Tegelikult ei oleks üldsegi suur vaev kogu materjal korraga üles riputada. Asi on lihtsalt laiskuses ja mis pattu salata - pinget tekitada ning anda põhjust ikka ja jälle vaadata kas uusi postitusi ei ole tekkinud. Laiskuses selles mõttes, et tekstituvastus programmiga tehtud .pdf faili ei viitsinud õigel ajal redigeerida ning sellel failil olevat vigast teksti siia kopeerides tuleb hulgim vigu parandada (programm tõlgendab ebaselget tähte oma arusaamist mööda). Ja nii tulebki tekst silmadega üle libistada ning suuremad vead parandada. Kindlasti on vigu palju, näiteks l tähe asemel peaks t olema ning muudki mis kiiruga silma pole hakanud. Protseduur paberraamatust kuni esimese postituseni võttis aega alla nelja tunni, enamus ajast toimetas arvuti omapead. Suureks abiks oli paraweebi postitus
e-raamat. Kuidas teha?
------------------------------------------------------------------------------------------
Kiri Churchillile
Umbes nädal peale sinnajõudmist pandi meie laev mingit laadi riigiaresti
alla ja võeti ära õigused sadamast merele sõitmiseks. Selgus,
et NSVL võimud, kes olid siis veel Hitleri Saksamaaga heades
suhetes, varustades neid kütusega ja igat sorti tööstusmaterjalidega,
nõudsid Eesti laevade väljaandmist neile, samuti tahtsid nad
nendele sunduslikku väljasõidukorralduse käsku panna Põhja-Venemaa
Murmanski sadamasse edasisõiduks. Sakslased olid ka
omalt poolt lubanud neid puutumata jätta, kui nad inglaste teenistusest
lahkuvad. Nendel jälle omakorda oli igat kaubalaeva hädasti
vaja Saksa mereblokaadist põhjustatud kaotuste tagajärjel. Nõukogude
Venemaad peeti siis seal Hitleri aitajaks ja isegi passiivseks
hingeliitlaseks, kellel oli ühiseid huvisid ja sihte. Nad olid ju koos
Poolamaa vallutanud ja omavahel pooleks jaganud ning hiljem
Soomet rünnanud ning ilma Molotov-Ribbentropi paktita poleks
ka Teist maailmasõda puhkenud. Nende kahe diktaatori, Stalini ja
Hitleri tolleaegne poliitiline koostöö põhjustas seda. Sellest pole
aga hilisem ajalugu midagi maininud ja see tõik on sihilikult unustusse
jäetud hilisemate poliitiliste ja ebamoraalsete kompromisside
ja lepingute tulemusena.
Igatahes kuulduste järgi pidi Briti saarestiku sadamates viibima
umbes 80 Eesti lippu kandvat laeva koos paarikümne Läti ja mõne
Leedu laevaga. Eesti oli 1939. aastal kolmest Balti riigist kõige aktiivsem
kaubalaevandusega tegelev maa. Olime ju ka olnud mererahvas
juba muistsest ajaloost saadik ja meri on vist ka meie veres.
Nii me siis ka jäime Briti sadamatesse kõik koos niiöelda poliitilisteks
mängukannideks, kelle edaspidise saatuse üle võiks venelastega
edasi kaubelda. See oli väga keeruline juriidiline ja poliitiline
olukord, sest meie vabariigist oli saanud nüüd üks väike osa
suurest ja laiast Nõukogude Vene impeeriumist. Inglastel oli aga
oma Briti kuninglik impeerium, millele ei olnud veel mingit lahendust
leitud ja see võttis kõikidel seal tuju ära, olles nii ebakindlas
seisundis. Peaaegu keegi meist Murmanskisse sõita ei tahtnud, aga
oli võimalus, et meid sunnitakse seda tegema, kui nende kahe
suurriigi vahel mingi salajane kokkulepe tekib.
