516
...järg
Kui oli tarvis, suutis Pe-2 saksa hävitajale niimoodi säru teha et vähe polnud. Elementaarne. Kiirus oli Peškal muidugi väiksem, kuid suurepärane manööverdusvõime ja võimalus igast rakursist tuld anda võrdsustasid šansse tublisti. Tüürimehe ja laskuri tuld tuli sakslasel reaalselt karta, kuna nende võimalused hävitaja allatulistamiseks olid minu meelest küllaltki suured. Igal juhul suuremad, kui lenduri omad statsionaarsetest kuulipildujatest. Sestap polnud üksiku „messeri“ või „fokkeri“ rünnakul üksiku Peška pihta üldsegi üheselt selge, kes keda.
Luurelennul või „jahil“ läks „peška“ hävitajate eest küllaltki kergelt minema. Pikeeris, kogus kiirust ja- „nägemist“. Peamine oli hävitajaid õigeaegselt märgata.
Kui sa nad maha magasid, siis hävitajate paarist võis Pe-2 end ka „lahti tulistada“, neil isu kallaletungimiseks ära ajada. Kergelt. Hästi väljaõpetatud ekipaažil, mitte super, aga normaalsel, oli hävitajate paari vastu head väljavaated. .
Muidugi, kui saksa hävitajate arv ületas ühte paari, siis olid üksiku "peška" šansid nigelad. Erinevalt rivikorras lendavatest pommitajatest kannatas üksikut masinat kõigist külgedest rünnata.
Lendasin ma kord jahile ja jahimees püüti orki. Lugu juhtus 44-ndal, Poola kohal. Kuidas nad küll mind küttisid! „Messerite“ paar. Lahti rebisime lõpuks endid, neil lõppes kütus. Sülitasid mu peale ilmselt, arvasid, et kurat temaga ja lendasid koju.
Noh, pööritasid nad mind tookord niimoodi, et igasugune arusaam asukohast oli kadunud. Täielik orientatsiooni kaotus. Totaalselt eksinud olime. Lendame, mingid metsad ja jõed. Mis metsad, millised jõed?? Mitte mõhkugi ei jaga. Palun radistil lennuväljalt peiling võtta. Tema aga teatab, et lennuväli ei vasta. Ja nii mitu korda. Meie side kvaliteet oli ju teada. Jaa, vahele lendasime…Kütus lõpeb ja tuleb hädamaandumisele minna. Kujuta ette, mihuke häbi. Noh, lõpuks ikka vedas, leidsime asukoha, päris kaardilehe serval olime. Silmapaistva kujuga küla oli, nurgaga selline, see päästiski. Tuli välja, et olime juba kole kaugel idas. Suundusime koju. Maandusime. Tehnik sirutab mulle traditsioonilise „kitsejala“ ja küsib:
„Ja kuhu te siis kihutasite kah?“
„Mis siis?“ küsisin vastu. Ise aga mõistatan- kust kurat ta küll teab? Aga välja seda ei näidanud. „Jaaaa…“ teatab ta, „Kimasite siin üle lennuvälja ja põrutasite edasi!“
Tuli välja, et kuni me tüürimehega jalge alla laotatud kaarti uurisime(ja alumise akna sellesama kaardiga kinni katsime), lendasime üle isikliku lennuvälja ega märganudki midagi. „Kuhu vaja, sinna kihutasimegi!“ vastasin, vihjates et pole sinu asi. Kui on tarvis, siis on tarvis...
Aga see polnud veel kõige huvitavam. Meil, kuidas hommik harilikult algas? Koosseisule, kes ülesandele lenda, annavad kõik polgu spetsialistid juhtnööre, teiste hulgas ka sideülem. Kes teatab stereotüüpse fraasi „Peilingu küsimine vastastikuse koostöö lainel!“ Kui ma kohale lendasin, olin jäle tige. Ronisin välja ja kuulutasin radistile- „Kohe lähen ja löön need jobannõi peiligaatorivennad naahui maa sisse!!!“. Tema aga mulle:
„Ära mine!“
„Seda siis veel mispärast?“
„Misasi on vastastikuse koostegevuse laine?“
Ma kangestusin. See sagedus oli juba varem paika pandud, ainult nuppu oli tarvis vajutada. „Mida!??? Kas sa siis ei teadnud? No miks sa minult ei küsinud?“
„Häbenesin…“
„Lollpea!“
Mu radist oli veel päris noor ja roheline.
