Fred Kraav - Noa Lood

Muljeid teenistusest. Nii Eesti väeosades, N Liidus, luures või vastuluures, või hoopis partisanide juures. Kuidas kellelgi juhtunud on.
nuhk.Albert
Liige
Postitusi: 319
Liitunud: 06 Dets, 2007 20:58

Fred Kraav - Noa Lood

Postitus Postitas nuhk.Albert »

Saades innustust Isand Kork-i lugude populaarsusest tekkis mõte jagada sõjaaegses kaubalaevastikus leiba teeninud mehe mälestusi. Ei ole küll nii värviküllase sulega kirja pandud kui Kork seda teinud on, kuid siiski annab tõetruu pildi tolleaegsetest oludest ning ühe nooruki saatusest.

Raamat: Fred Kraav "Noa Lood"

Brasiilias; peale saksa U-paadi poolt uputatud laevalt pääsemist:
Esimene õhtu maal peale laevahukku oli ka väga meeldejääv. Meid viidi hiljem mereväebaasist ühte kesklinna hotelli, kus tehti meile selle ajalehe poolt üks kõva olemine. Seal söödeti ja joodeti meid, peeti sütitavaid kõnesid, millest me küll suurt midagi aru ei saanud, aga lõbus oli ja aitas sellest möödunud traumast üle saada. Meid näidati ja tutvustati hotellipalkonilt rahvamurrule, kes oli kogunenud hotelli vastas olevale linnaplatsile. Sealt alt hõisati, hurraatati ja plaksutati käsi meie auks. Kõik läks kenasti, kuni ühel kõva auru all oleval rootslasel läks süda pahaks ja ta oksendas alla tänavale ja seal viibiva publiku peale. Need, kes seal palkoni all juhtusid olema, ei olnud eriti õnnelikud selle üle ja läksid sealt minema.----
---- Mõni päev hiljem tehti meie meeskonna auks üks ametlik bankett kohaliku inglise klubi hoones. See asus ühes kaunis pargirajoonis, kus käisid koos kõik sealkandis elavad ja inglise keelt kasutavad välismaalased, nagu inglased, šotlased, iirlased, ameeriklased ja kanadalased. Olime vahepeal kätte saanud oma palgarahad kohaliku Rootsi konsuli käest ja seljas olid nüüd kõikidel tuliuued riided ja kingad. Põhja oli läinud kõik, mis varem oli olnud ja maale olime jõudnud minimaalselt riietatuna ja mõned isegi paljajalu. Selle klubi esimees oli šoti päritoluga ja kohaliku Inglise panga direktor, kes pidas meile ilusa tervituskõne. Lõpuks lisas juurde, et sellel õhtul on terve maja meie valdusesse antud ja et me võime seal süüa ja juua nii palju kui tahame ning tagatoas asuva baari kasutamine on tasuta. See oli tema poolt üks taktikaline viga, sest kohe peale seda kõnet siirdus suur osa meeskonnast sinna. Sealt hakati neid hiljem kelnerite poolt välja murule viima ennast kaineks magama. See pangadirektor ei tundnud vist januste skandinaavia meremeeste joomakombeid, et sellise ettepaneku nendele tegi. Kapten ja ülejäänud laeva juhtkond jäid edasi saalis asuvasse peolauda koos mõne soliidse meeskonnaliikmega nagu stjuuard, pootsman ja puusepp ning samuti mina. Tegin seal väga huvitavaid tutvusi, kelledest paljudega hiljem suhtlema hakkasin. Muide, too klubi president mainis ka veel humoorikalt, et ta ei anna sakslastele iialgi andeks seda, et nad olid "Hammareni" 40 000-kastilise šoti viski laadungi põhja lasknud.
EDIT: NB! Pealkiri vale, peaks olema Noa Lood. Muuta ei oska, ehk antakse andeks...
Viimati muutis nuhk.Albert, 21 Mär, 2012 1:00, muudetud 1 kord kokku.
andrus
Liige
Postitusi: 4332
Liitunud: 02 Juul, 2004 11:39
Kontakt:

Re: Fred Kraav - Noa Laev

Postitus Postitas andrus »

uputamise asjaolud: http://uboat.net/allies/merchants/2077.html
meeskonna nimekiri on ka kenasti ära toodud.
nuhk.Albert
Liige
Postitusi: 319
Liitunud: 06 Dets, 2007 20:58

Re: Fred Kraav - Noa Laev

Postitus Postitas nuhk.Albert »

Teeleminek

Oli 28. august 1939, kui algas minu teekond Türi rongijaamast
Virtsu sadama poole. Mõned koolivennad ja -õed Türi progümnaasiumist
ning isa Peeter Kraav olid mind seal ära saatmas.
Kui rong liikuma hakkas, seisis isa üksinda jaamaperroonil. See oli
ka viimane kord mul teda näha. Olin asunud teele õhtupoolikul,
varahommikuks jõudsin Virtsu. Sealt viis väike reisiaurik mind üle
Suure Väina Kuivastü sadamasse, sealt sõitsin edasi autobussiga
Kuressaarde, kus mul oli vastas endine Merekooli direktor kapten
Julius Teär, kes sõidutas mind Kihelkonna kanti, Jaagarahu sadamakaile.
Seal ootas tema laevaühisuse kolmemastiline mootorpurjekas
"Oskar", mille kapteniks oli Julius Teäri vend Karl. Olin siis
16-aastane Türi progümnaasiumi abiturient, sügavate Võrumaa
juurtega poiss, kel polnud merest ega laevasõidust aimugi, ammugi
tulevikust, mis ees ootas. Merelemineku otsus oli tulnud sellest,
et olin nii pettunud ja kõrini tüdinenud kodust, vanematest ja nende
probleemidest, et tahtsin sealt iga hinna eest välja pääseda.
Jõudsime laeva pardale 29. augusti õhtupoolikul, kogu laevameeskond
oli läinud maale "küla peale", ainsana oli kohal "Oskari"
teine tüürimees, kelle hoolde kapten mind jättis. Ise sõitis ta
tagasi Kihelkonnale oma noorema venna tallu. Nooruke teine tüürimees
viis mind tekimeeskonna ruhvi laeva vööris. Olin olnud teel
terve ööpäeva, magamata, ja nii vajusin täies riides ühte vabasse
koisse ja uinusin kohe.
Järgmisel hommikul, 30. augustil 1939 munsterdati mind kapten
Karl Teäri poolt "Oskari" tekipoisiks (jungaks) ja oligi alanud minu
meremehekarjäär, mis kestis kogu mu töise elu, ja lõppes 1988.
aastal Ameerikas.


Oskaril


Esimesed päevad laevas olid väga rasked ja tööpingelised, eluolu
väga primitiivne ja räpane ning toitlustus vilets. Türi politseikomissari
ainsa pojana olin tulnud ära kodust, kus mul oli olnud mugav
ja puhas tuba, alati puhas pesu ja muud hüved. "Oskari" pardal
elasime kuuekesi ühes kitsas ruhvis, magasime kahekordsetel
puunaridel, kus puudusid madratsid ja oma hügieenilisi asju pidi
toimetama väljas laevatekil üle parda merre.
Nüüd, aastaid hiljem arvan, et kui oleksin seda kõike ette teadnud,
siis ehk edasi koju ja kooli jäänud. Kuna aga otsus oli tehtud,
siis pidi selle läbi viima, saagu mis saab. Uhkus ja au ei lubanud
raskustele alla anda. Olin oma isalt saanud väga range kasvatuse ja
distsipliinitunde, sest isa oli olnud tsaariarmees ja Vabadussõjas
rindeohvitser, ei saanud mina koju tagasi pöörduda, saba jalgade
vahel, nagu mingi peksasaanud koerakutsikas.
igatahes lahkus laev 1. septembril sadamast teele üle Läänemere
Rootsi, laadungiks Saaremaa marmorkivi.
Sõda algab
Kui puhkes Teine maailmasõda, olime meie "Oskariga" kusagil
Soome vetes Ahvenamaa saarestiku lähedal. 3. septembril jõudsime
Sundsvalli sadamasse, mis asub Põhjalahe läänerannikul. Samal
päevai kuulutati Rootsis välja eriline häireolukord ja ka mingi
osaline mobilisatsioon. Igal pool puhusid vabrikute viled ja meeleolu
tundus olevat ärev. Lubati kaitsta iga hinna eest oma põhimõtteid,
et mitte sattuda laieneva sõjakeerise sisse. Minule kui noorele
poisile - esimest korda elus väljaspool kodumaa piire - oli see kõik
väga huvitav ja põnev. Ajalugu oli alati olnud mu lemmikaine Türi
progümnaasiumis, ja see, mis Poolas ja nüüd Rootsis sündis, oli
üks osa algavast ja laienevast sõja konfliktist Euroopa mandril. Saksa
väed olid tunginud Poolamaale ja Inglismaa ning Prantsusmaa
olid Poola liitlasena kuulutanud välja ametliku sõja Saksamaa vastu.
Sõda oli laienemas, aga see oli vaid eelmäng, sest sõjaratas oli
uue hoogu võtmas ja veeres edasi, kuid siis ei aimanud veel keegi,
millega see kord lõpeb ja kui traagiline saab see olema paljudele
rahvastele nii Euroopas kui mujal. Molotov-Ribbentropi pakt oli
see, mis põhjustaski sõja alguse Poola ja surve Balti riikide vastu.
Lapsena olin kuulnud nii palju sõjajutte oma isalt, kes oli teeninud
Esimeses maailmasõjas Vene tsaariväe rindeohvitserina ja hiljem
Eesti Vabadussõjas, et mul polnud mingeid illusioone sellest,
mis edaspidi juhtuda võiks. Isa oma kindlate arvamuste ja nõudmistega
oli kasvatanud minust vastutustundelise realisti, kes pidi
olema valmis kõikidele raskustele julgelt näkku vaatama ja mitte
mingi mammapojana tagasi mugava kodu poole pürgima. Olen
siiani veel väga tänulik temale selle eest, et ta sisendas mulle elujõudu
ja julgust kõikidele eluraskustele vastu astuda ja mitte iialgi
ilma võitluseta alla anda.
Septembrikuu keskpaiku lahkusime "Oskariga" Rootsist Taanimaa
poole, pardal puitlaadung. Seilasime piki Rootsi rannaveeteid
lõuna suunas ja hiljem kohaliku lootsi abil ka läbi Stockholmi rannasaarestiku,
et jääda neutraalvetesse. Sõda oli laienemas ja liitlasi
oli juurde tulnud Kanada, Austraalia ja Uus-Meremaa poolt, kes ka
olid omakorda sõja kuulutanud Hitleri Saksamaa vastu kui lojaalsed
Briti Impeeriumi liikmesriigid. Samal ajal kehtis juba ka koostööleping
Nõukogude Vene ja Saksamaa vahel, kus jagati sõjategevusega
pooleks Poolamaa ning Eesti koos Läti ja Leeduga jäid
Vene mõjusfääri sinna asutatud sõjaväebaaside tõttu.
Vene vägedele vastuhakuta Eesti piiride avamine ja sõjaväebaaside
loovutamine oli mulle kui noorele ja väga idealistlikule isamaad
armastavale eestlasele väga raske pettumus. Olin teinud läbi
kolm aastat riigikaitseõppust Türil koolis käies, lasketiirus vintpüssist
laskma õppinud ning koos isaga Türi politseijaoskonna relvaõppustest
osa võttes käsirelva laskepraktikat saanud. Olin juba
siis väga hea laskur ja Türi ümbruse metsaaladel murdmaastiku
tundja. Mul oli isegi oma isiklik kerge Jaapani ratsaväe karabiin
300 padruniga, mis isa oli mulle kinkinud, ja ma oleksin sellega
metsavennana venelastele palju kahju teinud koos oma Türi klassivendadega.
Väljaõppe ja hingelise tahte olime saanud oma riigikaitseõpetajalt,
kes oli tolleaegse Eesti Vabariigi sõjaväe leitnant.
Oleksin tahtnud väga neid sõjalisi oskusi punaarmeelaste vastu
kasutada ja kusagil tulejoonel oma võitlustahet tõestada. Seda
võimalust mul aga ei olnud.
Kirjutasin isale Taanist selle kõige kohta väga ägedas toonis kirja
ning tema oli minuga igati nõus. Kui "Oskar" tuli Taanist tagasi
Saaremaale, et seal provianti ja diiselkütust laadida, helistasin isale
Türile. Isa vastus mul on ikka veel meeles ja see kõlas umbes nii:
"Kulla poeg, olen sinuga ühel nõul, ja minul (kui Türi rajooni politseikomissaril)
olid kirjalikud juhised riikliku üldmobilisatsiooni
läbiviimiseks juba käes, aga viimasel momendil tuli Tallinnast
käsk see katkestada ja dokumendid hävitada. See oli mulle kui vanale
ja kogenud rindeohvitserile väga suureks pettumuseks. Oleksin
tahtnud oma sõjameheoskusi ja kogemusi uuesti kasutada, aga
kahjuks otsustas meie riigi valitsus teisiti ja minul kui riigiteenijal
ei jäänud muud valikut, kui seda otsust täita. Mul isiklikult on aga
selline tunne, et see asi siin lõpeb tulevikus meie riigi ja rahva jaoks
väga kehvasti."
Isal oli igatahes õigus, sest vähem kui aasta pärast, 30. juulil 1940
arreteeriti tema kõige esimesena Türi linnas ja viidi Tallinna Patarei
vanglasse. Aprillis 1941 saadeti ta Eestist Leningradi, sealt Komimaale,
Petšora jõe kaldal asuvasse Gulagi, kus ta sama aasta
septembris suri või maha lasti.
Isa arreteerimisest sain ma teada 1940. aasta talvel, olles parajasti
laevaga Inglismaal, aga ta ametlikku surmatõendit nägin alles
1991. aastal Eestis. Tema viimane puhkepaik pidi olema kusagil
Petšora jõe kaldal, kuhu teda mattis üks Võrumaalt pärit kaasvang,
kes küüditati sinna 1941. aasta juulis ja kes pääses tagasi Eestisse
1954. aastal. See kaasvang otsis üles mu isa vanema venna Jaan
Kraavi Võrumaal, Antslas ning informeeris teda sellest. Minuni
jõudis see teade alles 1964. aastal, kui lell Jaan minuga kirjalikku
kontakti astus, olin siis juba asunud Kanadasse ja seal abiellunud.

Lahkumine kodumaalt

Nüüd aga jälle tagasi Läänemerele. Peale ühepäevast Saaremaal
viibimist millalgi septembri lõpul 1939 sõitsin "Oskariga"
viimast korda kodumaalt välja ega pöördunud tagasi enne, kui
1990. aasta jaanipäeval. Ees olid väga rasked ja surmapõlgavad
aastad sõjaolukorras ulgumerel leiba teenides. Sellest kõigest pajatan
ma edasi alljärgnevas. Mälu on veel üsna hea ja ka dokumentaaltõendid
on olemas, nii tulebki täita see tühi lünk Eesti merenduse
ajaloos, millest Nõukogude ajal ei räägitud tolleaegse ametliku
tsensuuri ja valeinformatsiooni tõttu, ülestähendustega tulevaste
põlvede jaoks, et see mitte igaveseks kaduma ei läheks.
Teenisin "Oskari" peal kõige noorema meeskonnaliikmena veel
kuni oktoobri lõpuni 1939. aastal. Vedasime puitmaterjali Põhjasoome
Kemi linna Veitsiluotu sadama ja Taani väiksemate sadamalinnade
vahel, kuhu suuremad kaubaaurikud madala veeseisu
tõttu ei pääsenud. Kogu töö, nii lastimine kui lossimine, oli laeva
meeskonna õlgadel ja see kestis tavaliselt 10 tundi päevas. Oli väga
raske ja kurnav, aga kuidagi sai hakkama. Kuna olin laeva kõige
noorem ja väiksem meeskonnaliige, siis oli see mulle isiklikult veel
pingutavam, aga ma ei jäänud alla minust suurematele ja vanematele
meestele. See minule üliraske kehaline pingutus ja kehv toitlustus
pani vist seisma minu edaspidise kehakasvu, kuid samal ajal
tegi see mind füüsiliselt tugevaks ja sitkeks. Varahommikuti tööle
minnes olid mu käesooned nii välja venitatud ja paistes, et ma ei olnud
võimeline isegi oma püksinööpe kinni panema. Alles peale
paaritunnist tööd sain oma sõrmede täieliku kasutamisvõime tagasi.
Lõunasöögi ajaks olin jälle enam-vähem võimeline söögiriistu
kasutama, mida mul hommikul oli väga valus ja raske teha. Sellest
aga oma isale ma kunagi ei kirjutanud ega kaevanud, sest minu kui
algaja meremehe au ei lubanud seda teha. Tuli kuidagiviisi vastu
pidada ja mereelu jätkata.

Soome poolel sõtta?

Olime "Oskariga" jälle tagasi Kemi-Veitsiluoto sadama reidil ankrus
vististi novembri algul 1939. aastal, kui Nõukogude Venemaa
oli andnud üle oma nõudmised Soome riigi vastu ja kui Soome rahvas
ja valitsus selle ultimaatumi tagasi lükkas. Oulu Läänis, mis on
Soome kõige põhjapoolsem ala, oli läbi viidud sõjaline üldmobilisatsioon
ja kõik Kemi ja selle ümbruskonna koolimajad ja muud
ajutised majutuskohad olid tuhandeid üleskutsutud reservväelasi
täis. Kuulduste järgi oli neid seal kokku 20 000 mehe ümber ja see
tekitas probleeme. Mehed olid kärsitud ning tugeva stressi all algavat
sõda oodates. Selle leevendamiseks oli vaja viina ja tubakat ja
maal seda vist enam piisavalt saadaval ei olnud. Muide, kõikidel
nendel ankrus seisvate laevade meeskondadel, kes ootasid lastimise
järjekorda, oli ära võetud maalemineku luba. Maal said käia
ainult kaptenid oma laevade äri-ja muid probleeme lahendamas.
Laevu oli seal igat sorti lippude all, aga enamuses Soome, Rootsi,
Norra ja Taani omad, kes kõik vedasid välja puutooteid peamiselt
Saksamaale ja Taani ning ka Läänemere kaudu Inglismaale.
Puitmaterjali vajasid kõik ja Soome, olles veel neutraalriik, müüs
seda. Eesti lipu all sõitvaid laevu oli seal 3^4 ja janustel Soome poegadel
oli teada, et eestlastelt on alati saadud seda kangemat valget
vedelikku. Selle müügiga teenisid Eesti meremehed lisasissetulekut
oma madalatele palkadele ja neid peeti juba siis kõige nutikamateks
salaviina ärikateks terves Läänemere piirkonnas. Nii et olime
kuulsad sellel alal. Mina ise olin aga veel liiga noor, kogenemata
ning samuti liiga idealistlik, et sellega tegelema hakata. Suurem
osa minu saarlastest laevakaaslasest olid selle äriga väga kursis ja
tegi seda heameelega, sest see andis neile võimaluse talvekuudel
Saare külades tööta ära elada, kui "Oskari" -taolised puust purjekad
jääolude tõttu talvekorterisse jäid kuni kevadise sulani, kus
kaubavedu nende jaoks jälle algas. Kapten Karl Teär, meie laeva juht ja ka kaasosanik, tegi meestega vahel nalja, et nemad peaksid
talle maksma õiguse eest oma laevas teenida ja äritseda. Rootsi ja
Soome tolliametnikkudele see ka ei meeldinud, aga meie poisid
olid nendest kavalamad. Igati nupukad sellid, oskasid seda joodavat
kanget kraami üle terve laeva nii ära peita, et peaaegu mitte kunagi
nad sellega vahele ei jäänud. Mina aga seda "ametit" õppida
ei tahtnud, kuna arvasin, et see ei sobiks ühele Eesti politseikomissari
pojale, kes oli saanud väga kõvakäelise kasvatuse kodus. Oleksin
tundnud häbi isa ees, sest teadsin, kui sirgjooneline ja kõva
selgrooga mees ta oli.
Igatahes mobiliseeritud Soome pojad maal teadsid meie kangete
meresõitjate kuulsust ja hakkasid õhtuti peale pimeda tulekut sõudepaadiga
"Oskari" külje alla tulema ja maal meeste poolt kokkupandud
rahade eest "viron poegadelt" "pirtut" ja tubakat ostma.
Olime seal ankrus üle nädala, lastides praamidelt laudu edasiveoks
Taani. Ühel õhtul tuli laeva üks keskealine Soome vanem allohvitser
oma minuvanuse pojaga. Soome Vabadussõja veteran,
kes oli jälle rindele minemas, et kaitsta oma isamaad tülika ja ülinõudliku
naaberriigi vastu, kelle vastu ta oli võidelnud ka 1918-
1920 aastatel. Tema 16-aastane poeg oli tahtnud ka vabatahtlikult
"rüssade" vastu sõdima minna ning isa oli lubanud tal seda teha ja
nüüd oli poeg koos isaga sama väeosa liige. Isa ise mainis, et on parem,
kui poeg jääb ta juhatuse alla, kus ta saaks õpetada, kuidas
õieti sõdida ja vaenlasi tappa, aga ise ellu jääda. See oli väga lihtne
loogiline filosoofia ning selle tubli soome sõjamehe sõnad on mulle
elu lõpuni meelde jäänud. Ta hakkas meie laevas käima igal õhtul,
kuna nõudmine meie salakraami vastu oli suur ja selle ajavahemiku
jooksul saime tema poeg ja mina väga headeks "kaveriteks"
(sõpradeks). Ta kinkis mulle kodutehtud Lapi "puukko" (noa)
põhjapõdra sarvest käepidemega ja samast nahast tupega.
Paar päeva enne väljasõitu olin jõudnud otsusele, et tahan jääda
sinna ja astuda vabatahtlikuna Soome sõjaväkke. Mul oli häbi Eesti
alandava allaandmise üle Vene ultimaatumile ja tahtsin seda tunnet
kuidagi leevendada. Tahtsin ka näidata oma isale, et olen valmis
kõigeks ja saada karastuse sõjas. Samuti tahtsin ma olla ka samas
kambas oma soome sõbraga ja teenida tema ja ta isaga samas
väeüksuses. Mind viidi õhtupimeduses paadiga maale Kemi linna,
kus asus sõjaväe värbamispunkt vabatahtlike jaoks, kes ei olnud
mobilisatsiooniga seotud. Soome ja Eesti vahel kehtis tollel ajal
veel vastastikune lepe, kus eestlased võisid astuda igal ajal vabatahtlikult
Soome sõjaväkke ja soomlased omakorda Eesti sõjaväe
teenistusse. Oli vastastikune lugupidamine üksteise vastu ja neid
suhteid püüti süvendada meie ühise ajaloo taustal Vabadussõjas ja
meie vennasriikide ülesehitamisel võitluses vaenlase vastu idast,
kelle kultuur ja ilmavaade polnud enamusele meist vastuvõetavad.
Kemis võttis mind vastu keskealine Soome ohvitser, värbamiskeskuse
ülem. Mu soomlasest sõbra isa selgitas minu loo ära, et
olen ka ühe Eesti Vabadussõja ohvitseri poeg, kes tahaks kaasa
lüüa selles algavas heitluses peeletükkiva idanaabri vastu. Soome
ohvitser uuris mind oma laua tagant ja tundus, et ma talle sümpatiseerin.
Siis küsis ta aga ootamatult: "Kuin vanha olet sina pieni
poika?" Luiskasin, et olen kaheksateist, aga seda ta ei uskunud ja
tahtis minu Eesti passi näha. Ta uuris seda hoolega, muigas sõbralikult
ja vastas, et ta ei saa mind 16-aastasena ilma isa kirjaliku
nõusolekuta teenistusse võtta.
Nii jäigi pooleli mu Soome Talvesõjast osavõtu plaan. Vaim oli
mul selleks igati valmis, aga reaalne olukord ei võimaldanud seda
tahtmist läbi viia.
nuhk.Albert
Liige
Postitusi: 319
Liitunud: 06 Dets, 2007 20:58