"Heliose" pardal oli ainult üks mees, kes oli poliitiliselt teistmoodi
häälestatud kui ülejäänud meeskonnaliikmed. Ta oli laeval
katlakütja ja käitus nüüd NSVL proletaarlasena ning oli räuskamisvaimu
täis, kes uskus ja lootis, et tagasipöördumine uuele suuremale
kodumaale saab teoks. Mitmetel meist tekkis temaga vaidlusi
ja mina olin ka üks nendest. Arutasime siis nendega omavahel
seda kahtlast seisukorda ja tulime otsusele, et kui peaks teoks saami)
meie sunduslik edasisaatmine Murmanski, siis see mees ei
peaks sinna jõudma. Teda oleks pidanud siis ühel pimedal ööl merel
teel sinna üle parda toimetatama, kui ta katlaruumist tekile
oleks jõudnud peale vahetust. Olime arvamusel, et meie laeva
Murmanskisse jõudmisel oleks ta valmis näpuga näitama nende
peale, kes temaga poliitika üle vaielnud olid. Otsustasime, et muud
valikut meil üle ei jää, kuna oma nahk on ikka kõige kallim ja seda
tuleks iga hinna eest hoida sellises ohtlikus olukorras, mis tekkida
võis. Õnneks aga see asi nii kaugele ei jõudnud ning pika ja mureliku
ooteaja möödudes tuli teine lahendus. Sinnani oli aga veel palju
aega ja selline ebaselge olukord käis närvidele.
Tallinna raadiot me enam sealt kuulata ei saanud, sest Eesti meremeeste
saateid enam eetris ei olnud ja jaam ise oli vist mingi teise
lainepikkuse peale üle viidud või hoopis seisma pandud. Samuti ei
tulnud sealt enam mingit posti ning telegraafisidet ka enam ei olnud.
Olime ühesõnaga niiöelda "lindpriid" poisid, kellel oli vähe
valikut, mida edasi teha.
Peale selle tuli meile kaela veel üks "prohmakas", kui vööri all
ruhvis elavatel meeskonnaliikmetel võeti järsku ära maalemmeku
load. Maale pääsesid nüüd ainult kapten ja laeva juhtkond. Olime
kõik hämmastunud selle uue ootamatu olukorra üle ning ei osanud
esialgu midagi selle otsuse vastu teha. Selgus tuli aga järgmisel
päeval, kui laeva saabus mind külastama Garstoni sadama sõjaväelasest
turvamees, seersant Ivor Binding, kes oli olnud väga
imponeeritud minu heast inglase keele oskusest. Ta oli saanud
mulle heaks tuttavaks selle kuu jooksul, kui me seal tegevuseta
lebanud olime. Ta rääkis mulle, et meie kapten olevat tema ohvitserist
ülemusele kaevanud, et me kõik siin, vööriruhvis elavad
meeskonnaliikmed, pidime olema ägedad kommunistid ja hädaohtlikud
Inglismaa vihkajad. Tema ise seda ei uskunud ning tahtis
kuulda minu isiklikku seisukohta selles asjas. Hakkasin selle
"jama" peale naerma ja seletasin talle, et meil on siin ainult üks, kel
on selliseid kalduvusi. Seersant Binding palus mul siis kõik kohalolevad
mehed kokku kutsuda, et seda olukorda selgitada ning kuidagi
ära lahendada. Oli pühapäev ja kõik olid kohal ja vabad, välja
arvatud see "punane" kütja, kes oli parajasti katlaruumis vahis.
Mina seletasin siis nendele selle olukorra ära ja tegin omalt poolt
ettepaneku, et kirjutaksime õige peaminister Winston Churchillile
kirja meie eestlastest meeskonna soovist siia inglaste poole teenima
jääda ja mitte meid venelastele koos laevaga üles anda.
Seersant Binding jäi selle otsusega rahule ja lubas sellele järgmisel
päeval järele tulla ja lahkus laevast. Hakkasin selle kirja kallal
kohe tööle. Tegin kõigepealt eestikeelse teksti, millega kõik sealviibijad
rahule jäid ja siis tõlkisin selle ümber inglise keelde. See võttis
mul aega, aga sain lõpuks hakkama ja me kõik kirjutasime oma allkirjad
alla. Järgmise päeva hommikul tuli seersant tagasi laeva ja
viis selle kirjaliku tõendi endaga kaasa, et seda oma ülemusele näidata
ja siis ametlikult posti panna peaministrile edasisaatmiseks
koos nendepoolse saate- ja seletuskirjaga.