Millist hävitajat peeti ohtlikumaks, „Messerit“ või „Fokkerit“
„Fokkerit“. Tal oli raskem relvastus, ja kiirem oli ta samuti. Mulle jäi mulje, et see oli üldse „Messerist“ parem lennuk. Ainult et hilja tuli välja.
Mitut hävitajat harilikult üheksa Peška ründamiseks kasutati?
Neljast kaheksani harilikult. Vahel võis olla ka rohkem, vahel vähem. Päris sõja lõpul võidi ka üksinda üheksale krae vahele ronida. Üldiselt oli hävitajate arv paarisarv, kuna hävitajate põhirivistus oli sakslastel paar.
Kui pommitajad lähevad raudses rivis, kus kõik kõiki katavad, siis saab pommitajat korraga rünnata vaid kõige rohkem kaks hävitajat. Kuna hävitajate ründenurk on piiratud. S.t. kui palju ka sakslasi poleks, siis sellises lahingus siis konkreetset sinu ekipaaži ründab paar. Noh, aga paari vastu on Pe-2 päris head šansid.
Suur kogus hävitajaid on selle poolest ohtlikud, et suudavad rünnata palju ja tihti. Ei jõua ühte paari veel tõrjuda, kui juba teine sabas istub, siis kolmas ja nii lõpmatult. Ei jõua tõrjuda, takerdud ja ongi jokk.
Selleks, et üheksa peška pommitamine tuksi keerata, palju oli hävitajaid vaja?
Palju. Seda sellepärast, et mitu pommitajat tuleb alla lasta. Et üheksa pommitaja ründelend ära segada, tuleb selle üheksa lennuki juhtlennuk alla lasta. Temani saab aga jõuda ainult läbi juhitavate. See tähendab, et alla tuleb tulistada kaks või kolm juhitavat, nemad aga katavad oma juhtlennukit kõigest jõust, kuna juhtmasina tüürimees teostab põhilist sihtimist, see on grupi aju, kes arvutab löögi välja. See tüürimees ei anna isegi kaitsetuld, sihib. Üheksa peška puhul arvan, et seal muutub juhtlennuki allatulistamine üleüldse probleemiks, kuna peška kaitsevõimekus on väga hea. Et üheksa Pe-2te kursilt kõrvale ajada, tuleb tabada mitte vähem kui kolme pommitajat. Üheksat lennukit kursil minema ajada on ülimalt raske.
Aga juhtus, et teil korraga kolm masinat alla lasti?
Juhtus ka kuus, aga seda rõõmu oli sakslastel ainult esimesel kahel sõja-aastal.
Sõja lõpus tundsime kõige aktiivsemat hävitajate vastutegevust Ungari naftatööstuste ründamisel. Neid rajoone katsid sakslased hävitajatega uskumatult aktiivselt. Palju oli neid. Juhtus seal, et väljalennuga kaotasime kaks-kolm masinat, kuid juhtmasinaid väga harva.
Kas juhtus, et saksa hävitajad ründasid teid äraminekul?
Juhtus, kuid harva. Harva seetõttu, et rünnaku mõte kaob. Hävitajate ülesanne on takistada pommitamist, aga kui juba pommitati, siis mis mõtet on rünnata? Ja ka meie läheme ilma pommideta, masinad on tunduvalt kergemad, manööver sedavõrra samuti, tähendab et ka võimalusi rünnaku tõrjumiseks on rohkem.
Rünnati ilmselt rohkem tigedusest. Kättemaksuks. Aga sagedamini rünnati lähenemisel.