Re: Fred Kraav - Noa Laev

Postitus Postitas nuhk.Albert »

Viimane reis "Oskaril"

Lahkusime "Oskariga" Kemist oktoobrikuu lõpul Taani ranniku
suunas. Oli külm ja sünge sügisene ilm, taevas hall ja troostitu ning
oli oodata varajast talve. Ruhvis oli samuti külm, sest väikene
raudpogi, mis meid seal soojendama pidi, ei olnud võimeline seda
ülesannet täitma. Öötundidel tuli lõdiseda külmas kois, katteks
õhukene tekiräbal. Magasime seal kõik täisriietes, ainult saapad
jäid põrandale. Aga hakkama kuidagi sai ja hing sai ka sees hoitud.
Põhjalahe sadamad olid juba kinni külmumas ja üldine arvamus
oli, et see jääb "Oskari" viimaseks kaubareisiks enne talvekorterisse
minekut. Kuna aga Saaremaal olid juba Vene baasid, siis käisid
ka jutud, et laev jäetakse igaks juhuks Rootsi vetesse ja meeskond
saadetakse reisilaevaga Stockholmist Tallinna. Lootsin pääseda
sellest kuidagi, kuid lootust selleks oli vähe. Eestist oma isalt sain
järjekindlalt kirju, kus ta kutsus mind väga tagasi kodumaale, kuna
meresõit oli hakanud muutuma hädaohtlikuks. Paar Eesti laeva
olid jooksnud Põhjamerel miinide otsa ja miine leidus nüüd ka
Läänemerel. Vahepeal oli Saksa merevägi mineerinud osa lõunapoolsest
Läänemerest Saksa rannikult kuni Rootsi territoriaalveteni,
et blokeerida vaenlase laevade juurdepääsu sinna. Nägime ise,
kui sealt mööda sõitsime, ühe Kreeka auriku korstnat ülalpool veepinda,
kui see oli kogemata sattunud vabast laevateest lähedalasuva
miinivälja sisse.
Väljaspool Rootsi territoriaalveejoont, mis oli kolm miili lai, liikus
tihti Saksa mereväe patrullpaate, kes käisid ka meie laeva uurimas.
Väike Eesti lipu all sõitev rannasõidu mootorpurjekas neid
vist eriti ei huvitanud ning meid nad ei tülitanud. Nende ülesanne
oli blokeerida kaubavahetust Inglismaaga, mida pidasid suuremad
kaubaaurikud ning ka paljud Eesti kaugsõidulaevad. Sõitsime
Trelleborgi sadamasuust mööda ilma lootsita otse Kopenhageni
suunas. Jõudsime paari tunni pärast sealsesse lootsijaama, kust
tuli pardale sadamaloots. Ta tuli kohe kapteni juurde ja küsis temalt
inglise keeles: "Kas te tulite otsekursiga Trelleborgist siia?"
Loots raputas pead kapteni jaatavat vastust kuuldes ja lausus halvustavalt:
"Teil oli õnne, kuna te tulite siia otse üle saksa miinivälja."
Samuti päris ta, kui sügavalt "Oskar" veepinnalt merevees
istus ja arvestas, et meil olevat laevakiil umbes meeter miinisarvedest
kõrgemal olnud. Olin ainuke "Oskaril", kes seda seika pealt
kuulis ja ka ainuke, kes peale kapteni ja tüürimehe inglise keelt valdas.
Ülejäänud meeskonnaliikmetel polnud aimugi, kui lähedal
olime olnud õnnetusele, mis oleks võinud lõppeda kõigile kurvalt.
Mina ise sellest kellelegi ei rääkinud ja kapten vist ei teadnud, et
sain aru tema jutuajamisest lootsiga. Mäletan seda siiamaani, nagu
tean sedagi, et ettevaatlikus on tarkuse ema ja et merd peab austama
ning kartma samal ajal, sest meri võib olla salakaval ja täis
hädaohte.
Kopenhagenis lossisime maha osa meie laualaadungist ja sõitsime
edasi ühte Taani väikesadamasse, mille nime ma enam ei mäleta.
Seal lossisime maha ülejäänud laadungi ja laadisime peale
vanametallilaadungi Rootsi jaoks. Sealt liikusime tagasi Kopenhagenisse
ning edasi Trelleborgi, aga seekord Rootsi rannalootsiga
pardal, ümber Saksa meremiiniväljade ja siis edasi piki rannikut
Stockholmi suunas. Oli novembrikuu lõpp, lahesoppides juba jääd
ning "Oskaril" aeg talvevarju jääda. Nüüd oli aga avalikult teada
antud, et "Oskar" ei lähe tagasi Saaremaale, vaid jääb kevadeni
Rootsi vetesse. Põhjuseks olid ikka need Vene baasid ja ebakindel
julgeolekuseisund kodumaal.
Soomes polnud sõda veel alanud, aga kõik märgid viitasid sellele,
mis oli vaid aja küsimus. Isa kirjad Türilt olid aga üsna rahustavad,
et Eestis on kõik enam-vähem kontrolli all ja et ta tahaks mind
koju tagasi saada. Ta oli seal üksinda, aga mul polnud mingit tahet
sinna veel tagasi minna. Värskelt ja valusalt oli meeles ema lahkumine
Türilt ja olin temas väga pettunud. Oli kahju isast, aga elu
pidi edasi minema ja mul oli mingi eelaimdus, et see Eesti olukord
ei lõpe hästi ja targem on sealt igal juhul eemale jääda.
Peale Stockholmi jõudmist viidi meie laev läbi lüüside ja kanalite
Mälareni järve ääres asuvasse Västerasi sadamasse, kus hakkasime
oma laadungit maha lossima. Ilm muutus iga päevaga külmemaks
ja lossimisega tuli kiirustada, et laev sealt enne välja saaks,
kui järvevesi kinni külmub. Siis oli ka juba tervele meeskonnale
ametlikult teada antud, et "Oskar" jääb talveks kusagile Stockholmi
kanti ja terve meeskond saadetakse reisiauriku "Estonia" peal
tagasi Tallinna. Paistis ka, et mul ei olnud enam mingit võimalust
kodumaale tagasiminekust>pääseda. Olin valmis leppima sellega
kui paratamatusega ja muidugi tahtsin ma jälle näha oma isa ning
samuti oma Türi klassivendi, kes olid vahepeal astunud Türi Põllumajandusgümnaasiumi
esimesse klassi. Kindlasti pidanuks ma
minema tagasi kooli ja mu lühikesel mereelul oleks tulnud lõpp,
kuid igatahes mitte minu tahtel.
Saatus aga otsustas teisiti. Viimasel õhtul Västerasis viibides istusime
kõik ruhvis söögilaua ääres ja arutlesime, mis edasi saab.
Sansu ja merekotid olid kõikidel pakitud kojusõidu jaoks ja mu
Saaremaa laevakaaslased olid vist kõik hingeliselt valmis jõuludeks
koduranda jõudma ja talve maal veetma, kevadel aga jälle tagasi
laeva tulema ja taas Läänemere sõite alustama. Olime magama
minemas, kui ruhvi sisenes kapten Teär. Ta tõmbas ukse kinni külma
peletades ja põristas ette oma ootamatu teate: "Poisid, üks Eesti
aurik Göteborgis vajab nooremmadrust ja tekipoissi. Kas on keegi
teist valmis sinna minema?"
Ilma hetkegi viivitamata hüppasin pingilt püsti ja vastasin, et
olen selleks kohe valmis. Järgnes väikene vahepaus ja siis tõusis
püsti nooremmadrus Tiivits ja andis ka oma nõusoleku sinna minekuks.
Ülejäänud mehed jäid edasi istuma ja polnud üldse sellest
huvitatud.
Läksime kahekesi Tiivitsaga kapteni kajutisse ahtriteki all, kus
ta meid "Oskari" pealt maha munsterdas ja kätte andis meie meremehe
teenistusraamatud koos saldos oleva palgaga, mille ta meile
Rootsi kroonides välja maksis. Siirdusime tagasi ruhvi, heitsime
riietes oma koidesse magama ja juba kell viis varahommikul jäeti
meid oma pampudega kahekesi kaile maha. "Oskar" lasi trossiotsad
kai äärest lahti ja liugles meist diiselmootori põrinal eemale ja
kadus pimedusse teel Stockholmi.
Heiskasime oma kotid selga ja pambud kaenlas, hakkasime
kompima Västerasi raudteejaama poole, mis asus sealt tükk maad
eemal. Pidime jaamas paar tundi ootama, kuni avati piletikassa ja
siis sain ma oma Türi progümnaasiumis õpitud saksa keelega niipalju
hakkama, et ostsin meile mõlemale piletid Göteborgini. Minu
saarlasest semu Tiivits ei rääkinud midagi peale eesti kroonukeele
ja Saaremaa murde ja minust sai siis meie ühine keelemees ja teejuht.
Olin üle noatera kodumaale minekust pääsenud ning ma ei
ole seda kunagi kahetsenud. Asi oleks võinud palju hullemini lõppeda,
kuigi ees ootas meid veel palju põnevaid ja surmaohtlikke läbielamisi,
millest ma veel aga teadlik ei olnud. Elu pidi aga edasi
elama ja ees seisvad aastakümned juhtisid mind seda eluala mööda
edasi kuni tänaseni.

Teenistus "Heliosel"

Peale mõnetunnist rongisõitu jõudsime Göteborgi. Rootsi maastik,
millest läbi sõitsime oli huvitav ja omapärane, Teiselpool
Läänemerd oli kõik väga erinev, kui varajasel pärastlõunal
rongist maha tulime. Mida teha edasi, sellest ei olnud õieti aimugi.
Oli teada vaid Eesti auriku nimi "HELIOS" ja et see pidi olema kusagil
Göteborgi sadama piirkonnas. Rootsi keelt me ei osanud, aga
vedas jälle, sest jaama eest saime kätte taksojuhi, kes oli elanud
Ameerikas ja oskas inglise keelt. Jälle tuli kasutada Türil omandatud
keeleoskust ja ma seletasin talle ära meie ebamäärase olukorra.
Taksojuht oli arusaaja ja sõidutas meid kohe Göteborgi sadamakapteni
hoonesse ja sealt saime teada, et "Helios" on oma kaubalaadimise
lõpetanud ja viidud kai äärest poide külge, ootama
meeskonna täiendust, seega meid kahekesi. Sõitsime siis edasi ühe
sadamakai äärde, kust sai mootorpaadiühenduse reidil asuvate
laevade peale.
Göteborgi sadam oli siis puupüsti täis eri lippude all sõitvaid
kaubalaevu. Kõik nad vedasid igat sorti toormaterjale sõjaolukorras
iibivale Inglismaale, mille tööstused vajasid seda kõike, et
edasi tegutseda. Selle kaubaveo eest maksti väga kõrgeid prahihindu,
sest oli käimas sõda ja need laevad seal pidid läbima Saksa mereväe
blokaadi Skagerraki väinas ja Põhjamerel. Oli väga hädaohtlik,
aga mängus olid suured rahad ja meie Eesti laevaomanikud
olid sellest väga teadlikud ja kasutasid neid rahateenimise võimalusi
maksimaalselt ära. Sellepärast oligi seal sadamas nii palju Eesti
lipu all sõitvaid laevu ja "Helios" oli üks neist, mis sellest meretegevusest
osa võttis. Kuuldused liikusid, et neid oli seal umbes saja
ümber ja me nägime mõnda neist seal kaide ääres, kui taksoga sadamarajoonis
ringi sõitsime. See oli umbes pool Eesti tolleaegsest
kaubalaevastikust ja need kõik olid kaugsõidualused ja mitte "Oskari"-
taolised rannasõidulaevad, mis teenisid Läänemere vetes.
Oli õhtupoolik, kui me lõpuks "Heliose" teiste laevade vahelt
üles leidsime. Ronisime oma kottidega landgangist (trepist) üles
laeva pardale, kus meid vastu võttis keskealine esimene tüürimees.
Ta tervitas meid isalikult, nähes kahte eesti soost noorukit ja juhatas
meid edasi ahtrisse, kus asus kapteni kajut ja büroo.
Kapten, kelle nimi oli Jaakob Siig, põrnitses meile näkku ja oli
näha, et ta oli pettunud, ootamata selliseid noori mehehakatisi, eriti
aga vist minusugust väikesekasvulist poisiklõnni.
"Kes te siis sellised poisiklutid olete ja kes teid siia saatis?" käratas
ta siis lõpuks. "Ootasin meremehi, aga mitte teiesuguseid vurlesid!"
Tiivits oli sellisest vastuvõtust kohmetunud ja vaikis, mina aga
asusin meie mõlema õiguste eest julgelt välja. Vaatasin kaptenile
otse silma ja vastasin: "Oleme mõlemad meremehed mootorpurjekas
"Oskari" pealt, mis jäi Stockholmi talvevarju ja meid saatis siia
kapten Karl Teär, kellele oli tulnud teade teie laeva meeskonna
puudujäägist ja volitused meie siiasaatmiseks. Olime ainsad "Oskari"
meeskonnast, kes olid nõus tulema ja siin me nüüd oleme."
Näitasin talle ka oma ja Tiivitsa Eesti meremehe palgaraamatut.
Kapten Siig vaatas mulle üllatunult näkku, et kuidas üks minusugune
poisiklutt julges talle nii avalikult vastu vaielda. Viivitas
hetkeks ja käratas siis jälle: "Ei jää vist muud üle, kui teid mõlemaid
peale munsterdada ja siit kiiresti välja merele saada. Olemegi
juba paar päeva kaotanud ja enam oodata ei või!"
Ja nii saidki meist aurulaeva "Helios" uued meeskonnaliikmed.
Esimene tüürimees, kes oli kaptenist vanem, muigas selle peale ja
suunas meid büroost välja ning näitas meile teed meeskonnaruumidesse
vööripaki all laeva eesotsas. Patsutas mind õlale ja lausus:
"Tubli poiss oled ja sina saad olema minu vahis! Minu nimi on
Laasson ja olen pärit Kuressaarest. Kas oled ka saarlane, sest tuled
ju siia Teäri laevast?" Kui vastasin, et olen mandrilt ja veel Võrumaal
sündinud, ei tahtnud ta seda uskuda. Mu semu Tiivits tuli siis
mulle appi ja ütles, et tema ise on saarlane, aga et mina olevat olnud
väga tubli ja töökas meremehehakatis, kes sobis nende hulka,
ja ka väga hea roolimees, keda olevat kiitnud isegi kapten Teär.
Tüürimees Laasson surus mul selle peale kätt ja soovis edu edaspidiseks
meremehe eluks ja purjelaevalt aurulaeva-eluga kohaneiniseks.
Mul endal tekkis peale seda hea enesetunne ja tundsin, et
olen vist kõigeks valmis, mis seisab mul ees "Heliose" pardal
teenides.
Igatahes elamistingimused aurulaeval olid palju paremad kui
purjelaeval. Olime majutatud kahe-mehe kajutisse, kus oli kahekorruseline
korralik raudvoodi hea madratsi ja tekiga ning mitte
ainult paljas puust nari. Samuti oli sees aurukeskküte, mis tagas, et
kajut oli alati soe, ja see ei olnud mitte mingist puuküttega pogist,
nagu see oli olnud "Oskaril". Vööri all oli ka omaette söögiruum
koos korraliku lauaga ja veel väike ja soe pesuruum, kus sai ennast
korralikult pesta. Välisukse kõrval vööriteki all oli ka ühine peldik,
kus sai korralikult tagumiku maha panna kinnise ukse taga ja mitte
üle reelingu kükitada või pange sittuda nagu "Oskaril". Oli igatahes
sada protsenti mugavam kui see senini oli olnud.
nuhk.Albert
Liige
Postitusi: 319
Liitunud: 06 Dets, 2007 20:58

Re: Fred Kraav - Noa Laev

Postitus Postitas nuhk.Albert »

Põhjamerele

Sõitsime Göteborgi sadamast välja Skagerraki väinale sama päeva
õhtul ja sealt edasi Lõuna-Norra ranniku suunas. Jõudsime sinna
järgmisel hommikul ja sealt läks edasi umbes kahe päeva pikkune
sõit Norra rannavetes kuni põhja pool asuva Bergeni sadamani.
Olin nüüd lõpuks Läänemere aladelt Põhjamerele välja jõudnud.
Oli 1939. aasta novembri lõpp ja nüüd juba kolmas kuu kodunt
ära. Isa ei teadnud veel minu uuest elusuuna muutusest, kuna see
juhtus nii ootamatult. Ta oli kindlasti pettunud, aga sinna polnud
midagi parata, sest otsuse olin teinud mina ise ja seda muuta ma ei
kavatsenud. Olin talle võlgu kirja ja kirjutada tahtsin ma talle
Inglismaalt.
Sõitsime terve tee Bergeni sadamani Norra kui neutraalse riigi
territoriaalvetes, sakslased sinna oma sõjalaevadega ei sisenenud
ja nii oli meie sõit turvaline. Ka nemad kasutasid neid mereteid, et
tuua endale Põhja-Norrast rauamaaki ja see neutraalne vahekord
hoidis ära ka Briti mereväe tegevuse seal.
"Helios" oli vana ja aeglane aurulaev ja Bergenisse jõudsime alles
kolmandal päeval peale Göteborgist lahkumist. Ilm oli muutunud
tormiseks ja me jäime sinna ööpäevaks ankrusse. Järgmise
päeva õhtul viis meid Norra sadamaloots läbi rannasaarestiku avamerele,
soovis meile õnnelikku reisi üle Põhjamere ja lahkus laevalt
lootsipaadiga tagasi randa.
Oli juba pime, kui sättisime kursi Šotimaa suunas ning väljusime
Norra rannavetest mittekellegi rahvusvahelisele merealale, kus
oli käimas sõjategevus Briti ja Saksa mere- ja lennujõudude vahel.
Olime nüüd lindpriid kahe vaenutseva riigi vahel ja kuigi olime
neutraalriigi laev, mille külgedele olid värvitud sini-must-valged
värvid, olime me teel laadungiga Saksamaa, vaenlase poole. Meie
neutraalne seisund ei aidanud selles midagi ja kõik olenes õnnest,
et Saksa mere- ja lennuvägi ei avastaks meid seal laial merel ja et
jõuaksime terve nahaga Briti rannavetesse, kus tegutsesid nende
mere-ja õhupatrullid, mis kaitsesid meiesuguseid laevu.
Põhjamerel oli ka palju merepõhjast tormidega lahti rebitud meremiine,
nii Briti kui Saksa päritoluga, sest kummalgi vaenupoolel
olid oma rannakaitse miiniväljad olemas ja meri ei teinud vahet,
millise ta lahti rebis ja merepinnale triivima jättis. Üldine olukord
ei olnud sugugi turvaline ning laevaavariisid oli palju.
"Heliose" seekordne reis üle Põhjamere läks üsna rahulikult ja
paar päeva hiljem hakkasid paistma Šotimaa mäeahelikud ja vastu
tuli üks Briti mereväelaev, kes meid uuris ja vist rahule jäädes edasi
sõitis. Meie sihtsadamaks oli Glasgow linn Šotimaa läänerannikul
ja me sõitsime edasi läbi väina, mis asub Šoti mandri ja Orkney
saarte vahel ning mille nimi on Pentland Firth. Olin laevasillal koos
tüürimees Laassoniga ja roolimine oli seal raske. Selles väinas olid
väga tugevad merehoovused ja meie aeglasel, alajõulisel aurulaeval
oli raskusi, et laevanina õige kursi peal hoida. Õppisin ruttu selgeks,
et see pole sama lihtne kui Läänemere sõit ja püüdsin teha
oma parima, et see korda läheks. Sain julgustust ja ka kiitust oma
tüürimehelt ja isegi kapten Siig oli minuga rahul, kui sellega lõpuks
hakkama sain ja me sealt väinast läbi tulime.
Sõit läbi Pentland Firthi oli väga meeldejääv. Ühel pool lumega
kaetud Šoti mäekõrgendikud ja vastaspool Orkney kaljune saarestik.
Reis edasi lõuna poole piki Šotimaa läänerannikut oli ka väga
huvitav. See oli uus maailm, võrreldes Läänemere-äärsete lamedate
maadega, mida olin senini näinud.

