kui mälestused siis mälestused

Muljeid teenistusest. Nii Eesti väeosades, N Liidus, luures või vastuluures, või hoopis partisanide juures. Kuidas kellelgi juhtunud on.
Kasutaja avatar
Some
Liige
Postitusi: 4058
Liitunud: 11 Aug, 2008 9:25
Kontakt:

Re: kui mälestused siis mälestused

Postitus Postitas Some »

Supercalc-i perfodega ei kasuta... See jooksis CP/M opsüsteemil. Idabloki arvutitest olen vaid Robotronil seda näppinud. Sellepärast muutusingi pisut uudishimulikuks.
vesilemb
Liige
Postitusi: 58
Liitunud: 06 Mär, 2012 0:09
Kontakt:

Re: kui mälestused siis mälestused

Postitus Postitas vesilemb »

Some kirjutas:Ohhoo... Teil olid väeosas Robotronid? Järgmiseks ütled et õppisid Nõos? ;)
Olid Robotronid. Ja olid PC-XT'd (EC-1841). Nõos pole vist elu sees käinud. :)
Aga mis supercalci puutub, siis algselt tehti ta jah CP/M opsüsteemile ning hiljem porditi DOSile ka.
Kui ma nüüd õieti mäletan, siis mul oli seal MS-DOS 3.3 Kõvaketast paraku polnud ning supercalci versiooni ei mäleta. RAMi oli vist 512kB Roppumoodi võrreldes Robotroni 64kB. Mul oli seal veel kümmekond mängu, mida sõbrad eestist saatsid või ohvitserid ise hankisid. PacMan oli üks nendest. Mõnikord tõi üks ohvitser oma poja sinna mängima peale tööd, siis oli mul juhendaja roll täita.

Aga seoses selle supercalciga oli üks naljakas vahepala. Nimelt mahtus ühele disketile hiiglama palju andmeid. Antud juhul mingi päris paksu köite jagu. Ning setsimehed ohvitserid pidid vahepeal Moskvasse, kaitseministeeriumisse minema töö üle andma.
Kuna tegemist oli riigisaladusega, siis sellise asja transpordiks oli ette nähtud vähemalt 2 relvastatud ja mundris ohvitseri. 1990 aastal kiskus elu juba segaseks ning maffia hakkas tooni andma, siis arutasid ohvitserid isekeskis, et võibolla oleks olnud ohutum erariietes ja relvastamata sõita, sest moodi läks sõjaväelastelt relvade röövimine.
See selleks, jõudis see diskett siis revastatud eskordi saatel Moskvasse ette nähtud asutusse ning pisteti arvutisse. Pandi supercalc käima ja hakkati kontrollima. Suur Moskva boss läks tabelit vaadates näost punaseks ning tahtis seltsimehed ohvitserid kohapeal arreteerida. Nimelt oli kõikide raadiojaamade piirituse kulunormid rahuajal mingipärast kümnetes liitrites igas kuus. Numbrid on numbrid ja asi lõhnas tohutu salasobingu järele, kuidas Nõukogude Armeelt piiritust välja petta. Olevat kärkinud ja põrkinud, kuid lõpuks suudsid meie ohvitserid Moskva ülemuse ära rääkida, et ilmselt on mingi arvutiga seotud jama ja et tegelikult mingit sobingut ei ole ja et Uralskis näitas veel õigeid numbreid.
Nojah, eks nad kahtlustasid mind sabotaazhis. Kuid kui nad koduses labkorpuses sama diski sisse pistsid, olid numbrid kõik jälle õiged. Sellele saime siis sellise lahenduse, et andsin neile kaasa kogu meie töötava opsüsteemi koos meie formaadi ja versiooniga supercalci. Ilmselt oli tegemist mingi versiooni ja/või formaadi probleemiga. Ning teisel katsel oli kõik tibens tobens.
Kuna digitaalset allkirja tollal veel ei tuntud, siis tuli kogu see värk ikkagi välja trükkida. Pärast näidati mulle ühte kenat köidet, kus oli siis kaitseminister Dmitri Jazovi allkiri.
Jazovist veel nii palju, et aasta hiljem osutus ta putshistiks.