Mäletan juhust. Pidime löögi andma Podstami piirkonnas ja millegipärast lendasime paaris. Tuli see vist äraütlemata suurest „tarkusest“ niimoodi välja, hullusti kirjaoskajateks hakkasime endid pidama. Me oleme nii kõvad tegijad. Et töötame paariga. Pommitasime edukalt ära ja kui pommid olid juba heidetud- vaat siis nad meile kallale kargasidki. Kusjuures „värsked“- kütusepaagid täis ja laskemoon kõik alles. Meie vingerdame küll siia, küll sinna, nemad aga püüavad meid idapoolsetest kurssidest eemale tõrjuda. Neli „messerit“ kahe "peška" kallal. Kuidas nad küll meid…aga välja tulime. Kui veel 42-l oleks keegi rääkinud, et kaks pommitajat võivad nelja hävitajaga toime tulla, oleks seda sonimiseks pidanud, aga näe…Selles lahingus lasingi ühe oma kahest õhuvõidust, statsionaarsetest kuulipildujatest. Ei saa just öelda, et spetsiaalselt- aga mida sa lollakas siis ronid mu kuulipildujate alla. Aga tõesti, väga raske lahing oli.
Mida Teie kõige ohtlikumaks pidasite, hävitajaid või õhutõrjesuurtükke?
Sõja algul hävitajaid, sõja lõpus seniitsuurtükke.
Saksa seniitsuurtükid tegid tohutuid korrapäratuid auke. Läbida statsionaarse õhutõrje tsoone (aga sõja lõpul me just selliste kohal lendasimegi)- see, ütlen ma sulle, pole üldsegi lihtne. Saksamaal oli neid vööndeid mitu. Seal lakkasime me väikesekaliibrilist õhutõrjet üleüldse probleemiks pidamast.
See millest meie veel midagi ei teadnud, oli sakslastel juba olemas. Näiteks õhutõrjesuurtükkide radariga suunamine. Me puutusime sellega kokku, kui Saksamaa territooriumil töötama hakkasime. Kohtusime sedamoodi. Harilikult, kui lendad seniitsuurtükkide positsioonide kohal, algab tulistamine sisselaskmisega. Selliste kogupaukudega, kus harva keegi pihta saab. Millegagi ikka eksitakse, kas kõrguse või kiirusega. Nii oli Ukrainas, nii oli Poolas. Aga siin lendad ja mitte ühtegi lasku. Need raisad oleksid nagu kõngenud. Väga ebameeldiv tunne. Lendad ja mõtled- „Tulista juba, raisk, rutem!“. Seejärel tuleb pauk ja kohe täpselt. Kusjuures nii kiiruses kui kõrguses. Kui üheksakesi lendasime, siis ühe masina sellisest paugust kaotasime kindlalt. Hea, et lähenemisel jõudsid sakslased harilikult vaid ühe kogupaugu anda, muidu oleksime kõik sinna jäänud.
Aga kas meil radareid kasutati?
.
1944 aastal, juba sõja lõpu poole, veeti meid naaberlennuväljale. Seal näidati masinat, sellel seisis selline sarviline antenn, ja räägiti:
„See on raadio-lokatsiooni jaam, Udojagi tüüpi antenniga.“ Jaapanlane konstrueeris, eluaeg ei unusta. „See jaam,“ jätkati, „avastab lennukeid, nii et teid segi ei aetaks, lülitage äratundmisseade sisse.!“ Seadeldis oli meile juba paigaldatud, aga milleks seda vaja ja mida ta endast kujutas, keegi ei teadnud. Algul lülitasime seda sisse kah, hiljem enam ei viitsinud. Kartsime, et see aitab fritsudel meid avastada.
Mäletan, et veel Ukrainas leidsime maast pikki hõbepaberiribasid. Teadsime, et ameeriklaste B-17-ed neid maha loobivad, aga vaat milleks, sellest polnud meil toona õrna aimugi. Alles hiljem saime teada, et niimoodi segasid nad radareid. Meie olime selles asjas tumedad kui tökatipudel.