Esimest korda Inglismaal

Jõudsime lõpuks Glasgow sadamasse ja seal astusin ma oma jalaga
esimest korda Suurbritannia kuningriigi pinnale. Igal pool
käis vilgas tegevus, sadam oli laevu täis ja laevaehitusdokid töötasid
täies hoos kummalgi pool kanalit, mida mööda me oma sadamakaini
jõudsime. Ehituses olid seal nii sõja- kui kaubalaevad ja
Šotimaa laevameistrid olid tuntud oma oskuste ja töökuse poolest.
Kõike seda nägin, kuulsin ja õppisin selle kahe nädala jooksul,
kui me seal viibisime. Lossisime maha oma puumaterjali ja paberilaadungi
ning võtsime peale kivisöelaadungi Rootsimaa turu jaoks.
Lugesin kohalikke ajalehti ning ajakirju, suhtlesin sadamatööliste
ja linnarahvaga nende keeles ja terve "Heliose" meeskond imestas,
kuidas üks 16-aastane Eesti poiss saab sellega nii hästi toime.
Olin aga keelte suhtes alati andekas olnud ja need tulid mulle kergelt
suhu. Kõik mis seal sündis, oli jällegi väga õpetlik ja silmaringi
laiendav.
Kunagi detsembri lõpus sõitsime üle Põhjamere tagasi Norra
lõunarannikule ja jõululaupäeval olime ankrus Larviki sadamalinnas,
mis asub Oslofjordi kaldal Göteborgi läheduses. Jäime sinna
ootama juhiseid edasisõiduks Göteborgi poole. Seal pidi see sadam
laevu nii puupüsti täis olema, et pidime jääma ootama järjekorda
sinna sissepääsemiseks, kuna kõik korraga kaide äärde ei mahtunud.
Kaubavedu Briti saartele oli hoogu läinud, sest puu- ja paberitoodete
tagavarad olid seal lõppemas ja Rootsist Göteborgi sadamast
oli seda palju lihtsam ja kiirem kohale toimetada kui üle Atlandi
Kanadast või Ameerikast. See kõik oli suure strateegilise
tähtsusega Briti majandusele ja tööstusele ja see tõik oli muidugi ka
sakslastele teada ning nende tahtmine seda sissevedu pidurdada
võttis nüüd uut hoogu. Seetõttu uputati ikka rohkem ja rohkem
neutraalriikide kaubalaevu, kes sellega tegelesid. Briti oma laevu
ei jätkunud, sest need olid kõik ulgumeresõitudel üle Atlandi ja
Briti asumaade vahel Aafrikas ja Aasias. Sellepärast tegeleski pool
Eesti kaubalaevastikust sellega ning aluste arv aina suurenes, kuna
raha paneb rattad käima ja meie laevaomanikud Tallinnas olid ilmselt
väga õnnelikud selle üle. Nii oli juba 1939. a. sügisel ja talvel
hukkunud Põhjamerel neli eesti kaubalaeva ja surma oli saanud ligemale
sada eesti päritolu meremeest. Tallinnas ja Eesti ajakirjanduses
oli puhkenud suur skandaal, nõuti seletust Vabariigi valitsuselt,
et kuidas Eesti kui üks neutraalne riik on selliseid inimkaotusi
kandnud.
Kuulsime kõigest sellest Tallinna raadiost, mida me kõik olime
tulnud kuulama laeva "tunkemani"* kajutisse vööri all, kus tal oli
väga hea raadioaparaat. Seega olime olukorraga kursis. Samuti
kanti siis eetrisse ka nn meremeeste saadet, milles sõbrad, sugulased
ja armsamad said saata edasi tervitusi ja teateid meiesugustele
merehulkuritele, kes olid nüüd sattunud paratamatult sellisesse
olukorda. Pidime aga teenima oma igapäevast leiba ja palka ning
meil polnud teist valikut. Tänu sellele, et viibisime nüüd sõjavetes,
saime me palju kõrgemat palka kui sõja alguses ja see aitas seda pahameelt
leevendada. Fakt oli ka see, et Skandinaavia laevade meremehed
said kaks korda rohkem sõjariisiko palka kui meie ja selle
tõttu deserteerus palju meie mehi teenima nende laevade peale,
kui selleks võimalusi leidus. Selle tõttu saime mina ja Tiivits "Heliose"
peale, kuna meil tuli asendada kahte, kes olid jalga lasknud
Göteborgi sadamas enne seda reisu Inglismaale.
Igatahes 1939. aasta jõuluõhtul Larviki sadamas olime me jälle
kõik, kes vahis ei viibinud, "tunkemani" kajutis ja kuulasime Tallinna
raadiojaamast jõulusaadet eesti meremeestele. Samuti tuli
raadiost head jõulu- ja muud meeleolumuusikat ning tuju oli ka
hea, sest hädaohtlik reis üle Põhjamere oli jälle seljataga ning ees
ootasid Göteborgi sadama lõbustuspaigad ja tüdrukud, kui neid
saadaval oli. Mehed tõid välja pudeleid, jõid pühade ja armsamate
terviseks ning ka niisama ajaviiteks, mulle kui laeva kõige nooremale
liikmele pakuti ka ja minu nende kampa võtmine oli nagu
auavaldus mulle ja olin uhke selle üle.
Kirjutasin sellest jõuluõhtu koosviibimisest hiljem ka isale, aga
isa polnud kõige sellega päris nõus ja vastas mulle hiljem kirjas
Rootsi , et ma ei peaks õppima seda "sitta ametit". Mina aga seda
õpetust siis eriti kuulda ei võtnud, sest oli käimas sõjategevus, elu
oli kaalul ning see oli küll põhjus, miks võis vahetevahel seda kang-
emat joogikraami suhu võtta. Nüüd arvan, et isal oli vist ikka
õigus, ja elu ise hiljem õpetas seda omal nahal kätte.
Peale paaripäevast Larvikis olemist heiskasime uuesti ankru ja
liikusime edasi üle Oslofjordi Göteborgi suunas. Sinna jäime jälle
paariks nädalaks Inglismaale viimiseks kaupa peale laadides. Soomes
möllas Talvesõda ja põnev oli seda kõike jälgida Rootsi lehtedest
ja inglisekeelsetest ajakirjadest, mida sai seal osta. Samuti sai
seal osta ka saksa ajakirjandust ning see andis üsna hea ülevaate
olukorrast tolleaegses Euroopas. Vahetevahel sadamas olles kuulisi
me ka Tallinna meresaadet ja mina sain ka kord selle pealt tervi-
tusi oma Türi klassivennalt, kes oli nüüd Türi Põllumajandusgümn
aasiumi esimese klassi õpilane. Ka mina oleksin seal olnud, kui
poleks seda "Heliose" kõrvalhüpet juhtunud enne Eestisse tagasi-
pöördumist poolteist kuud varem.
Muidugi ootas mind ees ka järjekordne kiri isalt, kes muretses
väga mu Põhjamere-reiside üle ja püüdis mind iga hinna eest tagasi
koju meelitada. Olin aga väga kindel selles, et enne ma tagasi ei
pöördu kui 18-aastaselt, sest siis ei peeta mind Eesti seaduste järgi
enam ametlikult alaealiseks ning võin teha, mida tahan, ilma vanem
ate loata.
nuhk.Albert
Liige
Postitusi: 319
Liitunud: 06 Dets, 2007 20:58

Re: Fred Kraav - Noa Laev

Postitus Postitas nuhk.Albert »

"Helios" jäätub

Jaanuari keskel 1940 algas mu teine reis Briti saartele. Sõitsime seekord
piki Rootsi läänerannikut Norra veteni ja sealt üle Oslofjordi
Norra lõunarannikuni. Sealt võtsime peale Norra rannalootsi, kes
pihtis meid läbi rannasaarestiku edasi Bergeni suunas. Vahepeal
oli olukord muutunud liiga riskantseks, et Põhjamerele jääda. Teel
sattusime aga väga raske tormi kätte ja kuna nähtavus oli nulli peal
paksu lumesaju tõttu, siis ei saanud me enam kusagile rannasaarte
taha varju pääseda ja pidime jääma avamerele. Seisime kaks päeva
laevaninaga vastu merd ühe koha peal ja vesi, mis üle parda lendas,
hakkas ära külmuma ning terve meie laev hakkas jäätuma.
Kõik mastid, poomid, tekid ja päästepaadid olid paksu jääkatte all.
Olin roolis, kui kuulsin kapteni ja lootsi omavahelist inglisekeelset
arutelu selle hädaohtliku seisukorra üle. Kõik see jääraskus tegi
laeva ebastabiilseks ja "Helios" oli juba paarkümmend kraadi
kreeni vajunud, mis tähendas ümberminekuohtu. Õnneks vaibus
torm enne lõppkriisi ja me pääsesime lõpuks saarte vahele varju,
kuhu jäime ankrule, et jääst lahti saada. Selles olukorras, kus olime,
ei saanud me enam turvaliselt edasi liikuda. Jäime sinna terveks
päevaks ja terve meeskond pandi jääkoormuse leevendamiseks
tööle kirveste, kangide, labidate ja tulise auruveega katlaruumist.
Teisel päeval oli kreen juba poole vähemaks jäänud ja õnneks oli ka
ilm sulale pöördunud ja see aitas palju kaasa. Saime jälle hakata
saarte vahel Bergeni suunas edasi liikuma. Kui järgmisel päeval
kohale jõudsime, oli "Helios" kreenist väljas ning laeva turvaseisund
normaalne.
See oli jälle üks õppeperiood minu arenevas mereelus, mis jäi
jälle eluks ajaks meelde ning täiendas mu "meretolku". Meri on ja
jääb väga karmiks õpetajaks ja kusagil mingi merekooli klassipingil
istudes seda tundma ei õpi. Kõik see merendusteooria, mida on
ka vaja, ei ole sama, mida õpetab praktiline meresõit. Vaja on
mõlemaid.

Liverpool

Bergenisse me kauaks ei jäänud. Ootasime ära, kuni kõik jää oli
mastidelt ja päästepaatidelt ära sulanud ja siis läks sõit jälle üle
Põhjamere Briti saarte suunas. Jõudsime jällegi ohutult Šotimaa
rannani välja ning sealt edasi läbi Pentland Firthi väina Iiri mere ja
Liverpooli sadamalinna poole. See oli siis Briti saartel kõige suurem
kaubasadam. Seal oli miilidepikkune kaide, lüüside ja veekindlate
väravatega suletud dokkide rägastik, kus oli alati stabiilne
kõrgvesi, mis ei olenenud väljaspool asuvast veepinna tõusust ja
moonast. Midagi sellist polnud ma varem kunagi näinud, sest Lään
emerel ei ole tõusu ega mõõna, sisemeri ei ole sõltuv Atlandi
ookeanil toimuvast veepinna kõrgustaseme muutumisest.
Igatahes Liverpooli linn ja suursadam olid väga imponeerivad ja
näitasid tervele ilmale tolleaegse Briti impeeriumi mereasjanduse
ja laevanduse võimsust. Sinna veeti kokku igat sorti laadungeid
igast ilmakaarest, mis aitas käigus hoida Briti saartel asuvaid tööst
usalasid ja vabrikuid, mis varustasid kõige vajalikuga tolleaegseid
ülemaailmseid Briti impeeriumi meretaguseid asumaid. Samuti
toodeti seal kõike, mida oli vaja metallurgia ja laevaehituse tehno-
loogia edasiarendamiseks ja uuendamiseks. Nende laevade pardal
toodi sinna kokku igat liiki toormaterjali, kütust, maaki, puutooteid,
teravilja ja lihatooteid, mida oli vaja Briti saarestiku mitmekümnemiljonilise
elanikkonna varustamiseks kõige hädavajali-
kuga, et see edasi funktsioneeriks. Sain alles seal aru, et suur Briti
saareriik saab edasi elada ainult tänu ulgumerel teenivale kauba-
laevandusele, mida algav saksa allveelaevade tegevus püüdis tak
istada ja kui võimalik seisma panna, seega et edukas kaubalae-
vandus oli Briti impeeriumi edaspidisele heakäigule elu ja surma
küsimus. Saksamaal kui mandririigil tänu maasidemetele sellist
probleemi ei olnud. Inglismaal aga mingit muud valikut polnud ja
nad olid sunnitud oma mereteed iga hinna eest lahti hoidma ning
ilma koostööta Briti mereväega oleks see olnud võimatu. Nii et üks
käsi peseb teist ja sellepärast pidid Briti kaubalaevastik ja merevägi
koostööd tegema.

Garstoni dokk

Liverpooli sadamapiirkonnas olime "Heliosega" Garstoni dokis,
mis on kõige viimane sadamaosa Mersey jõe kaldal ning asub Liverpooli
ja Manchesteri suurlinnade vahel. Garston on Liverpooli
äärelinn ja seal peatusid tavaliselt kõik Eesti kaubaaurikud, mis vedasid
sinna puumaterjali Läänemere sadamatest juba enne sõja
puhkemist. Kohalik rahvas oli Eesti meremehi selle aja jooksul
tundma õppinud ja meid võeti seal vastu nagu oma poisse.
"Helios" oli ka seal varem peatunud ja mõnel meie vanemal meeskonnaliikmel
oli seal juba tutvusi ees. Lõbu oli laialt, kuna meie poisid
polnud kitsid oma rahadega, sest saime siis tänu sõjariski lisale
üsna head palka. Mitte nii palju kui skandinaavia meremehed, aga
Inglise omadega võrreldes olid meie palgad siis paremad. Vahe
seisis selles, et nemad teenisid oma isamaad ja kuningakoda sõjast
osavõtvate patriootidena, kuna meie aga olime nagu palgasõdurid,
tehes sama tööd sõjaolukorras, aga neutraalriigi kodanikuna, kuid
oma eluga riskides.
Olin siis veel süütu poiss ja kuigi ma ka vahetevahel pubis käisin
koos oma vanemate laevakaaslastega õlut mekkimas, polnud mul
veel huvi tüdrukute vastu, kes seal viibisid. Olin vist veel liiga arg
ja kohmetu selleks. Minu semul Tiivitsal seda probleemi igatahes
ei olnud ja ta lõi seal hästi läbi. Ta oli väga ulja ja romantilise välimusega
ning tal vedas seal, vaatamata sellele, et ta ei vallanud veel
kohalikku keelt. Selle eest oli ta aga väga helde oma rahadega ja see
vist aitas ka, et sidemeid luua.
Veetsime seal Garstoni linnas umbes ühe nädala ja meile kõikidele
meeldis seal. Seal elas ka palju Iiri päritoluga rahvast ja nad
vist kuidagi sobisid iseloomult meie, eestlastega, sest olime ju mõlemad
väikerahvad, kel võibolla midagi ühist.
nuhk.Albert
Liige
Postitusi: 319
Liitunud: 06 Dets, 2007 20:58

Re: Fred Kraav - Noa Lood

Postitus Postitas nuhk.Albert »

Talv 1 9 4 0 / 41

Kahju oli sealt ära sõita, aga käsk selleks tuli ja reis ümber Šotimaa
ja üle Põhjamere läks jälle ladusalt tagasi Bergeni sadamani ja sealt
edasi lõuna suunas kuni Kristiansandi sadamani Norra lõunatipus.
Sealt me aga enam edasi ei saanud ja pidime sinna ankrule jääma.
Selgus, et Skagerraki väin, mis asub Rootsi ja Taani vahel, oli
läielikult kinni külmunud. 1940. aasta oli üks külmemaid Läänemere
ajaloos ja laevatee edasi Göteborgini oli suletud jääolude tõtlu
ja pidime ära ootama, kuni see jälle avatakse. Vahepeal aga,
1940. aasta märtsis, meie "Helios" külmus seal Kristiansandi sadamas
jäässe ning selle asemel, et paadiga maale sõita, tegime seda
iile jää kõndides. Sinna sadamareidile oli nüüd kogunenud paarikümne
laeva ringis ja kaks neist olid Eesti lipu all. Oli väga lihtne
minna landgangist alla jääpinnale ja sealt edasi Eesti laevadele külla.
Mõned meie meeskonnaliikmed avastasid seal sõpru ja tuttavaid
nende peal ja nii liiguti õhtuti peale töö lõppu vastastikku laevast
laeva, juttu ajamas ja koos napsi võtmas. Olime seal üle nädala,
enne kui Göteborgi jõudsime jäälõhkuja abil, kes laevatee sinna
lõpuks lahti murdis.
Tollel talvel oli Läänemeri täielikult ühest rannast teiseni kinni
külmunud ning laevaliiklus oli seisma jäänud kõikide Läänemere
sadamate vahel. Oli Eesti laevu, mis olid jäänud jäävangi Läänemere
keskel ning olid seal kevade tulekuni. Selliseid pikki talvepakaseid
juhtus väga harva, aga 1940-1941 talved olid 20. sajandi
need kõige külmemad. Arvati juba, et on tulemas uus jääaeg, aga
nii hulluks see asi siiski ei läinud.
Saime Göteborgi kai äärde kunagi märtsikuu lõpul, kus algas
kohe uue laadungi pealelastimine Inglismaa jaoks. Seekord sai
meie laadungiks toorpaberi mass, mis oli pressitud kokku suurteks
neljanurgelisteks tompudeks, mida sai kiiresti ja lihtsalt peale laadida.
See oli jällegi vajalik toormaterjal, mis töödeldi hiljem ümber
paberiks, kui see Inglismaale jõudis. Sadam oli puupüsti laevu täis
ja nende seas mitu Eesti laeva. Kõndisin ühel vabal päeval piki sadamakaid,
kui nägin seal ühte Eesti lippu kandvat laeva ja selle tekil
oli parajasti üks Türilt pärit vanem laevamehhaanik, kelle nime
ma kahjuks enam ei mäleta. Ta tundis mind ära ja kõnetas mind.
Rääkis, et ta tuleb sealt laevast maha ja siirdub tagasi koju, kuna
Põhjamere teenistus oli muutunud liiga ohtlikuks, et edasi jääda,
vaatamata kõrgele palgatasemele Eesti maapalkadega võrreldes.
Ta perekond oli talle tähtsam kui see ekstra raha, mida ta siin merel
teenib. Arvas, et targem on sõja ajaks maale jääda ja mingit sobivat
tööd leida ja oma naise ja laste kõrval rahulikult ja turvaliselt edasi
elada. Kutsus mind ka endaga kaasa Türile koju minema. Vastasin,
et pole sellest huvitatud ja jään edasi merele. Ta oli minu isa hea
tuttav ja ma saatsin temaga tervisi isale ja teistele Türi tuttavatele.
Järgmises kirjas, mille sain kätte Inglismaal, mainis isa seda ja arvas,
et olin teinud vea ja oleksin pidanud ikka tolle Türi meremehega
koos koju tulema.
Isa oli väga mures minu mereelu üle, sest Eesti lehtedes kirjutati
ja räägiti väga palju kaubalaevade hukkumistest Põhjamerel ja Briti
saarte rannavetes ning hiljuti oli ka üks Eesti aurik sama teed läinud.
Neid oli aga umbes saja ringis, mis olid inglaste teenistuses ja
mina olin optimist, et meie vana "Helios" jääb edasi veepinnale ja
nii see ka läks. Oleks ma kuni sõja lõpuni sinna edasi teenima jäänud,
poleks mul mingeid raskeid avariisid juhtunud. Samuti aga
poleks ka nii põnevat ja huvitavat mereelu olnud, nagu see mulle
hiljem osaks sai. Paistab, et noorena ei võeta seda kõike elus eriti tõsiselt,
uskudes, et midagi katastroofilist kunagi ei juhtu, aga kahjuks
see nii ei ole. Olen ise poisist saadik alati fatalist olnud ning uskusin,
et saatus on kõikidele juba ette määratud ja et sellest mööda
hiilida ei saa. Samal ajal peab aga olema ka otsustusvõimeline ja
haarama kinni juhustest, mis ette tulevad ning mitte kunagi kahetsedes
tagasi vaatama, et mis oleks võinud olla ka teisiti.
Võib-olla oli olemas ka keegi kaitseingel kusagil üleval taevariigis,
kes selle eest hoolitses, et midagi katastroofilist ei juhtunud
ning aitas ellu jääda, kui teisi kõrval surma sai. See kõik on aga spekulatsioon,
miilel pole mingit veenvat tõendit. Olen selle üle hilisema
eluaja jooksul üsna palju filosofeerinud, aga vastust sellele pole
veel leidnud. Usun siiski, et keegi pidi mind kuidagi aitama ja näitama
teed elu ja tervise juurde jäämiseks kõikide nende aastate
jooksul.