Läks mööda umbes nädal, kui nendele jõudis vastus peaministri
sekretärilt ja millele Winston Churchill oli oma allkirja andnud. See
oli adresseeritud minule edasiandmiseks ja peaminister tänas mind
ja mu laevakaaslasi meie siirast tahtest neid aidata. Olin nüüd tehtud
poiss kohalike inglaste silmis ja päev hiljem, mis juhtus olema
laupäev, tuli seersant Binding jälle tagasi laeva ja andis meile kõikidele
uued maalkäimise dokumendid. See kõik sündis kapteni teadmata
ja ilma tema nõusolekuta.
Kohe peale õhtusööki panid mehed oma linnariided selga ja liikusid
kõik koos grupina laeva midship'i (keskosa), kus asus landgang.
Seal viibisid parajasti ka kapten ja tüürimees Laasson, kes
olid samuti maaleminekuks valmis. Nähes meid maale minemas,
röögatas kapten, hämmeldunud ilmega näol: "Kes, pagan võtaks,
on teil lubanud maale minna?"
Mehed irvitasid talle vastuseks näkku, lehvitasid ta nina all
maalemineku lubasid ja liikusid landgangist alla. Jälgisin seda
vööritekilt, sest mul oli ees ööpikkune tekivaht ja jäin edasi laeva,
et minna maale järgmisel päeval.
Kaptenile selgus ka see uus olukord päev hiljem, kui ta läks sadamakapteni
kontorisse asja uurima. Ma ei tea, mida nad temale
seal rääkisid, aga minu peaosa selles tuli välja ning mul läks edaspidi
laevaelu pingelisemaks kui kunagi varem, mis puutus suhetesse
temaga. Tüürimees Laasson kohtles mind vanaviisi, kuna aga
kapten Siig püüdis mind nöökida igal võimalusel, kui ma kuidagi
ta silmade vahele jäin. Midagi rohkem ta aga teha vist ei julgenud,
kuna ta oli teadlik sellest, et meil on sadamakontoris häid sidemeid.
Selle eest aga ruhvi meeste keskel olin ma igati "kõva poiss"
ja nad püüdsid mind aidata nii palju kui võimalik. Laeva õhkkond
oli aga peale seda vahejuhtumit väga pingeliseks muutunud, mis
puutus ka teistesse meeskonnaliikmetesse, kuna kapten umbusaldas
meid kõiki. Mind aga kõige rohkem, sest olin olnud see eestvedaja,
kes vastuseisu temale edukalt läbi viis.
Mul hakkas tekkima tugev soov "Heliosel" kusagile mõnele teisele
laevale üle minna, et sellest keerulisest jandist välja pääseda.
Kuidas aga seda tegelikult läbi viia, ma kahjuks veel ei teadnud,
sest sõjaaegsel Inglismaal oli välismaalasel väga raske midagi ette
võtta. Rääkisin sellest oma sõbrale seersant Bindingile ja ta lubas
mind aidata. Ta oli ka minuga nõus, et sinna laeva edasijäämine ei
sobinud mulle enam, kuna olin tegelikult kapteni autoriteedile
vastu hakanud ja teda alandanud ülejäänud meeskonna silmis.
Vahepeal olid aga kuuldused liikuma hakanud, et vähemalt üks
Eesti laev olevat kusagilt Inglismaalt Murmanski poole sõitnud ja
see tegi meid kõiki seal laevas väga ärevaks. Mõne päeva järel aga
lahenes kõik, kui laeva pardale jõudis üks Briti mereväe ohvitser ja
temaga koos keegi Nõukogude Vene saatkonna esindaja Londonist.
Kohe peale seda rivistati terve laeva meeskond eesotsas kapteni
ja juhtkonnaga laeva keskosa tekile. Kokku oli meid seal kakskümmend
hinge.
NSVL saatkonna esindaja päris kõigepealt vene keeles, kas keegi
meie seast ka keelt valdab. Mingit venekeelset vastust sellele aga ei
tulnud. Meid oli aga laevas neli, kes seda valdasid, mina kaasa arvatud.