Kas teadsite, millised Luftwaffe üksused teil vastas olid?
Absoluutselt täpselt. Nimetusi ei teadnud, kuid eristasime täpselt, embleemide järgi. Berliini kohal olid meil vastas „messerid“, millel oli punane kurat vibu ja noolega sabas. Seda teati täpselt, et need poisid olid kõrgema järgu meistrid, nendega tuli väga korralikult ümber käia. Nii me neid nimetasime- „punased kuradid“.
Kuidas harilikult algas lahing vaenlase hävitajatega? Kas oli nende tegevuses mingi šabloon?
Ei, šabloonsust polnud mingit. Iga kord erinevalt ja iga kord ootamatult. Kuidas see neil küll õnnestus?! Tulid kurat teab kust, justkui alles sekund tagasi vaatasin, kõik oli puhas ja juba kuuled- paugutavad. Sakslased olid kirjaoskajad, targad ja distsiplineeritud vastased. Aga jutud nende argusest ja rumalusest- see on „onukeste“- poliittöötajate rida. Mitu korda ei pidanud vastu ja ütlesin
„Sind, tarka ja osavat, tuleks nende argade ja rumalatega silm-silma vastu panna!“
Sõja lõpul juhtus, et saksa hävitajad ronisid meie sabas isegi meie õhutõrje tsooni- tõelised kamikazed!
Oli teil juhust rünnata vaenlase pommitajaid? Kas teie rindel või teie polgus üleüldse oli selliseid juhuseid?
Minul isiklikult mitte, kuid selliseid juhuseid oli palju, nii rindel kui ka meie polgus. Juhtus tihti ja edukalt. Kahju, et minul võimalust polnud, ma tulistasin täpselt.
Aga kas saksa pommitajad meie omasid ründasid?
Ei, sellist asja ei olnud. Nende masinad jäid meie omadele kiiruses kõvasti alla, polnud neist meie "peškadega" kangutajaid.
Mis te arvate, miks tegime meie sakslastega võrreldes vähem väljalende?
Põhiliselt arvatavasti märksa nõrgema lennuvälja inseneriteenistuse tõttu, mis tegi meid näiteks väga sõltuvaks ilmastikust. Näiteks saime me 1945 aasta veebruaris teha vaid kaks lahingulendu. Fritsud lendasid betoonradadelt, meie aga pinnaselt. Veebruar oli soe, lennuväljad muutusid pehmeiks, startida polnud võimalik. Ja istusimegi maa peal nagu neetud. Kuigi, kui aerodroomid tahenesid, tegime ka neli lahingulendu päevas, kusjuures kõik pikeerimisega. Pikeerivate masinate jaoks on seda palju, töö oli väga kurnav. Talvel jällegi võidi kolme kuuga teha üks-kaks lahingulendu, aga võidi ka mitte ühtegi teha. Küll pole lennuväli kõlbulik, sest polnud seda millegagi lumest puhastada. Ei buldoosereid, ei greidereid. Lennuväli sai lõpuks puhtaks- ilma polnud. Ilm tuli, siis polnud jälle lennuvälja. Sai lennuvälja korda, liikus rinne edasi, tuli seda taga ajama hakata.
Kuigi, suviti lennuväljade tagamine paranes. Kui piisavalt kaua kohal seisti, siis suudeti ka kitsarööpmeline kütuse ja lahingumoona lennuväljale ligiveoks rajada.
Milline oli lahingulendude suhe muudesse lendudesse?
Praegu enam ei ütle, kuid muid lende oli palju. Kuskil kolm-neli korda rohkem. Eelkõige ülelennud. Siis uue ja remonditud tehnika sisselendamine. Noore täienduse järeleaitamine. Treeninglende oli palju.