Sõjaristsed

Lahkusime viimast korda Göteborgist kunagi aprilli alguses ja
nagu tavaliselt sõitsime piki Lõuna-Rootsi lääneranda Norra
suunas ning hiljem pimeduse katte all põiki üle Oslofjordi
Norra lõunarannikuni. Olin peale keskööd laevasillal roolis koos
kapteni ja esimese tüürimehega. Roolimaja uks oli lahti ja ma kuulsin
kapteni kohkunud vandumist, kui ta märkas midagi kahtlast
meie läheduses merepinnal. Sõitsime ilma tuledeta, sest olime veel
väljaspool Norra territoriaalveealasid. Nägin ise ka silmanurgast,
kui meist kihutas mööda kolm suuremat sõjalaeva, ka ilma tuledeta,
ning kadus ette pimedusse. Nad ei teinud meie väikesest kaubalaevast
väljagi, olles seal mingil tähtsamal ülesandel. Polnud ka
aimugi, millise riigi omad nad olid, kas Saksa või Briti sõjalaeva eskadrill
luuresõidul Norra rannikulähedastes rahvusvahelistes vetes,
igatahes meie laevakene neid ei huvitanud.
Nii kapten Siig kui tüürimees Laasson olid vist šokis, kui nad
minu eest mööda läksid ja kaardiruumi sisenesid, et kontrollida
"Heliose" asukohta merekaardil ning arutasid seda hiljem omavahel
edasi, kui roolimajja tagasi tulid. Mina ise kui veel noor värskete
kogemustega tekipoiss ei osanud sellest midagi arvata, aga hiljem,
kui kapten sillalt lahkunud oli, mainis tüürimees Laasson
mulle, et nende arvates olid need Saksa sõjalaevad. Saksamaa rannik
oli palju lähemal kui Briti oma ja arvan, et tal oli õigus, sest umbes
nädal hiljem toimus juba sakslaste sissetung Norrasse. Arvatavasti
tegid nad seal mingit luuresõitu Oslofjordi suunas ja meiesuguse
laeva uputamine oleks võinud häirida lähedalasuvat Norra
rannakaitsepatareid, just seal, kus nad nädal hiljem meredessandi
tegid.
Nii et juhtusin jälle nägema tükikese meresõja ajaloost, mis oli
vaid eelmäng palju laiemale konfliktile, mis puhkes Norra rannikualadel.
Jõudsime hommikuks Norra rannavetesse ja sõit Bergeni poole
oli vaikne ja rahulik. Kui sinna jõudsime, oli Bergeni fjord ankrus
lebavaid kaubalaevu täis. Oli pühapäev ja me läksime maale koos
esimese tüürimehega, kes viis mind köisraudteega üles lähedalasuva
mäe peale, kust avanes vaade üle terve sadama ja Bergen-
1 jordi. Hakkasin seal lugema ankrus seisvaid laevu ja neid oli kokku
üle saja, kes kõik ootasid nüüd konvoisõitu üle Põhjamere Briti
mereväe kaitse all. See meresõiduala oli muutunud 1940. aasta algusest
nii hädaohtlikuks, et kõik Briti saartele suunduvad pidid
sellest osa võtma. Tüürimees arvas, et jääme sinna mõneks ajaks
järjekorda ootama, kuna konvoides oli tavaliselt 40-50 laeva ümber.
Peaaegu kõik laevad seal olid neutraalriikide lippude all ja
kuna kõikidel olid rahvusvärvid laeva keredele värvitud, siis oli
neid kerge ära tunda. Lugesin seal kokku 11 Eesti laeva. Olin siis
noor ja mu silmanägemine oli perfektne. Sõime seal mäe peal asuvas
restoranis lõunat ja tüürimees Laasson tegi mulle välja. Ta suhlus
minusse väga isalikult, kuna tal endal oli ka umbes minuvanune
poeg, kes oli samuti hakanud noorelt merd sõitma, aga oli
jäänud oma laevaga teenima Läänemere vetesse.
Meie peatus Bergenis kujunes aga lühemaks kui me seda arvata
võisime. Vist oli meil peal laevalast, mida inglastel oli hädasti vaja
ja meid võeti järjekorra ootest välja ja määrati peatselt lahkuvasse
konvoisse. Kapten Siig kutsuti maale konvoi "konverentsile", miila
peeti sealses Briti konsulaadis, kus selgitati kõikidele konvoist
osavõtvatele laevakaptenitele konvoi struktuuri ja määrusi ning
kästi laev valmis hoida.
Mu semu Tiivits oli väga pettunud, kuna ta oli endale seal Norra
pruudi leidnud ja nüüd tuli sellele ootamatu lõpp, kuna meeskonda
enam maale ei lastud. Laeva katlad viidi öö jooksul täie auru
alla ning järgmisel hommikul hiivasime ankru ja hakkasime lootsiga
pardal koos teiste laevadega läbi rannasaarestiku avamere poole
liikuma. Minek jäi aga katki, kuna merel oli puhkenud äge torm,
mis sundis kõiki konvois liikuvaid laevu uuesti ankurdama, et
i )odata ilma paranemist.
Olime avamere läheduses ja nägime, kuidas halli värvi Briti sõjalaevad
mõne miili kaugusel rannast seal murdlainetega heitlesid.
Neil polnud luba saarte vahele varju tulla, kuna Norra oli veel
ametlikult sõltumatu neutraalriik. Seal ankrus olles sõitsid meie lähedalt
mööda kaks suurt rauamaagivedamise jaoks ehitatud Saksa
kaubalaeva teel Narviki sadamasse Põhja-Norras, et seal terasetööstuse
jaoks rauamaaki peale laadida. Neutraalse Norra vetes oli
neil õigus seda teha, sest nad polnud sõjalaevad. Nende ahtris lehvisid
suured haakristidega lipud, aga nende laevakeredel polnud
mingeid rahvusvärve, täpselt nagu Briti kaubalaevadel, kes olid ka
meie konvois. Nemad olid üksteisega sõjavahekorras, aga neutraalvetes
viibides olid nad mõlemad ühevärvilised. Oli väga veider
tunne seda kõike oma silmadega jälgida.
nuhk.Albert
Liige
Postitusi: 319
Liitunud: 06 Dets, 2007 20:58

Re: Fred Kraav - Noa Lood

Postitus Postitas nuhk.Albert »

Esimene konvoisõit

Veetsime rahuliku öö seal ankrus ning hommikuks oli ilm nõnda
paranenud ja lainetus alla läinud, et sai hakata konvoid formeerima.
Laevad hakkasid oma ankruid hiivama ja ükshaaval saarestiku
varjust välja avamere poole liikuma.
Umbes pool tosinat Briti mereväe eskortlaeva ootas meid seal
väljas ning kaubalaevu hakati rivisse sättima, sest suurem osa neist
ei olnud vist kunagi varem konvoisõidust osa võtnud ning neil
puudus kogemus. Meie "Heliosel" oli see ka esimene konvoisõit ja
võttis aega, et sellega harjuda ja leida oma õige koht seal laevade rivis.
Möödus peaaegu pool päeva, aga lõpuks olid kõik laevad nelja-
või viiekolonnilises rivis ning me hakkasime Norra rannast edasi
Šotimaa poole liikuma. Seda Norra lääneranda pole ma kunagi
enam näinud, aga siis ma seda veel ei aimanud, et need sõidud üle
Põhjamere lähemas tulevikus katkevad.
Mõni tund hiljem hakkas pimenema, kõik need laevad sõitsid
tuledeta ning laevaakendel ja -ustel pidid paksud katted ees olema,
et mitte mingit tulevalgust väljapoole näidata. Oli veider tunne nii
paljude teiste laevadega koos ööpimeduses edasi liikuda, aga kõik
läks kuidagi korda ja me sõitsime rahulikult pimeduse katte all
edasi ilma mingite viperusteta. Öö möödus vaikselt ja vaenutegevuseta
ning hommikuks oli meri täiesti rahunenud ja meie samuti.
Oli kuidagi kindlam tunne, kui nägime Briti mereväe saatelaevu
meie konvoi ümber ning kõik tundus turvalisem kui kunagi varem
uksinda üle Põhjamere liikudes. Oli hoopis erinev sellest, kui ainsa
laevana seal sõjaolukorras avamerel olla ja ainult lootusega, et midagi
ähvardavat ei juhtu. Meil "Heliosega" oli senini vedanud ning
mingit tõelist sõjategevust polnud ka veel näinud.
See kõik muutus aga paari päeva pärast, kui olime jõudnud
Sotimaa rannani. Pool konvoist, umbes paarkümmend laeva liikus
edasi Pentland Firthi väina suunas teel Iiri mere äärsetesse sadamatesse.
Ülejäänud konvoi, kuhu ka meie jäime, võttis kursi lõuna
poole, teel Inglise idaranniku sadamatesse. Liikusime pikas hanereas
läbi Briti rannakaitse poolt mineeritud mereala. Olin roolis ja
otse meie ees oli üks Soome lipu all sõitev laev. Ilm oli ilus ja päikesepaisteline
ning kevad oli kätte jõudnud. Oli 1940. aasta aprillikuu,
aga täpselt kuupäeva ei mäleta.
Üleval õhus kuuldus lennukimootorite mürinat, mis lähenes
meie konvoile. Tüürimees Laasson tõstis binokli silmade ette ja
uuris lähenevaid lennukeid. "Need on vist nüüd Inglise Spitfire jahilennukid,
mis tulevad siia meie kaitsekilbiks," avaldas ta oma arvamust.
Ta sai vaevalt need sõnad öeldud, kui Briti saatelaev meie
ees avas tule oma õhutõrjekahuritest ning samuti paar saatelaeva
meist tagapool. Selgus kohe, et need polnud mitte Briti, vaid hoopis
Saksa Luftwaffe sõjalennukid, kes olid tulnud üle Põhjamere
meie konvoid ründama.
Kapten Siig tuli joostes üles laevasillale. Hõikas, et ta läheb jälle
alla oma kajutisse laevapabereid ja muid vajalikke dokumente
kokku panema, juhuks kui tekib mingi avarii. Niipea kui kapten oli
sealt läinud, ütles tüürimees Laasson mulle: "Sina, Mati, pead siia
jääma ja roolima otse selle Soome laeva järel meie ees ja hoidma
kurssi!" ning kadus ka sillalt, vist ka oma dokumente ja rahasid
üles korjama, jälle igaks juhuks. Muide, mulle oli hüüdnimeks antud
Mati, kuna kandsin jalas kõvera nokaga Lapi suusasaapaid,
mis olin mõned kuud tagasi Kemis endale ostnud.
Jäin siis sinna laevasillale üksinda, sest ülemuse käsk oli selge ja
roolisin
hoolega edasi, sest see oli mu kohustus ja teist valikut ei olnud, sest
laev liikus edasi ja keegi pidi seda kursi peal hoidma, et mitte
avariisse sattuda.
Briti ristleja, meist paarsada meetrit stüürbordis ehk maaroti
keeles paremal pool, andis üles taeva poole ägedat tuld igast kahuritorust,
mis tal oli. Mul oli aga roolimaja katus pea kohal ja nii ei
saanud ma näha, mida või keda nad seal tabada püüdsid. Ülevalt
algas aga peale õudne ulgumise hääl, mis tuli aina lähemale. Ma ei
teadnud siis veel, et need olid Saksa ründelennukid "Stukad", mis
sooritasid sööstlende merepinnal ujuvate laevade pihta. Üks neist
lendas otse üle meie laevasilla ja heitis pommi, mis kukkus meist
paarkümmend meetrit eemal stüürbordis vette ja lõhkes seal. Laev
rappus rängalt ja merevesi tuiskas üle vööriteki. Hoidsin kramplikult
roolirattast kinni, et hoida laeva õigel kursil. Samal ajal jälgisin
aga ristlejat meie vööri lähedal, mis püüdis täiskäiguga meist ette
kihutada. Järsku nägin, kui üks ta ahtritekil asuv kahuritorn pommiga
otsetabamuse sai. Taeva poole lendas lõhkeva pommi leektuli,
käis hirmus plahvatus ja kahuritorn oli silmapilkselt kadunud,
õhku lennanud. Asemele jäi vaid suur auk laevatekil, kust tõusid
üles põleva laeva leegid. Teine pomm kukkus aga ristleja taha vette
ja lõhkes seal kahju tegemata.
Selle sõjalaeva masinad olid vist viga saanud, sest ta hakkas
kohe kiirust kaotama ja jäi põledes meist tahapoole veepinnale triivima.
Nägin, kuidas Briti mereväe madrused vedasid lahti veevoolikuid
tulekahju vastu võitlemiseks. Sõitsime mööda ja ma ei näinud
enam, mis seal edasi juhtus. Kas mõni teine laev ka veel pihta
sai, seda ma ei tea, sest pommiplahvatusi oli mitu, aga meie konvoi
liikus aina edasi ja kõik juhtunu jäi niiöelda seljataha. Saksa lennukid
olid ka ära kadunud ja olid arvatavasti teel tagasi Saksa ranniku
suunas.
Kohe ilmus silda tüürimees Laasson, vaatas mulle karmilt otsa
ja küsis: "Kas oled ikka veel õigel kursil, Mati?"
Vastasin: "Just nii, härra tüürimees."
Varsti peale seda ilmus tagasi sillale ka kapten Siig ja tegi sama
pärimise tüürimehele. Saatis ta siis sillalt alla vööritekile, et järgi
uurida, kas laeva kerele on mingi viga tekkinud nii lähedase pommiplahvatuse
tagajärjel.
Peale seda tuli mind roolist vahetama Käsmu kandist pärit olev
vanemmadrus Samul ja küsis mult lõõpides: "Noh, Mati, kas tegid
oma püksid täis või?" Vastasin põlglikult, et ta uurigu parem oma
pükse ja et tal pole vaja muretseda minu omade üle.
Andsin talle rooli üle ja tulin sillalt alla vööritekki, kus asub meie
meeskonna peldik, ja kui sinna maha istusin, läks mul kõht täiesti
lahti, aga püksid jäid igatahes kuivaks. Olin vist ka veel veidi
sokiseisundis peale seda õhurünnaku episoodi.
Need olid siis mu esimesed tuleristsed Teises maailmasõjas, aga
neid kogunes järgnevate sõja-aastate jooksul üsna palju juurde.
Mõtlesin siis oma isast kui vanast kogenud rindeohvitserist ja mul
oli hea meel, et ma polnud tema nimele häbi teinud ning olin jäänud
oma kohustustele truuks. Peale seda juhtumit hakati mind
"Heliosel" kohtlema veidi teisiti kui varem ja mitte enam poisikesena,
kuigi olin veel 16 aastat vana, aga lähenemas oma 17-ndale
sünnipäevale. Tundsin ennast nüüd ka üsna mehisena ja mul polnud
tahet tagasi koju isa varju pääsemiseks. Elu oli põnev ja niikaua,
kui ei olnud veel viga saanud, polnud häda idagi.
Lemet
Liige
Postitusi: 19914
Liitunud: 12 Apr, 2006 15:49
Kontakt:

Re: Fred Kraav - Noa Lood

Postitus Postitas Lemet »

Põnev lugemine. Tänud rahvast valgustamast.
Errare humanum est-aga veel inimlikum on selle teise kraesse väänamine...
nuhk.Albert
Liige
Postitusi: 319
Liitunud: 06 Dets, 2007 20:58

Re: Fred Kraav - Noa Lood

Postitus Postitas nuhk.Albert »

Inglismaa j a Põhjamaad sõjategevuses

Järgmisel päeval anti meie laevale käsk konvoist lahkuda ja siirduda
Sunderlandi sadamasse, mis asub Kesk-Inglismaa idarannikul.
Olime sealt ainult paar miili eemal, kui konvoi sealt edasi liikus
lõuna suunas teiste sadamate poole, kuhu nende lastid olid määralud.
Sunderland ise oli väike rahulik sadamalinnake Tyne'i jõe kaldal
ja asub mõni miil ülesjõge. Sinna saavad madala veeseisu tõttu
siseneda ainult väiksemad ranna- ja lähisõidulaevad nagu meie
"Helios". Jäime algul sinna ankrusse, aga päev hiljem vabanes koht
kai ääres ja hakkasime seal oma lasti maha lossima.
Kohe peale sinnajõudmist tuli põrutav uudis Taanimaa okupeerimisest
Saksa vägede poolt ja sellele järgnevatest dessantoperatsioonidest
Norra rannikul, kus vallutati Oslo ja Bergen ning maa-,
mere- ja õhulahingud käisid edasi Narvikis ja mujal. Meie konvoi,
millega me Bergenist välja saime, oli vist viimane sealt ning sakslaste
kätte jäi palju kaubalaevu, kes ootasid edasireisi Briti saartele.
Arvatavasti jäi sinna ka pool tosinat Eesti laeva, milliseid olin seal
Bergeni mäe peal olles üles lugenud. Meie konvoiga tuli sealt välja
5 Eesti laeva ja neid oli siis seal kokku 11. Nii et vedas jälle üle noatera
ja olin nüüd otsaga Inglismaale jõudnud ning kust teed tagasi
Läänemerele enam ei olnud. Saatus oli jälle minu kasuks töötanud
ja mulle uued elupiirid ja mereteed avanud. Tuli võtta seda kõike
pragmaatiliselt ja skeptilise huumoriga, sest midagi enam ei olnud
meie endi kontrolli all ja me pidime oludega lihtsalt kaasa minema.
Meie laev oli nüüd täielikult inglaste kontrolli all ja neil oli igat laeva
hädasti vaja, et oma sõja- ja majandusstrateegiat edasi arendada.
Eestist olime nüüd ka ära lõigatud ja meie riigil polnud vist
enam võimalusi seda olukorda muuta.
Uudised Norra rindelt polnud ka kuigi julgustavad, sest Briti
abijõud olid takerdunud Narviki sõjarindel, kus mõlemad vaenupooled
olid kandnud raskeid kaotusi nii merel, õhus kui maal. Kohalikke
ajalehti lugedes tundus aga, et võit oli kaldumas sakslaste
poolele ning see oli vaid aja küsimus, millal inglased sealt välja
taanduvad. Norra oma vastupanu oli ka raugemas sakslaste ülekaalu
tõttu ja inglastel polnud ka enam võimalusi neid aidata.
Rootsi kui viimane neutraalriik Skandinaavias oli nüüd ka Inglismaast
ära lõigatud ja toormaterjali väljavedu sealt seisma jäänud.
Vahepeal aga käis Sunderlandis tegevus edasi ja meie meeskond
hakkas käima õhtuti ühes sadamalähedases pubis ja varsti oli
seal ka paaril meie mehel juba oma kohalikud pruudid olemas.
Paistis jälle, et sõbral Tiivitsal oli jälle kõige parem edu sellel alal
nagu alati. Oli tumedapäine, sale, särtsu täis noormees ja see neile
inglannadele seal meeldis. Ise ma polnud nende asjadega veel hästi
kursis, kuigi valdasin nende keelt, aga olin vist liiga arg ja saamatu
õrnema sooga suhtlemiseks. Samuti, olles laeva kõige noorem ja ka
usaldusväärseim, pandi mind peaaegu alati laeva öövahiks, kes
aitas vintis meeskonnaliikmeid landgangist üles laeva pardale ronida
peale seda, kui pubi ööseks suleti.
Aprilli lõpul, kui "Helios" oli oma lasti Sunderlandis maha lossinud,
suundus ta Blythe'i sadamasse, mis oli seal üsna ligidal ning
jäime sinna kai äärde ootama uusi ülesandeid ja juhiseid. Seal seisis
j uba kolm teist Eesti kaubalaeva ja me tulime nendele seltsi, et ära
oodata, mida inglased meiega edasi teevad. Olime kõik laadungitest
tühjad ja valmis uuteks mereveeülesanneteks. Hakkasime seal
suhtlema teiste Eesti laevade meeskondadega, kohates neid lähedalasuvas
sadama pubis ja ka hiljem laevadel külas käies. Selgus,
et mitmel meie laeva meeskonnaliikmel ja juhtkonnal oli tutvusi ja
vanu sõpru teiste laevade peal ja see tuli heaks vahelduseks. Meie
laeva naiskokk ja stjuuardess leidsid nendelt endale kavalerid ja
teiste Eesti laevade naised tegid sõprust jälle meie laeva meestega.
Kuulsin, et oma laeva meestega ei juletud seda teha, sest see oleks
lekitanud paksu verd ja armukadeduse probleeme kitsas laeva
seltskonnas ja seda taheti vältida niipalju, kui võimalik.
Peale mõnepäevalist ootamist viidi meid sealsamas sadamas kivisöe
laadimise kraana alla, et seda kohalikku toodet edasi viia
Prantsusmaale, kus oli tekkinud selle järele vajadus. Põhjus selleks
oli Saksa vägede läbimurre kusagil Prantsuse rindel ja sealsete söekaevanduste
okupeerimine. Kivisütt oli aga vaja Prantsusmaa metallitööstuse
elushoidmiseks. Kolme teise Eesti laevaga tehti samuti,
sest sõda käis ju edasi ning terastooteid oli vaja ja ilma kivisöeta
ei olnud neid võimalik toota.
Lahkusime Blythe'ist paari päeva pärast ja ühinesime ühe lõuna
suunas liikuva rannakonvoiga teel Londoni. Sealt pidime edasi
sõitma läbi Inglise kanali mingi väikese Prantsuse jõesadama poole,
kuhu pääsesid vaid väikesed rannasõidulaevad nagu meie
"Helios".
Oli 1940. aasta maikuu viimane nädal ja Prantsusmaal käisid
edasi ägedad kaitselahingud. Saksa väed olid vallutanud juba Hollandi
ja Belgia ning liitlaste väed olid Norras sõda kaotamas ja ees
oli nende evakueerimine. See oli väga kriitiline ja segane periood
lääneliitlaste jaoks ning oli karta, et Prantsusmaa kaitsevõime oli
kokku varisemas. Eestist ei tulnud ka enam mingeid teateid ega
uudiseid, sest Inglismaal viibides oli side Tallinna raadiosaatejaamaga
kadunud. Tundsime kõik muret Eesti edaspidise tuleviku
üle ning oli mingi eelaimdus, et varsti on tulemas midagi, mis meie
maale ja rahvale head ei too.