Ta kordas küsimust uuesti, aga keegi meist neljast ei reageerinud
ja ta hakkas siis inglise keeles edasi rääkima. Seda kahjuks
valdas aga vähe meist seal, välja arvatud laeva juhtkond ja mina.
Selles kõnes lubati meile kõike ning lubati meil uuele suurele ühendatud
Vene emamaale tagasi pöörduda, nagu kogemata eksinud
lastel. Lubati anda uued Nõukogude Liidu passid, igat liiki vaba
haridust ning palju muid soodustusi, mida kõike, enam ei mäleta.
Seal pidi voolama ainult mesi ja piim ning ees ootas mingi punane
paradiis, kus antakse andeks kõik meie endised teod ja väärarvamused.
Ning lõpuks tänas ta meid, et oleme jälle vabatahtlikult
tagasi pöördunud oma suure tõelise ja ainsa kodumaa rüppe.
Kui kõik oli lõpuks ära räägitud, võttis ta oma portfellist veripunase
Nõukogude Vene lipu ja käskis kaptenil selle laeva ahtrisse
Pesti lipu asemele heisata. Kapten keeldus seda tegemast ja siis liikus
see venelane ringiga kõikidest laeva meeskonna liikmetest
mööda, pakkudes neile oma lippu. Keegi aga seda ei puudutanud,
vaid panid hoopis oma käed selja taha ning ei teinud sellest lipust
väljagi. Meie punaka vaimuga katlakütja ei julgenud ka seda siis
puudutada, kartes vist meie teisiti häälestatud laevakaaslaste reaktsiooni.
Briti sideohvitser vaatas seda kõike muigava näoga pealt ja mainis
lõpuks, et meeskond pole nähtavasti kuidagi huvitatud. Siis
aga sai venelane silmnähtavalt vihaseks, kõndis tagasi kapteni
juurde ja käratas: "Kapten Siig, ma käsin teid jalamaid tolle sinimust-
valge kaltsu sealt ahtrist maha võtta ja teie õige riigilipu
sinna asemele heisata'"
Kapten aga käratas talle inglise keeles vastu: "Ma löön su, neetud
vene närukaela maha, kui sa mu laevast kohe ära ei kao!"
Sellepeale vastas too pilkavalt ja väga tähenduslikult: "Ära
unusta, seltsimees kapten, et sinu naine ja laps on veel kodumaal ja
nad on otseselt vastutavad sinu praeguse käitumise ja meie käsu
mittetäitmise eest."
Siis aga tahtis juba maruvihane kapten talle kallale tulla, kuid
inglane sekkus nende vahele ja hoiatas neid mõlemaid jõutarvitamise
eest, kuna see ei lahenda midagi nii delikaatse poliitilise probleemiga
puhul. Pöördus siis tagasi oma tähelepanuga vene ametniku
poole ja mainis tasakaalukalt, et terve laeva meeskond ei paista
sellest kõigest huvitatud olevat ning laev jääb seetõttu siia sadamasse
paigale ja ees ei ole mingit Venemaale sõitu. Lisas ka, et
ainult siis, kui meeskonna enamus oleks nõus olnud, võinuks see
teisiti lõppeda.
Taolise lõpliku otsuse järel pööras nüüd juba silmnähtavalt raevus
venelane meile selja ja läks valjult vene keeles vandudes laeva
landgangist alla kai peale. Briti ohvitser järgnes talle ja viipas meile
jumalagajätuks käega. Enne seda aga soovis ta meile meeldivat
edasiolekut Inglismaal ja pilgutas tähendusrikkalt silma, vihjates
sellega oma poolehoiust meile.
Peale seda keegi meid enam tülitama ei tulnud, ja arvatavasti
tehti samalaadne visiit kõikidele Inglismaa sadamates viibivatele
Eesti laevadele ning enam-vähem samasuguste tagajärgedega. Sellest
ajajärgust alates jäime meie, eesti meremehed seal persona non
grata seisundisse Nõukogude Venemaa silmis ja meid enam ametlikult
ei olnud, kuna meid peeti reeturiteks, kelledel polnud enam
mingit staatust ja keda pidi täielikult maha salgama ja ignoreerima.