Näiteks peale Lvovi operatsiooni oli operatiivpaus ja ülesannetele me ei lennanud, aga rahu kah ei saanud. Polgus lennati pidevalt õppelende, et mitte vilumust kaotada. Lennuväljast paarisaja meetri kaugusele puistati kas liivast või lubjast kümnemeetrise läbimõõduga ring ning riputati sulle, iludusele, kolm pommi alla, lahingupommi loomulikult. Ja lenda, ole lahke. Oli tarvis kasvõi ühe pommiga ringi tabada. Tabasid- oled vaba, ei tabanud- säh sulle veel kolm pommi, kuniks ringi sisse saad. Iga lend oli kolm pikeerimist, mina ise püüdsin kuidagi ka neljanda teha. Koormus oli ekipaažidele sellistel lendudel väga suur, ikkagi kolm pikeerimist järjest. Minu laskur pani kuskilt õunu pännu ja toitis mind nendega, (toidulaud oli meil rammus, aga üksluine), et ma ainult neljandat korda pikeerima ei läheks. Poisid olid ikka üksjagu kurnatud.
Oli Teil juhust trahvieskadrillidest midagi kuulda?
Ainult kuulujutte.
Aga kas juhtus, et Teile ei arvestatud lahingulendu ülesande täitmatajätmise pärast?
Kui töö „ära tegid“ ja fotokontroll seda kinnitas, arvestati väljalendu alati.
Aga said pihta või mitte? Olid väga „kulukad“ sihtmärgid, s.t. väljalende läks nende hävitamiseks uskumatul arvul. Sillad, raudteesõlmed jne. Sakslased katsid neid õhutõrjesuurtükkidest uskumatult. Juhtus, et pommitad ja pommitad, aga ikka kuidagi pihta ei saa. Kogu aeg kuhugi lähedusse. See polnud sulle enam polügoon.
Esines argpükslust või spetsiaalselt lahinguülesande täitmatajäätmist?
Ei. Et keegi oleks rivist lahkunud, seda ei olnud.
Pisijuhuseid, sellist „lennupalavikku“, seda oli. Juhtus, et siseneme õhutõrjetule tsooni, aga oli meil üks sihuke kõva kirjaoskaja, tõusis rivist meetrit viiskümmend kõrgemale ja läks niimoodi. Ma ütlesin talle- „Serjoga, järgmine kord satud mulle sihikule. Mõtle, mida sa teed!“. Kuniks õhutõrje tulistab, see rolli erilist ei mängi, aga kui järsku hävitajad tulevad? Nad kammivad ta ju esimesena alla, meil aga läheb lahingurivistus sassi, sellega koos ka tulesüsteem- rivis on ju auk, proovi seda kinni katta. Me suhtusime sellistesse augustajatesse väga negatiivselt ja karistasime ise. Noh, otse öeldes andsime vastu kaela.
Oli mul kord juhus, kui lendur ei visanud pomme alla, aga see polnud meie polgu lendur. Pidin lendama luurele, tõsi küll, pommidega. Gerlitzi raudteesõlm, suur linn ja juhtus nii, et mullle määriti kaela sellele lennule juhitavaks polkovnik Moskvast. Nad seal Moskvas mõtlesid, et kuna on juba 1945 aasta, siis lendame juba jalutuskeppidega ning smokingutes, kikilipsudega. Ja et meil pole mitte lahingulennud, aga niisama patseerimine. Aga toimetasid sakslased ju nii õhutõrje suurtükkide kui hävitajatega nii et anna olla. Üksikult oleksin läbi lipsanud, aga kui mulle öeldi, et ma temaga veel jändama pean hakkama, läksin tigedaks. Mis lendur ta on, pole teada, on sõdinud, pole sõdinud- samuti teadmata. Kuidas ta end õhus üleval peab? Milleks kuradiks mulle selline juhitav. No ei. Pealegi on paar pommitaja jaoks sant ribvikorraldus, kahjulik. Hävitajate eest end paarina kaitsta on ebatavaliselt raske. Parem üksinda lennata.