Prantsusmaa poole

Meie konvoi liikus aga aeglaselt piki Inglismaa idarannikut lõuna
poole. Konvoi koosnes paarikümnest aurulaevast ja selle kiirus
olenes konvoi kõige aeglasema laeva omast ja selleks väljavalituks
oli meie vana "Helios". Meie maksimaalne kiirus oli 7 sõlme (meremiili)
tunnis, aga palju olenes ka ilmast ja täie aurusurve hoidmisest
kateldes, mis laeva masinat ja propellerit käigus hoidis. Palju
olenes katlakütja jõust ja oskusest kivisütt kühveldada tulekolletesse
aurukatelde all, neid pidevalt ja maksimaalselt põlemas hoides.
Sellest olenes ka maksimaalne aurusurve ja laeva kiirus. Laeva
katelde kütmine oli amet, mida pidi tundma ja oskama. Kõik laevakütjad
ei olnud aga ühevõrdsed. Neid oli meil laevas kolm ja igaüks
töötas päevas 2 neljatunnist vahti ning see ei olnud kerge töö.
Üks meie kütjatest oli Narva päritoluga mees nimega Filin, kes ei
tulnud sellega kuigi hästi toime, kuna puudusid vist vajalikud kogemused
või oli see ka lihtsalt laiskusest kivisütt sagedamini tulekoldesse
kühveldada ja raudroobi abil põlemisele kaasa aidata.
Käisin oma vabal ajal seda asja seal all katlamajas uurimas, kuna
olin ühe kütjaga hea sõber, ta tahtis minust ka laevakütjat teha, sest
seal all oli talvekuudel soe ja mõnus. Mina aga eelistasin värsket
mereõhku ja laia silmapiiri, mida leidus ainult laevasillal ja tekil
teenides.
Igatahes saime ainult mõni tund konvoiga koos kaasa sõita, kui
hakkasime kiirust kaotama ja teistest laevadest järjekindlalt tahapoole
jääma. Kui olime juba paar miili maha jäänud, sõitis meie
kõrvale Briti mereväe saatelaev ja päris läbi häälekõvendusruupori
hõigates, mis meil viga on. Kapten, kes oli parajasti sillal, ei osanud
midagi muud ütelda, et viga on masinaruumis, kuigi ta teadis juba
vanemmehhaaniku käest, et see oli meie kütja Filini süü, kes oli alla
katlaruumi vahti tulnud ja ei saanud seal õieti hakkama.
Selle peale vastas sõjalaeva komandör, et tal on väga "sorry"
(kurb), aga nad ei saa meid ootama jääda, soovis head õnne, ja kihutas
täiskiirusega konvoile järele. Kapten kirus, aga polnud midagi
parata ja me jäime konvoist maha. Olin jälle roolis, kui see kõik
juhtus. Õnneks ei tulnud meid keegi Saksa ranniku poolt õhust tüli-
tama ning me jõudsime paaritunnise hilinemisega pikapeale kohale
ning jäime koos mitme teise laevaga Thamesi jõe suudmesse
ankrusse. Osa laevu oli teel Londoni sadamakaide poole, kuna teised
meiesugused jäid ootama uue konvoi lahkumist Doveri väina
ja Prantsusmaa suunas. Juba varahommikul olime uue konvoiga
teel meie sihtsuunda. Seekord oli aga alla katlaruumi tööle pandud
lisakütja, et oleksime võimelised konvoiga sama kiirust hoidma, et
koos edasi liikuda.
Oli ilus päikesepaisteline maikuu lõpu kevadehommik. Meri oli
rahulik ja taevas pilvitu. Oli jälle minu kord koos tüürimees Laassoniga
roolis olla. Kusagilt kaugelt hakkas kostma nagu mingit
äikesetaolist mürinat ning me ei taibanud selle põhjust, kuna taevas
polnud ühtegi pilve. Hiljem aga, kui olime juba Doveri väinas
ja Prantsuse ranniku lähedal, sai tüürimehele ja kaptenile selgeks,
et see oli hoopis kahuritule kõmin ja mitte mingi kaugel asuv
äikesetorm.
Doveri väin oli tollel päeval igat sorti mootorpaate ja muid väiksemaid
veesõidukeid täis, kõik teel Prantsusmaalt Inglismaa ranna
poole. Nende pardad olid jalaväemundris sõdureid täis tuubitud ja
Inglismaa rannalt liikus tühje aluseid tagasi Prantsuse ranna poole.
Inglise raadiouudistest selgus hiljem, et parajasti oli käimas massiline
sõjaväe evakueerimine Dunkirki sadamast, mis oli Saksa vägede
poolt ümber piiratud ja teist taganemisteed ega väljapääsu ei olnud
kui vaid vettkaudu. Lähedal merel asuvad Briti sõjalaevad
hoidsid omapoolse ägeda kahuritulega Saksa vägede rünnakuid
vaos, et läbi viia liitlasvägede lõplik evakueerimine.
Nii sain jälle oma silmaga näha uue tükikese Teise maailmasõja
sündmustest ja ajaloost. See oli jälle väga põnev ja õpetlik minusugusele
noorukile ning on ka siiamaani meeles. Meelde on ka jäänud
isa õpetlikud sõnad enne mu kodunt lahkumist: "Poiss, sõda
on üks väga huvitav läbielamus, kui on vedanud et ellu jääd ja mitte
ka invaliidiks ei saa". Tal oli selleks palju kogemusi aastatest
1914-1920 ja nüüd oli kord minu kätte jõudnud. Olin hingeliselt
kõigeks selleks valmis olnud ja nii ei olnud mul raske kohaneda.
nuhk.Albert
Liige
Postitusi: 319
Liitunud: 06 Dets, 2007 20:58

Re: Fred Kraav - Noa Lood

Postitus Postitas nuhk.Albert »

Prantsusmaa sõjategevuses

Õhtuks olime jõudnud Doveri väinast läbi sõita ning ööseks jäime
ankrusse ühte väikesadamasse Inglismaa lõunarannikul, mille nime
ma kahjuks enam ei mäleta, järgmisel hommikul läks sõit sealt
edasi üle Inglise kanali Prantsusmaal asuva Le Havre sadama suunas.
Sinna sõitsime üksinda ning sealsesse lootsijaama jõudes tuli
meie pardale Prantsuse rannaloots. Ta juhtis meie laeva kitsast ja
keerulist Seine'i jõge mööda üles Roueni jõesadamani, mis asub
Pariisist loodes. Seal on väike sadamakaide ala suure linna külje
all, kuhu mahtusid ainult väiksemad rannasõidulaevad nagu meie
"Helios". Jõudsime õhtuks sinna, otsad said maale kinni pandud ja
suurem osa meeskonnast läks maale kurku kastma ja Prantsusmaa
võlusid ning ahvatlusi uurima. See muide oli "Heliose" esimene
reis Prantsusmaale ja keegi peale tüürimees Laassoni polnud seal
varem käinud, kõik varasemad meresõidud olid olnud Läänemere
riikide ja Inglismaa vahel liikudes. Mina aga, noor ja vaene tekipoiss,
pidin nagu tavaliselt laeva öövahiks jääma. Oli 1. juuni 1940.
Järgmisel hommikul, kui olin lõpetanud oma 12-tunnise vahitoimkonna,
sain mõne tunni magada ning peale lõunasööki astusin
esimest korda oma jalaga Prantsusmaa pinnale ja kõndisin üle Seine'i
jõe silla Roueni linna ringi hulkuma. Tegevust oli seal palju,
terve linn oli igat sorti sõjaväemundris mehi täis. Seal oli inglasi,
prantslasi ja šotlasi ning samuti mustanahalisi Prantsuse Aafrika
asumaalt pärinevaid sõdalasi Senegalist ja vist ka mujalt, mõned
neist heledama nahavärviga. Prantsusmaa oli siis veel ka üks suur
koloniaalriik.
Sõjarinne oli jäänud vahepeal ajutiseks pidama Rouenist põhjapoole,
lootusega, et see nii ka jääb ja ei ohusta pealinna Pariisi. Kahjuks
ei vallanud ma nende keelt ja nii ei saanud ma lugeda kohalikke
ajalehti, nagu seda sai Inglismaal teha ja nii ei olnud mul selget
ülevaadet olukorra kohta. Igatahes kõik Seine'i jõe äärsed vabaõhukohvikud
olid rahvast täis, kes sõid ja veini jõid, ega paistnud
eriti mures olevat selle üle, mis oli sündimas nende läheduses. Oli
kuidagi kentsakas tunne selle kohaliku rahva nii muretut käitumist
jälgides. Arvatavasti oli neil veel usku oma sõjaväe ja Inglise
liitlaste võimetesse, et ei tahetud tõele näkku vaadata, lootuses, et
sõja vahekord sakslastega muutub paremaks.
Briti sõjaväelased, keda nägin, liikusid aga ringi kuidagi mornide
ja tõsiste nägudega ega olnud mingis peotujus. Senegalist pärit
olevad koloniaalsõdurid irvitasid naerusui oma valgete hammaste
välkudes kõige nende ümber toimuva üle ega paistnud muret
lundvat millegi üle. Olin lugenud nendest kui ühest väga sõjakast
rahvast, kel isegi meeldis lahinguväljal viibida ja kes sõda mehelikuks
tegevuseks pidas. Samuti olid nad islamiusulised fatalistid,
kellele surm lahinguväljal oli üks auväärne elulõpetamise viis,
mida ei pidanud kartma, sest ees pidi ootama igavene õnnelik elu
kusagil nende jumala Allahi paradiisis. Oli igatahes huvitav ja
õpetlik kõike seda jälgida ja kõrva taha panna.
Oli 3. juuni hommik, kui sain jälle öövahist vabaks ning mõne
lunni peale selle magada. Ilm oli ilus, soe ja päikesepaisteline ning
see oli ka minu 17. sünnipäev ja ma tahtsin seda millegagi meelestada.
Oli vist ka pühapäev, sest minu ülemus tüürimees Laasson
oli ka vaba ja kutsus mind endaga maale, et koos seda tähtsat sündmust
pühitseda, kuna see sünnipäev oli mul esimene väljaspool
kodu ja vanemateta. Tundsin ennast väga austatuna sellest minu
lugupeetud ülemuse huvist minu vastu ja tänasin teda selle pakkumise
eest ning olin rõõmus. Ta oli mulle kuidagi isakujuks, kes oli
mind palju õpetanud elus ulgumerel ja aurulaeval. Meiega tuli ka
kaasa minu vahikaaslane vanemmadrus Samul ja nii me siirdusime
kolmekesi maale. Kõndisime jälle üle Seine'i jõe silla ja leidsime
seal teisel kaldal sobiva laua ühe jõeäärse kohviku rõdul ning mu
ülemus tellis kelnerilt ühe pudeli punast veini. Klaasid said täis valatud
ja kokku löödud ja me jõime need tühjaks minu sünnipäeva
terviseks. Jäime sinna paariks tunniks ja selle aja jooksul lõpetasime
veel ühe pudeli prantsuse punast veini ja tuju oli kõikidel hea.
Tundsin ennast väga tähtsana ja lugupeetuna. See oli ka mu esimene
sünnipäev, kus ametlikult ja sihilikult alkoholi tarvitasin
ning muidugi ei jäänud see ka minu viimaseks. Üheksa kuud meresõitu
oli juba seljataga, algraskustest oli üle saadud ja laevaeluga
olin ära harjunud. Uskusin ka, et isa võis jääda rahule minu käitumisega
ja rõõmustada minu vastupidavuse üle mu uuel eluteel,
millega tema aga päris nõus ei olnud. Umbes pool aastat hiljem
sain Inglismaal kätte kirja, mille isa oli mulle kirjutanud samal päeval,
mu sünnipäeval, Türil. Ta oli siis uhke minu üle ja soovis selles,
oma viimases kirjas, mulle edaspidist heakäiku nii merel kui
sõjataustal viibides. Tollel sünnipäeval Rouenis ei olnud mul
aimugi sellest, mis edasi juhtub, ei tema, ega minuga. Tema elutee
lõpust sain teada alles palju aastaid hiljem, kuid tema kiri on mul
ikka veel alles.

Anette

Oli juba hiline pärastlõuna, kui tüürimees Laasson otsustas edasi
liikuda ühe tema varem tuntud lõbustuskohta juurde, kus tal oli
tutvusi juba sõjaeelsetest aegadest, ja ta teatas, et soovib seda jälle
külastada. Tõusime laua tagant üles ja ta viis meid ühte kõrvaltänavasse,
kus asus maja, mille ees põles suur punane latern ja me sisenesime
sinna. Uksest seespool olid rasked ja paksud purpuri värvi
kardinad ning majas oli täiesti teine õhkkond kui jõeäärses
kohvikus. Nägi välja väga elegantne ja kuidagi ahvatlevalt huvitav,
seintel romantilise mainega maalid ja seltsiks mitu nooremat ja
kena välimusega naisterahvast, kes olid ka väga ahvatlevalt ja provotseerivalt
rõivastatud. Mulle oli see igatahes täiesti uus ja huvitav
miljöö ning elustiil, aga midagi muud ei osanud ma veel siis
aimata.
Meid istutati maha pika madala laua äärde ühe pehme purpurivärvi
diivani peale ja mind pandi istuma Laassoni ja Samuli vahele.
Hiljem sai selgeks, et kõik see, mis edasi juhtus, oli sihilikult varem
ette plaanitsetud minu 17. sünnipäeva eluaegseks meeldejätmiseks.
Jälle telliti pudel punast veini lauale ja me jõime uuesti
minu terviseks ja heakäiguks eelseisvas mereelus. Varsti tekkis aga
üllatus, mis oli sihilikult ette määratud minule. Kusagilt kõrvaltoast
sisenes vastuvõtusaali üks väga meeldiva välimusega noor ja
sale brünett neiu, kes oli õige napilt rõivastatud, seljas ainult lühikene
siidist öösärgi moodi läbipaistev kleidike ja istus mulle otse
sülle. Olin sellest kõigest nii jahmunud ja üllatunud, et ei teadnud,
mida õieti teha ja ma püüdsin sealt diivanilt välja pääseda. See ei
läinud aga korda, sest mu mõlemad kaaslased seal hoidsid mind
käevartest kinni, et paigal püsiksin, kuni see neiuke minu süles
pani oma kauni käevarre ümber minu kaela ja hakkas mind musi-
tama oma soojade veripunaste huultega. Püüdsin veel seda kuidagi
tõrjuda, kuid ta pani oma teise käe ümber mu õla ja liibus oma
võluvate rinnakestega mulle külge. Siis aga tekkis mul selline veider
tunne, et kõik see tema tegevus hakkab mulle kuidagi meeldima
ning ma andsin talle alla ega püüdnud enam vältida tema ma-
gusaid huuli. Paistis, et ta tundis oma võlumise tööd hästi.
Kõik, kes seal minu ümber olid, märkasid vist minu meelemuu-
tust ja kihistasid naerda. Laasson patsutas mulle õlale ja andis mulle
isalikku nõu: "Mati, sul pole nüüd enam kusagile mujale minna,
kui selle sarmika mademoiselle'iga trepist üles tema magamistuppa!"
Olin vist nii kohmetunud ja üllatunud näoilmega, et teised tüdrukud
seal hakkasid laginal naerma ja see, kes minu süles istus,
tõusis püsti, võttis mu käest kinni ja tõmbas mind diivanilt endaga
kaasa ja sealt edasi teisele korrusele, kus oli tema tuba. Ja nii jõudsin
ma lõpuks varajasse meheikka ja jätsin sinna Prantsusmaale
oma eesti poisi süütuse. See oli siis too sünnipäevakink, mis mulle
seal Roueni sadamalinnas üle anti 3. juunil 1940. Ja mis mul siiani
veel väga hästi meeles on. Selle neiukese nimi oli Annette ja ta oli
18 aastat vana ning tüürimees Laassoni tuttava daami, kes oli tolle
asutuse perenaine, lähedane sugulane. Seda kõike sain teada hiljem
laeva tagasi minnes tüürimehe enda käest, kes oli selle idee algataja
ja läbiviija ning ka finantseerija. Olen hiljem seda kõike järele
mõtelnud ning otsusele jõudnud, et tema valik oli hea ja sellest
Annettest sai mulle väga meeldiv õpetajanna ainetes, mis puutusid
armuasjadesse.
Hakkasin käima tal igal õhtupoolikul külas kuni "Heliose" lahkumiseni.
Laevas teadsid sellest 3. juuni episoodist kõik ja minu
kulul tehti nalja selle seiga üle, aga mulle mõjus see samuti kui
hane selga vee valamine. Ainukesed, kes arvasid, et olid noore poisi
ära rikkunud ja eksiteele viinud, olid meie laeva naissoost liikmed,
kokk ja stjuardess. Mina ise aga küll seda nii ei arvanud, vaid
olin üsna rahul kõige sellega, mis oli juhtunud ja vahekorra üle
Annettega, mis veel edasi kestis. Iga päev peale õhtusööki, kui ma
laevast linna poole tõttasin, raputasid nad eitavalt pead, aga mind
see ei häirinud, sest teadsin, mida tahtsin.
Kõigele tuli aga mõni päev hiljem väga ootamatu lõpp, kui kapten
Siig tuli jooksuga maalt laeva ning andis käsu vanemmehhaanikule
aurusurve kateldes üles tõsta nii kiiresti kui võimalik ja laeva
meeskonnal keelati maaleminek. Tööle pandi kõik kolm laeva
kütjat ning laeva ilmus kohalik jõeloots. Laeva jõudsid ka paar
meeskonnaliiget, kes olid enne seda maale läinud ja õnneks tagasi
tulid. Varsti peale seda lasime laeva otsad kai küljest lahti ja hakkasime
liikuma Seine'i jõge pidi allavoolu mere suunas. Olime kõige
viimane laev sadamas, kui sealt lahkusime ning kusagilt tagapoolt
hakkasid kostma plahvatused ja õhku kerkisid suitsusambad. Seal
lasti õhku õlitsisterne, et need mitte sakslaste kätte ei langeks. Olin
jälle laevasillal roolis ja kuulsin pealt, mida loots kaptenile inglise
keeles rääkis. Selgus, et Saksa väed olid jälle läbi murdnud kusagil
põhja pool asuvast prantslaste kaitseliinist ja nende tankikolonnid
olid liikvel Roueni ja sealt kagu pool asuva pealinna Pariisi suunas.
See juhtus juunikuu esimesel poolel ja olukord oli muutumas väga
kriitiliseks veel sealkandis asuvatele liitlasvägedele, mis koosnesid
peamiselt Prantsuse üksustest. Lõpp ei olnud enam kaugel ja loots
oli väga mures selle seisukorra üle.
Meil oli aga veel osa kivisöelaadungist laeva jäänud ja kellelgi
polnud vist aimu, mis meiega nüüd edasi juhtub.
nuhk.Albert
Liige
Postitusi: 319
Liitunud: 06 Dets, 2007 20:58

Re: Fred Kraav - Noa Lood

Postitus Postitas nuhk.Albert »

Normandia

Le Havre'i sadamareidil läks loots laevast maha ja meie "Helios"
liikus üksinda lääne suunas, et jõuda kaugemale sõjategevuse piirkonnast,
mis oli nüüd õige lähedal. Selgus ka, et kaptenile olid antud
Rouenist ametlikud juhised viia laev Cherbourgi sadama reidile
Prantsusmaal Põhja-Normandia rannikul. Õhtuks jõudsime sihtkohta
ja jäime sinna ankrusse, et ära oodata, mida meie laevaga
edasi tehakse ja kuhu me selle ülejäänud kivisöelaadungi viime.
Kohe peale meie sinnajõudmist sattus miini otsa üks Inglise lipu all
sõitev laev ja vajus seal põhja. Veepinnast kõrgemale jäid ainult
mastitipud. Tuli välja, et Saksa lennukid oli öösel õhust merre heitnud
nn magnet-meremiine, mis vajusid sadamaeelsete madalate
vete põhja ja nendest üle sõitvate laevade kered ja propellerid aktiveerisid
neid ja nad kerkisid üles vastu laeva raudkeret ja plahvatasid
peale kontakti laevaga. See oli jälle üks uus Saksa mererelv,
mida nad olid leiutanud rannasõidulaevade uputamiseks ja nii tuli
jälle uut meresõjatehnikat juurde, mis tõi uusi laevade kaotusi. Jäime
sinna ööpäevaks ankrusse ja siis tuli käsk sõita edasi ühe teise
Prantsuse sadamalinna poole, mis asus sealt lõuna pool Biskaia
lahe ääres ja mille nimi oli St. Nazaire. Pidime sõitma ümber Bresti
poolsaare ja siis olime otsaga juba Atlandi ookeanile jõudnud, et
edasi Biskaia lahte siseneda. See võttis üle päeva ja järgmisel hommikul
jõudsime oma sihtkohta. Sealt aga saadeti meid lootsiga
kohe edasi Nantes'i linna poole, mis asub Loire'i jõe kallastel, et
seal meie ülejäänud last maale maha jätta. See oli üks tööstuslinn,
mis vajas kivisütt. Hakkasime seal kohe laadungit maha lossima ja
maale meid seal enam ei lastud, sest olukord oli vahepeal nii kriitiliseks
muutunud, et oli ainult aja küsimus, millal Saksa väed ka
sinna jõuavad. Oli tekkinud võimalus, et langeme seal lõksu, mis
oleks võinud juba varem Roueni sadamas juhtuda.
Laeva pardalt oli näha palju Inglise mundris sõdureid ringi liikumas,
kes olid taandunud lõuna suunas, olles välja jäänud Saksa
vägede piiramisrõngast Põhja-Prantsusmaal ja ootasid vist evakueerimise
võimalust tagasi Briti saartele. Prantsuse vastupanurinne
oli kokku varisemas ja nende Briti üksuste edasijäämine
sinna ei oleks sõja olukorda enam muutnud.
Paari päevaga olime oma kivisöelaadungist lahti saanud ja pidime
siis sealt laadungi veinivaate tagasi Inglismaale viima, kui tuli
jälle käsk sealt jalamaid lahkuda. Nantes'i linnast põhja pool, peale
Pariisi vallutamist olid Saksa tankiväed jälle rindest läbi murdnud
ja olid lähenemas linnale. Nad olid liikumas lõuna suunas, et okupeerida
strateegilised Biskaia lahe äärsed sadamad.
Nantes'i sadamas oli kaks Eesti lipu all sõitvat laeva peale meie
ja kuulsime kunagi hiljem, et vähemalt üks neist oli jäänud sakslaste
kätte, ja teisest laevast, mis sealt ka välja pääses koos meiega, oli
maale maha jäänud meeskonnaliikmeid, kes sealt hiljem Prantsuse
võõrleegioni sattusid. Olid vist kusagil pidu pidanud või lõbumajades
viibinud, kui see juhtus.
Prantsuse loots tõi meid jälle allajõge Biskaia laheni välja. St.
Nazaire7 i sadamalinnast mööda avamerele sõites nägime eemalt,
kuidas pommitati ja lasti põhja üks Briti sõjaväe transportlaev, mis
oli evakueeritavaid sõjaväelasi täis. Kui sinna lähemale jõudsime,
hõljus veepinnal mundrites laipu, seljas veel päästevööd, mis neid
põhja vajuda ei lasknud. Olid hukkunud vist pommiplahvatuste
tagajärjel ja mõõnavool oli neid välja viimas Biskaia lahe vetele,
söödaks kajakatele ja kaladele.
Sain jälle näha ühte sõjatragöödiat ja see juhtus minu arvates 19.
juunil 1940. See aasta oli ka vist kõige seiklusrikkam ja põnevam
minu jaoks, aga aasta lõpuni oli veel aega ja ees oli veel palju.