Igatahes Nõukogude Eesti ajaloos meid ei ole ja sellest meie panusest
ja inimkaotustest liitlaste poolel teenides kusagil midagi kirjas
ei ole. Püüan seda olukorda nüüd parandada, et see liiga hiljaks ei
jääks.
Jõudis kätte septembri lõpp ja me viibisime ikka veel Garstoni
sadamadokis. Mida tulevik toob, ei teadnud keegi ja nii me elasimegi
seal laevas päevast päeva edasi.
Saksa Luftwaffe õhurünnakud Inglismaa linnadele olid alanud
ja eriti raskelt kannatada sai London. Oli karta ka rünnakuid strateegiliselt
tähtsatele Liverpooli sadamarajoonidele, kuhu jõudis
suurem osa Atlandi ookeanil liikuvast kaubalaevastikust, olles otseühenduses
Põhja-Ameerika mandri sadamalinnadega. Siin oli
öösel täielikult pimendatud ja seda nimetati blackouf iks, aga sellegi
peale vaatamata juhtus seal nüüd Saksa luurelennukite ülelenile.
Olid vist ette valmistamas edaspidisteks rünnakuteks. Ühel
kottpimedal ööl, kui olin laevatekil öövahiks, kõlas õhuhäiresireen
ja oli kuulda lennukimootorite mürinat. Käiku pandi maal asuvad
helgiheitjad ja avati tuli õhutõrjekahuritest. Nägin oma silmaga
ühte üle lendavat Saksa lennukit, mis oli sattunud helgiheitja haardesse.
Lennuk pihta ei saanud ja pomme ka ei visanud. Tegi tiiru
üle linna ja kadus jälle ida suunas pilvede vahele.
Olin enne seda just tukastanud ja nägin unes oma isa. Ta seisis
kusagil minu vastas ja oli tulnud minuga jumalaga jätma. Kui küsisin
temalt, kuhu ta läheb, vastas ta, et ei tea, aga et me kunagi enam
üksteist ei kohta. Kohe peale seda ärkasin üles lennukimootori
müra kuuldes. Peale lennuki ülelendu mõtlesin hiljem veel kaua
selle lühikese tähendusrikka unenäo üle. Arvan siiani, et see oli
mingi meie hingede vaheline telepaatiline side, kui ta minu peale
mõtles, kusagil kaugel asuvas Tallinna Patarei vanglas. Sain peale
sõda teada, et ta oli tollel perioodil seal vangis istunud ja vist aimanud
ette oma eelseisvat lõppu. See kõik tegi tuju väga kurvaks ja
hingerahu oli häiritud. Istusin seal pimedas ja mõtlesin terve öö
sellele juhtumile.
Vahekord kapteniga oli veelgi rohkem halvenenud ja teadsin, et
pean sealt "Heliose" pealt maha tulema niipea, kui vähegi võimalik.
Arutasin seda jälle oma sõbra Ivor Bendingiga ja ta lubas teha
kõik, et mind aidata. Tal oli palju ametisuhteid kõikide laevadega,
mis Garstoni sadamasse sisenesid, et oma laadungeid seal maha
laadida.
Norra laeval "Velox
Läks mööda veel paar nädalat, aga siis ühel hommikul oli ta tagasi
"Heliosel" ja ütles, et sinna oli jõudnud üks suur Norra
kaugsõidulaev, kel oli vaja ühte nooremmadrust ja teist norralast
seal kusagil leida ei olnud. Ta oli minust tolle laeva kapteniga
rääkinud ja mind sinna soovitanud ning kapten oli nõus minusugust
noort eestlast oma laeva meeskonna liikmeks võtma. Nõustusin
jalamaid, sest laev oli otse meie vastas, teisel pool dokki asuva
kai ääres lossimas maha puulaadungit, mis oli toodud üle Atlandi
Kanadast.