Noh, üldiselt- mina sinna, nemad tänna…ei õnnestunud mul sellest polkovnikust vabaneda. Aga usku mul temasse pole. Siis jalutas must mööda Orlov, meie eeskujulik lendur, lülikomandör. Ta sättis just kalale(kalamees oli ta kirglik, lennuvälja kõrvalt jooksis aga just jõeke mööda). Mina räägin, et andke siis mulle vähemalt Orlov kaasa, siis me seal, objekti kohal, organiseerime vähemalt midagi. Hirmus soov oli, et vähemalt keegi omadest, teada-tuntud lenduritest mind seal kataks. Noh, üldiselt, rikkusin ma kogu kalapüügi Orlovil ära, ja mitte ainult et rikkusin kalapüügi, ma ajasin ta ju kirstu. Ehh…
Ja nii lendasimegi kolmekesi. Ning kui sihtmärgi kohale jõudsime…küll sügasid meid. Oleme juba lahingukursil, sihtimine käis(märgini oli kuskil viis kilomeetrit), vaatan- variseb "peška" tõrvikuna põledes maa poole, plahvatus, kõik lendas laiali. „Polkovnik ei pidanud vist rivi!“ räägin meeskonnale. Algas pikeerimine, andsime löögi jaama pihta, seal oli aga neli ešeloni. Luure oli juba enne ette kandnud, et kolm neist on sõduritega, neljas aga jumal ise teab millega. Vaat sellesse neljandasse ma oma pommid vajutasingi, seal aga, tuli välja, oli lahingumoon. Ja kus alles lajatas!! Üle kogu linna lendasid mürsud laiali, seda oli fotokontrolli pealt hiljem näha.
Palju ma sakslasi teise ilma saatsin, ei oska öelda, aga arv oli ilmselt sadades, sest need kolm jalaväeešeloni olid pea-aegu kõrvuti. Raudteesõlm ei funktsioneerinud peale minu rünnakut üle nädala. See oli ilmselt minu kõige resultatiivsem rünnak kogu sõja jooksul.
Tagasi läksime paarina. Ja korraga kannab laskur ette- „Meie taga lendab ju polkovnik!“
„Kuidas?“ mõtlen, „Tähendab siis hoopis Orlov lasti alla!“ Vaat siis kuidas välja kukkus. Laskur aga uuesti mulle:
„Aga tal on pommiluugid avatud.“
Mina talle:
„Eks ta lasi ennast sihtmärgi kohal täis, anna edasi, et kinni paneks“
Ja vaevu sain talle seda öelda, kui laskur karjus:
„Pommid läksid tal alla!!“
Ma võtsin planšeti ja tegin risti, märkides ära pommiheitmise koha ja aja. See oli meie territoorium, õnneks küll siiski ainult mets. Lendasime lennuväljani, ronin lennukist välja ja kuulen, kuidas ta lõugab:
„Lendurid, mis kaardiväelased, matt vas, ekipaaži kaotasite!!“
Mina talle:
„Oh sa lurjus! Sinu pommid kukkusid vaat kuhu!“
Ja näitasin planšetil. Tema hakkas vingerdama ja keerutama, süüd lennuki kraesse ajama. Mis ja kuidas temaga lõpuks sai, ma ei teagi.
Tõsi, meil polgus olid ka sellised kavalpead, kes üleüldse lahinguülesannetele ei lennanud. Kui ei taha- põhjuse leiab alati. Noh, polk nendest mingit puudust kah ei tundnud. Ei oska- lenda ringi mööda, pommita polügooni, treeni. Saada sellised lahingusse- kahju on veel suurem.
Protsendiarvestus täidetud ülesannete osas oli?
Ei, meil midagi sellist ei olnud.
Kuidas te suhtute filmi „Pikeeriva pommitaja kroonika“, kuivõrd tõepärane ja usutav film reaalse elu suhtes on?
Täpselt ma seda filmi ei mäleta, küll mäletan üldist tunnet peale filmi vaatamist- makaronid kõrvadel.
Mind on alati imestama pannud, et nii kui on konsultant- nii kohe millegipärast kindral. Küsige nendelt, kes reaalselt sõdisid.