Portugal ja Gibraltar

Peale sealt väljumist oli meie kurss seatud otse lõuna poole Bordeaux
7 sadama suunas, mis oli Lõuna-Prantsusmaal, aga Saksa
väed olid ka juba peale Nantes7! langemist liikumas sinnapoole.
"Heliosele" jõudis raadiotelegraafi kaudu uus käsk edasisiirdumiseks
neutraalse Hispaania rannavetesse ja sealt veel kaugemale,
ümber Ibeeria poolsaare piki Portugali rannikut Gibraltarini välja.
Oli juba ööpimedus, kui me Bordeaux7 lähedusse jõudsime.
Sõitsime ilma tuledeta ning kusagilt kaugemalt Biskaia lahelt oli
kuulda pommiplahvatusi ja oli näha tulekuma horisondil. Jälle oli
vist mingi laev tabamuse saanud ja meremehi hukkunud. Meil aga
vedas jälle ja varahommikuks olime jõudnud neutraalse Hispaania
rannaveteni ja sõit läks sealt edasi lääne suunas piki rannajoont
Kap Finisterrini, mis asub Hispaania loodetipus. Sinna jõudes hakkasime
liikuma jälle lõuna suunas Portugali rannaveteni. Jõudes
Portugali edelatippu, läks sõit jälle ida poole Gibraltari väina ja samanimelisse
Briti mereväe tugipunkti, mis asub Hispaania poolsaare
lõunatipus ja valvab mereteid seal Vahemere kandis. Nägin
seal esimest korda Põhja-Aafrika Atlase mäestiku joont ja harju,
ning tundsin oma nooruslikus hinges, et minust oli nüüd saanud
üks tõeline maailmarändur.
Gibraltari sadamareidini jõudsime kunagi juunikuu lõpul ja jäime
sinna ankrusse. Seal oli juba palju teisi kaubalaevu ees, kes kõik
olid vist Prantsusmaalt välja pääsenud. Prantsusmaa oli vahepeal
alistunud ja sõda käis veel edasi vaid Briti impeeriumi ja Hitleri
Saksamaa vahel ja Itaaliast oli saanud Saksamaa liitlane.
Oli kuidagi turvaline tunne seal viibides, sest see oli siis Briti impeeriumi
üks kõige võimsamaid merekindlusi. Sadamas oli ka palju
sõjalaevu ning Gibraltari poolsaare mäeharja tipul oli näha raskekahurite
torusid, mis kaitsesid ja kontrollisid seda ümbritsevaid
veekogusid nii Atlandi kui ka Vahemere poolsel küljel.
Olime jõudnud meie "Heliosega" nende paari viimase kuu jooksul
õige kaugele Läänemerest ja mulle oli see olnud üks olnud suur
ja põnev seiklus ja oli tahe veel kaugemale pääseda.
29. juunil 1940 saatsin sealt telegrammi isale Eestisse, et anda talle
teada minu väljapääsemisest Prantsusmaalt. Teadsin, et ta oli
väga mures minu pärast, kus sõjapiirkondades laevaga ringi liikusime
Norra, Inglise ja Prantsuse rannavetes, kus oli hukkunud palju
kaubalaevu ning sõda oli uut hoogu juurde võtnud ning lõpptulemused
olid veel selgumata. Selle aja jooksul oli ka paar Eesti
laeva hukka saanud Hollandist ja Prantsusmaalt põgenedes ja isa
oli kõigest sellest väga teadlik. Ta arvas veel, et kodumaal oli turvalisem
olla, kui laevaga merel, aga elu näitas teisiti. Tegelikult juba
kuu pärast seda, kui ma talle telegrammi saatsin, oli ta juba Türil
arreteeritud ja Tallinna Patarei vanglasse edasi toimetatud. Usun,
et tal oli siis kindlasti hea meel, et mind seal ei olnud, kui see juhtus
pärast Eesti okupeerimist Nõukogude Vene vägede poolt ja Vene
tääkide toetusel uue kommunistliku valitsuse pealesurumist. Minul
seal enam igatahes kodu ei olnud ja minuga oleks võinud seal
ka üsna kehvasti minna, kuna oleksin olnud võimeline relvaga
vastu hakkama, kui nad teda sealt ära viisid. Olin siis väga kange
iseloomuga nooruk, kes oleks olnud kõigeks valmis, et isa ja enda
au päästa.
Sellest kõigest, mis juhtus seal Eestis, sain teada mõni aasta hiljem
Ameerikas, kus ma Punase Risti abil sain ühendust võtta oma
isa vanema venna, lelle Jaan Kraaviga Antslas.
Peale meie "Heliose" oli Gibraltari reidil veel paar Eesti laeva,
aga maalemineku võimalust meie meeskonnal seal ei olnud. Laevast
sai maal käia vaid kapten, laeva ametlikkude asjade ajamiseks
ja tema kaudu saingi ma ka oma telegrammi sealt välja saata, aga
kas isa selle ka kätte sai, seda ma teada ei saanud. Ta viimane kiri
mulle oli posti pandud Türil 3. juunil ja kätte sain selle mitu kuud
hiljem Inglismaal.
Sinna Gibraltari reidile tuli aina laevu juurde ja kõik ootasid vist
mingeid juhiseid edaspidisteks ülesanneteks. Olime seal olnud
juba nädalapäevad, kui tuli käsk ühte lähedalasuvasse Lõuna-Portugali
sadamasse sõiduks, et seal Inglismaa jaoks mingit kaupa
peale laadida. Kui mõnetunnise sõidu järel sinna jõudsime, siis selgus,
et peame sealt edasi jõge mööda üles sõitma ühe väikese jõesadamani
Portugali ja Hispaania piiril. Jälle läks sõit lootsiga jõge
mööda üles, kus vasakul pool oli Portugali ja paremal Hispaania
riik. Oli väga huvitav, sest sai näha väga omapärast ja erinevat
Lõuna-Euroopa Ibeeria poolsaare maastikku. Oli väga huvitav, erinev
sellest, mida olin kunagi varem näinud. Sai näha külasid, puid
ja muud taimestikku, mis oli väga erinev Läänemeremaade, Briti
saarte ja Prantsuse maastikust. Jõudsime lõpuks oma sihtkohta ja
panime oma laeva otsad kai äärde, kus oli ruumi vaid ühele laevale
ja kus polnud midagi peale ühe väikese maaküla ja lähedal asuva
vasemaagikaevanduse. Selgus, et hakkame seal peale laadima vasemaaki
Inglise sõjatööstuse jaoks. Sellest metallist toodetakse püssipadrunite
ja kahurite laskemoona kesti ja sellist kraami läheb sõjaolukorras
palju vaja. Seda toormaterjali olid Eesti kaubalaevad
juba aastaid enne sõda Inglismaale vedanud nii Hispaaniast kui
Portugalist ja seda jätkus ka ballastiks Käsmu laevaühistuse laevadele,
kui nad tagasi koduranda jõudsid ja millega kaeti kaptenite
tütarde- tenniseväljakud tavalise liiva või kruusa asemel. Ballast
pidi laevadelt maha võetama, enne kui laevad Tallinna laevatehasesse
iga-aastasele remondile läksid. Hiljem kuulsin seda kõike
oma ämmalt, kes oli sealtkandist pärit ja tundis hästi seda eluolu
seal enne sõda.
Selle raske maagi pealelaadimine oli aeglane ja vaevarikas töö,
kuna seda toodi väikeste konkudega laevakaile lähedal asuvast
kaevandusest ja kuidagiviisi käsitsi laeva luukidesse edasi kühveldati.
Olime seal õige mitu päeva, enne kui sellega toime saime ja
sealt tulema sai. Oli huvitav seal peale tööpäeva ringi hulkuda ja
kohaliku küla lähema ümbruskonna maaelu jälgida. Igal pool oli
näha palju eesleid, kitsi ja lambaid. Mäenõlvakutel kasvasid viigipuud,
mille vilju me näppamas käisime, mõnuga sõime ja kohalikku
punast veini peale jõime. See oli jälle meile, Läänemere kasvandikele
uus ja omapärane läbielamus. Õhtuti käis aga kohalikus
külakõrtsis kirglik kitarride muusika ning poisid said kohalike
näitsikutega ka veidi tantsu lüüa ja kurameerida. Kaugemale see
asi aga ei läinud ja isegi Tiivitsal ei olnud seal mingit edu nendega.
See kõik aga lõppes, kui maagilast peal oli, laeva luugid kinni
pandi, poomid alla lasti ja landgang tagasi pardale tõsteti. Siis lasime
laevaotsad lahti ja loots laevasillal, liikusime tagasi allajõge
mere suunas.
Mõni tund hiljem olime jälle tagasi Gibraltari sadamas ankrul, et
jääda ootama järgmist konvoid tagasi Briti saartele. Laevu kogunes
sinna aina juurde ja paar päeva hiljem tuli kätte sealt lahkumine.
Sõit läks läbi väina otse Atlandile ja sealt suure ringiga ümber Ibeeria
poolsaare edasi põhja suunas, vältides Biskaia-lähedasi veealasid,
mis olid nüüd täielikult Saksa õhu- ja mereväe kontrolli all,
ning kust sooritati luurelende ja rünnakuid konvoide peale. Varasuvine
ookean oli vaikne ja rahulik ning meie umbes 50-laevaline
konvoi koos Briti saatelaevadega liikus seal rahulikult ja aeglaselt
edasi. Terve selle konvoi reisi jooksul ei juhtunud midagi eriti erutavat.
Siiski, Biskaia lahest mööda sõites lendasid meie konvoist
üle kaks saksa luurelennukit, mille pihta avati õhutõrjetuli meie
saatelaevade poolt. Pomme nad alla ei lasknud, olles vist liiga kõrgel,
et kedagi tabada ja nendele ka keegi vist pihta ei saanud. Tegid
tiiru ümber konvoi ja lendasid siis tagasi Prantsuse ranniku suunas.
Saksa Luftwaffe oli arvatavasti seal juba oma sõjalennuväljad
käiku pannud ja tegid vist nüüd proovilende edaspidiseks tegevuseks
Briti saartele siirduvate kaubalaevade ründamiseks. On teada,
et umbes pool aastat hiljem lasti nende poolt põhja üks Hispaaniast
Inglismaale teel olev "Eero" laevaühingule kuulunud aurik, "Eerole"
kuulus ka meie "Helios". Surma olevat saanud mitu meeskonnaliiget.
Teenisin peale sõda Ameerika laeval koos eesti mehega,
kes sealt eluga pääses. Ta kirjeldas, kuidas see juhtus kusagil Biskaia
lahel ja kuidas nad ainsa terveksjäänud päästepaadiga tagasi
Lõuna-Inglismaa rannani jõudsid.

Suvi 1940, Garston

Sellised vanad aeglased aurikud nagu "Helios" olid liiga madala
kiirusevõimega, et hiljem tavalise konvoiga liituda. Nii tegid nad
neid ohtlikke reise ilma mingi kaitseta ja neid lasti põhja veel mitu
enne sõja lõppu samades vetes, teel Põhja-Hispaaniast Lõuna-Inglismaale
üle Biskaia lahe. Seal lahe põhjas puhkab vist palju eesti
meremeeste luukeresid ja keegi ei tea nende täpset arvu. Nende
laevade peal, kes seda vahet sõitsid, maksti tavaliselt kõrgeimat
palka lisatasude näol ja leidus vist piisavalt mehi, kes nende peale
teenima läksid, lootusega ellu jääda. Seekord aga jõudsime kõik
tervena kohale Inglise rannavetesse, kus osa konvoi laevadest siirdusid
piki Doveri väina Southamptoni ja Londoni sadamate suunas.
Ülejäänud koos meie "Heliosega" liikusime aga edasi Iiri mere
poole. Meid aga suunati enne sinnajõudmist Bristoli lahe ääres
asuva Swansea sadamalinna poole, mis asub Walesi lõunarannikul.
Oli juba juulikuu lõpp, kui sinna jõudsime ja kai äärde saime.
Seal ootasid meid ees masendavad uudised Balti vabariikidest ja
nende okupeerimisest Nõukogude Vene sõjajõudude poolt. Kuigi
eelaimdus oli ju olemas, tuli see värske uudis meile nagu pang jääkülma
vett pähe. Minule mõjus see vist kõige raskemini, sest teadsin
hästi oma isa eluaegset Nõukogude Vene vastast hoiakut ning
tema tegevusest Vabadussõjas ja hiljem politseiteenistuses Petseri
ning ka Irboska politseijaoskonna komissarina. Midagi head seal
oodata ei olnud ja hilisemad uudised Eestist tõendasid seda. Olime
kõik üsna tusases tujus, aga mu sõbral Tiivitsal oli juba kohalik
"pruut" olemas, kes ta tuju aitas parandada ja meele lõbusana
hoida.
Sadamas oli üks Eesti laev veel ja nende meestega istuti õhtul
kohalikus sadamakõrtsis õlut juues ja juttu ajades. Mina olin aga
jälle pikka öövahti määratud ja mul polnud ka huvi tollest tegevusest
seal osa võtta. Oli parem üksinda olla ja omaette mõtteid mõlgutada
kõige selle üle, mis oli vahepeal juhtunud peale meie viimast
Inglismaal viibimist kaks kuud varem. Lugesin hoolega
kohalikke lehti ja ajakirju ning samuti kuulasin BBC raadiosaateid
Londonist. Süda vaevas isa edaspidise saatuse üle ja hinge näris
abituse tunne, sest sinna polnud enam midagi parata ja eeldada
võis ainult halvemat. Oli väga raske olla, sest side temaga ja mu kodumaaga
oli nüüd siis lõplikult katkenud ning ees ootas ebakindel
tulevik. Vaim oli valmis kõigeks, aga vastust sellele, kuidas seda
läbi viia, veel ei olnud. Puudusid igasugused tulevikuplaanid ja
sihtmärgid.
Peale vasemaagi maha lossimist Swanseas tuli käsk liikuda edasi
Liverpooli suunas, mis asus sealt põhja pool iiri merel. Tuli sõita
ümber Walesi poolsaare Mersey jõe suudmesse, kust loots viis
meid jõge mööda üles kuni Garstoni linna väikesadamani. Olime
seal olnud mõni kuu tagasi, kui käis veel kaubavedu Göteborgi ja
Briti sadamate vahel. Selle suhteliselt lühikese aja jooksul oli aga
sõja-ja geopoliitiline olukord Euroopas väga muutunud, mis pani
ohtu pfolju seniseid tõekspidamisi ja usu rahvusvahelise õigluse
üle.
Meie "Helios" viidi igatahes sinna kai äärde ja panime seal otsad
kinni. Keegi ei osanud siis veel aimata, et jääme sinna paigale vähemalt
kolmeks kuuks. See kõik juhtus 1940. aasta suvel ja sügisel ja
see on mul ikka veel mälus ja silmade ees, praegu 62 aastat hiljem.
Meeskonnale tehti seal Briti vastuluure ja sadama turvateenistuse
poolt isikutunnistuste kontroll ja siis anti kõikidele kätte maalkäimise
luba kui isiklik dokument. Ilma selleta ei lastud sadamaväravast
välja. Niipea kui ametlik tööpäev lõppes ja kohe peale õhtusööki
ruttas peaaegu terve meeskond landgangist alla kai peale ja
sealt edasi Garstoni linnaosa keskusesse, kus asusid postkontor,
politseijaoskond ja mis kõige tähtsam, linna parim õllepubi.
Mõnedel meie meestel olid seal juba esimesest reisust kohalikest
õrnema soo esindajatest tutvused olemas ning nüüd mindi neid
uuendama. Tiivits oli esimene, kes linna poole tõttas. Tal oli siin
kindel pruut juba varem olnud ja ta lootis, et see veel saadaval on.
Linnas muide oli siis suur nooremate meeste puudus, sest paljud
olid läinud kas merele või Briti sõjavägede teenistusse, et kaitsta
Impeeriumi ja kuningakrooni. Sellepärast oligi meiesuguseid nooremaid
rahadega meremehi vaja lõbusama elu käikupanemiseks
seal.
Olin peaaegu ainuke, kes laeva maha jäi koos katlakütjaga masinaruumis
ja teise tüürimehega, kes oli vahis õhtul kella kaheksani,
kuni mina teki ja landgangi vahi üle võtsin. Pidasin seda auks, et
mind niipalju usaldati. Mul polnud ka mingit erilist tuju seal maaleminekuks,
kuna polnud veel mingeid tutvusi ja meeles oli ikka
mu prantsuse Annette. Temaga oleksin veel heameelega kokku
saanud, kui see oleks kuidagi võimalik olnud. Kahjuks oli see kõik
aga möödas ja parata polnud enam midagi.
Öösel üksinda vahis olles istusin tavaliselt seljaga vastu sooja
laevakorstent ning alt katlaruumist tõusis soe õhk ventilatsioonirestide
vahelt minu püksitagumiku alla. Sinna maha olin ka ühe
tühja kartulikoti pannud ja nii oli mugav ja mõnus seal istuda ja rahulikult
mõtiskleda. Vahetevahel sai ka paar tundi tukkuda, kuni
maalt hakkas peale pubide sulgemist mehi tagasi laeva jõudma.
Minu kohustus siis, kui keegi liiga palju õlut joonud, oli teda laevatrepist
üles ja edasi laevavööri all asuvasse ruhvi aidata ning igaks
juhuks kaasa minna. See oli minu töökohustus ja vastutus ja selle
oli juba mitu kuud tagasi tüürimees Laasson mulle selgeks teinud.
Ta teadis, et olen igatpidi kohusetruu ja ta usaldas mind. Arvas ka,
et olin saanud hea ja kindlakäelise kasvatuse oma isalt ja selles oli
tal õigus. Oli sooja, aga samal ajal soolase huumoriga vanem kogenud
meremees, kes oli sõitnud aastaid enne sõda Briti laevadel
madrusena ja puusepana. Samuti oli tal olemas Inglise teise järgu
tüürimehe kaugsõidu diplom, mis ei olnud mitte kergelt kättesaadav
dokument ühele välismaalasele. Ta tundis hästi seda maad ja
rahvast ning nende kombeid ja ta oli mulle väga heaks õpetajaks ja
ülemuseks. Pidasin temast väga lugu ja see tunne oli vist vastastikune.
Ta oli oma naisest Saaremaal lahku läinud ja just enne sõda
lagasi merele pöördunud, et temaga mitte enam kokku elama
jääda. Tal oli ka Garstonis juba varasemast ajast mingi tutvus
olemas, sest laeva tagasi tuli ta alles hommikul koos Tiivitsaga.
Masur
Liige
Postitusi: 51
Liitunud: 17 Veebr, 2012 12:37
Kontakt:

Re: Fred Kraav - Noa Lood

Postitus Postitas Masur »

Miks inimene pole kunagi rahul?
Kui lugupeetud härra Lemet postitas härra Korgi seiklusi, siis tundus pidevalt, et ta on kiusupunn(hr.Lemet, mitte hr. Kork)- liiga vähe!
Nüüd härra Nuhk.Alberti puhul jälle häda- liiga palju!
Kaine mõistus ütleb küll, et sa ei pea mitte korraga kõike lugema vaid võib ka tasapisi.
See pole siiski võimalik.
Praegu vedas, sattusin lugema õhtul, mitte kallil tööajal.
Lõpetuseks. Austatud Nuhk.Albert- ootame huviga lisa!
nuhk.Albert
Liige
Postitusi: 319
Liitunud: 06 Dets, 2007 20:58

Re: Fred Kraav - Noa Lood

Postitus Postitas nuhk.Albert »

Tegelikult ei oleks üldsegi suur vaev kogu materjal korraga üles riputada. Asi on lihtsalt laiskuses ja mis pattu salata - pinget tekitada ning anda põhjust ikka ja jälle vaadata kas uusi postitusi ei ole tekkinud. Laiskuses selles mõttes, et tekstituvastus programmiga tehtud .pdf faili ei viitsinud õigel ajal redigeerida ning sellel failil olevat vigast teksti siia kopeerides tuleb hulgim vigu parandada (programm tõlgendab ebaselget tähte oma arusaamist mööda). Ja nii tulebki tekst silmadega üle libistada ning suuremad vead parandada. Kindlasti on vigu palju, näiteks l tähe asemel peaks t olema ning muudki mis kiiruga silma pole hakanud. Protseduur paberraamatust kuni esimese postituseni võttis aega alla nelja tunni, enamus ajast toimetas arvuti omapead. Suureks abiks oli paraweebi postitus e-raamat. Kuidas teha?