Seersant Binding lahkus laevalt ja mina suundusin kohe taha
ahtrisse kapteni büroosse ja nõudsin mahamaksu "Heliose" pealt,
kuna olin leidnud endale uue töökoha. Kapten Siig irvitas aga sellepeale
mulle õelalt näkku ja viskas mind sõimuga sealt välja. Kuna
olin töölt vaba, ruttasin kohe maale seersant Bindingi ametipaika.
Seal oli ka tema ülemus ja rääkisin neile, mis oli juhtunud "Heliosel".
Nad tulid mõlemad minuga tagasi laeva ja kaptenile anti
käsk mind laevast kohe maha maksta. Hea, et oli selliseid tuttavaid
ja sõpru, aga olin vist selle ära teeninud oma Churchilli kirjaga.
Mahamaksu ametliku töö tegi ära vanemtüürimees Laasson.
Peale selle surus ta mu kätt ja soovis mulle õnne minu ülenduse
puhul tekipoisist nooremmadruseks ja kaugsõidu ookeanilaevale
üleminemise puhul.
"Oled tubli poiss, Mati, ja ma tean, et sa saad selle uue ametiga
hakkama!" Need olid ta jumalagajätusõnad mulle, kui ta andis kätte
mu Eesti meremehe palga ja töölepingu raamatu koos minu saldol
olnud rahaga ning lisaks veel ingliskeelse soovituskirja minu
meretöö võimete ja kohusetruu oleku kohta.
Peale seda läksin ette vööri oma ruhvi, kus pakkisin kõik oma
asjad ja riided ning koos seersant Bindinguga kõndisime ümber
doki Norra mootorlaeva "Veloxi" pardale. Seal võeti mind kohe
sõbralikult vastu, munsterdati meeskonna liikmeks ja nii astusingi
ma ametlikult "Notrarshipi" kaubalaevastiku teenistusse, mis oli
samavõrdne Norra mereväes teenimisega. Nii lõppes ka minu Eesli
kaubalaevastikus teenitud aeg 29. oktoobril 1940. Olin teeninud
kokku 14 kuud kahel Eesti laeval ja mu mereelus algas uus ja põnev
periood, mis viis edasi üle Atlandi ookeani ja sealt veel kaugem-
ale Vaiksele ookeanile. Tundsin, et minust hakkab nüüd saama
üks tõeline "merejänki" ja maailma ulgumeredel ringiseikleja. Olin
uhke enda üle ja lootsin, et mu isa saab ka kuidagi sellest teada ja
minuga rahule jääb. Ma ei teadnud siis veel, et ta oli juba vangis ja
et ma teda enam kunagi elus ei kohta. Too unenägu, mida olin
"Heliosel" näinud, oli viimane elumärk temast. Ma ei ole eriti eba-
usklik , aga see pani tõesti mõtlema, et teatud inimestel võib olla
selline hingeline side, mida on võimatu ratsionaalselt ja loogiliselt
ära seletada. Olid saatuslikud ja emotsionaalsed asjad, mis mõju-
sid paljudele ja jätsid hinge tundeid, mis jäävad sinna elu lõpuni.
Igatahes sellel päeval, 29. oktoobril 1940, algas uus ajajärk mu
mereelus ja ma pidin kohanema ja ennast sinna uude õhkkonda
sisse elama. Olin selle Norra laeva umbes 35-liikmelises meeskonnas
ainuke eestlane ja pidin esialgu nendega läbi käima ainult inglise
keeles, mis oli mul hästi suus, kuid paljudel norralastel mitte
eriti. Meeskonnas oli ka mõni inglane ja kanadalane, sest Norrast
enam meeskonnale täiendust tuua ei saanud ja selle tõttu ma sinna
sattusingi. Elutingimused suure 10 000 tonnise kaugsõidulaeva
pardal olid palju paremad ja lahedamad kui väikese 1000-tonnise
"Heliose" peal. Jalgade all oli ka kuidagi kindlam ja avaram tunne,
kui kõndisin laeva ühest otsast teise, see võttis palju rohkem aega,
kui kunagi varem. Elasime kõik üsna avarates kahe mehe kajutites,
kus olid seinakapid riiete jaoks, mugavad magamisasemed ning
korralikud madratsid, padjad ja tekid. Teki ja masinaruumi meeskonna
liikmete eluruumid olid kõik ahtris, mis oli palju ohutum ja
turvalisem kui ees vööri all. Polnud vaja karta miini otsa sõitmist
või mõne teise laevaga avariisse sattumist. Laeva vööriosa sai
sellisel juhul alati raskelt vigastada samuti seal asuvad meeskonnaliikmed.
