический список и примечания:
1. Алексеев , С. Депортация: Как ученые из фашистской Германии строили самолеты СССР / С. Алексеев // Крылья родины. – 1993. – № 11 ; Захаров, В.В. Научно-технический трансферт из Германии в СССР в 1945–1949 гг. / В.В. Захаров // Деятельность управления СВАГ по изучению достижений немецкой науки и техники в Советской зоне оккупации Германии. 1945–1949 : сб. документов. – М. : РОССПЭН, 2007. – С. 39–124 ; Зрелов, В.А. Германские авиационные специалисты в советской России. Судьба и работа 1945–1954. Московский регион : Подберезье, Савелово, Тушино, Химки / В.А. Зрелов, Ю.С. Воронков, Ю. Михельс, С.В. Кувшинов. – М. : Интелс-АБ, 1996 ; Они же. Германские авиационные специалисты в советской России. Судьба и работа 1945–1954. Самарский регион : Управленческий ; Казань / В.А. Зрелов, Ю.С. Воронков, Ю. Михельс, С.В. Кувщинов. – М. : Интелс-АБ, 1996 ; Кнышевский, П.Н. Добыча. Тайны германских репараций / П.Н. Кнышевский. – М. : Соратник, 1994 ; Коновалов, Б.П. Тайна советского ракетного оружия / Б.П. Коновалов. – М. : Зевс, 1992 ; Кувшинов, С.В. Об использовании в СССР научно-технического опыта Германии в области авиации (1947–1953 гг.) / С.В. Кувшинов, Д.А. Соболев // Х Московский международный симпозиум по истории авиации и космонавтики : тезисы докладов. – М. : ИИЕиТ РАН, 1995. – С. 96–97 ; они же. Об участии немецких авиаконструкторов в создании реактивных самолетов в СССР / С.В. Кувшинов, Д.А. Соболев // Вопросы истории естествознания и техники. – 1995. – № 1. – С. 103-115; Кузнецов, Н.Д. Учиться у него всему / Н.Д. Кузнецов. – М., 1988; Соболев, Д.А. Из истории создания турбовинтовых двигателей НК-12 / Из истории авиации и космонавтики / А.Д. Соболев. – М. : ИИЕиТ РАН, 1997. – Вып. 70. – С. 98–109 ; Он же. Немецкий след в истории советской авиации: Об участии немецких специалистов в развитии авиастроения в СССР/ А.Д. Соболев. – М. : РИЦ «Авиантик», 1996 ; Староверов, В.А. Немецкая «Танечка»: немецкий след в советском атомном проекте 1945–1949 / В.А. Староверов. – М. : Русь, 2005 ; Султанов, И. Немецкие ОКБ по самолетостроению в СССР / И. Султанов // Самолеты мира. – 1995. – № 1 ; Albrecht, U. Die Spezialisten Deutsche Naturwissenschaftler und Techniker in der Sowjetunion nach 1945 / U. Albrecht, A. Heinemann-Gruder, A. Wellmann. – Berlin : Dietz Verlag, 1992 ; Albring, W. Gorodomlia-Deutsche Raketenforscher in Russland / W. Albring. – Hamburg/Zurich: Luchterhand Literaturverlag, 1991 ; Hartlepp, H. Entwicklung des Turbostrahltriebwerks Pirna 014 und des Verkehrsflugzeugs 152. Eine Chronik über 15 Jahre Luftfahrtentwicklung im Osten Deutschlands / H. Hartlepp. – Deutsces Museum München, 1. – Februar 1991. – S. 10–16; Mick, Ch. Forschen für Stalin. Deutsche Fachleute in der sowjetischen Rüstungsindustrie 1945–1958 / Ch. Mick. – München u.a., 2000 ; Uhl, M. Stalins V-2. Der Technologietransfer der deutschen Fernlenkwaffentechnik in die UdSSR und der Aufbau der sowjetischen Raketenindustrie 1945 bis 1959 / M. Uhl. – Bonn: Bernard & Graefe Verlag, 1997 ; Schubert, H. Die Tatigkeit deutscher Luftfahrtingenieure und wissenschaftler im Ausland nach 1945 / H. Schubert. – Bonn : Blatter zur Geschichte der Deutschen Luft- und Raumfahrt V. DGLR, 1992. И др.