------------------------------------------------------------------------------------------

Kiri Churchillile

Umbes nädal peale sinnajõudmist pandi meie laev mingit laadi riigiaresti
alla ja võeti ära õigused sadamast merele sõitmiseks. Selgus,
et NSVL võimud, kes olid siis veel Hitleri Saksamaaga heades
suhetes, varustades neid kütusega ja igat sorti tööstusmaterjalidega,
nõudsid Eesti laevade väljaandmist neile, samuti tahtsid nad
nendele sunduslikku väljasõidukorralduse käsku panna Põhja-Venemaa
Murmanski sadamasse edasisõiduks. Sakslased olid ka
omalt poolt lubanud neid puutumata jätta, kui nad inglaste teenistusest
lahkuvad. Nendel jälle omakorda oli igat kaubalaeva hädasti
vaja Saksa mereblokaadist põhjustatud kaotuste tagajärjel. Nõukogude
Venemaad peeti siis seal Hitleri aitajaks ja isegi passiivseks
hingeliitlaseks, kellel oli ühiseid huvisid ja sihte. Nad olid ju koos
Poolamaa vallutanud ja omavahel pooleks jaganud ning hiljem
Soomet rünnanud ning ilma Molotov-Ribbentropi paktita poleks
ka Teist maailmasõda puhkenud. Nende kahe diktaatori, Stalini ja
Hitleri tolleaegne poliitiline koostöö põhjustas seda. Sellest pole
aga hilisem ajalugu midagi maininud ja see tõik on sihilikult unustusse
jäetud hilisemate poliitiliste ja ebamoraalsete kompromisside
ja lepingute tulemusena.
Igatahes kuulduste järgi pidi Briti saarestiku sadamates viibima
umbes 80 Eesti lippu kandvat laeva koos paarikümne Läti ja mõne
Leedu laevaga. Eesti oli 1939. aastal kolmest Balti riigist kõige aktiivsem
kaubalaevandusega tegelev maa. Olime ju ka olnud mererahvas
juba muistsest ajaloost saadik ja meri on vist ka meie veres.
Nii me siis ka jäime Briti sadamatesse kõik koos niiöelda poliitilisteks
mängukannideks, kelle edaspidise saatuse üle võiks venelastega
edasi kaubelda. See oli väga keeruline juriidiline ja poliitiline
olukord, sest meie vabariigist oli saanud nüüd üks väike osa
suurest ja laiast Nõukogude Vene impeeriumist. Inglastel oli aga
oma Briti kuninglik impeerium, millele ei olnud veel mingit lahendust
leitud ja see võttis kõikidel seal tuju ära, olles nii ebakindlas
seisundis. Peaaegu keegi meist Murmanskisse sõita ei tahtnud, aga
oli võimalus, et meid sunnitakse seda tegema, kui nende kahe
suurriigi vahel mingi salajane kokkulepe tekib.
"Heliose" pardal oli ainult üks mees, kes oli poliitiliselt teistmoodi
häälestatud kui ülejäänud meeskonnaliikmed. Ta oli laeval
katlakütja ja käitus nüüd NSVL proletaarlasena ning oli räuskamisvaimu
täis, kes uskus ja lootis, et tagasipöördumine uuele suuremale
kodumaale saab teoks. Mitmetel meist tekkis temaga vaidlusi
ja mina olin ka üks nendest. Arutasime siis nendega omavahel
seda kahtlast seisukorda ja tulime otsusele, et kui peaks teoks saami)
meie sunduslik edasisaatmine Murmanski, siis see mees ei
peaks sinna jõudma. Teda oleks pidanud siis ühel pimedal ööl merel
teel sinna üle parda toimetatama, kui ta katlaruumist tekile
oleks jõudnud peale vahetust. Olime arvamusel, et meie laeva
Murmanskisse jõudmisel oleks ta valmis näpuga näitama nende
peale, kes temaga poliitika üle vaielnud olid. Otsustasime, et muud
valikut meil üle ei jää, kuna oma nahk on ikka kõige kallim ja seda
tuleks iga hinna eest hoida sellises ohtlikus olukorras, mis tekkida
võis. Õnneks aga see asi nii kaugele ei jõudnud ning pika ja mureliku
ooteaja möödudes tuli teine lahendus. Sinnani oli aga veel palju
aega ja selline ebaselge olukord käis närvidele.
Tallinna raadiot me enam sealt kuulata ei saanud, sest Eesti meremeeste
saateid enam eetris ei olnud ja jaam ise oli vist mingi teise
lainepikkuse peale üle viidud või hoopis seisma pandud. Samuti ei
tulnud sealt enam mingit posti ning telegraafisidet ka enam ei olnud.
Olime ühesõnaga niiöelda "lindpriid" poisid, kellel oli vähe
valikut, mida edasi teha.
Peale selle tuli meile kaela veel üks "prohmakas", kui vööri all
ruhvis elavatel meeskonnaliikmetel võeti järsku ära maalemmeku
load. Maale pääsesid nüüd ainult kapten ja laeva juhtkond. Olime
kõik hämmastunud selle uue ootamatu olukorra üle ning ei osanud
esialgu midagi selle otsuse vastu teha. Selgus tuli aga järgmisel
päeval, kui laeva saabus mind külastama Garstoni sadama sõjaväelasest
turvamees, seersant Ivor Binding, kes oli olnud väga
imponeeritud minu heast inglase keele oskusest. Ta oli saanud
mulle heaks tuttavaks selle kuu jooksul, kui me seal tegevuseta
lebanud olime. Ta rääkis mulle, et meie kapten olevat tema ohvitserist
ülemusele kaevanud, et me kõik siin, vööriruhvis elavad
meeskonnaliikmed, pidime olema ägedad kommunistid ja hädaohtlikud
Inglismaa vihkajad. Tema ise seda ei uskunud ning tahtis
kuulda minu isiklikku seisukohta selles asjas. Hakkasin selle
"jama" peale naerma ja seletasin talle, et meil on siin ainult üks, kel
on selliseid kalduvusi. Seersant Binding palus mul siis kõik kohalolevad
mehed kokku kutsuda, et seda olukorda selgitada ning kuidagi
ära lahendada. Oli pühapäev ja kõik olid kohal ja vabad, välja
arvatud see "punane" kütja, kes oli parajasti katlaruumis vahis.
Mina seletasin siis nendele selle olukorra ära ja tegin omalt poolt
ettepaneku, et kirjutaksime õige peaminister Winston Churchillile
kirja meie eestlastest meeskonna soovist siia inglaste poole teenima
jääda ja mitte meid venelastele koos laevaga üles anda.
Seersant Binding jäi selle otsusega rahule ja lubas sellele järgmisel
päeval järele tulla ja lahkus laevast. Hakkasin selle kirja kallal
kohe tööle. Tegin kõigepealt eestikeelse teksti, millega kõik sealviibijad
rahule jäid ja siis tõlkisin selle ümber inglise keelde. See võttis
mul aega, aga sain lõpuks hakkama ja me kõik kirjutasime oma allkirjad
alla. Järgmise päeva hommikul tuli seersant tagasi laeva ja
viis selle kirjaliku tõendi endaga kaasa, et seda oma ülemusele näidata
ja siis ametlikult posti panna peaministrile edasisaatmiseks
koos nendepoolse saate- ja seletuskirjaga.
Läks mööda umbes nädal, kui nendele jõudis vastus peaministri
sekretärilt ja millele Winston Churchill oli oma allkirja andnud. See
oli adresseeritud minule edasiandmiseks ja peaminister tänas mind
ja mu laevakaaslasi meie siirast tahtest neid aidata. Olin nüüd tehtud
poiss kohalike inglaste silmis ja päev hiljem, mis juhtus olema
laupäev, tuli seersant Binding jälle tagasi laeva ja andis meile kõikidele
uued maalkäimise dokumendid. See kõik sündis kapteni teadmata
ja ilma tema nõusolekuta.
Kohe peale õhtusööki panid mehed oma linnariided selga ja liikusid
kõik koos grupina laeva midship'i (keskosa), kus asus landgang.
Seal viibisid parajasti ka kapten ja tüürimees Laasson, kes
olid samuti maaleminekuks valmis. Nähes meid maale minemas,
röögatas kapten, hämmeldunud ilmega näol: "Kes, pagan võtaks,
on teil lubanud maale minna?"
Mehed irvitasid talle vastuseks näkku, lehvitasid ta nina all
maalemineku lubasid ja liikusid landgangist alla. Jälgisin seda
vööritekilt, sest mul oli ees ööpikkune tekivaht ja jäin edasi laeva,
et minna maale järgmisel päeval.
Kaptenile selgus ka see uus olukord päev hiljem, kui ta läks sadamakapteni
kontorisse asja uurima. Ma ei tea, mida nad temale
seal rääkisid, aga minu peaosa selles tuli välja ning mul läks edaspidi
laevaelu pingelisemaks kui kunagi varem, mis puutus suhetesse
temaga. Tüürimees Laasson kohtles mind vanaviisi, kuna aga
kapten Siig püüdis mind nöökida igal võimalusel, kui ma kuidagi
ta silmade vahele jäin. Midagi rohkem ta aga teha vist ei julgenud,
kuna ta oli teadlik sellest, et meil on sadamakontoris häid sidemeid.
Selle eest aga ruhvi meeste keskel olin ma igati "kõva poiss"
ja nad püüdsid mind aidata nii palju kui võimalik. Laeva õhkkond
oli aga peale seda vahejuhtumit väga pingeliseks muutunud, mis
puutus ka teistesse meeskonnaliikmetesse, kuna kapten umbusaldas
meid kõiki. Mind aga kõige rohkem, sest olin olnud see eestvedaja,
kes vastuseisu temale edukalt läbi viis.
Mul hakkas tekkima tugev soov "Heliosel" kusagile mõnele teisele
laevale üle minna, et sellest keerulisest jandist välja pääseda.
Kuidas aga seda tegelikult läbi viia, ma kahjuks veel ei teadnud,
sest sõjaaegsel Inglismaal oli välismaalasel väga raske midagi ette
võtta. Rääkisin sellest oma sõbrale seersant Bindingile ja ta lubas
mind aidata. Ta oli ka minuga nõus, et sinna laeva edasijäämine ei
sobinud mulle enam, kuna olin tegelikult kapteni autoriteedile
vastu hakanud ja teda alandanud ülejäänud meeskonna silmis.
Vahepeal olid aga kuuldused liikuma hakanud, et vähemalt üks
Eesti laev olevat kusagilt Inglismaalt Murmanski poole sõitnud ja
see tegi meid kõiki seal laevas väga ärevaks. Mõne päeva järel aga
lahenes kõik, kui laeva pardale jõudis üks Briti mereväe ohvitser ja
temaga koos keegi Nõukogude Vene saatkonna esindaja Londonist.
Kohe peale seda rivistati terve laeva meeskond eesotsas kapteni
ja juhtkonnaga laeva keskosa tekile. Kokku oli meid seal kakskümmend
hinge.
NSVL saatkonna esindaja päris kõigepealt vene keeles, kas keegi
meie seast ka keelt valdab. Mingit venekeelset vastust sellele aga ei
tulnud. Meid oli aga laevas neli, kes seda valdasid, mina kaasa arvatud.
Ta kordas küsimust uuesti, aga keegi meist neljast ei reageerinud
ja ta hakkas siis inglise keeles edasi rääkima. Seda kahjuks
valdas aga vähe meist seal, välja arvatud laeva juhtkond ja mina.
Selles kõnes lubati meile kõike ning lubati meil uuele suurele ühendatud
Vene emamaale tagasi pöörduda, nagu kogemata eksinud
lastel. Lubati anda uued Nõukogude Liidu passid, igat liiki vaba
haridust ning palju muid soodustusi, mida kõike, enam ei mäleta.
Seal pidi voolama ainult mesi ja piim ning ees ootas mingi punane
paradiis, kus antakse andeks kõik meie endised teod ja väärarvamused.
Ning lõpuks tänas ta meid, et oleme jälle vabatahtlikult
tagasi pöördunud oma suure tõelise ja ainsa kodumaa rüppe.
Kui kõik oli lõpuks ära räägitud, võttis ta oma portfellist veripunase
Nõukogude Vene lipu ja käskis kaptenil selle laeva ahtrisse
Pesti lipu asemele heisata. Kapten keeldus seda tegemast ja siis liikus
see venelane ringiga kõikidest laeva meeskonna liikmetest
mööda, pakkudes neile oma lippu. Keegi aga seda ei puudutanud,
vaid panid hoopis oma käed selja taha ning ei teinud sellest lipust
väljagi. Meie punaka vaimuga katlakütja ei julgenud ka seda siis
puudutada, kartes vist meie teisiti häälestatud laevakaaslaste reaktsiooni.
Briti sideohvitser vaatas seda kõike muigava näoga pealt ja mainis
lõpuks, et meeskond pole nähtavasti kuidagi huvitatud. Siis
aga sai venelane silmnähtavalt vihaseks, kõndis tagasi kapteni
juurde ja käratas: "Kapten Siig, ma käsin teid jalamaid tolle sinimust-
valge kaltsu sealt ahtrist maha võtta ja teie õige riigilipu
sinna asemele heisata'"
Kapten aga käratas talle inglise keeles vastu: "Ma löön su, neetud
vene närukaela maha, kui sa mu laevast kohe ära ei kao!"
Sellepeale vastas too pilkavalt ja väga tähenduslikult: "Ära
unusta, seltsimees kapten, et sinu naine ja laps on veel kodumaal ja
nad on otseselt vastutavad sinu praeguse käitumise ja meie käsu
mittetäitmise eest."
Siis aga tahtis juba maruvihane kapten talle kallale tulla, kuid
inglane sekkus nende vahele ja hoiatas neid mõlemaid jõutarvitamise
eest, kuna see ei lahenda midagi nii delikaatse poliitilise probleemiga
puhul. Pöördus siis tagasi oma tähelepanuga vene ametniku
poole ja mainis tasakaalukalt, et terve laeva meeskond ei paista
sellest kõigest huvitatud olevat ning laev jääb seetõttu siia sadamasse
paigale ja ees ei ole mingit Venemaale sõitu. Lisas ka, et
ainult siis, kui meeskonna enamus oleks nõus olnud, võinuks see
teisiti lõppeda.
Taolise lõpliku otsuse järel pööras nüüd juba silmnähtavalt raevus
venelane meile selja ja läks valjult vene keeles vandudes laeva
landgangist alla kai peale. Briti ohvitser järgnes talle ja viipas meile
jumalagajätuks käega. Enne seda aga soovis ta meile meeldivat
edasiolekut Inglismaal ja pilgutas tähendusrikkalt silma, vihjates
sellega oma poolehoiust meile.
Peale seda keegi meid enam tülitama ei tulnud, ja arvatavasti
tehti samalaadne visiit kõikidele Inglismaa sadamates viibivatele
Eesti laevadele ning enam-vähem samasuguste tagajärgedega. Sellest
ajajärgust alates jäime meie, eesti meremehed seal persona non
grata seisundisse Nõukogude Venemaa silmis ja meid enam ametlikult
ei olnud, kuna meid peeti reeturiteks, kelledel polnud enam
mingit staatust ja keda pidi täielikult maha salgama ja ignoreerima.
Igatahes Nõukogude Eesti ajaloos meid ei ole ja sellest meie panusest
ja inimkaotustest liitlaste poolel teenides kusagil midagi kirjas
ei ole. Püüan seda olukorda nüüd parandada, et see liiga hiljaks ei
jääks.
Jõudis kätte septembri lõpp ja me viibisime ikka veel Garstoni
sadamadokis. Mida tulevik toob, ei teadnud keegi ja nii me elasimegi
seal laevas päevast päeva edasi.
Saksa Luftwaffe õhurünnakud Inglismaa linnadele olid alanud
ja eriti raskelt kannatada sai London. Oli karta ka rünnakuid strateegiliselt
tähtsatele Liverpooli sadamarajoonidele, kuhu jõudis
suurem osa Atlandi ookeanil liikuvast kaubalaevastikust, olles otseühenduses
Põhja-Ameerika mandri sadamalinnadega. Siin oli
öösel täielikult pimendatud ja seda nimetati blackouf iks, aga sellegi
peale vaatamata juhtus seal nüüd Saksa luurelennukite ülelenile.
Olid vist ette valmistamas edaspidisteks rünnakuteks. Ühel
kottpimedal ööl, kui olin laevatekil öövahiks, kõlas õhuhäiresireen
ja oli kuulda lennukimootorite mürinat. Käiku pandi maal asuvad
helgiheitjad ja avati tuli õhutõrjekahuritest. Nägin oma silmaga
ühte üle lendavat Saksa lennukit, mis oli sattunud helgiheitja haardesse.
Lennuk pihta ei saanud ja pomme ka ei visanud. Tegi tiiru
üle linna ja kadus jälle ida suunas pilvede vahele.
Olin enne seda just tukastanud ja nägin unes oma isa. Ta seisis
kusagil minu vastas ja oli tulnud minuga jumalaga jätma. Kui küsisin
temalt, kuhu ta läheb, vastas ta, et ei tea, aga et me kunagi enam
üksteist ei kohta. Kohe peale seda ärkasin üles lennukimootori
müra kuuldes. Peale lennuki ülelendu mõtlesin hiljem veel kaua
selle lühikese tähendusrikka unenäo üle. Arvan siiani, et see oli
mingi meie hingede vaheline telepaatiline side, kui ta minu peale
mõtles, kusagil kaugel asuvas Tallinna Patarei vanglas. Sain peale
sõda teada, et ta oli tollel perioodil seal vangis istunud ja vist aimanud
ette oma eelseisvat lõppu. See kõik tegi tuju väga kurvaks ja
hingerahu oli häiritud. Istusin seal pimedas ja mõtlesin terve öö
sellele juhtumile.
Vahekord kapteniga oli veelgi rohkem halvenenud ja teadsin, et
pean sealt "Heliose" pealt maha tulema niipea, kui vähegi võimalik.
Arutasin seda jälle oma sõbra Ivor Bendingiga ja ta lubas teha
kõik, et mind aidata. Tal oli palju ametisuhteid kõikide laevadega,
mis Garstoni sadamasse sisenesid, et oma laadungeid seal maha
laadida.