Robotroniga aga oli selline tore lugu, et kasutas too ju samasuguseid 5 tolliseid floppysid nagu see PC. Ainult et tal oli 1 ainuke kirjutuspea. Ning teisel pool olev magnetkiht jäi sedasi kasutamata. Ma näitasin ohvitseridele mis moodi saab kettamahtu hoobilt kahekordistada. Selleks tuli ka teisele küljele teha rea alguse sensori jaoks auk, nii et kui floppy ümberpööratult sisse pistsid, oskas ta kasutada ka teist poolt. Asi vormistati ratsettepanekuks, üks ohvitser sai mingi papi selle eest ja mullegi laekus sealt oma 15 rubla, mis oli 2 sõduri palka. (y)
vesilemb
Liige
Postitusi: 58
Liitunud: 06 Mär, 2012 0:09
Kontakt:

Re: kui mälestused siis mälestused

Postitus Postitas vesilemb »

Kirjad ja telefonikõned.

Suhtlesin väga aktiivselt teiste oma klassi poiste kes kodumaal olid ja heade semudega kes parajasti sõjaväes olid, kirja teel. Oli selline lohutav tegevus. Ja samas ei olnud seal kroonus kuigi palju inimesi kellega oleks tundnud mingit hingesugulust või peale dembli ootamise oleks mingeid ühiseid huvisid olnud. Ema kirjutas väga pikkasid kirjasid ning ta vahendas alati selliseid külauudiseid ja muid jooksva elu uudiseid. Isa kirjad minu suureks üllatuseks osutusid väga sisutihedaks, ja mõnusas stiilis kirjutatuks, sisaldades filosoofilisi mõtisklusi nii et hakkasin neid väga igatsema. Kahjuks ei olnud ta väga tihe kirjutaja. Sugulastega vahetasin lihtsalt viisakuseid ja pärisin tühjatähja kohta mis parajasti meelde tuli. Kõige ägedamad kirjad olid ikkagi sõpradelt. Kes mind rocksummeri emotsioonide ja kirjeldustega, kelle plaat on just välja tulnud ja muu asjakohasega valgustasid. Kirja kirjutamine oli sageli kogu mu vaba aja täide. Tol ajal teisi lihtsaid suhtlemise variante ei olnud. Ja see oli õnneks tasuta. Sinna kuhu muidu käis kirjamark, kirjutased peale CA - Sovetskaja Armija ja voila - kiri läkski kohale. Kirjad liikusid üllatavalt kärmelt. Eestist tulid ja läksid kirjad mõne päevaga. Eranditega muidugi. Panderollidega saadeti mulle Eesti lehti ja ajakirju. Looming, Vikerkaar ja Horisont. Hiljem polnud ajalehtede saatmine enam vajalik, sest meie väeosa raamatukogus, neid oli lausa kolm tükki, Uralski linnas, Kasahstanis, käis regulaarselt "Noorte Hääl"!!! Uskumatu! Ning enne mind seal teeninud eestlased olid jätnud sinna teatava eestikeelse pärandi.
Vahel harva kui linna lasti, sai telefoniga räägitud. See oli veel eriti suur sündmus. Sai ju rääkida emakeeles ja kuulda hääli millest puudust tuntud. Valmistusin selleks alati põhjalikult ette. Kõigepealt eelarvest lähtuvalt tegin valikud kellele helistada ja kui kaua rääkida. Mõtlesin mõtted läbi ja sageli panin kirjagi, et midagi tähtsat ei ununeks. Minuti hind oli kallis, soldatil alati raha vähe mistõttu keskmine kõne pikkus ei ületanud pea kunagi 5-10 minutit. Seegi oli juba suur väljaminek. Alati kuulasin neid salapäraseid krõbinaid kui kõne ühendus, justkui kostaksid kaugete maade hääled. Kuna mul telefoni kodus polnud, tülitasin alati naabreid, kes siis kutsuma läksid. See oli ühtepidi pingeline, sest kallid minutid jooksid, teisalt sai aga mõnikord kuulda eesti raadio või televisiooni hääli taustal.
See oli alati suur sündmus ka kodustele. Nii et võis igal võimalusel helistada.
Oli veel kolmaski variant. Sõjaväe enda side. Igas sõjaväeosas oli oma kommutaator koos oma kutsungiga. Kui seal istuva soldatiga hästi läbi said, võis trikk õnnestuda. Kuid selleks pidid sa teadma väga täpselt kutsungeid kust kõne läbi ühendada kuni eestini välja, kus sind siis kohalikku võrku võidi ühendada. See oli üsna vähetõenäoline Eestisse helistamisel, kuid ma tean et kasahstanis sees tüübid helistasid sedasi koju, või siis mõnda teise väeossa et oma zjomaga lobiseda. Meie kommutaatori kutsung oli "Jablonevõi". Nagu ikka, ei tohtinud mitteteenistuslike kõnedega vahele jääda:)
Masur
Liige
Postitusi: 51
Liitunud: 17 Veebr, 2012 12:37
Kontakt:

Re: kui mälestused siis mälestused

Postitus Postitas Masur »

Väike meenutus komandeeringust.
Suhteliselt kiiresti jõudis meile pärale, et mingist erilisest sõjaväelisest korrast pole seal jälgegi. Ja siis see algas. Meeletu riiete kitsamaks ja lühemaks õmblemine. Arvan, et Eesti ajaloo kuulsaim rätsepmeister härra Kiir oleks seal isiklikult vahtinud suu ammuli- nii ruttu ja nii väheste oskustega pole võimalik nii koledat tulemust saavutada. Lisaks avastati enestes ka olematu kingsepa anne- topeltkontsad tuli ju ometi kibekiirelt saabastele alla saada. Imelikul kombel karmoškasid ei tehtud, keerati kirsasääred lihtsalt nii sisse kui sai.
Seni kuni ilmad jahedad olid ja liiguti sinelites, polnud väga vigagi. Aga paratamatult läksid kevade arenedes ilmad soojemaks ja sinelid jäid varna seisma.
Ja siis ühel ilusal tööpäeval teatas grusiin Tabadadze meile pidulikult, et tema läheb nüüd Jurmala peale kõndima. Et poleks Jurmala piigade suhtes aus sellist ponksi poissi kauem vaka all hoida.
Nüüd jõudsin selleni ,miks ma selle postituse tegin. Erinevates mälestustes on meie foorumis olnud piisavalt juttu vormi kallal sooritatud õmbluslikkudest kuritegudest. Kui vanema generatsiooni härrasmehed siin saavad lennult aru, millest jutt käib, siis järgnevalt püüaks seletada asja ka noorematele foorumlastele. Ja nagu ütleb kuulus lause- kõik selgub võrdluses(või umbes nii).
Müts- pilotka. See oli ainus normaalne vormielement meie grusiinist džentelmeni juures. Aga ta polnud umbes kolm kuud juukseid lõiganud ja seega troonis pilotka kohutaval punaste juuste pahmakal.
Jakk- ilmselt tõele kõige lähemal on väljend liibuv nabapluus.
Püksid-retuusid
Saapad- noh, platvormbotikud.
Ja komplekti täiendas edukalt ta nina, mis polnud muidugi ta oma teha. Säherdust nina võime näha labastel antisemiitlikel karikatuuridel. Aga see vaevalt ta aktsiaid Jurmala neidude hulgas tõstis.
Kokkuvõtvalt võib õelda järgmist. Kui NA-s oli Ustavi järgi naiivselt ettenähtud suvine ja talvine vormirõivas, siis meie õnnis Tabadadze kandis täie andumusega kolmandat. Mis küll ei kajastunud Ustavis kuid oli ometi väga populaarne:
форма одежда- педерастическая. Loodan, et läks enam-vähem õieti, vene keel on ikka väga rooste läinud.
Mingil hetkel, keset kallist tööpäeva, veeres hoovi UAZ-tüüpi iseliikuja. Sealt ronisid välja pahaendelist punast käesidet kandvad seltsimehed- patrull. Meid käsutati rivvi. Rivistumise käigus märkasime UAZ-i tagaistmel vägagi tuttavat punast juuksepahmakat. Nojah-sellises "mundris" ei tulnud patrulli eest ära jooksmine muidugi kõne allagi. Grusiini võimuses oli ainult aeglaselt patseerida.
Lõpetuseks. Võitleja Tabadadze sai isiklikult seitse päeva kubu ja saadeti peale vabanemist koheselt oma väeossa tagasi. Kuid ta oli kurja karja kutsunud. Edaspidi hakkas meid külastama patrull. Küll harva ja ebaregulaarselt, kuid siiski.
Patrull leidis tulevikus kubu väärilisi võitlejaid meilt veel ainult korra. Ja otse loomulikult oli minu tagasihoidlik isik antud episoodiga ka seotud.
Aga see on juba teine lugu.
Masur
Liige
Postitusi: 51
Liitunud: 17 Veebr, 2012 12:37
Kontakt:

Re: kui mälestused siis mälestused

Postitus Postitas Masur »

Tuli isu edasi pajatada.
Teenistus Jurmalas sujus küll jube sujuvalt ja mõnusalt, kuid ega ma siis ometi ei saanud leppida juba olemasolevate hüvedega. Vaja oli ikka midagi rohkemat. Koos eestlase A ja lätlase Marioga leidsime, et täielikust õnnest on puudu üks korralik õlletamine. Õlle ostmine oli lihtsamast lihtsam-läbi metsa poodi ja tagasi. Seljakotiga.
Sättisime siis ennast koos õlle ja suupistetega sõjaväesanatooriumi aiandi kaminaruumi. Mario käis seal töö ajal asjatamas ja prouad olid talle võtme jätnud. Rüüpasime õlut ja hammustasime peale. Lühidalt- hästi istusime. Nagu peatselt selgus, liigagi hästi. Algne plaan oli, et võtame mõned õlled ja suundume mingi kella üheksaks ööbimispaika. Et seal siis jätkata määrustikuvälist tegevust. See kaval plaan läks paraku vett vedama. Kui lõpuks minekule sättisime, oli kell kümme läbi. Viimaste pudelitega täitsime kolme liitrise purgi, et mitte pudelitega majandada.
Jäin väga kõrgendatud meeleolus seltskonnast maha, läbitöötatud õlu pressis välja. Valmistusin just basseini keldriruumi sisenema, kui märkasin läbi ukses oleva pisikese aknakese midagi vägagi kainestavat. Koridoris seisis punase käesidemega leitnant, patrull. Tänasin mõttes rätsepmeister Tabadadzet(eelmine postitus siin), kes oli kuus päeva varem kinni nabitud. Kolme liitrise õllenõuga patrulli ette astumine oleks olnud kindlasti efektne, kuid mitte tark tegu. Lasin vehkat. Nagu väle põder sööstsin noorte mändide vahele, ainult oksad sahisesid. Sarnasust põdraga suurendas veelgi järgnev tegevus- mälusin noori okkaid. No ja siis tuli saatusega silmitsi astuda, polnud ju lootustki, et patrull lahkuks, kui keegi puudu.
Piilusin läbi akna, kedagi polnud näha, varitsesid. Lootsin siis sellele, et patrull ei tea, et ma tean, et nad seal on. Avasin ukse koos standartse sõimuga, kirusin kõhuvalu ja tuiskavat taguotsa. Leintant oli mul kohe kallal nagu šaakal, kuid mu näitemäng läks läbi- mind lubati voodisse ja patrull lahkus. Selgus, et ka Mario oli voodis(mitte minu omas muidugi), A oli kinni nabitud.
Pääsemine osutus siiski üürikeseks. Peatselt oli leitnant tagasi ja avaldas soovi, et ta võtaks veel kaks võitlejat Riia kubusse kaasa. Autos pidavat kohti olema ja kubus kah. Tuli minna. Kogu tee Riiga nuputasin pingsalt, et mida kuradit, justkui juba pääsesime. Riiga jõudes kippus mõttetegevus küll ähmastuma, ehmatusega kadunud joove tuli tagasi. Riia kubu hoovis tuli asjale ka seletus. Autojuhi suust kuulsin järgmist:
Kui nad hakkasid Riiga sõitma, siis hakkas A autos nutma ja ütles, et miks mina, ega ma üksi ei joonud. Selle peale siis tuligi seltsimees leitnant mulle ja Mariole järele.
Lõpetuseks. Küllap vanemad härrasmehed siin foorumis nõustuvad, et A puhul oli tegemist NA mõistes kõige ehtsama koputamisega. Ja ka edaspidine suhtumine A-sse oli vastav. Mitte midagi füüsilist siiski, teda lihtsalt eirati.
Nüüd aastate tagant ma A peale enam tige muidugi pole. Arvan, et pigem tegi ta enda seisukohast õieti. Üks vahele lendaja oleks ehk väeossa tagasi saadetud, kolmest oma parimast töömehest korraga meie major siiski ilma jääda ei soovinud.
Vaatan, et saaks teemat edasi arendada, aga ei viitsi enam. Vana kooli ühe näpuga trükkimine on kah tüütu.
vesilemb
Liige
Postitusi: 58
Liitunud: 06 Mär, 2012 0:09
Kontakt:

Re: kui mälestused siis mälestused

Postitus Postitas vesilemb »

Tuli pähe üks omapärane filosoofiline mõttekäik. Juba vanast ajast on eestlastel ütlus: "Mõisa köis las lohiseb". Selline suhtumine tuleneb otseselt võõrast ja peale sunnitud korrast või olukorrast, mida üks õige eestlane ei pea tõsiselt võtma. Noja õige kah. Sama toimis ka nõukogude armees. Tegemist oli võõrvõimuga ja tema jõustruktuuriga, mis pealegi okupeeris kodumaad ja sundis peale võõrast voli ja tahet. Miks peakski üks eestlane, kellele sõjandus pole kutsumuseks, nõukogude armees täie innuga teenima? Mõttetu ju. Sellepärast oli eestlasele moraalselt täiesti aktsepteeritav ja isegi nõutav teenistusele selles armees võimalikult suur suguelund peale laotada ja ära viilida nii palju kui võimalik. Ning kõik sellised teenistust pikalt saatvad teod olid tunnetatavad vägitegudena. Selline suhtumine istuski alateadvuses sügavalt sees. Nii et kui ootamatult sügavalt igatsetud iseseisvus uuesti reaalsuseks muutus oli inimestel raske ümberhäälestuda. Arvatavasti oli see 90 alguse pooles eesti sõjaväes käinutele selgelt tunda.
Praeguseks mulle tundub, on ajateenistuse sisu, mõte ja vormiline läbiviimine kardinaalselt teine. Koolitatakse ju võitlejat piiratud tingimustes ja ressurssidega võimalikult suure ebameeldivuse tekitamiseks potensiaalsele vaenlasele. Ja seda üsna intensiivselt. Igasugune ajaraisk on oluliselt vähenenud.
Nojah. Nüüd on ju kõik oma. Et ei maksa väga tõsiselt võtta nõukaaegsete viilijate vägitegusid :)
Masur
Liige
Postitusi: 51
Liitunud: 17 Veebr, 2012 12:37
Kontakt:

Re: kui mälestused siis mälestused

Postitus Postitas Masur »

Oma lõputus ülepäeviti dnevalnõiks olemise rivis sain korra oma tavalise paarilise(pool aastat vähem teeninud usbekk) asemele teise samasuguse. Too mees oli muidu kokk(pigem koka õpipoiss) ja narjaadis ei käinud, nüüdne kord oli mingi karistus talle.
Kõik sujus suhteliselt normaalselt hetkeni kuni tuli hakata narjaadi üle andmise nimel peldikut tühjendama. Suundusime koos objektile. Kuna poiss polnud seda tööd enne teinud, siis plaanisin talle tööriistad kätte näidata ja ka pisut õpetussõnu lisada.
Kuulsin järgmist avaldust:
"Sulle on ka ette nähtud peldikut puhastada, sa oled ka duhh."
See oli püha tõde- mul polnud veel aasta teenitud. Selle osa oli poiss hästi omandanud. Omandamata oli jäänud aga tõsiasi, et kui mul pool aastat noorem kõrval, siis see enam nii ei ole. Nuputasin, et kuidas usbekikesele sõbralikult tema eksimust seletada.
Poiss ise vist taipas mu näoilmest, et tal polnud õnnestunud mulle piisavalt hästi selgitada, miks mina pean peldikut koristama ja mitte tema. Ja siis tõmbas ka käisest trumpässa:
"Ma ei hakka paska tassima, sest ma olen usbekk ja musulman!"
See oli niivõrd uskumatu, et mul vajus lausa mokk töllakile. Sekundiga oli minust saanud untermensch. Ja mitte tavaline vaid selline topelt. Siis muidugi elavnesin, vähemalt polnud enam kõhklusi, millist teed kasutada poisile tema eksimuse selgitamiseks. Eks ikka seda kõige populaarsemat.
" Sina, haisev tšurbann, kohe näitan sulle nii usbekki kui ka musulmani- topin su jebalnikut pidi parašasse!" Ja õppetund algas. Oma lubadust ma siiski täide ei viinud- noormees avaldas kiirelt soovi tööga pihta hakata.
Haaras ämbri ja varre otsas viie liitrise plekkpurgi ning lausa sööstis tegevusse.
Suure hirmuga rabisatas ta liialt ja plekkpurk murdus varre küljest ära.
"Mida! Lõhkusid ära!" Ise mõtlesin, et peab naelu ja haamrit tooma minema. Polnud vajadust. Poisike improviseeris- haaras purgi kätte ja kühveldas edasi.
Seisin peldiku lävel ja kannustasin edasi-tagasi jooksvat rohelist välku vahepeal jalahoopidega tagumikku. See roheline välk muutus järjest pruunimaks. Töö lõppes, kui enam sügavamalt kätte ei saanud(käsi ei ulatunud). Minu harilik paariline Hadijev ei käinud peale seda mitu narjaadi peldikut koristamas, polnud vajadust.
Nüüd järgnes täiest enneolematu põrandapesu- sellist laga polnud see põrand seal enne näinud. Kui ta lõpetas, oli ta täielik pasakäi.
Iseenesest võis antud toimingut ka paraadvormis teha. Mitte midagi ei sattunud riietele ega põrandale.
Eelnev on minu kõige häirivam mälestus armeeteenistusest. Sest selles olen mina see paha.Olin alati arvanud, et ma olen üks tore ja hea poiss. Selline sõbralik jne.Tõdesin siiski, et olen vajaduse korral tõeline sitakott. Jah- ma tegelikult nautisin seda. Illusioonid purunesid.
Lemet
Liige
Postitusi: 19914
Liitunud: 12 Apr, 2006 15:49
Kontakt:

Re: kui mälestused siis mälestused

Postitus Postitas Lemet »

Tuli pähe üks omapärane filosoofiline mõttekäik. Juba vanast ajast on eestlastel ütlus: "Mõisa köis las lohiseb". Selline suhtumine tuleneb otseselt võõrast ja peale sunnitud korrast või olukorrast, mida üks õige eestlane ei pea tõsiselt võtma....
Näikse, et taolise suhtumise ainuallikas pole teps mitte ainult eestlaste päralt, ka tuntud väljend "soldat spit, služba idjot" on ju oma mentaalsuselt üpris samasse auku. Nii et siis vast pigem mitte konkreetse rahvusega seotud, kuivõrd üldinimlike väärtustega. Ehk nagu klassikud on tähendanud, olla inimene täpselt nii laisk, kui tal olla lastakse. Mille vene ohvitserkond märksa rahvalikumalt on maha öelnud- kuhu ka sõdurit ei suudleks, igal pool on ...hm...tagumik.
Errare humanum est-aga veel inimlikum on selle teise kraesse väänamine...
komandör
Liige
Postitusi: 53
Liitunud: 13 Jaan, 2006 14:26
Asukoht: Pärnu
Kontakt:

Re: kui mälestused siis mälestused

Postitus Postitas komandör »

Pole paha - kui mäletada, siis mäletada :D . Aga mälu on inimesel küllalt valikuline ja siin ei saa kõige ja kõigiga nõustuda :shock: . Aga selles polegi probleem - iga killuke lisab asjale vürtsi ja praad saab see-eest korralikum. Tore on lugeda kroonuteenistusest läbikäinute mälestusi, eks neid oole nii häid kui vähem häid, aga selline on juba elu. Mina olen siinsete jaoks juba vanavanaisa, teenisin NA-s 1968-1970. Vähe leian tolleaegsete mälestusi, enam ikka ikka hilisem väljalase :lol: .
Olen siin kusagil varem märkinud, et kirjutasin kroonus olles täis kaks kladet, ja need on mul siiani alles ja olemas. Keegi kunagi kahtles selles, et mul õnnestus päev-päeva järel kroonuelu salvestada, aga niis see oli ja nood kaks paksu kladet on siiani alles, olemas ja leotavad :o . Sestap ka aeg-ajalt ,loen juhtunut, kõike enam ei mäleta, aga mõnigi asi tuleb meelde. Kahju, et omal ajal kitsasfilmi ei saanud teha, (kuigi kaamera - Kvarts-2 =2x8) oli kodus, aga ei tihanud seda väeossa saata lasta. Raadio - Selga- lasin saata ja see tuli ilusti kohale ja töötas kuni minu teenistutse lõpuni. Pärast jäi minu pärijatele meeskonnas. Olin nimelt tanki T-54/55 - komandör (vanemseersant) ja kogu ekipaaz oli ajateenijatest ja minu lahkudes vahetus koosseis vastavalt teenitud ajale. Mul on ka nn. demblialbum ja ca 50 fotot veel teenistuse ajast :scratch: :scratch: :scratch: .
vot tak
Kasutaja avatar
kalleb
Liige
Postitusi: 5343
Liitunud: 27 Mai, 2005 22:55
Kontakt:

Re: kui mälestused siis mälestused

Postitus Postitas kalleb »

no komandir scannib või pildistab vast kunagi oma sineliga palistatud demblialbumi siis foorumisse üles , väikeste kommentaardega ja kui viitsib trükib ka kroonu logiraamatut natuke

ja saavad ka teised teada kuidas sluzba kulges kaardiväe tankipolgus sel ajal

aga vahemärkusena - lugesin hiljuti Reino Urmi mälestusteraamatut "Aftonbladeti" jooksupoiss jutustab :

ja seal oli ka juttu sellest kuidas Rootsist kodumaale naasnud poiss sunnitakse 1960 aastate alguses minema vene kroonusse (ta oli enne igasuguste valesüüdistuse jne pärast vangilaagrisse sattunus ja seal ligi 10 aastat veetnud)
ja üldiselt ta ei räägi mitte midagi head sellest asjast , ütleb et olid nagu vabakäiguvangid tsoonis , kirjeldab mitmeid vägivallajuhtumeid seal , aga oma aastad ta seal ära oli nagu ette nähtud ja vist enne 30 eluaastat sai sealt ikka välja

niiet polnud see vene kroonu ka kuuekümnendatel midagi nii rahvaste sõpruse ja kommunismiehitajate kaitsjate vägi vaid tavaline vene bardakk nagu ikka
vesilemb
Liige
Postitusi: 58
Liitunud: 06 Mär, 2012 0:09
Kontakt:

Re: kui mälestused siis mälestused

Postitus Postitas vesilemb »

Vahepeal on 5+ aastat möödas nigu niuhti. :)

Mõnikod käin google mapsi abil maailmas rändamas. Nendest kolmest väeosast, milles pikemalt peatusin on kõige tervemalt säilinud Uralski garnison. See asub küll Kasahstani territooriumil, kuid ilmselt on see militaarne keskus edasi, sest lisaks riviplatsile on täiesti nähtav ka suur tribüün platsi ääres, millel seistes armastas meie kindral endale aegajalt paraade korraldada ja sõdureid marsitada. Õnneks juhtus seda üpris harva. Seda väeosa kutsuti ka Sokoliks.

https://www.google.ee/maps/@51.2221499, ... !1e3?hl=et

See koht, kus asusid tohutud NZ'd ja kus tehnika auku aeti on praeguseks tundmatuseni muutunud. Uuselamu rajoonid tulevad peale. Kasarmust on vaid vundament aimatav. Kummalisel kombel on alles söökla, kus kindral tegi kaptenist leitnandi ja prappor läbi ukse hüppas. Ning ühest suurtest laohoonetest on renoveeritud ja miskit asub seal sees.
https://www.google.ee/maps/@51.1957884, ... !1e3?hl=et

Poltaava Utshebka 9. roodu hooned, mis asus metsas, on enamus alles. Ainult üks hoone on miskipärast varemetes ja metsas (üleval vasakus nurgas) on sigala, e. svinarnik samuti varemetes. Uskumatu muidugi, et sideväe sõjaväeosa tegeles sigade kasvatamisega.
Seal juhtus see lugu, kus üks seeru hommikul avastas, et ta kirsad on täis kustud.
https://www.google.ee/maps/@49.6359414, ... !1e3?hl=et

Keegi on sigalast isegi pildi teinud: https://www.google.ee/maps/@49.637635,3 ... 2664?hl=et
Kasutaja avatar
ibra
Liige
Postitusi: 59
Liitunud: 27 Sept, 2013 11:23
Kontakt:

Re: kui mälestused siis mälestused

Postitus Postitas ibra »

Uskumatu muidugi, et sideväe sõjaväeosa tegeles sigade kasvatamisega.
Peaaegu kõik endast lugupidavad sõjaväeosad tegelesid seakasvatusega. Isegi raketiväeosa, kus mina teenisin.
Vasta

Kes on foorumil

Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 3 külalist