2. Ахиезер, А.С. Россия: Критика исторического опыта: (Социокультурная динамика России) : в 2 т. Т. 2. Теория и методология : словарь / А.С. Ахиезер. – Новосибирск, 1998. – С. 396.
3. См. подр.: Тегеран – Ялта – Потсдам : сб. документов. – 3-е изд. – М. : Международные отношения, 1971. – С. 383–407.
4. См.: Деятельность управления СВАГ по изучению достижений немецкой науки и техники в Советской зоне оккупации Германии. 1945–1949. : сб. документов. – М. : РОССПЭН, 2007.
5. РГАНТД. – СФ. Ф.Р-187. – Оп. 1-6. – Д. 2. – Л. 198 ; Оп. 2–6. – Д. 1. – Лл. 3–6.
6. Подсч. по: РГАНТД. – СФ. Ф.Р-187. – Оп. 2–6. – Д. 4. – Лл. 3–15.
7. СОГАСПИ. – Ф. 656. – Оп. 70. – Д. 25. – Л. 97.
8. http://german.rsuh.ru//html/german/docs/D-62.htm
9. Архив музея ОАО СНТК им. Н.Д. Кузнецова. Хартлепп Х. Воспоминания о Самаре. Рукопись.
10. Архив музея ОАО СНТК им. Н.Д. Кузнецова. Воспоминания Е.М. Семенова.
11. Архив музея ОАО СНТК им. Н.Д. Кузнецова. Воспоминания К. Пфлюгеля «Путь на Волгу» (2001 г.). – С. 2–3, 12.
12. РГАНТД. – СФ. Ф.Р-187. – Оп. 2–6. – Д. 4. – Лл. 10, 13, 23, 34, 50.
13. РГАНТД. – СФ. Ф.Р-187. – Оп. 1–6. – Д. 2 – Л. 53
14. РГАНТД. – Ф.Р-187. – Оп. 1–6. – Д. 4. – Л. 165 ; Д. 6. – Л. 12.
15. РГАНТД. – СФ. Р-187. – Оп. 2–6. – Д.4. – Лл. 185–209.
16. http://german.rsuh.ru//html/german/docs/D-71.htm
17. РГАНТД. – СФ. Р-187. – Оп. 1–6. – Д. 3. – Л. 218 ; Оп. 2–6. – Д. 10. – Лл. 146, 147 ; Д. 12. – Лл. 58–62.
18. Архив музея ОАО СНТК им. Н.Д. Кузнецова. Орлов В.Н. История завода на Управленческом (рукопись).
19. См.: РГАНТД. – СФ. Р-187. – Оп. 3–7. – Д.55. – Л. 22 ; Д. 57. – Л. 26 ; Д. 62. – Лл. 23, 24; Д. 65. – Л.19 ; Д. 101. – Лл. 75, 76 ; СОГАСПИ. – Ф. 656. – Оп. 70. – Д. 25. – Лл. 134–134 об, 136.
20. РГАНТД. – СФ. Ф.Р-187. – Оп. 2–6. – Д. 48. – Л. 129.
21. РГАНТД. – СФ. Р-187. – Оп. 1–6. – Д. 2. – Л. 4 ; – Д. 3. – Л. 47, 127 ; – Д. 6. – Л. 176 ; – Оп. 3–7. – Д. 73. – Л.17 ; – Д. 98. – Л. 21.
22. СОГАСПИ. – Ф. 1843. – Оп. 3. – Д. 7. – Л. 1.
23. РАГНТД. – СФ. Ф.Р-187. – Оп. 3–7. – Д. 248.
24. РГАНТД. – СФ. Ф.Р-187. – Оп. 1–6. – Д. 2. – Л. 76.
25. РГАНТД. – СФ. Ф.Р-187. – Оп. 1–6. – Д. 3. – Л. 147.
26. См., напр.: РГАНТД. – СФ. Ф.Р-187. – Оп. 1–6. – Д. 2. – Л. 142 ; – Оп. 3–7. Д. 50. – Лл. 7–18.
27. РГАНТД. – Ф.Р-187. – Оп. 1–6. – Д. 3. – Л. 155.
28. СОГАСПИ. – Ф.656. – Оп. 70. – Д. 25. – Л. 121.
29. СОГАСПИ. – Ф. 656. – Оп. 27. – Д. 26. – Лл. 123–125.
30. СОГАСПИ. – Ф. 656. – Оп. 27. – Д. 21. – Лл. 45–47.
31. СОГАСПИ. – Ф.1843. – Оп. 3. – Д. 70. – Л. 72.
32. РГАНТД. – СФ. Ф.Р-187. – Оп. 2–6. – Д. 48. – Л. 128.
33. РГАНТД. – СФ. Ф.Р-187. – Оп. 2–6. – Д. 48. – Л. 127.
Errare humanum est-aga veel inimlikum on selle teise kraesse väänamine...
Kasutaja avatar
Hertsog
Liige
Postitusi: 1607
Liitunud: 23 Veebr, 2009 9:03
Asukoht: Dorpat, nõudmiseni
Kontakt:

Postitus Postitas Hertsog »

väga huvitav jutt. aitüma Lemet.

P.S. Junkersi tehased asusid Dessaus, mitte Dassaus. aga eks see tuleneb venekeelsest tõlkest.
Pilt

https://www.facebook.com/panzerwerke

Bitte kommen sie in nach käsikaudu, aber vorsicht: esikus on dunkel ja tulistatakse !
Vasta

Kes on foorumil

Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 2 külalist