Selgus ka, et see uus Norra diiselmootoriga laev oli jõudnud Liverpooli
Põhja-Ameerika mandri läänerannikult ja jälle teel tagasi
sinna. Kõik viitas pikale ookeanisõidule üle Atlandi ookeani Kariibi
merre ja sealt edasi läbi Panama kanali Vaikse ookeani vetele.
Sealt pidi sõit edasi minema põhja poole, piki Kesk- ja Põhja-Ameerika
läänerannikut kuni Vancouveri sadamalinnani, mis asub Kanada
Briti Columbia provintsis. See uudis tuli mulle suure üllatuse
ja rõõmuna, sest ees ootas kindlasti palju uut ja põnevat ja minusugusele
uusi seiklusi otsivale 17-aastasele noorukile oli see väga
meeltmööda.
Tundsin, et elus oli jälle vedanud, nagu see senini kodumaalt
lahkumisest saadik oli olnud ja nii olin vaimselt kõigeks valmis,
mis mind nüüd ees ootas. Umbes nädal peale "Veloxi" pardale tulekut
saime lahti viimasest puulaadungist ning hakkasime ette valmistama
ulgumerele minekut, mis oli hoopis midagi muud kui
rannavetes sõitmine, mida ma peamiselt senini olin teinud. Oli põnev
ajaperiood ning kärsitu olemine, sest polnud veel aimugi, mis
meid ees ootas sõjakeerisesse sattunud Põhja-Atlandil, kus möllasid
tormid ja tegutsesid Saksa U-paadid ehk allveelaevad.
Enne Garstonist väljasõitu tegin ma lahkumisvisiidi vana "Heliose"
peale, mis seisis seal ikka veel tegevuseta, oodates mingeid
juhiseid Briti võimude poolt. Kõik soovisid mulle õnne ja edu minu
edaspidises uues meremehe-elus. Kapten Siig, keda seal juhuslikult
tekil kohtasin, ei teinud aga minust üldse väljagi, vaid pööras
mulle selja ja kõndis sealt minema oma kajutisse. Olin vist olnud
talle pinnuks silmas oma iseseisva käitumisega, mis talle ei meeldinud,
sest see vist õõnestas tema autoriteeti.
Lahkusime järgmisel päeval Garstoni dokist ja sõitsime mõne
miili allajõge Iiri mere suunas, jäime seal ankrule Mersey jõe suhu,
et seal ära oodata konvoi formeerimist koos paljude teiste igat sorti
lippe kandvate laevadega. Enamik neist olid Briti lipu all, aga kõik
olid nüüd värvitud ühtlaselt tumehalliks ning mingeid neutraalvärve
enam näha ei olnud nagu alles mõni kuu tagasi, kui käisid
veel sõidud Rootsist ja Norrast üle Põhjamere.
Oli alanud tõeline meresõjategevus ja olukord Põhja-Atlandi vetel
pidi kuulduste järgi väga kriitiline olema. Ülevõim seal peale
prantsusmaa allaandmist oli jäänud nüüd Hitleri Saksamaa kätte,
sest neil oli tekkinud vaba juurdepääs Biskaia lahe sadamatest Atlandi
vetele ning samuti ka Norra rannikualadelt.
See kõik aga tegi selle olukorra veel põnevamaks, kui seda arvata
võis ja ma tundsin ennast seal väga tähtsa tegurina teiste omasuguste
laevameeste keskkonnas, kes tundusid olevat erinevad minu
maha jäänud kaasmaalastest. Mind oli määratud kapteni poolt 4 -8
vahti, mis oli esimese tüürimehe kontrolli all, kes rääkis head inglise
keelt ja tundus olevat kindlajooneline ja usaldusväärne ülemus.