Kõigist filmidest oli kõige tõepärasem „Lahingusse lähevad ainult ässad“. Kuigi ka seal on paar häbiväärset prohmakat
Timofei pantelejevitš,tänapäeval töötavad paljud ajaloolased küllaltki populaarse teesi kallal, et Pe-2 oli keskpärane pikeeriv pommitaja. Milline on Teie arvamus?
Jah? Ja milline oli siis parem?
Noh…Tu-2.
Aga kes teda nägi ja millal ta rindele ilmus? Mina näiteks ei näinud kogu oma rindel oldud aja jooksul Tu-2te kordagi. Ja mille poolest Pe-2 neile ei meeldi…?
Pe-2 oli juhtimises keerukas…
Jama! Lennata on vaja osata. Ma ju rääkisin sulle…
Pikeerimisel ei saanud sisemisi pommihoidikuid kasutada…
Ja siis? Suurt kaliibrit nii ehk naa pommiluugist sisse ei topi. Pikeerival on välimine pommihoidja peamine. Ta on ju pikeeriv…
Pommikaal oli väike…
Aga kui palju on pomme vaja, et pihta saada? Ühest ju piisab. Ja pikeerimisel ma märki tabangi- üheainsaga.
Isegi kahte 250 kilogrammist pommi omades võib silla purustada või käigult laeva uputada, aga kui ešeloni tabad, siis siin pole rääkidagi midagi. Seepärast on Pe-2, kandes tonni pomme, märksa efektiivsem kui masin, mis suutis kanda kahte tonni, kuid pommitas horisontaallennul. Ja ka tonn pole üldsegi väike kogus.
Välja joondada tuli kõrgel, suure „läbivajumise“ tõttu, kõrgel- tähendab pommid tabasid mitte täpselt.
Jama. Kümnemeetrisesse ringi panime pommid, on’s see väike täpsus? Läbivajumine oli seepärast, et Pe-2 oli kiire masin. Oleks muidugi võinud tiivaulatust suurendada, siis oleks pikeest kohe välja karanud, aga siis oleks kiirust kaotatud ja kuidas siis sõdida?
Samuti on moekas kinnitada, et ühemootorilised rasked hävitajad nagu FW-190 või P-46“Thunderbolt“ olid pikeerivate pommitajatena efektiivsemad kui kahemootorilised pikeerijad ning ka õhulahingus võisid nad enda eest tõhusamalt seista ega vajanud eskorti. Võisid ka ründelennukite eest töötada. Olid universaalsed.
Õige. Nemad kasutasid universaalseid, meie aga seda, mis andis pommitamisel suurima efekti.
Te siis arvate, et Pe-2 kui pommitaja oli efektiivsem ?
Muidugi. Pe-2 on topelt sihtimine. Esimest viib läbi tüürimees. Sätib masina lahingukursil kõrvalkalde arvestuslikule nurgale, määrab nurga. Kui seda nurka mitte välja arvestada ning mitte kasutada, siis pikeerimise ajal lenduri sihikul toimub kõrvalekandumine ja märki pole võimalik tabada. Pealegi kontrollib tüürimees kõrgust ja annab signaali pommide vabastamiseks, kuna lendur jälgib sihikut ja kõrgusmõõtja järele vaadata ei jõua.
Nii lendavadki ja tüürimees „mõõdab tuult“. On selline mõõteriist, tuulearvesti, selle abil määrataksegi kõrvalekalde nurk, see tähendab määratakse tuule kiirus ja suund ning see, millise nurga all tuleb lennukit lahingukursil hoida, et teda kõrvale ei viiks(midagi sarnast teeb lendur maandumisel, kus ta samuti parandab lennuki kurssi vastavalt tuulele). Arvestades kindlaksmääratud kõrvalekalde nurka, keerab lendur enne pikeerimist oma sihiku kollimaatorit. Seepärast kui lendur pikeerimisel teostab teist sihtimist oma sihikust, siis ta ei eksi enam kõrvalekalde tõttu, kuna tüürimehe sihtimise ja lenduri sihiku optilise telje pööramise tõttu on masina kõrvalekandumine juba kompenseeritud.