Norra laeval "Velox

Läks mööda veel paar nädalat, aga siis ühel hommikul oli ta tagasi
"Heliosel" ja ütles, et sinna oli jõudnud üks suur Norra
kaugsõidulaev, kel oli vaja ühte nooremmadrust ja teist norralast
seal kusagil leida ei olnud. Ta oli minust tolle laeva kapteniga
rääkinud ja mind sinna soovitanud ning kapten oli nõus minusugust
noort eestlast oma laeva meeskonna liikmeks võtma. Nõustusin
jalamaid, sest laev oli otse meie vastas, teisel pool dokki asuva
kai ääres lossimas maha puulaadungit, mis oli toodud üle Atlandi
Kanadast.
Seersant Binding lahkus laevalt ja mina suundusin kohe taha
ahtrisse kapteni büroosse ja nõudsin mahamaksu "Heliose" pealt,
kuna olin leidnud endale uue töökoha. Kapten Siig irvitas aga sellepeale
mulle õelalt näkku ja viskas mind sõimuga sealt välja. Kuna
olin töölt vaba, ruttasin kohe maale seersant Bindingi ametipaika.
Seal oli ka tema ülemus ja rääkisin neile, mis oli juhtunud "Heliosel".
Nad tulid mõlemad minuga tagasi laeva ja kaptenile anti
käsk mind laevast kohe maha maksta. Hea, et oli selliseid tuttavaid
ja sõpru, aga olin vist selle ära teeninud oma Churchilli kirjaga.
Mahamaksu ametliku töö tegi ära vanemtüürimees Laasson.
Peale selle surus ta mu kätt ja soovis mulle õnne minu ülenduse
puhul tekipoisist nooremmadruseks ja kaugsõidu ookeanilaevale
üleminemise puhul.
"Oled tubli poiss, Mati, ja ma tean, et sa saad selle uue ametiga
hakkama!" Need olid ta jumalagajätusõnad mulle, kui ta andis kätte
mu Eesti meremehe palga ja töölepingu raamatu koos minu saldol
olnud rahaga ning lisaks veel ingliskeelse soovituskirja minu
meretöö võimete ja kohusetruu oleku kohta.
Peale seda läksin ette vööri oma ruhvi, kus pakkisin kõik oma
asjad ja riided ning koos seersant Bindinguga kõndisime ümber
doki Norra mootorlaeva "Veloxi" pardale. Seal võeti mind kohe
sõbralikult vastu, munsterdati meeskonna liikmeks ja nii astusingi
ma ametlikult "Notrarshipi" kaubalaevastiku teenistusse, mis oli
samavõrdne Norra mereväes teenimisega. Nii lõppes ka minu Eesli
kaubalaevastikus teenitud aeg 29. oktoobril 1940. Olin teeninud
kokku 14 kuud kahel Eesti laeval ja mu mereelus algas uus ja põnev
periood, mis viis edasi üle Atlandi ookeani ja sealt veel kaugem-
ale Vaiksele ookeanile. Tundsin, et minust hakkab nüüd saama
üks tõeline "merejänki" ja maailma ulgumeredel ringiseikleja. Olin
uhke enda üle ja lootsin, et mu isa saab ka kuidagi sellest teada ja
minuga rahule jääb. Ma ei teadnud siis veel, et ta oli juba vangis ja
et ma teda enam kunagi elus ei kohta. Too unenägu, mida olin
"Heliosel" näinud, oli viimane elumärk temast. Ma ei ole eriti eba-
usklik , aga see pani tõesti mõtlema, et teatud inimestel võib olla
selline hingeline side, mida on võimatu ratsionaalselt ja loogiliselt
ära seletada. Olid saatuslikud ja emotsionaalsed asjad, mis mõju-
sid paljudele ja jätsid hinge tundeid, mis jäävad sinna elu lõpuni.
Igatahes sellel päeval, 29. oktoobril 1940, algas uus ajajärk mu
mereelus ja ma pidin kohanema ja ennast sinna uude õhkkonda
sisse elama. Olin selle Norra laeva umbes 35-liikmelises meeskonnas
ainuke eestlane ja pidin esialgu nendega läbi käima ainult inglise
keeles, mis oli mul hästi suus, kuid paljudel norralastel mitte
eriti. Meeskonnas oli ka mõni inglane ja kanadalane, sest Norrast
enam meeskonnale täiendust tuua ei saanud ja selle tõttu ma sinna
sattusingi. Elutingimused suure 10 000 tonnise kaugsõidulaeva
pardal olid palju paremad ja lahedamad kui väikese 1000-tonnise
"Heliose" peal. Jalgade all oli ka kuidagi kindlam ja avaram tunne,
kui kõndisin laeva ühest otsast teise, see võttis palju rohkem aega,
kui kunagi varem. Elasime kõik üsna avarates kahe mehe kajutites,
kus olid seinakapid riiete jaoks, mugavad magamisasemed ning
korralikud madratsid, padjad ja tekid. Teki ja masinaruumi meeskonna
liikmete eluruumid olid kõik ahtris, mis oli palju ohutum ja
turvalisem kui ees vööri all. Polnud vaja karta miini otsa sõitmist
või mõne teise laevaga avariisse sattumist. Laeva vööriosa sai
sellisel juhul alati raskelt vigastada samuti seal asuvad meeskonnaliikmed.
Selgus ka, et see uus Norra diiselmootoriga laev oli jõudnud Liverpooli
Põhja-Ameerika mandri läänerannikult ja jälle teel tagasi
sinna. Kõik viitas pikale ookeanisõidule üle Atlandi ookeani Kariibi
merre ja sealt edasi läbi Panama kanali Vaikse ookeani vetele.
Sealt pidi sõit edasi minema põhja poole, piki Kesk- ja Põhja-Ameerika
läänerannikut kuni Vancouveri sadamalinnani, mis asub Kanada
Briti Columbia provintsis. See uudis tuli mulle suure üllatuse
ja rõõmuna, sest ees ootas kindlasti palju uut ja põnevat ja minusugusele
uusi seiklusi otsivale 17-aastasele noorukile oli see väga
meeltmööda.
Tundsin, et elus oli jälle vedanud, nagu see senini kodumaalt
lahkumisest saadik oli olnud ja nii olin vaimselt kõigeks valmis,
mis mind nüüd ees ootas. Umbes nädal peale "Veloxi" pardale tulekut
saime lahti viimasest puulaadungist ning hakkasime ette valmistama
ulgumerele minekut, mis oli hoopis midagi muud kui
rannavetes sõitmine, mida ma peamiselt senini olin teinud. Oli põnev
ajaperiood ning kärsitu olemine, sest polnud veel aimugi, mis
meid ees ootas sõjakeerisesse sattunud Põhja-Atlandil, kus möllasid
tormid ja tegutsesid Saksa U-paadid ehk allveelaevad.
Enne Garstonist väljasõitu tegin ma lahkumisvisiidi vana "Heliose"
peale, mis seisis seal ikka veel tegevuseta, oodates mingeid
juhiseid Briti võimude poolt. Kõik soovisid mulle õnne ja edu minu
edaspidises uues meremehe-elus. Kapten Siig, keda seal juhuslikult
tekil kohtasin, ei teinud aga minust üldse väljagi, vaid pööras
mulle selja ja kõndis sealt minema oma kajutisse. Olin vist olnud
talle pinnuks silmas oma iseseisva käitumisega, mis talle ei meeldinud,
sest see vist õõnestas tema autoriteeti.
Lahkusime järgmisel päeval Garstoni dokist ja sõitsime mõne
miili allajõge Iiri mere suunas, jäime seal ankrule Mersey jõe suhu,
et seal ära oodata konvoi formeerimist koos paljude teiste igat sorti
lippe kandvate laevadega. Enamik neist olid Briti lipu all, aga kõik
olid nüüd värvitud ühtlaselt tumehalliks ning mingeid neutraalvärve
enam näha ei olnud nagu alles mõni kuu tagasi, kui käisid
veel sõidud Rootsist ja Norrast üle Põhjamere.
Oli alanud tõeline meresõjategevus ja olukord Põhja-Atlandi vetel
pidi kuulduste järgi väga kriitiline olema. Ülevõim seal peale
prantsusmaa allaandmist oli jäänud nüüd Hitleri Saksamaa kätte,
sest neil oli tekkinud vaba juurdepääs Biskaia lahe sadamatest Atlandi
vetele ning samuti ka Norra rannikualadelt.
See kõik aga tegi selle olukorra veel põnevamaks, kui seda arvata
võis ja ma tundsin ennast seal väga tähtsa tegurina teiste omasuguste
laevameeste keskkonnas, kes tundusid olevat erinevad minu
maha jäänud kaasmaalastest. Mind oli määratud kapteni poolt 4 -8
vahti, mis oli esimese tüürimehe kontrolli all, kes rääkis head inglise
keelt ja tundus olevat kindlajooneline ja usaldusväärne ülemus.
nuhk.Albert
Liige
Postitusi: 319
Liitunud: 06 Dets, 2007 20:58

Re: Fred Kraav - Noa Lood

Postitus Postitas nuhk.Albert »

Põhja-Atlandile

Olime olnud seal ankrul paar päeva, kui tuli käsk Briti mereväelt
olla valmis väljasõiduks Iiri merele. Hakati formeerima konvoid ja
see hakkas sealt liikuma Põhja Väina suunas, mis viib välja Atlandile.
Järgmisel päeval läks sõit edasi lääne suunas piki Põhja-Iiri
randa. Olime liikunud edasi vaid ainult ühe päeva, kui konvoile
tuli korraldus ümber pöörata ja sõita tagasi itta Šotimaa ranna suunas.
Sisenesime seal Obani sadama reidile ja jäime sinna kõik ankrusse.
Kellelgi laevameeskonnas ei olnud aimugi, miks see nii juhtus,
aga veidi hiljem hakkas ringi liikuma kuulujutt, et mingi Saksa
mereväe lahingulaev oli olnud seal läheduses rünnaktegevusel ja
uputanud mitu laeva meist eespool sõitvas konvois. Need saksa
laevad väljusid Norra rannavetest, kust oli väga lihtne ja üsna ohutu
Põhja-Atlandile välja sõita. Norra rannik on väga pikk ja seda on
raske valvata. See kõik juhtus millalgi 1940. aasta novembrikuu
keskpaiku. Jäime sinna ankrusse varju veel mõneks päevaks ja siis
tuli käsk jälle uuesti teele asuda üle Atlandi reisiks. Laevad lahkusid
hanereas üksteise järel Obani lahest merele, formeeriti uus konvoi
ja kurss oli lääne suunas. Pakpoordi ehk vasakule jäi Põhja-Iirimaa
rannik ja ahtri taha Šotimaa mäeahelikud. Õhtuks olime juba
avaral Atlandil, kus oli näha ainult horisont ning konvoi ümber sinakashalli
ja sünge välimusega veteväli. Esimene öö möödus rahulikult,
ilm oli vaikne ning teine päev
samuti. See kõik oli aga petlik, sest kui tuli jälle öö ja ma magasin
oma kois, äratas mind üles ränk plahvatus kusagil läheduses. Varsti
peale seda järgnes veel paar sellist plahvatust. Krabasin kätte
oma päästevöö, tõmbasin jalga saapad ja ruttasin koos teistega trepist
üles ja välja pimedale ahtritekile. Taeva poole lendas valgustusrakette,
mis oli märgiks, et mingi laev või laevad olid saanud
torpeedotabamusi. See kestis vaheaegadega paar tundi ja torpeedotabamusi
oli saanud rohkem laevu. Kell neli hommikul, kui jälle
laevasillale läksin, jäi kõik vaikseks ja konvoi liikus edasi. Hommikuvalguses
oli näha, et meie konvoi oli mitme laeva võrra hõredamaks
jäänud. Konvoi laevad koondati kokku ja sõit läks edasi nagu
tavaliselt. Fakt oli see, et olime sattunud Saksa allveelaevade hundipaki
ehk grupi haardesse ning see kõik võis jälle korduda eelseisval
ööl. Nende taktika oli öörünnakuid korraldada, kuna neid oli
siis raske avastada, kui nad veepinnale tõusid, et laevu kergemini
rünnata.

Rünnakute tules

Olime nüüd viidud täielikku häireseisukorda ja käsk kaptenilt oli
päästevöid igal pool laevas endaga kaasas kanda ja täies riietuses
magada. Ise olin seda juba sõja algusest saadik merel viibides teinud,
aga tundus, et selle laeva meeskonnal oli vist esimene taoline
läbielamus. Sain teda, et "Velox" oli senini 1939. aastast Vaikse
ookeani vetel teeninud, kus ei olnud veel mingit sõjategevust. Nendega
võrreldes olin juba suurte kogemustega sõjaveteran ja teadsin,
mis oli mängus ning kuidas kõigele sellele loogiliselt reageerida
ja mitte paanikasse sattuda. Olin ju oma esimesed tuleristsed
läbi teinud Põhjamerel ja hiljem Inglise ja Prantsuse rannavetes liikudes.
See Põhja-Atlandi olukord oli siiski täiesti erinev ja jälle oli
midagi uut juurde õpitud. Olin igatahes valmis kõigeks järgneval
ööl, mis meid ees ootas.
Umbes kesköö paiku algas peale sama lugu, mis oli juhtunud
eelmisel ööl. Saksa allveelaevad olid päevavalgel veepinnale tõustes
täie käiguga konvoist kaugemale ette sõitnud ning olid jäänud
ööseks sinna meid ootama, et jälle rünnakut alustada. Nagu hiljem
peale sõda sellest lugenud olen Atlandi merelahingute ajaloo raamatust,
oli see nende ametlik taktika, mille oli välja nuputanud admiral
Dönitz, kes oli olnud Saksa allveelaeva komandör juba Esimese
maailmasõja ajal ja tundis seda ametit põhjalikult. See strateegia
oli väga edukas aastatel 1940-1941-1942, kuid hääbus 1943.
aastal peale ameeriklaste sõtta sekkumist ja uue allveelaeva-vastase
meresõjataktika rakendamist.
Terve meie laeva meeskond oli nüüd 100%-lises häireseisukorras
ja need, kes ei pidanud vahis olema kas laevasillal, tekil või masinaruumis,
olid istumas täies riietuses ja päästevööd ahtrimessis
(söögiruumis), oodates laeva võimalikku torpedeerimist. Igatahes
selle teise öö jooksul lasti jälle mitu laeva põhja. Eetrisse lendasid
SOS telegraafi teated ja taeva poole rakette pihta saanud laevade
pealt. Kui palju mehi seal hukkus tolle kahe öö jooksul, seda keegi
ei teadnud. Pimedal ööl uppuvast laevast päästepaadiga veepinnale
pääsemine ei ole kerge ega lihtne ja tormisel ajal on see veel
raskem ja hädaohtlikum ning tihtipeale ohvriterikas.
Kui jõudis kätte uus hommik, oli algsest 50-laevalisest konvoist
järgi vaid paarkümmend laeva. Briti mereväe saatelaevu oli ka vähemaks
jäänud ning pärastlõunal sõitis meist täie käiguga mööda
üks Briti mereväe destroyer ehk hävitaja ja hüüdis oma komandosillalt
häälekõvendaja ehk ruuporiga, et nad ei suuda meid enam
kaitsta ja et kõik laevakaptenid oma laevadega konvoist eri suundades
laiali liiguksid. Juhul kui seda manöövrit poleks läbi viidud,
oleks Saksa allveelaevad meid kolmandal ööl ükshaaval viimseni
põhja lasknud. Mingit teist valikut vist üle ei jäänud ja nii see toimuski
järgnevate tundide jooksul, kui laevad hakkasid konvoi rivist
laiali liikuma. Õnneks tekkis vahepeal udu, mis seda tegevust
varjas ja kergendas ning me kõik lootsime, et meil on õnne veepinnal
edasi püsida. Peale keskööd aga selgines ilm jälle ja kuna taevas
oli ka veel kuu, siis nägime veel mõnda laeva meist kaugemal merel
edasi liikumas. Pihta sai veel paar laeva ja kui nende häireraketid
õhku tõusid, arvasime, et meil on ka varsti järg käes. Keegi vist
ei uskunud enam, et pääseme sellest olukorrast terve nahaga. Istusime
kõik taga ahtris pinkidel, päästevööd seljas ja jõime musta
kohvi, et ärkvel püsida ning ootasime torpeedo lõhkemist meie laeva
keres. Kõik närveerisid, mõned tõmbasid järjekindlalt suitsu,
oodates seda, mis pidi juhtuma. Lõppude lõpuks aga midagi ei
juhtunud. Olime puruväsinud ja magamata ning kui kell neli hommikul
vahti läksin, sain vaevalt oma silmi lahti hoida laeva roolides.
Päevavalgel tõusis jälle udu veepinnale ja me hakkasime lootma,
et oleme sellest kõige ohtlikumast piirkonnast välja jõudnud ja
on võimalus veepinnale püsima jääda. Need, kes tööl või vahis ei
olnud, viskasid ennast pikali kuhu said, et veidi puhata. Tegin seda
samuti oma kois, päästevöö veel seljas ja saapad jalas.
Sõitsime udus täiskäiguga edasi terve päeva, sest olime olnud
üks kiiremaid laevu konvois. Õhtu poole, kui ilm jälle selgines,
leidsime ennast täiesti üksinda avaral ookeanil kusagil Iirimaast
lääne pool. Kell kaheksa sain vahist lahti ja ruttasin kohe oma kajutisse,
et ennast kord jälle korralikult välja magada. Võtsin jalast
kummisaapad, sidusin taskulambi oma vasaku käerandme külge
ja heitsin pikali. Padjaks oli päästevöö, sest olin kindel uskuja sellesse,
et ettevaatus on tarkuse ema ja et kõigeks peab alati valmis
olema ja eriti veel sõjaolukorras merel viibides. Isa oli vist minule
sellist vaimu sisse kasvatanud poisikesepõlves oma kahe sõja läbielamisi
jutustades. Jäin peaaegu silmapilkselt magama ja hea oli
teada, et mul on veel ees üle seitsme tunni puhkeaega enne ülesäratamist
pool neli hommikul.
Norra laevades oli ka tekimeestel kolme vahi süsteem, mis tähendas
seda, et olid neli tundi vahis ja siis kaheksa tundi vaba.
Nautisin seda nüüd väga, sest Eesti laevadel, kus senini teeninud
olin, oli merel ainult kahe vahi oma, kus sai puhata ühe jutiga vähem
kui neli tundi, kuni uuesti vahti minekuni. See oli olnud väga
kurnav ja ma olin väga rahul uue olukorraga, ega tahtnud iialgi tagasi
minna endise vana seisundi juurde, mis mul nüüd kõik selja
taga oli.
Magasin rahulikult mitu tundi nagu kott, kui järsku käis hirmus
raksatus või plahvatus, mis paiskas mind koist välja. Kajutis oli
kottpime, sest elektrit enam ei olnud, aga tänu taskulambile, mis
mul veel käe küljes rippus, sain oma päästevöö selga panna. Kajutis
olid aga kõik asjad uperkuuti põrandal laiali, toolid, laud ja seinakapid
ümber kukkunud. Sellises segaduses leidsin ainult ühe
oma kummisaabastest, ja kuna karta oli, et laev on põhja vajumas,
siis tõttasin ma selle peale vaatamata koos teiste ahtri ruumides viibivate
meestega trepist üles välja pimedale laevatekile. Oli vist umbes
kell kolm hommikul. Ruttasime sealt edasi "midshippi", laeva
keskosa tekile, kus rippusid meie kaks päästepaati. Meri oli tormiseks
muutunud ja mootorite käiguta seisma jäänud tühi laev rullis
ja rullis raskelt ühelt küljelt teisele. Mõlemad diiselmootorid olid
seisma jäänud peale seda avariid ja arvasime, et laev on põhja vajumas.
Tahtsime hakata päästepaati alla vette laskma, aga meie vanem,
tasakaalukas ja kogenud Norra kapten, kelle nimi oli Jensen,
peatas selle tegevuse. Ta avaldas avamust, et laev ei ole veel mingis
otseses uppumisohus, kuna torpeedotabamus oli tulnud vist otse
laeva vööri alla. Vööriteki neljas laevaluugis oli vähemalt neli
veekindlat metallist vaheseina, mis kaitsesid masinaruumi vee
sissetungi eest ja aitasid hoida laeva edasi veepinnal.
"Jääme ootama!" lausus ta enesekindlalt, olles kindel oma eluaegse
meresõitja kogemustele olukorra õigel hindamisel. "Praegu
on liiga tormine meri päästepaatide vettelaskmiseks, lained peksaks
nad vastu laevakere puruks või nad läheksid ümber, kui nad
ka veepinnale jõuaks. Aega on ja vaatame, mis edasi juhtub."
Tema sõnad olid julgustavad ja me jäime laeva silla tuulevarjus
edasi ootama. Möödus mõni tund, taevas hakkas valgenema ja
meie laev ujus veel endiselt veepinnal. Ilm oli ka vahepeal paremaks
muutunud ja me olime kõik rahunenud, sest oli näha, et otsest
laevahuku hädaohtu enam ei ole.
Vahepeal olid kapten, vanemmehhaanik ja esimene tüürimees
omavahel nõu pidanud ja otsusele jõudnud, et diiselmootorid ja
elektridünaamika, mis olid plahvatuse tagajärjel seisma jäänud, tuleks
uuesti käiku panna. Peale selle tuleks ka laevapumpadega vett
laeva vööriluukidest välja pumbata, kui see vajalik on ning siis hakata
laevakere vigastusi uurima ja võimalikke parandustöid tegema.
Läks umbes pool tundi, kui elektridünamod ja laeva diiselmootorid
olid jälle käiku pandud ning laev hakkas uuesti tasase
käiguga edasi liikuma. Kuna oli teada, et laevakerel oli ees vööris
kusagil auk sees, siis ei juletud täiskäiguga vastu merd sõita, et vee
sissetungi mitte kiirendada. Selgus ka, et laeva esimene laadungiruum
oli osaliselt merevett täis, aga rauast veekindlad vaheseinad
teise, kolmanda ja neljanda laadungiruumi ning masinaruumi vahel
olid kõik korras. Ahtri teki laadungiruum oli ka veekindel ja
laevahuku võimalus oli väiksemaks osutunud, kui alguses arvati.
Mehed läksid jälle vahti, kokad hakkasid toitu valmistama ning
laeva elu ja rutiin normaalseks muutuma. Olime poolmärjad ja
külmunud, aga õnneks polnud keegi surma ega viga saanud, nii et
meil oli jälle vedanud. Allveelaev, mis meid ründas, oli ka edasi liikunud,
arvates vist ekslikult, et olime põhja vajunud, kui laeva
mootorid seisma jäid. Teine võimalus oli see, et tal olid kõik torpeedod
ära kasutatud või oli ta pimedal ja udusel ööl meid ära kaotanud
ning otsustanud edasi sõita uusi võimalusi otsima. Miks see
nii juhtus, seda keegi seal "Veloxi" pardal ei teadnud, aga fakt oli
see, et olime ikka veel veepinnal ning liikusime edasi kaugemale
hädaohu piirkonnast.
Laeval käis kõva inspektsioon ja seisukorra hindamine kapteni,
esimese tüürimehe ja vana kogenud pootsmani ning puusepa abil.
Avastati, et peale esimese lastiluugi oli kannatada saanud ka teine
luuk, kus rivetid ehk raudneedid olid raskest põrutusest kannatada
saanud ja selle tõttu laevakere raudplaadid ei olnud enam täielikult
veekindlad. Laevapumbad töötasid küll täie jõuga, aga merevett
tuli aeglaselt, aga järjekindlalt alla laadungiruumi juurde. Leiti
ka, et viga seisis selles, et tühjades laadungiruumides oli veel liiga
palju puumaterjali prahti ja saepuru ja see ummistas omakorda
pumbatorude filtreid ja takistas veevoolu pumpadesse.
Kohe pandi käiku kriisiolukord ja tekimeeskond viidi üle kahe
vahetuse peale, et laeva turvalisust alal hoida. Laeva laadungiruumis
põhja tekil pidi kaks meest alatasa pumba sissevoolutorusid
lahti hoidma ja neid oli kaks kummalgi laevaküljel. Nad pidid sealt
käsitsi seda märga prahti pangedesse panema ja need tõsteti omakorda
vahetekki ning seal tühjendati. Mehed all laadungiruumis
olid aga põlvedeni külmas merevees ja neid pidi iga tunni järel välja
vahetama, et nad saaksid ennast vahepeal soojendada, enne kui
nad jälle alla siirdusid. Oli väga ebamugav ja tülikas töö, aga seda
pidi tegema järjekindlalt edasi, et vett sealt välja saada.
Vahetekki oli ka tulease tehtud, mille ees said mehed ennast soojendada,
enne kui nad jälle vette sattusid. Ülemine välisluuk oli ka
osaliselt lahti, et sealt suitsu välja viia, aga ülevalt tuli jälle külma
õhku sisse, sest oli juba novembri lõpp ja Põhja-Atland on siis
järjekindlalt külm.
Mind kui kõige nooremat ja kasvult kõige väiksemat sinna alla
ei saadetud, aga selle eest pidin ma 12 tundi päevas laevaroolis olema.
Ainult kaks meeskonnaliiget roolisid siis laeva, üks nooruke
norralane ja mina eestlane. Olime kumbki neli tundi roolivahis laevasillal
ja neli tundi vaba, et puhata. Ülejäänud tekimeeskond oli
kõik ka kahes vahetuses. Et neid märgi ja poolkülmunud mehi
heas tujus hoida, andis kapten neile niipalju alkohoolseid jooke kui
tal seda võimalust oli ning kuuma kohvi, rummi ja viski abil käis
see töö edasi. Mina ja see teine roolimadrus sinna kampa ei kuulunud,
kuna viibisime kuivas, soojas roolimajas ja meile anti vaid
kohvi, et meid ärkvel ja erksana hoida.
Vasta

Kes on foorumil

Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 8 külalist