Hävitaja külge võib riputada niipalju pomme kui tahes, see on lihtne, kuid heitmise täpsust pikeerimisel saavutada ei õnnestu, kuna hävitaja piloodil puudub võimalus määrata lahingukursil kõrvalekaldumise nurka.
See, kes neid peensusi ei tea, arvab, et pikeerides pommiga tabamiseks tuleb piloodil vaid sihtmärk sihikusse püüda ja edasi läheb kõik nagu võluväel. Tuhkagi ei lähe. Isegi kui püüad, siis ilma kõrvalekalde nurka ja täpset heitekõrgust arvestamata ei saa sa millelegi pihta. Isegi kui suudad heitekõrguse välja hoida(näiteks paigaldada pommiautomaat), siis vea eest kõrvalekalde arvestamisel ei pääse ikkagi kuhugi. Aga viga nurga arvestamisel kõigest ühe kraadi võrra annab kõrvalekalde sihtmärgi juures juba 40-50 meetrit, eksid aga harilikult märksa suurema nurgaga.
Võib muidugi proovida kompenseerida viga kõrvalkaldes väikese pommitamiskõrguse ja väikese kiirusega, nagu saksa Junkers 87 seda tehti. Ei vaidle, „pastlakandja“ oli suurepärane pikeerija, kuid see oli ju eilne päev. Aeglane ja nõrgalt relvastatud. Vaat kui meil ilmus piisavas koguses õhutõrjesuurtükke siis oligi kõik, lõppesid Junkersid. Lendasid nad ju veel kaua, aga pikeerijatena said otsa- ei tabanud enam, kuna pommitamiskõrgust tuli suurendada. Aga kui meil ka hävitajaid juurde tuli, iis kadusid hoopis taevast, selline vanavara oli meie hävitajatele mokkamööda.
Seda on nad praegu, memuaarides, kõik snaiperid, aga oleks nad proovinud mulle jutustada, kuidas nad Junkersil tanki torni tabasid, oleksin vaid ühe küsimuse esitanud- Kuidas sa kõrvalekandumist arvestasid?. Ja sellega oleks jutuajamine ka lõppenud.
Mis puudutab FW-190, siis siin on sama lugu- samuti pole kaldumist võimalik välja arvutada, liiatigi on „Fokker“ kaks korda kiirem masin kui „Junkers“. Nägin ma neid „Fokkereid“ rünnakul küll ja küll- puistab pommid jumal teab kuhu ja- "Isamaa eest!“ pilvedesse, meie hävitajate eest peitu…
Saa aru, mitte ilmaasjata polnud Pe-2 sõja-aastatel meie peamine rindepommitaja. Asja eest, mitte seepärast, et teisi poleks olnud.
Sõja ajal oli nii sakslastel kui liitlastel kiiremaid pommitajaid kui Pe-2. Ja ka selliseid oli, mis kandsid suuri pommikoormaid. Ja tugevama pardarelvastusega masinaid oli. Lõppude-lõpuks oli ka märksa mugavama kabiiniga masinaid, seesama „Boston“ oli sõna otseses mõttes lennuk meeskonna jaoks, väga mugav masin, meil lendasid paljud poisid sellel ja jutustasid. Oli.
Kuid ühegi riigi lennuväel polnud pommitajat nagu Pe-2, milles samavõrra edukalt oleks koos olnud kõik parameetrid- suur kiirus, hea pommikaal, suurepärane manööverdusvõime, kergus ja lihtsus juhtimisel, tugev kaitserelvastus ja mis lõpuks peamine- võime heita pomme pikeerimisel. Igal juhul pole mina välismaistest analoogidest, mis lennuandmetelt ja efektiivsuselt Pe-2-ni küüniks, midagi kuulnud.
Aga see, kes räägib, et Pe-2 oli nigel pikeeriv pommitaja, pole ise sellelt pomme heitnud ega tea pommitamisest üldse tuhkagi. Raamatutest tarkust kogunud publikut võib ta ju haneks tõmmata, professionaal aga paneb ta kohe paika.
LÕPP.